3-20-1629/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-1629

Haldusasi

Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla kohustamiseks

tagada talle eesti keele õppimise ja sotsiaalprogrammides

osalemise võimalus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Nikiforov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 11. oktoobri

2021. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata nõue Viru Vangla

kohustamiseks tagada kaebajale võimalus eesti keele õppes osalemiseks.

3. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 9. septembri 2022. a õiend.

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus Viru Vangla 9. septembri 2022. a õiendi tõlkimiseks

ning tagastada taotlusele lisatud nimesilt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. november 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Aleksei Nikiforov esitas 19. veebruaril 2020 Viru Vanglale taotluse eesti keele

õppimise, sotsiaalprogrammides osalemise ja soovitud töö tegemise võimaldamiseks. Vangla

vastas taotlusele 19. märtsil 2020 kirjaga nr 6-14/8252-2 viidates kaebaja varasematele sarnastele

pöördumistele esitatud vastustele ega pidanud vajalikuks neis esitatud seisukohti korrata.

2. Kaebaja esitas selle vastuse peale 17. aprillil 2020 vaide, mille vangla tagastas 29. juuli 2020. a

otsusega nr 6-12/126-4.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse. Tartu Halduskohus

asus seisukohale, et vangla tagastas kaebaja vaide õigusvastaselt ning võttis kaebuse menetlusse

sotsiaalprogrammides ja eesti keele õppes osalemise võimaldamiseks kohustamise nõudes.

4. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebuse läbi vaatamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja viibib Eestis välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 5 ja lg 3

koosmõju alusel, tema ennetähtaegse vabanemise puhul kuulub ta Politsei- ja Piirivalveameti

otsuse alusel riigist väljasaatmisele. Seega ei ole eesti keele õpetamine karistuse täitmise

eesmärgiks, kuna see ei aita tal kuidagi paremini ühiskonda integreeruda. 2011. aastal õppis

kaebaja eesti keelt A1 ja A2 taseme kursusel, kuid õpingud katkesid kaebajast tingitud põhjustel

– takistuseks said tema motivatsioonipuudus ning süstemaatilised distsipliinirikkumised.

Vangla psühholoog tegeleb kaebajaga jooksvalt. Individuaalses täitmiskavas märgitud sügav

teraapia pole psühholoogi selgitusel võimalik, kuna isik ei soovi seda ega ole selleks valmis.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus rahuldas 11. oktoobri 2021. a otsusega kaebuse osaliselt ja kohustas

vastustajat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast kohtuotsuse

jõustumist.

6. Halduskohus sedastas, et VangS § 34 lg 4 näeb kinnipeetavale ette subjektiivse õiguse eesti

keele õppele ja vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavale hariduse omandamine. Kaebaja on

põhjendanud eesti keele õppimise vajadust sooviga minna edaspidi õppima eesti keeles ning

viidanud, et eesti keele oskus on vajalik, et saaks vanglale esitada eestikeelseid pöördumisi.

7. Asja materjalidest nähtuvalt kannab kaebaja eluaegset vanglakaristust (tl 17, 61 ja 63). Kaebaja

tahe omandada eesti keelt, et ta saaks ise vanglale eestikeelseid pöördumisi esitada, on seostatav

sooviga parandada oma toimetulekut vangistuse jooksul.

Ehkki üldjuhul on vanglas hariduse omandamise eesmärk aidata kaasa kinnipeetava paremale

toimetulekule vabaduses, saab põhjendatuks pidada ka eesmärki parandada kinnipeetava

toimetulekut vanglas, seda eriti eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate puhul. Asja

materjalidest nähtub, et kaebaja venekeelseid pöördumisi, mis ei ole vaided ega kahjunõuded, ei

vaata vangla sisuliselt läbi, vaid nõuab eestikeelseid pöördumisi (tl 15). Põhjendatuks ei saa pidada

olukorda, kus vangla nõuab kaebajalt eestikeelseid pöördumisi, kuid samas ei võimalda tal eesti

keelt õppida, ehkki kaebaja on selleks soovi avaldanud.

Määravaks ei saa pidada seda, et 2011. aastal võimaldas vangla kaebajale eesti keele õpet, kuid

see katkes kaebajast tingitud põhjustel. Kaebaja motivatsioon ja arusaam eesti keele oskuse

vajalikkusest võib olla selle aja jooksul muutunud.

8. Isegi, kui kaebaja saadetakse pärast vanglast vabanemist Eestist välja Venemaa Föderatsiooni,

on võimalik, et kaebaja saab Venemaal viibides eesti keele oskust enda kasuks pöörata, kasutades

seda hariduse omandamisel ja/või töötamisel. Seega võib eesti keele oskus kaebaja toimetulekule

ja seeläbi õiguskuulekale käitumisele kaasa aidata ka Venemaal elades.

9. VangS § 35 lg-te 1 ja 2 ning § 36 lg 1 kohaselt saab kinnipeetav põhi-, üldkesk- ja kutseharidust

omandada ning tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituses osaleda ainult juhul, kui

see on kinnipeetavale individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Samasugune regulatsioon puudub

aga eesti keele õppimise võimaldamise kohta. Seetõttu ei saa kaebaja õigust nõuda eesti keele õppe

võimaldamist siduda vastava märke olemasoluga individuaalses täitmiskavas.

10. Eeltoodust tulenevalt on vanglal kohustus võimaldada kaebajal õppida eesti keelt. Kui vanglal

ei ole koos piisavat arvu keeleõppes osaleda soovivaid kinnipeetavaid, on õigustatud viivitus seni,

kuni eesti keele õppes osalemiseks on soovi avaldanud selline hulk kinnipeetavaid, et on

majanduslikult otstarbekas avada õpperühm.

11. VangS ega ükski muu õigusakt ei näe kaebajale ette subjektiivset õigust nõuda talle

meelepärastes sotsiaalprogrammides osalemise võimaldamist. Asja materjalidest nähtub, et

kaebaja on omal soovil loobunud individuaalses täitmiskavas ette nähtud vestlustest

psühholoogiga. Kaebaja ei ole ka selgitanud, miks ta just sotsiaalprogrammides osaleda tahab ja

millised sotsiaalprogrammid teda konkreetsemalt huvitavad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et vangla ülesandeks on tagada kinnipeetavale võimalus

eesti keele õppimiseks. Kuna keeleõppe võimaldamise taga on vanglateenistuse rahaline ressurss,

siis on tegemist pigem vangla kaalutlusotsusega.

Ennetähtaegse vabanemise puhul kuulub kaebaja riigist väljasaatmisele. Kaebaja ei ole kaebuses

ega ka vaides esitanud väidet eesti keele kasulikkusest Venemaa Föderatsioonis.

Kaebaja on põhimõtteline tööst keelduja, kes korduvalt ei ole allunud korraldustele asuda tööle

koristajana. Kaebaja tegelikuks eesmärgiks on soov vabaneda töökohustusest. Seda on ta ka

suuliselt väitnud inspektor-kontaktisikule. Teiseks võimalikuks eesmärgiks on soov teenida

väikest tulu.

Karistuse kandmise jooksul pole kaebaja teinud midagi selleks, et õppida keelt iseseisvalt. 2011.

aastal õppis kinnipeetav eesti keelt nii A1 kui A2 taseme kursusel, kuid õpingud katkesid kaebaja

motivatsioonipuuduse ning süstemaatiliste distsipliinirikkumiste tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole

vanglal siseveendumust, et kaebaja on motiveeritud keelt õppima. Juhul kui kinnipeetaval oleks

tõesti motivatsioon keel ära õppida, siis 19 aasta jooksul oleks see võimalik olnud iseseisva

õppena. See lükkab ümber kohtu hüpoteesi selle kohta, et kaebaja motivatsioon ja arusaam eesti

keele oskuse vajalikkusest võis aja jooksul muutuda.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Kaebaja kinnitab, et ta ei ole kunagi osalenud eesti keele A1 ega A2 taseme kursustel ega sealt ka

välja arvatud distsipliinirikkumiste tõttu. Ta on üritanud õppida eesti keelt iseseisvalt, kuid

ebaõnnestunult, sest keele praktiseerimiseks ei olnud võimalusi ja grammatika mõistmiseks olnuks

vaja õpetaja abi. Kaebajal on tegelik soov õppida eesti keelt. Keeleõppe taotlemine ei ole seotud

sooviga tööst hoiduda või teenida tasu õppimise eest. Õppimise soovi on kaebaja korduvalt

väljendanud oma kontaktisikule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

15. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Vastustaja vaidlustab apellatsioonkaebusega otsuse

osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas. Kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on

halduskohtu

otsus

kaebuse

osalise

rahuldamata

jätmise

osas

jõustunud

ning

apellatsioonimenetluses on vaidluse all üksnes nõue vastustaja kohustamiseks kaebajale eesti keele

õppimise võimaldamiseks.

