3-20-385/61 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-385

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Aldo Vassar

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja TR

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2021. a otsuse haldusasjas nr 3-20-385

resolutsiooni punkt 2, millega halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

hüvitise mittevaralise kahju eest summas 5000 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja hüvitis mittevaralise

kahju eest summas 2000 (kaks tuhat) eurot.

3. Mõista

Politsei-

ja

Piirivalveametilt

X

kasuks

välja

apellatsiooniastme

menetluskulude katteks 1200 (üks tuhat kakssada) eurot.

4. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 7. novembril 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-20-385

2(14)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nepali kodanik X omas välismaalaste seaduse (VMS) § 162 lg 1 p 1 ja AS Eesti

Ettevõtluskõrgkool Mainor kutse alusel Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väljastatud tähtajalist

elamisluba kehtivusega 17.10.2018–31.08.2020 Eestis õppimiseks magistriastme tudengina

ärijuhtimise erialal.

2. Mainori ühiselamu komandant teavitas 05.03.2019 kell 11.23 PPA-d kahtlusest, et

mitmed välistudengid (sh X ja Y) kavatsevad kooli teavitamata Eestist lahkuda eesmärgiga

õppetööst loobuda. PPA edastas info piiripunktidesse koos soovitusega isikuid kontrollida ja

neid lennule või laevale mitte lubada. PPA pidas X ja tema abikaasa Y 05.03.2019 kell 18.00

kinni Tallinna sadamas, kus neil oli kavatsus minna Soome väljuvale laevale. X selgitas PPA

ametnikele, et soovis külastada oma Soomes elavaid sugulasi ja ta ei olnud teadlik kohustusest

teavitada kooli Eestist lahkumisest.

3. PPA tunnistas 05.03.2019 otsusega nr 15.3-10/154-1 X-le väljastatud tähtajalise

elamisloa VMS § 173 lg 1 alusel kehtetuks alates 05.03.2019. Kuna elamisluba oli antud Eestis

õppimiseks, on X viibimisalus seotud õppetegevusega. Mainori selgituste kohaselt peavad

välisüliõpilased saama koolilt loa, kui nad soovivad õppetöö ajal reisida Eestist välja, ning

teavitamata jätmisele järgneb eksmatrikuleerimine. Seega puudub X-l Eestis elamisloa saamise

alus ja PPA-l on kohustus tunnistada talle väljastatud elamisluba kehtetuks. Asjaoludest

tulenevalt ei esine kaalukaid põhjuseid menetlusosalise ärakuulamiseks ning tema vastuväited

või arvamus ei saaks mõjutada otsuse sisu (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).

4. PPA pidas X kui seadusliku viibimisaluseta välismaalase väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ning § 19 lg 1 alusel 05.03.2019 kell

20.30 kinni ning ta toimetati PPA Tallinna Kesklinna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise

ruumidesse.

5. PPA tegi X-le VSS § 72 lg 2 p 1 alusel 06.03.2019 ettekirjutuse nr 1046368451 Eestist

lahkumiseks (sundtäidetav alates 06.03.2019) ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg-te 2 ja 3

alusel sissesõidukeeldu kaheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

6. X vabastati kinnipidamisasutusest 06.03.2019 hommikul, seejärel võimaldas PPA isikul

võtta Mainori ühiselamust oma asjad ning toimetas ta koos abikaasaga Tallinna Lennujaama

väljasaatmise korraldamiseks. X lahkus Eestist 07.03.2019 ning pärast väljasaatmist

eksmatrikuleeriti ta Mainorist 2019. a märtsis.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule 15.03.2019 kaebuse PPA 05.03.2019 otsuse nr 15.3-

10/154-1 ja 06.03.2019 ettekirjutuse nr 1046368451 tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-497).

3-20-385

3(14)

PPA võttis 18.04.2019 vastuses X kaebuse õigeks ja Tallinna Halduskohus tühistas 29.04.2019

otsusega nr 3-19-497 vaidlustatud haldusaktid. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata

30.05.2019.

8. PPA väljastas 14.05.2019 X-le uue elamisloa, mis saadeti Nepali saatkonda Indias New

Delhis. X naasis 2019. a juunis Eestisse ja immatrikuleeriti 25.06.2019 uuesti Mainorisse.

9. X esitas PPA-le 24.10.2019 taotluse hüvitada tema kinnipidamisega ning PPA 05.03.2019

otsusega ja 06.03.2019 ettekirjutusega põhjustatud varaline kahju 4854,30 eurot (sh

lennupiletite kulu 1084,30 eurot, Mainori õppemaks ja ühiselamu tasu 2770 eurot, õigusabikulu

1200 eurot) ja mittevaraline kahju 5000 eurot. X märkis 15.11.2019 täpsustustes, et ei soovi

õigusabilepingut esitada ja palub PPA-l jätte õigusabikulude hüvitamise nõue hetkel

tähelepanuta.

10. PPA rahuldas 29.01.2020 otsusega nr 1.2-2/416-5 X kahju hüvitamise taotluse osaliselt

ning hüvitas talle varalise kahju 882,03 eurot, mis seondus kulutustega transpordile. Kuna

Mainor arvestas varem tasutud õppemaksu 2019. a sügissemestri katteks ja ühiselamu

kasutamise tasu tuli maksta üksnes tegelikult viibitud aja eest, siis ei ole kooliga seoses varalist

kahju tekkinud. Õigusabikulude hüvitamist avaldaja hetkel ei soovinud. PPA ei võtnud otsuses

seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas, sest taotleja ei ole selgitanud, milles

mittevaraline kahju seisnes ja palus 15.11.2019 täpsustuses üksnes varalise kahju hüvitamist.

11. X esitas Tallinna Halduskohtule 28.02.2020 kaebuse mõista PPA-lt tema kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebaja ei ole loobunud mittevaralise

kahju hüvitamise nõudest ja PPA jättis selle põhjendamatult läbi vaatamata. Kuna PPA võttis

õigeks, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja temale lahkumisettekirjutuse tegemine

oli õigusvastane, ning on jaatanud kaebajale kahju tekitamist, siis on vaidlus üksnes kahju

ulatuse ja hüvitise suuruse üle. Mittevaralise kahjuga seoses tuleb vaadelda PPA tegevust

kogumis. Kinnipidamise hetkeks ei olnud kaebajat Mainorist eksmatrikuleeritud. Kaebaja peeti

kinni Tallinna Sadama reisiterminalis ehk avalikus kohas, kui ta soovis koos temale külla tulnud

abikaasaga väisata Soomes elavaid sugulasi. PPA järeldas alusetult, et kaebaja kavatses loobuda

õppetööst, andmata võimalust esitada sellele vastuväiteid. Kaebajat ja tema abikaasat koheldi

kurjategijatena ning nad toimetati ööseks arestimajja. Järgmisel päeval võimaldas PPA kaebajal

võtta ühiselamust oma asjad ja viis ta Tallinna Lennujaama, kus talle anti korraldus osta pilet

Nepali. Enne 07.03.2019 toimunud lendu jäeti kaebaja ligi 24 tunniks lennujaama töötajate

valve alla. Kuna kaebajale ei antud enne lennukile minekut kätte PPA otsuseid, siis ei olnud tal

isegi võimalik esitada esialgse õiguskaitse taotlust. Kaebaja esindaja pöördus otsuste saamiseks

PPA poole 06.03.2019, kuid talle edastati need alles 07.03.2019 kell 10.33. Esindaja pöördus

viivitamata telefoni teel Tallinna Halduskohtusse, kust vastati, et valvekohtunik ei jõua esialgse

õiguskaitse taotlusega enne 07.03.2019 lõunal toimuvat lendu tegeleda. Eeltoodu viitab PPA

hoolimatule ja tahtlikule käitumisele kaebajale kahju tekitamisel. Kaebaja sai Eestisse naasta

pärast kohtumenetluse läbimist ja uue elamisloa saamist alles ligi 5 kuud hiljem.

