2-20-7852/120 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7852

Kohtuasi

X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. detsembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 26. septembri 2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13. detsembri 2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud, v.a X-le riigi õigusabi korras määratud

esindaja tasu ja kulud, X kanda.

4. Määrata, et Y-l puuduvad apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-7852

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 29. mail 2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus jagada

Harju maakonnas Tallinnas XXX asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXX) ja jätta see

kostja ainuomandisse ning välja mõista kostjalt hageja kasuks 31 000 eurot; alternatiivselt palus

hageja jagada korteriomandi kaasomandisse, millest ½ mõttelist osa kuulub hagejale ja ½

mõttelist osa kuulub kostjale ning kohustada kostjat andma nõusolek kannete tegemiseks

kinnistusraamatusse; jagada korteriomandi kasutuseelis, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

igakuiselt 150 eurot alates 14. jaanuarist 2020 kuni kohtulahendi jõustumiseni. 3. augustil 2020

avaldas hageja, et korteriomandit ei saa jagada kostja ainuomandisse kuna kostja seda ei soovi,

mistõttu ühisvara tuleb jagada hagiavalduses märgitud alternatiivselt esitatud viisil ja jagada

korteriomand poolte kaasomandisse. 11. jaanuari 2021 nõuete korrigeerimise avalduses palus

hageja jätta korteriomand hageja ainuomandisse ning määrata kostjale korteriomandi kaotuse

eest rahaline hüvitis 30 000 eurot järgmiselt: 6000 eurot kohtuotsuse jõustumisel ja 24 000

järelmaksuga viie aasta jooksul (400 eurot kuus), ning kohustada kostjat andma nõusolek

korteriomandi jagamiseks ja kinnistusraamatusse uue kande tegemiseks, millega kantakse

korteriomandi ainuomanikuna sisse hageja. 20. aprilli 2021 kohtuistungil selgitas hageja, et

tema 11. jaanuaril 2021 täpsustatud nõue on hageja esmane nõue. 2. juunil 2021 esitas hageja

täiendavad nõuded ja palus jagada Swedbank AS-iga sõlmitud lepingust tulenevad kohustused

poolte vahel viisil, et hageja maksab 50% ja kostja maksab 50% laenugraafiku järgsetest

tagasimaksetest; alternatiivselt jätta lepingust tulenevad kohustused hageja ainuomandisse ning

välja mõista kostjalt rahaline hüvitis 4200 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 3. juunil 2004. Poolte abielu lahutati Harju

Maakohtu 13. jaanuari 2020 otsusega, mis jõustus samal päeval. Abielu kestel omandasid

pooled Harju maakonnas Tallinnas XXX asuva korteriomandi. Kostja jäi elama poolte ühisesse

korterisse, kuid hageja kolis koos poolte alaealise lapsega üürikorterisse. Kostja ei ole

nõustunud korterit jagama. Kostja on keeldunud tasumast hüvitist korteri ainukasutamise eest.

Hageja majanduslik seis ei võimalda tal taotleda korteriomandi endale jätmist ja tasuda kostjale

välja tema osa korteriomandi kaotuse eest.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja on nõus korteriomandi jagamisega, kuid mitte hageja näidatud viisidel. Kostja

majanduslik seis ei võimalda maksta hagejale rahalist hüvitist. Kostja ei ole ka huvitatud korteri

edasisest kasutamisest ning ei soovi olla selle omanik. Korteriomandi jätmisega poolte

kaasomandisse oleks kostjal korteriomandi kaasomandi osa veelgi keerulisem müüa, kui

korteriomandit tervikuna. Korteriomandi ühisomand tuleb lõpetada selle müügiga ja jagada

müügist saadud tulu võrdselt hageja ja kostja vahel. Korter osteti elamiseks ja kostja kasutab

hetkel seda elamiseks. Hageja kolis omal soovil elama teise kohta. Kostja on korduvalt

2-20-7852

pakkunud hagejale, et hageja koliks tagasi, kuid hageja pole seda ise soovinud. Hageja jätkab

korteri kasutamist hoiustades seal enda asju.

