2-21-13251/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13251

Kohtuasi

X hagi Y vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

162 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Katrin Paulus

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vandeadvokaat Natalia Lausmaa 19. augusti 2022. a taotlus Y suhtes

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks rahuldamata.

2. Jätta tsiviilasjas nr 2-21-13251 tehtud Harju Maakohtu 17. juuni 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda, välja arvatud talle

määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta riigi kanda.

5. Määrata kindlaks X ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

ning mõista välja Y-lt X kasuks menetluskulud 774 eurot. Väljamõistetud

menetluskuludelt tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 24. augustil 2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus

kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel ning sellelt seadusjärgses

määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja Delfi võrguväljaandes ilmunud artikli „XXX“ juures

24. juulil 2019 järgneva kommentaari: „@Hirnu herneks! Sinusugused koondavad varsti kõik

oma lapsed ühte lasteaeda ja hiljem ühte kooli, kuhu perverdid ja seksuaalväärakad kutsutakse

lastele loenguid pidama. Ega sellisel juhul see teie igapäevane sabat normaalseid inimesi ei

häirigi. Näppige seal oma nokusi ja tussusi palju tahate.“ Hageja hinnangul on kostja avaldanud

tema kohta ebaõige ja au teotava faktiväite, mille kohaselt hageja on pervert ja

seksuaalväärakas.

Vaidlusaluse kommentaari on kirjutanud kostja. Kostja ei ole tõendanud, et keegi kolmas isik

kasutas õigusvastaselt tema IP-aadressi. Kostja kommentaar puudutab otseselt hagejat. Hageja

käis lasteaedades seksuaalkasvatuse loengut läbi viimas. Kommenteeritavas artiklis räägitakse

hageja tegevusest, mitte üldiselt laste seksuaalkasvatusest ja seksuaalkasvatuse õpetajatest.

Kommentaaris ei pea olema otseselt välja toodud, et hageja on pervert ja seksuaalväärakas, loeb

vaid see, kuidas kommentaarist saab aru keskmine mõistlik lugeja.

Sõna „pervert“ on äärmiselt negatiivne ja halvustav. See loob keskmisele mõistlikule lugejale

mulje nagu hagejal oleks perverssed seksuaalsed kalduvused. Sõna „seksuaalväärakas“

kasutamine loob keskmisele mõistlikule lugejale mulje nagu oleks hageja seksuaalselt

väärastunud või seksuaalsete puuetega inimene. Mõlema väite puhul on tegemist ebaõige

faktiväitega, mis jätab hagejast äärmiselt inetu ja eksitava mulje. Kostja avaldatud faktiväited

võimaldavad väärtustada hagejat negatiivselt.

Kostja eesmärk oli hagejat alandada ja solvata, mitte ühiskondlikult teemat diskuteerida. Kostja

põhjustas hagejale mittevaralist kahju läbi solvamise. Kostja pani hagejat halvasti ja alandatult

tundma, rikkus hageja meeleolu ning kujundas hageja mainet ebakohasel viisil. Hageja on

pidanud tundma avalikult häbitunnet tegude eest, mida ta toime pannud ei ole, samuti oma

erialase kutsetegevuse tõttu. Kostja avaldatud laim põhjustab hagejale ebamugavustunnet

avalikes kohtades viibides ning ka teiste inimestega suheldes, kusjuures viimane häirib oluliselt

hageja igapäevaelu. Lisaks eelnevale on laimutegevuse tagajärjel saanud kannatada ka hageja

tervis. Hageja on pidanud olema terviseprobleemide tõttu kodus ning ta pole saanud muuga (sh

kutsetegevusega) tegeleda. Hageja ei ole pärast kostja kommentaari avaldamist saanud ühtegi

tellimust. Seejuures ei oma mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel põhimõttelist tähendust

see, kas tegemist on ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnanguga. Igal juhul on kostja

rikkunud hageja isiklikke õigusi ning vastutab õigusvastase kahju tekitamise eest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole vaidlusalust kommentaari kirjutanud. Kommentaar on kirjutatud küll kostja

arvutist, kuid mitte kostja poolt. Kostjal ei ole kohustust kontrollida tema nimele registreeritud

arvuti kasutajate postituste sisu ja sõnakasutust.

