2-19-8221/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Gea Lepik, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8221

Kohtuasi

X hagi Never Invest OÜ ja Tallinna notar Robert

Kimmeli vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

653 658,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Ivo Kallas

Kostja I Never Invest OÜ (registrikood 14066238),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja II Tallinna notar Robert Kimmel, lepinguline

esindaja advokaat Andri Rohtla

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 14.09.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 16.06.2021 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata X hagi Tallinna notar Robert Kimmeli vastu, jättis Tallinna notari

Robert Kimmeli menetluskulud X kanda, määras kindlaks Tallinna notari Robert

Kimmeli menetluskulude suuruse ja mõistis need välja X-lt ning jättis rahuldamata

X taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Eeltoodud osas saata

tsiviilasi maakohtule uueks menetlemiseks.

2. Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 16.06.2021 otsus osas, milles maakohus jaotas

Never Invest OÜ vastu esitatud nõudega seotud menetluskulud ja määras kindlaks

nende suuruse. Jätta Never Invest OÜ vastu esitatud nõudega seotud maakohtu

menetluskuludest 97% X kanda ja 3% Never Invest OÜ kanda.

3. Muuta Harju Maakohtu 16.06.2021 otsuse põhjendusi osas, milles maakohus

rahuldas osaliselt X hagi Never Invest OÜ vastu.

4. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-19-8221

5. Ringkonnakohtu menetluses Never Invest OÜ vastu esitatud hagiga seotud

menetluskulud jätta X kanda.

6. Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks 677 781,17 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 30.05.2019 Harju Maakohtule Never Invest OÜ (kostja I) ja Tallinna notar

Robert Kimmeli (kostja II) vastu hagi, milles palus välja mõista kummaltki kostjalt 627 500

eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlaksmääratud summas ning

alates otsuse tegemisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja

palus määrata kindlaks otsuse täitmise korra ning täita otsus esimeses järjekorras kostja I suhtes.

Kostja II osas palus hageja otsuse täita siis, kui otsust ei õnnestu täita kostja I suhtes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 21.06.2016 hageja müüjana ja kostja I ostjana kinnistu

tagasiostuõigusega müügilepingu (müügileping I). Müügilepingu tõestas kostja II.

Müügilepingu esemeks oli Tallinnas Raudtee 64a asuv hoonestamata kinnistu (kinnistu), mis

müüdi hinnaga 30 000 eurot. Müügilepingu p-s 3.1 lepiti kokku müüja õiguses osta kinnistu

tagasi 37 400 euroga hiljemalt 21.12.2016. Kostja I kohustus võõrandama kinnistu hagejale

tagasi vabana kolmandate isikute õigustest ja kostja I kohustus kuni tagasiostuõiguse teostamise

tähtpäevani kinnistut mitte võõrandama kolmandatele isikutele. Müügilepingu alusel ei seatud

hageja kasuks eelmärget müügilepingu p-s 3.1 kokku lepitud tagasiostuõiguse teostamise

tagamiseks.

3. 06.07.2016 koormas kostja I kinnistu hüpoteegiga 100 000 eurot OÜ Hoiukassa kasuks,

11.07.2016 suurendas kostja I kinnistule seatud hüpoteeki 300 000 euroni. 17.11.2016 sõlmis

kostja I Raudtee Arenduse OÜ-ga kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega müüs

kinnistu viimasele (müügileping II). Selle tehingu tõestas Tallinna notar Margus Veskimäe.

Kostja I kinnitas müügilepingu II p-s 1.6.2, et ta on teadlik müügilepingust I ja sellest tulenevast

kohustusest võõrandada kinnistu tagasi hagejale, kuid soovis endiselt sõlmida uut lepingut.

Kinnistu müüdi 20 000 euro eest ja tingimusel, et kinnistut koormav hüpoteek 300 000 eurot

jääb kinnistu suhtes kehtima ka pärast lepingu sõlmimist. Müügilepingu II p-s 2.4 selgitas notar

tehinguosalistele, et lepingu sõlmimisega rikub müüja oma kohustusi eelmise omaniku ees,

kuna eelmise omaniku tagasiostuõigus ei ole lõppenud.

4. 20.12.2016 tegi hageja kostjale I avalduse sooviga omandada kinnistu tagasi. Avalduses

kinnitas hageja, et on tagasiostuhinnast 4900 eurot tasunud kostja I pangakontole enne avalduse

2-19-8221

esitamist ning ülejäänud ostuhinna hoiustab notarikontole hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise

hetkel. Kostja I ei ilmunud notaribüroosse.

5. 02.06.2017 sai kostja I seaduslik esindaja RK Raudtee Arenduse OÜ ainuosanikuks.

17.04.2018 müüs Raudtee Arenduse OÜ, mida juhatuse liikmena esindas RK, kinnistu edasi

RT64A OÜ-le 75 000 euro eest. Selle lepingu punktis 1.6.11 kinnitas müüja, et kinnistu suhtes

on algatatud detailplaneering, mida ei ole kehtestatud. Lepingus lepiti kokku hüpoteegi

kustutamises. 13.12.2017 müüs RT64A OÜ kinnistu edasi OÜ-le Capet Invest hinnaga 120 000

eurot.

6. Kostja I on müügilepingust I tulenevat kohustust süüliselt ja tahtlikult rikkunud ning sellest

tulenevalt on hagejal kostja I vastu kahju hüvitamise nõue võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 115 ja

240 alusel. Hagejale tekkis kahju, sest ta ei saanud oma kinnistut tagasi. 1Partner Kinnisvara

Tallinn OÜ (edaspidi 1Partner) hinnangu kohaselt oli tegu potentsiaalse arenduskrundiga, mille

väärtus oleks olnud 330 000 eurot ilma detailplaneeringuta ja 660 000 eurot eeldusel, et

detailplaneering on kehtestatud. Hageja tegi ettevalmistusi detailplaneeringu kehtestamiseks.

Pärast kinnistu omandõiguse kaotamist ei saanud ta enam vaidlustada Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti otsust. Kinnistu omandiõiguse kaotamisega tekkis hagejale kahju

660 000 eurot, millest tuleb maha arvata müügilepingu alusel saadud 30 000 eurot. Sellest tuleb

omakorda maha arvata kostjale I tasutud 4900 eurot ning vahe, mis tulenes tagasiostu hinnast

ehk 7400 eurot. Lõplikuks hüvitise suuruseks kujuneb 627 500 eurot. Alternatiivselt tuleb

kohtul kahju välja mõista VÕS § 127 lg 6 alusel.

7. Kostja II rikkus müügilepingu I tõestamisel oma ametikohustusi süüliselt, millest tulenevalt

on hagejal kostja II vastu kahju hüvitamise nõue notariaadiseaduse (NotS) § 14 alusel. Kostja

II ei selgitanud hagejale, kes on pensionär ja õigusteadmisteta isik, võimalust tagada

tagasiostuõigust eelmärkega ega võimalust asendada planeeritud tehing hüpoteegi seadmise

tehinguga. Samuti ei selgitanud kostja II hagejale õiguslikke riske, näiteks riski jääda ilma

kinnistu omandist. Seetõttu sai võimalikuks kostja I lepingu tahtlik rikkumine. Justiitsministri

29.01.2018 käskkirjaga nr 6 tuvastati, et kostja II rikkus notarina süüliselt ametikohustusi, kuna

jättis müügilepingu sõlmimisel selgitamiskohustuse täitmata ning käskkirjaga määrati

kostjale II karistuseks rahatrahv 6400 eurot.

8. Hagiavalduse täienduses avaldas hageja, et on hagi esitanud kahe kostja vastu, et vältida

olukorda, kus kostja II võiks tugineda hilisemas menetluses väitele, et tema ei vastuta NotS

§ 14 lg 1 alusel olukorras, kus nõuet ei ole 100% ulatuses esitatud kostja I vastu.

