3-22-1489/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1489

Haldusasi

AS-i Tuleleek kaebus riigihankes „Toitlustamisteenuse

osutaja leidmine Tallinna Prantsuse Lütseumile“

(viitenumber 248413) Tallinna Prantsuse Lütseumi

direktori 30.05.2022 käskkirja nr 1-2/11 ja riigihangete

vaidlustuskomisjoni 01.07.2022 otsuse nr 78-22/248413

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Tuleleek, esindaja v.adv Jaana Nõgisto

Vastustaja – Tallinna Prantsuse Lütseum, esindaja KM

Kolmas isik I – Baltic Restaurants Estonia AS, esindaja

v.adv Sandor Elias

Kolmas isik II – P. Dussmann Eesti OÜ, esindaja v.adv

Ott Saame

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.08.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS-i Tuleleek apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i Tuleleek apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu

15.08.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1489.

2. Teha haldusasjas nr 3-22-1489 uus otsus, millega rahuldada AS-i Tuleleek kaebus ja

tühistada Tallinna Prantsuse Lütseumi direktori 30.05.2022 käskkiri nr 1-2/11 ning

riigihangete vaidlustuskomisjoni 01.07.2022 otsus nr 78-22/248413.

3. Mõista Tallinna Prantsuse Lütseumilt välja AS-i Tuleleek vaidlustusmenetluse ning

esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks 8360 (kaheksa tuhat kolmsada

kuuskümmend) eurot. Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-22-1489

2(13)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

20.10.2022

(HKMS

§

lg

1).

Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Sõltumata

menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas

esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Prantsuse Lütseum (hankija; vastustaja) avaldas 01.04.2022 riigihangete registris

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena läbiviidava riigihanke „Toitlustamisteenuse osutaja

leidmine Tallinna Prantsuse Lütseumile“ (viitenumber 248413) hanketeate ja tegi

kättesaadavaks riigihanke alusdokumendid (RHAD).

2. Pakkumuste esitamise tähtpäevaks 10.05.2022 esitasid pakkumuse 6 pakkujat, sh AS

Tuleleek (kaebaja), Baltic Restaurants Estonia AS ja P. Dussmann Eesti OÜ (kolmandad

isikud).

3. Vastustaja tunnistas 16.05.2022 käskkirjaga nr 10 (käskkiri nr 10) kõik esitatud

pakkumused vastavaks (p 1), liisuheitmise võitnud kaebaja pakkumus tunnistati edukaks (p 2)

ja kaebaja tunnistati kvalifitseerimistingimustele vastavaks (p 3).

4. Baltic Restaurants Estonia AS esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO)

vaidlustuse vastustaja 16.05.2022 käskkirja nr 10 peale.

5. Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor tunnistas 30.05.2022 käskkirjaga nr 1-2/11

16.05.2022 käskkirja p-d 2 ja 3 kehtetuks.

6. Kaebaja esitas VAKO-le vaidlustuse vastustaja 30.05.2022 käskkirja kehtetuks

tunnistamiseks, mille VAKO jättis 01.07.2022 otsusega nr 78-22/248413 rahuldamata.

Kuna vaidlusalust riigihanget alustati 01.04.2022, kuulub kohaldamisele enne 01.06.2022

kehtinud riigihangete seaduse (RHS) redaktsioon (RHS § 219 lg-d 1 ja 4, § 2192).

Olukorras, kus ühe pakkumuse edukaks tunnistamine samaväärsete pakkumuse hulgas sõltub

üksnes juhusel põhinevast liisuheitmise tulemusest, on hankija poolt eriti oluline kõigi

menetlusreeglite täpne järgimine. RHAD p 8 järgi tulnuks hankijal hinnata vastavaks

tunnistatud pakkumusi. RHAD p 8.5.1 kohaselt pidi liisuheitmine toimuma pärast pakkumuste

vastavaks tunnistamist ja hindamist. Järelikult pidi pakkumuste vastavaks tunnistamise otsus

olema tehtud enne pakkumuste hindamist (ning vajadusel liisuheitmist).

Protokollist nähtuvalt leidis vastustaja moodustatud hankekomisjon 11.05.2022, et kõik

pakkumused on vastavad, 3 pakkumust said võrdselt maksimaalsed 100 punkti ja need pakkujad

otsustati kutsuda 16.05.2022 liisuheitmisele. Samas ei olnud vastustaja enne pakkumuste

hindamist ja liisuheitmist teinud otsust pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta. Riigihangete

registris koostatud vastavusotsus avaldati vastustaja poolt registris liisuheitmise päeval, kuid

hiljem (kell 15.36). 16.05.2022 käskkiri, milles on otsus pakkumuste vastavaks tunnistamise

kohta, on vastustaja direktori poolt allkirjastatud 16.05.2022 kell 15.49.

Protokolli ei ole võimalik käsitada vastustaja otsusena pakkumuste vastavaks tunnistamise

kohta, kuna komisjonil puudus pädevus sellist otsust teha. Vastustaja 14.03.2022 käskkirja nr

08 järgi oli komisjoni pädevuses teha direktorile ettepanekud pakkujate hankemenetlusest

kõrvaldamiseks, pakkujate kvalifitseerimiseks või kvalifitseerimata jätmiseks, pakkumuste

vastavaks tunnistamiseks või tagasilükkamiseks ning pakkumuste edukaks tunnistamiseks või

3-22-1489

3(13)

vajadusel erimenetluse lõpetamiseks. Seega ei saanud komisjon ise teha otsust tunnistada

pakkumused vastavaks. Ka 16.05.2022 käskkirjas on toodud, et see on tehtud komisjoni

ettepanekute alusel. Järelikult ei ole protokoll hankija otsus RHS mõttes. Seda, et protokoll ei

ole hankija otsus pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta, kinnitab ka asjaolu, et vastustaja

pidas vajalikuks koostada 16.05.2022 riigihangete registris vastavusotsuse ja teha samal päeval

käskkirja pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta.

Protokolli saab käsitada RHAD p-s 8.4 nimetatud korraldusliku otsusena, milles nimetati

hindamise tulemusel võrdselt hindepunkte saanud ja seega liisuheitmisele pääsevad pakkujad.

Samas nähtub RHAD p-dest 8, 8.4 ja 8.5.1, et korraldusliku otsuse liisuheitmisele pääsevate

pakkujate kohta sai teha alles pärast pakkumuste vastavaks tunnistamist. Hankija otsus

pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta protokolli koostamise ajal puudus ja protokoll ise

selleks otsuseks ei ole. Järelikult ei saanud komisjon teha ka õiguspärast korralduslikku otsust

liisuheitmisele pääsevate pakkumuste kohta.