Vaidlusalune kommentaar ei ole suunatud hagejale, vaid umbmäärastele isikutele, kes võiksid

hakata mingis tulevikus loodavas lasteaias ja koolis lastele loenguid pidama. Hageja väide, nagu

nimetaks kostja hagejat ennast perverdiks ja seksuaalväärakaks, ei ole õige ega vasta

kommentaari sisule ja mõttele. Kostjal ei olnud hageja au ja väärikuse solvamise kavatsust.

Hageja avaldas avalikus meediakanalis äärmiselt intrigeeriva ja ebahariliku postituse selle

kohta, et ta peab vajalikuks alustada laste seksuaalkasvatust juba lasteaias ning et ta ise olevat

seda ühes Eesti lasteaias teinud. Hageja pidi sellise erandliku ürituse avalikustamisel üldsusele

olema valmis selleks, et tema tegevus tekitab ühiskonnas laialdast ja suure tõenäosusega mitte

positiivset vastukaja. Postitusele järgnes äärmiselt suur hulk negatiivseid kommentaare

inimestelt, kes seksuaalkasvatuse alustamist lasteaias õigeks ei ole pidanud. Hageja ei ole

tõendanud, et just kostja kommentaar tekitas hagejale negatiivseid üleelamisi ning hingelisi

kannatusi. Isegi, kui möönda kostja ebakohast sõnakasutust, siis selle osakaal paljude

negatiivsete kommentaaride seas oli üliväike.

Kostja esindaja viitas võimalusele, et kostja vaimuhaigus võis avaldada mõju kostja

otsustusvõimele kommentaari kirjutamisel, kuid kostja vastuväidet süüdivuses osas esitada ei

soovi, sest tegemist ei ole suure ega olulise tsiviilvaidlusega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 17. juuni 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 150 eurot ning viivise alates 24. augustist 2021 kuni nõude

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda, mõistes temalt välja hageja menetluskulud 1495 eurot ja sellelt viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune kommentaar

kirjutati kostja arvutist. Kuna kostja ei ole avaldanud, kes vaidlusaluse kommentaari kirjutas,

tuleb kostja lugeda kommentaari kirjutajaks ja avaldajaks. Maakohtu hinnangul avaldas kostja

väärtushinnangu „perverdid“ ja „seksuaalväärakad“. Kuna Delfi võrguväljaandes ilmunud

artiklit kommenteerides tehakse avaldatu sisu teatavaks kolmandatele isikutele, saab sellist

avaldamist pidada avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses.

Maakohus tuvastas, et väärtushinnangud on suunatud hagejale. Kuigi sõnu „pervert“ ja

„seksuaalväärakas“ on kasutatud kommentaaris mitmuses, kajastab terve artikkel üksnes

hagejat ja tema tegevust. Seega on maakohtu hinnangul avaldatu pinnalt keskmisele mõistlikule

lugejale selge, et kostja kommentaaris sisalduv oli suunatud otseselt hagejale.

Maakohus leidis, et väljend „perverdid ja seksuaalväärakad“ on mõistliku inimese arusaama

kohaselt halvustava ja negatiivse seosega hinnang, mistõttu on väljend au teotav. Ka leidis

maakohus, et kostja avaldatud hinnang oli ebakohane. See on kujundatud ilma põhjenduseta

või ebaõigete andmete alusel. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud asjaolusid, millele

tuginedes ta väidab, et hinnang on faktiliselt põhjendatud ja väljenduselt kohane. Asjaolu, et

tegemist on ühiskonnas olulise teemaga, mis ei jätnud inimesi ükskõikseks, ei õigusta hageja

suhtes ebakohase hinnangu avaldamist ebasündsas vormis. Asjaolu, et kostja võimalik

ebakohane sõnakasutus oli tema hinnangul paljude negatiivsete kommentaaride seas väikse

osakaaluga, on asjakohatu, sest see ei tähenda, et kostja võis hageja au ja väärikust teotada.

