3-21-569/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Oliver

Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-569

Haldusasi

Ivakon

OÜ

kaebus

Tallinna

Linnavaraameti

16.02.2021 vastuse nr 2.1-1/207-2 tühistamiseks või

alternatiivselt

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ning

Tallinna linna kohustamiseks vaadata Ivakon OÜ

taotlus

Taludevahe

tänava

T3

kinnisasja

sundvõõrandamiseks uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Ivakon OÜ, volitatud esindaja ET

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja KM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ivakon OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta Riigikohtu 27.09.2017 otsus ja Harju Maakohtu 03.12.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-15-18478 haldusasja materjalide juurde.

2. Jätta Ivakon OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

06.12.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-569 muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.11.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-569

2(7)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivakon OÜ omandis on aadressil Taludevahe tänav T3 asuv kinnisasi (registriosa nr

7170901, katastritunnus 78406:612:5650, pindala 1496 m2, sihtotstarve 100% transpordimaa).

2. Tallinna Linnavaraameti 09.02.2021 käskkirjaga nr T-12-4/21/1 „Taludevahe tänav T3

kinnisasjale sundvalduse seadmine“ seati Tallinna linna kasuks tähtajatu ja aastatasuga 816

eurot sundvaldus kinnisasja 873 m2 suurusele osale, mis on Tallinna linnale vajalik

Taludevahe tänava sõidu- ja kõnnitee avaliku kasutamise tagamiseks, hooldamiseks ja

remondiks. Käskkirja kohaselt on Tallinna linnal õigus sundvalduse alal asuvat teed avalikult

kasutada, st teel võivad liigelda kõik isikud piiramatu arv kordi ööpäev läbi vastavalt

liikluskorraldusele, sh ühistransport, ja kasutamise tagamiseks teed hooldada ning remontida.

Tallinna linn tagab sundvalduse ala majandusliku säilimise (ala heakorrastamise, remontimise

ja muude omanikukohustuste täitmise) ning kannab kõik sellega seotud kulud.

Haabersti linnaosas asuvat Taludevahe tänavat läbib Tallinna linna bussiliin. Võttes arvesse,

et Taludevahe tänava avalikuks kasutamiseks on vajalik kinnisasja 873 m2 suurune osa, ei ole

kinnisasja tervikuna omandamine põhjendatud. Kuna avalik eesmärk on saavutatav ilma teise

isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, siis on tee avaliku kasutamise tagamiseks

otstarbekas seada kinnisasjale sundvaldus vastavalt kinnisasja avalikes huvides omandamise

seaduse (KAHOS) § 4 lg-le 2. Kinnisasjale sundvalduse seadmine ei takista kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist ega piira omaniku õigust kinnisasja võõrandada.

3. Ivakon OÜ esitas 14.01.2021 Tallinna Linnavaraametile taotluse tema omandis oleva

Taludevahe tänav T3 kinnisasja Tallinna linnale võõrandamise menetluse algatamiseks.

4. Tallinna Linnavaraamet teatas 16.02.2021 kirjaga nr 2.1-1/207-2 Ivakon OÜ-le, et ei

pea Ivakon OÜ omandis oleva Taludevahe tänav T3 kinnisasja omandamist põhjendatuks.

Kuna Taludevahe tänava avalikuks kasutamiseks, hooldamiseks ja remondiks on vajalik

Taludevahe tänav T3 kinnisasja 873 m2 suurune osa, siis on otstarbekas seada kinnisasjale

Tallinna linna kasuks sundvaldus (KAHOS § 4 lg 2). Taludevahe tänav T3 kinnisasja

sihtotstarve on transpordimaa 100% ning kinnisasja osale Tallinna linna kasuks sundvalduse

seadmine

võimaldab

kinnisasja

kasutada

vastavalt

senisele

otstarbele.

Tallinna

Linnavaraameti 09.02.2021 käskkirjaga nr T-12-4/21/1 seati Taludevahe tänav T3 kinnisasjale

sundvaldus Tallinna linna kasuks.