Kostja I vastuväited

9. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Kostja I ei nõustunud hageja väitega, et nende vahel sõlmiti 21.06.2016 üksnes kinnistu

tagasiostuõigusega müügileping. Jõustunud ja pooltele tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 457 lg 1 mõttes siduva kohtulahendiga on õigussuhe õiguslikult kvalifitseeritud teisiti

ja viisil, mis peaks välistama hageja nõuded kostja I vastu. Nimelt sõlmisid hageja ja kostja I

21.06.2016 suulise laenulepingu, mille esemeks oli 300 000 euro suuruse laenu andmine

hagejale intressimääraga 4,11% kuus, tagasimaksetähtajaga 21.12.2016. Laenu tagatiseks

sõlmisid pooled vaidlusaluse kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu ja asjaõiguslepingu.

11. Hageja on oma kahjunõude tasaarvestanud oma kohustusega kostja I ees, mille tagajärjel ei

saa hageja nõue ületada 56 587,75 eurot. Kinnistu müügilepingu eesmärgiks ei olnud vara lõplik

2-19-8221

võõrandamine, vaid lühiajalise laenu andmine kinnistu tagatisel. Laenu tagatise vormi

(tagasivõõrandamine) ja kõrge intressimäära tingisid hageja halb tõendatav maksevõime ja

laenu äärmiselt kõrge riskiaste, koosmõjus mõnevõrra ebaselge tagatisväärtusega.

12. Pooltevahelise lepingu iseloom on varasemas kohtuvaidluses juba selgeks vaieldud.

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-3437 tõlgendanud lepingut ja tuvastanud, et

pooled sõlmisid laenulepingu ning kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu näol oli tegemist

tagatislepinguga. Ringkonnakohus leidis, et kinnistu müügilepingu sõlmimise eesmärgiks oli

tagatise andmine hageja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning laenu kasutamise

eest tuli hagejal tasuda intressi. Intress tuli kostjale I maksta hiljemalt 22.12.2016.

Ringkonnakohus tuvastas, et 23.05.2018 seisuga võlgnes hageja kostjale I laenulepingust

tulenevalt 16 412,25 eurot. Kuna hagejal oli kostja I vastu kahjunõue, mis tulenes tagatise

ennetähtaegsest realiseerimisest, võis ta selle kahjunõude 23.05.2018 seisuga tasaarvestada ja

tegigi seda.

13. Hageja kahjunõude suuruseks hindas ringkonnakohus 73 000 eurot, pidades kõige

usaldusväärsemaks tõendiks kõnealuse kinnistu väärtuse kohta Kaanon Tallinn OÜ hinnangut.

Seega ei saa siduvat otsust arvestades hageja kahjunõue kostja I või mistahes muu kostja vastu

olla suurem kui tasaarvestuse jääk ehk 56 587,75 eurot (73 000 – 16 412,25). Samas leidis

kostja I, et hageja kahjunõue on tervikuna välistatud.

14. Kahju suuruse määratlemisel ei ole võimalik lähtuda 1Partner hinnangust, sest selle

eelduseks olevat detailplaneeringut ei ole võimalik kehtestada. Kahju suuruse määramisel ei

saa lähtuda võimalikust arendusprojektist, sest hageja on kokkuleppel naabriga

arendustegevusest krundil loobunud. Hageja käsitlus Raudtee 64a kinnistust kui potentsiaalsest

arenduskrundist on täielikult teoreetiline. Hagejal ei olnud tulenevalt kokkuleppest naabriga

kinnistut võimalik kunagi sellisel viisil kasutada, nagu ta kohtule püüab väita. Sel põhjusel on

äärmiselt optimistlik Tallinna Ringkonnakohtu järeldus kinnistu turuväärtuse kohta (73 000

eurot). Olukorras, kus kinnistu ainsaks otstarbeks on teenida teeservituudiga kõrvalasuvat

kinnistut, ei saa selle väärtust kostja I arvates hinnata kõrgemaks kui see, millega kostjal I

õnnestus kinnistu laenu katteks realiseerida ehk 20 000 eurot.

Kostja II vastuväited

15. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

16. Hageja on nõude esitamisel tuginenud oletuslikele asjaoludele, mida ta ei ole tõendanud.

Ainuüksi asjaolu, et distsiplinaarmenetluses tuvastati kostja II ametikohustuse rikkumine, ei too

kaasa kahju hüvitamise kohustust hageja ees. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose

olemasolu.

17. Kostja II ei ole oma kohustusi rikkunud. Erinevad võimalused, mida enne tehingu

tõestamist notar peab pooltele selgitama, peavad olema juriidiliselt aktsepteeritavad ja ka

rakendatavad. Notar ei pea selgitama võimalusi, mille rakendamine on võimatu. Kuigi

kinnisasja tagasiostuõigust saab tagada eelmärkega kinnistusraamatus, ei olnud eelmärke

seadmine antud juhul reaalselt võimalik ning seetõttu ei selgitanud kostja II enne tehingu

tõestamist pooltele eelmärke seadmise võimalust. Seda põhjusel, et müügilepingust, milles on

tagasiostuõigus kokku lepitud, ei teki müüjale nõuet, sh ka tingimuslikku või tulevast nõuet

omandi üleminekuks.

2-19-8221

18. Tagasiostuõigusega müügileping on hilisema tagasiostmise aluseks oleva lepingu suhtes

eellepinguks. Esialgse müügilepinguga lepivad pooled kokku sõlmida müügileping tulevikus,

millega asja müüja ostab asja tagasi. Hilisema võlaõigusliku müügilepingu sõlmimine on seega

tingimuslikuks tehinguks VÕS § 102 lg 2 mõttes, mille realiseerumine sõltub tulenevalt VÕS

§ 238 lg-st 2 müüjast, kes asja tagasiostmiseks peab teisele poolele vastava avalduse esitama.

Tingimuseks on avalduse esitamine teisele poolele. Selle realiseerumine ei ole kindel, sest

müüja ei pruugi vastavat avaldust teha. Vastav asjaõiguslik nõue – omandi üleandmise nõue –

tekib alles siis, kui selle eelduseks olev võlaõiguslik nõue ja vastaspoole kohustus on tekkinud.

Kostja II leidis, et asjaõiguslik nõue omandi üleminekuks müüjale tagasi ei ole tingimuslikuks

nõudeks AÕS § 63 lg 1 p 1 mõttes, mis tekib esialgse tagasiostuõigusega müügilepingu

sõlmimisel. Kuna asjaõiguslikku nõuet ei teki, ei saa juba tagasiostuõigusega müügilepingut

sõlmides seda eelmärkega tagada.

19. Alternatiivselt leidis kostja II, et kui eelmärke seadmine oli võimalik, ei pidanud

tõestamistoimingu tegemisel notar osalejatele selgitama kõiki õiguslikke võimalusi, mis ühe

või teise osaleja huve paremini kaitsta võivad. Tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg-st 1 tuleneva

selgitamiskohustuse eesmärk on kostja II hinnangul näidata tehingus osalejatele ära

võimalused, kuidas nende huvisid tasakaalustada. Notar peab arvestama, et mõni muu

võimalus, mida ta otsustab selgitada, ei kahjustaks teise osaleja huve ebaproportsionaalselt isegi

siis, kui teine osaleja on kogenud ja asjatundja. Selgitatav võimalus peab silmas pidama tehingu

eesmärki ning soodustama tehingu täitmist. Eelmärke seadmise kokkulepe oleks

ebaproportsionaalselt kahjustanud kostja I huve.

20. Kostja II hinnangul oli piisavaks vahendiks, mis hageja huve tagasiostuõigusega

müügilepingu juures kaitses ja samal ajal lepingupoolte huvide kaitse tasakaalus hoidis,

müügilepingust tulenenud keeld tagasiostuõiguse perioodi jooksul kinnisasja edasi võõrandada.