Maakohtu hinnangul oli vaidlusaluses kommentaaris ebakohase väärtushinnangu avaldamine

hageja õiguste rikkumine. Hageja õigused au kaitsele kaaluvad üles kostja õiguse

sõnavabadusele. Ka leidis maakohus, et hageja kui laste seksuaaltervise õpetaja, ei ole avaliku

elu tegelane. Kostja põhjustas hagejale läbi ebaõige väärtushinnangu avaldamise

märkimisväärse moraalse kahju, mis seisnes kokkuvõtvalt selles, et hageja on pidanud tundma

avalikult häbitunnet oma erialase kutsetegevuse tõttu. Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus

seoses kostja teoga. Kostja süü osas märkis maakohus, et kuigi kostja on oma vastuses viidanud,

et tema vaimuhaigus võis avaldada mõju ka tema otsustusvõimele kommentaari esitamisel, ei

ole kostja soovinud oma süüdivuse osas vastuväidet esitada. Kahjuhüvitise määramisel arvestas

maakohus, et kostja on 70-aastane isik, kellel on diagnoositud skisofreenia ja määratud raske

puue.

Apellatsioonkaebus

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.

Lisaks palub kostja algatada tema tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimise menetlus,

määrates tema teovõime kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi.

Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud omal algatusel alustama menetluse tema teovõime

kontrollimiseks ja süüvõimelisuse kindlakstegemiseks. Maakohtule on esitatud tõendid kostja

vaimuhaiguse kohta. Kostja isiklikult esitatud seisukohtade ja vastuväidete asjassepuutumatu

sisu oleks pidanud maakohtule tekitama põhjendatud kahtluse kostja tsiviilprotsessiteovõimes.

Kostja hinnangul oli tema vaimuhaiguse arvesse võtmine kahjunõude suuruse määramisel

ebaõige. Kui kohtu hinnangul võis vaimuhaigus isikut mõjutada kommentaari sisu valikul, siis

selline isik ei peaks üleüldse vastutust kandma. Maakohtul tulnuks kahtluse korral eelkõige

lahendada kostja teovõime küsimus ning sõltuvalt selle menetluse tulemusest teha otsus hageja

kahjunõude suhtes.

Maakohus ei ole analüüsinud kostja vastuväidet, mille kohaselt tema ei ole vaidlusalust

kommentaari avaldanud. Kuna kostja kommentaari ei avaldanud, oli hagi esitatud vale kostja

vastu. Ka tuleks arvestada meediaettevõtte vastutust, kes tegi võimalikuks avaldatud artikli

kommenteerimise.

Vastustaja seisukoht

4. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda. Samuti palub hageja jätta rahuldamata kostja taotluse ekspertiisi

määramiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

6. Kostja esindaja leiab apellatsioonkaebuse täpsustuses, et maakohus rikkus menetlusõiguse

normi, kui jättis hageja suhtes tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimata. Esindaja arvates

oleks kohtul pidanud tekkima kostja koostatud dokumentide põhjal kahtlus kostja

tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Lisaks sellele on kohtule esitatud tõend, et kostjal on

diagnoositud vaimuhaigus.

6.1. Kolleegium nõustub kostja esindajaga, et maakohtule esitatud asjaolude pinnalt tekkis

kohtul TsMS § 204 lg 1 järgne kohustus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu

kontrollida. Praegusel juhul tekitavad kahtluse kostja koostatud ebahariliku sisuga dokumendid

ning 23. jaanuari 2008. a arstliku ekspertiisi otsus, mille kohaselt on kostjal diagnoositud

skisofreenia (I kd, tl 79). Ainuüksi nende asjaolude pinnalt ei saa enam isiku teovõimelisuse

eeldusest lähtuda ning kohus peab selgeks tegema eestkostja määramise vajaduses. Sellele

vaatamata on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige, kuna nimetatud kontrollkohustuse rikkumine

ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea eestkostja määramise menetluse

algatamist vajalikuks ja seda järgmistel põhjendustel.

6.2. TsMS § 204 lg 1 järgi kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime

ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses

osaleda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teise lause järgi on piiratud teovõime isikul,

kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma

tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõime kohtuliku tuvastamise eesmärgiks on

sellise täisealise isiku kaitse tema tahteavalduste õigusliku siduvuse eest, kes ei ole võimeline

oma kestva vaimse või psüühilise seisundi tõttu hakkama saama igapäevaelu toimingutes ning

mõistma oma tahteavalduste ja otsustuste tagajärgi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-05, p 8). Kui kohtul on kahtlus füüsilisest isikust menetlusosalise

teovõimes ja seeläbi tsiviilkohtumenetlusteovõimes, võib kohus nõuda isikult arsti arvamuse

esitamist või korraldada ekspertiisi (TsMS § 204 lg 2). Kohus võib ka ise andmeid koguda

(TsMS § 204 lg 4). Ringkonnakohus pidas vajalikuks küsida arvamust kostja elukohajärgselt

linnavalitsuselt.

6.3. Nõmme Linnaosa Valitsuse arvamuse kohaselt on kostja orienteeritud ajas, kohas, ruumis,

enda isikus ning ta tuleb toime asjaajamisega (II kd, tl-d 64–65). Seega ei pea linnaosavalitsus

eestkostja määramise menetluse algatamist vajalikuks. Ringkonnakohtu jaoks on selle

arvamusega kõrvaldatud kahtlus kostja tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Nii nagu ka

linnaosavalitsuse esindaja märkis, on kostja avatud suhtlemisega inimene, mis võib küll viidata

psüühikahäire esinemisele, kuid see ei tähenda seda, et ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru

saada või neid juhtida. Ka 23. jaanuari 2008. a arstliku ekspertiisi otsus ei viita sellele, et kostja

ei suuda oma tahet vabalt määrata. Isiku elutingimused ja harjumused, samuti vanus ja tervislik

seisund ei ole teovõime piiramise aluseks. Praegusel juhul hindab kostja oma faktilist ja

õiguslikku olukorda ebaõigesti pigem oma puudulike õigusalaste teadmiste tõttu, nagu seda

teeks ka õigusteadmisteta vaimselt terve inimene.

Eelnevat arvestades on ringkonnakohus kõrvaldanud kahtluse kostja tsiviilprotsessiteovõimes

ning seetõttu tuleb kostja esindaja taotlus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks jätta

rahuldamata.

7. Maakohus leidis õigesti, et kostja on käsitatav kommentaari avaldajana VÕS §-de 1046 ja

1047 mõttes.

Riigikohus on selgitanud, et avaldamine VÕS §-de 1046 ja 1047 tähenduses on isiku kohta

andmete või väärtushinnangu kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on

isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (nt Riigikohtu

10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

Võlaõigusseaduse mõttes võib kommentaari avaldajaks lisaks kommentaari koostajale olla ka

võrguväljaanne. Sellisel juhul on hagejal õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab.

8. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna kostja ei avaldanud, kes

vaidlusaluse kommentaari koostas, siis on ta selle koostaja ja seega ka avaldaja (vt maakohtu

otsuse p 7). Kostja etteheide, et maakohus ei ole sellekohast kostja vastuväidet hinnanud, on

põhjendamatu.

Eeltõendamismenetluses tehti kindlaks Internetiprotokolli (IP) aadress, millelt kommentaar

avaldati (I kd, tl 12). Päritud IP aadress on eraldatud kostjale (I kd, tl 12). IP aadress on

numbrikombinatsioon, mis omistatakse internetiprotokolli kasutavas arvutivõrgus olevatele

seadmetele. Kohtupraktikas on leitud, et isik vastutab tema isiklikus kasutuses (kodukasutuses)

oleva wifi-seadme kasutamise eest, mh selle eest, et seadme kasutamisel ei kahjustataks

kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Tartu Ringkonnakohtu 31. mai 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-7569, p 13.2). TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kostja vabaneks vastutusest juhul, kui leiaks tõendamist, et kostja

kasutuses olnud wifi-seadet ja selle loodavat leviala kasutati kolmanda isiku poolt. Selliseid

asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud.

9. Teise isiku õigust rikkunud isik vastutab deliktiõiguslikult juhul, kui ta on selles rikkumises

süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüd välistavaid

asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud. Samas tuleb muuta maakohtu otsuse

põhjendusi osas, milles maakohus hindas kostja elu- ja suhtlemiskogemust kahjuhüvitise

suuruse kindlaks määramisel ning süü hindamisel leidis, et süü vormiks on vähemalt kaudne

tahtlus (vt maakohtu otsuse p-d 10 ja 12).

Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et süü olemasolu eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104)

ning kostja ei ole menetluses esitanud süüd välistavaid asjaolusid (vt maakohtu otsuse p 12).

Maakohus leidis, et kostja süü on tõendatud.

9.1. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 järgi eeldab kostja vastutus isikuõiguste rikkumise korral

tema süüd. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab,

et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt

on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 1050 lg 2 järgi arvestatakse isiku süü

hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke

omadusi. Seega pidi maakohus neid asjaolusid arvestama kostja süü hindamisel.