5. Ivakon OÜ esitas 17.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (muudetud 07.10.2021)

Tallinna Linnavaraameti 16.02.2021 vastuse nr 2.1-1/207-2 tühistamiseks või alternatiivselt

õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks vaadata Ivakon OÜ taotlus

Taludevahe tänav T3 kinnisasja sundvõõrandamiseks uuesti läbi.

Tallinna Linnavaraameti 16.02.2021 keeldumine on õigusvastane. Selles isegi ei analüüsitud

kaebaja 14.01.2021 esitatud taotluse argumente, vaid üksnes viidati vastustajale soodsale

seaduse sättele (KAHOS § 4 lg-le 2). Kaebaja on taotlenud tema omandis oleva kinnisasja

omandamist Tallinna linna poolt KAHOS § 4 lg 3 alusel. Kaebajale kuuluvale Taludevahe

tänav T3 kinnisasja 873 m2 suurusele osale on vastustaja seadnud 09.02.2021 käskkirjaga nr

3-21-569

3(7)

T-12-4/21/1 sundvalduse. Sellega kaotab kaebaja sellele kinnisasja osale käsutusõiguse ja

valdusõiguse ning selle kinnisasja omand ei oma kaebajale enam mingisugust sisulist väärtust.

Praktiliselt on selle kinnisasja omaniku õigused üle antud Tallinna linnale.

Sundvalduse seadmise tõttu ei ole kaebajale kuuluval kinnisasjal enam turuväärtust, seda ei

saa enam endise turuhinnaga nõudluse puudumise tõttu müüa. Kehtestatud avalik-õiguslikud

kitsendused ei võimalda kaebajal kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Samuti

näeb kaebaja äriplaan ette kõigi omanduses olevate kinnisasjade müümise.

6. Tallinna linn palus jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

KAHOS § 4 lg 3 eeldused ei ole täidetud. Kaebuse tegelik eesmärk näib olevat vaidlustada

sundvalduse seadmist, sh sundvalduse tasu suurust. Kaebaja ei ole sundvalduse seadmise

käskkirja tähtaegselt vaidlustanud, mistõttu on see kehtiv (haldusmenetluse seadus (HMS) §

60 lg 2).

Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja ei ole analüüsinud kaebaja 14.01.2021 taotlust sisuliselt.

Vaidlusaluses otsuses on vastustaja märkinud, et kinnisasja osale Tallinna linna kasuks

sundvalduse seadmine võimaldab kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele, st

transpordimaa otstarbel. Arvestades, et valdav osa kinnistust on tee, siis ei ole kuidagi

eluliselt usutav ega ettenähtav, et kaebajal oleks kinnistu kasutamine takistatud.

Seadusandja tahe KAHOS § 4 lg 3 kehtestamisel on olnud suunatud sellele, et hinnata avalik-

õiguslike kitsenduste mõju kogu kinnistu kasutamisele (vt KAHOS seletuskiri, lk 14).

Kaebaja ei ole kaebuses ega taotluses välja toonud, millised konkreetsed avalik-õiguslikud

kitsendused ei võimalda kasutada kinnisasja vastavalt senisele sihtotstarbele. Vaidlust ei ole

selles, et Taludevahe tänav T3 kinnisasi on 100% transpordimaa sihtotstarbega ning sellel

asuvad teerajatised. Arusaamatuks jääb, kuidas on sundvalduse tõttu takistatud kinnisasja

kasutamine transpordimaana. Sundvalduse seadmine ei võta kaebajalt käsutusõigust (vt

asjaõigusseaduse (AÕS) § 225, KAHOS § 2 lg 2). Sundvalduse sisuks on tee avaliku

kasutamise tagamine, st teel võivad liigelda kõik isikud piiramatu arv kordi ööpäevas (vt

sundvalduse otsus, p 1.6).

Väär ja liialdatud on kaebaja väide, et kõik kinnistu omaniku õigused on linnale üle läinud.