16. Vastavalt VangS § 34 lg-le 4 antakse kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, tema soovil

võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu VangS §-des 35 ja 36 sätestatu

raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus.

Vastustaja hinnangul annab VangS § 34 lg 4 vanglale õiguse otsustada kinnipeetavale eesti keele

õppimise võimaldamine kaalutlusõiguse alusel. Kuna vangistusest vabanemise korral on kaebajal

kohustus lahkuda Eesti Vabariigist, samuti kuna ta ei ole pikaajalise vangistuse ajal näidanud üles

huvi eesti keele omandamise vastu ning käesoleval ajal võib kaebajat motiveerida soov vabaneda

vanglas koristajana töötamise kohustusest ja saada tasu keeleõppes osalemise eest, siis ei ole

põhjendatud võimaldada kaebajale eesti keele õpet.

17. VangS § 34 lg 1 tõepoolest sätestab vangistuse ajal hariduse omandamise eesmärkidena

kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab

tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et

selliselt seaduses sõnastatud eesmärk hõlmab ka isiku ettevalmistamise võimaliku vabanemise

korral hariduse omandamise ja töötamise jätkamiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi eesti

keele valdamise kaudu. See ei ole aga vaidluse lahendamisel määrav.

Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 2 lg 1 kohaselt on haridus õppeprogrammidega ettenähtud

teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab

ning mille omandatust ta kontrollib. Hariduse tasemetena nimetab HaS § 2 lg 5 alushariduse,

põhihariduse, keskhariduse ja kõrgema hariduse. VangS regulatsioonist järeldub, et VangS § 34

lg-s 1 sätestatud hariduse omandamise eesmärgist lähtumine on asjakohane üksnes VangS §-des

35 ja 36 nimetatud haridustasemete (s.o põhihariduse, üldkeskhariduse ja kutsehariduse) osas.

18. Kuigi keeleõpet saab pidada osaks haridusest kui tervikust, rakenduvad eesti keele õppimise

võimaldamisele vanglas erinevad tingimused võrreldes põhihariduse, üldkeskhariduse ja

kutsehariduse omandamise võimaldamisega.

Nii on vanglas põhihariduse, üldkeskhariduse ja kutsehariduse omandamine võimalik, kui see on

ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas või otsustatakse eraldi lähtudes kinnipeetava

arenguvajadustest (VangS § 35 lg-d 1 ja 2, § 36 lg 1). Eesti keele õppimise võimaluse saamiseks

ei ole aga sarnast otsustuskorda kehtestatud. VangS § 34 lg 4 järgi isikutele, kes ei valda eesti

keelt, piisab keeleõppe võimaldamiseks nende soovist õppida eesti keelt. Seadusandja ei ole

siinkohal ette näinud, et eesti keele õppimine tuleks otsustada kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamisel või eraldi otsustuskorras sarnaselt VangS § 35 lg-tes 1 ja 2 ning § 36 lg-s 1

sätestatule. Halduskohus osutas siinkohal põhjendatult, et Riigikohus on 5. augusti 2015. a otsuses

asjas nr 3-3-1-15-29 (p 12) leidnud, et VangS § 34 lg-st 4 tuleneb isiku subjektiivne õigus eesti

keele õppele. Seega saab järeldada, et eesti keelt mittevaldaval kinnipeetaval on õigus nõuda eesti

keele õppimise võimaldamist vanglalt. Vastavalt on vanglal kohustus keeleõpet võimaldada. Kuna

kinnipeetava subjektiivne õigus (ja vastavalt ka vangla kohustus) ei teki vangla otsusest, vaid

vahetult seaduse alusel, siis ei saa vangla valida, kas eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale

keeleõpet lubada või mitte.