PPA tegevus alandas oluliselt kaebaja inimväärikust ning rikkus tema põhiõigust vabadusele ja

isikupuutumatusele (põhiseaduse (PS) § 20). Kaebaja pidi katkestama oma senise elukorralduse

ja õpingud Eestis, milleks ta oli juba toonud märkimisväärseid ohverdusi, olles eemal perest ja

kodumaast. Kuna kaebaja tuli Eestisse õppima mitmeks aastaks, ei saa väita, et tema peamine

elukoht oli Nepal ja sinna tagasi saatmine ei saanud põhjustada talle kannatusi. Kaebajale ei

olnud teada, kas ta saab üldse jätkata õpinguid Eestis või Euroopa Liidus või on kogu senine

õppetöö ja selleks kulutatud raha läinud tühja. Ka pärast uue elamisloa saamist pidi kaebaja

läbima mõned õppeained uuesti ja õpingute kestus pikenes 6–7 kuu võrra. Kaebajat peeti kinni

3-20-385

4(14)

inimväärikust alandavates tingimustes. Arestikamber oli varustatud ainult raudvoodi, kraani ja

WC-potiga ning ta pidi selles viibima üksinda. Kaebajale ei pakutud süüa ega juua ning ei antud

ka tekki, mistõttu pidi ta öö veetma külmas. Kambris olev kraan ei olnud kaebaja igapäevase

vedelikuvajaduse rahuldamiseks piisav. Kaebajale ei saa heita ette, et ta ei küsinud endale tekki

või muid hüvesid, sest ta oli stressis ja teadmatuses. PPA peab tagama inimväärika kohtlemise

kinnipeetu nõudmistest olenemata. Kaebajal ei võimaldatud suhelda abikaasa ja lähedastega.

Kaebajat ei olnud oma käitumisega sellist kohtlemist kuidagi ära teeninud. Kõik eelnev tekitas

kaebajale tugevat ärevust ja hingelisi üleelamisi. Kaebaja suhtes ei toimunud süüteomenetlust,

mistõttu ei saa hüvitise määramisel võtta aluseks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seadust (SKHS). PPA viide Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2011 otsusele nr 3-09-2847 ei ole

asjakohane. Kaebajat ei saa süüdistada ka kahju tekitamisele kaasa aitamises, sest tal puudus

kohustus enda Eestist lahkumisest kooli teavitada. Kaebaja on ka varasemalt sugulasi mitmel

korral Soomes külastanud ja alati naasnud õppetööle Eestis. Õiglane hüvitis mittevaralise kahju

eest oleks 100 000 eurot.

12. Politsei- ja Piirivalveamet palus 21.04.2020 vastuses mitte mõista kaebaja kasuks välja

suuremat mittevaralise kahju hüvitist kui 147,20 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

jäi läbi vaatamata, sest kaebaja ei selgitanud PPA-le tekitatud mittevaralise kahju olemust. PPA

ei vaidlusta, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja tema Eestist lahkuma sundimine oli

õigusvastane. PPA vabandab X ees temale põhjustatud ebameeldivuste ja võimalike kannatuste

eest. Samas ei nõustu PPA kaebajaga mittevaralise kahju tekkimise aluste (süüliselt väärikuse

alandamine ja vabaduse võtmine) ning tekitatud kahju suuruse osas. Kuivõrd kaebaja

kinnipidamine toimus märtsis, olid kinnipidamisruumid köetud. Põhjusel, et isikuid hoitakse

kinnipidamisruumides lühiajaliselt, on seal küll voodi koos madratsiga, kuid puudub voodipesu.

Kaebaja jõudis kinnipidamisruumi 05.03.2019 kell 22.25, mistõttu ei olnud temale sel ajal enam

toitu pakkuda, kuid kindlasti oli nähtud ette hommikusöök 06.03.2019. Kinnipidamisruumis

saab vett juua kraanist, kuid jooginõu tuleb kinnipeetaval selleks ise küsida. PPA peadirektori

04.05.2015 käskkirjaga 1.1-1/151 kinnitatud „Lühiajalise kinnipidamise juhendi“ p 15 kohaselt

tuleb isikute kinnipidamisel järgida eraldi ruumidesse paigutamise printsiipi, mistõttu ei olnud

võimalik pidada kaebajat kinni samas ruumis tema abikaasaga. Kinnipidamise protokolli järgi

võimaldati kaebajal 05.03.2019 kell 21.11 helistada oma vennale. Kuigi kaebajalt ei ole võetud

vabadust süüteomenetluse korras, saab hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda analoogiast SKHS

§ 11 lg-ga 4, mille järgi kujuneks hüvitise suuruseks 147,20 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu

17.11.2011 otsus nr 3-09-2847). See hüvitis hõlmab mh kinnipidamisruumi puudused (sh teki

puudumise).

Kaebaja nõue hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju ei ole piisavalt

põhjendatud. Kaebaja suhtes haldusmenetluse läbiviimist ei saa pidada iseenesest inimväärikust

alandavaks, isegi kui seejuures ei järgitud õigusnorme. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks

haldusmenetluses tehtud mingeid väärikust alandavaid toiminguid. Kodumaale tagasisaatmine

võis tekitada kaebajas nördimust, kuid samas oli tal Nepalis võimalik veeta aega oma lapsega,

kes elas kaebaja vanemate juures. Õppetöö katkemist ei saa pidada inimväärikust alandavaks,

sest kaebaja sai uue elamisloa alusel Eestisse naasta ja õpinguid jätkata. Eesti ei ole kaebaja

alaline elukoht, vaid ta viibib siin ajutiselt õpingute eesmärgil ja tal tuleb pärast õpingute lõppu

Eestist lahkuda. PPA 05.03.2019 otsus ja 06.03.2019 ettekirjutus olid kaebajale tõlgitud ning

need olid talle arusaadavad. Samuti sisaldasid haldusaktid vaidlustamisviidet. Usutav ei ole, et

haldusakte ei toimetatud kaebajale kätte enne lennukile minekut, sest kaebaja on oma allkirjaga

kinnitanud lahkumisettekirjutuse kättesaamist 06.03.2019. Seda, et kaebaja ei jõudnud taotleda

halduskohtult esialgset õiguskaitset, ei saa heita ette ainuüksi vastustajale. Tegelikult pidanuks

kaebaja Eestist lahkuma juba 06.03.2019, kuid kaebaja ja tema abikaasa palvel võimaldas PPA

neil broneerida piletid 07.03.2019 toimunud lennule. Väljasaatmismenetluse ajal sai kaebaja

3-20-385

5(14)

kasutada telefoni ja teavitada ükskõik keda. Pärast seda, kui isikud olid lennule vormistatud,

jäeti nad lennujaama non-Schengen’i alale ootama lennu väljumist.

PPA võimalikku süüd saab hinnata üksnes ex ante vaatlusviisist (vt ka VMS § 15 lg-d 1 ja 3).

