2-18-19652/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-19652

Kohtuasi

Ocram Holding OÜ hagi X vastu leppetrahvi ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ocram Holding OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

30 087.50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Ocram Holding OÜ (registrikood 12771808),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Menetluse liik

Kohtuistung 07.09.2022

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21.01.2022 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega leppetrahvi nõudes rahuldada hagi täielikult ja

viivisenõudes osaliselt.

3. Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks leppetrahv 25 000 eurot.

4. Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks seisuga 14.10.2022 sissenõutavaks

muutunud viivis 7808.22 eurot.

5. Mõista X-lt välja Ocram Holding OÜ kasuks alates kohtuotsuse teatavaks

tegemisest nõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates 15.10.2022 kuni põhivõlgnevuse 25 000 eurot täieliku

tasumiseni.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes jätta 23% ulatuses hageja ja 77%

ulatuses kostja kanda.

2-18-19652

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetluse käik

1. 31.12.2018 saabus Harju Maakohtule Ocram Holding OÜ ja Pluscapital OÜ hagi NDATC

OÜ vastu võlgenevuse, intressi, leppetrahvi ja viivise nõudes ning Ocram Holding OÜ (otsuses

hageja) hagi X (otsuses kostja) vastu leppetrahvi ja viivise nõudes.

2. 14.01.2022 rahuldas maakohus tagaseljaotsusega Ocram Holding OÜ ja Pluscapital OÜ hagi

NDATC OÜ vastu. Menetlus jätkus hageja nõudes kostja vastu.

Hageja nõue ja põhjendused

3. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõla (leppetrahvi) 25 000 eurot, hagi esitamise

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 525 eurot, alates 01.01.2019 viivise tasumata

põhivõlalt määraga 0,05% päevas kuni põhivõla täieliku tasumiseni ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

4. Hageja ja Pluscapital OÜ ning NDATC OÜ sõlmisid 10.01.2018 laenulepingu, mille alusel

andis hageja NDATC OÜ-le laenu 90 000 eurot. Pluscapital OÜ andis NDATC OÜ-le laenu

30 000 eurot. Laen anti algselt tähtajaga 24 kuud NDATC OÜ-le United Finance AS-i aktsiate

omandamiseks. Laen maksti välja selliselt, et laenusumma kanti United Finance AS-i kontole,

selle alusel suurendati äriühingu aktsiakapitali ja NDATC OÜ märkis aktsiakapitali

suurendamisel väljastatud aktsiad.

5. 25.04.2018 sõlmisid laenuandjad, laenusaaja ja kostja kokkuleppe, millega mh muudeti

laenulepingu tingimusi (edaspidi muudatuskokkulepe) eelkõige intressi arvestamise osas.

Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 lepiti täiendavalt kokku mh kostja kohustuses tagada, et

laenuandjate kasuks panditakse laenu tagamiseks United Finance OÜ nimel mistahes nõuded

tulenevalt Eesti Rahvusringhäälinguga sõlmitud kasutusrendilepingutest nr 1.1-15/387-14 ja

1.1-15/449-15. Samuti lepiti samas kokku, et nimetatud kohustuse rikkumise korral on

laenuandjatel õigus nõuda laenusaajalt ja kostjalt leppetrahvi 25 000 eurot. Kostja oli

laenusaaja juhatuse liikmeks.

6. Muudatuskokkuleppe punktist 1.6 nähtuvalt oli lepingupoolte eesmärgiks, et kostja vastutab

nõuete pantimise ja leppetrahvide eest ka isiklikult. Miski punkti 1.6 sõnastuses ei viita sellele,

et tegemist oleks käendusega. Kui tegemist oleks käendusega, ei oleks see tühine, kuna kokku

oli lepitud vastutuse piirmääras 25 000 eurot.

2-18-19652

7. Kostja jättis kohustuse tagada nõuete pantimine täitmata. Hageja esitas 19.11.2018 nii

kostjale kui laenusaajale leppetrahvinõude 25 000 eurot, andes tähtaja rikkumise

kõrvaldamiseks ja leppetrahvi tasumiseks hiljemalt 24.11.2018. Kostja ega laenusaaja

rikkumisi ei kõrvaldanud. Laenuandjad ütlesid laenulepingu ja muudatuskokkuleppe üles

04.12.2018. Hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist.

8. Hagejal on õigus nõuda leppetrahvi nõudelt sissenõutavaks muutunud viivist määraga

0,05% päevas iga viivitatud päeva eest vastavalt laenulepingu punktile 3.6. Kuna leppetrahvi

nõude tasumise kohustus ei ole ajaliselt kindlaks määratud, tuleb võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lõike 2 kohaselt viivist arvestada alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule nõudest,

s.o alates 19.11.2018.

9. Leppetrahvi ja viivise vähendamiseks alused puuduvad.

Kostja vastuväited

10. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja ei olnud muudatuskokkuleppe osapooleks, mistõttu ei ole tal laenusaajaga

solidaarset kohustust hageja ees, mille rikkumine õigustaks leppetrahvi nõuet. Nii

laenulepingu kui muudatuskokkuleppe preambulas on loetletud lepingupooled, kelleks olid

Ocram Holding OÜ, Pluscapital OÜ ja NDATC OÜ. Füüsilist isikut nende hulgas ei loetletud.

12. Kui

kostja

siiski

võttis

lepinguga

väidetud

kohustuse,

on

tegemist

tarbijakäenduslepinguga, mis on tühine. Kostjal füüsilise isikuna puudus võimalus lepingust

tulenevat pandi seadmise kohustust täita - panditav vara ei ole kunagi temale kuulunud. Seega

teoreetiliselt saab kostjat käsitleda vaid käendajana või kohustusega ühinejana, millisele

suhtele kohaldatakse samuti käenduslepingu sätteid. Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ega

mujal ei lepitud kokku, milline on käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on

võimalik tarbijakäendusleping VÕS § 143 lõike 2 alusel tühine.

13. Hagejate nõuete katteks on lepingutes kokkulepitud pandid seatud. Kostjale kuuluvale

varale (emissiooniga omandatud United Finance AS aktsiad) on seatud pant NDATC OÜ

kasuks. Kostja arusaamise kohaselt sisaldus tagatiskokkulepe muudatuskokkuleppe punktis

1.6, kuna see sätestab asjaõigusseaduse (AÕS) nõuetele vastavalt kasutusrendilepingutest

tuleneva tulu tagatiseks andmise ehk pantimise. Lepingus ei ole sätestatud, et pandi seadmiseks

tuleks sõlmida eraldiseisev leping. NDATC OÜ on hageja kasuks pantinud kõik lepingus

kokkulepitud tagatised.