Seega ei saa vangla selles osas ka kaalutlusõigust teostada. VangS § 34 lg 4 on erinorm VangS §

34 lg 1 suhtes. Seetõttu, kui kinnipeetav ei valda eesti keelt ja avaldab soovi eesti keele õppimiseks,

siis ei saa vangla keeleõppest keelduda viidates vastuolule VangS § 34 lg-s 1 sätestatud hariduse

omandamise eesmärkidega, kinnipeetava varasemale suhtumisele eesti keele õppimisse või

kinnipeetava võimalikule omakasu eesmärgile.

19. Pikaajalises vangistuses viibivatele kinnipeetavatele, kes ei valda eesti keelt, keeleõppe

laialdane võimaldamine on kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 20 lg-ga 1, mille kohaselt

haldusmenetluse keel on eesti keel, samuti keeleseaduse §-des 10 ja 11 sätestatud reeglitega

eestikeelse ajaajamise kohta Eesti Vabariigi riigiasutustes. Olukorras, kus kehtiva õiguse kohaselt

tuleb kaebajal esitada pöördumised vanglale eesti keeles, võib vangla keeleõppe võimaldamisest

keeldumisega võtta kaebajalt tegeliku võimaluse tema õiguste teostamiseks.

20. Asjaolu, et kaebaja loodab saada keeleõppes osalemise eest selleks puhuks Vabariigi Valitsuse

28. juuni 2007. a määrusega nr 182 „Kinnipeetavale õppimise eest tasu maksmise määrad ning

tasu arvutamise ja maksmise kord“ ette nähtud tasu, ei saa takistada kaebajale keeleõppe

võimaldamist. Tasu maksmise eesmärgiks saabki pidada seda, et kallutada kinnipeetavaid

keeleõppes osalema. Seega on etteheide tasu saamise lootuse kohta vastuolus tasu maksmise

eesmärgiga ega ole seetõttu asjakohane.

Arusaamatu on vastustaja väide selle kohta, et kaebaja eesmärgiks võib olla keeleõppes

osalemisega vabaneda vanglas koristajana töötamise kohustusest. Kaebaja on kinnitanud, et ta on

teadlik, et keeleõppes osalemine ei too kaasa vabastust vanglas töötamise kohustusest. Kehtiv

õigus ei näe ette keeldu rakendada vangla majandustööle kinnipeetavat, kes osaleb keeleõppes.

Olukorras, kus vastustaja korraldada on nii keeleõpe kui ka kaebaja töötamine vanglas, sõltub

eelkõige vastustajast, kas need kaks tegevust on ühildatavad või mitte. Seega juhul, kui vastustaja

otsustab vabastada keeleõppes osaleva kinnipeetava töötamise kohustusest, võib see olla

vahendiks tema keeleõppes osalemise motiveerimiseks. Kui töötamise kohustus jätkub ka

keeleõppes osalemise ajal, siis saab vastustaja selgitada seda asjaolu kaebajale ning uurida, kas

kaebaja soov õppida eesti keelt püsib sellele vaatamata.

21. Kinnipeetava õigus õppida eesti keelt vangistuse ajal ega sellele vastav vangla kohustus

pakkuda eesti keele õppimise võimalus, ei ole aga absoluutne. Sätte kohaselt peab vangla tagama,

et kinnipeetav, kes on motiveeritud omandama eesti keelt, saaks selleks võimaluse. Vastustaja

selgituse kohaselt täitis ta keeleõppe võimaldamise kohustuse kaebaja ees 2011. aastal. Kaebaja

väitel ei ole ta osalenud vangistuse ajal keeleõppes 2011. aastal ega muul ajal. Kaebaja väide on

aga ümber lükatud Viru Vangla 9. septembri 2022. a õiendiga. Sellest ilmneb, et kaebaja osales

riigikeele A1 taseme õppes 1. märtsist kuni 29. oktoobrini 2011, kusjuures õpe oli katkestatud

kaebaja rikkumiste tõttu 14. märtsist 6. septembrini 2011 ning lõppes 29. oktoobril 2011 samuti

kaebaja distsipliini rikkumiste tõttu.

20. septembri 2022. a menetlusdokumendis väidab kaebaja jätkuvalt, et ta ei ole vangistuse ajal

keeleõppes osalenud ning 2011. aastal talle määratud distsiplinaarkaristused ei ole kuidagi seotud

distsipliini rikkumistega eesti keele tundides või keele õppimise motivatsiooni puudumisega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Vastustaja selgitusel pani kaebaja toime erinevaid

rikkumisi, näiteks vangla vara kahjustamine, ametnike ründamine, tulekahju tekitamine,

enesevigastamine, kaaskinnipeetava ründamine, uputamine, toidust keeldumine, ähvardamine,

korraldusele allumatus ja ebaviisakas käitumine. Juba rikkumiste loetelu pinnalt on ilmne, et

kaebaja rikkumised ohustasid õpetaja, kaaskinnipeetavate ja vastustaja ametnike ohutust ning

seega takistasid tema osalemist keeleõppes. Asjaolu, et kaebaja jätkas rikkumiste toimepanemist

keeleõppele määramise järel ja ka vaatamata õppe katkemisele näitab üheselt, et kaebaja soov

õppida eesti keelt ei olnud piisav tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Kaebaja ilmselt

pidas vastumeelsuse väljendamist vangistuse tingimuste, ametnike ning kaaskinnipeetavate suhtes

olulisemaks keeleõppest. Keeleõpet oluliseks pidav isik oleks oma käitumiseks vastavalt

kohandanud ning hoidunud tegevusest, mis vahetult takistab õppimist või toob kaasa ohu, et

keeleõpe katkeb. Seega on tuvastatav, et vastustaja poolt kaebajale võimaldatud keeleõpe lõppes

kaebajast olenevatel põhjustel.

Asjaolu, et kaebaja suhtumine õpimisse ja/või distsipliinirikkumised katkestasid tema

keeleõpingud on asja lahendamisel oluline. Nimelt on vangla 2011. aastal kaebajale keeleõppe

võimaldamisega täitnud VangS § 34 lg-st 4 tuleneva kohustuse. Omal süül keele õppimise

võimaluse kasutamata jätmisega kaebaja vastavalt kaotas subjektiivse õiguse nõuda, et vastustaja

pakuks talle uuesti keeleõpet. Seetõttu vastustaja põhjendatult keeldus kaebajale keeleõppe

võimaldamisest 2020. aastal. Praegusel ajal tuleks kaebajale keeleõppe võimaldamine kõne alla

vastustaja poolt pakutava soodustusena või juhul, kui see vastustaja hinnangu kohaselt on vajalik

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kummagi olukorraga praegusel juhul ei ole

tegemist.

22. Eeltoodud põhjustel tuleb rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada halduskohtu otsus

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega jätab

vastustaja kohustamise nõude rahuldamata.

23. 20. septembri ja 27. septembri 2022. a menetlusdokumendis taotleb kaebaja Viru Vangla 9.

septembri 2022. a õiendi tõlkimist vene keelde, et kaebaja saaks esitada õiendi kohta oma

seisukoha. Samas on kaebaja nii 20. kui ka 27. septembri menetlusdokumendis selgitanud, et ta ei

nõustu õiendist nähtuvaga, samuti et õiendis loetletud karistused ei seondu keeleõppega.

Arvestades, et õiend ei ole mahukas, valdava osa sellest moodustab distsiplinaarkaristuste loetelu

ning kaebaja on õiendi kohta oma seisukoha esitanud, leiab ringkonnakohus, et õiend on olnud

kaebajale arusaadav. Seetõttu ei ole õiendi tõlkimine vene keelde vajalik kaebaja menetlusõiguste

teostamiseks ning kaebaja taotlus jääb rahuldamata. Taotlusele lisatud nimesilt ei ole asja

lahendamisel oluline ning tuleb kaebajale tagastada.

24. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid kaebaja kasuks

välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Osaliselt jõustunud Riigikohtu 30.06.2023 otsusega.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2022. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Jätta jõusse

Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon. Asendada halduskohtu otsuse

põhjendused osas, mis puudutab nõuet Viru Vangla kohustamiseks tagada Aleksei Nikiforovile

võimalus eesti keele õppes osalemiseks, käesoleva otsuse põhjendustega.