Kaebajal on säilinud kõik omaniku õigused, kuid neid on üksnes piiratud sundvalduse otsuses

märgitud ulatuses. Kinnistu kogupindala on 1496 m2. Sundvalduse ala moodustab kinnistu

pindalast ligi pool – kaebajale kuulub jätkuvalt suur osa kinnistust, mille valdamist ja

kasutamist sundvaldus ei kitsenda. KAHOS § 4 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei ole

asjakohane kaebaja väide, et tema kinnistu „ei oma enam talle sisulist väärtust“. Samuti ei ole

asjakohane see, kas ettevõtte äriplaan näeb ette kinnistute võõrandamise või mitte ning kas

kinnistu järele on turul nõudlust või mitte.

Ka kaebaja möönab, et KAHOS § 4 lg 2 on asjakohane ja kohaldatav säte. KAHOS § 4 lg-id

2 ja 4 tuleb kohaldada koostoimes. Sundvalduse seadmise menetluses on teostatud

kaalutlusõigust osas, kas kaebaja kinnistu võõrandada või seada sundvaldus. Kaebaja ei

esitanud sundvalduse seadmisele õigeaegselt vastuväiteid ega vaidlustanud selle seadmist.

Viidatud sätted ei anna isikule õigust, et kinnistu igal juhul omandatakse. Vastupidi,

olukorras, kus sundvalduse seadmine on objektiivselt proportsionaalsem ja otstarbekam, st

avaliku võimu poolt soovitud eesmärk on saavutatud ka ilma omandamiseta, on omandamine

KAHOS § 4 lg 2 alusel keelatud. Praegusel juhul on selge, et vastustaja soovitud eesmärk –

Taludevahe tänava avaliku kasutuse tagamine – on saavutatav ilma kaebajale kuuluva kogu

kinnistu võõrandamiseta, kuivõrd Taludevahe tänav moodustab üksnes väikse osa kogu

kinnistu pindalast. Ülejäänud kinnistu omandamine ei ole avaliku eesmärgi saavutamiseks

vajalik (vt Tallinna Halduskohtu 15.11.2019 otsus asjas nr 3-19-1060, p 17).

3-21-569

4(7)

7. Tallinna Halduskohus jättis 06.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1)

ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 2).

Tallinna Linnavaraameti 16.02.2021 kiri nr 2.1-1/207-2 on haldusakt, kuivõrd sellega on

sisuliselt keeldutud kaebaja kinnistu omandamisest (vrd Riigikohtu 15.06.2021 määrus nr 3-

20-1249, p 14). Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele (HMS § 54).

Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on 09.02.2021 käskkirjaga nr T-12-4/21/1 seadnud kaebaja

omandis olevale kinnisasja osale (872 m2) sundvalduse ning määranud selle eest ka kaebajale

tasu. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja ei ole vaidlustanud sundvalduse seadmise käskkirja

ning see on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Olukorras, kus kaebaja on esitanud

vastustajale taotluse kinnisasja avalikes huvides omandamiseks ning vastustaja on selle

taotluse rahuldamisest keeldunud, ei anna selle keeldumise vaidlustamine kaebajale õigust

vaidlustada sisuliselt sundvalduse seadmist ehk haldusakti, mis ei ole praeguse vaidluse ese.

Seega ei hinda kohus sundvalduse seadmise käskkirja (Tallinna Linnavaraameti 09.02.2021

käskkiri nr T-12-4/21/1) õiguspärasust.

Lähtuvalt KAHOS § 4 lg-st 3 oli vastustaja kohustatud alustama sundvõõrandamise menetlust

juhul, kui seatud sundvaldus muudab võimatuks kaebaja kinnistu kasutamise vastavalt

senisele sihtotstarbele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistu aadressiga Taludevahe tänav

T3 on sihtotstarbelt 100% transpordimaa (vt maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 lg 5).

Kaebuse

kohaselt

seisneb

kaebaja

kinnistule

seatud

avalik-õiguslike

piirangute

ebaproportsionaalsus selles, et kaebajal pole võimalik enam kinnistut turuhinnaga

võõrandada, kuivõrd selle vastu puudub huvi. See asjaolu ei tähenda aga, et kaebajal oleks

muutunud oma kinnistu kasutamine vastavalt selle sihtotstarbele võimatuks. Kaebaja ei ole

väitnud, et talle kuuluval kinnistul ei oleks võimalik enam liiklemine või seda ei ole võimalik

transpordiks kasutada. Seetõttu on tõendamata kaebaja väide, et kaebaja kinnistu kasutamine

vastavalt selle sihtotstarbele on avalik-õiguslike piirangute (sundvalduse) seadmise tõttu

muutunud võimatuks. Seda enam, et sundvaldus on seatud üksnes hinnanguliselt poolele

kinnistule. Järelikult ei mõjuta sundvalduse seadmine kinnistu kasutamist pooles ulatuses

üldse. Sundvalduse seadmine ei võta kaebajalt kinnistu käsutusõigust. Sundvalduse seadmine

seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab

isiklikule kasutusõigusele (KAHOS § 2 lg 2). Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS

§ 225 lg 1). Seetõttu on täitmata KAHOS § 4 lg 3 teine eeldus, mistõttu ei olnud vastustajal

kohustust alustada sundvõõrandamise menetlust.

Vaidlustatud keeldumisel ei ole põhjendamispuudusi. Tallinna Linnavaraameti 16.02.2021

keeldumises on linn esmalt selgitanud kaebajale, miks oli sundvalduse seadmine kaebaja

kinnistu osale avalikes huvides vajalik. Lisaks on vastustaja kontrollinud, kas kaebaja kinnistu

osale seatud avalik-õiguslikud piirangud võimaldavad kaebajal kasutada kinnistut senisel

sihtotstarbel ning põhjendatult järeldanud, et kaebaja kinnistu kasutamine vastavalt selle

sihtotstarbele ei ole takistatud. Seejuures on vastustaja viidanud oma 09.02.2021 käskkirjale,

mis on lubatav (vt HMS § 56 lg 1). Ka sundvalduse seadmise käskkirjas on selgitatud, miks ei

pea vastustaja otstarbekaks kaebaja kinnistu omandamist, vaid avalik huvi on tagatud ka

kaebaja kinnistu osale sundvalduse seadmisega, mis omakorda ei piira kaebaja kinnistu

sihtotstarbelist kasutust. Kohus diskretsioonivigu 16.02.2021 keeldumises ei tuvastanud,

mistõttu on tegemist õiguspärase haldusaktiga.

3-21-569

5(7)

Tühistamisnõue jääb rahuldamata, sest vaidlusalune keeldumine on õiguspärane. Kuna

tühistamisnõudes sisaldub ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamisnõue, jääb rahuldamata ka

alternatiivnõue vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti tuleb

rahuldamata jätta kohustamisnõue, kuivõrd selle rahuldamise eelduseks on tühistamisnõude

rahuldamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Ivakon OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, tõlgendades KAHOS § 4 lg-t 3

formaalselt ja kitsendatult ning oluliselt piiranud kaebaja omandiõigust. KAHOS § 4 lg 3 on

uus seadusesäte ja selle osas puudub kohtupraktika. KAHOS § 4 lg 3 ei sätesta, et kinnisasja

senine otstarve on kinnisasja omaniku jaoks vaid kinnisasja muutmine 100% transpordimaast

mingi teise kasutusviisiga maaks. Kaebaja jaoks on aadressil Taludevahe tänav T3 asuv

kinnisasi investeerimisobjekt ja sellena on ta pärast sundvalduse seadmist kaotanud oma

väärtuse, sest kinnisasi ei ole enam terviklik ja selle järele ei ole enam nõudlust. Sundvalduse

seadmine piirab kaebaja õigust tema omanduses olevat Taludevahe tänav T3 asuvat kinnisasja

investeerimisobjektina kui enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Ei vastustaja ega

halduskohus

ei

ole

kaalunud,

kas

kaebaja

huvi

säilitada

kõnealune

kinnisasi

investeerimisobjektina kaalub üles vastustaja huvi sellele sundvalduse seadmiseks ja

kinnisasja kaebajalt ostmata jätmiseks.

Kaebajale on pärast halduskohtu otsuse tegemist saanud teatavaks, et vastustaja on sarnastel

asjaoludel ostnud OÜ-lt Ratsionaal Taludevahe tänaval kaebaja kinnistu naabruses asuva

Taludevahe tänav T11 kinnisasja. Kaebaja esitab kohtule seda puudutavas tsiviilasjas nr 2-15-

18478 tehtud Harju Maakohtu määruse ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse. Seega on

Tallinna linn kaebajat ebavõrdselt kohelnud. Seejuures kasutas ja kasutab Tallinna linn ilma

kaebaja loata ja kompensatsiooni maksmata Taludevahe tänav T3 asuva kinnisasja kõnniteid

avalikult kasutatava teena.

9. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda, nõustudes halduskohtu otsusega ja jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.

Praegusel juhul ei ole kinnistu sihtotstarve sundvalduse seadmise tõttu muutunud, mistõttu on

asjakohatu kaebaja väide, et KAHOS § 4 lg 3 ei sätesta, et kinnisasja senine otstarve on

kinnisasja omaniku jaoks vaid kinnisasja muutmine 100% transpordimaast mingi teise

kasutusviisiga maaks. Viidatud sätte puhul on seadusandja sõnaselgelt sätestanud, et

võõrandamise alus saab esineda üksnes siis, kui takistatud on kinnisasja kasutamine vastavalt

senisele sihtotstarbele. Sihtotstarbe legaaldefinitsioon tuleneb MaaKatS § 2 p-st 9, mille

kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud

katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Ebaõige ja eksitav on seega seisukoht, et

KAHOS § 4 lg 3 kohaldamise eelduseks on ka küsimus sellest, kas avalik-õiguslikud

kitsendused mõjutavad vara likviidsust või turuväärtust. Kaebaja ei ole ka tõendanud, kuidas

kinnistu investeerimisobjektiks olemine takistab tal asja kasutamist vastavalt senisele

sihtotstarbele ehk transpordimaa eesmärgil.

Kaebaja väide ebavõrdsest kohtlemisest on põhjendamatu, sest Taludevahe tänav T11 kinnistu

omandamise asjaolud ei ole praeguste asjaoludega võrreldavad. Asjaolust, et Tallinna linn on

mõne muu kinnistu otsustanud omandada (seejuures mitte sundvõõrandada, vaid kokkuleppel

omanikuga tsiviilvaidluse lõpetamiseks), ei saa kaebaja tuletada endale õigust nõuda ka

endale kuuluva kinnistu võõrandamist. Asjaolu, et kaebaja eelistaks subjektiivselt

3-21-569

6(7)

sundvõõrandamist, ei muuda sundvalduse kehtestamist ja omandamisest keeldumist

objektiivselt õigusvastaseks.

Kuivõrd kaebaja kinnisasjale on seatud sundvaldus avaliku kasutamise tagamiseks, sh

määratud sundvalduse tasu, ei ole Tallinna linn kasutanud kaebaja kinnisasja ilma loata ja

kompensatsioonita.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele Riigikohtu 27.09.2017 otsuse ja Harju Maakohtu

03.12.2018 määruse tsiviilasjas nr 2-15-18478, millest nähtub, et Tallinna linn ostis kaebaja

kinnisasja läheduses asuva Taludevahe tänav T11 kinnistu. Kaebaja hinnangul kinnitavad

need tõendid tema ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja kinnitusel sai ta kohtulahenditest teada

pärast halduskohtu 06.12.2021 otsust.

Tallinna linn vaidleb tõendite asja materjalide juurde võtmisele vastu, leides, et vastavad

väited oleks võinud esitada halduskohtus, lisaks ei ole avalikult kättesaadavate kohtulahendite

esitamine tõendina kohane ja otstarbekas, sest nendele on võimalik viidata.

Ringkonnakohus võtab eelnimetatud kaks kohtulahendit asja õigemaks lahendamiseks

haldusasja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3). Kuna jõustunud kohtulahendid on avalikult

kättesaadavad, oleks kaebajal olnud võimalik vähemalt Riigikohtu 27.09.2017 otsusele viidata

juba halduskohtus. Samas on ebavõrdse kohtlemise tuvastamise aspektist tegemist asjakohaste

tõenditega. Tallinna linn oli vaidlusaluses tsiviilasjas menetlusosaliseks ning seal tuvastatud

asjaolud ei saa olla üllatuseks. Lisaks on vastustaja saanud esitada tõenditele oma vastuväited.

Õige pole vastustaja seisukoht, et kuivõrd tegemist on avalikult kättesaadavate

kohtulahenditega, pole nende tõendina asja juurde võtmine vajalik. Nii võiks väita, kui

kaebaja tugineks neile lahenditele kui kohtupraktikale. Praegusel juhul soovib kaebaja

nendega aga tõendada oma väidet, et teda on ebavõrdselt koheldud, sest vaidlusalusest teest

ühe lõigu on vastustaja omandanud (HKMS § 56 lg 1).

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Kaebajat ei ole Taludevahe tänav T11 kinnistu endise omanikuga võrreldes ebavõrdselt

koheldud. Tallinna linn ei omandanud kinnistut KAHOS-i või enne seda kehtinud kinnisasja

sundvõõrandamise seaduse (KASVS) alusel, vaid tsiviilvaidluse tulemusel sõlmitud ning

Harju Maakohtu 03.12.2018 määrusega kinnitatud kompromissi tulemusena. Kohtuliku

kompromissi sõlmimisel võivad osapooled lähtuda laiematest kaalutlustest ega ole kitsalt

seotud eriseaduste (KASVS või KAHOS) regulatsiooniga.

Praeguses asjas esitas kaebaja 14.01.2021 vastustajale taotluse Taludevahe tänav T3

kinnisasja Tallinna linnale võõrandamise menetluse algatamiseks. Vastustaja pidi menetluse

läbiviimisel lähtuma KAHOS-st, sh selle § 4 lg-st 3, mille järgi võib kinnisasja omanik

taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt

õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda

kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. KAHOS § 4 lg 3 kohaldamisel ei saanud

linn lähtuda asjaolust, et nt Taludevahe tänav T11 kinnistu on varem muudel alustel

omandatud.

13. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajal ei ole takistatud Taludevahe tänav T3 kinnisasja

kasutamine senisel sihtotstarbel, milleks on 100% transpordimaa. Taludevahe tänavat hakati

ehitama 2005. a-l ning hiljemalt 2007. a-l oli see aktiivses kasutuses, sh ühistranspordi poolt

(Riigikohtu 27.09.2017 otsus nr 2-15-18478, p 9). Taludevahe tänav T3 kinnisasi on 2002. a-l

3-21-569

7(7)

kinnistusraamatusse kandmisest alates olnud transpordimaa. Kaebaja omandas kinnisasja

30.09.2020 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel. Arvestades kinnisasja asukohta ning tee

paiknemist sellel, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et ta soetas maa investeerimiseks ning

pärast sundvalduse seadmist ei saa ta oma omandit enam vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kinnistut sai juba enne vaidlustatud haldusakti andmist faktiliselt kasutada vaid

transpordimaana. Tee asukohta ning naaberkinnistute hoonestust arvestades ei ole Taludevahe

tänav T3 kinnisasjale võimalik ehitada. Kui kaebaja pidas investeerimise all silmas seda, et

soovis tee kasutamise eest hakata küsima tasu, siis see ei ole alus taotleda maa omandamist

KAHOS § 4 lg 3 alusel. Tallinna Linnavaraameti 09.02.2021 käskkirjaga nr T-12-4/21/1 seati

kinnisasjale sundvaldus aastatasuga 816 eurot. Kaebaja ei ole seda haldusakti vaidlustanud

ega väitnud, et määratud tasu pole piisav.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)