2-21-11134/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. oktoober 2022

Tsiviilasja number

2-21-11134

Tsiviilasi

R.O. hagi S.O.e vastu ühisvara jagamiseks ning

S.O.e vastuhagi lahusvara tuvastamiseks ja

kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. juuni 2022. a osaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.O.e apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja / vastuhagis hageja): S.O.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal

Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): R.O.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja Killu Kool

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.O.e apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 21. juuni 2022. a osaotsus

muutmata.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.O. (hageja) esitas 15. juulil 2021 hagi S.O.e (kostja) vastu ühisvara jagamiseks, kostja

esitas 28. veebruaril 2022 hageja vastu vastuhagi.

Poolte vahel on mh vaidlus selle üle, kas X. kinnistu (registriosa number XXXXXXX) kuulub

ühisvarasse või on tegemist kostja vallasvaraga.

Hageja hagiavalduse kohaselt soetasid pooled abielu ajal 2 kinnistut: X. kinnistu, katastritunnus

XXXXXXXXXXXXX ja XX. kinnistu, katastritunnus XXXXXXXXXXXXXX. Mõlemad

kinnistud kannavad ühist registriosa numbrit XXXXXXX. Mõlemad kinnistud on omandatud

ühisvara hulka. Mõlemas lepingus on abikaasad väljendanud selget soovi ja tahet soetada

kinnistud ühisvarasse ja poolte tahe on notariaalselt kinnitatud.

Kostja vastuhagi kohaselt omandati X. kinnistu kostja lahusvara arvelt ning seega on kostja ka

kinnistu ainuomanik.

MAAKOHTU LAHEND

2. Viru Maakohus tuvastas 21. juuni 2022. a osaotsusega, et 21. juulil 2015 poolte poolt

omandatud X. kinnistu (registriosa number XXXXXXX) on poolte ühisvara, s.o pooled on X.

kinnistu ühisomanikud (perekonnaseaduse (PKS) § 25 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-d 1

ja 2).

Vaidlust ei ole selle üle, et pooled on 21. juulil 2015 kantud kinnistusraamatusse X. kinnistu

ühisomanikena, kinnistu omandati abielu ajal.

Kostja väidete kohaselt omandasid pooled 21. juulil 2015 X. kinnistu ja XX. kinnistu. Kuigi

lepingus märgitakse, et kinnistud omandatakse ühisvarana, finantseeriti mõlemat tehingut

kostja lahusvara arvelt. Kostja isa pärandist laekus kostja arvele 2015. aastal kokku 164 742

eurot 26 senti. Kostja ema H.O. on kandnud kostja arvele raha kokku 165 000 eurot. Kostja on

kinnistule ehitanud alates kinnistu omandamisest lahuvara arvelt viis abihoonet.

Hageja väidete kohaselt kuulub X. kinnistu ühisomandi hulka. Pooled kinnitasid 21. juulil

2015, et neil on ühine soov soetada X. kinnistu ühisvarasse. Abielu kestel müüdi ühisvara osaks

olnud XX vallas XXXXXXXXX kinnistu (registriosa number XXXXXX), mille müümisest

saadud raha investeeriti X. kinnistusse. Tunnistaja M.V. ütluste kohaselt laenas ta korduvalt

hagejale raha, mis kulus X. kinnistu tarbeks. hageja panustas ka oma tööga X. kinnistu ehitiste

renoveerimisse.

Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud

seadusest. Vaidlusalune X. kinnistu omandati 21. juulil 2015, siis kehtinud PKS § 25 kohaselt

lähevad varaühisuse puhul varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud

varalised õigused abikaasade ühisomandisse. PKS § 27 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka

kummagi abikaasa lahusvara, mille moodustavad: 1) abikaasa isiklikud tarbeesemed;

2) esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu

kestel tasuta käsutuse, sealhulgas kinke alusel või pärimise teel; 3) esemed, mille abikaasa

omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme

hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Lahusvara

hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks

töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste

väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka

kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka.

Seega oli kostja tõendamiskoormis tõendada, et X. kinnistu kuulub tema lahusvara hulka.

Kostja Swedbank AS-i konto väljavõttest nähtub, et Advokaadibüroo Triniti OÜ on kandnud

kostja kontole 19. juunil 2015 96 875 eurot, 22. juunil 2015 53 066 eurot 78 senti ja H.O. on

kandnud kostja kontole 30. juunil 2015 120 000 eurot. Advokaadibüroo Triniti OÜ on

täiendavalt kandnud kostja kontole 15. oktoobril 2015 14 800 eurot 48 senti. H.O. on kandnud

kostja kontole 16. veebruaril 2016 15 000 eurot, 11. aprillil 2016 20 000 eurot ja 30. augustil

2016 10 000 eurot. Kostja kontolt on 1. juulil 2015 tehtud makse 75 000 eurot selgitusega SV-

SV.

Hageja konto väljavõttest nähtub, et X. kinnistu ostmisel hageja kontol kinnistu müügihinnana

21. juuli 2015. a kinnistu müügilepingus näidatud ostuhinnale ega poolte ja tunnistajate poolt

nimetatud ostuhinnale vastavat raha ei olnud.

Müügilepingu p-s 7.1 kohaselt avaldavad ostjad soovi järgmiste sissekannete tegemiseks

kinnistusraamatusse: Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr

2595031 jagamise tulemusel tekkinud uue kinnistu, katastritunnus XXXXXXXXXXXXXX,

pindala 4,32 ha, aadress XX., XXXXXXX maakond, maa sihtotstarve maatulundusmaa

(100%), teises jaos kustutada senine kanne müüja kohta ning ühisomanikena sisse kanda

abikaasad R.O., isikukood XXXXXXXXXXXX ja S.O., isikukood XXXXXXXXXXXX.

Maakohus leidis, tuginedes tunnistajate H.O., S.O., T.O., S.T. ja J.O. ütlustele ning poolte

pangakontode väljavõttetele, et kinnistu omandati pärandina Advokaadibüroo Triniti OÜ ja

H.O. poolt kostja kontole kantud raha eest. Samas poolte kooselu lõppes tsiviilasjas nr 2-21-

2439 tehtud otsuse kohaselt 2020. aasta oktoobris, s.o pooled elasid koos või kasutasid koos

kinnistut enam kui viis aastat (alates 21. juulist 2015 kuni oktoobrini 2020, mil hageja lahkus

poolte ühisest kodust).

Vaatamata asjaolule, et kinnistu omandati esialgselt kostja lahusvara arvelt, oli pooltel soov

omandada kinnistu ühisvaraks. Tunnistaja S.T. ütluste kohaselt pidi X. kinnistu saama poolte

vanaduspõlve koduks. Kostja ei eita, et esialgselt elaski kinnistul alaliselt hageja, sest kostja sai

seoses oma töökohustustega ja poeg J.O. õpingutega X. kinnistul käia peamiselt

nädalavahetustel. Tunnistajad S.O., T.O., S.T., J.O., M.V. ja U.U. kinnitasid, et hageja panustas

X. kinnistusse seal elatud aastatel (2015-2020) nii isikliku tööga, kui rahaliselt. Tunnistajate

S.O., T.O., S.T., J.O. ja U.U.i ütluste kohaselt renoveeriti või ehitati uusi hooneid X. kinnistul

ka XXl asunud poolte ühisvaraks olnud kinnistu müügist saadud rahast. Tunnistaja M.V. ütluste

kohaselt laenas hageja temalt raha kinnistu parendamiseks.

Kuigi kinnistu omandati peamiselt kostja lahuvara arvelt, on oluline poolte tahe kinnistu

omandamisel, s.o pooltel oli soov omandada kinnistu ühisvara hulka ja kooselu jooksul on

kinnistut olulisel määral renoveeritud ühisvara arvelt, sh on hageja panustanud kinnistu

parendamisse kinnistul elatud aastatega ka isikliku tööga. Kinnistut on parendanud ka poolte

ühised lapsed S.O. ja J.O. oma isikliku tööga. Pooled leppisid kokku kummagi panuses ühisvara

omandamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse milles palub tühistada maakohtu

osaotsuse ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et X. kinnistu kuulub kostja lahusvara

hulka.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on tuvastatud, et X. kinnistu omandati kostja lahusvara arvelt.

PKS § 27 lg 2 sätestab, et lahusvara hulka kuuluvad esemed ja asjad, mille abikaasa omandas

oma lahusvaraga tehtud tehingu alusel. Seega abikaasa lahusvara arvelt omandatud vara ei ole

abikaasade ühisvaraks, vaid kostja lahusvara. Pelgalt kinnistusraamatu kanne ei muuda vara

ühisvara hulka kuuluvaks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-18828).

Arvestada tuleb ka vara soetamise asjaolusid. Notari juures sõlmitud lepingu lähteandmed

edastas notarile hageja ning tehingu sõlmimise hetkel ei osanud kostja kahtlustada, et tema

lahusvara arvelt omandatakse asi, mis ei kuulugi 100% talle. Pooltele oli teada, et see vara

omandatakse kostja lahusvara vahenditega.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Käesolevas

vaidluses omab tähtsust asjaolu, et pooled on 21. juuli 2015. a notariaalselt sõlmitud kahes

lepingus selgelt väljendanud ühist tahet soetada mõlemad kinnistud ühisvara koosseisu.

Lisaks notariaalselt kinnitatud poolte tahtele on maakohus tuvastanud, et pooled on abielu

jooksul kinnistut olulisel määral renoveerinud ühisvara arvelt, sh hageja on panustatud kinnistu

parendamisse kinnistul elatud aastatega ka isikliku tööga. Maakohus on võtnud arvesse vara

soetamisega seotud asjaolusid ja on tuvastanud, et enne X. kinnistu ostmist leppisid pooled

kokku kummagi abikaasa panuses ühisvara omandamiseks ja kokkulepe hõlmas ka XX

kinnistut, mis oli soetatud hageja lahusvaraks olnud vahendite arvelt ja mille müügist saadu

paigutati varaühisuse ajal ühisvara koosseisu soetatud X kinnistusse.

Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul asjakohane ning kostja

on viidatud Riigikohtu otsuse sisu vääralt mõistnud. Viidatud Riigikohtu otsuse aluseks olevad

asjaolud erinevad oluliselt käesoleva tsiviilasja aluseks olevatest asjaoludest. Viidatud

Riigikohtu lahendis ei vaielnud pooled korteri kuuluvuse üle ühisvarasse või lahusvarasse.

Kostja väide, et hageja edastas notarile lepingu sõlmimiseks lähteandmed ning, et kostja ei

osanud tehingu sõlmimise hetkeni kahtlustada, et tema lahusvara arvelt omandatakse asi, mis

ei kuulugi 100% talle, on uus faktiväide, mida kostja maakohtu menetluses ei ole esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud osaotsusega seotud

menetluskulud jäävad kostja kanda.

7. Hageja esitas maakohtule nõude ühisvara jagamiseks, kostja esitas vastuhagi. Kostja taotles

28. veebruari 2022 menetlusdokumendis osaotsuse tegemist, millega tuvastada, et X. kinnistu

kuulub kostja lahusvara hulka, lisaks soovis kostja tuvastada hageja tahteavalduse

omanikukande muutmiseks ja kustutada hageja kohta tehtud omanikukanne.

Viru Maakohus tuvastas 21. juuni 2022. a osaotsusega, et 21. juulil 2015 poolte poolt

omandatud X. kinnistu (registriosa number XXXXXXX) on poolte ühisvara, s.o pooled on X.

kinnistu ühisomanikud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaheotsus. TsMS § 449 lg 1 järgi võib kohus juhul,

kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, poole taotlusel teha vaheotsuse nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Sellest, kas X. kinnistu kuulub poolte ühisvara hulka,

sõltub ühisvara jagamise nõude ulatus ja ka põhjendatus. Kui vaheotsusega tuvastatakse

kinnisasja varaõiguslik kuuluvus, võimaldab see oluliselt lihtsustada menetluse edasist kulgu,

samuti poolte tõendamiskoormise jaotuse määramist ühisvara väärtuse kindlakstegemisel.

8. Vaidlust ei ole ringkonnakohtus selle üle, et hageja ja kostja on 21. juulil 2015 kantud

kinnistusraamatusse X. kinnistu ühisomanikena ja kinnistu omandati abielu ajal.

Pooled ei vaidle ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatu üle, et vaidlusaluse kinnistu

ostmisel ei olnud hageja kontol raha ning kinnistu omandati võõrandamislepingu sõlmimise

hetkel raha eest, mida kostja sai pärandina.

PKS § 27 lg 2 p 3 järgi moodustavad kummagi abikaasa lahusvara esemed, mille abikaasa

omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme

hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

Hageja ja kostja on ostjatena ühiselt 21. juulil 2015 sõlminud müüjaga X. kinnistu müügi- ja

asjaõiguslepingu. Lepingut sõlmides on pooled kinnitanud, et nad on abielus, nad ei ole

sõlminud abieluvaralepingut, nende varasuhtele kehtib varaühisus ja nad omandavad lepingu

eseme oma ühisvara hulka.

Müügilepingu p-s 7.1 on hageja ja kostja avaldanud, et nad soovivad kinnistusraamatusse

ühisomanikena sisse kanda abikaasad R.O. ja S.O..

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei saanud kostja teada,

et tema lahusvara arvelt omandatud kinnisasi ei kuulugi 100% talle, ei ole põhjendatud.

AÕS § 119 ja § 641 näevad ette kinnisomandi üleandmisega seotud tehingute vorminõuded. Nii

tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja kui ka asjaõigusleping

peavad olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja

tõestamisseaduse (TõS ) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama

tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta

notariaalakti (TõS § 6 lg 1).

Pooled on mõlemad osalenud tehingu tegemisel, nad on täisealised ja teovõimelised. Notar on

praegusel juhul kajastanud osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt

arusaadavalt. Nii lepingu sissejuhatavas osas kui ka kinnistamisavalduses (viimases rõhutatult

esiletooduna) on nimetatud, et kinnisasi läheb abikaasade ühisomandisse. Seega ei saa

praegusel juhul rääkida abielu kestel omandatud lahusvara automaatsest üleminekust

ühisvarasse (apellatsioonkaebuse p 4). Kuna lepingupoolteks olid mõlemad abikaasad, ei ole

tegu PKS § 27 lg 2 p-s 3 nimetatud olukorraga, kus vara omandab ainult üks abikaasa. PKS §

27 lg 2 p 3 kohalduks, kui lepingus oleks ostjana osalenud vaid kostja ja müüja oleks

asjaõiguslepinguga andnud omandi üle vaid kostjale.

Ringkonnakohus leiab, et seisukoht, mille kohaselt ei oma notari poolt tõestatud tehingus

kajastatu

tähendust,

kuna

pooled

oleksid

pidanud

pealkirjastama

oma

tahte

abieluvaralepinguna, kui nad oleksid tõesti soovinud PKS § 27 lg 2 p-st 3 erinevalt kokku

leppida, on formaalne ning muudab sisutühjaks notaripoolsed seadusest tulenevad kohustused

lepingupooli informeerida ning nende tahteavaldused välja selgitada (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36 ja 28. jaanuari

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-4, p 32). Tehingu notariaalne tõestamine omab

tsiviilkäibes äärmiselt olulist positsiooni õiguskindluse tagamisel ning praegusel juhul puudub

igasugune alus asuda seisukohale, et notar ei ole oma seadusest tulenevaid kohustusi (mh

selgituskohustust) täitnud või tegemist oleks üksnes lepingu trafaretse sõnastusega, mis jääb

tehingut tehes tehingupooltele tähelepanuta.

Kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes,

arutab ta selle osalejatega läbi (TõS § 18 lg 2). Isegi kui notaril puudus tehingu tegemisel

teadmine, et raha kinnisasja omandamiseks oli ühe poole lahusvara, on notariaalses lepingus

selgelt kirjas poolte soov vaidlusaluse kinnisasja edasise varaõigusliku kuuluvuse kohta. Kostja

tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et pooled teadsid, et kinnisasi omandatakse kostja

lahusvara eest, samas puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks kostja oma soovi

kinnistu lahusvarasse kuulumiseks tehingut tehes ei väljendanud.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult poolte tahte väljaselgitamiseks

kuulanud ära tunnistajad, tunnistaja S.T. ütluste kohaselt X. kinnistu pidi saama isa ja ema

vanaduspõlve koduks.

PKS § 34 reguleerib vara kasutamise hüvitamist.

15. TsMS § 173 lg 5 järgi ei märgi kohus menetluskulude jaotust, seda teeb maakohus

lõpplahendis.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke