3-21-2993/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

13.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2993

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

KB

Puudutatud isik – X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määruse peale

haldusasjas nr 3-21-2993.

2. Jätta rahuldamata X taotlus lubada kohtumenetluses tema esindajaks SK.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 määruse

resolutsioon haldusasjas nr 3-21-2993 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X vabanes 29.12.2021 Viru Vanglast temale Viru Maakohtu XX.XX.XXXX kohtuotsusega

nr X-XX-XXXX määratud karistuse kandmisest. X-l puudub pärast vangistusest vabanemist

seaduslik alus Eestis viibimiseks. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.04.2020

otsusega nr 15.3-3.4/310-5 tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse

Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest

vabanemisel ning kohaldas tema suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu neljaks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest.

3-21-2993

2(8)

2. Tartu

Halduskohus

andis

29.12.2021

määrusega

loa

X

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui kaheks kuuks.

3. Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2022 määrusega X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

25.06.2022 (k.a).

Vaidlus puudub, et puudutatud isikut on korduvalt kriminaalkorras karistatud reaalse

vangistusega ja seega esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-s 4

nimetatud põgenemisohule viitav asjaolu. Varasem karistatus osutab, et isik suhtub õiguskorda

negatiivselt, ning see vähendab usaldust, et isik on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks

kättesaadav. Samas ei ole see eraldiseisvalt põgenemisohu jaatamiseks piisav. VSS ei võimalda

isikut kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil. Karistuse ärakandmise korral oleks

üldpreventiivne kinnipidamine vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. Oluline on

hinnata, kas isikuga seotud asjaolude kogumi põhjal saab järeldada, et tema käitumine ja

hoiakud ei ole muutunud ning et isikul on piisavalt suurt põgenemissoov, sh tahe hoida kõrvale

väljasaatmismenetlusest.

VSS § 68 p 6 järgi esineb põgenemise oht ka siis, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või

haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA

on oma taotluses välja toonud, et puudutatud isik on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ta on

korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, korduvalt käidelnud narkootilisi aineid

suures ja väikeses koguses, omandanud vara, toime pannud vargusi sissetungimisega ja

süstemaatiliselt, millega on tekitatud isikutele materiaalset kahju, toime pannud

liiklussüütegusid ning avaliku korra vastaseid väärtegusid. Sooritatud kuritegude muster

kordub ning kuritegude sooritamise soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Isik on

korduvalt pannud toime uusi kuritegusid katseajal. Ka Viru Vangla koostatud iseloomustusest

nähtuvad põgenemisohtu suurendavad asjaolud: isik on hinnatud avalikkusele ohtlikuks.

Puudub alus arvata, et puudutatud isik oleks muutnud oma suhtumist kehtivasse õiguskorda.

Samuti tuleb arvestada, et puudutatud isik ei soovi Venemaale lahkuda. Ta on vaidlustanud

PPA 28.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/310-5 (haldusasi nr 3-20-930) ja Tartu Halduskohus jättis

16.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Vanglas ega kinnipidamiskeskuses viibides ei ole

puudutatud isik taotlenud reisidokumenti, vaid keeldus sellest võimalusest. Puudutatud isikul

on Eestis ema, kes elab õe ostetud korteris ning vajab väidetavalt puudutatud isiku abi, kuid

arvestades isiku varasemat käitumist ja hoiakuid, puudub kindlus, et isik täidaks vabaduses

viibides avalik-õiguslikke kohustusi ja on PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Seega on

täidetud VSS § 15 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud.

Kinnipidamisega kaasneb eraelu- ja vabaduspõhiõiguse riive, kuid see on proportsionaalne

taotletava

eesmärgi

suhtes

(tagada

väljasaatmismenetlust).

Kinnipidamine

ei

ole

ebaproportsionaalne ka selle kestuse ega isiku tervise või turvalisuse aspektist. Väljasaatmine

ei ole perspektiivitu.

4. PPA esitas 15.06.2022 taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks

nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel.