PPA oli 05.03.2019 teada olnud informatsiooni põhjal veendunud, et kaebaja elamisluba tuleb

tunnistada VMS § 173 lg 1 alusel kehtetuks. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada mh

kannatanu osaga kahju tekkimisel ja kahjuhüvitist vastavalt sellele vähendada (vt riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p 4; võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1). Tuleb arvestada, et kaebaja

jättis oma välisreisist kooli ise teavitamata. Kuigi teavitamine ei olnud üliõpilastele kohustuslik

tulenevalt kooli sisekorraeeskirjadest või õppelepingust, oli Mainor sellest üliõpilasi teavitanud

infotundides. Mainor oli VMS § 451 ja § 291 lg 1 järgi kohustatud kontrollima, et tema poolt

Eestisse kutsutud välismaalasel oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus, st et kaebaja tegeleks

õppimisega. Samuti on oluline, et kaebajal oli järgmine loeng 11.03.2019 ja 06.03.2019 toimus

järeleksam aines, milles ta oli eelnevalt saanud hindeks „üks“, kuid tal ei olnud kavatsust sinna

jõuda. Kui kaebaja oleks teavitanud kooli oma välisreisist ning selgitanud lahkumise põhjust ja

kavatsust naasta õppetööle, siis ei oleks tema käitumine tekitanud kahtlust, mis tingis elamisloa

kehtetuks tunnistamise. Kaebaja oleks seega saanud vältida kahju tekkimist. Praeguse juhtumi

asjaolud ei ole mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks piisavalt tõsised.

13. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.06.2021 otsusega X kaebuse ning mõistis PPA-lt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot ja menetluskulude katteks 5008

eurot. Puudub vaidlus, et PPA on elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja Eestist lahkuma

sundimisega rikkunud kaebaja õigusi (vt Tallinna Halduskohtu 29.04.2019 otsus nr 3-19-497).

Varalise kahju on vastustaja kaebajale hüvitanud ja selle üle ei ole samuti vaidlust. Vaidluse all

on aga mittevaralise kahju alus ja suurus. Kohtu jaoks on ilmne, et õigusvastaste haldusaktide

väljaandmisega ja sellest tuleneva PPA tegevusega (s.o alates kaebaja sadamas kinnipidamisest

kuni tema riigist väljasaatmiseni) on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada.

Kohus hindab PPA õigusvastaseid tegusid nende kogumis. Kaebaja kirjeldas oma kannatusi

21.04.2021 kohtuistungil (sh viibis 5 kuud teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja õpinguid

jätkata) ning on täpsustanud, et mittevaraline kahju tuleks välja mõista väärikuse alandamise,

õigusvastaselt vabaduse võtmise ning kodu või eraelu puutumatuse rikkumise alusel, mitte aga

SKHS alusel. Kuna praegusel juhul ei ole kahju tekitatud süüteomenetluses, siis ei ole SKHS

kohaldatav (sh mitte analoogia alusel), vaid lähtuda tuleb RVastS § 9 lg-test 1 ja 2.

Kaebajalt võeti vabadus süüliselt, sest puudus õiguslik alus tema kinnipidamiseks, Tallinna

Kesklinna politseijaoskonna ajutise kinnipidamise ruumi paigutamiseks ja väljasaatmiseks (oli

tervikuna õigusvastane). Ebaseadusliku kinnipidamisega, ajutise kinnipidamise ruumi

paigutamisega (kus talle ei antud isegi tekki vm katet) ja väljasaatmisega alandati kaebaja

väärikust, tekitades temale hingelisi kannatusi, ja rikuti kaebaja eraelu puutumatust, sh

katkestati kaebaja tahte vastaselt tema õpingud kõrgkoolis. PPA pädevuses ei ole sekkuda

õppeprotsessi, vaid eksamite sooritamise ja võlgnevuste likvideerimise aeg ja kord, loengutest

osavõtt jm õppeprotsessiga seonduv on õppeasutuse ja tudengi vaheline kokkulepe. PPA võib

tunnistada õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui õppeasutus on teavitanud

üliõpilase eksmatrikuleerimisest või selle kavatsusest. Praegu sellist olukorda ei esinenud ning

õppeasutus ei teavitanud PPA-d kaebaja eksmatrikuleerimise kavatsusest. Mainor on teatanud,

et kaebaja eksmatrikuleeriti märtsis 2019, kui ta oli juba Eestist välja saadetud, mitte enne seda.

Õppeasutus rahuldas kaebaja avalduse taasimmatrikuleerimiseks ning võimaldas tal õpinguid

jätkata ja kõrgkooli lõpetada. Kaebaja elab ja töötab Eestis ka pärast kõrgkooli lõpetamist.

Mittevaralise kahju hüvitamise üle otsustamine on hinnanguline. Kohus hindab kaebaja suhtes

läbi viidud menetlust (sh õigusvastaste haldusaktide andmist) tervikuna ning neid emotsioone,

3-20-385

6(14)

mida ta tundis ja läbi elas alates tema (ja abikaasa) kinnipidamisest kuni riigist väljasaatmiseni

ning sealt edasi 5 kuu vältel, kui kaebaja viibis teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja

õpinguid jätkata või peab tasulised õpingud katkestama. Kaebaja kirjeldatud emotsioonid on

usutavad ja kohus aktsepteerib neid. Kohus nõustub kaebuse põhjendustega ja ei hakka neid üle

kordama. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on vastustaja õigusvastase tegevusega kaebajale

tekitatud mittevaralist kahju, mille suuruseks rahas hindab kohus 5000 eurot. Väiksem hüvitis

ei pruugiks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju heastada. Kaebaja taotleb menetluskulude

hüvitamist kokku 5791 eurot (sh riigilõiv 250 eurot). Esindajakulu on põhjendatud 4758 euro

ulatuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

14. Politsei- ja Piirivalveamet palub 19.07.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega ei mõisteta PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitist suuremas summas kui 147,20 eurot, ning kaebaja menetluskulud jäetakse tema kanda.

Halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg 1 ning § 165 lg 1 p-de 2 ja 4 nõuetele, sest kohus

tugines otsust tehes üksnes kaebaja väidetele ning ei ole PPA vastuväiteid sisuliselt analüüsinud

ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Rikutud on ka uurimiskohustust (HKMS § 2 lg 4)

ja kaebaja eelistamine tekitab kahtluse kohtu erapooletuses. Kohtu siseveendumuse kujunemine

ei ole jälgitav ja otsusest ei selgu, millistest kaalutlustest lähtudes peeti põhjendatuks mõista

kaebaja kasuks välja hüvitis 5000 eurot. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise

kahju suurust saab analoogia alusel hinnata SKHS § 11 lg 4 alusel ja põhjendatuks saab pidada

hüvitist 147,20 eurot (vt ka Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus nr 3-19-1949). Nimetatud

summa hõlmab kinnipidamisruumis viibimisega kaasnenud ebamugavusi (sh teki puudumist).

Kaebaja väärikuse alandamisega seonduvalt ei saanud halduskohus piirduda konstateeringuga,

et mittevaralise kahju tekkimine on ilmne. PPA leiab seisukohal, et kaebaja ei ole väärikuse

alandamisega tekitatud mittevaralist kahju piisavalt põhjendanud. Kaebaja väärikust ei saanud

iseenesest alandada tema suhtes haldusmenetluse läbiviimine, olenemata sellest, et haldusaktid

hiljem tühistati. Lahkumisettekirjutuse kohaselt tulnuks kaebajal Eestist lahkuda 06.03.2019,

kuid kaebaja ja tema abikaasa palvel võimaldas PPA osta piletid 07.03.2019 lennule Istanbuli.

Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks haldusmenetluses tehtud mingeid väärikust alandavaid

toiminguid. Kuigi elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja

Eestist väljasaatmine olid õigusvastased, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt veel vaadelda kogu

menetlust tervikuna kaebaja väärikust alandavana.

