2-21-4842/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-4842

Tsiviilasi

Anna Averjanova hagi kohtutäitur Kristel

Maalmani vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

8100 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anna Averjanova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja) Anna Averjanova (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

advokaat Andrei Matvejev

Vastustaja (kostja) kohtutäitur Kristel Maalman,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 7. märtsi 2022. a otsus muutmata.

2. Jätta Anna Averjanova apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Anna Averjanova (hageja) esitas 26. märtsil 2021 Viru Maakohtule kohtutäitur Kristel

Maalmani (kostja, kohtutäitur) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 7500

euro suuruse kahjuhüvitis ja viivise kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja kuni 3. detsembrini 2012 abielus Aleksei Vorobjoviga

(võlgnik). Abielu kestel soetati ühisvarana korteriomand X alevikus, aadressil XXXXXXX.

Selle omanikuna oli kinnistusraamatusse sisse kantud ainult A. Vorobjov. Kohtutäitur Kristel

Maalman algatas 2010. aastal võlgniku suhtes täitemenetluse nr 095/2010/4009. Vaatamata

sellele, et hageja ei olnud võlgnik, arestis kohtutäitur ühisvarasse kuuluva korteri ja hakkas seda

enampakkumisel müüma. Hageja teatas kohtutäiturile, et korter on ühisomandis ja et ta ei anna

nõusolekut nõude pööramiseks ühisvarale.

Kohtutäitur rikkus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg-s 1 sätestatud kohustust, kuna

pööras sissenõude abikaasade ühisvarale ilma hageja nõusolekuta. Hageja teatas kostjale oma

omandiõiguse rikkumisest. Arvestades kohtutäituri kohustust tegutseda piisava hoolsusega,

võis eeldada, et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse. Kostja aga hageja kirjadele ei vastanud ega

andnud teada, et täitemenetlus jätkub. Kostja ei saatnud hagejale ühtegi täitemenetlusega seotud

dokumenti.

Hagejal tekkis kahju siis, kui korteriomand võõrandati ehk 3. oktoobril 2019. Ühisvara

jagamisel hinnati korteri turuväärtuseks 15 000 eurot. Hageja müüs 7. augusti 2019. a

enampakkumisel korteriomandi 4300 euro eest. Korter võõrandati alla turuhinna.

Korteriomandi müügist saadud raha ei jagatud hageja ja võlausaldajate vahel. Hagejal on õigus

nõuda korteriomandi võõrandamisest saadud rahast endale vähemalt 2150 eurot.

Kohtutäitur müüs hagejale kuuluva korteri ebaseaduslikult ja tekitas sellega hagejale varalise

kahju 7500 eurot.

2. Kostja palus hagile esitatud vastuses jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates on nõue kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 9 järgi aegunud. Hageja oli vähemalt

alates 18. maist 2017 teadlik, et kostja müüb korteriomandit enampakkumisel. Hiljemalt 26.

juulil 2017 teadis hageja ka seda, et kostja jätkab korteriomandi müüki. Hageja esitas hagi

kohtusse alles 2021. aasta märtsi lõpus ehk pärast kolmeaastase tähtaja möödumist.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-8492 tehtud lahendi p-s 15 leidnud, et kohtutäituri vastu

esitatava kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on lisaks muudele eeldustele nõutav, et

kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses

nimetatud viisil kaitsmisega. See tuleneb nii riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 kui ka

TMS § 217 lg-st 6. Hageja saanuks kahju vältida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga,

kuid ta ei esitanud seda ja seega on ta kahju hüvitamise nõudeõiguse kaotanud.

Hageja väidetava kahju suurus on ekslik. Kostja on läbi viinud neli enampakkumist

alghindadega vastavalt 10 000 eurot, 7500 eurot, 5700 eurot ja 4275 eurot. Korteriomandi

turuhind on see mind, mille korteriomand enampakkumisel müüdi ehk 4300 eurot. Pool sellest

on 2150 eurot. Ka TMS § 222 lg-s 5 sätestatu kohaselt oleks hagejal hüpoteetiliselt õigus ainult

enampakkumise tulemile ehk antud juhul poolele müügitulemist. Kuna kostja ei tunnista

põhinõuet, siis ei tunnista ta ka viivisenõuet. Hageja on oma tegevusetusega põhjustanud endale

ise kahju. Isegi kui esineks alus kahju välja mõista, tuleks kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 ja/või

lg 2 alusel vähendada nullini.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 7. märtsi 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda.