14. Kui küsimus on pandi seadmise tähtaja ületamises, siis sellist rikkumist ei olnud.

Panditavad rahalised nõuded kasutusrendilepingutest nr 1.1-15/387-14 ja 1.1-15/449-15

kuulusid lepingu sõlmimise ajal laenuandjate kontrolli all olevale United Finance AS-le, kes

ei olnud muudatuskokkuleppe pooleks. Nimetatud asjaolu oli hagejale teada. Nõuded anti

aktiga United Finance Estonia OÜ-le üle United Finance AS-i esindaja poolt mitterahalise

sissemakse üle andmise akti allkirjastamisega 01.06.2018. Seega oleks olnud eraldi

kokkuleppe sõlmimisega lepingus sätestatud tingimuse tähtaegne täitmine juba lepingu

sõlmimise hetkel võimatu.

15. Nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, moodustades ca 1/5 põhivõlast. Sisuliselt on

trahvi näol tegemist rahalise kohustuse täitmise rikkumisega kaasneva sanktsiooniga.

Tavapäraselt on selliseks sanktsiooniks viivis. Trahv dubleerib viivist. Kui lähtuda

seadusjärgsest viivisemäärast, tuleks 25 000 eurot viivisena kokku saamiseks põhivõla

tasumisega viivitada ca 2,3 aastat. Nõue on ebamõistlik ka poolte varalist seisundit arvestades.

2-18-19652

16. Muudatuskokkulepe ei näe hageja õigust nõuda temalt viivist. Lisaks on nõutav viivis

ebamõistlikult suur ja kostja palub seda vähendada selliselt, et see võrduks maksimaalselt

seadusjärgses määras viivisega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Harju Maakohus jättis hageja hagi kostja vastu leppetrahvi ja viivise nõudes rahuldamata

ning kostja menetluskulud hageja kanda.

18. Puudub vaidlus, et 10.01.2018 sõlmisid laenuandjad ja laenusaaja laenulepingu (t I kd lk

17-20, tõlge 9-12). 25.04.2018 allkirjastasid laenuandjad ja kostja laenulepingu

muudatuskokkuleppe, millega mh muudeti lepingu tingimusi (t I kd lk 32-33, tõlge 39-40).

Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt tagavad laenusaaja ja kostja, et United Finance

Estonia

OÜ

pandib

kogu

tulu,

mis

on

seotud

Eesti

Rahvusringhäälingu

kasutusrendilepingutega nr 1.1-15/387-14 ja 1.1-15/449-15, laenuandjate kasuks 02. maiks

2018, et tagada kõikide laenusaaja kohustuste, mis tulenevad lepingupoolte vahel sõlmitud

lepingutest, nõuetekohane täitmine. Lepingu täitmata jätmine annab laenuandjatele õiguse

nõuda leppetrahvi 25 000 eurot.

19. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja oli muudatuskokkuleppe pooleks, kas kokkuleppe

punkti 1.6 rikkumisel tulenes kostjale leppetrahvi maksmise kohustus või on tegemist

tarbijakäenduslepinguga. Lisaks on vaidlus, kas kostja rikkus kokkuleppe punktis 1.6

kokkulepitud kohustust ning kas esineb aluseid leppetrahvi ja viivise vähendamiseks.

20. Esmalt annab kohus hinnangu, kas kostja oli muudatuskokkuleppe pooleks ja kas punktis

1.6 sätestatud kokkulepe oli kokku leppimine leppetrahvis või oli tegemist kostja osas

tarbijakäenduslepinguga.

21. VÕS § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel,

millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata

jätma. Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt: „NDATC OÜ ja X tagavad, et United

Finance Estonia OÜ pandib kogu tulu, mis on seotud järgmiste lepingutega: /…/.“ Seega

tulenes punkti 1.6 sõnastusest kostjale kohustus midagi teha. Kohtu hinnangul ei oma kostjale

muudatuskokkuleppest tulenevate kohustuste tekkimisel tähendust, et teda ei ole kokkuleppe

preambulas lepingupoolena märgitud. Lepingu allkirjade juures on kostja allkirja koha juures

välja toodud: „NDATC OÜ / X / United Finance Estonia OÜ:/“ ehk isikud, kelle eest kostja

lepingu allkirjastab. Puudub vaidlus, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja ühtlasi NDATC

OÜ ja United Finance Estonia OÜ juhatuse liige. Eelnevast võib kohtu hinnangul järeldada, et

kostja, allkirjastades muudatuskokkuleppe, esindas NDATC OÜ-d, ennast ja United Finance

Estonia OÜ-d. Vastasel korral puudunuks vajadus eraldi välja tuua kostja nime isikute ehk

esindatavate hulgas, kelle eest ta allkirja annab. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja

oli muudatuskokkuleppe pooleks, mistõttu kaasnesid temale selle punktist 1.6 isiklikud

kohustused.

22. VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

VÕS § 142 lõike 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohus ei

nõustu kostjaga, et kokkuleppe punktis 1.6 sisaldub kokkulepe tarbijakäenduses. Punkti 1.6

sõnastusest tuleneb kohtu hinnangul üheselt, et 25 000 euro puhul on tegemist sanktsiooniga

juhuks, kui lepingut ei täideta (t I kd lk 33, tõlge 39). Tegemist oli kindlaks määratud

rahasummaga, mille lepingut rikkunud pool kohustus tasuma. Sellele viitab ka lepingu

ingliskeelne originaaltekst, kasutades väljendit „contractual penalty“ ehk leppetrahv (t I kd lk

2-18-19652

33). Kohtu hinnangul ei viita punkti 1.6 sõnastuses ega sisus miski sellele, et tegemist oleks

VÕS § 142 lõike 1 kohase käendusega.

23. Järgnevalt annab kohus hinnangu sellele, milline oli kostjale muudatuskokkuleppe

punktist 1.6 tulenev kohustus ja kas kostja seda rikkus. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 78 lõike 1 kohaselt kui võlgnik ei pea

kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib

kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega

viivitamine. Nõuete pantimist reguleerib asjaõigusseaduse (AÕS) 8. osa 2. peatüki 3. jagu

„Õiguste pantimine“. AÕS § 315 lõike 1 kohaselt õiguse pantimiseks on vajalik pantija ja

pandipidaja vaheline kokkulepe pandi seadmise kohta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

AÕS § 315 lõike 2 kohaselt sama sätte 1. lõikes nimetatud kokkulepe peab olema kirjalikus

vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

24. Muudatuskokkulepe on originaalis sõlmitud inglise keeles (t I kd lk 32-33). Eestikeelse

tõlke kohaselt on punkti 1.6 sõnastus: „NDATC OÜ ja X tagavad, et United Finance Estonia

OÜ pandib kogu tulu, mis on seotud järgmiste lepingutega: i) Eesti Rahvusringhäälingu

kasutusrendileping nr 1.1-15/387-14 (sõlmitud 17.juuli 2014) ja ii) Eesti Rahvusringhäälingu

kasutusrendileping nr 1.1-15/449-15 laenuandjate kasuks 2. maiks 2018, et tagada kõikide

laenuvõtja kohustuste nõuetekohane täitmine, mis tulenevad lepingupoolte vahel sõlmitud

lepingutest.“ (t I kd lk 39). Kokkuleppe inglisekeelse punkti 1.6 kohaselt: „NDATC OÜ and X

procure that United Finance Estonia OÜ /…/“. Vastavalt veebipõhisele Eesti Keele Instituudi

mitmekeelsele terminibaasile Esterm (https://termin.eki.ee/esterm/) tähendab „procure“ eesti

keeles „muretsema“.