Elamisloa alusetu tühistamine ja Eestist väljasaatmine ning alusetu kinnipidamine 05.03.2019–

07.03.2019 võis tekitada kaebajas küll nördimust, solvumist ja teadmatust, kuid tuleb arvestada,

et ajutiselt Nepali naasmine ja seal viibimine ei saanud põhjustada kaebajale mittevaralist kahju,

sest kaebaja saadeti oma koduriiki, kus tal oli mh võimalus olla koos oma 25.09.2017 sündinud

tütrega. Ka õppetöö katkemine ei saanud alandada inimväärikust ega põhjustada mittevaralist

kahju, sest kaebaja sai uue elamisloa alusel Eestisse naasta ja õppetööd jätkata. Kaebaja suhtes

tehtud otsused on tõlgitud inglise keelde ja kaebaja on kinnitanud, et need on talle arusaadavad.

Seega pidid elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja lahkumisettekirjutuse sisu ning nende

vaidlustamise võimalused olema kaebajale arusaadavad. Pole alust väita, et kaebajale ei antud

nimetatud dokumente kätte enne lennukile minekut. Esialgse õiguskaitse taotlemise võimalus

sõltus esmajoones esindajaga ühenduse võtmise kiirusest. Halduskohus ei ole hinnanud väidet,

et kuigi 06.03.2019 lahkumisettekirjutuste järgi oli kaebajal ja tema abikaasal kohustus lahkuda

Eestist juba samal päeval, võimaldas PPA neil siiski lahkuda alles 07.03.2019.

3-20-385

7(14)

Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa põhjendada sellega, et PPA ei hüvitanud kaebajale

kohtuväliselt kogu tema taotletud varalist kahju. Kaebaja nõudis kohtuväliselt PPA-lt ka selliste

kulutuste hüvitamist, mida ta ei olnud ilmselgelt kandnud (s.o õppemaks ja ühiselamukulud).

PPA hüvitas kaebajale varalise kahju ulatuses, milles see oli põhjendatud. Mittevaralise kahju

hüvitamine eeldab lisaks õigusvastasusele ka avaliku võimu kandja süüd (RVastS § 7 lg 1, § 9

lg-d 1 ja 2). Halduskohus ei ole PPA süüd sisuliselt hinnanud, vaid tuletas selle automaatselt

PPA tegevuse õigusvastasusest. Süüküsimust saab hinnata üksnes ex ante vaatlusviisist ning

PPA käitumist ei saa VMS § 15 lg-test 1 ja 3 lähtudes pidada süüliseks, sest 05.03.2019 olemas

olnud info põhjal olid PPA ametnikud veendunud, et kaebaja elamisluba tuleb tunnistada VMS

§ 173 lg 1 alusel kehtetuks. Kuna kõik järgnevad aktid ja toimingud lähtusid sellest eeldusest,

siis puudus PPA tegevuses süü.

Halduskohus ei ole ka põhjendanud, kuidas ta jõudis 5000 euro suuruse hüvitise summani (s.o

milles seisnes kaebaja hingeline valu, mis õigustas konkreetset rahalist hüvitist). Kohus ei ole

selgitanud, millistest kaebaja kirjeldatud emotsioonidest ta otsuse tegemisel lähtus. Kaebaja

emotsioonid seondusid suuresti hirmuga õppemaksu kaotamise ees, kuigi selleks polnud alust.

Samuti ei saanud kaebaja olla 5 kuud teadmatuses, kas ta saab Eestisse naasta ja oma õpinguid

jätkata või mitte, sest kaebaja lahkus Eestist 07.03.2019 ja uus elamisluba saadeti 14.05.2019.

Pärast seda ei saanud kaebaja enam olla teadmatuses, kas tal lubatakse Eestisse naasta. Lisaks

asus kaebaja Mainori ühiselamusse uuesti elama juba 21.06.2019 ja esitas 25.06.2019 avalduse

reimmatrikuleerimiseks, mille kool ka rahuldas. Hüvitist mittevaralise kahju eest tulnuks ka

RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1 alusel vähenda, sest kaebaja jättis kavandatavast

välisreisist ise kooli teavitamata, kuigi koolil oli VMS § 451 ja § 291 lg 1 järgi kohustus

kontrollida, et kaebaja täidaks temale antud elamisloa tingimust (s.o Eestis õppimine). Kuigi

teavitamiskohustus puudus, oli kool välisüliõpilasi informeerinud teavitamise vajalikkusest.

Teavitamise korral ei oleks kaebaja käitumine tekitanud koolis kahtlust, et isik soovib Eestist

jäädavalt lahkuda ja õppetöö pooleli jätta ning sel juhul saanuks edasisi sündmusi ja väidetavat

kahju tekkimist vältida.

15. X palub 19.08.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab PPA üksnes välja mõistetud

kahjuhüvitise suurust, kuid mitte kahju tekkimist ega menetluskulude väljamõistmist. Hüvitise

suurusest sõltumata oleks kaebus rahuldatud ja menetluskulud jääksid HKMS § 108 lg 1 alusel

vastustaja kanda. Kaebaja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu

põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju. Hüvitise määramine on

kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus ning halduskohus on seda praegusel juhul piisavalt

põhjendanud. Kohus hindas kaebaja suhtes tehtud toiminguid ja nendega põhjustatud kannatusi

tervikuna ning ei pidanud kaebaja argumentidega nõustudes enam hakkama PPA vastupidiseid

väiteid eraldi ümber lükkama. SKHS § 11 lg 4 kohaldamine analoogia alusel ei ole võimalik,

sest kahju tekitati haldusmenetluses, mitte aga süüteomenetluses (SKHS § 1 lg 1). Kohus ei saa

astuda seadusandja asemele ja otsustada, et RVastS § 9 alusel esitatud kahjunõude lahendamisel

tuleb kohaldada SKHS-i sätteid (sh analoogia alusel). Lisaks põhjustas kaebajale kahju PPA

tegevus tervikuna, mitte ainult tema kinnipidamine (s.o alusetult vabaduse võtmine).

Kaebaja on põhjalikult selgitanud, milles seisnes tema väärikuse alandamine. Kõik välja toodud

asjaolud (s.o kinnipidamine, arestikambri tingimused, otsuseid ei antud enne lennukile minekut

kätte ja puudus võimalus neid tõhusalt vaidlustada, ootamatu ja sunniviisiline väljasaatmine)

kogumis tekitasid kaebajale stressi ja raskeid hingelisi üleelamisi. Asjaolu, et kaebaja võis olla

võimalik enne riigist kiiret lahkumist näha dokumente, mis sisaldasid viidet edasikaebamise

3-20-385

8(14)

korrale, ei ole piisav, sest kaebajale ei antud selgitusi nii, et ta oleks oma õigustest aru saanud.

Pärast seda, kui kaebajal õnnestus esindajaga ühendust saada, ei olnud enam piisavalt aega, et

taotleda esialgset õiguskaitset. Kaebaja inimväärikust alandas oluliselt ka see, et talle ei antud

võimalust täita lahkumisettekirjutus vabatahtlikult. Väljasaatmise sunniviisilisust ei muuda see,

et väidetava vastutulekuna lubati kaebajal 06.03.2019 asemel lahkuda 07.03.2019.