KTS § 9 lg 9 kohaselt aegub kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu kolme aasta möödumisel

päevast, millal kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust. Hagejale tekkis

kahju korteri müügist enampakkumisel 3. oktoobril 2019. Enampakkumise läbiviimine

iseenesest kahju ei tekita. Järelikult algas kahjunõude kolmeaastane aegumistähtaeg

4. oktoobril 2019 ja lõpeks alles 4. oktoobril 2022. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt

tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Õige on kostja seisukoht, et hageja ei ole

kasutanud võimalikke õiguskaitsevahendeid selleks, et kahju vältida.

TMS § 222 lg 1 annab kolmandale isikule, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle

sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus, õiguse esitada hagi vara arestist vabastamiseks

või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. Hagejal oli alates 21. augustist

2013, mil ta teatas kohtutäiturile, et arestitud vara on ühisvara, võimalus esitada TMS § 222 lg

1 järgne hagi, kuid hageja ei teinud seda. Seega ei kasutanud hageja võimalust kahju ära hoida.

Nõustuda ei saa aga kostja seisukohaga, et RVastS § 7 lg 1 nõuete täitmata jätmise tõttu ei ole

kannatanul õigust kahjuhüvitist nõuda. Kui isik ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid (RVastS

§ 7 lg 1), mis oleksid ära hoidnud talle tekkinud kahju, tuleb seda arvesse võtta kahjuhüvitise

ulatuse kindlaksmääramisel, kuid see ei välista kahju hüvitamise nõuet. RVastS § 7 lg 4

kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse

kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

Kostja viitab õigesti TMS § 222 lg-le 5, mis näeb ette, et kui arestitud vara suhtes

enampakkumist takistava õiguse omaja ei ole enampakkumise toimumise ajaks esitanud

kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks või täitemenetluse

peatamiseks või lõpetamiseks ning vara enampakkumisel müüakse, kaotab kolmas isik õiguse

varale ja tal on õigus üksnes enampakkumise tulemile. Seega on hagejal antud juhul TMS §

222 lg 5 alusel õigus ainult oma osale enampakkumisel müüdud korterist saadud rahast ja poolte

väidetel, mis puudutavad korteri turuhinda ja hüvitise suurust, ei ole tähtsust. KTS § 9 lg 5 näeb

ette, et kui kahju tekitamise eest vastutab ka menetlusosaline või kolmas isik, vastutab

kohtutäitur ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest ulatuses, milles

menetlusosaliselt või kolmandalt isikult ei ole võimalik hüvitist saada.

Vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi

esitatakse TMS § 222 lg 3 järgi sissenõudja ja võlgniku vastu ning järelikult on hagejal õigus

nõuda TMS § 222 lg 5 alusel oma osa enampakkumise tulemist (asja materjalide järgi 2150

eurot) sissenõudjalt ja/või võlgnikult, mitte kohtutäiturilt. Kuna hagejal on õigus saada oma osa

enampakkumise tulemist (selles ulatuses hüvitist), siis ei vastuta kohtutäitur kahju eest (KTS §

9 lg 5) ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel

poolte endi kanda, põhjendades seda sellega, et kohtutäitur on rikkunud TMS-s sätestatud

ühisvarale sissenõude pööramise korda (TMS § 14), mis on toonud kaasa hageja kui võlgniku

abikaasa kohtusse pöördumise. Olukorras kus isiku õigusi on rikutud, oleks äärmiselt

ebaõiglane kohustada teda kandma selle isiku menetluskulusid, kes tema õigusi rikkus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud olulised tõendid hindamata ja

rikkunud sellega oluliselt otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning tõendite igakülgse

hindamise kohustust. Maakohus ei tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskse tähendusega

faktilisi asjaolusid ja õiguslikke väiteid ja jättis sellega olulises osas täitmata eelmenetluse

ülesanded. Samuti hindas maakohus vääralt asjaolusid ja tegi neist valed järeldused. Maakohus

on ebaõigesti tõlgendanud täitemenetluse seadustiku norme ja kohtuotsus on üllatuslik.

Asja materjalidega on tõendatud, et kostja teadis, et vaidlusalune korteriomand on hageja ja

võlgniku ühisomand. Hageja arvates on ebaseaduslik, heade kommete ja hea usu põhimõttega

vastuolus olukord, kus kohtutäitur teab korteriomandi tegelikust õiguslikust režiimist, aga

sellele vaatamata korraldab sundtäitmist.