25. Kohtu hinnangul tuleneb vaidlusalusest punktist 1.6, et kohustus pantida kogu punktis 1.6

nimetatud kasutusrendilepingutest saadav tulu oli United Finance Estonia OÜ-l kui

kasutusrendilepingust tuleneva nõude omanikul. Kostja, kes lepingu allkirjastas, oli ühtlasi

United Finance Estonia OÜ juhatuse liige ning lepingu järgi esindas ka United Finance Estonia

OÜ-d, mistõttu sai United Finance Estonia OÜ muudatuskokkuleppe punktiga 1.6 vastava

kohustuse võtta. Kohus leiab, et kostja ei oleks saanud isiklikult vastavat pandi seadmise

kohustust täita ehk pantimiseks vajalikku kokkulepet sõlmida, kuivõrd panditav vara ei

kuulunud temale. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks olnud panditavate nõuete omanikuks.

Ka hageja ise on 26.02.2019 seisukoha B alapunktis 5b) märkinud, et nõudeid sai pantida

üksnes United Finance Estonia OÜ kui kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete omanik (t I

kd lk 117 pöördel). Antud juhul ei saanud kostja ka kolmanda isikuna kokkuleppe punktist 1.6

tulenevat pandi seadmise kohustust täita, kuna pandi seadmise õigus oli seadusest tulenevalt

nõude omanikul.

26. Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppe punktist 1.6 üheselt mõistetav, milles seisneb kostjale

tulenev kohustus tagada või muretseda, et United Finance Estonia OÜ pandi seadmise

kohustuse täidaks. VÕS § 24 lõike 1 kohaselt võib lepingupool olla lepinguga kohustatud

saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku.

Tõlgendades kokkuleppe punkti 1.6 koosmõjus VÕS § 24 lõikega 1 saaks asuda seisukohale,

et arvestades kohustuse iseloomu, pidi kostja United Finance Estonia OÜ juhatuse liikmena

tegema tulemuse saavutamiseks ehk selleks, et United Finance Estonia OÜ pandi seadmise

kohustuse täidaks, kõik mõistlikult võimaliku ja mitte takistama seda esindusõiguse

teostamisel.

27. Muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt: „/…/ Lepingu täitmata jätmine annab

laenuandjatele õiguse nõuda leppetrahvi 25 000 eurot.“ Nimetatud lepingu punktist ei selgu

üheselt, kellelt laenuandjad leppetrahvi nõuda võivad ning millise kohustuse rikkumise korral.

2-18-19652

VÕS § 29 lõike 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Pooled ei ole selles osas kohtule tõendanud ühist tahet. Ka hageja möönab 26.02.2019

seisukohas, et muudatuskokkuleppe punkt 1.6 võimaldab erinevaid tõlgendusi. VÕS § 29 lõike

4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut

nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu

hinnangul oleks lepingupooltega sarnane mõistlik isik nimetatud lepingu punkti pidanud

mõistma selliselt, et lepingu täitmata jätmisega on tegemist siis, kui kasutusrendilepingutest

saadav tulu on laenuandjate kasuks pantimata hiljemalt 02.05.2018.

28. Kostja on 07.02.2019 vastuses välja toonud, et laenuandjate nõuete katteks on kõik

kokkulepitud pandid seatud ning kostjale kuuluvale varale (emissiooniga omandatud United

Finance AS aktsiad) on seatud pant laenusaaja kasuks. Kohtu hinnangul ei ole

muudatuskokkuleppe punkti 1.6 kohaselt asjakohane, et kostjale kuuluvatele emissiooniga

omandatud United Finance AS aktsiatele oleks seatud pant laenusaaja kasuks. Pant tuli seada

laenuandjate kasuks ja pandi esemeks pidi olema United Finance Estonia OÜ kogu tulu, mis

on seotud Eesti Rahvusringhäälingu kasutusrendilepingutega.

29. Täiendavalt leiab kostja 07.02.2019 vastuses, et tagatiskokkulepe sisaldus samas

lepingupunktis, kuna see sätestas AÕS-i nõuetele vastavalt kasutusrendilepingutest tuleneva

tulu tagatiseks andmise ehk pantimise (t I kd lk 89, punkt 16). Hageja leiab, et kostja väide on

alusetu. Kohus nõustub hagejaga, et kokkuleppe punkt 1.6 reguleerib kohustust tagada nõuete

pantimine hiljemalt 02.05.2018, mitte nõuete kohest pantimist. Punkti 1.6 sõnastusest järeldub,

et pantimine pidi aset leidma eraldi kokkuleppega ning tulevikus hiljemalt 02.05.2018. Kui

25.04.2018 kokkuleppe punktiga oleks sõlmitud ühtlasi AÕS § 315 lõigete 1 ja 2 kohane

kokkulepe, puudunuks vajadus kindlaks määrata nõuete pantimise tähtaeg.

30. Kostja on 07.02.2019 vastuses esile toonud, et panditavad rahalised nõuded kuulusid

kokkuleppe sõlmimise ajal laenuandjate kontrolli all olevale United Finance AS-ile ehk

isikule, kes ei olnud kokkuleppe pooleks (t I kd lk 89 pöördel, punkt 18). Nõuded anti aktiga

United Finance Estonia OÜ-le üle United Finance AS-i esindaja poolt mitterahalise sissemakse

akti allkirjastamisega 01.06.2018 (t I kd lk 96-97) ja eraldi lepingu sõlmimise vormis oli

kokkuleppe tähtaegne täitmine juba selle sõlmimise hetkel võimatu. Vastavalt VÕS-i sätetele

ei saa võlausaldaja nõuda võimatu kohustuse täitmist ning võlgnikul on õigus võimatu

kohustuse täitmisest keelduda. Hageja leiab, et vastavalt VÕS § 12 lõikele 1 ei mõjuta lepingu

kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei

olnud õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust ja kostjate vastutuse osas ei ole

oluline, kas muudatuskokkuleppe sõlmimise ajal oli nõuete pantimine võimalik või mitte.