Puudutatud isikul esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud

kinnipidamise alused. Isik on välismaalane, kellel puudub pärast vangistust seaduslik alus

Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks. Isikul on põgenemisoht VSS § 68 p 4 kohaselt. Teda

on viiel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest ning 34 korda karistatud

väärtegude eest (neist 11 on kehtivad). Vangistuses viibis ta teist korda. Väärteokaristused on

menetlusotsuse tegemisel väiksema kaaluga kui kuriteod, kuid PPA võtab neid siiski isiku

3-21-2993

3(8)

käitumismustri ning isikust tuleneva ohu analüüsimisel arvesse, kuna need näitavad puudutatud

isiku suhtumist Eesti õiguskorda. Isikul on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Viru Maakohtu

YY.YY.YYYY otsusega tunnistati puudutatud isik kokkuleppemenetluse korras süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.

Vangistus pöörati osaliselt täitmisele ning kohesele ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust.

Viru Maakohtu CC.CC.CCCC otsusega tunnistati puudutatud isik lühimenetluse korras süüdi

KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 alusel ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Seda suurendati

Viru Maakohtu YY.YY.YYYY otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning

liitkaristuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Viru Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega

tunnistati puudutatud isik lühimenetluse korras süüdi KarS § 424, KarS § 183 lg 2 p 2 ja KarS

§ 202 lg 2 p 2 alusel, samuti KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 alusel. Kohtuotsuste kogumina mõisteti

isikule 4 aastat ja 8 kuud vangistust. Viru Maakohtu ZZ.ZZ.ZZZZ määrusega jäeti puudutatud

isik vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata.

Puudutatud isiku karistustest nähtub, et ta on varem eiranud katseaja nõudeid, olles teadlik, et

nõuete eiramine toob kaasa vanglakaristuse täitmisele pööramise. Isikut ei motiveeri

õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. Isik on eelmainitud süütegudega

loonud mitmel korral reaalse ohu avalikule korrale. Oma käitumisega on ta näidanud üles

lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu.

Viru Vanglas tehtud riskihindamise põhjal on isik hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Sooritatud

kuritegude muster kordub ja on vangla hinnangul sarnane isiku varasema käitumisega.

Puudutatud isik on sündinud Eestis, kuid tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus.

Puudutatud isikul on ema, kes teda vangistuse ajal materiaalselt toetab. Isiku isa on surnud. Ta

on vallaline ja lapsi tal ei ole. Puudutatud isiku sõnul ei ole tal Venemaal sugulasi, kuid ta on

Venemaad külastanud. Viru Vangla meditsiiniosakonna andmetel on puudutatud isikul

diagnoositud narkosõltuvus. Isiku eelnev käitumine annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses

viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda.

Isikul on ka põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja,

millest nähtub, et puudutatud isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei

soovi lahkuda Venemaale. Samuti ei ole isik asunud kinnipidamiskeskuses enda

dokumenteerimisega tegelema ja keeldub koostööst. Keeldumist vajalike dokumentide

hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita isikule pandud lahkumiskohustust.

Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest.

Täidetud on ka eeldused VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel kinnipidamise

pikendamiseks, sest kinnipidamine on vajalik ka väljasaatmiseks puuduvate dokumentide ja

isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Kinnipidamiskeskuses viibitud ajal

on isikule korduvalt pakutud võimalust ennast ise dokumenteerima asuda (kõnede tegemine

Venemaa Föderatsiooni saatkonda, saatkonna külastus), aga isik on nendest keeldunud.

Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l kindlus, et vabaduses viibides

hakkab isik iseseisvalt endale vajalikke reisidokumente hankima ning täidab talle pandud

lahkumiskohustuse. Põgenemisohu prognoos hõlmab ka võimaluse, et isik hoiab Eestis

menetlusest kõrvale.

Isiku kinnipidamise pikendamine kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Põgenemisohust ja varasemast käitumisest tingituna ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10

sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.

5. X vaidles kohtuistungil PPA taotlusele vastu. Isik selgitas, et kinnipidamiskeskusest

vabanedes on tal olemas elukoht ja vahendid elamiseks. Kõik tema sugulased elavad Narvas ja

nad võivad vajadusel teda toetada. Samuti saab isik neid toetada, sest tema ema on eakas

inimene, kellel on kroonilised haigused. Vanglas ja kinnipidamiskeskuses ei ole tal rikkumisi

3-21-2993

4(8)

olnud. Isik kinnitas, et tal ei ole motiivi end PPA eest peita ja ta kohustub käima end

registreerimas.