Kaebaja viidatud kohtupraktika (Tallinna Halduskohtu 16.05.2018 otsus nr 3-18-652, p 15;

Riigikohtu 13.06.2013 otsus nr 3-3-1-24-13, p 26) ei ole praeguses asjas kohalduv, kuna käsitleb

hankija otsuste võimalikku kehtetuks tunnistamist kohtu või VAKO poolt. Praegusel juhul on

vaidluse all hankija otsus, millega hankija tunnistas kehtetuks oma varasemad otsused, kuna

pidas neid ise õigusvastasteks.

Vaidlusaluses käskkirjas toodud põhjendused vastustaja minetuste kohta eduka pakkumuse

väljaselgitamisel on põhimõtteliselt õiged ja seega on põhjendatud ka vastustaja otsus

tunnistada kehtetuks 16.05.2022 otsus kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamise kohta.

Vaidlusaluses käskkirjas ei ole põhjendatud kaebaja kvalifitseerimisotsuse kehtetuks

tunnistamist. Samas nähtub, et vastustaja kasutas riigihankes RHS § 52 lg-s 3 ja RHAD p-s 2.3

sätestatud pöördmenetlust, st kontrollis üksnes edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud

pakkuja kvalifikatsiooni. Edukaks tunnistamise otsuse kehtetuks tunnistamise tõttu tuli

hankemenetluse etapiviisilisuse põhimõttest lähtuvalt tunnistada kehtetuks ka kvalifitseerimise

otsus, kuna langes ära kaebaja kvalifikatsiooni kontrollimise alus.

7. Kaebaja esitas 11.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 30.05.2022

käskkirja ja VAKO 01.07.2022 otsuse tühistamiseks.

VAKO jättis kohaldamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 3 ja § 67 lg 1 ega

kontrollinud kaalutlusotsuse õiguspärasust kaalutlusreeglitest lähtuvalt. VAKO leidis

ebaõigesti, et kaebaja viidatud kohtupraktika ei kohaldu. Põhimõte, et menetlus- ja vorminõuete

rikkumised ei peaks kaasa tooma kehtetuks tunnistamist, kui need ei mõjutanud asja otsustamist

sisuliselt, rakendub haldusmenetluse üldpõhimõtete kaudu ka riigihankemenetlusele. Käskkiri

on antud HMS-i alusel ja HMS § 64 lg 3 kohustab vastustajat sisuliseks kaalumiseks.

Ebaõige on kolmandate isikute seisukoht, et kuna vastustaja tunnistas 16.05.2022 käskkirja

kehtetuks vaidlustamise tähtaja jooksul, ei pidanud kaebaja usaldusega arvestama. HMS § 67

lg 1 ei sätesta usaldusega arvestamise kohustust tingimuslikuna, vaid haldusorgan peab sellega

alati arvestama. HMS § 67 lg 4 on käsitletav HMS § 67 lg 3 loogilise jätkuna. HMS § 67 lg 4

eesmärk on piirata isikule kahju hüvitamist juhul, kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt

on haldusakti kehtetuks tunnistamine otsustatud, kuid isik on nt ära kasutanud temale

haldusaktiga antud õiguse. Kindlasti ei piira HMS § 67 lg 4 haldusorgani kohustust arvestada

isiku usaldusega, kui ta kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist.

Käskkirja ei antud RHS-i alusel ja RHS ei reguleeri hankija otsuse kehtetuks tunnistamist omal

algatusel. Käskkirja sai anda vaid HMS-i alusel. Riigihankemenetlusele kohalduvad

3-22-1489

4(13)

haldusmenetluse üldpõhimõtted. HMS § 64 on olemuslikult selline säte, mis laiendab

kaalutlusõiguse teostamise reeglistikku (HMS § 4).

Ainuke VAKO ja vastustaja põhjendus oli, et formaalselt pole vastavaks tunnistamise otsust

enne liisuheitmist tehtud. Protokollis oli tehtud korralduslik otsus liisuheitmise kohta.

Liisuheitmise otsust ei pidanud tegema tingimata vastustaja haldusaktiga, vaid selle võis teha

ka komisjon. Protokollist nähtuvalt on pakkumuste hindamine, neile hindepunktide omistamine

ja kõrgeimate punktidega pakkumuste väljaselgitamine enne liisuheitmist toimunud ja

dokumenteeritud. Liisuheitmisel osalesid vaid 3 kõrgeimad punktid saanud pakkujat.

Protokollis on komisjon 11.05.2022 seisuga kõikide pakkumuste vastavuse sisuliselt kindlaks

teinud ja vastustaja direktor ei asunud 16.05.2022 vastavusotsuses erinevale järeldusele.

Liisuheitmisel ei osalenud mitte ühtegi mittevastavat pakkumust. Vastavusotsuse vormistamine

direktori käskkirjaga pärast liisuheitmise toimumist ei omanud mistahes mõju asja sisulisele

lahendusele.

Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja huvide ja usaldusega. Vaidlusalune käskkiri on

ebaproportsionaalne ja rikub kaebaja õigusi. Tallinna Haridusamet ja Tallinna koolid ei ole

koolide toitlustushangetel juba aastaid suutnud välja töötada konkurentsi asjakohaselt ära

kasutavat hankekorda, mistõttu taanduvad kõik koolitoitlustuse hanked õnneloosile. Kaebaja on

antud perioodi hangetel võitnud üksnes kahe kooli liisuheitmised. Riigihanke tulemuse

kehtetuks tunnistamine tähendab, et kaebajale jääb antud perioodi hangetest toitlustada ainult

üks kool, mis kahjustab olulisel kaebaja majandustegevust.

Vaidlustus- ja kohtumenetluses ning riigihankemenetluses peavad kehtima samad põhimõtted.

Kolmanda isiku vaidlustus oli perspektiivitu. Perspektiivitule vaidlustusele tuginedes käskkirja

kehtetuks tunnistamine võimaldas konkurendil saavutada oma eesmärgi. See tekitab ohu

hankijaga kokkumängus, mis kahjustab hankemenetluse läbipaistvust ja kontrollitavust.

Seejuures on vastustaja kopeerinud vaidlusaluse käskkirja põhjendused kolmanda isiku

vaidlustusest ega ole ise sisulist kaalumist teostanud. Käskkirja tegelik motiiv on soodustada

vastustajale kehtiva hankelepingu alusel teenust osutavat ettevõtjat.

Vaatamata sellele, et kaebaja vaidlustas Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Linnamäe

Vene Gümnaasiumi hanketulemused samadel alustel, on tegemist eraldiseisvate riigihangetega.

Kohus lahendab konkreetset vaidlust lähtuvalt selle vaidluse asjaoludest ja sõltumata kaebaja

vaidlustustegevusest teistes riigihangetes.