Iseenesest on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja võiks takistada sundmüüki, esitades

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 222 lg 1 alusel. Kuid hageja ei pidanud

mõistlikult eeldama, et kohtutäitur käitub tahtlikult seadusevastaselt. Arvestada tuleb ka

kohtusse pöördumise kuludega. Maakohtu seisukoht, et hageja pidi oma õiguste kaitseks

kindlasti pöörduma kohtusse, on ebaõiglane.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et antud juhul võis hageja TMS § 222 lg-st 5 tulenevalt esitada

hagi ainult sissenõudja või võlgniku vastu enampakkumise tulemi saamiseks. Praeguse hagi

nõue on kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu. Kohtutäituril ei olnud mingit alust anda kogu

sundmüügist saadud raha sissenõudjale.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on üldsõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole toonud esile

ühtegi tõendit, mille maakohus oleks jätnud hindamata. Samuti ei ole hageja esile toonud,

milliseid faktilisi asjaolusid ja õiguslikke väiteid ei ole maakohus tuvastanud ning milliseid

asjaolusid on maakohus ebaõigesti hinnanud või milliseid täitemenetluse seadustiku norme on

maakohus ebaõigesti tõlgendanud. Samuti ei selgu, millises osas on kohtuotsus üllatuslik.

Maakohus ei ole pelgalt piirdunud viitega tõendite hindamise kohta, vaid on tõendeid ka

sisuliselt hinnanud.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, kas kostja teadis sellest, et vaidlusalune korteriomand on

ühisomand. Väär on aga väide, et kostja tegevus oli ebaseaduslik, heade kommete ja hea usu

põhimõttega vastuolus. Hageja teadis vähemalt alates 18. maist 2017, et kostja müüb

korteriomandit enampakkumisel. Hiljemalt 26. juulist 2017 teadis hageja ka seda, et kostja

jätkab korteriomandi müüki täitemenetluses. Seega oli hageja eelnimetatud ajast alates teadlik,

et tal võib tekkida kahju, kui korteriomand müüakse.

Isegi kui oletada, et kohtutäitur tegi korteriomandi müümisel midagi valesti (mida kostja ei

tunnista ega võta omaks), siis ei ole hageja alates 26. juulist 2017 soovinud kasutada

õiguskaitsevahendeid, mis oleksid aidanud kahju vältida. Hagejal oli aega ca 2 aastat, et esitada

TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuid ta ei teinud seda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

7. Maakohus on hinnanud tõendeid asja lahendamiseks vajalikus ulatuses ja põhjendatult

leidnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja on

apellatsioonkaebuses küll tuginenud mitmetele maakohtu menetlusõiguslikele rikkumistele,

kuid ei ole esile toonud, milles need täpsemalt seisnesid. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

läbivaatamisel selliseid menetlusõiguslikke rikkumisi, mis oleksid võinud viia ebaõige

lahendini.

8. Asjaoludest nähtuvalt algatas kostja 29. detsembril 2010 sissenõudja AKTSIASELTS

VENNAD-DAHL (sissenõudja) avalduse alusel võlgniku A. Vorobjovi suhtes täitemenetluse

(täiteasja nr 095/2010/4009). Täitedokumendiks oli Viru Maakohtu 8. novembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 2-10-1541. Kohtutäitur arestis 17. detsembril 2015 kinnisasja asukohaga

XXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja oli

kostjale teatanud, et vaidlusalune korteriomand oli soetatud hageja ja võlgniku abielu ajal ning

et see oli hageja ja võlgniku ühisvara. Hageja oli kohtutäiturile teada andnud, et ta ei anna

nõusolekut korteriomandi müügiks. Ta palus enampakkumise lõpetada. Seega teadis kostja, et

vaidlusalune korteriomand võib olla ühisomand.

9. Hageja nõue kostja vastu põhineb KTS § 9 lg 1 esimesel lausel, mille kohaselt vastutab

kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses

sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), võib nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohus on

kohtutäituri vastu esitatavat kahjunõuet käsitledes märkinud, et kohtutäituri kui KTS § 2 lg 1

kohaselt avalik-õiguslikku ametit pidava isiku vastu esitatava kahju hüvitamise nõude

eeldusteks on kohtutäituri tegu, kannatanule tekkinud kahju, põhjuslik seos kostja teo ja kahju

vahel ning teo õigusvastasus. Lisaks eelnevale peab esinema olukord, kus kannatanul ei olnud

võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-8492, p-d 13-15).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole hagi rahuldamiseks alust.

Riigikohus on oma praktikas leidnud, et kohtutäiturilt saab asjaolude tuvastamist eeldada

üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses ja et täitemenetluse formaliseeritusse põhimõtte

tõttu saab kohtutäitur lähtuda esmajoones formaalsetest kriteeriumidest, milleks kinnisasjade

puhul on kinnistusraamatu kanne, mille õigsust eeldatakse (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 20).

11. Vaidlusaluse korteriomandi omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud ainult võlgnik ehk

hageja abikaasa ja kostja võis sellele kandele tugineda. Kuigi hageja oli kohtutäiturit teavitanud,

et vara kuulub ühisvara hulka ning kohtutäitur oli teadlik ühisvara jagamise kohtumenetlusest,

ei kohustanud see kohtutäiturit enampakkumist lõpetama. Arvestada tuleb ka seda, et ühisvara

jagamise üle toimunud kohtuvaidluses tehtud kohtulahendi resolutsioonis ei ole kohus teinud

otsustust kõnealuse korteriomandi kui ühisvara jagamise kohta. Kuna hageja ei olnud

kinnistusraamatu kande järgi omanik, siis ei pidanud kohtutäitur hagejat ka täitemenetlusse

kaasama.

12. Kohtutäitur on hageja lepingulisele esindajale 19. mail 2017 saadetud kirjas selgitanud, et

kinnistu loetakse kuuluvaks isikule, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Kohtutäitur

on viidanud sealjuures ka eelnimetatud Riigikohtu lahendile ja selgitanud, et kolmandal isikul

on õigus esitada vara arestist vabastamise ja sundtäitmise (enampakkumise) lubamatuks

tunnistamise hagi vastavalt TMS §-le 222. Samuti on kohtutäitur märkinud, et ta ei saa ise

enampakkumist tühistada. Eelnevast saab järeldada, et kostja on hageja lepingulisele esindajale

ühemõtteliselt selgitanud, et lähtub kinnistusraamatu kandest ja jätkab enampakkumise

toimingutega ning et hagejal kui kolmandal isikul tuleb oma õiguste kaitseks esitada vara

arestist vabastamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

13. Hageja lepinguline esindaja on 25. juulil 2017 saatnud kohtutäiturile korduva taotluse

enampakkumine lõpetada ja lisanud kirjale ühisvara jagamise menetluses tehtud maakohtu

otsuse. Kohtutäitur on sellele kirjale vastamisel palunud selgitada, miks tuleks enampakkumine

lõpetada. Hageja lepinguline esindaja on 26. juulil 2017 vastanud, et seletus on manusena

lisatud avalduses ning palunud pöörata tähelepanu lisatud kohtuotsusele. Kostja ei ole hageja

esindaja 26. juuli 2017. a kirjale vastanud. Sellest ei saanud hageja lepinguline esindaja aga

järeldada, et kohtutäitur on täitemenetluse lõpetanud. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et ühisvara

jagamise kohta tehtud otsus (Harju Maakohtu 10. juuli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-14081)

ei olnud sel ajal veel jõustunud ja selle peale oli võimalik esitada apellatsioonkaebus, mida üks

pooltest ka tegi. Korter müüdi korduval enampakkumisel ligi kaks aastat pärast hageja viimast

e-kirja kostjale ehk 7. augustil 2019.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejale on küll tekitatud kahju ühisvara hulka

kuulunud korteri müügiga enampakkumisel, kuid kuna hageja ei ole kasutanud

õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju ära hoidnud, siis tuleb seda RVastS § 7 lg 1 järgi

kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada.

15. Olukorras, kus täitemenetluses realiseeritakse sellise isiku vara, kes ei ole võlgnik, on sellise

isiku jaoks tõhus õiguskaitsevahend TMS § 222 järgi kohtule hagi esitamine. TMS § 222 lg 1

kohaselt võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus,

eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks või

sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 222 järgse hagi üheks

peamiseks eesmärgiks on vältida täitemenetluses sellise vara müümist, mis ei kuulu võlgnikule.

Selline vara ei peaks vastutama sissenõudja nõude rahuldamise eest. Nii annab TMS § 222

täitemenetluses mitteosalevale isikule õiguse sekkuda oma vara kaitseks täitemenetlusse. TMS

§ 222 lg 3 järgi esitatakse selline hagi sissenõudja ja võlgniku vastu, mitte kohtutäituri vastu.

16. Hageja sellist hagi ei esitanud ja seega jättis ta kasutamata õiguskaitsevahendi, mis oleks

võimaldanud kahju vältida. Hagejal on olnud advokaadist esindaja, mistõttu pidi hagejale

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimalus ja vajadus olema teada, seda

enam et kohtutäitur on 19. mai 2017. a e-kirjas mh viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile

ning teavitanud sealjuures hagejat võimalusest ja vajadusest esitada oma õiguste kaitseks hagi

kohtusse.

17. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagile TMS § 222 järgi saab võlgniku abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande

parandamist taotledes. Selleks tuleb esitada kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus ja

puudutatud isiku (omanikuna sisse kantud abikaasa) nõusolek, AÕS § 65 lg 1 alusel saab

omanikuna sisse kantud isiku vastu esitada ka hagi kande parandamiseks (vt selle kohta ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 22 ja Riigikohtu üldkogu

määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p-d 38-40). Kuna kande parandamine ei ole kinnisasja

käsutamine, ei ole kande jaoks vaja kolmandate isikute nõusolekut. Kui kinnistusraamatusse on

kantud keelumärge, on kandeks AÕS § 63 lg-st 2 tulenevalt vajalik keelumärke järgi õigustatud

isiku nõusolek. Seega olnuks hagejal lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile

võimalik kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. Hageja ei ole ka

seda teinud.

18. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kohtutäituril ei olnud alust anda kogu sundmüügist

saadud raha sissenõudjale. TMS § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on täitemenetluse osaliseks muud

isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, muu hulgas isikud, kellel on sundtäitmist takistav

õigus või nõue, mis annab õiguse saada osa vara müügist saadavast rahast, ning kes teatavad

oma õigusest kohtutäiturile ja kohtutäituri või menetlusosalise nõudmisel seda põhistavad.

19. TMS § 108 reguleerib sissenõudjaks mitteoleva isiku nõude rahuldamist täitemenetluse

tulemist ja selle lg 1 järgi võib pandipidaja või muu asja suhtes eesõigust omav isik enne tulemi

jaotamist esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb oma nõude eelisjärjekorras

rahuldamist tulemist, olenemata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks.

Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid. Sama paragrahvi viienda lõike järgi

võtab kohtutäitur sundtäitmisel lõppeva õiguse omaja nõude arvesse, kui õigus on tõendatud

enne müüki, lähtudes õiguse varasemast järjekohast. Kui õigus ei nähtunud avalikult

usaldatavast registrist, rahuldatakse nõue pärast sissenõudjate nõudeid. Kui õigusest ei ole

õigeaegselt teatatud, rahuldatakse sellest tulenev nõue pärast kõiki muid nõudeid.

20. Hageja on isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes sundtäitmist takistav õigus

(omandiõigus) ning seetõttu kuulub kohaldamisele TMS § 222 lg 5. Viidatud säte näeb ette, et

kui enampakkumise toimumise ajaks ei ole arestitud vara suhtes enampakkumist takistava

õiguse omaja esitanud kohtutäiturile kokkulepet või kohtulahendit vara aresti alt vabastamiseks

või täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks ning vara enampakkumisel müüakse, kaotab

kolmas isik õiguse varale ja tal on õigus üksnes enampakkumise tulemile (vt ka Riigikohtu

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 20). Asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks

enampakkumise toimumise ajaks esitanud kohtutäiturile eelnimetatud dokumendi. Seega on

hageja TMS § 222 lg 5 järgi kaotanud õiguse vaidlusalusele korteriomandile ja sellisel juhul on

tal on õigus üksnes osale enampakkumise tulemist. Seda ei saa ta aga nõuda kohtutäiturilt.

21. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, siis ei ole vaja muuta ka menetluskulude jaotust. Kostja ei ole maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebust esitanud ega menetluskulude jaotust vaidlustanud.

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et samamoodi nagu maakohus jättis maakohtus kantud

menetluskulud poolte enda kanda, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte enda

kanda jätta ka apellatsiooniastmes. Olukorras kus kostja on hageja nõusolekuta müünud

enampakkumisel hageja ja võlgniku ühisvara, oleks äärmiselt ebaõiglane jätta kostja

menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna kohtutäitur täidab

täitemenetlust korraldades avalikku ülesannet, siis peaks lepingulise esindaja kasutamine

kohtumenetluses vähemalt üldjuhul olema põhjendatav vaid juhul, kui vaidlus väljub

kohtutäituri igapäevase tegevuse raamidest.

/allkirjastatud digitaalselt/