Hageja leiab lisaks, et isegi kui kostjal ei olnud võimalik tagada nõuete pantimist enne

01.06.2018, ei õigustanud see nõuete täielikku pantimata jätmist hiljem. Kostjad kohustusid

tagama nõuete pantimise hiljemalt 02.05.2018. Neil oli 7 päeva aega pantimine saavutada. Kui

see sai võimalikuks alles 01.06.2018, pidanuks kostja korraldama nõuete pantimise järelikult

hiljemalt 7 päeva jooksul alates 01.06.2018. Kuivõrd kostja ei teinud seda, on rikutud

kokkuleppe punkti 1.6.

31. Kohus märgib, et kostja poolt esitatud vara vastuvõtmise – üleandmise aktist, mis on

allkirjastatud digitaalselt United Finance Estonia AS-i esindaja TV poolt 01.06.2018, nähtub,

et aktiga andis United Finance AS, registrikood 12623870, asukoht Liivalaia tn 13, Tallinn,

Harju maakond, 10118, esindaja seaduse alusel, üle ja United Finance Estonia OÜ,

registrikood 14469114, asukoht Liivalaia 13, Tallinn 10118, esindaja X seaduse alusel, võttis

vastu mh järgnevad varad: kasutusrendilepingu nr 1.1-15/387-14 71 234 eurot ja

kasutusrendilepingu nr 1.1-15/449-15 136 704 (t I kd lk 96-97). Seega on aktiga tõendatud, et

kokkuleppe punktis 1.6 sätestatud pandiõiguse seadmise tähtajaks 02.05.2018 ei kuulunud

vaidlusalustest kasutusrendilepingust tulenevad õigused veel United Finance Estonia OÜ-le.

2-18-19652

Kohus nõustub iseenesest hagejaga, et VÕS § 12 lõikest 1 tulenevalt ei mõjutanud kokkuleppe

punkti 1.6 kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või et

lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat õigust.

Punktist 1.6 tulenevate kohustuste täitmine oli kehtiv ja kokkulepe pooltele kohustuslik.

Omaette küsimus on, kas kohustust oli võimalik täita, mida kohus käsitleb alljärgnevalt.

32. Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ette

nähtud pandi seadmise kohustus oleks 02.05.2018 seisuga olnud täidetud. Selle kohustuse

täitmise välistas asjaolu, et United Finance Estonia OÜ ei olnud selleks ajaks panditavate

nõuete omanik ega saanud vastavat pandiõiguse kokkulepet pandipidajatega sõlmida. Kostja

on esile toonud, et panditavate nõuete omanik United Finance Estonia AS oli hagejate mõju

all olev äriühing. Hageja ei ole seda ümber lükanud. Kohus leidis eelnevalt, et kostjale sai

punktist 1.6 tuleneda kohustus teha kõik mõistlikult võimalik selleks, et United Finance

Estonia OÜ pandiks kasutusrendilepingutest tuleneva tulu. Kohus leiab, et kostjale tulenevat

kohustust ei olnud võimalik rikkuda olukorras, kus pandiõiguse kokkulepe jäi tähtaegselt

sõlmimata kostjast sõltumatutel põhjustel.

33. Kohus leiab lisaks, et isegi kui esineks kostja poolt lepingurikkumine, oleks see VÕS

§ 103 järgi vabandatav ning kostja ei vastutaks kohustuse rikkumise eest. VÕS § 103 lõike 1

kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on vabandatav.

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on

kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu

jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei

saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle

asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus

märgib, et antud juhul toimus sel juhul rikkumine asjaolu tõttu, mida kostja ega Finance

Estonia OÜ ei saanud mõjutada. Olukorras, kus vaidlusalustest kasutusrendilepingutest

tulenevad nõuded olid seisuga 02.05.2018 Finance Estonia OÜ-le üle andmata, oli kokkuleppe

punktist 1.6 tulenevate kohustuste täitmine pandiõiguse seadmiseks võimatu.

34. Lisaks eeltoodule ei nõustus kohus hagejaga, et kui nõuete pantimine sai võimalikuks

alles 01.06.2018, pidanuks kostja korraldama pantimise hiljemalt 7 päeva jooksul alates

01.06.2018 ning kuivõrd seda ei tehtud, on nad kokkuleppe punkti 1.6 rikkunud. Kohus

märgib, et kokkuleppe punktist 1.6 ei tulene, et kostja pidid nõuete pantimise korraldama

hiljemalt 7 päeva jooksul alates pantimise võimalikuks muutumisest või alates 01.06.2018.

Vaidlusalusest punktist tulenes üheselt mõistetavalt tähtaeg pandiõiguse seadmiseks ning

selleks oli 02.05.2018. Sellise kohustuse rikkumiseks oli punktis 1.6 ette nähtud leppetrahv.

Kohus tuvastas eelnevalt, et rikkumine on vabandatav.

35. Kuna kohus tuvastas, et kostja ei ole kokkuleppe punkti 1.6 rikkunud või isegi kui rikkus,

on rikkumine vabandatav, puudub alus rahuldada hageja nõuet leppetrahvi maksmiseks.

Samuti puudub alus rahuldada viivisenõuet leppetrahvilt.

36. Kostja vastu esitatud hagi lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel,

millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei tuginenud ja neid kohus ei hinda.

37. TsMS § 162 lõike 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Võttes arvesse, et kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda.

Kohus leiab, et käesolevas asjas on mõistlik kostja menetluskulud määrata kindlaks mõistliku

aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

2-18-19652

Apellatsioonkaebus

38. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

39. Hageja vaidlustab otsuse täies ulatuses. Kohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt

menetlusõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust kui: a) sisustas ebaõigesti ja

üllatuslikult 25.04.2018 muudatuskokkuleppe punkti 1.6, kohaldades seejuures õigusnorme,

mille osas ei küsinud poolte seisukohta ega võimaldanud esitada tõendeid; b) leidis

üllatuslikult, et kostja poolt kokkuleppe punkti 1.6 mittetäitmine oli VÕS § 103 lõike 1

kohaselt vabandatav ega arutanud seda normi pooltega, sellele ei tuginenud ka kostja.

40. Hageja ei vaidlusta maakohtu põhjendusi, mille kohaselt on kostja muudatuskokkuleppe

pooleks; punktist 1.6 tulenev kohustus ei ole käsitatav tarbijakäendusena; punktis 1.6 ei

sisaldunud kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete pantimise kokkulepet.

41. Kohtule on esitatud muudatuskokkuleppe inglisekeelne versioon ja tõlge eesti keelde.

Inglise keeles on punktis 1.6 kasutatud sõna "procure" (NDATC OÜ and X procure that United

Finance Estonia OÜ pledges /.../). Tõlke kohaselt NDATC OÜ ja X "tagasid", et United

Finance Estonia OÜ pandib kasutusrendilepingutest tuleneva tulu laenuandjate kasuks.