8. Tallinna Prantsuse Lütseum palus jätta kaebuse rahuldamata. VAKO otsus on

põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja viib riigihanget läbi sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetlusena (RHS § 126) ning on RHS § 126 lg-te 2 ja 7 alusel kohustatud järgima enda

poolt RHAD-s määratud menetluskorda ja riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, võttes

arvesse sotsiaal- ja eriteenuste eripärasid. Olukorras, kus ühe pakkumuse edukaks tunnistamine

samaväärsete pakkumuste hulgast sõltub tegelikult üksnes juhusel põhinevast liisuheitmise

tulemusest, on hankija poolt kõigi menetlusreeglite täpne järgimine eriti oluline. RHAD p 8.5.1

sätestab, et liisuheitmine on eduka pakkuja väljaselgitamise protseduur, mis toimub pärast

pakkumuste vastavaks tunnistamist ja hindamist. Vastustaja ei olnud enne pakkumuste

hindamist (protokollis) ja liisuheitmist teinud otsust pakkumuste vastavaks tunnistamiseks.

Vastavusotsus avaldati riigihangete registris liisuheitmisega samal päeval, kuid hiljem.

Protokolli ei ole võimalik käsitada hankija otsusena pakkumuste vastavaks tunnistamiseks,

kuna komisjonil puudus pädevus sellist otsust teha. Komisjoni pädevuses oli teha direktorile

ettepanek pakkumuste vastavaks tunnistamiseks või tagasilükkamiseks. Järelikult ei ole

protokoll hankija otsus RHS mõttes. Vaidlusalune käskkiri on kooskõlas RHAD-ga (p-d 2.3, 8,

8.4 ja 8.5.1) ning selle kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust.

3-22-1489

5(13)

9. Baltic Restaurants Estonia AS palus jätta kaebuse rahuldamata. Olenemata sellest, kas

pakkumusi oli hinnatud ja liisuheitmise korralduslik otsus tehtud, toimus liisuheitmine

õigusvastaselt. Seega olid vastustaja 16.05.2022 käskkirja p-d 2 ja 3 õigusvastased. 11.05.2022

protokollis tehtud ettepanekud ei ole käsitatavad riigihankes tehtud otsustena, kuna komisjon

saab teha üksnes ettepanekuid. Samuti ei saa väita, et komisjon oleks pakkumusi hinnanud, sest

pakkumustele omistati hindepunktid alles riigihangete registris 16.05.2022 kell 15.37 koostatud

edukaks tunnistamise otsuses. Liiatigi ei saa hinnata pakkumusi, mida ei ole vastavaks

tunnistatud. Kuna liisuheitmine toimus õigusvastaselt, oli kaebaja edukaks tunnistamine samuti

õigusvastane. Kuigi kolmas isik märkis liisuheitmise protokolli, et tal puuduvad märkused või

pretensioonid liisuheitmise toimingu läbiviimise osas, ei teadnud ta sel hetkel, et liisuheitmisele

eelnevaid kohustuslikke otsuseid ei ole tehtud. Kuna vastustaja kasutas pöördmenetlust ja

kaebaja edukaks tunnistamine oli õigusvastane, oli õigusvastane ka tema kui eduka pakkuja

kvalifitseerimine ja kõrvaldamata jätmine.

HMS ei kohaldu riigihangetele (HMS § 2 lg 2, Tallinna Ringkonnakohtu 16.01.2020 määrus nr

3-19-2312, p 25). Asjaolu, et vastustaja on vaidlusaluses käskkirjas viidanud HMS-le, ei oma

määravat tähtsust. Mõningaid haldusmenetluse üldpõhimõtteid on võimalik analoogia korras

kohaldada, kuid HMS 4. ptk 4. jao detailset regulatsiooni ei saa tervikuna käsitada

haldusmenetluse „üldpõhimõtetena“. RHS ei piira hankija õigusvastaste otsuste kehtetuks

tunnistamist. Isegi kui HMS §-i 67 kohaldada analoogia korras, on usalduse kaitse haldusakti

kehtetuks tunnistamise vastu välistatud selle vaidlustamise perioodil (HMS § 67 lg 4 p 1).

Vastustaja tunnistas oma 16.05.2022 käskkirja kehtetuks ajal, mil kolmas isik oli selle

vaidlustanud. Seega ei saanud kaebajal olla mingit kaitstavat usaldust. Tõlgendust, et HMS §

67 lg 4 alused ei välista ainult HMS § 67 lg-s 3 sätestatud usalduskahju, vaid isiku kaitstava

usalduse tervikuna, kinnitab ka Riigikohtu praktika (määrus nr 3-19-2448, p 13; otsus nr 3-14-

52793, p 45; otsus nr 3-3-1-8-16, p 32; otsus nr 3-3-1-16-13, p 27; otsus nr 3-3-1-74-11, p-d 14

ja 17; otsus nr 3-3-1-63-10, p-d 25‒27).

Kaebaja viidatud ja Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-24-13 toodud põhimõte tuleneb riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-st 1 ning kohaldub vaidlustus- ja kohtumenetluses, mitte otsuse

kehtetuks tunnistamisel hankija enda poolt. Olukorras, kus ühe pakkumuse edukaks

tunnistamine samaväärsete pakkumuste hulgast sõltub üksnes juhusel põhinevast liisuheitmise

tulemustest, on hankija poolt eriti oluline kõigi menetlusreeglite täpne järgimine. Eriti sotsiaal-

ja eriteenuste erimenetluses on hankija enda loodud menetlusreeglite järgimisel eriline tähendus

pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse/kontrollitavuse mõttes. Kaebajal on võimalik

osaleda ka uuel õiguspärasel liisuheitmisel ning seda võrdselt ja läbipaistvatel alustel

kolmandate isikutega. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, nagu ta oleks hankelepingu kaotanud.

Kaebaja süüdistab alusetult kolmandat isikut ja vastustajat kokkumängus. Vaatamata asjaolule,

et 30.05.2022 käskkiri põhines samadel argumentidel, millel kolmanda isiku vaidlustus, on

tegemist tavapärase praktikaga – kui hankija nõustub vaidlustuse argumentidega, tunnistab ta

oma otsused ise samadel põhjustel kehtetuks. Kolmanda isiku vaidlustus ei olnud perspektiivitu.

Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja lähenemine, justkui otsuste vale järjekord ei saa kaasa tuua hankija

otsuste kehtetuks tunnistamist. Kaebaja on täpselt samal argumendil vaidlustanud täpselt sama

liisuheitmise regulatsiooniga Haabersti Vene Gümnaasiumi (viitenumber 248525) ja Tallinna

Linnamäe Vene Lütseumi (viitenumber 248482) riigihangete otsused. Kaebaja selline

käitumine viitab pahatahtlikkusele.