PPA

esindaja

küsimusele,

millal

ta

kavatseb

hakata

täitma

kaasaaitamiskohustust ja ennast dokumenteerib, vastas isik, et ta ei soovi Eestist ära sõita, sest

tal ei ole Venemaal kedagi.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.06.2022 määrusega taotluse ja pikendas luba X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 20.10.2022 (k.a).

PPA taotlus on VSS § 25 lg 1 alusel põhjendatud. Tallinna Halduskohus on 25.02.2022

määruses puudutatud isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses PPA taotluses toodud alustel

pidanud põhjendatuks. Puudub alus asuda nimetatud määruses väljendatust erinevale

seisukohale. Õiguslik ja faktiline alus puudutatud isiku kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ja

midagi olulist ei ole vahepeal muutunud. Isikuga seotud asjaolud kogumis annavad aluse

järelduseks, et põgenemisoht on jätkuvalt olemas.

Tartu Ringkonnakohus on 16.06.2022 otsuses haldusasjas nr 3-20-930 (puudutatud isiku

kaebus PPA 28.04.2020 otsuse nr 15.3-3.4/310-5 peale) leidnud, et puudutatud isikust lähtuv

oht on hoolimata tema heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine, see on tegelik ja jätkuv,

mistõttu asjaolu, et isik on Eestis sündinud ja enamiku oma elust Eestis elanud, ei kaalu üles

temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ja siin elavatele inimestele.

Põgenemisohu tõttu on puudutatud isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses proportsionaalne

meede taotletava eesmärgi (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) suhtes.

Muud järelevalvemeetmed seda eesmärki ei täida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta

PPA taotlus rahuldamata.

Halduskohus märkis oma määruses, et õiguslik ja faktiline alus puudutatud isiku

kinnipidamiseks eksisteerib jätkuvalt ja midagi olulist ei ole vahepeal muutunud. Sellega on

saanud kinnitust fakt, et PPA ei võta mingeid meetmeid kinnipidamise ja väljasaatmise

eesmärkide saavutamiseks. Samuti ei ole PPA märkinud, milliseid meetmeid ta sel eesmärgil

võtab.

Halduskohus jättis arvestamata perekondlikud sidemed ja selle, et väljasaatmisel Venemaale

ähvardavad isikut ületamatud raskused, kuna Venemaal ei ole tal sugulasi ega sõpru.

8. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata.

PPA tõi oma taotluses välja tegevused, mida on tehtud puudutatud isiku dokumenteerimiseks

ja väljasaatmiseks. Ka istungil selgitati isikule, et kuna ta ei täida kaasaaitamiskohustust, on

protsess pikem. PPA tegi pärast isiku vanglast vabanemist Venemaa Föderatsioonile

tagasivõtupalve, millele ei ole vastust tulnud. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal on

puudutatud isikule korduvalt selgitatud dokumenteerimise võimalusi, talle on võimaldatud teha

kõnesid Venemaa Föderatsiooni saatkonda, kuid isik on kõigest keeldunud. Enda

dokumenteerimise võimalikkusest on isikut teavitanud nii õigusnõustaja kui ka PPA ametnikud.

PPA tegi 10.08.2022 Venemaa Föderatsioonile korduva taotluse. 15.08.2022 käidi puudutatud

isikuga Venemaa Föderatsiooni saatkonnas, et taotleda isikule tagasipöördumistunnistust, kuna

on olemas isiku aegunud Venemaa Föderatsiooni passi koopia. Puudutatud isik keeldus taotlust

allkirjastamast, seega ei väljastanud saatkond tagasipöördumistunnistust, millega saaks isiku

Eesti Vabariigist välja saata. Sellise tegevusega takistab puudutatud isik otseselt enda

väljasaatmist. Praegu ootab PPA vastust 10.08.2022 taotlusele. PPA-l puudub kahtlus, et see

3-21-2993

5(8)

vastus saadakse, sest isikul oli kuni 10.03.2020 kehtinud Venemaa Föderatsiooni passi. Samuti

suhtleb PPA Venemaa Föderatsiooni saatkonnaga iganädalaselt seoses teiste haldusasjadega.