Maakohtu käsitlus punktist 1.6 on ebaõige. Samuti on see üllatuslik. Maakohus ei juhtinud

tähelepanu, et tema hinnangul on kasutatud termin "procure" ebaselge ega küsinud poolte

seisukohta, kuidas antud terminit sisustada ning kas punkti 1.6 tuleks tõlgendada VÕS § 24

lõike 1 alusel. Ükski menetlusosaline ei tuginenud VÕS § 24 lõikele 1 ega käsitlenud punktist

tulenevat tagamiskohustust kui kohustust teha kõik mõistlikult võimalik, et saavutada nõuete

pantimine. Terminil “procure” on konkreetne õigusspetsiifiline tähendus. Tegemist on

inglisekeelsetes lepingutes üldlevinud terminiga, mis tähendab absoluutset, garantii laadset

kohustust tagada, et mingi asi, mille juhtumise kohta on antud kinnitus, kindlasti juhtub. Seega

oli maakohtu poolt alusetu viidata Eesti Keele Instituudi sõnastikule, mis ei kajasta terminite

õigusspetsiifilisi tähendusi. Nt LexisNexise õigusterminite andmebaasis ongi termin "procure"

sisustatud absoluutse tagamiskohustusena, mis vastandub kohustusele "teha kõik mõistlikult

võimalik".

42. Arvestades termini “procure” tähendust, tulenes kokkuleppe punktist 1.6 kostjale

absoluutne kohustus tagada, et nõuete pantimine toimub igal juhul ning sõltumata kõigest

hiljemalt 02.05.2018. Vastav kohustus oli punktist 1.6 kohaselt nii kostjal kui laenusaajal,

kuigi lepingu allkirjastajana on märgitud ka United Finance Estonia OÜ. Kui nõuded jäid

hiljemalt 02.05.2018 pantimata (ükskõik mis põhjusel), tähendas see automaatselt punktist 1.6

tuleneva tagamiskohustuse rikkumist. Kui pooled oleksid tagamiskohustuse asemel leppinud

kokku kohustuses teha kõik mõistlikult võimalik nõuete pantimiseks, oleks punkt 1.6 selliselt

ka sõnastatud. Seega analüüsis maakohus alusetult, kas kostja tegi kõik mõistlikult võimaliku

pantimise saavutamiseks. Tegelikkuses oleks piisanud tuvastamisest, et nõuded ei olnud

hiljemalt 02.05.2018 panditud. Põhjused, miks kostja ei saavutanud kokkulepitud kuupäevaks

nõuete pantimist, ei ole punkti 1.6 sisu arvestades asjakohased.

43. Ülaltoodut arvestades oli asjakohatu maakohtu viide VÕS § 108 lõike 2 punktile 1. Säte

reguleerib täitmisnõude kui õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkust, st seda, kas isik saab

õiguskaitsevahendina nõuda kohustuse täitmist, kui kohustust on juba rikutud. Viidatud sätte

alusel ei saa hinnata kohustuse täitmist, rikkumist või leppetrahvi nõudmise võimalikkust

kohustuse rikkumise korral.

44. Hageja ei nõustu, et muudatuskokkuleppe punktist 1.6 ei tulenenud selgelt, millise

kohustuse rikkumise eest tuli leppetrahvi maksta. Kuivõrd leppetrahvile on viidatud samas

2-18-19652

lepingupunktis, mis räägib pantimise kohustusest, on ilmne, et leppetrahv seondus just viidatud

kohustuse rikkumisega.

45. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et tal ei olnud võimalik esitada maakohtus

seisukohti ja tõendeid selle kohta, et kostja ei teinud kõik endast oleneva, et kohustust täita.

Maakohtus ei käsitletud põhjuseid, miks kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded ei läinud

United Finance Estonia OÜ-le enne 02.05.2018 üle. Nõuete üleandmine United Finance

Estonia OÜ-le oli kostja kontrolli all. Vastupidiselt maakohtu seisukohale ei võtnud hageja

selgesõnaliselt ja tagasivõtmatult omaks, et kasutusrendilepingutest tulenevad nõuded ei

läinud enne 02.05.2018 United Finance Estonia OÜ-le üle. Kui see nii aga oli, põhjustas nõuete

ülemineku viibimise kostja tegevusetus. Vaidlusalused nõuded olid osaks maaklerluse

ettevõttest, mille United Finance AS kohustus 27.04.2018 kokkuleppe alusel andma üle United

Finance Estonia OÜ-le. United Finance Estonia OÜ oli NDATC OÜ kaudu kostja kontrolli

all. Kostja oli NDATC OÜ kaudu United Finance Estonia OÜ (hilisem nimi Fairown Finance

OÜ) ainuosanik ja juhatuse liige. Ettevõtte üleandmiseks vajalikud toimingud pidid

üleandmise lepingu kohaselt toimuma 30.04.2018. Üleandmise eelduseks oli United Finance

Estonia OÜ ainuosaniku poolt uue 200 euro suuruse nimiväärtusega osa väljalaskmine, mille

märkimisõigus pidi olema United Finance AS-l. Uue osa suunatud väljastamine United

Finance AS-ile oli mõeldud tasuna ettevõtte üleandmise eest. Uue United Finance Estonia OÜ

osa väljastamine oli täielikult kostja kui ainuosaniku ja juhatuse liikme kontrolli all. Kui ta

oleks võtnud osakapitali suurendamise otsuse vastu enne 30.04.2018, oleks ettevõtte, sh

kasutusrendilepingutest tulenevate, nõuete üleminek toimunud enne 02.05.2018. Sellisel juhul

ei oleks olnud ka takistusi korraldada nõuete pantimine enne 02.05.2018. Kostja hilines

ettevõtte üleandmiseks vajalike toimingute tegemisega ja võttis vastu otsuse osakapitali

suurendamiseks alles 01.06.2018. Vastav dokument esitati äriregistrile 15.06.2018. Seega ei

teinud ta kõike mõistlikult võimalikku, et saavutada nõuete üleandmine ja pantimine enne

02.05.2018. Selle tulemusel jäi laen tagamata, kusjuures kostja tegi laenusaaja täielikult

varatuks. Oleks ebaõiglane, kui hagejal ei oleks sellises olukorras õigust nõuete pantimata

jätmise eest lepingus kokkulepitud leppetrahvi nõuda.

46. Maakohus asus seisukohale, et kohustuse täitmata jätmine oleks VÕS § 103 alusel

vabandatav. Selline seisukoht ei ole õige ja on üllatuslik. Normi kohaldamist ei arutatud

pooltega ja hageja ei saanud esitada normi kohaldamise võimalikkuse osas seisukohti ega

tõendeid. Nõuete pantimata jäämine ei saa olla vabandatav tagamiskohustuse iseloomu tõttu.