10. P. Dussmann Eesti OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustajal oli pärast kolmanda

isiku esitatud vaidlustust vaja kaaluda, kas tunnistada õigusvastane haldusakt ise kehtetuks või

mitte. RVastS § 3 lg 3 annab haldusorganile õiguse jätta õigusvastane haldusakt kehtetuks

tunnistamata, kuid ei kohusta haldusorganit selleks. Ka HMS §-st 58 ei saa tuletada

3-22-1489

6(13)

haldusorgani kohustust jätta õigusvastane haldusakt kehtetuks tunnistamata. Isegi kui vastustaja

tegi vaidlusaluse käskkirja vastuvõtmisel mingeid kaalutlusvigu või põhjendas seda

ebapiisavalt, ei ole tegemist selliste vigadega, mis on viinud sisuliselt vale otsuseni (ka

vaidlusaluse käskkirja puhul kuulub kohaldamisele HMS § 58). Kaebaja ei saa tugineda

usalduse kaitsele, sest haldusakt tunnistati kehtetuks vaidlustusmenetluse kestel. RHAD p 8

sätted olid kõigile pakkujatele teada, mistõttu oli ka kaebajale teada, et pakkumuste hindamise

läbiviimine ja liisuheitmine enne vastavaks tunnistamise otsuse tegemist on vastuolus RHAD-

ga ja seetõttu õigusvastane.

Tagantjärele ei ole võimalik enam öelda, kas vastavusotsuse õigeaegsel vastuvõtmisel oleks

keegi pakkujatest selle vaidlustanud. Kui oleks vaidlustanud, siis ei saa välistada, et sellel oleks

olnud mõju ka hilisemale pakkumuste hindamisele ja võimalikule liisuheitmisele. Asjaolu, et

hilisemat vastavaks tunnistamise otsust ei ole keegi vaidlustanud, ei oma tähtsust, sest asjaolud

olid selleks hetkeks juba oluliselt muutunud (sisuline hindamine ja liisuheitmine olid läbi

viidud). Seega ei ole võimalik väita, et vastavusotsuse vormistamisel enne pakkumuste

hindamist ja liisuheitmist puudus mistahes mõju asja sisulisele lahendusele.

Kaebaja majanduslikud huvid ei oma vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel

tähendust. Käskkiri on kaebaja suhtes proportsionaalne. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud

ootust, et tal osutub võimalikuks sõlmida hankeleping õigusvastase haldusakti alusel.

Hankemenetluse õiguspärasus on omaette väärtus ja õigushüve, mis väärib riigi kaitset.

11. Tallinna Halduskohus jättis 15.08.2022 otsusega kaebuse rahuldamata, tühistas

12.07.2022 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse, mõistis kaebajalt välja menetluskulu P.

Dussmann Eesti OÜ kasuks summas 637,50 eurot ja Baltic Restaurants Estonia AS-i kasuks

1085 eurot ning jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Vastustaja 14.03.2022 käskkirja p-st 5 nähtuvalt oli pakkumuste hindamise pädevus antud

komisjonile, kes oli teinud selle kohta protokollilise otsuse. Kuna hindamise tulemusel ei olnud

võimalik edukat pakkujat välja selgitada (maksimaalsed hindepunktid sai enam kui üks

pakkumus), siis ei tulnud vastustajal teha hindamise kohta otsust. RHAD p 8.4 sätestab, et juhul,

kui kaks või enam pakkumust saavad võrdse arvu hindepunkte ning sellest sõltub pakkumuse

edukaks tunnistamise otsus, siis tunnistatakse edukaks pakkumus, mis sai koolilõuna valikute

eest suurima arvu väärtuspunkte. Kui seegi on võrdne, siis korraldab hankija eduka pakkuja

väljaselgitamiseks liisuheitmise kõigi pakkujate vahel, kelle pakkumused said võrdselt enim

hindepunkte. Hankija teeb võrdsete hindepunktide saamise korral korraldusliku otsuse, milles

nimetab hindamise tulemusel võrdselt hindepunkte saanud ja seega liisuheitmisele pääsevad

pakkujad. Viidatud sättest ei saa järeldada, et korraldusliku otsuse liisuheitmise kohta ja sellele

pakkujate kutsumise kohta pidanuks tegema kindlasti direktor ja komisjoni tehtud protokollilist

otsust selliseks korralduslikuks otsuseks pidada ei saa. Seega tuleb komisjoni 11.05.2022

protokolliline otsus lugeda viidatud korralduslikuks otsuseks ja vastustaja oli enne liisuheitmist

hinnanud pakkumusi ja teinud nõutava korraldusliku otsuse.

Vastustaja tunnistas pakkumused vastavaks alles 16.05.2022 käskkirjaga, s.o pärast

pakkumuste hindamist ja liisuheitmise toimumist. RHAD p 8 järgi tuli vastustajal hinnata

vastavaks tunnistatud pakkumusi. Ka liisuheitmine pidanuks toimuma pärast pakkumuste

vastavaks tunnistamist (RHAD p 8.5.1). Sarnaselt näevad RHS § 52 lg-d 2 ja 3 ette, et

pakkumuste hindamine toimub pärast pakkumuste vastavaks tunnistamist. Seega hindas

vastustaja pakkumusi, mida ei olnud veel vastavaks tunnistatud, ja viis liisuheitmise läbi

pakkujate osas, kelle pakkumusi ei olnud veel vastavaks tunnistatud. Vastustaja tegi otsused

vales järjekorras, rikkudes sellega enda poolt RHAD-s kehtestatud hankemenetluse korda, mille

järgimiseks ta oli RHS § 126 lg 2 järgi kohustatud. Seega olid vastustaja toimingud (pakkumuste

3-22-1489

7(13)

hindamine enne nende vastavaks tunnistamist ja eduka pakkumuse väljaselgitamine) ja

16.05.2022 käskkiri õigusvastased.

Tegemist ei olnud formaalse, vaid sisulise puudusega. Pakkumuste hindamise ja liisuheitmise

ajal puudus vastustaja otsus pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta, mitte ei olnud tegemist

vormistamispuudustega otsusega. 14.03.2022 käskkirja p-st 6 nähtub, et pakkumuste vastavaks

tunnistamise otsuse tegemise pädevus oli vastustaja direktoril, mitte komisjonil. Komisjonil oli

sama käskkirja p 5 järgi pädevus kontrollida pakkumuste vastavust ja teha direktorile ettepanek

pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta. Seega ei saa 11.05.2022 protokollis olevat lauset

„Pakkumustes ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hanketeates, alusdokumentides ja nende lisades

esitatud tingimustest“ käsitada vastustaja otsusena pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta.

Kuigi komisjoni protokolli allkirjastas mh komisjoni esimehena PP, kes on samas ka vastustaja

direktor, kelle pädevusse kuulus pakkumuste vastavaks tunnistamise otsuse vastuvõtmine, ei

ole tegemist pelgalt vormistusliku veaga ja see ei anna alust väita, et vastustaja direktori sisuline

otsus pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta oli juba 11.05.2022 olemas. Komisjoni

esimehena olid PP-l komisjonile ettenähtud pädevused, mis ei kattunud direktori pädevusega.