Olenemata sellest, et kaebaja naasis koduriiki ja sai seal olla koos tütrega, oli tal väljasaatmise

hetkel tugevam side Eestiga, kuhu ta oli mitmeks aastaks kolinud kõrgharidust omandama, olles

selleks kogunud pikalt raha ja korraldanud ümber oma elu ning jätnud kodumaa. PPA tegevuse

tõttu pidi kaebaja katkestama õpingud ja senise elu Eestis ning läbima arvukaid menetlusi, et

saavutada võimalus Eestisse naasta. Kaebajal võimaldati õppetööd jätkata, kuid väljasaatmise

tõttu pidi ta läbima mõned õppeained uuesti ja tema õppeaeg pikenes ca poole aasta võrra. PPA

väited seoses varalise kahju hüvitamisega ei ole asjassepuutuvad, sest varalise kahju hüvitamise

üle ei ole kohtumenetluses olnud vaidlust.

Halduskohus on õigesti välja toonud, et mittevaralise kahju hüvitamine ei eelda menetleja süüd,

kui isikut on piinatud või koheldud teda ebainimlikult või alandavalt. Kuivõrd kaebajat koheldi

ebainimlikult, siis ei olegi PPA süü määramine oluline. Isegi kui menetleja süü tuleks tuvastada,

siis toimis PPA kaebajaga täiesti ebaseaduslikult, meelevaldselt, ebainimlikult ja inimväärikust

alandavalt. PPA ei saanud olemas olnud tõendite põhjal olla veendunud, et kaebaja tuleb kohe

riigist välja saata. Muu hulgas oli kaebaja Soomes käinud ka varem ja alati naasnud ning Mainor

ei olnud teavitanud PPA-d kaebaja eksmatrikuleerimisest või sellisest kavatsusest. PPA ei saa

ise hinnata, kas kaebaja tulnuks eksmatrikuleerida või mitte.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada Eesti üldist elatustaset, kuid seejuures on oluline

silmas pidada, et Eesti ei ole enam ammu vaene Ida-Euroopa riik, vaid ületab ostujõu standardilt

paljusid Euroopa Liidu riike. Ka välja mõistetavad kahjuhüvitised peavad ajaga kaasas käima

ning olema õiglased ja väärikad. RVastS § 9 lg-t 2 arvestades saab halduskohtu välja mõistetud

5000 eurot pidada praeguses asjas õiglaseks hüvitiseks. PPA leiab alusetult, et hüvitist tulnuks

kaebaja enda tegevuse tõttu vähendada. Kuigi Mainori infotundides soovitati välistudengitel

anda koolile reisiplaanidest teada, ei olnud see seaduse, õppelepingu ega kooli sisekorraeeskirja

järgi kohustuslik. Seetõttu ei saa kaebajale heita ette kooli teavitamata jätmist ja sellel alusel

kahjuhüvitise suurust vähendada. Kaebaja oli Soomes elavaid sugulasi korduvalt külastanud ja

alati õppetööle naasnud. PPA-l puudus igasugune alus kahtlustada, et kaebaja rikub temale

antud tähtajalise elamisloa tingimusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada

osaliselt.

17. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see

pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel

tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja

3-20-385

9(14)

kannatusi. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13).

Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest

eluriskist intensiivsemad (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). RVastS § 9 lg

2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka RVastS §-s 13

sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust

hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 18;

18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9).

18. Vaidlust ei saa olla, et PPA 05.03.2019 otsus nr 15.3-10/154-1 ja 06.03.2019 ettekirjutus

nr 1046368451 olid õigusvastased, sest need on Tallinna Halduskohtu 29.04.2019 otsusega nr

3-19-497 (jõustus 30.05.2019) tühistatud. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja

lahkumisettekirjutuse tühistamisest ei järeldu siiski automaatselt, et õigusvastane oli kogu PPA

tegevus, millega kaebaja on temale mittevaralise kahju tekkimist seostanud (sh kinnipidamine

ja kinnipidamisruumi elutingimused). Halduskohus leidis, et on ilmne, et PPA tegevus (alates

kaebaja kinnipidamisest kuni tema Eestist väljasaatmiseni) oli õigusvastane ja tekitas kaebajale

rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, kuid ei ole seda järeldust kuidagi põhjendanud,

rikkudes oluliselt HKMS § 157 lg-s 1 ja § 165 lg 1 p-s 4 sätestatut. HKMS § 165 lg 2 ei anna

halduskohtule õigust pelgalt nõustuda kaebaja väidetega. PPA on nõustunud, et kuna kaebaja

sunniviisiline Eestist väljasaatmine oli õigusvastane, siis oli õigusvastane ka väljasaatmise

täideviimise eesmärgil kaebajalt vabaduse võtmine ja selle eest on põhjendatud mõista kaebaja

kasuks välja rahaline hüvitis analoogselt SKHS §-le 11. Selles osas on vaidlus üksnes hüvitise

suuruse üle. Küll ei ole PPA nõus väidetega, et haldusmenetluse läbiviimisega ja kinnipidamise

tingimustega on alandatud kaebaja väärikust ning seeläbi põhjustatud temale täiendavalt rahas

hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja tema Eestist

väljasaatmisega põhjustatud ebameeldivuste ning võimalike kannatuste eest on PPA kaebaja

ees kohtumenetluse käigus vabandanud (vt PPA 21.04.2020 vastuse p 3).

19. VMS § 173 lg 1 (01.04.2017–23.05.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt tunnistatakse

õppimiseks antud tähtajaline elamisluba kehtetuks mh juhul, kui välismaalane on katkestanud

õppimise. PPA alustas 05.03.2019 haldusmenetlust Mainori 05.03.2019 teate alusel, mille järgi

oli koolil kahtlus, et kaebaja kavatseb Eestis õpingud katkestada ja liikuda edasi mõnda teise

Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Seejuures teatas õppeasutus PPA-le, et välisüliõpilastele

on kehtestatud kohustus igast välisreisist kooli teavitada ja selle kohustuse rikkumisele järgneb

eksmatrikuleerimine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa PPA-le iseenesest ette heita, et sellise

kahtluse kontrollimiseks allutati välismaalane menetlustoimingutele, millega kaasnes Soome

väljuvale reisilaevale mittelubamine. VMS § 296 lg 1 kohaselt on PPA-l õigus teostada riiklikku

järelevalvet mh välismaalase Eestis elamise ja Eestist eemalviibimise asjaolude üle ning VMS

§ 297 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 30 andsid PPA-le volituse kaebaja peatada ja teda küsitleda.

Tuleb arvestada, et tegemist oli ajakriitilise olukorraga ja PPA-le ei pruukinud olla kõik olulised

asjaolud veel selged. Kuigi kaebaja on avaldanud nördimust tema Tallinna Sadamas peatamise

üle, puuduvad andmed, et see oleks toimunud kaebaja väärikust alandaval viisil. Kuna tegemist

oli avaliku kohaga, siis on paratamatu, et kaebaja ja tema abikaasa reisi peatamist võisid näha

teised sadamas viibinud inimesed.

20. Kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta 05.03.2019 otsuse tegemise

ja sellele järgnenud kaebaja kui viibimisaluseta välismaalase kinnipidamise ajaks oleks PPA-l

seevastu tulnud välja selgitada kõik VMS § 173 lg 1 kohaldamisel tähtsust omavad asjaolud,

eelkõige ei saanud PPA tugineda pelgalt järelevalvemenetluse algatamise tinginud kahtlusele,

3-20-385

10(14)

vaid pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuvastama, et kaebaja on katkestanud Eestis

õppimise ja rikub seega õppimiseks antud elamisloa tingimusi. Kuna selliseid tõendeid ei olnud

esitatud, siis oli elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellele järgnevad kaebaja kinnipidamine,

kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja tema Eestist väljasaatmine õigusvastased. Selline

õigusvastane olukord kehtis kuni kaebajale uue elamisloa andmiseni 14.05.2019, mille alusel

oli tal võimalik naasta Eestisse, et pooleli jäänud õpinguid jätkata.