Muudatuskokkuleppe punktis 1.6 toodud kohustuse näol oli tegemist absoluutse kohustusega,

millisel juhul ei ole nõuete pantimata jäämise põhjused asjakohased. Samas oli nõuete

üleminek United Finance Estonia OÜ-le kostja kontrolli all. Ta ei teinud õigeaegselt vajalikke

toiminguid, mis olid eelduseks kasutusrendilepingutest tulenevate nõuete üleminekuks. Seega

ei saanud nõuete pantimata jäämine olla vabandatav.

47. Maakohus ei nõustunud hageja alternatiivse seisukohaga, et kui nõudeid ei saanud pantida

hiljemalt 02.05.2018, tulnuks pantida hiljemalt 7 päeva jooksul pärast nõuete üleminekut.

Maakohus eksis kokkuleppe tõlgendamisel. Küsimuse lahendamisel tulnuks juhinduda VÕS

§ 29 lõikest 6, tõlgendades tingimusi kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Punkt 1.6 lepiti

kokku kostjale laenu andmise kontekstis. Lepingupunkti eesmärk oli seega saavutada laenu

tagamine ning seada sanktsioonid juhuks, kui tagatised jäävad seadmata. Lähtudes lepingu

üldisest eesmärgist, oli loogiline tõlgendada punkti 1.6 selliselt, et kui nõudeid ei saanud

tähtaegselt pantida, tuli pandid siiski seada esimesel võimalusel. Samuti tuleb lepingu

eesmärki arvestades järeldada, et pantide täielik seadmata jätmine oli mõeldud olema

leppetrahviga karistatav.

2-18-19652

Vastustaja seisukoht

48. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

49. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja uurinud ning

hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa

ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue

otsuse, millega rahuldab hagi põhivõlgnevuse osas täielikult ja viivisevõlgnevuse osas

osaliselt ning jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt

2).

50. Hageja on esitanud kostja vastu kohtusse nõude leppetrahvi saamiseks. VÕS § 158 lõike

1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on

kokkulepe maksta rahasumma või teha kokkulepitud tegu ja seda rakendatakse lepingu

rikkumise

korral

ja

seadusest

tulenevalt

on

leppetrahvil

funktsiooni:

1) survefunktsioon, mille eesmärgiks on tagada lepinguliste kohustuste täitmine;

2) kahju hüvitamise ja tagamise funktsioon, mille eesmärgiks on vältida tegelikult

tekkinud kahju tõendamiskoormust ja saada miinimumhüvitis sõltumata sellest, kas

kahju üldse tekkis (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk

810-811). Seega pidi hagi rahuldamiseks maakohus tuvastama esmalt pooltevahelise

leppetrahvi kokkuleppe ja leppetrahviga hõlmatud pooltevahelise kokkuleppe

rikkumise kostja poolt.

51. Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

poolt

25.04.2018

laenulepingu

muudatuskokkuleppele (t I kd lk 32-33, tõlge 39-40) antud tõlgendusega selles osas, et

kostja oli selle tehingu pooleks ja et tehingu punktist 1.6 kaasnes kostjale isiklik

kohustus. Maakohtu põhjendus vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 11 (vt praeguse

otsuse põhjenduste punkt 21) on selge ja loogiline ning vastavuses VÕS § 29 lõikes 1

sätestatud tehingu tõlgendamise reeglitega. Maakohus tuvastas lepingupoolte

(laenuandjad, laenuvõtja ja viimase juhatuse liikme (kostja)) ühise tegeliku tahte muuta

varem sõlmitud laenulepingut mh täiendava tagatise seadmise tagamise kohustusega,

mille võttis endale lisaks laenusaajast äriühingule ka tema füüsilisest isikust juhatuse

liige / ainuosanik. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga ega pea vajalikuks

põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6).

52. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et muudatuskokkuleppe punktist

1.6 tulenes kostjale vaid kohustus teha kõik endast olenev selleks, et kokkulepitud

täiendav pant seataks ja mitte takistada pandi seadmist, ja et kuna nõuded, mille

pantimises kokku lepiti, ei kuulunud kostjale, siis jäi pandileping tähtaegselt sõlmimata

kostjast sõltumatutel põhjustel, mistõttu kostja ei rikkunud endale võetud lepingulist

kohustust. Sellistele järelduste jõudmisel rikkus maakohus nii VÕS §-s 29 sätestatud

lepingu tõlgendamise kui ka TsMS § 4 lõikes 2, § 5 lõikes 1 ning § 436 lõigetes 3 ja 4

sätestatud hagimenetluse reegleid. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

53. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja

menetluse käigu. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude

2-18-19652

ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lõikest 3 tulenevalt võib kohus otsust

tehes tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada.

Sama sätte lõike 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida menetluses

ei arutatud, samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, v.a kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja

andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

54. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtus tema vastu esitatud hagile

järgmised vastuväited (t I kd lk 88-90, II kd lk 75-76): kostja ei olnud laenulepingu ega

muudatuskokkuleppe pooleks; kui siiski on pooleks ja vastutab kohustuse täitmise eest,

saab tegemist olla kas tühise tarbijakäenduslepinguga või kohustusega ühinemisega;

kostjal puudus võimalus pandi seadmise kohustust täita, kuna panditav vara ei kuulunud

temale; aktsiaemissiooni, millel osalemise finantseerimiseks laenulepingud sõlmiti, ajal

jättis hageja laenusaajale ja kostjale tahtlikult eksliku mulje, et ettevõtte (United Finance

AS) finantseerimine on hagejast suuromaniku poolt garanteeritud isegi kahjumlikkuse

korral ja aktsiate väärtus ei lange; laenu rahalises mõttes laenusaajale välja ei makstud;

peale 10.01.2018 ei ole United Finance AS-i arvele laenulepingu alusel 90 000 eurot

kantud; laenuandjate nõuete katteks on kõik kokkulepitud pandid seatud;

tagatiskokkulepe sisaldus muudatuskokkuleppe punktis 1.6 ja eraldiseisva lepingu

sõlmimine vajalik ei olnud; pandi seadmise tähtaega ei ületatud, kuna pandilepingu

tähtaegne sõlmimine oli juba muudatuskokkuleppe sõlmimise ajal võimatu; kostjalt ei

saa kohustuse täitmist nõuda ka põhjusel, et olles alates 17.04.2018 United Finance OÜ

juhatuse liige, oleks tagatise andmine vastusoorituseta olnud vastuolus korraliku

ettevõtja hoolsusega; sellest tulenevalt on punktis 1.6 sätestatud kostja kohustus tühine

TsÜS § 86 lõike 1 ja § 87 järgi.