11.05.2022 protokoll vormistati selgelt komisjoni protokollina, mitte direktori otsusena või muu

hulgas direktori otsusena. Hankemenetluses 16.05.2022 vastu võetud otsustest järeldub, et ka

vastustaja ise eristas ühelt poolt komisjoni otsuseid ja teiselt poolt direktori otsuseid ning andis

16.05.2022 välja direktori otsuse pakkumuste vastavaks tunnistamise kohta. Samuti järeldub

vastustaja 30.05.2022 käskkirjast, et vastustaja tunnistas oma vigu otsuste tegemise järjekorra

osas ega lugenud seega 11.05.2022 protokollis toodud otsust direktori otsuseks pakkumuste

vastavaks tunnistamise kohta.

Pakkumuste vastavaks tunnistamise otsuste tegemine pärast pakkumiste hindamist ja eduka

pakkumuse väljaselgitamist ei ole ebaoluline rikkumine, mis ei saanud kuidagi asja tulemust

mõjutada. Riigihankemenetluses on menetlusnõuetest kinnipidamine oluline. Hankija on

kohustatud RHS § 3 p-st 1 tulenevalt tegutsema riigihanke korraldamisel läbipaistvalt ja

kontrollitavalt. Vaidlustamisele kuuluvate otsuste tegemine ebapädevate organite poolt või

sellisena, et ei ole üheselt aru saada, kas tegemist on vaidlustamisele kuuluva otsusega või

tehakse selles küsimuses mingi aeg hiljem hoopis mõni teine otsus, mida tuleks vaidlustada,

kahjustab vaieldamatult riigihanke läbipaistvust ja kontrollitavust, mh takistab pakkujatel oma

õigusi efektiivselt kaitsta. Vaatamata sellele, et praeguseks ei ole keegi pakkumuste vastavaks

tunnistamise otsust vaidlustanud, ei saa välistada, et kui vastustaja oleks teinud pakkumuste

vastavaks tunnistamise otsuse enne pakkumuste hindamist ja eduka pakkumuse

väljaselgitamist, oleks keegi võinud vastavaks tunnistamise otsuse vaidlustada.

Kaebaja viited HMS-i sätetele ei ole asjakohased. HMS § 2 lg 2 järgi ei ole riigihangete

teostamine ja vaidlustuste lahendamine RHS-i tähenduses haldusmenetlus HMS-i tähenduses

ja riigihangetele ei kohaldu HMS-i normid. Riigihangete läbiviimist reguleerib RHS, mis ei näe

ette, et mingites küsimustes, sh RHS-s reguleerimata küsimustes tuleb lähtuda HMS-st. HMS

ei muutu hankemenetluses kohaldatavaks seaduseks vaatamata sellele, et vastustaja on sellele

oma käskkirjas ebaõigesti viidanud.

RHS ei keela hankijal oma õigusvastaseid otsuseid kehtetuks tunnistada. Selleks, et tagada

hankemenetluse õiguspärasus ja muude RHS §-s 3 sätestatud põhimõtete järgimine, on

vastustaja enda poolt oma ilmselgete vigade tunnistamine ja korrigeerimine nõutav. Kellelgi ei

saa olla õigust nõuda, et hankija viiks hankemenetluse läbi õigusvastaselt. Ka seadusandja on

pidanud vastustaja poolt oma otsuste kehtetuks tunnistamist aktsepteeritavaks, sätestades

selliseks olukorraks vaidlustusmenetluse lõpetamise aluse (RHS § 192 lg 3 p 5).

3-22-1489

8(13)

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja 30.05.2022 käskkiri kordab kolmanda isiku

vaidlustuse põhjendusi. Kuna vastustaja nõustus kolmanda isiku vaidlustuse põhjendustega ja

pidas neid õigeteks, võis ta samu põhjendusi kasutada ka 16.05.2022 käskkirja kehtetuks

tunnistamise põhjendamisel. See ei näita vastustaja erapoolikust või kolmanda isiku soosimist.

Samas nõustub kohus kaebajaga, et vastustaja põhjendused on ebaõiged osas, milles vastustaja

leidis, et pakkumuste hindamine toimus samuti pärast eduka pakkumuse väljaselgitamist.

Vastustaja 30.05.2022 käskkiri on õiguspärane osas, milles leiti, et liisuheitmine oli toimunud

õigusvastaselt enne pakkumuste vastavaks tunnistamist. Ainuüksi sellest asjaolust piisas, et

16.05.2022 käskkiri kehtetuks tunnistada.

Olukorras, kus seadus näeb otsuse vaidlustamiseks ette tähtaja, ei saa kellelgi selle tähtaja

jooksul tekkida kaitstavat õiguspärast ootust otsuse kehtima jäämise suhtes. Kaebaja sai ja pidi

arvestama võimalusega, et tema edukaks tunnistamise otsust võidakse vaidlustada ja see

võidakse tühistada. VAKO ja kohtud ei ole tähtaegselt esitatud vaidlustuse või kaebuse

rahuldamise üle otsustamisel seotud usaldusega haldusakti kehtima jäämise suhtes. Kui

haldusakt on õigusvastane, siis see tuleb tühistada. Usalduse kaitse omab rolli alles pärast

vaidlustamise tähtaja möödumist. Kui VAKO-l või kohtul on õigus tähtaegselt esitatud

vaidlustuse või kaebuse alusel vaidlustatud otsus tühistada, ei ole ühtegi loogilist põhjust piirata

hankija võimalust vaidlustus või kaebus õigeks võtta ja ise vaidlustatud otsus samal põhjusel

kehtetuks tunnistada.

Kaebaja viited oma majanduslikele huvidele on asjakohatud. Ühelgi pakkujal ei saa olla

õiguspärast ootust, et just tema võidab hankemenetluse ja saab asuda hankelepingu täitmisest

tulu teenima. Samuti on põhjendamatu kaebaja nõue, et talle tuleb tagada hankeleping

vaatamata asjaolule, et ta osutus edukaks õigusvastase hankemenetluse tulemusel. Kaebaja pidi

tutvuma enne pakkumuse esitamist RHAD-ga, seega pidi ta hoolsa pakkujana olema kursis

vaidlusaluses hankes kehtivate reeglitega ja teadma, et vastustaja tegevus ei ole õiguspärane.

Järelikult ei saanud tal tekkida õiguspärast ootust, et õigusvastaselt tema kasuks tehtud otsust ei

tühistata ja talle säilitatakse võimalus sõlmida hankijaga hankeleping. Õigusvastase

hankemenetluse tulemusel hankelepingu sõlmimine riivab teiste pakkujate õiguspärast ootust,

et hankemenetlus viiakse läbi õiguspäraselt ja edukas pakkuja valitakse välja ausalt,

erapooletult ja kõiki reegleid järgides. Kaebaja võimalus hanget võita ei ole välistatud. Kaebaja

võib ka uuel liisuheitmisel osutuda edukaks.