Varasemast praktikast on näha, et isiku koostöö tegemise korral võtab Venemaa Föderatsiooni

kodanikele dokumentide hankimine aega ca pool aastat (vt nt haldusasjad nr 3-19-2410, 3-19-

1817, 3-21-1343, 3-22-1691). Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse

lahendamine on aeganõudvam (nt haldusasjad nr 3-18-629, 3-19-1690, 3-19-334, 3-20-735, 3-

20-18, 3-19-2284) ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude

tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda

ei tee, ei täida ta kaasaaitamiskohustust.

Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine kaalub üles tema õiguse perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Tema lähivõrgustikku kuulub ema, isa on surnud. Isik on vallaline ja lapsi tal

ei ole. VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult

välismaalasega ühes perekonnas elavat abikaasat, alaealist last ning vanemat, kui välismaalane

on alaealine. Tulenevalt sellest ei ole puudutatud isikul Eestis väärtuslikke peresuhteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta

menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5; § 203

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele piisaval määral, et see lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

10. Määruskaebusele lisatud avalduses soovib puudutatud isik, et tema esindajaks oleks

kinnipidamiskeskuses viibiv SK. HKMS § 31 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtus

osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 32 lg 1

loetleb isikud, kes võivad halduskohtumenetluses volitatud esindajaks olla. Näiteks võib

esindaja olla advokaat, õigusteadusliku kõrgharidusega isik, kaebaja teise kaebaja, vastustaja

teise vastustaja või kolmas isik teise kolmanda isiku volitusel, esindatava menetlusosalise

abikaasa või üleneja või alaneja sugulane. Puudutatud isiku taotlusest ei nähtu, et SK mõnele

HKMS § 32 lg-s 1 nimetatud tingimusele vastaks. Lisaks on SK ringkonnakohtule teadaolevalt

praeguseks Eestist välja saadetud. Eelnevast tulenevalt jääb puudutatud isiku taotlus

rahuldamata.

11. Ringkonnakohus selgitab, et praeguses asjas on vaidluse all üksnes puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise lubatavus. Küsimus, kas PPA võis teha

isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, jääb väljapoole praeguse vaidluse eset. Asjaoludest

nähtuvalt on puudutatud isik lahkumisettekirjutust sisaldava PPA otsuse vaidlustanud asjas nr

3-20-930 ning praeguseks on halduskohus ja ringkonnakohus jätnud kaebuse rahuldamata, kuid

need otsused ei ole veel jõustunud.

12. Halduskohus on määruse põhjendustes isiku kinnipidamise pikendamisel tuginenud VSS

§ 25 lg-le 1 ja § 23 lg 1 p-dele 1–3 ning leidnud, et puudutatud isikul on jätkuvalt olemas

põgenemisoht. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks

kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud

alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis

viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse

läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb

välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või

3-21-2993

6(8)

transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama

välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

13. Asjaoludest nähtuvalt viibib puudutatud isik kinnipidamiskeskuses alates 29.12.2021 ja

Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2022 määrusega luba tema kinnipidamiskeskuses

kinnipidamiseks kuni 25.06.2022. Seega täitus 28.06.2022 VSS § 25 lg-s 1 sätestatud isiku

kinnipidamise kuuekuuline tähtaeg. Järelikult ei saanud halduskohus isiku kinnipidamise

tähtaja pikendamist kuni 20.10.2022 põhjendada üksnes VSS § 25 lg-ga 1. Nimetatud puudus

ei tähenda siiski automaatselt, et isiku kinnipidamine halduskohtu 20.06.2022 määruse alusel

ei oleks lubatav. Nimelt võib kohus pärast kuuekuulist kinnipidamist anda loa väljasaadetava

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa VSS § 25 lg 2

alusel

tingimusel,

et

väljasaadetav

ei

täida

jätkuvalt

kaasaaitamiskohustust

või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

Oma 15.06.2022 taotluses on PPA sellele sättele ka tuginenud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul

kontrollida, kas praegusel juhul olid VSS § 25 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud.

14. PPA taotluse esitamise ajal olid VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 loetletud välismaalase

kinnipidamise juhud sätestatud samas sõnastuses VSS § 15 lg 2 p-des 1–3. PPA taotles

puudutatud isiku kinnipidamise pikendamist VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 kohaselt, s.t kõigil VSS §

23 lg-s 1 loetletud alustel ja mh põhjusel, et puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust

(VSS § 23 lg 1 p 2) ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p 3).

15. Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, millisel juhul saab isikut kaasaaitamiskohustuse

rikkumise ja tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumise korral kinni pidada.

Riigikohus on märkinud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi

2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada,

kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid.

Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes

siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas

nr 3-3-1-24-17, p 11). Samuti tuleb arvestada direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 6, mille p-st

a tulenevalt võivad liikmesriigid pikendada kinnipidamist veel kuni 12 kuu võrra, kui vaatamata

mõistlikele jõupingutustele on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on asjaomase

kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine. Euroopa Kohus on selgitanud, et koostöö

puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust

kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku

käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate

ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust,

et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase

väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada

asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja

seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p

82). Kokkuvõttes peab selleks, et saaks jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, isik

olema keeldunud koostööst PPA-ga (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrus nr 3-

2-1913, p 13). Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi

hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr

3-3-1-24-17, p 11). Seejuures sai isiku kohustus hankida väljasaatmiseks vajalikud dokumendid

tekkida pärast tema väljasaatmise menetluse algust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2018

määrus nr 3-18-1771, p 8), st pärast vanglast vabanemist.

16. PPA selgitas taotluses, et kinnipidamiskeskuses viibitud ajal on isikule korduvalt pakutud

võimalust ennast ise dokumenteerima asuda (kõnede tegemine Venemaa Föderatsiooni

3-21-2993

7(8)

saatkonda või saatkonna külastamine), aga isik on nendest keeldunud. PPA taotlusele oli lisatud

PPA ametniku (deporteerija) 14.06.2022 e-kiri (dtl 121), millest nähtuvalt oli puudutatud isik

seoses dokumentide taotlemisega vastanud ametnikule järgmiselt: „Kui ma annan avalduse ja

paberid sisse, et endale dokument saada, tähendab see seda, et te saate mind riigist välja saata.

Siit ma kuhugile ära minema ei hakka. Seega ma mingeid dokumente ei soovi.“ PPA küsis ka

kohtuistungil, millal puudutatud isik kavatseb hakata täitma kaasaaitamiskohustust ja ennast

dokumenteerib. Puudutatud isik vastas, et ta ei soovi Eestist ära sõita, sest tal ei ole Venemaal

kedagi (kohtuistungi protokoll kell 15:07:24). Seda, et isik ei soovi Eestist lahkuda, kinnitas ta

ka oma kinnipidamisel 29.12.2021 (vt 29.12.2021 küsitluse protokoll, dtl 39–41).

Ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud piisavad, et jaatada puudutatud isiku

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Isikul on käimasoleva väljasaatmismenetluses kohustus

aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Ta ei ole väitnud, et tal ei

ole võimalik selleks vajalikke toiminguid teha, vaid ta on selgelt mõista andnud, et ei soovi

endale dokumente taotleda. Lisaks ilmneb PPA vastusest määruskaebusele, et ta on ka pärast

halduskohtu määruse tegemist keeldunud kasutamast talle pakutud sellekohaseid võimalusi.

PPA selgituse kohaselt käidi 15.08.2022 puudutatud isikuga Venemaa Föderatsiooni

saatkonnas, et taotleda isikule tagasipöördumistunnistust, kuid isik keeldus taotlust

allkirjastamast. Seega kestab isiku väljasaatmine kauem tema enda käitumise tõttu, sest PPA

vastusest nähtub, et isiku kaasaaitamisel oleks võimalik väljasaatmiseks vajalikud dokumendid

kiiremini saada. Ringkonnakohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et puudutatud isik vabaduses

olles endale dokumente taotleks ja vabatahtlikult lahkumiskohustuse täidaks.

17. VSS § 23 lg-dest 1 ja 11 tulenevalt on välismaalase kinnipidamine lubatud tingimusel, et

VSS-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga tema lahkumiskohustuse täitmise

tulemuslikkust. Halduskohus leidis, et see tingimus on täidetud puudutatud isiku jätkuva

põgenemisohu tõttu, põhjendades seda eeskätt puudutatud isiku varasema karistatuse (vt VSS

§ 68 p 4) ning sellest tuleneva ohuga Eesti riigile ja siin elavatele inimestele. Ringkonnakohus

leiab, et halduskohtu osutus isiku ohtlikkusele ei ole asjakohane. Isikust lähtuv võimalik oht

avalikule korrale ei saa olla kinnipidamise alus VSS § 23 lg 1 mõistes, sest isiku kinnipidamine

väljasaatmismenetluses ei ole karistusliku iseloomuga. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus

topeltkaristamise keeluga (Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 13).

18. Põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 sätestatud

asjaolu esinemisest, vaid vaadelda tuleb ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis

(Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1- 93-16, p 13). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu

maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei osuta puudutatud isiku käitumine vanglas vältimatult sellele, et

tuleks jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 4 mõttes. PPA 28.04.2020 otsuses on kajastatud Viru

Vangla 15.04.2020 iseloomustust puudutatud isiku vanglas käitumise kohta (dtl 18). Selle

kohaselt käitus isik vanglas rahulikult, tal ei olnud konflikte. Ta osales tööhõives ja suhtus

töötamisse positiivselt. Ta läbis sotsiaalprogramme ja täitis individuaalset täitmiskava. Ta

alustas ka eesti keele õpinguid, kuid katkestas need, sest väidetavalt ei olnud suuteline õppima.

Teda karistati korra distsiplinaarkorras noomitusega keelatud esemete omamise eest. Samas

nõustub ringkonnakohus PPA-ga, et puudutatud isiku varasem korduv karistatus iseloomustab

tema suhtumist õiguskorda, sh lahkumiskohustuse täitmisse, ning see vähendab usaldust, et isik

on väljasaatmismenetluses kättesaadav.

19. Küll on ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isikul põgenemisoht tulenevalt VSS §-s 68

p-st 6. Nagu eespool märgitud, järeldub isiku käitumisest ja ütlustest selgelt, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita ja selles osas ei ole tema hoiak aja jooksul muutunud. Arvestades ka

isiku eelnevat korduvat karistatust ja toimepandud süütegusid, nõustub ringkonnakohus

kokkuvõttes PPA ja halduskohtuga, et puudutatud isik võib põgeneda, mistõttu ei taga VSS §-

3-21-2993

8(8)

s 10 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine tema lahkumiskohustuse täitmise

tulemuslikkust. Põgenemisohu hindamine on prognoosotsus, mille tuvastamiseks ei pea vastav

oht olema realiseerunud. Sealjuures ei sisalda põgenemise oht üksnes võimalust, et isik Eestist

lahkub, vaid ka ohtu, et isik hakkab ennast väljasaatmise ärahoidmiseks riigi sees varjama.

20. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Vaidlustatud halduskohtu

määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust ehk 18 kuud

(VSS § 25 lg 2). Samuti ei ole riive isiku era- ja perekonnaelule selline, mis välistaks

kinnipidamise pikendamise. Nagu PPA on selgitanud, ei ole isikul perekonnaliikmeid VSS §

29 lg 4 tähenduses. Kuigi isik peab enda väitel oma ema aitama, võib asjaolude põhjal järeldada

(isik viibis eelnevalt mitu aastat vanglas, tal elab Eestis ka õde), et puudutatud isiku abi ei ole

vältimatult vajalik. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et isiku kinnipidamine võiks olla

ebaproportsionaalne tervise või turvalisuse kaalutlustel.

21. Puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Väljasaatmine on

faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist,

kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut

ühelgi juhul vastu. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik (isikul oli seejuures

10.03.2020 kehtivuse kaotanud Venemaa Föderatsiooni pass) ja Venemaa Föderatsioonist

dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18). PPA on vastuses määruskaebusele

selgitanud, et tegi pärast isiku vanglast vabanemist Venemaa Föderatsioonile tagasivõtupalve,

millele ei ole vastust tulnud. 10.08.2022 esitati korduv taotlus ja sellele oodatakse praegu

vastust. Seega puudub teave selle kohta, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud isiku

tagasivõtmisest.

22. Kokkuvõttes olid eelnevast tulenevalt halduskohtu määruse tegemise ajal VSS § 25 lg 2

kohaldamise eeldused täidetud ja puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine kuni 20.10.2022

lubatav. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon

muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)