55. Seega ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et kostja oleks esitanud hagile vastuväite, et

poolte ühiseks tahteks punkti 1.6 sõlmimisel oleks olnud, et kostja teeb kõik endast

oleneva täiendava tagatise sõlmimiseks (VÕS § 24 lõike 1 teine alternatiiv) ja et ta tegi

kõik endast oleneva, et täiendav pant kokkulepitud kujul ja tähtajaks seataks. Hageja on

olnud kohtumenetluse algusest seisukohal, et kostja võttis endale selge kohustuse

tagada,

et

tema

juhitav

äriühing

United

Finance

Estonia

OÜ

pandiks

muudatuskokkuleppe punktis 1.6 kokkulepitud kasutusrendilepingutega seotud kogu

tulu, st et kostja võttis endale kohustuse saavutada teatud tulemus – pandilepingu

sõlmimine United Finance Estonia OÜ poolt (VÕS § 24 lõike 1 esimene alternatiiv).

Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks pooltele selgitanud, et

tõlgendab kostja vastuväiteid VÕS § 24 lõike 1 teise alternatiivise alusel ja andnud

hagejale võimaluse selle kohta seisukoht esitada. Seega ei olnud maakohtul õigust

tõlgendada lepingupunkti 1.6 erinevalt poolte esiletoodust.

56. Ringkonnakohus

nõustub,

et

praeguses

asjas

ei

ole

alust

tõlgendada

muudatuskokkuleppe punkti 1.6 teisiti, kui teeb seda hageja. Tehingu tõlgendamisel

tuleb kohaldada VÕS § 29 ja VÕS § 24 lõige 3 kohaldub erinormina juhul, kui

lepingupoolte ühise tegeliku tahte (VÕS § 29 lõige 1) või lepingupooltega sarnase

mõistliku isiku tahte (VÕS § 29 lõige 4) tuvastamiseks on vaja arvestada lepingu

olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lõike 5 punkt 4). Praegusel juhul sõlmiti 10.01.2018

laenulepingu muudatus 25.04.2018 olukorras, kus kostja oli nii laenusaaja NDATC OÜ

kui tulevikus panditava tulu omanikuks saava United Finance Estonia OÜ juhatuse liige,

laenuandjad soovisid täiendavat tagatist kõikide laenusaaja kohustuste nõuetekohaseks

täitmiseks ja pooled sõlmisid kokkuleppe punkti 1.6, mille tõlke kohaselt „… NDATC

OÜ ja X tagavad, et …“. Maakohus lähtus iseenesest asjakohaselt 25.04.2018 tehingu

2-18-19652

originaalkeelsest sõnastusest NDTC OÜ and X procure that …in favour of the Lenders

by May 2, 2018 in order to secure …“ (I kd lk 33), kuid jättis tähelepanuta, et kostja ei

vaidlustanud hageja esitatud tõlget ega esitanud omapoolset tõlget, mis oleks andnud

lepingupunktile muu sõnastuse ja mõtte. Kuna maakohus ei selgitanud pooltele, et ei

nõustu hageja tõlkega ega andnud võimalust pooltele seisukohtade esitamiseks, ei

saanud maakohus lähtuda tõendi muust tõlkest kui see, mille esitas hageja.

57. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus veendumusel, et tõendatud on kostja poolt

muudatuskokkuleppe punktis 1.6 võetud kohustuse tagada, et tema kontrolli all olev

United Finance Estonia OÜ pandiks laenuandjate kasuks 02. maiks 2018 kõikide

laenuvõtja kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks kogu tulu, mis oli seotud samas

lepingutingimuses nimetatud kasutusrendilepingutega, rikkumine, kuna kokkulepitud

kuupäevaks panti ei seatud. Tõendite kohaselt teatas hageja leppetrahvi nõudmisest

kostjale 19.11.2018 ja eelnevalt oli poolte vahel kirjavahetus pandi seadmise küsimuses

(t I kd lk 44-48, tõlge 49-50) ning kostja võttis leppetrahviga tagatud kohustuse

majandus- ja kutsetegevuses juhatuse liikmena, siis ei ole hageja kaotanud õigust nõuda

leppetrahvi VÕS § 159 lõike 2 alusel. Seega on hagejast laenuandjal õigus nõuda ja

kostjal kohustus tasuda lepingupunktis 1.6 kokkulepitud leppetrahv.

58. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kui kostja rikkus temale punktist 1.6

tulenenud kohustust, oli rikkumine VÕS § 103 järgi vabandatav. Maakohus kohaldas

nimetatud sätte lõiget 2 ebaõigesti, kui leidis, et tegemist oli vääramatu jõuga, kuna

seisuga 02.05.2018 olid punktis 1.6 nimetatud kasutusrendilepingutest tulenevad

nõuded veel United Finance Estonia OÜ-le üle andmata ja seega pandi seadmine

võimatu. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Vabandatavus VÕS § 103 lõike

2 mõttes tähendab force majeure`i olukorda, kus kohustuse rikkumise kaasa toonud

asjaolu on väljaspool võlgniku mõjuala ja seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu isiklikult

mõjutada või mitte, tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumide alusel (Võlaõigusseadus

I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 483). Maakohus mistahes objektiivseid

asjaolusid, mida kostja ei saanud isiklikult mõjutada, et tagada kokkulepitud tähtajaks

pandi seadmine, ei tuvastanud. Selliseid asjaolusid ei toonud esile ka kostja ise oma

vastuväidetes. Asjaolu, et panditavad nõuded ei kuulu United Finance Estonia OÜ-le,

oli kostjale teada juba 25.04.2018 kokkuleppe sõlmimisel. Seega kui kostja siiski võttis

endale kohustuse tagada nende nõuete pantimine United Finance Estonia OÜ poolt,

olles ise selle äriühingu juhatuse liige, pidi ta eelduslikult olema veendunud, et

tähtaegne tagamine on võimalik. Selliseid objektiivseid asjaolusid, millised oleksid

tekkinud peale muudatuskokkuleppe allkirjastamist, kostja kohtu ette ei toonud.

59. Eelpool käsitlemata kostja vastuväidetele vastab kolleegium järgmiselt. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohtadega vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 13, 20 ja

21-22 (praeguses otsuses vastavalt punktid 21, 27, 28, 29), milles maakohus põhjendas,

miks ei ole põhjendatud kostja vastuväited tarbijakäenduse tühisusest, kostja poolt

laenusaaja kasuks seatud pantidest ja sellest, et punktis 1.6 sisalduski juba

pandikokkulepe ja mingit täiendavat kokkulepet vaja sõlmida ei olnud ning et kohustuse

täitmine oli võimatu, kuna panditavad nõuded ei kuulunud 25.04.2018 seisuga United

Finance Estonia OÜ-le. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega

ega korda neid TsMS § 654 lõike 1 alusel.

60. Lisaks nimetatud vastuväidetele oli kostja maakohtus seisukohal, et aktsiaemissiooni,

millel osalemise finantseerimiseks laenuleping sõlmiti, ajal jättis hageja laenusaajale ja

kostjale tahtlikult eksliku mulje, et ettevõtte (United Finance AS) finantseerimine on

2-18-19652

hagejast suuromaniku poolt garanteeritud isegi kahjumlikkuse korral ja aktsiate väärtus

ei lange ja et laenu rahalises mõttes laenusaajale välja ei makstud (peale 10.01.2018 ei

ole United Finance AS-i arvele laenulepingu alusel 90 000 eurot kantud).