Kaebaja viited hankija ja kolmanda isiku kokkumängule ei ole tõsiseltvõetavad. Kaebaja ei ole

tuginenud ühelegi konkreetsele tõendile ega väitele, st vastustaja poolsele arusaamatule ja

süstemaatilisele hankereeglite rikkumisele või ühe konkreetse pakkuja eelistamisele. Kõigil

kolmel võrdselt hindepunkte saanud pakkujal on võrdsed võimalused uuel liisuheitmisel võita.

Kuna vastustaja kasutas RHS § 52 lg-s 3 sätestatud pöördmenetlust (RHAD p 2.3), tuli lisaks

kaebaja edukaks tunnistamise otsusele tunnistada kehtetuks ka kaebaja kvalifitseerimise otsus.

Kui kaebaja ei osutu uuel liisuheitmisel edukaks, ei ole tema kvalifitseerimisel või

kvalifitseerimata jätmisel tema õigustele mingit mõju. Kui kaebaja osutub ka uuel liisuheitmisel

võitjaks, siis teeb vastustaja kaebaja osas uue kvalifitseerimisotsuse.

Eeltoodud põhjendustel oli vastustaja 16.05.2022 käskkiri õigusvastane ja vastustaja tunnistas

selle 30.05.2022 käskkirjaga õiguspäraselt kehtetuks. Järelikult on õiguspärane ka VAKO otsus,

millega jäeti kaebaja vaidlustus rahuldamata. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1489

9(13)

12. AS Tuleleek palub 25.08.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 15.08.2022

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista kaebaja menetluskulud välja

vastustajalt ning jätta vastustaja ja kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et eksimus liisuheitmise ja vastavaks tunnistamise otsuse

tegemise ajalises järjestuses on sisuline ja mitte formaalne rikkumine. Kohus ei viita ühelegi

materiaalõiguse normile, mida oleks rikutud. Menetluse ajaline järjestus on formaalse

õiguspärasuse küsimus, sest menetluse ajalist järjestust reguleerivad RHS-i ja RHAD-i

menetlusnormid. Ka vastavusotsuse tegemise pädevuse küsimus on otsuse õiguspärasuse

formaalne aspekt. Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest otsuse p-s 19 põhjendab kohus, et

tegemist oli olulise rikkumisega, sest riigihankemenetluses on menetlusnõuetest kinnipidamine

oluline. Seega kohus möönab, et rikutud on ikkagi menetlusnormi.

Kuna kohus on eksinud vaidlusaluse rikkumise iseloomu kindlakstegemisel, on kohus jätnud

otsuse olulises osas põhjendamata. Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja

viidatud kohtupraktika ega ole põhjendanud, miks ta peab seda asjakohatuks.

Põhjendamiskohustuse rikkumine on viinud sisuliselt ebaõige lahendini. Apellatsiooniastmes

vajab seega lahendamist küsimus, kas hankija peab oma otsuse kehtetuks tunnistamist kaaludes

arvestama Tallinna Halduskohtu 16.05.2018 otsuse nr 3-18-652 p-s 15 ja Riigikohtu 13.06.2013

otsuse nr 3-3-1-24-13 p-s 26 nimetatud põhimõtet või mitte.

Kaebaja nõustub, et hankija tegevusele ei kohaldu otsesõnu HMS-i sätted (nt § 64 lg 3), kuid

HMS-i sätetes võivad avalduda õiguse üldpõhimõtted ja nende sisu olla hankijale seekaudu

järgimiseks kohustuslik. Viidatud halduskohtu ja Riigikohtu otsustes on avaldatud, et

„Hankeasjades tuleb arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa

hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud

küsimuse otsustamist sisuliselt.“ Selle põhimõtte näol on tegemist õiguse üldpõhimõttega,

millest haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb mh hankeasjades lähtuda. Seetõttu ei saa

nõustuda VAKO-ga, et vaidlustus- ja kohtumenetluses kohaldub haldusakti kehtetuks

tunnistamisele või tühistamisele halduskohtu ja Riigikohtu otsustes nimetatud põhimõte, kuid

hankijalt ei saa selle põhimõtte arvestamist nõuda. See põhimõte on olemuselt hõlmatud

proportsionaalsuse põhimõttega, sest haldusakti kehtetuks tunnistamine tähtsusetul alusel võib

olla adressaadi suhtes ebaproportsionaalne (analoogia korras HMS § 64 lg 3). Ainuüksi

rikkumise olemasolu, sõltumata selle mõjust, ei anna hankijale piiramatu voli oma otsus

kehtetuks tunnistada.

Hankija ega kolmandad isikud ei ole ümber lükanud kaebaja väidet, et vastavaks tunnistamise

otsuse tegemise aeg ei mõjutanud asja sisulist lahendamist – kui vastavusotsus oleks

vormistatud enne liisuheitmise toimumist, ei oleks see midagi muutnud. Ühtegi sisulist asjaolu,

mida vastavusotsuse vormistamise aeg oleks mõjutanud või saanud mõjutada, ei ole

menetlusosalised esile toonud. Halduskohus on otsuse p-s 20 esile toonud vaidluse asjaolusid

arvestades hüpoteetilise ja ebaveenva põhjenduse, miks vastavaks tunnistamise otsuse

vormistamise aeg võis omada sisulist mõju asja lahendamisele. Antud asjas ei ole keegi väitnud,

et ühegi pakkumuse suhtes esineks kahtlusi selle vastavuse kohta. Keegi pole kõikide

pakkumuste vastavaks tunnistamise otsust vaidlustanud ja miski ei viita võimalusele, et kui

vastavaks tunnistamise otsus oleks tehtud varem, oleks see vaidlustatud ja asja tulemus oleks

teine. Küll aga on kaebaja õiguste riive märkimisväärne. Tallinna koolide toitlustushangetel on

hankelepingute saamine taandunud sisuliselt õnneloosile ja kaebaja on ainult ühe sellise

õnneloosi võitnud. Kui vaidlustatud käskkiri jääb jõusse, siis on 2/3-line tõenäosus, et kaebaja

jääb ka sellest hankelepingust ilma olulise põhjuseta.

3-22-1489

10(13)

Kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega otsuse p-des 24‒27, et kaebaja huvi käskkirja nr

10 kehtima jäämise ja hankelepingu saamise vastu ei ole asjas kaitstav. Sõltumata sellest, kas

kaebaja saab tugineda spetsiifiliselt usalduse kaitsele, on kaebaja saanud käskkirjaga nr 10

subjektiivse õiguse sõlmida hankijaga hankeleping ja see õigus on temalt vaidlustatud

käskkirjaga ära võetud. Kaebaja saab nõuda, et temale subjektiivse õiguse andev haldusakt jääb

kehtima vaatamata sellele, et selles menetluses on tehtud asja sisulisele lahendusele olematu

mõjuga formaalne viga.