21. Kuna kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist, siis tuleb asja lahendamiseks

RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt hinnata ka PPA süüd. Halduskohtu väide, et süü pole oluline,

on ebaõige ja ka sisuliselt vastuoluline, sest lähtub ilmselt SKHS § 11 lg 2 teisest lausest, kuigi

halduskohus oli eelnevalt üldse välistanud SKHS-i kohaldamise. Ringkonnakohtu hinnangul

tegutses PPA 05.03.2019 otsuse andmisel ja sellele järgnenud väljasaatmismenetluses raske

hooletusega ehk jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata (VÕS § 104 lg 4). PPA viited

VMS §-le 15 ei ole asjakohased, sest Eestis õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks ei piisanud VMS § 173 lg 1 järgi üksnes ohust, et kaebaja võib Eestis õppimise

katkestada, vaid see asjaolu (elamisloa tingimuste rikkumine) pidanuks olema tuvastatud. PPA

tegevust tuleb küll hinnata ex ante vaatlusviisist lähtudes, kuid seejuures ei saa piirduda vaid

nende asjaoludega, mis olid PPA-le teada, vaid tuleb hinnata, millised asjaolud olnuks PPA-le

teada siis, kui ta oleks käitunud haldusorganilt nõutava hoolsusega. Praegusel juhul lähtus PPA

05.03.2019 otsuse tegemisel selgelt üksnes ebapiisavale teabele tuginenud eeldusest, et kaebaja

eksmatrikuleeritakse, sest ta ei olnud Soome reisimisest kooli teavitanud. Olgugi, et õppimise

katkestamine VMS § 173 lg 1 tähenduses ei eelda tingimata isiku koolist eksmatrikuleerimist,

peaksid sätte rakendamiseks igal juhul esinema tõendid, mis võimaldavad järeldada, et isik ei

kavatse õpinguid jätkata.

22. PPA 05.03.2019 otsuses on piirdutud viitega Mainori ühiselamu komandandi suulisele ja

üldsõnalisele teatele, et õppeasutus on välisüliõpilastele kehtestanud välisreisidest teavitamise

kohustuse ja kõik nimetatud kohustust rikkunud välisüliõpilased eksmatrikuleeritakse (vt AV

11.03.2019 ettekanne – PPA 20.04.2021 vastuse lisa), kuid ei ole kogunud selle väite

kinnitamiseks mingeid dokumentaalseid tõendeid ega andnud ka kaebajale võimalust esitada

omapoolsed vastuväited ja tõendid. Vaidlust ei ole selles, et kuigi Mainor võis olla infotundides

rõhutanud välisüliõpilastele vajadust välisreisidest kooli teavitada, puudusid õigusaktid või

õppeasutuse sisemised aktid, mis oleksid sellise kohustuse kehtestanud ja näinud ette kohustuse

rikkujate eksmatrikuleerimise (vt Mainori selgitused – PPA 21.04.2020 vastuse lisa 1). Samuti

ei olnud Mainor teavitanud PPA-d kavatsusest või otsusest kaebaja eksmatrikuleerida, viidates

üksnes selle võimalikkusele. PPA 05.03.2019 otsuses ei ole viidatud ühelegi muule asjaolule,

mille põhjal PPA järeldas, et kaebaja on Eestis õppimise katkestanud ja rikub seega elamisloa

tingimusi.

23. Kaebaja on väitnud mittevaralise kahju tekkimist mh kinnipidamise tingimustega PPA

Põhja prefektuuri Tallinna Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamisruumis 05.03.2019 õhtust

kuni 06.03.2019 hommikuni. Konkreetselt on kaebaja pidanud ebainimlikuks ja inimväärikust

alandavaks asjaolusid, et ta pidi viibima kinnipidamisruumis üksi, jäi 05.03.2019 ilma söögi ja

joogita ning talle ei antud ööseks tekki või muud katet ja ta pidi seetõttu külmetama, samuti ei

tagatud võimalust suhelda abikaasa või lähedastega, et anda teada enda kinnipidamisest (vt

eelkõige kaebaja 21.05.2020 seisukoha p 1.5.3). Kinnipidamisruumi tingimusi ja kaebaja seal

viibimist puudutavaid asjaolusid on selgitatud PPA 09.07.2020 vastuses ning kaebaja ei ole

selles toodud faktidele vastu vaielnud (mh loobus 31.07.2020 seisukohas taotlusest kuulata PPA

ametnikud üle tunnistajatena).

3-20-385

11(14)

24. Kaebaja kinnipidamise aluseks olid VSS § 15 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ning § 19 lg 1. Viidatud

sätete (01.10.2014–17.06.2022 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võis PPA ilma halduskohtu

loata välismaalast kuni 48 tundi kinni pidada, kui on alust arvata, et muud järelevalvemeetmed

(VSS § 10 lg 2) ei võimalda tõhusalt ära hoida välismaalase põgenemise ohtu ja kinnipidamine

on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. VSS § 19 lg-te 1 ja 11 järgi võis väljasaadetavat

pidada kuni 48 tundi kinni mh politsei ametiruumis, kus talle pidi olema tagatud majutamine,

toitlustamine ja vältimatu arstiabi. VSS § 19 lg 12 p 3 kohaselt tuli välismaalase majutamisel

mh politsei ametiruumis lähtuda põhimõttest, et perekonnaliikmed majutatakse kokku. Kaebaja

kinnipidamisel tuli täiendavalt lähtuda PPA peadirektori 04.05.2015 käskkirjaga nr 1.1-1/151

kinnitatud „Lühiajalise kinnipidamise juhendist“ (PPA 09.07.2020 vastuse lisa 1), mis täpsustas

kinnipidamise tingimusi PPA kinnipidamisruumides. Juhendi p 10 kohustas kinnipidamisruumi

ametnikku kontrollima, kas kinnipeetule on antud võimalus teavitada enda kinnipidamisest ühte

lähedast ja vajaduse korral tagama sellise teavitamise võimaluse. Juhendi p 15 kohaselt tuleb

isikute kinnipidamisel kinnipidamisruumis järgida arestimaja sisekorraeeskirjas (siseministri

27.09.2011 määrus nr 21) või kinnipidamiskeskusesse paigutamisel VSS-s sätestatud eraldi

ruumidesse paigutamise printsiipi. Kinnipidamisruum peab olema puhas, küllaldase valguse,

ventilatsiooni ja toatemperatuuriga, kus võimalusel on voodi või lavats või kinnitatud istepink

(juhendi p 16). Kinnipeetule tuleb tagada päevas 1,5 liitrit puhast joogivett ja puhas jooginõu

(juhendi p 18) ning vähem kui 24 tundi kestva kinnipidamise puhul toitlustamine lähtudes

mõistlikkuse põhimõttest ja arvestades isiku terviseseisundist tulenevaid erisusi (juhendi p 20).

25. Seoses kaebaja paigutamisega abikaasast eraldi, ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga,

et see oli arestimaja sisekorraeeskirja § 14 lg-s 1 viidatud vangistusseaduse § 12 lg 1 p 1 järgi

kohustuslik (s.o mehi ja naisi hoitakse eraldi). Juhendi p 15 sõnastusest olenemata tuli PPA-l

arvestada, et kaebajat ja tema abikaasat peetakse kinni väljasaatmise täideviimise tagamiseks

ning seetõttu tuli isikute majutamisel lähtuda VSS § 19 lg-st 12. Kuigi VSS § 19 lg 12 p 1 järgi

tuleb meessoost ja naissoost väljasaadetavad samuti eraldada, teeb VSS § 19 lg 12 p 3 sellest

erandi perekonnaliikmete majutamise osas. Seega tulnuks kaebaja ja tema abikaasa majutada

kokku. Ka kinnipidamisruumi olmetingimused olid osaliselt õigusvastased. Juhendi p 18 järgi

pidi PPA tagama kinnipidamisruumis jooginõu olemasolu, ilma et kaebajal tulnuks seda küsida.

Kuivõrd kaebaja oli sunnitud kinnipidamisruumis ööbima, tuli talle anda ka tekk ja voodipesu

ning seda olenemata ruumi kütmisest ja asjaolust, et tavapäraselt peetakse isikuid kõnealuses

ruumis kinni väga lühiajaliselt. Kaebaja selgitustest nähtuvalt sai ta võtta endale peale kaasas

olnud jope, kuid see ei õigusta teki ja voodipesu puudumist. Toitlustamisel pidi PPA juhendi

p 20 järgi lähtuma mõistlikkuse põhimõttest ja kuigi tavapärane toitlustamise aeg (juhendi p 19

kohaselt kell 8.00–20.00) oli kaebaja ja tema abikaasa saabumise ajaks (kell 22.25) läbi, tulnuks

välja selgitada, millal isikud viimati sõid ning vajadusel võimaldada neile õhtusöögi asemel

mingeid suupisteid vm. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks süüa palunud, ega vaidlustanud

ka PPA väidet, et vähemasti hommikusööki talle järgmisel päeval siiski pakuti.

26. Lähedaste teavitamisega seonduvalt on PPA juhtinud õigesti tähelepanu, et kaebaja sai

kinnipidamisest 05.03.2019 kell 21.11 telefoni teel teavitada oma venda, mistõttu juhendi p 10

nõudeid on täidetud. Kaebaja on lisaks viidanud, et kinnipidamise ajaks võeti temalt ära pass

(vt 28.02.2020 kaebuse p 2.7), kuid seda ei saa pidada õigusvastaseks, sest tollal kehtinud VSS

§ 19 lg 21 kohaselt võetakse väljasaadetava reisidokument kinnipidamise ajaks hoiule. Tallinna

Sadamas või Tallinna Lennujaama non-Schengen’i alal kinnipidamise tingimuste kohta ei ole

kaebaja konkreetseid etteheiteid esitanud. Asjaolu, et kaebaja pidi veetma ühe öö lennujaamas,

ei ole iseenesest PPA-le etteheidetav, sest selle tingis kaebaja ja tema abikaasa soov lahkuda

Eestist 06.03.2019 asemel 07.03.2019 lennureisiga, mida PPA neile ka võimaldas.

3-20-385

12(14)

27. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kaebajale võib olla põhjustatud RVastS § 9 lg 1

kohaselt rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju eelkõige temalt kolmeks päevaks

õigusvastaselt vabaduse võtmisega ning PPA kinnipidamisruumis voodivarustuse ja jooginõu

puudumisega. Elementaarsete olmevahendite tagamata jätmine ei ole kooskõlas inimväärikust

austava kohtlemise nõudega. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja riigist väljasaatmine

rikkus ühtlasi tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, sest ta ei saanud külastada oma

sugulasi Soomes ja tal ei olnud võimalik jätkata oma senist väljakujunenud elukorraldust Eestis

(s.o kuni uue elamisloa väljastamiseni). Seejuures ei ole ka määrav, et Eestit ei saanud pidada

kaebaja alaliseks elukohaks, sest ta viibis siin tähtajalise elamisloa alusel. Kaebaja sai eeldada,

et kui ta järgib elamisloa tingimusi, saab ta Eestis viibida kuni elamisloa kehtivuse lõppemiseni.

Ringkonnakohtu hinnangul on tuvastatud asjaolude ja kaebaja selgituste põhjal usutav, et PPA

toimingud põhjustasid talle hingelist valu ja kannatusi (stress, ärevus) määral, mis õigustab

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Kaebaja jaoks võis olla traumeeriv, et arusaamatul

põhjusel ja ärakuulamisõigust tagamata takistatakse tal koos abikaasaga siirduda kavandatud

välisreisile (vrd Riigikohtu 14.12.2006 otsus nr 3-3-1-56-06) ja sunnitakse viivitamata naasma

kodakondsusjärgsesse riiki, teadmata, kas tal õnnestub Eestisse tagasi tulla ja õpinguid jätkata

või on kõik selleks tehtud pingutused (kulutatud aeg ja raha) olnud asjatud. Neid kannatusi ei

muuda olematuks, et kaebaja sai Nepalis olla koos oma väikese tütrega ja ta saadeti Eestist välja

koos abikaasaga. PPA õiguspärase tegevuse korral ei oleks kaebajale kahju tekkinud.

28. Halduskohus mõistis kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vastustajalt

kaebaja kasuks välja 5000 eurot, märkides, et tegemist on hinnangulise otsusega ja väiksem

hüvitis ei pruugi olla piisav. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et halduskohus on põhjendanud

hüvitise suuruse kujunemist ebapiisavalt ja mõistnud välja põhjendamatult suure kahjuhüvitise.

Seejuures ei ole alust heita kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest

kaebaja vaidlustas PPA 05.03.2019 otsuse ja 06.03.2019 ettekirjutuse ning esialgse õiguskaitse

taotlusega halduskohtusse pöördumine oli asjaoludest tulenevalt raskendatud. Asja materjalide

põhjal tõlgiti kõik menetlusdokumendid kaebajale suuliselt inglise keelde ja ta on kinnitanud

neist arusaamist, kuid puuduvad andmed, et kaebajal olnuks võimalik otsuste tekstid saada ja

esindajale edastada varem, kui esindaja sai need PPA käest 07.03.2019 kell 10.33, mil oli juba

jäänud liiga vähe aega, et advokaat koostaks väljasaatmise peatamiseks esialgse õiguskaitse

taotluse ja halduskohus selle ka lahendaks. Kuna kaebajal puudus kohustus koolile välisreisist

teada anda, siis ei saa PPA vastutust piirata viitega kannatanu osale kahju tekitamisel (RVastS

§ 13 lg 1 p 4, VÕS § 139 lg 1), samuti ei esine muid vastutuse piiramise aluseid. Isegi kui kool

oli infotundides teavitamise vajadust rõhutanud, puuduvad andmed, et kaebaja oleks neist osa

võtnud ja pidanuks oskama ette näha teavitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Seda enam, et

kaebaja oli Soomes elavaid sugulasi kooli teavitamata ka varem külastanud.

29. Vabaduse võtmisega seonduvalt nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et olenemata

sellest, et praegusel juhul ei toimunud vabaduse võtmine süüteomenetluses, vaid väljasaatmise

täideviimise tagamiseks, on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võimalik orientiirina lähtuda

ka SKHS-s sätestatust, mis reguleerib mõneti sarnaseid olukordi (vt Tallinna Ringkonnakohtu

02.11.2021 otsus nr 3-19-1949, p 15). SKHS § 11 lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse mittevaralise

kahju tekkimist mh vabaduse võtmise korral. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse

võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui

isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule

eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-

ga. Kuna hüvitamiskaebus esitati praegusel juhul 2020. a veebruaris, tuleb päevamäär arvutada

vastavalt Statistikaameti avaldatud 2019. aasta IV kvartali keskmisest brutokuupalgast, mis oli

1472 eurot. Kuna kaebaja peeti kinni 05.03.2019 kell 20.30 ja kinnipidamine lõppes 07.03.2019

kell 13.50 (vt isiku kinnipidamise protokoll – PPA 09.07.2020 vastuse lisa 2), siis hõlmas

3-20-385

13(14)

kinnipidamine kolme kalendripäeva ja SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise suuruseks kujuneb

147,20 eurot (s.o 1472 ÷ 30 × 3).

30. SKHS § 9 lg 2 kohaselt võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui hüvitis ei ole õiglane,

arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. See hõlmab võimalusi hüvitise

suurust nii vähendada kui ka suurendada. Seega ei sätesta SKHS § 11 lg 4 hüvitise piirmäära,

vaid annab juhise tüüpjuhtumite lahendamiseks (nt Riigikohtu 28.04.2022 otsus nr 1-21-1652,

p 27; 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21. PPA hinnangul ei ole põhjendatud mõista kaebaja

kasuks välja SKHS § 11 lg 4 alusel arvutatust suuremat hüvitist, kusjuures vastustaja hinnangul

hõlmab see hüvitis ka väidetavalt õigusvastased kinnipidamistingimused (nt teki puudumise).

Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta. SKHS § 11 lg-st 4 nähtub üheselt, et päevamäär on

seotud vabaduse võtmisega, mitte muude SKHS § 7 lg-s 2 loetletud põhiõiguste rikkumisega.

Seetõttu juhul, kui tuvastatakse, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased ja põhjustasid

kaebajale suuremaid kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult

kaasnevad, võib see olla aluseks väljamõistetava kahjuhüvitise suurendamiseks.

31. Nagu ringkonnakohus eespool leidis, ei vastanud kaebaja kinnipidamise tingimused tema

05.03.2019–06.03.2019 kinnipidamisruumis viibimise ajal osaliselt ettenähtud nõuetele ning

võisid talle põhjustada ülemääraseid kannatusi. Kuivõrd kaebaja pidi viibima abikaasast eemal,

magama voodipesu ja tekita ning jooma vajaduse korral vett otse kraanist siiski vaid ühe öö,

samuti ei saanud ta kannatada 05.03.2019 õhtul nälga väga pikka aega, sest peeti sadamas kinni

alles kella 18.00 paiku, ning kaebaja ei ole ka väitnud, et kinnipidamistingimused põhjustanuks

talle mingeid tervisemuresid, siis ei ole alust vabaduse võtmisega seonduvalt väljamõistetavat

hüvitist oluliselt suurendada. Kuigi PPA on õigusvastaste haldusaktide andmisega põhjustatud

kannatuste eest kaebaja ees kohtumenetluse käigus vabandanud, ei saa seda pidada asjaoludest

tulenevalt piisavaks, vaid põhjendatud on mõista kaebajale välja rahaline hüvitis. Halduskohus

leidis ebaõigesti, et kaebaja viibis teadmatuses ligi 5 kuud, sest kaebaja elamisluba tunnistati

kehtetuks 05.03.2019 ja talle väljastati uus elamisluba 14.05.2019, seega pisut enam kui kaks

kuud hiljem. Pärast seda oli kaebajale teada, et ta saab Eestisse naasta, olenemata sellest, et talle

ei pruukinud olla veel täpselt teada tingimused, milles tal on võimalik katkenud õpinguid jätkata

(sh kas varem tehtud kulutused on võimalik n-ö üle kanda järgnevasse õppeaastasse). Seejuures

oli PPA võtnud haldusasjas nr 3-19-497 esitatud kaebuse juba 18.04.2019 vastuses õigeks, mis

pidanuks andma kaebajale selgelt lootust, et tema õpingud Eestis jäid pooleli üksnes ajutiselt.

Samas on selge, et PPA tegevuse tõttu pikenes ühe semestri võrra kaebaja õpingute lõpetamise

aeg, sest ta ei saanud olulise osa ajast 2019. a kevadsemestri õppetööst osa võtta.

32. Arvestades, et ringkonnakohus hindas PPA süü vormiks raske hooletuse ja kaebaja õigusi

on rikutud küllaltki intensiivselt, siis on põhjendatud mõista mittevaralise kahju eest kaebaja

kasuks välja hüvitis 2000 eurot. Halduskohtu välja mõistetud 5000 eurot on varasemat praktikat

arvestades liialdus, sest sellise suurusega hüvitisi on mõistetud seni välja oluliselt raskemate

(pikemat aega väldanud) rikkumiste eest (nt riik ei suutnud mitme aasta jooksul tagada lapsega

suhtlemise korda ette nägeva kohtulahendi täitmist – vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019

otsus nr 3-18-334; 05.12.2019 otsus nr 3-18-1636). Näiteks olukorras, kus PPA ei vaadanud

põhiseadusvastasele seadusele tuginedes läbi isiku taotlust anda elamisluba elama asumiseks

temaga samast soost elukaaslase juurde, on peetud õiglaseks hüvitiseks 500 eurot (vt Riigikohtu

18.06.2020 otsus nr 3-16-1903). Enam kui aasta üksikkambris peetud vahistatule on määratud

hüvitiseks 1500 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2022 otsus nr 3-20-2351). Sama

summat on varem peetud õiglaseks ka 482 päeva jooksul katkematu või peaaegu katkematu

kartseris pidamise eest (vt Riigikohtu 15.04.2020 otsus nr 3-18-360). Naissoost kinnipeetava

õigusvastase sunniviisilise vaginaalse läbiotsimise puhul on peetud kohaseks hüvitiseks 1600

eurot (vt Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549). Maa tagastamise avalduse lahendamisega

3-20-385

14(14)

viivitamine peaaegu 16 aastat on tinginud mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 11.03.2021 otsus nr 3-18-600). Kaebaja viide Tartu Maakohtu poolt 2019. a-l

töövaidlusasjas välja mõistetud 60 000 euro suurusele hüvitisele ei ole asjakohane juba ainuüksi

põhjusel, et kõnealune maakohtu otsus (sh sellega määratud hüvitis) on kõrgemate kohtute poolt

tühistatud.

33. Eelneva põhjal tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 18.06.2021 otsuse resolutsiooni p 2, millega mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks

välja kahjuhüvitis 5000 eurot. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab kaebajale

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks PPA-lt kaebaja kasuks välja 2000 eurot.

34. HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude

jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks

kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuigi ringkonnakohus rahuldab PPA apellatsioonkaebuse

osaliselt, tuleb kaebus lõppastmes lugeda siiski tervikuna rahuldatuks, sest kaebaja on taotlenud

õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2 ls 2). PPA ei ole apellatsioonkaebuses

menetluskulude väljamõistmise osas vastuväiteid esitanud ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole

halduskohus selles osas eksinud, mistõttu puudub vajadus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3

muuta. PPA oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu

tasumise kohustusest ja ei ole esitanud andmeid ka muude menetluskulude kandmise kohta.

PPA võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

35. Kaebaja taotles esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist kokku 5791 eurot

(sh riigilõiv 250 eurot), millest halduskohus pidas HKMS § 109 lg 6 järgi põhjendatuks mõista

välja 5008 eurot (sh riigilõiv 250 eurot), sest osa toimingutest ei olnud seostatavad haldusasja

materjalidega. Apellatsiooniastmes on kaebaja palunud mõista välja esindajakulud 2130 eurot,

mis vastab advokaadi ca 11,84 töötunnile (150 eurot/tund + käibemaks). Kulude kandmine ja

nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on taotletav esindajakulu siiski ülemäärane, sest kaebaja esindajal

on tulnud esitada üksnes vastus apellatsioonkaebusele, kusjuures apellatsiooniastmes ei ole

esitatud mingeid uusi sisulisi väiteid ega täiendavaid tõendeid. HKMS § 109 lg 6 tähenduses

vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks saab pidada 1200 eurot (sh käibemaks) ning see tuleb

HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)