See tagas hagejale piisava (küll mitte absoluutse) kindluse, et asja edasi ei võõrandata, aga

kindlasti kinnisasja väärtuse hüvitamise nõude nimetatud lepingutingimuse rikkumisel. Juba

võlaõigusliku müügilepinguga tagati tagasiostuõiguse perioodi jooksul hagejale vähemalt

kinnistu väärtuse tagasisaamine. Samal ajal tagas see ka kostjale I võimaluse tagasiostuperioodi

lõppedes kinnistu edasi võõrandada.

21. 1Partner hinnang ei tõenda kinnistu väärtust 660 000 eurot. Kinnistu väärtus on kordades

väiksem. Kinnistu on hoonestamata, ehitusõiguseta ja sihtotstarbeta maa. Keset kinnistut

kulgeb juurdepääsutee naaberkinnistule. Tehingu tõestamisel ei tundunud kostjale II, et

müügilepingut ei sõlmita turutingimustel ning kostjale II ei mainitud hagiavalduses toodud

väärtusi 300 000 eurot või 600 000 eurot.

Maakohtu otsus

22. Maakohus rahuldas 16.06.2021 otsusega hagi kostja I vastu osaliselt, mõistes kostjalt I

hageja kasuks välja 22 333,49 eurot, millest 19 187,75 eurot on kahju hüvitis ja 3145,74 eurot

on kohtulahendi tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis, ning viivise kahju hüvitiselt

alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostja II vastu ja

hageja taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. Kostja II menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ja kostja I menetluskulud hageja kanda 97% ulatuses. Maakohus

mõistis hagejalt välja menetluskuludena kostja II kasuks 4429,40 eurot ja viivise ning kostja I

kasuks 2436,64 eurot ja viivise.

2-19-8221

23. Esmalt hindas maakohus, kas või millises ulatuses kuulub nõue rahuldamisele kostja I

suhtes. Maakohus leidis, et kuigi kostja I on rikkunud hagejaga sõlmitud lepingut, ei ole hageja

tõendanud väidetud suuruses kahju tekkimist.

24. Hageja väited selle kohta, millist kahju ta nõuab, on menetluse kestel muutunud ja osaliselt

vastuolulised. Sõltumata sellest, milline on hageja esindaja arusaam VÕS § 128 lg-st 4 ja §-st

132, on hagiavalduses esile toodud asjaolude pinnalt võimalik esitada nõuet üksnes VÕS § 132

alusel. Hageja saab nõuda hüvitist, mis vastab kaotsi läinud kinnistu turuväärtusele ajal, mil

kostja I oma lepingulist kohustust tema ees rikkus. Kohus leidis, et selliseks rikkumise ajaks

võib pidada hiljemalt aega, mil hageja esitas kostjale I avalduse tagasiostuõiguse teostamiseks,

kuid kostja I tagasiostmist ei võimaldanud. Olukorras, kus kinnistu kui ese on kannatanule

kaotsi läinud, ei saa ta nõuda kahju, mis võiks vastata võimalikule kinnistu väärtuse kasvule

tulevikus, vaid lähtuda tuleb kinnistu tegelikust väärtusest ehk turuväärtusest ajal, mil kostja I

lepingulist tagasimüümise kohustust rikkus.

25. Kohus osundas, et üheski vaidlusaluse kinnistu suhtes sõlmitud müügilepingus ei ole selle

väärtuseks ehk turuhinnaks olnud hageja väidetud hind 330 000 eurot või 660 000 eurot. Hageja

ei ole väitnud, et algselt tema ja kostja I vahel sõlmitud müügilepingus oli märgitud hind, mis

jäi turuhinnale oluliselt alla. Asjakohatud on hageja viited sellele, et turuhinna suurust tõendas

kinnistule seatud hüpoteegi suurus, sest hüpoteegi suurus sõltub eelkõige tagatava nõude

suurusest ega pruugi olla seotud kinnistu turuhinnaga.

26. Hageja esitas kohtule kinnistu turuväärtuse tõendamiseks kaks hinnangut. Kohus leidis, et

1Partner eksperthinnangus ei ole hinnatud mitte vaidlusaluse kinnistu tegelikku turuväärtust,

vaid eelkõige võimaliku väärtuse suurenemist tulevikus, kui realiseeruvad hinnangus märgitud

ootused. Kohtuvaidluse toimumise ajaks ehk mitu aastat pärast hinnangu andmist ei ole ükski

hinnangus toodud eeldustest täitunud ja hinnang ei saa kohtu arvates adekvaatselt kajastada

kinnistu turuväärtust. Hinnangus on täielikult jäetud tähelepanuta, et selle koostamise ajal oli

maa 100% sihtotstarbeta maa ning puudus igasugune eeldus arvata, et kinnistule saab mistahes

elamut rajada. Seega ei kajasta hinnang vaidlusaluse kinnistu tegelikku turuväärtust. VÕS § 132

alusel oli hagejal õigus nõuda kinnistu turuväärtusele vastavat hüvitist.

27. Ka teise hinnanguna esitatud Uus Maa Kinnisvarabüroo 19.07.2016 ekspertarvamus nr

2265/0176LL ei kajasta adekvaatselt kinnistu turuhinda. Nimelt on hinnangu koostamisel

aluseks võetud krundi võimalikku lubatavat maksimaalset ehitusõiguse mahtu, kuid

tegelikkuses puudus kinnistul igasugune lubatud ehitusõigus. Detailplaneeringut ei olnud

koostatud lähtuvalt tegelikust olukorrast ehk sihtotstarbe ja ehitusõiguse puudumisest.

28. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-3637 nähtub, et kostja I

oli esitanud hageja vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Tallinna

Ringkonnakohus luges tuvastatuks hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise, samuti selle,

et 21.06.2016 lepingu sõlmimisel oli poolte eesmärgiks anda tagatis laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks. Tallinna Ringkonnakohus hindas tõendeid, milliseid pooled olid esitanud

vaidlusaluse kinnistu turuväärtuse kohta ja leidis, et viidatud asjas hageja poolt esitatud

tasaarvestuse avalduse tegemise ajal oli tema kahju nõue kostja I vastu vähemalt 73 000 eurot,

mida ta sai hageja nõudega tasaarvestada.

29. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et Raudtee 64a kinnistu

turuväärtuse suurus oli kostja I rikkumise toimepaneku ajal 73 000 eurot. Kohtul on võimalik

hinnata kinnistu turuväärtuse suurust Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tuvastatust lähtuvalt.

2-19-8221

Hageja käesolevas menetluses esitatud tõendid ei tõenda, et kinnistu turuväärtus peaks olema

suurem.

30. Vaatamata kohtu selgitustele hageja oma väiteid saamata jäänud tulu osas piisavalt ei

põhistanud ega tõendanud. Hageja ei toonud välja ega tõendanud, millises summas esitas ta

kostja I vastu tasaarvestuse avalduse tsiviilasjas nr 2-18-3637. Tallinna Ringkonnakohtu

otsusest 2-18-3637 nähtub, et hageja esitas tasaarvestuse avalduse summas 297 500 eurot.

Samuti nähtub ringkonnakohtu lahendist, et tasaarvestuse tõttu jäeti kostja I hagi täielikult

rahuldamata. Otsuse punktidest 26.5 ja 29 nähtub, et kostjal I oli hageja vastu nõue 16 412,25

eurot, mis tasaarvestati. Tasaarvestuse tulemusena jäi hageja nõude suuruseks 56 587,75 eurot.

Antud summast tuleb maha arvestada kinnistu tagasiostmisel tasumisele kuuluv summa 37 400

eurot. Kokkuvõttes on hageja kahju nõue kostja I vastu põhjendatud 19 187,75 eurot

(56 587,75–37 400).

31. Kohus nõustus kostja I väidetega, et asjas esitatud tõendite pinnalt välistas hageja ise

tulevikus vaidlusalusel kinnistul arendusprojektide realiseerimise ja seeläbi suurema tulu

teenimise. Sisuliselt ei oma see aga tähtsust, sest hagejal oli õigus nõuda kostjalt I kahju, mis

vastas kaotatud kinnisasja tegelikule turuväärtusele ehk väärtusele sellisena, nagu see kinnistu

oli.

32. Maakohus leidis, et ka hageja alternatiivset nõuet, milles hageja palus kostjalt välja mõista

627 500 eurot VÕS § 127 lg 6 alusel, ei ole hageja nõutud ulatuses viidatud alusel võimalik

rahuldada. VÕS § 127 lg 6 kohaldub olukorras, kus kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid

kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Selle sätte alusel ei saa hageja nõuda kahju nõude

täielikku rahuldamist, kui ta on nõude suurust tõendanud vaid osaliselt.

33. Järgnevalt hindas maakohus, kas või millises ulatuses kuulub nõue rahuldamisele kostja II

vastu.

34. Maakohus ei nõustunud kostja II väidetega, et kinnistusraamatusse ei oleks saanud

eelmärget seada. AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi võib eelmärget seada ka tulevikus tekkiva või

tingimusliku nõude tagamiseks.

35. Riigikohus on leidnud, et eelmärge tagab võlaõiguslikku nõuet kinnistusraamatust nähtuva

asjaõigusliku olukorra muutmiseks. See kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema

õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud

nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse. Kuigi eelmärge ei takista AÕS § 63 lg 3

teise lause kohaselt kannete tegemist kinnistusraamatusse, on selle eesmärgiks kaitsta selle

isiku huve, kelle kasuks on eelmärge seatud. Eelmärke tagajärjeks on aga eelmärkega vastuolus

oleva käsutuse relatiivne tühisus. Järelikult on eelmärkega tagatud nõudeõigust kitsendav

käsutus tühine üksnes eelmärke järgi õigustatud isiku suhtes ja seda niivõrd, kuivõrd õigustatud

isik tühisusele tugineb ((RKTKo 2-18-13609, p-d 11 ja 15).

36. Hageja heitis kostjale II ette tegevusetust selgitamiskohustuse täitmata jätmisel, kuid ei

toonud kohtu hinnangul piisavalt välja ega tõendanud asendusmeetodi kasutamise abil, kuidas

oleks väidetav kahju jäänud selgitamiskohustuse täitmisel olemata. Vaatamata kohtu

selgitustele ei toonud hageja põhjusliku seose asjaolusid välja ega tõendanud neid.

37. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Justiitsministeeriumi 29.01.2018 käskkirjaga tuvastati,

et kostja II oli 21.06.2016 sõlmitud müügilepingu tõestamisel selgitamiskohustuse täitmata

jätmisel süüliselt rikkunud TõS § 18 lg-tes 1 ja 3 toodud ametikohustust, millega ta pani toime

2-19-8221

distsiplinaarsüüteo. Kostja II antud selgitustest nähtus, et talle ei olnud tehingu tõestamise ajal

teada, et tehingu sõlmimise põhjuseks oli laenu andmine hagejale. Samuti ei maininud keegi

notarile

tehingu

eseme

väärtust

suurusega

300 000

eurot

või

600 000

eurot.

Distsiplinaarkomisjon leidis, et müügilepingu puhul oleks tagasiostu saanud tagada ka

eelmärkega ning notar oleks pidanud eelmärke seadmise võimalust ja selle tagajärgi selgitama

lepingu pooltele. Käskkirjas on leitud, et notari tegevuse tulemusena tekkis kahju, sest ostja

võõrandas kinnistu edasi ja hageja kaotas võimaluse realiseerida tagasiostuõigust.

38. Maakohtu arvates ainuüksi kostja II distsiplinaarkorras karistamist tõendavad tõendid ei ole

piisavad selleks, et tuvastada põhjusliku seose olemasolu hagejale tekkinud kahju ja kostjale II

etteheidetava teo vahel. Esmalt osundas kohus, et hageja etteheited selle kohta, et kostja II ei

selgitanud talle hüpoteegi seadmise võimalust, on asjakohatud ja pahatahtlikud. Hageja ei

toonud hagiavalduse esitamisel välja, et sõlmis kostjaga I ka suulise laenulepingu, millest

tulenevad kohustused ta jättis osaliselt täitmata. Hageja varjas kohtu eest varasemat

pooltevahelist vaidlust tsiviilasjas nr 2-18-3637.

39. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu ega esitanud ühtegi tõendit, milliste kohaselt oleks

kostja II pidanud 21.06.2016 tehingu tõestamisel teadma, et hageja ja kostja I vahel oli

tegelikult sõlmitud suuline laenuleping, millest tulenevaid hageja rahalisi kohustusi pidi

müügileping tagama. Olukorras, kus lepingu pooled ei avalda notarile tegelikke tehingu

sõlmimise asjaolusid, ei saa notarile ette heita hüpoteegi seadmise võimaluse selgitamata

jätmist. Notar oleks pidanud hüpoteegi seadmise osas selgituse andmiseks teadma, et kostjal I

tekib hageja vastu laenulepingust tulenev nõue, mida saaks tagada hüpoteegiga. Antud osas

puudub kohtu hinnangul kostjale II ette heidetav süüline tegu sõltumata sellest, millise otsuse

on tema suhtes teinud Justiitsministeerium.

40. Maakohus nõustus, et nende asjaolude pinnalt, mis notarile olid teada 21.06.2016 lepingu

tõestamisel, oleks ta pidanud pooltele selgitama eelmärke seadmist ning seda kostja II ei teinud,

jättes seadusest tuleneva kohustuse täitmata. Samas ei ole hageja välja toonud ega tõendanud

enda väidetud asjaolusid ehk seda, et vastava selgituse andmisel oleks ta kostjaga I jätnud kas

tehingu üldse sõlmimata või oleks kostja I olnud nõus eelmärke seadmisega. Kohus nõustus

selles osas kostja II väidetega, et eelmärke seadmine oleks oluliselt mõjutanud ka kostja II

õigusi, muuhulgas oleks võinud kaasa tuua tulevikus kohtuvaidluse eelmärke kustutamise üle.

Lisaks pidas kohus oluliseks, et notar ei saa pooli sundida sõlmima ühte või teist laadi tehingut

või sõlmida neid poolte asemel. Põhjusliku seose tuvastamiseks selgitamiskohustuse täitmata

jätmise ja tekkinud kahju vahel oleks hageja pidanud esile tooma asjaolud, milliste alusel saaks

veenvalt tuvastada teistsuguste tehingu sõlmimise poolte vahel. Hageja on aga tuginenud

üksnes hüpoteetilistele eeldustele, mis kohtu hinnangul ei ole põhjusliku seose tuvastamisel

piisavad.

41. Hageja vande all antud ütlused tsiviilasjas nr 2-18-3637 tõendavad kohtu hinnangul seda,

et hagejal ei oleks olnud ilmselt võimalik saada laenu soovitud tingimustel teistelt isikutelt.

Samuti tõendavad hageja vande all antud ütlused, et kostja I oli nõus tehingu sõlmima vaid

nendel tingimustel, millistel see sõlmiti. Kohus leidis, et kirjeldatud asjaolude pinnalt tuli jätta

rahuldamata hageja kahju nõue kostja II vastu, sest puudub põhjuslik seos kostjale etteheidetava

rikkumise ning tekkinud kahju vahel.

42. Lisaks rõhutas kohus, et väidetav kahju tekkis hagejale tema enda väidete kohaselt mitte

kostja II selgitamiskohustuse täitmata jätmisest, vaid sellest, et kostja I rikkus lepingulist

kohustust ja võõrandas kinnistu enne tagasiostutähtaja saabumist kolmandale isikule. Sellise

2-19-8221

tehingu sõlmimata jätmist ei saanud notar aga mõjutada muul moel kui läbi selgitamiskohustuse

täitmise.

43. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude osaliselt vaid kostja I suhtes ja jättis rahuldamata

kostja II suhtes, ei ole tegemist kahe kostja solidaarvastutusega. Kuna kohus jättis rahuldamata

nõude kostja II vastu, jättis kohus rahuldamata hageja taotluse määrata kostjate osas kindlaks

kohtuotsuse täitmise kord.

Apellatsioonkaebus

44. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

45. Maakohus rikkus menetlusnorme, kui lükkas tagasi hageja esitatud tõendid ja taotluse

ekspertiisi läbiviimiseks. Maakohus jättis sellega eelmenetluse ülesanded täitmata ja asja

sisuliselt lahendamata. Maakohus selgitas hagejale nõude suuruse tõendamise vajadust ning

võimalust nõude suurust ekspertiisiga tõendada, kuid seejärel jättis maakohus hageja

dokumentaalsed tõendid vastu võtmata ja ekspertiisitaotluse rahuldamata ning otsuses leidis, et

hageja ei ole nõude suurust tõendanud. Hagejale jääb sellises olukorras arusaamatuks, kuidas

ta oleks pidanud kinnisasja turuväärtust tõendama.

46. Kinnistu turuhind ei ole tsiviilasjas nr 2-18-3637 tehtud lahendiga pooltele siduvalt

tuvastatud, nagu maakohus ekslikult leidis. Hageja jääb oma seisukoha juurde, et pooltele on

õiguslikult siduv kohtulahendi resolutsioon. Hageja on käesolevas menetluses esitanud hagi

tsiviilasjas nr 2-18-3637 tehtud tasaarvestust ületavas osas.

47. Maakohus lahendas vaidluse ka õiguslikult valesti. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega,

et kostjale II etteheidetava rikkumise ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Maakohus ei ole

põhjusliku seose olemasolu tuvastamisel lähtunud senisest kohtupraktikast. Kui notar oleks

kohaselt täitnud TõS § 18 lg-st 1 tulenevat selgitamiskohustust ja juhtinud hageja tähelepanu

asjaolule, et eelmärketa tehingu sõlmimine on hageja jaoks liiga riskantne, siis oleks hageja

saanud keelduda müügilepingu I sõlmimisest või oleks saanud kaaluda müügilepingu I asemel

kinnistule hüpoteegi seadmist kostjalt I raha saamiseks. Kahju seisnes kinnistu omandist ilma

jäämises, müügilepingus kokku lepitud tagasiostuõiguse realiseerimise võimatuses. Nimetatud

kahju ei oleks saanud kuidagi tekkida kui: a) kostja II oleks selgituskohustust täitnud ja b)

kostja I ei oleks müügilepingu tingimusi rikkunud.

48. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hoolimata sellest, milline on hageja arusaam

VÕS § 128 lg-st 4 ja §-st 132, on hagiavalduses esile toodud asjaolude pinnalt võimalik esitada

nõuet üksnes VÕS § 132 alusel ning hageja ei saa nõuda saamata jäänud tulu. Juhul, kui kostja II

oleks täitnud selgituskohustust, ei oleks hageja ilma eelmärke seadmiseta vaidlusalust

kinnisasja kostjale I müünud ning hagejal oleks säilinud arenduspotentsiaaliga kinnistu.

Järelikult tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis, mis vastab

arenduspotentsiaaliga kinnisasja väärtusele.

49. Maakohus jättis tuvastamata, kas vaidlusalust kinnisasja sai arendada või mitte. Maakohus

oleks pidanud VÕS § 132 alusel kahju hüvitise suuruse selgitamisel esmalt tuvastama, milline

oleks olnud samaväärne kinnisasi. Kinnistu turuhind sõltub suuresti selle arendamise

võimalusest, seega pidi maakohus hüvitise suuruse määramisel esmalt tuvastama, kas

detailplaneeringut oleks saanud kehtestada või mitte, ning sellest tulenevalt määrama hagejale

2-19-8221

makstava kahjuhüvitise suuruse. Maakohus jättis detailplaneeringu kehtestamise võimaluse

tuvastamata, mistõttu ei saanud maakohus hüvitise suurust õigesti määrata.

50. Maakohus tegi ebaõige lahendi ja jagas eeltoodust tulenevalt ka vääralt menetluskulud.

Isegi juhul, kui nõustuda maakohtu lahendiga, lahendas maakohus menetluskulude jaotuse

ebaõigesti. Kui maakohus rahuldas hagi kostja I vastu 3% ulatuses, pidanuks maakohus jätma

TsMS § 162 lg 1 järgi hageja menetluskuludest 3% kostja I kanda.

Vastustajate seisukohad

51. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

52. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada

osaliselt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude kostja II

vastu, jaotas selle nõudega seotud menetluskulud, määras kindlaks nende rahalise suuruse ja

jättis rahuldamata hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Tühistatud

osas tuleb saata tsiviilasi uueks lahendamiseks maakohtule. Samuti tuleb tühistada maakohtu

otsus osaliselt osas, milles maakohus jaotas kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud

viisil, kus jaotamata jäeti hageja menetluskulud, ja määras kindlaks nende rahalise suuruse.

Kostja I vastu esitatud nõudega seotud maakohtu menetluskulude jaotus määratakse

ringkonnakohtu otsuses. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta

osas, milles kohus rahuldas osaliselt hagi kostja I vastu.

53. Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas osaliselt

hagi kostja I vastu. Ringkonnakohus leiab, et kostja I vastu esitatud hagi on maakohus õigesti

lõppjäreldusena osaliselt rahuldanud, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Kostja I vastu esitatud hagi kohta tehtud otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi

rahuldas, mistõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, milles hagi kostja I vastu jäeti rahuldamata (TsMS § 651 lg 1).

54. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses kostja I vastu esitatud nõude aluseks olevate

oluliste faktiliste asjaolude (maakohtu otsuse p 70) üle, välja arvatud tekitatud kahju suurus,

mille on vaidlustanud hageja. Ringkonnakohus võtab vaidlustamata asjaolud aluseks hageja

kaebuse lahendamisel. Vaidlustatud ei ole, et kostja I on rikkunud müügilepingu I p-st 3.1.

tulenevat kohustust mitte võõrandada kinnistut kuni tagasiostuõiguse tähtaja lõpuni

kolmandatele isikutele ja ei täitnud kohustust kinnistu hagejale tagasi müüa. Samuti ei ole

vaidlustatud maakohtu otsuse järeldusi osas, milles maakohus tuvastas kahju hüvitamise

eeldused kostja I osas.

55. Maakohus on vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud VÕS § 115 lg 1, mille kohaselt, kui

võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda

võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik

kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel

hüvitamisele. Tagasiostuõigusega sõlmitud müügilepingu rikkumise eest vastutuse sätestab

VÕS § 240 lg 1, mille kohaselt, kui ostetud asi on enne tagasiostuõiguse teostamist hävinud või

halvenenud või kui seda ei saa muul põhjusel üle anda ostjast tuleneva asjaolu tõttu või kui

ostja on asja oluliselt muutnud, peab ostja müüjale hüvitama sellest tuleneva kahju. Kuna kostja

2-19-8221

I (ostja) müüs kinnistu tagasiostuõiguse teostamise tähtaja kestel kolmandale isikule, mille tõttu

ei saanud kinnistut hagejale üle anda, siis peab kostja I hagejale hüvitama sellest tuleneva kahju.

Maakohus ei ole lahendanud hageja nõuet kostja I vastu VÕS § 240 lg 1 alusel, mistõttu

täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

56. Tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS §

132 lg 1, mille kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele, ja lg 2 järgi, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole

võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Ringkonnakohtu arvates

ei ole hagejale kuulunud kinnisasi kostja I tegevuse tõttu hävinud ega kaotsi läinud, vaid kostja

I rikkus müügilepingust I tulenevat kohustust kinnisasi hagejale tagasi müüa. Lisaks asja

hävimine ja kaotsiminek on üldreeglina võimalik vaid vallasasja puhul. Maakohtu otsuse

põhjendusi tuleb eelviidatud osas muuta.

57. Ringkonnakohus leiab, et hagejale tekkinud kahju suuruse määratlemisel tuleb lähtuda VÕS

§ 128 lg-test 2-4 ja hüvitamisele kuulub nii hagejale lepingu rikkumisest tekkinud otsene

varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada VÕS §

127 lg-s 1 sätestatud eesmärki, et kahjustatud isik tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

58. Otsese varalise kahju eest hüvitise suuruse määratlemisel tuli tuvastada müügilepingu I

esemeks olnud kinnistu väärtus ehk turuhind (TsÜS § 65) ajal, kui kostja I oma kohustust

kinnistu tagasi müüa rikkus.

59. Ebaõige on apellandi arusaam, et maakohus lähtus kinnistu väärtuse tuvastamisel Tallinna

Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-3637 tuvastatud kinnistu väärtusest,

pidades kohtuotsust seal tuvastatud asjaolude osas pooltele siduvaks. Maakohus ei ole

vaidlustatud otsuses leidnud, et tsiviilasjas nr 2-18-3637 tuvastatud kinnistu väärtus on pooltele

TsMS § 457 lg 1 järgi siduv. Maakohus on vaidlustatud otsuses tsiteerinud TsMS § 457 lg-t 1,

kuid selgitanud, et Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-18-3637 on

võimalik hinnata dokumentaalse tõendina ja hageja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et

kinnistu turuväärtus oleks erinev eelviidatud otsuses tuvastatust (maakohtu otsuse põhjenduste

p 100). Maakohus on hinnanud hageja poolt kohtule esitatud IPartner Kinnisvara Tallinn OÜ

ja Uus Maa Kinnisvarabüroo arvamust.

60. Kohus selgitas 30.11.2020 eelistungil hagejale, et tal on võimalus esitada kohtule taotlus

ekspertiisi läbiviimiseks kinnistu väärtuse määramiseks (II kd, tl 92 pöördel). Hageja esitas

08.01.2021 taotluse ekspertiisi määramiseks (II kd, tl 95). Maakohus jättis 10.05.2021

eelistungil hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata, kuna kinnistu väärtuse kohta

on juba tõendeid esitatud (II kd, tl 127). Hageja ringkonnakohtule taotlust ekspertiisi

määramiseks esitanud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus eksitas teda,

selgitades eelmenetluses, et tõendeid kinnistu väärtuse kohta on piisavalt, kuid samas leidis

otsuses, et hageja väidetud kinnistu väärtus ei ole tõendatud. Kinnistu väärtuse kohta oli esitatud

mitu tõendit ja kohus ei pidanud eelmenetluses selgitama hagejale, et esitatud tõendid ei

võimalda teha hageja poolt soovitud järeldust. TsMS § 230 lg 1 järgi otsustab hageja ise,

millised tõendid ta kohtule esitab.

61. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väidete põhjal maakohtu

järeldust kinnistu väärtuse kohta. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus kinnistu väärtust

tuvastades eksinud tõendite hindamisel, maakohtu järeldused on põhjendatud ja vastavuses

2-19-8221

esitatud tõenditega. Hageja väitis, et kinnistu väärtuse määramisel ei ole kohus lähtunud sellest,

et kinnistule oli võimalik kehtestada detailplaneering ja kinnistu hoonestada. Vaidlust ei ole, et

kinnistu suhtes ei olnud detsembris 2016 kehtivat detailplaneeringut, kinnistu oli sihtotstarbeta

ja puudus ehitusõigus. See, et kinnistu asub väikeelamute piirkonnas, ei tähenda, et ka

konkreetsel kinnistul oleks ehitusõigus ja sinna saaks ehitada korterelamu. Ringkonnakohus

märgib, et kinnistul ei ole praeguseni ehitusõigust ega detailplaneeringut. Asjaolu, et hageja oli

teinud

toiminguid

detailplaneeringu

algatamiseks

ja

Tallinna

Linnavalitsus

oli

detailplaneeringu algatanud, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust kinnistu väärtuse

kohta. Oluline on see, et detailplaneeringu menetlus lõpetati ilma planeeringut kehtestamata.

62. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ

eksperthinnangu kohta ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lg 6 järgi ei

korda. Kinnistu väärtusele hinnangu andmisel ei ole 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ lähtunud

tegelikest asjaoludest kahju tekkimise ajal ja aluseks on võetud ebaõiged eeldused. Nii on

väärtuse 660 000 eurot eelduseks kehtiv detailplaneering ja ilma detailplaneeringuta väärtuse

330 000 eurot kindlaksmääramisel on lähtutud sellest, et tegemist on kinnistuga, millel on

ehitusõigus.

63. Samuti nõustub ringkonnakohus Uus Maa Kinnisvarabüroo arvamuse kohta maakohtu

poolt tehtud järeldustega ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Uus Maa

Kinnisvarabüroo hinnangu koostamisel on aluseks võetud maksimaalne võimalik ehitusõigus,

kuid kinnistul ehitusõigus puudub.

64. Hageja poolt esitatud tõenditest (tunnistaja C ütlused kriminaalasjas nr 17230100776, III

kd, tl 3-4 ja tunnistaja W ütlused samas kriminaalasjas, III kd, tl 5-6), mille kohaselt hageja ja

kinnistu hilisemad omanikud tegutsesid eesmärgiga muuta kinnistu kasutusotstarvet ja

kehtestada kinnistule detailplaneering, ei saa järeldada, et kinnistu väärtus oleks olnud selline,

nagu hageja väidab. See, et hageja ja kinnistu hilisemad omanikud tegutsesid eesmärgiga

kehtestada kinnistule detailplaneering, ei muuda kinnistu väärtust suuremaks. Kinnistu väärtust

võiks muuta see, kui kinnistule oleks kehtestatud detailplaneering või oleks selle kehtestamine

lähemal ajal usutav. Tunnistaja Q kriminaalasjas nr 17230100776 antud ütlustest nähtub,

millise hinna eest oli kostja I nõus võõrandama hagejale kinnistu tagasi. Ringkonnakohtu

arvates ei saa kostja I soovitud hinnast järeldada, et kinnistu väärtus oleks olnud sama suur

kostja I soovituga (III kd, tl 47-48).

65. Kuigi tsiviilasjas nr 2-18-3637 tuvastatud kinnistu väärtus ei ole käesolevas menetluses

pooltele siduv, sai maakohus hinnata eelviidatud asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu

03.05.2019 otsust kui tõendit, milles oli tuvastatud Kaanon Tallinn OÜ arvamusest lähtudes, et

kinnistu tõenäoline väärtus kostja I rikkumise ajal oli 37 000–73 000 eurot. Tallinna

Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsuses oli väärtuse määramisel arvestatud lisaks sihtotstarbe,

detailplaneeringu ja ehitusõiguse puudumisele ka sellega, et kostja I lepingurikkumise ajal

toimus detailplaneeringu menetlus. Samuti on arvestatud, et naaberkinnistu omanikud kasutasid

kinnistut kokkuleppel hagejaga oma kinnistule juurdepääsuks, mis takistab kinnistule ehitamist.

Eeltoodut arvestades on Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-3637

tuvastatud kinnistu väärtus vastavuses tegelike asjaoludega ajal, kui kostja I müügilepingust I

tulenevat kohustust rikkus.

66. Ringkonnakohtu arvates ei anna see, et kostja koormas müügilepingu I kehtivuse ajal

kinnistut hüpoteegiga 100 000 eurot, mida suurendati 300 000 euroni, alust järelduseks, et

kinnistu tegelik väärtus oli suurem maakohtu poolt tuvastatust. Kaudselt võiks hüpoteegi suurus

tõesti viidata kinnistu väärtusele, kuid arvestades, et tegemist on määramata otstarbega ning

2-19-8221

ilma kehtiva detailplaneeringuta ja ehitusõiguseta kinnisasjaga, mille väärtuse määramine on

raskendatud, siis viitab hüpoteegi suurus pigem kinnistu omaniku ja hüpoteegipidaja

omavahelisele kokkuleppele ja ei ole seotud kinnistu tegeliku väärtusega. Maakohtu

sellekohane järeldus on õige.

67. Saamata jäänud tulu nõude osas märgib ringkonnakohus, et maakohtu järeldus, et hageja ei

ole tõendanud selle nõude eelduste olemasolu, sh tulevikus tulu saamise võimalust, on õige.

Hageja ei ole esile toonud, millist tulu oleks ta saanud. Hageja kõik väited ja tõendid on esitatud

selle kohta, milline oli kinnistu väidetav väärtus kahju tekkimise ajal.

68. Arvestades eeltoodut ei anna apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust

osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja I vastu osaliselt.

69. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hagi kostja II vastu põhjusel, et kostjale II etteheidetava teo ja hagejale tekkinud

kahju vahel puudub põhjuslik seos. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kostja II vastu

esitatud nõude rahuldamata jätmise osas ebaõige ja tuleb tühistada ning selles osas saata

tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele

järeldusele põhjusliku seose puudumise kohta.

70. NotS § 14 lg 1 esimese ja teise lause järgi vastutab notar oma ametitegevuse käigus süüliselt

tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja ulatuses.

Riigivastutuse seaduses reguleerivad kahju hüvitamist § 7 jj. RVastS § 7 lg-s 4 sätestatu

kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud

teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

71. Notari vastu esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb tuvastada järgmised

eeldused:

• notar on rikkunud oma ametikohustust (NotS § 14 lg 1);

• notari ametikohustuse rikkumise tagajärjel on tekkinud kahju (NotS § 14 lg 1);

• põhjuslik seos ametikohustuse rikkumise ja kahju vahel (RVastS § 7 lg 1, VÕS § 127

lg 4);

• kahju tekitanutelt ei ole õnnestunud saada kahju hüvitamist (NotS § 14 lg 2);

• notar on ametikohustuse rikkumises süüdi (NotS § 14 lg 1);

• rikutud ametikohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju eest (VÕS § 127 lg 2);

• kahju tekkimine oli notarile ettenähtav (RVastS § 7 lg 1, § 13 lg 1 p 1);

• puuduvad hüvitise suurust piiravad asjaolud (RVastS § 13 lg 1, sh lg 1 p-d 4 ja 5, VÕS

§ 139)

• esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2, NotS § 14 lg

2);

72. Kostja II vastu esitatud nõude eelduste osas tuvastas maakohus, et kostja II on rikkunud

oma ametikohustusi, jättes täitmata selgitamiskohustuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

poolt tuvastatuga ja TsMS § 654 lg 6 järgi selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda.

Samuti on maakohus tuvastanud, et hagejale on tekkinud kahju.

73. Kostja II on vastuses apellatsioonkaebusele vaidlustanud maakohtu järelduse kostja II

ametikohustuste rikkumise kohta. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja II väited alust teha

2-19-8221

maakohtust erinevat järeldust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et müügilepingu I

sõlmimisel oleks kostja II pidanud TõS § 18 lg-s 1 sätestatud selgitamisekohtuse täitmiseks

selgitama hagejale eelmärke seadmise võimalust, et tagada kostja I kohustuse täitmist. Ebaõige

on kostja II arusaam, et kuna tagasiostuõigusega müügilepingu sõlmimisel asjaõiguslikku nõuet

ei teki, siis on välistatud lepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks eelmärke seadmine.

AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi saab asjaõiguse omandamise või kustutamise või selle õiguse sisu või

järjekoha muutmise nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude tagamiseks kanda

kinnistusraamatusse eelmärke. Eelmärkega saab tagada kõiki võlaõiguslikest lepingutest

tulenevaid nõudeid kinnisasja üleandmiseks. Eelmärkega saab tagada tagasiostuõigust

(Asjaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, § 63, p 3.3.3.2). Seega sai VÕS § 238 lg-s 1

sätestatud ja müügilepingus I kokkulepitud hageja tagasiostuõiguse tagamiseks kanda

kinnistusraamatusse eelmärke.

74. Müügilepingu I p-s 3.1 olid hageja ja kostja I kokku leppinud tagasiostuõiguses ja selle

tingimustes, sh selles, et kostjal I on kohustus võõrandada hagejale tagasi kinnistu vabana

kolmandate isikute õigustest ning kostja I võttis kohustuse kuni tagasiostuõiguse tähtpäevani

kinnistut mitte võõrandada kolmandatele isikutele. Seega pidi kostjale II kui isikule, kellel on

oma ametikohustuste täitmiseks eeldatavalt kõrgtasemel juriidilised teadmised, olema selge

poolte tahe lepingu sõlmimisel ja ta pidi oskama hinnata, millisel moel võiks kostja I oma

kohustusi rikkuda ja kuidas hagejat kaitsta võimalike rikkumiste eest ning vastavaid võimalusi

tehingu sõlmimisel selgitama.

75. Põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel tuleb esitatud asjaolude pinnalt tuvastada, kas

kostja II selgitamiskohustuse rikkumine on hagejale tekkinud kahju ehk siis selle, et hagejal ei

olnud võimalik tagasiostuõigust teostada ja kinnisasja tagasi omandada, põhjuseks. Maakohus

on iseenesest õigesti viidanud, et põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 järgi ei pea olema kahju ja

õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla põhjuste ahelaga

(Riigikohtu 06.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 12.2). Samuti on õige maakohtu

järeldus, et tegevusetusega kahju põhjustamisel tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kontrollida,

kas ärajäänud tegevuse toimumisel oleks kannatanule kahjulik tagajärg saabunud või mitte.

Vaatamata õigetele lähtekohtadele on maakohus teinud ebaõige järelduse, et hageja ei ole

esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja II poolt

selgitamiskohustuse täitmisel oleks tagatud kostja I kohustust eelmärkega või oleks hageja

loobunud lepingu sõlmimisest, s.t hagejale ei oleks kahju tekkinud.

76. Hageja on 12.11.2019 menetlusdokumendis esile toonud, et kostja II poolt eelmärke

seadmise võimaluse ja lepingu riskide selgitamisel ei oleks ta sõlminud kostjaga I

tagasiostuõigusega müügilepingut ilma eelmärke kinnistusraamatusse kandmises kokku

leppimiseta. Hageja väitis, et juhul, kui kostja II oleks selgitamiskohustust täitnud, oleks hageja

saanud vastu võtta informeeritud otsuse (II kd, tl 17). Hageja selgitas tsiviilasjas nr 2-18-3637

05.12.2018 kohtuistungil vande all, et tema sooviks oli müügilepingu I sõlmimisel saada pärast

kostjale I lepingus kokkulepitud summa tasumist kinnistu tagasi (I kd, tl 148-152).

Ringkonnakohtu arvates on hageja väited usutavad ja hageja tahet saada kinnistu omand

müügilepingus I kokkulepitud ajal kostjalt I tagasi, kinnitab ennekõike lepingu p 3.1.

Ringkonnakohtu arvates ei saa järeldada kostja I praegu antud kinnitusest, et ta oli nõus ainult

ilma eelmärketa müügilepingu sõlmimisega, et ta tahe oli selline ka lepingu sõlmimisel.

Olukorras, kus kostjal I oli niikuinii müügilepingust I tulenev kohustus kinnistu hagejale tagasi

müüa ja mitte võõrandada seda kolmandatele isikutele, ei oleks kostjal I olnud ka mõistlikku

põhjust eelmärke seadmisest keelduda (eeldades, et kostja I tegutses lepingut sõlmides

heauskselt). Lisaks juhul, kui pärast kostja II poolt selgitamiskohustuse täitmist kostja I ei oleks

2-19-8221

nõustunud eelmärke kandmisega kinnistusraamatusse, oleks hagejal olnud võimalus hinnata

riske ja lepingu sõlmimisest loobuda.

77. Ringkonnakohus märgib, et tõendada tahte võimalikku kujunemist olukorras, mida reaalselt

ei ole olnud, on keeruline. Kohus saab oma järelduse kujundada asjaoludest, millest järeldub

kaudselt, milliseks oleks hageja tahe võinud kujuneda, kui ta oleks olnud teadlik, et kostja I

tagasimüügi kohustuse tagamiseks on võimalik seada eelmärge.

78. Seega hageja poolt väljendatust saab järeldada, et juhul, kui ta oleks olnud teadlik eelmärke

seadmise võimalusest, oleks ta soovinud tagasiostuõigusega müügilepingu sõlmimist viisil, kus

kostja I kohustus kinnistu tagasi võõrandada oleks olnud tagatud kinnistusraamatusse kantud

eelmärkega. Eelmärke seadmisel oleks hagejal olnud võimalik müügilepingus I kokkulepitud

tagasiostuõigust teostada olenemata kostja I poolt kinnistu võõrandamisest kolmandatele

isikutele, kuna pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse on asjaõiguse käsutamine tühine

osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab (AÕS § 63 lg 3). Seega poleks

hagejale kahjulikku tagajärge tekkinud.

79. Arvestades eeltoodut, on kostja II ametikohustuste rikkumise ja hagejale saabunud

kahjuliku tagajärje vahel põhjuslik seos.

80. See, et hageja väidetavalt ei teavitanud kostjat II, et tema ja kostja I vahel on ka laenuleping,

ei mõjuta põhjuslikku seost kostja II rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kostjale II

teada olnud lepingupoolte tahtest ja müügilepingus I kokkulepitust lähtudes pidi ta selgitama

eelmärke kinnistusraamatusse kandmise võimalust. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise

tagamiseks on kohane tagatis hüpoteek ja hüpoteegi seadmise võimaluse selgitamata jätmise

osas on maakohus tuvastanud, et kostjale II ei ole põhjust ette heita hüpoteegi seadmise

võimaluse selgitamata jätmist ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

81. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses kostja II poolt ametikohustuste rikkumise ja

hagejale kahju tekkimise ning ringkonnakohus põhjusliku seose, kuid ülejäänud käesoleva

otsuse p-s 71 loetletud kahju hüvitamise eelduste olemasolu või puudumist ei ole maakohus

vaidlustatud otsuses tuvastanud.

82. TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi peavad asjaolud esile tooma pooled. Kohus

selgitab TsMS § 392 lg 1 kohaselt eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste

seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete

ja väidete kohta ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 392 lg-s 1 toodud ülesannete

täitmiseks saab kohus nõuda pooltelt selgitusi, selgitada õiguse kohaldamist ja

tõendamiskoormist. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks kostja II vastu esitatud

nõude osas eelmenetlust läbi viinud viisil, kus ta oleks selgitanud nõude eeldusi, palunud

hagejal võimalusel esitada asjaolusid ja tõendeid kostja II vastu esitatud nõude eelduste kohta

ning andnud kostjale II võimaluse esitatu suhtes oma arvamust väljendada.

83. Kuna maakohus ei ole kostja II vastu esitatud nõude osas tuvastanud olulisi asjaolusid, siis

on maakohtu otsus kostja II vastu esitatud nõude osas olulises osas ebapiisavalt põhjendatud

(TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohtu poolt eelviidatud osas esmakordne asjaolude tuvastamine

rikuks oluliselt poolte kaebeõigust, mistõttu tuleb kostja II vastu esitatud hagi lahendamise osas

maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi selles osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2-19-8221

84. Maakohus on otsuses viidanud kostjate osas solidaarvastutusele (VÕS § 65 lg 1). Hageja

esitas esialgses avalduses hagi kostjate kui solidaarvõlgnike vastu, kuid 07.06.2019

hagiavalduse täpsustustes selgitas hageja, et NotS § 14 lg 2 järgi on notari vastutus täiendav ja

täpsustas ka oma nõuet, paludes mõista välja kummaltki kostjalt kahju ja määrata kohtuotsuse

täitmise kord, mille kohaselt kuulub kostja II vastu esitatud nõudes kohtuotsus täitmisele osas,

milles seda ei õnnestu täita kostjalt I. Kuna maakohtu otsus kostja II vastu esitatud nõude osas

kuulub tühistamisele, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Taotlus kuulub

lahendamisele maakohtu poolt tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

85. Hagi esitamisel lähtus hageja tsiviilasja hinnast 627 500 eurot, märkides, et hagihind on

627 500 eurot, lisanduvat viivist arvestamata. Otsuses märkis maakohus tsiviilasja hinna 627

500 eurot, aga ei põhjendanud, miks viivist tsiviilasja hinna määramisel ei arvestata. TsMS §

124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagi hind nõutava

rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi

ja lg 2 kohaselt liidetakse TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi

esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud

viivise summale. TsMS § 134 lg 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad

nõuded. TsMS § 134 lg 2 kohaselt määratakse hagihind nõude väärtuse järgi, kui hagi esitatakse

mitme solidaarselt vastutava kostja vastu. Nõudes raha väljamõistmist igalt kostjalt eraldi,

esitatakse ühes hagiavalduses mitu hagi mitme erineva kostja vastu, millel igaühel on oma

hagihind ja millelt igaühelt tuleb tasuda riigilõivu. Selliseid haginõudeid hinna määramisel

TsMS § 134 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei liideta (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-136-12, p 31).

Kuigi praeguses menetluses on kostjate vastu esitatud eraldi nõuded, on hageja nõue piiratud

627 500 euro ja viivisega. Eelpool märgitut arvesse võttes tuleb tsiviilasja hinnaks lugeda

677 781,17 eurot (TsMS § 124 lg 1). TsMS § 136 lg 4 teise lause ja § 137¹ alusel muudab

ringkonnakohus asja hinda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

86. Kuna kostja II vastu esitatud nõude osas tuleb kohtuotsus tühistada, siis tuleb tühistada ka

kostja II vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine.

Menetluskulude jaotuse ja kulude rahalise suuruse kostja II vastu esitatud nõude osas otsustab

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

87. Kostja I vastu esitatud nõude osas jättis maakohus 97% kostja I menetluskuludest hageja

kanda. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja I vastu esitatud

nõudega seotud hageja menetluskulude osas jaotuse kindlaks määramata. TsMS § 163 lg 1 järgi

hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotamisel

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega tuleb otsuses määrata, milline osa menetluskuludest jääb

kummagi menetlusosalise kanda. Seega kui 97% kostja I vastu esitatud nõudega seotud

menetluskuludest jääb hageja kanda, siis peab kostja I kanda jääma 3%. Eeltoodut arvestades

tuleb maakohtu otsus osas, milles maakohus jaotas kostja I vastu esitatud nõudega seotud

menetluskulud, osaliselt tühistada ja jätta maakohtu menetluskuludest, mis on seotud kostja I

vastu esitatud nõude rahuldamisega, 97% hageja kanda ja 3% kostja I kanda. Kuna maakohus

ei ole määranud kindlaks hageja menetluskulusid, mis on seotud kostja I vastu esitatud nõudega,

siis ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust esmakordselt kindlaks ei määra ja seda

tuleb teha maakohtul TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

2-19-8221

88. Menetluskulud, mis on seotud kostja I nõude osas esitatud apellatsioonkaebusega, tuleb

TsMS § 171 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kuigi ringkonnakohus tühistas kostja I vastu esitatud

hagis tehtud maakohtu otsuse osaliselt, on maakohtu otsust muudetud marginaalselt, mistõttu

on põhjendatud menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kostja II vastu esitatud nõudega seotud

apellatsioonimenetluse kulude jaotust ringkonnakohus kindlaks ei määra, kuna selle määrab

TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

89. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustunud Riigikohtu 14.06.2023 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsuse resolutsioon

tsiviilasjas nr 2-19-8221 muutmata, täiendades otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.