9.2. Kui kostja soovis tugineda asjaolule, et kommentaari koostamisel võis tema

otsustusvõimele omada mõju temal diagnoositud vaimuhaigus, siis tulnuks kostjal seda väidet

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud

ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostjat

esindab maakohtu menetlusest saati riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat. Kui kostja

andis esindajale juhise vaimuhaigusele mitte tugineda, siis oli see kostja soov.

Advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides

kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Seega on

esindaja kohustus anda kliendi soovile õiguslik hinnang ning kliendi huvide eest seista. Kliendi

juhiste järgimisel tuleb esindajal juhtida tähelepanu võimalikule ebasoodsale tagajärjele.

9.3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi on tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus

piiratud. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus

esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud

juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses

uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik

selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-

171-15, p 17). TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi võib apellatsioonimenetluses uue asjaolu või tõendi

esitamine olla lubatav ka seetõttu, et asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimaldama uute

asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu

asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (Riigikohtu 23. novembri

2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

9.4. Maakohus leidis, et kostjat ei saa samastada 70-aastase isiku elu- ja suhtlemiskogemusega

isikuga. Kuna maakohus pidi seda asjaolu arvestama süü tuvastamisel, siis leiab kolleegium, et

kostja pani õigusvastase teo toime vähemalt hooletult. Välise hooletuse esinemine on tehtud

kindlaks juba objektiivse teokoosseisu ning õigusvastasuse kindlakstegemise raames. Sisemine

hooletus on kahju tekitanud isiku subjektiivsetele võimetele ja võimalustele mittevastav väliselt

hooletu käitumine. Sisemise hooletuse puudumine on sisuliselt kahju tekitaja vastuväide,

millega on võimalik ümber lükata välise hooletuse esinemisega kaasnev süü eeldus. Maakohtu

menetluses ei soovinud kostja tugineda sellele, et temal diagnoositud skisofreenia võis

mõjutada teda kommentaari koostamisel (vt kostja 13. märtsi 2022. a menetlusdokumendi

p 2.6; I kd, tl 76 pöördel). Seega ei ole kostja süüd välistavaid asjaolusid (välise hooletuse

subjektiivset vabandatavust) tõendanud.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole kostjal võimalik tugineda süüd

välistavale asjaolule. Kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et ta ei kontrollinud

kostja tsiviilprotsessiteovõimet, siis ringkonnakohus on selle rikkumise kõrvaldanud ning see

ei muuda asja lõppjäreldust (vt käesoleva otsuse p 6). Samuti jätab ringkonnakohus

TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta pärast 7. oktoobrit 2022 esitatud kostja seisukohad.

10. Kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta

VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku

rahasumma. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal on tekkinud mittevaraline

kahju ning kõiki asjaolusid arvestades on selle hüvitamiseks mõistlik summa 150 eurot

(maakohtu otsuse p 10). Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, kolleegium neid ei korda

(TsMS § 654 lg 6).

Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme või

ületanud diskretsiooni piire. Olukorras, kus maakohus oli tuvastanud, et kostja avaldas hageja

kohta tema au teotavaid ebakohaseid väärtushinnanguid, puudusid teo õigusvastasust välistavad

asjaolud ja ka süüd välistavad asjaolud, oli mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine

VÕS § 134 lg 2 järgi põhjendatud. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu seisukohale, et

VÕS § 134 lg 2 ei näe ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise

kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves

ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud.

12. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, välja arvatud kostjale määratud esindaja tasu ja

kulud, mis jätta riigi kanda. Maakohtu 20. jaanuari 2022. a määrusega anti kostjale riigi

õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta (I kd, tl-d 55–56).

13. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi kindlaks hageja apellatsiooniastme

menetluskulud.

13.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

1050 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 5 tundi ja 50 minutit

tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

13.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus hageja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 4

tundi, vastuse täiendamiseks 1 tund ja 30 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks

20 minutit.

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt.

Võttes arvesse, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud esindajaga ning

menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega

seotud toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 5 tunni ja 30 minuti

asemel 4 tundi. Põhjendatud ajakulu on seega 4 tundi ja 20 minutit.

13.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 150 eurot (käibemaksuta)

peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks.

Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes 4,3 x

180 = 774 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)