13. Tallinna Prantsuse Lütseum palub 05.09.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem avaldatud seisukohtade

juurde neid kordamata. Praeguses asjas ei ole vaidluse all käskkirja nr 10 õiguspärasus, vaid

vaidlus on selles, kas viidatud käskkirja kehtetuks tunnistamine kaebaja kahjuks hankija enda

poolt on õiguspärane. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, miks vaidlustatud käskkiri on

õigusvastane. VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul,

kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. Halduskohus on veenvalt põhjendanud, et tegemist ei

ole üksnes formaalse, vaid ka sisulise veaga. Liisuheitmine viidi läbi olukorras, kus pakkumusi

ei olnud vastavaks tunnistatud, seega sisuliselt õigusvastaselt. Kaebaja viidatud Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-24-13 ei ole asjakohane. Selle kohaselt on hankijal võimalus, kuid mitte

kohustus, menetluses tehtud viga parandada, kui hankijal on igal juhul võimalik tõendada, et

see ei mõjutanud asja sisuliselt. Otsusest ei tulene, et õigusvastase otsuse kehtetuks

tunnistamine hankija poolt on õigusvastane ja menetluses tehtud vea parandamine oleks

välistatud. Sellist põhimõtet ei sea ka RVastS § 3 lg 3 p 1, sest tegu on lubava, mitte kohustava

normiga. Seega on tegemist otstarbekuse küsimusega, mille kohtulik kontroll on piiratud.

Vaidlustatud otsus ei ole vastuolus ühegi õigusnormiga ja on kooskõlas riigihangete

põhimõtetega (RHS § 3). Olukorras, kus esineb põhimõtete kollisioon, tuleb püüda iga

põhimõtet järgida niivõrd, kuivõrd see on konkreetse juhtumi asjaolude puhul võimalik.

Praegusel juhul kehtib läbipaistvuse printsiibi ülimuslikkus proportsionaalsuse ees (vt ka

Tallinna Halduskohtu 07.10.2013 otsus nr 3-13-1773, p 10). Menetlusreeglid seab hankija

RHAD-s ning nende täpne järgimine on võrdse kohtlemise ning läbipaistvuse tagamiseks

hädavajalik. Kaebajal on jätkuvalt teiste pakkujatega võrdne võimalus jõuda lepingu

sõlmimiseni.

14. Baltic Restaurants Estonia AS palub 05.09.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja mõista kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja. Olenemata küsimusest,

kas pakkumusi oli hinnatud ning liisuheitmise korralduslik otsus oli tehtud, toimus liisuheitmine

õigusvastaselt. Seega olid hankija 16.05.2022 käskkirja p-d 2 ja 3 õigusvastased. RHAD

tingimuste eiramine muutis viidatud käskkirja punktid materiaalselt, mitte formaalselt

õigusvastaseks. Kaebaja viidatud põhimõte, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa

hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- ja vorminõue ei mõjutanud

küsimuse otsustamist sisuliselt (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-24-13 p 26), tuleneb RVastS § 3 lg

3 p-st 1. Vastav printsiip kohaldub vaidlustus- ja kohtumenetluses, kui kehtetuks tunnistamist

nõuab keegi kolmas isik, mitte otsuse kehtetuks tunnistamisele hankija enda poolt oma

initsiatiivil. Lisaks on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses hankija enda loodud

menetlusreeglite järgimisel eriline tähendus pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse ning

kontrollitavuse mõttes. HMS ei kohaldu riigihangetele (HMS § 2 lg 2) ning RHS ei piira hankija

õigusvastaste otsuste kehtetuks tunnistamist. Isegi kui HMS § 67 analoogia korras kohaldada,

on usalduse kaitse haldusakti kehtetuks tunnistamise vastu välistatud selle vaidlustamise

perioodil (HMS § 67 lg 4 p 1). Hankija tunnistas oma 16.05.2022 otsused kehtetuks ajal, mil

kolmas isik oli nende suhtes esitanud VAKO-le vaidlustuse. Kaebaja lähenemine, justkui ei saa

otsuste vale järjekord tuua kaasa hankija otsuste kehtetuks tunnistamist, ei ole tõsiseltvõetav

juba seetõttu, et kaebaja on täpselt samal argumendil (liisuheitmine enne pakkumuste vastavaks

3-22-1489

11(13)

tunnistamist ja täpselt samal ajal (mai lõpus või juuni alguses 2022)) vaidlustanud täpselt sama

liisuheitmise regulatsiooniga Tallinna Haabersti Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Linnamäe

Vene Lütseumi riigihangete otsused. Arusaamatuks jääb, kuidas kaebaja peab vastavat viga

kahes riigihankes enda kui pakkuja õiguste rikkumiseks ning praeguses riigihankes tähtsusetuks

minetuseks.

15. P. Dussmann Eesti OÜ palub 08.09.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja mõista kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja. Kolmas isik jääb halduskohtus esitatud

seisukoha juurde ning nõustub vastustaja ja Baltic Restaurants Estonia AS ringkonnakohtule

esitatud seisukohtadega. Kolmas isik ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja sai käskkirjaga nr 10

subjektiivse õiguse sõlmida hankijaga hankeleping. Kaebajal ei ole tänaseni tekkinud õigust

nõuda hankijalt hankelepingu sõlmimist.

16. AS Tuleleek esitas 29.09.2022 vastuse vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadele.

Käskkirja nr 10 kehtetuks tunnistamisel tehtud kaalutlusviga ei saa taandada otstarbekuse

küsimusele. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-24-13 andnud sõnaselge juhise, et ka hankeasjades

peab arvestama põhimõttega, et menetluses tehtud viga ei too kaasa otsuse kehtetuks

tunnistamist juhul, kui see otsuse sisu ei mõjutanud. Kui Riigikohus on juhendanud, et viidatud

põhimõttega tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestada, on sellega arvestamata jätmine

kaalutlusviga, st õiguslik küsimus (HMS § 4 lg 2), mitte otstarbekuse asi. Asjas on vaidlus

menetlusnõude üle. Ühtegi tõsiseltvõetavat kahtlust, et vaidlusalune menetluslik minetus võis

asja sisuliselt mõjutada, ei ole esitatud ning oletustest ei ole lubatud lähtuda. Kaebaja ei tugine

ainult usalduse kaitsele. Kaebajal on õigus nõuda, et temale subjektiivseid õigusi andev

haldusakt jääks kehtima, kui huvi see kehtetuks tunnistada ei ole ülekaalukas. Antud juhul

selline ülekaalukas huvi puudub, sest formaalne minetus ei mõjutanud asja sisulist otsustamist.

Sõltumata haldusakti kehtima jäämise usalduse arvestamisest on hankija HMS § 64 lg-st 3

tulenevalt kohustatud arvestama vaidlustatud käskkirja tagajärgedega kaebajale ja kaaluma neid

võrdluses asjakohaste formaalsete minetustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Ringkonnakohtu

põhjendused on alljärgnevad.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hankija 16.05.2022 käskkirja p-d 2 ja 3 olid

vastuolus RHAD p-dega 8 ja 8.5.1 ning RHS § 52 lg-tega 2 ja 3, kuna pakkumusi tuli hinnata

alles pärast pakkumuste vastavaks tunnistamist ning liisuheitmise sai korraldada alles pärast

pakkumuste vastavaks tunnistamist ja hindamist. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et

hankija tunnistas liisuheitmisel osalenud pakkumused vastavaks alles pärast pakkumuste

hindamist ja liisuheitmist, s.o 16.05.2022 käskkirja p-ga 1. Ringkonnakohus nõustub selles osas

halduskohtu otsuse p-s 16 toodud põhjendustega.

19. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtuga selles, et viidatud vastuolu pidi praegusel

juhul kaasa tooma kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamise ja kaebaja kvalifitseerimise otsuste

tühistamise. Vaidlust ei ole selles, et hankija 16.05.2022 käskkirja p 1 (pakkumuste vastavaks

tunnistamine) on kehtiv ning seda ei vaidlustatud. Hankija 30.05.2022 käskkirja tegemise ajaks

oli möödunud selle otsuse peale VAKO-sse pöördumise 10-päevane tähtaeg ning hankija teadis,

et pakkumuste vastavaks tunnistamise otsus jääb jõusse. Niisiis oli selleks hetkeks välistatud,

et keegi pakkujatest kavatseb seda punkti vaidlustama hakata ning halduskohtu otsuse p-s 20

esitatud arutlus on üksnes teoreetiline – hankija teadis 30.05.2022 käskkirja andes, et eksimus

pakkumuste vastavaks tunnistamise otsuse tegemisel ei saa sisuliselt mõjutada hanke tulemust.

3-22-1489

12(13)

20. Õige on ka see halduskohtu seisukoht, et riigihanke menetlus ei ole haldusmenetlus ning

sellele ei kohaldu HMS (halduskohtu otsuse p 21 ja HMS § 2 lg 2). See ei tähenda aga, et hankija

tegutseks oma otsuste tühistamisel õiguslikus vaakumis. Hankija peab riigihanke korraldamisel

järgima õiguse üldpõhimõtteid ja kaalutlusreegleid (vrd Riigikohtu 15.03.2006 otsus nr 3-3-1-

5-06, p 15) ning riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid (RHS § 3), millest üks on ka

proportsionaalsuse põhimõte (RHS § 3 p 1). Olukorras, kus riigihanke läbipaistvus ja

kontrollitavus ei ole ohus, kuna viga menetluse läbiviimisel ei saanud mõjutada menetluse

kulgu, pidi hankija kaaluma, kas sellise vea tõttu eduka pakkumise ja pakkuja kvalifitseerimise

otsuste kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne hanke eesmärgi ja kaebaja õiguste suhtes.

Tegemist ei ole otstarbekuse küsimusega, vaid õigusliku hinnanguga.

21. Ehkki vaidluse asjaolud olid teistsugused ning Riigikohtu seisukohad on seotud

uurimispõhimõttega vaidlustus- ja kohtumenetluses, on ringkonnakohtu hinnangul siiski

asjakohane kaebaja viide Riigikohtu 13.06.2013 otsuse nr 3-3-1-24-13 p-le 26, milles

Riigikohus selgitas, et hankeasjades tuleb arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses

tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või

vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1). Viidatud

selgitusega on Riigikohus sidunud riigihankemenetluse RVastS § 3 lg 3 p-st 1 tuleneva

põhimõttega, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või

vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Järelikult on see põhimõte kohaldatav ka juhul,

kui hankija tunnistab ise oma otsuse kehtetuks.

22. Kaebaja huvi hankelepingu sõlmimiseks on praeguses vaidluses kaitstav läbi RHS § 3 p-s

1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hankija

30.05.2022 käskkirjas kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamise ja tema kvalifitseerimise

otsuseid kehtetuks tunnistades kaalunud otsuse mõju kaebaja õigustele ega hankemenetluse

eesmärgile. Kaebaja on õigesti märkinud, et käskkirja tulemusel ei muutunud vastavaks

tunnistatud pakkumustes, pakkumuste hindamises ega liisuheitemisel osalevate pakkujate ringis

midagi, kuid kaebaja kaotas selle tulemusel võimaluse sõlmida hankeleping ning

hankemenetlus venis ja leping on siiani sõlmimata. Hankija ei ole esitanud 30.05.2022

käskkirjas põhjendusi, miks tuleks otsust, kus kaebaja kaotab võimaluse sõlmida hankeleping

sõltumata sellest, et faktiliselt oli liisuheitmine toimunud õigesti ja õigesti kindlaks määratud

pakkujate ringis, ja hankemenetlus suunatakse uuesti tagasi liisuheitmise etappi, pidada

proportsionaalseks. Seetõttu on hankija 30.05.2022 käskkiri õigusvastane ja tuleb tühistada.

Tühistada tuleb ka VAKO 01.07.2022 otsus.

23. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus AS-i Tuleleek apellatsioonkaebuse ja

tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse

(HKMS § 200 p 3).

24. Kuna AS-i Tuleleek vaidlustus oli põhjendatud, jäävad nii vaidlustus- kui ka

kohtumenetluse kulud hankija kanda (HKMS § 108 lg 1). Kui kõrgema astme kohus teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg

4). Et otsus tehakse hankija kahjuks, kannab AS-i Tuleleek (vaidlustaja VAKO-s ja kaebaja

halduskohtus) menetluskulud hankija Tallinna Prantsuse Lütseum. Baltic Restaurants Estonia

AS ja P. Dussmann Eesti OÜ menetluskulud jäävad nende endi kanda HKMS § 108 lg 8 alusel.

AS Tuleleek taotles vaidlustusmenetluses hankijalt esindajakulu 975 eurot (käibemaksuta) ja

riigilõivu 1280 eurot väljamõistmist. Vaidlustusmenetluse kulude kandmine on nõuetekohaselt

tõendatud ja põhjendatud. Seega kuulub hankijalt välja mõistmisele menetluskuluna VAKO-s

975 + 1280 = 2255 eurot (RHS § 198 lg 1).

3-22-1489

13(13)

Halduskohtus taotles AS Tuleleek menetluskulude hüvitamist kokku 2950 eurot (riigilõiv 1300

eurot ja esindajakulu 1650 eurot (käibemaksuta)). Apellatsiooniastmes on AS Tuleleek tasunud

riigilõivu 1280 eurot ning taotleb esindajakulu hüvitamist 1875 eurot (käibemaksuta), kokku

3155 eurot. Menetluskulude kandmine mõlemas kohtuastmes on nõuetekohaselt tõendatud

(HKMS § 109 lg 11). Kokku on kaebaja VAKO-s ja kahes kohtuastmes kandnud

menetluskulusid 8360 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku

menetluskuluga (HKMS § 109 lg 6), mis tuleb hankijalt AS Tuleleek kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)