Kostja vastuhagi nõue

5. Kostja esitas 12. oktoobril 2020 Harju Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus

lõpetada korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX) ühisomand müües korteriomand avalikul

enampakkumisel ning saadud raha peale müügi ja avaliku enampakkumise kulude ning

Swedbank AS nõuete tasumist, mis tulenevad kostja ja Swedbank AS vahel sõlmitud eluaseme

lepingust nr 04-452855-EL, jagada poolte vahel võrdsetes osades; alternatiivselt palus kostja

jätta korteriomand hageja ainuomandisse ja määrata kostjale korteriomandi kaotamise eest

rahaline hüvitis 30 000 eurot selliselt, et välja mõista hagejalt kostja kasuks 6000 eurot koheselt

ning 24 000 eurot järelmaksuga viie aasta jooksul tasudes igakuiselt 400 eurot. 26. jaanuaril

2021 avaldas kostja, et ühisvara jagamine alternatiivsel viisil ei ole võimalik, paludes lõpetada

korteriomandi ühisomand korteriomandi müügiga avalikul enampakkumisel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 13. detsembri 2021 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus lõpetas hageja ja kostja ühisomandi korteriomandile (registriosa nr XXXXXXX)

korteriomandi müügiga avalikul enampakkumisel. Maakohus otsustas, et korteriomandi

müügist saadud rahast tuleb tasuda müügi ja avaliku enampakkumise kulud (sh kohtutäituri

tasu), rahuldada Swedbank AS nõuded, mis tulenevad kostja ja Swedbank AS vahel sõlmitud

laenulepingust nr 04-452855 ning ülejäänud müügist saadud raha jagada hageja ja kostja vahel

võrdsetes osades. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Pooltele antud menetlusabi

kulud ja hagejale antud riigi õigusabi kulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda.

7. Maakohus tuvastas, et pooled abiellusid 3. juunil 2004 ja poolte abielu lõppes 13. jaanuaril

2020, mil jõustus 13. jaanuari 2020 kohtuotsus, millega lahutati poolte abielu.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand (registriosa nr XXXXXXX) kuulub nende

ühisomandisse.

9. Pooltel on vaidlus selle üle, kas poolte ühine kohustus kostja ja Swedbank AS vahel sõlmitud

laenulepingust nr 04-452855-EL, mis võeti seoses korteriomandi ostmisega, on poolte vahel

jagatud kohtuväliselt. Kohus leidis, et hageja poolt poole laenumaksete kandmist kostja

pangakontole, kes on sõlmitud laenulepingu pooleks, kuigi laen on polte ühine kohustus, ei saa

käsitleda kui laenu kohtuvälist jagamist. Pooltel on solidaarne kohustus panga ees.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on, kaaludes korteriomandi jagamise viise,

põhjendatud korteriomand müüa avalikul enampakkumisel. Korteriomandi avalikul

enampakkumisel müümisel saab täidetud poolte laenukohustus panga ees ja ülejäänud müügist

saadud raha jagatakse poolte vahel võrdselt. Korteriomandit ei ole võimalik vastu tahtmist jätta

kostja ainuomandisse. Korteriomandi kaasomandisse jätmisel ei saabu poolte vahel õigusrahu,

kuna siis peaks kostja, kes korteriomandit ei soovi, taotlema kaasomandi lõpetamist.

11. Pooled ei vaielnud selle üle, et peale abielu lahutamist kolis hageja koos alaealise lapsega

korterist üürikorterisse. Maakohus tuvastas, et hageja kolis vabatahtlikult korterist ära, kuna ei

pidanud võimalikuks jagada korteriomandi valdust kostjaga. Kostja ei vahetanud ukselukke.

Kostja soovis vaid seda, arvestades hageja toimetamist korteris kostjat sellest teavitamata, et

2-20-7852

hageja tuleks korterisse vaid kostja juuresolekul. Seega ei ole alust kostjalt hageja kasuks

hüvitist välja mõista.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja

teha uus otsus, millega jagada poolte ühisvara ja jätta korteriomand (registriosa nr XXXXXXX)

hageja ainuomandisse, määrates kostjale korteriomandi kaotamise eest rahaline hüvitis 30 000

eurot ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 6000 eurot kohtuotsuse jõustumisel ning 24 000

eurot järelmaksuga viie aasta jooksul (400 eurot kuus); kohustada kostjat andma nõusolek

korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX) jagamiseks selliselt, et korteriomand jääb hageja

ainuomandisse, samuti kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatusse uue kande

tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuks hageja. Alternatiivselt palub

hageja jagada korteriomandi hageja ja kostja kaasomandisse, s.o ½ mõttelist osa hagejale ja

½ mõttelist osa kostjale. Hageja palub jagada laenulepingust tulenev kohustus selliselt, et

laenugraafiku järgsetest maksetest tasub hageja 50% ja kostja 50%; alternatiivselt jätta

laenukohustus hageja ainuomandisse ning välja mõista kostjalt rahaline hüvitis summas

4200 eurot. Hageja palub jagada korteriomandi kasutuseelis, mõistes kostjalt hageja kasuks

välja 150 eurot igakuiselt alates 14. jaanuarist 2020 kuni ühisvara jagamise osas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni.

13. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme, mis on viinud sisuliselt vale otsuseni.

14. Kostja esitas vastuhagi, milles esitas muuhulgas nõude jätta korteriomand hageja

ainuomandisse ning määrata kostjale korteriomandi kaotuse eest rahaline hüvitis 30 000 eurot

selliselt, et hageja tasub kohe 6000 eurot ja 24 000 eurot tasub hageja järelmaksuga viie aasta

jooksul (400 eurot kuus). Hageja võttis kostja vastuhagi nõude õigeks. Maakohus keeldus

põhjendamatult osaotsusega hagi selles osas rahuldamast hagi õigeksvõtul põhineva otsusega.

15. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et hageja poolt laenumaksete kandmist kostja pangakontole

ei saa käsitleda kui kohtuvälist kokkulepet kohustuse jagamiseks. Poolte solidaarne kohustus

panga ees ei oma õiguslikku tähendust abikaasade vahel kohustuste jagamise seisukohalt.

16. Pooled olid ühisvara jagamise viisi osas ühel meelel, et see jagada hagejale. Maakohus jagas

poolte ühisvara sisuliselt poolte ühise tahteavalduse vastaselt. Maakohus ei ole poolte huve

tegelikult kaalunud ega hinnanud, missugune lahendus nende huvidele kõige paremini vastab.

Maakohtu otsusest ei nähtu, miks laenukohustuse jagamiseks tuleb see täita ja selleks on vajalik

müüa korteriomand ning kelle huvides on laenukohustuse täitmine. Hageja on kogu aeg

väitnud, et ta ei ole nõus laenukohustuse ennetähtaegse täitmisega. See ei ole ka kostja huvides.

17. Poolte huvidele vastab kõige rohkem kostja vastuhagis pakutud viis jätta korteriomand

hageja ainuomandisse ning määrata kostjale korteriomandi kaotamise eest rahaline hüvitis

30 000 eurot selliselt, et hageja tasub kohe 6000 eurot ja 24 000 eurot tasub hageja

järelmaksuga viie aasta jooksul (400 eurot kuus). Hageja on maakohtu menetluses välja toonud,

et tema omandis ei ole hetkel eluruume ning ta on sunnitud koos poolte alaealise

psüühikahäirega lapsega elama üürikorteris. Üürikulude maksmise vältimiseks on hageja

huvitatud ühisvara esemeks oleva korteriomandi omandamisest. Hageja ei ole korteriomandi

enda omandisse jätmist taotlenud ainuüksi põhjusel, et hageja majanduslik seis ei võimaldanud

tal taotleda korteriomandi jätmist endale kohustusega maksta kostjale välja koheselt tema osa

rahas.

2-20-7852

18. Jättes kasutuseelise nõude rahuldamata, on maakohus jätnud põhjendamatult kohaldamata

asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 (koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 6), mille alusel on ühisomanikul

õigus esitada teise ühisomaniku vastu, kes kasutab üksi ühisomandis olevat asja, kasutuseeliste

hüvitamise nõue. Abikaasadele kui ühisomanikele kuulub ühine õigus ühist asja kasutada ning

ühine õigus saada asjalt kasutuseeliseid. Poolte kooselu lõppemise tõttu oli ühisomandis oleva

korteriomandi kaasvaldus välistatud alates 2020. aasta jaanuarikuust. Korteriomand oli sellest

ajast kostja ainukasutuses. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et korteriomandi üürihind

moodustab vähemalt 300 eurot kuus. Sellest tulenevalt on hagejal õigus saada kasutuseeliseid

½ üürihinnast ehk 150 eurot. Maakohtu hinnang tõenditele nagu ei oleks kostja takistanud

hagejal korteriomandi valdust teostamast, on põhjendamatu ja vastuoluline, mis ei tulene

tõendite sisust. Kostja on selgesõnaliselt keelanud sisse tungida kostja elukohta, millest nähtub,

et kostja pidas poolte ühist korteriomandit vaid enda isikliku elukohana, teatades abinõude

rakendamisest, kui hageja peaks korterisse soovima siseneda. Korteriomandi kaasvalduse

teostamise võimatuse tõttu oli hageja sunnitud elama üürikorteris, tasudes selle üüri. Kostjal ei

olnud põhjust loota, et ta võib kasutada tasuta oma ühisomandi osast suuremat kasulikku pinda,

samal ajal kui hageja ühisomandi kasutamise võimatuse tõttu on sunnitud elama üürikorteris.

Vastustaja seisukoht

19. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

21. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele

teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale sisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

22. Abikaasade ühisvara jagatakse perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 3 järgi kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt (AÕS § 77). Kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise nõude

lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-

9117, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud poolte ühisvara jagamisel

diskretsiooni piire ega oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kuigi maakohus ei ole andnud

hinnangut kõigile asjas esitatud hageja väidetele, ei ole selline rikkumine viinud ebaõige

lahendini. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud rikkumised kõrvaldada ja

põhjendab otsust alljärgnevalt.

23. Vaidluse lahendamisel on olulised järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle

pooltel ei ole vaidlust:

- hageja ja kostja abiellusid 3. juunil 2004;

- hageja ja kostja abielu lahutati 13. jaanuari 2020 kohtuotsusega, mis jõustus 13. jaanuaril

2020;

2-20-7852

- hageja ja kostja ei ole sõlminud abieluvaralepingut ning nende varalistele suhetele

kohaldatakse abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut;

- hageja ja kostja omandasid abielu kestel korteriomandi Tallinnas XXX (registriosa nr

XXXXXXX), mis kuulub nende ühisvarasse ja on jagamata;

- kostja sõlmis Aktsiaseltsiga Hansapank (praegune Swedbank AS) laenulepingu nr 04-452855-

EL korteriomandi Tallinnas XXX ostmiseks;

- peale abielu lahutamist kolis hageja kostja ja hageja ühisest korterist koos poolte ühise lapsega

üürikorterisse.

24. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kuidas jagada korteriomandit.

Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette seda, et kohus on jaganud ühisvara poolte

ühise tahte vastaselt. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Vaidlust ei ole, et pooled ei ole saavutanud

kokkulepet

ühisvara

jagamiseks

ja

vaidlevad

ühisvara

jagamise

viisi

üle

ka

apellatsioonimenetluses, mistõttu ei ole võimalik järeldada poolte väidetavat ühist tahet jagada

ühisvara viisil nagu seda soovib hageja.

25. Kolleegium nõustub hagejaga, et poolte vaidlusaluse laenukohustuse jagamisega pole

põhjendatud

iseenesest

korteriomandi

müümine

avalikul

enampakkumisel,

kuid

ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, miks käesoleval juhul on põhjendatud

ja õiglane jagada poolte ühisvaraks olev korteriomand viisil, et see müüakse avalikul

enampakkumisel. Ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem

(vt Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-114-17, p 22). Kolleegiumil pole põhjust

kahelda hageja soovis korteriomandi ainuomanikuks saada (II kd tl 60–67), kuid huvi korteris

elada on vaid üks tingimus otsustamaks, kas korteriomand jagada hagejale. Kui asi jäetakse

AÕS § 77 lg 2 alusel ühele kaasomanikule, tuleb sellele kaasomanikule, kelle kaasomand asjale

lõppes, maksta välja tema osa rahas. Seega saaks kohus ühisomandi lõpetada selle jätmisega

hagejale üksnes juhul, kui hageja on asja omandamisest huvitatud ja nõus kostjale tema osa

rahas välja maksma. Riigikohus on selgitanud mitmes lahendis, et kaasomanikule, kes jääb

kaasomandi osast ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel tagada kohene ja õiglane hüvitis, kuna see

riivab intensiivselt põhiseaduse§ 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet (vt

Riigikohtu 9. veebruari 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Kui hageja tahab korterit

endale, kuid ta ei suuda kostjale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine

korteri hagejale jätmisega võimalik (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus nr 3-2-1-39-17, p 13).

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal ei ole võimalust tagada korteriomandi jagamisel hagejale

koheselt kostja osa rahas. Põhjendamatu on hageja arvamus, et kui täitemenetluses müüakse

korteriomand eelduslikult turuhinnast madalama hinnaga, siis peaks korteriomandi jagama

hageja ainuomandisse kostjale omandi kaotuse eest hüvitise maksmise ajatamise võimalusega.

Kuna kostja ei ole nõustunud korteriomandi jagamisega hageja ainuomandisse, et hageja tasuks

kostjale korteriomandi kaotamise eest rahalist hüvitist 30 000 eurot viie aasta jooksul, milles

6000 eurot tasutakse kohe ja 24 000 eurot järelmaksuga 400 eurot kuus, siis ei ole põhjust

järeldada, et selline ühisvara jagamise viis koormaks ühisomanikke kõige vähem ja kaaluks

üles teised asjas välja pakutud ühisvara jagamise viisid, sest selline viis ei taga kostjale ühisvara

jagamisel kohest hüvitist korteriomandi kaotamise eest korteriomandi kaotamise aja seisuga (I

kd tl 150, II kd tl 69). Lähtudes eeltoodust on põhjendatud ja õiglane maakohtu otsustus jagada

poolte ühisvaraks olev korteriomand viisil, et see müüakse avalikul enampakkumisel.

26. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt ka selle üle, kas Swedbank AS-ga

sõlmitud eluasemelaenu lepingust nr 04-452855-EL tulenevad kohustused kui ühisvara on

hageja ja kostja jaganud kohtuväliselt.

2-20-7852

27. Maakohus tuvastas, et hageja poolt igakuiste laenumaksete kandmisega kostja

arvelduskontole ei ole tõendatud poolte kokkulepe laenukohustuse jagamiseks. Kolleegium ei

nõustu hagejaga, et maakohus on rikkunud menetlusõigust laenumaksete kohta tõendeid

hinnates ning järeldades, et hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid laenukohustuse

jagamiseks kokkuleppe, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium ei

nõustu hagejaga, et poolte kokkulepet, mille kohaselt hageja hüvitab kostjale 50% laenu

tagasimaksetest, kandes igakuiselt vastava rahasumma kostja arvelduskontole, saab tõlgendada

ühisvara jagamise kokkuleppena. Ühe isiku tahteavaldusest sõlmida selline kokkulepe ei saa

järeldada teise isiku tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole

pooled omavahel kokku leppinud kogu laenukohustuse jagamises.

28. Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt Riigikohtu

21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 14). Kuivõrd perekonnaseaduses ei ole

sätestatud kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda

solidaarkohustust abikaasade vahel jagades võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 69. Omavahelises

suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades (vt

Riigikohtu 25. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 14). Solidaarkohustuse

täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas,

mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa. Seega ongi

mõistlik järeldada, et hageja on pärast abielusuhete lõppemist täitnud 50% laenumaksete

tasumisega kostja arvelduskontole omaenda solidaarkohustust võrdselt kostjaga, mitte seetõttu,

et pooled jagasid laenumaksete tagastamise kohustuse omavahel. Kolleegiumi arvates ei ole

hageja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et pooled

sõlmisid laenulepingust tulenevate kohustuste jagamise lepingu, sh vahetasid vastastikuseid

tahteavaldusi ja saavutasid kohustuste kui ühisvara jagamise kokkuleppe VÕS § 9 lg 1 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 1 tähenduses. Kahepoolse kokkuleppe sõlmise

tõendamiseks ei piisa vaid hageja soovist või tahteavaldusest selline kokkulepe sõlmida. Hageja

igakuistest maksetest kostja arvelduskontole, et tasuda hageja osa 50% solidaarselt tasumisele

kuuluvast laenumaksest, ei ole võimalik järeldada kostja tahet väidetavaks kokkuleppeks jagada

laenukohustust, mis välistaks laenukohustuse jagamise käesolevas menetluses.

29. PKS § 38 kohaselt ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või

jagatakse sarnaselt muu varaga vastava nõude või vastuväite alusel. Kuna poolte ühisvara hulka

kuulub ka laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus, siis on põhjendatud, et ühisvara

jagamise käigus tuleb otsustada ka laenu tagasimaksmisega seonduv ning maakohus ei saanud

eirata kostja soovi arvestada korteriomandi jagamisel ka korteriomandi soetamiseks võetud

laenukohustusega.

30. Kuna poolte ühisomand korteriomandile tuleb lõpetada korteriomandi müümisega avalikul

enampakkumisel, kuid ühisvara on koormatud hüpoteegiga laenulepingust tulenevate nõuete

tagamiseks, siis on põhjendatud ühisvaral lasuvad kohustused täita vara jagamise käigus. Koos

hüpoteegiga ei ole korteriomandit võimalik müüa sellise hinna eest, mis ei arvestaks

hüpoteegiga tagatud nõuet. Sellest tulenevalt on ebamõistlik ühisomandi jagamine

enampakkumise teel ilma kinnisasjaga seotud laenukohtuste täitmiseta, et need jagada

eraldiseisvalt korteriomandist. Ebamõistlik on jagada solidaarkohustust omavahel, kui

solidaarvastutusest pooled võlausaldaja ees ei vabaneks, sest VÕS § 65 lg 1 järgi võib

võlausaldaja ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist nõuda kummaltki abikaasalt

kohustuse täielikku täitmist.

31. Hageja apellatsioonkaebuses toodud väited, et temal on õigus nõuda kostjalt korteriomandi

kasutuseelise jagamist ja hüvitamist ei anna alust maakohtu järelduste muutmiseks. Hageja

2-20-7852

esitas apellatsioonkaebuses samad väited, mis maakohtus ja maakohus on neid otsuses

hinnanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega, et kostja ei pea hüvitama hagejale

ühisvara kasutamise eest kasutuseeliseid.

32. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on kõiki tõendeid

TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning jõudnud õigele

järeldusele, et kostja ei ole teinud hagejale takistusi korteriomandi kasutamiseks, s.o korteris

elamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme poolte väidete hindamisel, kui tuvastas,

et pooled ei vaidle selle üle, et hageja kolis poolte ühisest korterist välja vabatahtlikult.

Maakohus pidi ühisomandi kasutuseelise nõude rahuldamiseks ühisomandi eripära arvestades

tuvastama, kas kostja tegi hagejale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks

(vt Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 13; vt ka Riigikohtu 4. mai

2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12055, p 14.3 kolmas lõik). Asjaolust, et hageja ise ei pidanud

tulenevalt abielulahutusest võimalikuks korterit kasutada, kuna hagejat võivad selleks takistada

sotsiaalsed ja psühholoogilised takistused, ei saa järeldada, et kostja oleks teinud hagejale

takistusi ühise korteriomandi kasutamiseks. Maakohus tugines esitatud tõenditele ja seostas

oma järelduse asjas esitatud tõenditega. Samuti on maakohus oma seisukohta piisavalt

põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses ning maakohtu põhjendused on

loogilised ja arusaadavad. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, ei tähenda, et

maakohus on jõudnud sellisele järeldusele menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.

33. Maakohus tuvastas, et poolte sõnumitega ei ole tõendatud, et kostja takistas hagejal

korteriomandit kasutamast. Maakohus tuvastas, et poolte sõnumid olukorras, kus hageja viis

kostjat teavitamata ära korterist asju ning kostja soovis vaid, et hageja tuleks korterisse ajal, mil

seal on ka kostja, ja kui hageja seda ei tee, siis on kostja sunnitud ära vahetama korterivõtmed,

ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks hagejat takistanud korterit kasutada. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nendest kahest sõnumist, mis järgnesid

kostja poolt vastureaktsioonina, kui hageja oli korterist ära viinud ilma kostja teadmata asju, ei

ole võimalik järeldada muud, kui et kostja sooviks on olla korteris samal ajal, kui hageja soovib

korteris ringi vaadata ja korterist asju ära viia. Kuna hageja ole avaldanud soovi mingilgi viisil

korteris elada või kasutada seda koos kostjaga, siis ei ole võimalik eeltoodud sõnumitest ka

järeldada, et kostja oleks teinud hagejale selleks takistusi.

34. Lähtudes eeltoodust ei ole asja lahendamisel tähtsust hageja väidetel ja tõenditel

kasutuseelise suuruse kohta ning neid ringkonnakohus ei hinda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

36. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud, v.a hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud,

hageja kanda. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid. Sellest

tulenevalt määrab ringkonnakohus, et kostjal puuduvad apellatsioonimenetluses hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud. Hagejale on Harju Maakohtu 23. aprilli 2020 määrusega tsiviilasjas

2-20-5254 antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

(allkirjastatud digitaalselt)

2-20-7852