Ringkonnakohus on seisukohal, et ka need vastuväited lükkas hageja maakohtus piisava

veenvusega ümber. Vastuväited seonduvalt aktsiaemissiooniga ei ole vaidluses

leppetrahvi üle asjakohased, kuna laenusaaja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu

kehtetuks tunnistamiseks (vähemalt ei ole kostja laenusaaja endise juhatuse liikmena

sellist väidet esitanud) ning esile ei ole toodud ka elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse

tuvastada 10.01.2018 laenulepingu tühisus. Praeguses tsiviilasjas on 14.01.2022

tagaseljaotsusega rahuldatud laenuandjate hagi laenusaaja vastu ja mõistetud välja

laenulepingust tulenev võlgnevus (t II kd lk 138). Vastavalt laenulepingu (t I kd lk 17-

20, tõlge 9-12) punktidele C, 1.1, 1.2 ja 1.4 soovis laenusaaja saada laenu United

Finance AS-i aktsiate eest tasumiseks hagejalt 90 000 eurot ja teiselt laenuandjalt 30 000

eurot ning lepiti kokku, et laen makstakse United Finance AS-i pangakontole 30.

jaanuariks 2018. Hageja esitas tõendid selle kohta, et aktsiakapitali suurendamine on

kantud äriregistrisse ja registreeritud väärtpaberite registris ning et 11.01.2018 laekus

hagejalt suurem rahasumma selgitusega „Payment report 10.1.2018“, milles sisaldus

laenusumma 90 000 eurot, ja 31.01.2018 laekus teiselt laenuandjalt 30 000 eurot

selgitusega „NTDAC OÜ sharecapital increase“ (t I kd lk 120-122, 123-125). Et kostja

äriühing NTDAC OÜ sai aktsiate omanikuks, on tõendatud ka aktsionäride 21.06.2019

üldkoosoleku protokolliga (t I kd lk 16-19). Kolleegium märgib lisaks, et puuduvad

tõendid, et enne kohtumenetlust oleks kostja või tema juhitud laenusaajast äriühing

esitanud väiteid seonduvalt laenulepingu rahatusega, mis kaudselt samuti tõendab, et

tegemist on otsitud vastuväitega. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kostja vastu

kohustuse täitmise nõuet, vaid kohustuse rikkumise tõttu kokkulepitud leppetrahvi

nõuet, mistõttu ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 108 lõike 2 punktile 1.

61. Kostja esitas maakohtus alternatiivse taotluse leppetrahvi vähendamiseks, olles

seisukohal, et nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, kuna laenulepingute järgseks

põhivõlaks on 120 000 eurot. Selliselt moodustab leppetrahv 1/5 põhivõlast.

Tavapäraselt on sanktsiooniks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivis ja

seadusjärgses määras viivise arvestamisel tuleks 25 000 euro saamiseks viivitada

põhivõla tasumisega ca 2,3 aastat. Nõue on ebamõistlik ka poolte varalist seisundit

arvestades. Kostja palus vähendada leppetrahvi nullini.

62. Ringkonnakohus leppetrahvi vähendamiseks alust ei näe. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt

kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Praeguses asjas ei ole kostja tõendanud, et oleks pandi seadmise tagamise

kohustust mistahes ulatuses täitnud, sest 25.04.2018 kokkulepitud lisatagatise

kokkulepet ei sõlmitud. Hageja laenuandjana on toonud esile, et laenulepingut, mille

täitmise tagamiseks täiendav tagatis kokku oli lepitud, laenusaaja kohaselt ei täitnud.

Jõustunud kohtulahendiga on laenusaajalt välja mõistetud mõlema laenuandja kasuks

kogu laenusumma koos intresside ja viivistega. Kostja ei ole enda majandusliku seisundi

kohta mistahes väiteid ega tõendeid esitanud.

63. Hageja esitas leppetrahvi tasumisega viivitamise alusel viivisenõude, paludes arvestada

viivist 10.01.2018 laenulepingu punktis 3.6 kokkulepitud määras 0,05% iga viivitatud

päeva eest alates leppetrahvi nõude esitamisest 19.11.2018. Kostja esitas maakohtu

alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks, olles seisukohal, et hagetav määr 0,05%

2-18-19652

päevas

ei

kohaldu

ja

viivist

tuleks

arvestada

seadusjärgses

määras.

Muudatuskokkuleppes pooled viivise määras kokku ei leppinud. Nõue on ebamõistlik

ka poolte varalist seisundit arvestades.

64. Ringkonnakohus nõustub kostjaga osaliselt. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist kas

lepingus või seaduse ettenähtud määras. Ringkonnakohtu istungil möönis hageja

lepinguline esindaja, et muudatuskokkuleppes viivise kokkulepe puudus ja laenulepingu

pooleks kostja ei olnud. Seega ei ole poolte vahel enam sisulist vaidlust, et laenulepingus

kokkulepitud määras hageja kostjalt viivist nõuda ei saa. Kuna poolte vahel puudub

kokkulepe viivise määras, kohaldub seadusjärgne viivis (VÕS § 113 lõige 1). Viivise

vähendamiseks alla seaduses ettenähtud määra kostja vastuväited alust ei anna. VÕS

§ 113 lõike 8 alusel VÕS § 162 kohaldamiseks alust andvaid elulisi asjaolusid kostja

enda majandusliku seisundi kohta ei esitanud. Viivise arvestamise alguskuupäeva osas

kostja alternatiivset vastuväidet ei esitanud. Seega on ringkonnakohtu otsuse kuupäeva

seisuga muutunud seaduses sätestatud määras viivis sissenõutavaks summas 7808.22

eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja on esitanud viivisenõude kuni põhivõla

täieliku tasumiseni, milleks annab aluse TsMS § 367.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

65. Hagi rahuldamise ulatuse alusel jaotab ringkonnakohus menetluskulud mõlemas

kohtuastmes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lõige 1). Hagi

rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel arvestab kolleegium, et põhivõlgnevus kuulub

rahuldamisele täies ulatuses (25 000 eurot) ja hageja esitatud kujul oleks viivisenõude

suuruseks 14.10.2022 seisuga olnud 17 827 eurot, millest kuulub rahuldamisele 7808.22

eurot. Seega kuulub hagi rahuldamisele (25 000 + 7808.22) : (25 000 + 17 827) = 77%

ulatus ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad 23% ulatuses hageja ja 77%

ulatuses kostja kanda.

66. Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei

määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Kulud määrab rahaliselt

kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse

jõustumist (TsMS § 177 lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt)