3-21-1022/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1022

Haldusasi

OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ

RockMeedium

ja

Osaühingu

Esperan

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise

Sihtasutuse

13.04.2021

otsustele nr 1.1-5.1/21/546, 1.1-5.1/21/512 ja 1.1-

5.1/21/511 ning 14.04.2021 otsusele nr 1.1-5.1/21/577

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ,

OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan, esindaja

vandeadvokaat Sandor Elias

Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus

(Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane),

esindajad vandeadvokaadid Indrek Kukk ja Priit

Lätt

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Hunt Kriimsilm ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni

Sihtasutuse apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja juurde võtmata OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.

2. Rahuldada Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebus ning

tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-1022. Teha

asjas uus otsus.

3. Jätta OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu

Esperan kaebus rahuldamata.

4. Jätta OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Mõista OÜ-lt Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ-lt, OÜ-lt RockMeedium ja

Osaühingult Esperan Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kasuks solidaarselt

välja menetluskulu 15 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

3-21-1022

2(8)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.11.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan esitasid

vastavalt 06.04.2021, 29.03.2021, 29.03.2021 ja 08.04.2021 Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutusele (EAS) taotlused nr EU61618, EU61069, EU61080 ja EU61691 väliskaubandus-

ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu

ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ (määrus

nr 2) alusel toetuse saamiseks.

2. EAS jättis OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu

Esperan taotlused vastavalt 13.04.2021 otsustega nr 1.1-5.1/21/546 (otsus nr 546), 1.1-

5.1/21/512 (otsus nr 512) ja 1.1-5.1/21/511 (otsus nr 511) ning 14.04.2021 otsusega nr 1.1-

5.1/21/577 (otsus nr 577) rahuldamata, kuna tuvastas, et taotlejad ei vasta määruse nr 2 § 9 lg

1 p-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt võib Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja käibe

languse osalise hüvitamise toetust taotleda Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja, kelle

summaarne käibe langus perioodil 01.04–30.11.2020 oli 2019. a sama perioodiga võrreldes

vähemalt 60%. OÜ Hunt Kriimsilm käibe langus oli 50,52%, POMO EESTI OÜ-l esines

käibe tõus ning OÜ RockMeedium ja Osaühingu Esperan käibe langus oli vastavalt 41,34% ja

43,16%.

3. OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan

esitasid 12.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i eelnimetatud otsuste

tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks uuesti otsustama taotluste rahuldamise üle.

Kõigil kaebajatel on tegevuskohad nii vanalinnas kui väljaspool seda. Vanalinnas asuvate

toitlustuskohtade perioodi 01.04.–30.11.2020 summaarne käibe langus oli 2019. a sama

perioodiga võrreldes üle 60%, iga kaebaja kõigi toitlustuskohtade käibe summeerimisel oli

käibelangus alla 60%. Määrust nr 2 on võimalik eesmärgipäraselt tõlgendada selliselt, et

arvestada saab just vanalinnas asuvate tegevuskohtade käibe langust. Kui selline tõlgendus

pole võimalik, on määrus nr 2 vastuolus põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata. Määruse

nr 2 vastav tingimus kujutaks sellisel juhul endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset

võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 11, § 12 lg 1, § 31 lg 1).

3-21-1022

3(8)

4. EAS palus jätta kaebus rahuldamata, rõhutades, et määruse nr 2 § 4 p-s 10 on kogu meetme

osas sätestatud, et käibeks loetakse käibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna

toitlustusettevõtja

puhul

taotleja

poolt

Maksu-

ja

Tolliametile

(MTA)

esitatud

käibedeklaratsioonidel (KMD) deklareeritud käibe suurus. Määrust ei ole võimalik ega vajalik

tõlgendada selliselt, et see annaks võimaluse toetuse saamiseks ühe käitise käibe pinnalt.

Regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.11.2021 otsusega kaebuse POMO EESTI OÜ, OÜ

RockMeedium ja Osaühingu Esperan osas ning jättis selle rahuldamata OÜ Hunt Kriimsilm

osas. Halduskohus tühistas EAS-i 13.04.2021 otsused nr 1.1-5.1/21/511 ja 1.1-5.1/21/512

ning 14.04.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/577 ning kohustas EAS-i taotlusi uuesti menetlema 25

tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest, võimalusega pikendada vajadusel tähtaega

vastavalt määruse nr 2 § 14 lg-tele 3 ja 4. Halduskohus mõistis EAS-ilt välja menetluskulu

1758 eurot.

Määruse nr 2 § 9 lg 1 p-i 1 on võimalik mõista nii, nagu seda põhjendab vastustaja. Samas on

selline tõlgendus vastuolus määruse nr 2 eesmärgi ja võrdse kohtlemise põhimõttega. Määruse

nr 2 alusel määratava toetuse sihtrühm on turismiga seotud majandusharu ettevõtja, kelle

majandustegevus on negatiivselt mõjutanud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

puhangust tingitud erandlikud asjaolud (määruse nr 2 § 1 lg 1). Toetuse andmise eesmärk on

turismiga seotud majandusharude ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse levikuga (määruse nr 2 § 2). Määruse nr 2 seletuskirjas on märgitud: „Näiteks

on Tallinna vanalinna kui muinsuskaitseala hooned vanad, nende kasutamise kõrvalkulud

(hooldus- ja halduskulud) on suuremad kui uusehitistes (vananenud tehnosüsteemid, suured

kütte- ja ventilatsioonikulud). Lisaks on asjakohane arvestada, et just see, et tegu on

muinsuskaitsealaga, mõjutab sealset ettevõtluskeskkonda oluliselt. Tallinna vanalinn on Eesti

enim külastatav turismiobjekt. Tallinna vanalinna arengukavas on viidatud, et enamikku

sealsetest avalike teenuste osutamiseks kasutatavast pinnast teenindab Tallinna linna elanikke

üldiselt või vanalinna külastavaid turiste. Vanalinna ettevõtluses domineerib orienteeritus

turistidele ning rahvusvahelise reisimise peatumine ja välisturistide pikaajalise puudumise

tõttu on Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad kannatanud olulisi kahjusid, mida pole

võimalik kompenseerida siseturistide tarbimise kaudu. Reisimise taastumise ajaks on samas

oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid teenusepakkujaid. Seega on Tallinna vanalinna

näol tegemist piirkonnaga, kus tegutsevatele ettevõtjatele on koroonaviiruse puhangust ja

sellega seotud piirangutest tingitud turistide hulga vähenemine tekitanud olulisi

majanduslikke raskusi.“

Määrus nr 2 ja vastav seletuskiri ei väljenda midagi selle kohta, et raskustes peab olema

äriühing tervikuna. Ka määruse nr 2 § 1 lg-s 2 viidatud Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise

„Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“

(COVID-19 raamistik) p-dest 9 ja 10 ei nähtu, et ettevõtja saab olla vaid juriidiline isik

tervikuna. Määruse nr 2 eesmärgi mõttes pole vahet, kuidas on vanalinnas asuva

toitlustuskoha tegevus organiseeritud ning ei nähtu õigustust sellele, et kohelda isikuid

erinevalt sõltuvalt sellest, millises õiguslikus vormis nad vanalinnas toitlustuskohta

opereerivad ning kas juriidilisel isikul on üks või mitu tegevuskoht ja kus neid veel peale

vanalinna võib asuda. Määrust nr 2 muudeti 09.03.2021 viisil, millega hõlmati ettevõtja

mõiste alla ka valdkonnas tegutsevad mittetulundusühingud ja sihtasutused. Seega on

eesmärgiks olnud anda võimalus toetuse taotlemiseks kõigile vanalinnas tegutsevatele

toitlustuskohtadele, olenemata nende õiguslikust vormist. Sellest võib järeldada, et oluline

pole ka asjaolu, kas vanalinnas asuv toitlustuskoht on juriidilisel isikul ainus.

Tuleb möönda, et toetuse saajaks ja vanalinna toitlustusettevõtjaks on määruse nr 2 mõistes

juriidiline isik, mitte tegevuskoht eraldivõetuna, kuid määrus nr 2 ega selle seletuskiri ei

3-21-1022

4(8)

takista mõistmast määrust nii, et juriidiline isik saabki toetust konkreetse vanalinna

tegevuskoha tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Eesmärk säilitada reisimise taastumise

ajaks vanalinnas kriitiline hulk kvaliteetseid toitlustusteenuse pakkujaid on ohus ka kaebajate

sarnaste äriühingute puhul, sest äriliselt ei pruugi olla mõistlik ega ka võimalik vanalinna

toitlustuskohta rahastada, kui see töötab pidevalt kahjumlikult, sh kui selle käibe langus oli

määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 toodud perioodil vähemalt 60%.

Kaebajate ebavõrdset kohtlemist ei õigusta asjaolu, et äriühingu kui terviku käibe languse

arvestamine KMD-de alusel võimaldas taotluste kiiret ja objektiivset lahendamist. Määruse nr

2 § 4 p 10 loeb mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtja puhul

käibeks mh taotleja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud ehk teisisõnu hinnatakse

mittekäibemaksukohustuslaste käibeandmeid muul alusel kui KMD. POMO EESTI OÜ ja

OÜ RockMeedium taotluste suhtes tehtud otsustesse lisatud põhjendusest, et „kuna taotleja on

käibemaksukohustuslane, siis võetakse aluseks MTA andmed tervikuna, mitte ei eristata neid

toitlustuskohtade

(majandusüksuste)

kaupa“

järeldub,

et

kui

taotlejad

ei

oleks

käibemaksukohustuslased, oleks võimalik arvestada nende käive ka majandusüksuste kaupa.

Keeldumine taandub seega eelkõige administratiivsele lihtsusele, mis aga ei õigusta

ebavõrdset

kohtlemist.

Kui

pandeemia

olukorras

on

võimalik

hinnata

mittekäibemaksukohustuslaste käivet kasumiaruande alusel, siis on samasugune hindamine

vajadusel võimalik ka käibemaksukohustuslaste puhul.

Kui määruse nr 2 § 9 lg 1 p 1 koosmõjus § 4 p-dega 9 ja 10 on kaebajate suguste juriidiliste

isikute asjakohase käibelanguse hindamiseks ebapiisavad ega taga määruse nr 2 eesmärki, on

tegemist lüngaga. Lünga ületamismeetodiks on analoogia kasutamine. Tallinna vanalinna

toitlustusettevõtja toetuse kontekstis on kaebajad võrreldavad nende juriidiliste isikutega,

kelle on ainult üks tegevuskoht ning see asub vanalinnas. Need juriidilised isikud võivad olla

kas käibemaksukohustuslased või mitte. Kaebajad on isikuteks, kes ei saa KMD-dega

tõendada oma vanalinna tegevuskoha asjakohase perioodi käibelangust. Sarnaselt ei saa

käibelangust

tõendada

mittekäibemaksukohustuslased,

kes

pidid

EAS-ile

esitama

müügitulusid ja muid äritulusid kajastava kasumiaruande. Ka kaebajad saaksid analoogia

alusel tõendada oma käibelangust kasumiaruandega. Kui hinnata kaebajate käivet

kasumiaruande alusel, siis ei takista määruse nr 2 § 9 lg 1 p 2 ega muud määruse sätted

kohaldamist tööjõumaksude tasumise nõuet summas 7500 eurot selliselt, et tööjõumakse

hinnatakse samuti tegevuskoha, mitte kogu äriühingu põhiselt.

Eelnevat arvestades pole välistatud POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühingu

Esperan vastamine toetuse tingimustele nende vanalinnas asuvate tegevuskohtade osas. OÜ

Hunt Kriimsilm puhul nähtub kasumiaruandest, et pubi Hell Hunt käibelangus oli 57,6% ning

ta ei kvalifitseeru toetuse saamiseks olenemata sellest, kas arvestada käivet KMD-de või

kasumiaruande alusel.

Käibelanguse määra 60% põhiseaduspärasuse osas leiab vastustaja õigesti, et ministril oli

toetuse tingimuste seadmisel lai otsustusruum ning valitud käibelanguse määr ei ole ilmselgelt

põhjendamatu. Võimalik olnuks kaebajate viidatud astmeline toetussüsteem, kuid arvestades

määruse nr 2 eesmärki toetada suurimates raskustes ettevõtjaid, ei ole meelevaldne sätestada

üht konkreetset protsenti, mille ületamisel on käibelangus piisavalt suur, et esineks vajadus

ettevõtjat toetada. Põhjendatud on arvestada ka sellega, et ettevõtted võivad abi saada

mitmetest meetmetest, mida kinnitavad andmed kaebajate EAS-ile esitatud taotlustes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. OÜ Hunt Kriimsilm palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

04.11.2021 otsus osas, millega kaebus jäeti tema osas rahuldamata, ning teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada tervikuna.

3-21-1022

5(8)

Halduskohus leidis õigesti, et määrust nr 2 saab ja tuleb tõlgendada selliselt, et arvesse tuleb

võtta kaebajate vanalinna tegevuskohtade kui käitiste käibelangus. Samas leidis halduskohus

vääralt, et kaebaja Tallinna vanalinna käitise (pubi Hell Hunt) käibe langus ei olnud 60%.

Halduskohus liitis kokku kasumiaruande müügitulu ja muude äritulude read. Muude äritulude

all kajastas kaebaja ka saadud toetusi. Käibe languse arvestamisel saab muude ärituludena

arvesse võtta vaid tulusid, mis on käibemaksu objektiks olev käive. Niisuguse arvestuse korral

on pubi Hell Hunt käibe langus üle 60% ning kaebus oleks tulnud rahuldada ka OÜ Hunt

Kriimsilm osas.

7. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käibe languse tuvastamisel tuli arvesse võtta

vaid Tallinna vanalinnas asuvaid tegevuskohti.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta ka halduskohtu eeltoodud seisukohaga nõustudes.

Käibelanguse arvestamisel kasumiaruande põhiselt tuleb arvestada müügitulu ja muud äritulu,

sh saadud toetusi. Põhjendatud on lähtuda sellest, kuidas on muudele ärituludele lähenetud

teiste toetusmeetmete puhul. Näiteks tuleb taotlejal loomakasvatusehitise investeerimistoetuse

saamiseks esitada PRIA-le vormikohane äriplaan, mille muude äritulude alla tuleb märkida ka

saadud toetused. Kui jätta toetused muude äritulude arvestusest välja, ei oleks toetusvajadust

võimalik hinnata ning tekkida võib olukord, kus toetust saavad ettevõtjad, kes hoolimata

müügitulu vähenemisest on oma majanduslikud raskused varasemalt saadud toetuste toel juba

ületanud. Kaebaja on juba saanud 30 000 eurot COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

puhangust tulenenud kahjude osaliseks hüvitamiseks. Ei ole mõistlik jätta seda summat muude

äritulude alt välja. Lisaks on Töötukassa poolt välja makstud töötasu hüvitis võimaldanud

kaebajal leevendada majanduslikke raskusi, mis võisid talle piirangute tõttu tekkida.

8. EIS palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.11.2021 otsus osas,

millega kaebus rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna

rahuldamata.

Määruse nr 2 § 9 lg 1 p 1 alusel võib toetust taotleda toitlustusettevõtja ehk majandustegevust

teostav juriidiline isik. Halduskohtu lähenemine, et käibe langust tuleb hinnata tegevuskoha

tasandil, on väär, sest sama õigusakti raames ei saa ühele ja samale õigusmõistele anda

erinevat sisu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt saab õigusvõime olla

füüsilisel ja juriidilisel isikul. Ettevõte kui majandusüksus saab olla õiguste ja kohustuste

objektiks, kuid ei saa omada õigusi ja kohustusi (TsÜS § 661). Eeltoodust lähtub ka

maksuarvestus. Ettevõte kui majandusüksus ja varakogum ei saa omada õigusvõimet, s.o

osaleda tehingutes ning sellest lähtuvalt ka omada käivet ega kohustust tööjõumaksude

tasumiseks. Eeltoodust järeldub, et määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 toodud käibe languse

tingimustele vastavust saab hinnata üksnes ettevõtja tasandil.

COVID-19 raamistikust ei tulene, et ettevõtjana saab käsitleda ka muud kui füüsilist või

juriidilist isikut. Halduskohtu vastupidine seisukoht on põhistamata. COVID-19 raamistik

kasutab läbivalt mõistet „ettevõtja“.

Määruse nr 2 eesmärgiks on toetada Tallinna vanalinnas asuvaid toitlustusettevõtjaid. Kuigi

konkreetse tegevuskoha käive võib olla halvenenud, ei ole määruse nr 2 eesmärgiga kooskõlas

selline tõlgendus, mis võimaldab maksta toetust ka ettevõtjatele, kelle majanduslikku olukorda

pole COVID-19 pandeemia sedavõrd negatiivselt mõjutanud või kelle majanduslik olukord on

ettevõtja teiste käitiste edukuse tõttu paranenud. Määruse nr 2 eesmärgiks ei olnud konkreetse

tegevuskoha jätkusuutlikkuse tagamine.

Ettevõtja kui juriidilise isiku käibelangusest lähtumist kinnitavad määruses nr 2 toodud

tõendamisnõuded. Määruse nr 2 § 4 p 10 kohaselt loetakse käibemaksukohustuslasest Tallinna

vanalinna

toitlustusettevõtja

puhul

käibeks

taotleja

poolt

MTA-le

esitatud

3-21-1022

6(8)

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurust. Seega on määrusandja näinud

käibelanguse tõendamiseks ette konkreetse tõendi, s.o KMD.

Kui halduskohus pidas määruse nr 2 § 9 lg 1 p-i 1 PS-ga vastuolus olevaks, sest ettevõtja

mõistest lähtumine toob kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, oleks tulnud alustada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, mitte anda õigusnormile sisu, mis on vastuolus selle

grammatilise sõnastusega.

Kaebajaid ei kohelda ebavõrdselt ettevõtjatega, kelle käitised on üksnes Tallinna vanalinnas.

Halduskohus lähtus võrreldavate gruppide määratlemisel vaid rangelt formaalsest

määratlusest, s.o käitise asukohast, jättes arvestamata, et kaebajate puhul võib ettevõtja

Tallinna

vanalinnaga

seonduva

tegevuse

osakaal

majandustegevusest

moodustada

vähemtähtsa osa ning võrreldava grupi puhul moodustab ettevõtja majandustegevusest ainsa

osa Tallinna vanalinna käitis ning seega on käitise olemasolu Tallinna vanalinna ettevõtja

püsimajäämisele eluliselt tähtis. Halduskohus jättis tähelepanuta, et toetuse eesmärgiks ei ole

kompenseerida kõikidele Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjatele tekkinud kahjud, vaid

hüvitada osaliselt tõsiseid raskusi kannatanud ettevõtjate käibe langus. COVID-19 raamistiku

p-dest 4 ja 8 tuleneb riigiabi andmise eeldusena üheselt, et ettevõtja käibelangus peab olema

sedavõrd oluline, et ohtu võib sattuda ettevõtja elujõulisus ja tegevuse jätkamine. COVID-19

pandeemiast tingitud mõju leevendamiseks puudus nendel ettevõtjatel, kellel oli käitis või

käitised üksnes Tallinna vanalinnas, äriühingu sisene ristsubsideerimise võimalus. Samas

kaebajatel oli peale ristsubsideerimise ka teisi võimalusi. Nt oli võimalik vanalinna käitise

tarbeks soetatud kaupu, mida vanalinnas ei saanud enam turustada, suunata ettevõtja teiste

käitiste käsutusse. Seega ei arvestanud halduskohus, kas kaebajad ja Tallinna vanalinna

ettevõtjad on ka sisuliselt võrreldavas olukorras.

Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt või materiaalselt PS-ga

kooskõlas. Antud juhul selline vastuolu puudub.

9. OÜ Hunt Kriimsilm, POMO EESTI OÜ, OÜ RockMeedium ja Osaühing Esperan

paluvad jätta EIS-i apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes Tallinna Halduskohtu poolt

määrusele nr 2 antud tõlgendusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus vaatab esmalt läbi EIS-i (I) ja seejärel OÜ Hunt Kriimsilm

apellatsioonkaebuse (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III).

I

11. Vastustaja apellatsioonkaebus taandub eelkõige küsimusele, kas halduskohus on määrust

nr 2 tõlgendanud õigesti, leides, et määruse nr 2 § 9 lg 1 p-s 1 nimetatud käibe languse

tuvastamisel ei tule lähtuda kaebajate kui juriidiliste isikute käibe langusest tervikuna, vaid

kaebajate Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käibe langusest.

12. Vaidlust pole selles, et nii määrus nr 2 kui ka COVID-19 raamistik kasutavad läbivalt

mõistet „ettevõtja“. Vastavalt määruse nr 2 § 1 lg-le 1 on toetuse sihtrühm turismiga seotud

majandusharu ettevõtja. Määruse nr 2 § 4 p 4 kohaselt on Tallinna vanalinna

toitlustusettevõtja äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud

eraõiguslik juriidiline isik, kelle riigi toidu ja sööda käitlejate registris märgitud tegevuskoht

asub 30.11.2020 seisuga Tallinna vanalinnas paiknevas hoones.

Kõik kaebajad on käibemaksukohustuslased. Määruse nr 2 § 4 p 10 järgi loetakse nende puhul

käibeks taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud KMD-del deklareeritud käibe suurust.

Toetuse saamiseks peab vastav käive kooskõlas määruse nr 2 § 9 lg 1 p-ga 1 olema perioodil

01.04–30.11.2020 summaarselt langenud vähemalt 60%.

3-21-1022

7(8)

COVID-19 raamistiku osa 3.1, mille alusel määrusega nr 2 riigiabi antakse, näeb ette

võimaluse maksta ajutisi piiratud abisummasid ettevõtjatele, kellel on ootamatu

likviidsusnappus või isegi täielik likviidsuspuudus.

13. Halduskohus on otsuses tuginenud määruse nr 2 seletuskirjale, kus on põhjendatud, miks

on just Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad arvatud määruse nr 2 alusel toetust saavate

isikute hulka (vt halduskohtu otsuse põhjendava osa p 12.2.). Ringkonnakohus leiab, et

eeltoodust ei saa järeldada, et määrusandja tahe oli suunatud sellele, et Tallinna vanalinna

toitlustusettevõtjad saaksid toetust vaid konkreetselt vanalinnas asuva toitlustuskoha käibe

languse tõttu. Määruse nr 2 alusel said toetust ka reisiettevõtjad ning käsitöö, suveniiri või

Eesti disaini müüjad, kellele samuti kehtis määruse nr 2 § 4 lg 10, mille järgi loeti

käibemaksukohustuslasest ettevõtja puhul käibeks KMD-del deklareeritud käibe suurust.

Määrus nr 2 ei tee vahet, kas käibe moodustas seejuures vaid toetusega hõlmatud tegevus

(reisikorraldus, käsitöö jne), vaid arvesse tuli võtta ettevõtja kogukäivet.

Määruse nr 2 § 13 p 8 kohaselt tuli toetuse taotluses muu hulgas esitada kontserni liikmete

skeem, kui kontsern ei kajastu äriregistris. Määruse nr 2 seletuskirja kohaselt oli nimetatud

andmete esitamine vajalik ettevõtjate majanduslike raskuste hindamiseks. Eelnevast võib

samuti järeldada, et toetuse saamisel oli määrav ettevõtja toimetulek tervikuna, mitte kitsalt

ühe tegevusharu jätkusuutlikkus.

Usutavasti aidanuks Tallinna vanalinnas asuvate toitlustuskohtade tegevusele enim kaasa

regulatsioon, kus toetuse määramisel oleks vaadeldud iga käitise käibe langust eraldi. Samas

ei nähtu selline eesmärk määrusest nr 2 ega selle seletuskirjast. Asjaolu, et määruse nr 2

seletuskirja järgi on reisimise taastumise ajaks oluline säilitada kriitiline hulk kvaliteetseid

teenusepakkujaid, ei tähenda, et määruse eesmärgiks oli toetuste määramine konkreetsetele

käitistele. Määruse koostajale ei saanud olla teadmata, et ühel ettevõtjal võib olla mitu

toitlustuskohta, mis kõik ei pruugi asuda Tallinna vanalinnas, või võib ettevõtja samaaegselt

üldse tegutseda erinevates valdkondades. Sellele vaatamata on toetus selgelt ette nähtud

ettevõtjapõhiselt ning käibemaksukohustuslaste puhul KMD-des deklareeritud käivet silmas

pidades.

14. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et määruse nr 2 asjakohaseid norme ei saa

tõlgendada halduskohtu otsuses toodud viisil. Asjaolu, et käibemaksukohustuslaseks olevad

Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad ei saanud määruse nr 2 järgi esitada käitise põhist

kasumiaruannet, ei olnud lünk, mida oleks saanud ületada analoogia abil. Ka

mittekäibemaksukohustuslasest Tallinna vanalinna toitlustusettevõtjad puhul loeti määruse nr

2 § 4 p 10 järgi käibeks taotleja ehk ettevõtja kasumiaruande müügitulud ja muud äritulud,

mitte konkreetse käitise müügitulud ja muud äritulud.

Halduskohus oleks saanud jätta määruse nr 2 asjakohase regulatsiooni kohaldamata vaid

vastuolu korral põhiseadusega.

15. Kaebaja on leidnud, et kui määrus nr 2 ei arvesta mitte Tallinna vanalinnas asuva

tegevuskoha käibe langust, vaid äriühingu kui terviku käibe langust, kujutaks vastav tingimus

endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset võrdsus- ja ettevõtluspõhiõiguse riivet (PS § 12

lg 1, § 31 lg 1, § 11).

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et siinses asjas pole tegemist kaebajate ebavõrdse

kohtlemisega. Määrusest nr 2 ei nähtu, et toetust peaksid saama kõik Tallinna vanalinna

toitlustusettevõtjad, kelle vanalinnas asuvate toitlustuskohtade käive langes vähemalt 60%.

Vanalinnas toitlustuskohta omavatele ettevõtjatele nähti määrusega nr 2 toetuse maksmise

võimalus

ette,

sest

võrreldes

teistes

Tallinna

ja

Eesti

piirkondades

asuvate

toitlustusettevõtjatega oli neil toitlustuskoha asukoha tõttu (Tallinna vanalinn ja selle

orienteeritus turismile) tekkinud koroonaviiruse puhangust ja sellega seotud piirangutest

3-21-1022

8(8)

tingitud turistide hulga vähenemise tõttu olulisi majanduslikke raskusi. Seega oli Tallinna

vanalinnas toitlustuskoha omamine baastingimuseks, et üldse kvalifitseeruda määruses 2

toodud toetusmeetmele, mitte eraldiseisvaks toetuse saamise tingimuseks. Määruse nr 2 § 9 lg

1 nägi toetuse saamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: 1) käibe langus vähemalt 60%

ning 2) 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma vähemalt 7500 eurot.

Eespool viidatud COVID-19 raamistiku järgi oli riigiabi andmine lubatud ettevõtjatele, kellel

on ootamatu likviidsusnappus või likviidsuspuudus, riigiabi meetmetega tuli tagada

märkimisväärset kahju kannatavate ettevõtjate elujõulisus. COVID-19 raamistiku alusel

määrust nr 2 kehtestades otsustas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister, et teiste hulgas

tuleb tagada Tallinna vanalinnas paiknevates hoonetes toitlustamisega tegelevate ettevõtjate

elujõulisus. Ettevõtja elujõulisust ei näita vaid asjaolu, millised käibemuutused toimuvad tema

ühes konkreetses toitlustuskohas, vaid olulised on ettevõtja kui terviku majandusnäitajad.

Kaebajate käibe langus ei ületanud 60%, POMO EESTI OÜ-l esines isegi käibe tõus. Seega,

kuigi koroonaviiruse leviku ja sellega kaasnenud piirangute tõttu oli kaebajatel majanduslikult

raske, ei õigustanud see riigiabi andmist määruse nr 2 alusel.

Lähtuvalt eeltoodust ei ole õige võrrelda ettevõtjaid, kelle osa käitisi asuvad väljaspool

Tallinna vanalinna, ettevõtjatega, kelle kõik käitised on vanalinnas. Nimetatud kriteeriumid ei

iseloomusta ettevõtjate majanduslikku seisu. Kuna kõikidel ettevõtjatel, kes kvalifitseerusid

määruse nr 2 § 6 p-s 3 nimetatud toetuse saajaks, pidi esinema käibe langus vähemalt 60%, ei

ole kaebajaid ebavõrdselt koheldud.

16. Eelnevalt toodud põhjendustel ei saa ka väita, et määruse nr 2 regulatsioon riivaks

ettevõtlusvabadust ning oleks ebaproportsionaalne. Riigil on abimeetmete kehtestamisel suur

kaalutlusruum ning kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et regulatsioon peaks olema

kehtestatud viisil, et ka nemad kvalifitseeruksid riigiabile.

17. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

04.11.2021 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.

II

18. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ning jätab kaebuse

tervikuna rahuldamata, tuleb rahuldamata jätta ka OÜ Hunt Kriimsilm apellatsioonkaebus.

19. Arvestades eelnevat, ei võta ringkonnakohus asja materjalide juurde OÜ Hunt Kriimsilm

apellatsioonkaebusele esitatud tõendeid (lisad 1.1-3), sest need puudutavad küsimust, kas pubi

Hell Hunt käive langes üle 60%. Nimetatud tõenditel ei ole asjas tähtsust, sest eeltoodud

asjaolu ei ole vaja tõendada (HKMS § 62 lg 2).

III

20. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud

kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1). EIS on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

15 eurot, mis tuleb kaebajatelt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)