2-22-7139/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Imbi Sidok-Toomsalu, Maris Kuurberg ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht 05.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7139

Kohtuasi

AS LTH-Baas hagi D, U, E, L, H, R, Y, Q, N, D ja B

vastu

töölepingute

ülesütlemisavalduste

tühisuse

tuvastamise,

töölepingute

lõpetamise

ja

kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.07.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS LTH-Baas määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

AS

LTH-Baas

(registrikood

10449400),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja

Martin Männik

Kostja I D (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II U (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja III E (isikukood (XXXXXXXXXXX)

Kostja IV L (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja V H (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja VI R (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja VII Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja VIII Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja IX N (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja X D (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja XI B (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 11.07.2022 määrus tühistada ja saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

2-22-7139

3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jaotab maakohus asja uuel

lahendamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A LTH-Baas (hageja) esitas 12.05.2022 Harju Maakohtule hagi D (kostja I), U (kostja II), E

(kostja III), L (IV), H (kostja V), R (kostja VI), Y (kostja VII), Q (kostja VIII), N (kostja IX),

D (kostja X), B (kostja XI) vastu töölepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingute

lõpetamise ja kahju hüvitamise nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt töötasid kostjad hageja juures tähtajaliste töölepingute alusel

laevaehitusspetsialistidena. Kostjate töökohaks oli töölepingu järgi Tallinn, kuid aprillis 2022

tegid kostjad tööd Prantsusmaal töölähetusel viibides. Tööülesannete täitmine oli töölepingute

kohaselt seotud töölähetustega.

3. Kostjad ei ilmunud 12.04.2022 tööle oma töökohta Prantsusmaal ning esitasid samal päeval

hagejale töölepingute ülesütlemise avaldused sooviga lõpetada töösuhe samal päeval. Kostjad

on ülesütlemisavaldustes viidanud põhjustena perekondlikele asjaoludele ja/või Ukrainas

toimuvale sõjategevusele. Samas ei ole kostjad nende asjaolude esinemise kohta esitanud

tõendeid. Hagiavalduse kohaselt sai hagejale teatavaks asjaolu, et töölepingute ülesütlemise

tegelikuks põhjuseks oli, et kostjad saaksid asuda võimalikult kiiresti tööle hageja konkurendi

juurde Prantsusmaal. Sellest tulenevalt ei olnud kostjate avaldused seadusele vastavad, sest neil

ei olnud töölepingute ülesütlemiseks mõjuvaid põhjusi. Seega leiab hageja, et töölepingute

ülesütlemine oli tühine töölepingu seaduse (TLS) § 104 lõike 1 kohaselt. Kuivõrd töölepingute

ülesütlemine oli tühine ning hageja ei soovi enam kostjatega töösuhte jätkamist, palub hageja

kohtul kostjatega töölepingud lõpetada (TLS § 107 lõiked 1 ja 2).

4. Lisaks on hageja esitanud kahju hüvitamise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lõike 1

alusel, sest hagejale on tekkinud kostjate ootamatu töölt lahkumise tõttu olulises ulatuses kahju.

Hageja palub kostjatelt hageja kasuks välja mõista kostjalt I 4086.80 eurot; kostjalt II 4086.80

eurot; kostjalt III 4081.67 eurot; kostjalt IV 4081.67 eurot; kostjalt V 4081.03 eurot; kostjalt VI

4081.03 eurot; kostjalt VII 4050.01 eurot; kostjalt VIII 4071.12 eurot; kostjalt IX 4081.03

eurot; kostjalt X 4071.12 eurot; kostjalt XI 4081.03 eurot.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju

Maakohus

keeldus

11.07.2022

määrusega

hagi

menetlusse

võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõike 1 punkti 2 alusel ja jättis menetluskulud

hageja kanda.

6. Maakohtu määruse kohaselt ei allu asi Eesti kohtule. Maakohus kontrollis Eesti Vabariigi ja

Ukraina lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades (Eesti-Ukraina

õigusabileping) alusel, kas vaidlus allub Eesti kohtule. Maakohus hindas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS-i) alusel, kas kostjate elukoht on Eestis ning leidis, et kostjatel ei ole

Eestis elukohta. Samuti ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, kas kostjate elukoht on Ukrainas

või Prantsusmaal, mistõttu lähtus maakohus kostjate viibimiskohast. Hageja väitel jäid kostjad

tööle Prantsusmaale ning seega on nende tegutsemise koht Prantsusmaal. Sellest tulenevalt tuleks

maakohtu hinnangul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis

määrus) art 22 lõikest 1 tulenevalt esitada hagi Prantsusmaa kohtusse.

2-22-7139

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Määruskaebuse väidete kohaselt tegi maakohus menetlusvea, lugedes kõikide kostjate

viibimiskohaks Prantsusmaa vaid hageja poolt avaldatu alusel selle kohta, milline oli kostjate

viibimiskoht 2022. a aprillis. Kohus on tuginenud oletustele ega ole teinud mistahes

menetlustoiminguid tõendite hankimiseks, nt ei ole küsinud kostjate seisukohta nende

viibimiskoha kohta. Sellise võimaluse näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372

lõige 3, mille kohaselt võib kohus vajadusel küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise

lahendamiseks ja pooled ära kuulata.

9. Hageja nõustub maakohtuga, et kostjate elukoha/viibimiskohana ei ole võimalik määratleda

Ukrainat. Siiski leiab hageja, et maakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et töö tegemise

asukoht töölepingutes oli Tallinn ning et kostjatel olid Eestis elamisload ja registreeritud

rahvastikuregistrijärgne aadress. Hageja palub ringkonnakohtul anda hinnang, kas maakohus

leidis õigesti, et eelnimetatud asjaolude alusel ei saaks kostjate elukohana määratleda Eestit.

10. Kui ringkonnakohtu hinnangul peaks mingil põhjusel kohtualluvus kuuluma Ukrainale, on

hagejal sõjaolukorra tõttu keeruline oma õigusi seal kaitsta. Samuti ei ole kostjatelt põhjendatud

oodata, et nende sooviks oleks asja lahendamine Ukraina kohtus.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule

hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et asi ei allu Harju Maakohtule,

on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid

asjaolusid kohaselt välja selgitanud.

14. Käesoleval juhul on hageja esitanud töölepingute ülesütlemisavalduste tühisuse

tuvastamise, töölepingute lõpetamise ja kahju hüvitamise nõuded. Rahvusvahelise

kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lõike 1 järgi kindlaks see, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lõike 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib

selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest

tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

15. Kohtualluvuse määramisel kohaldas maakohus esmalt Eesti-Ukraina õigusabilepingut.

Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lõige 1 sätestab, et kummagi lepingupoole kohtud on

pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Eelnevast tulenevalt

pidi maakohus kindlaks tegema kostjate elukoha. Selleks, et tuvastada, kas kostjate elukoht

asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lõikes 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et

isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS-i kommentaaridest nähtuvalt

tuleb isiku alaline või peamine elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline

elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega

ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms.

Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas.

Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid

teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt

2-22-7139

elama (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne § 14/3.2.1.).

Käesoleval juhul leidis maakohus, et kostjate elukoht ei ole Eestis.

16. Samuti ei ole maakohtu hinnangul võimalik kindlaks teha, kas kostjate elukoht on Ukrainas.

Maakohus tugines hageja väitele, et kellele teadaolevalt jäid kostjad aprillis peale töösuhte

lõppemist Prantsusmaale hageja konkurendi juurde tööle. TsÜS § 14 lõige 4 sätestab, et kui

isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.

Maakohus luges kostjate viibimiskohaks Prantsusmaa. Kui kostja elab Euroopa Liidu

liikmesriigis ja tegemist on tsiviil- või kaubandusasjaga, määratakse rahvusvaheline

kohtualluvus Brüssel I bis määruse sätete kohaselt. Brüssel I bis määruse art 22 lõikest 1

tuleneb, et tööandja võib algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi

kohtus. Seega on maakohtu hinnangul Brüssel I bis määruse art 22 lõike 1 kohaselt pädev asja

lahendama Prantsusmaa kohus.

17. Hageja on palunud ringkonnakohtu hinnangut, kas asjaolu, et töölepingutes oli töö tegemise

asukohaks

märgitud

Tallinn,

kostjatel

olid

Eestis

elamisload

ja

registreeritud

rahvastikuregistrijärgne

aadress,

ei

anna

piisavalt

alust,

et

lugeda

kostjate

elukoha/viibimiskohana Eesti, mitte Prantsusmaa.

18. Ringkonnakohus selgitab, et töölepingutes töö tegemise asukoha märkimine ei ole elukoha

ega ka käesoleval juhul kohtualluvuse määramisel otsustava tähtsusega, see ei ole käsitletav

kohtualluvuse kokkuleppena TsMS § 71 järgi. Samuti selgitab ringkonnakohus, et

rahvastikuregistrisse kantud andmetel on üksnes informatiivne ja statistiline tähendus ning

kohus ei ole kohtualluvuse määramisel seotud rahvastikuregistri andmetega. Elukoha kanne

rahvastikuregistris on vaid üks võimalikest tõenditest alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata

koos teiste tõenditega (TsMS § 232 lõige 1). Ühtlasi ei ole isiku alalise elukoha kindlaks

tegemisel oluline tema elamisloa olemasolu. Küll aga ei nähtu ringkonnakohtule, millel põhineb

maakohtu veendumus, et kostjatel Eestis elukoht puudub. Kohtul on kohustus teha mõistlikud

jõupingutused kostjate elukoha teadasaamiseks. Kohtul on võimalik koguda kostjate kohta

andmeid

erinevatest

registritest,

sh

Politsei-

ja

Piirivalveametilt,

äriregistrist,

kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse registrist jms.

19. Samuti võib kohus TsMS § 372 lõike 3 järgi vajaduse korral küsida kostjate seisukohta hagi

menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata. Riigikohus on lahendis nr

3-2-1-123-12 (punktis 11) leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi

allub Eesti kohtule, on üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul

on võimalik ka kostjal avaldada arvamust enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on

hagi menetlusse võtmise otsustamiseks rohkem infot. Kostjate teavitamine nende vastu esitatud

hagist on oluline antud juhul ka seetõttu, et Brüssel I bis määruse art 26 lõike 1 kohaselt allub

asi üldjuhul ka sellele kohtule, kuhu kostja ilmub, st kostjal on võimalik kohtualluvusega

nõustuda ja osaleda menetluses isegi juhul, kui muudest Brüssel I bis määruse sätetest

kohtualluvust ei tulene. Seega ei saa enne kostjalt seisukoha küsimist välistada, et asi allub

Brüssel I bis määruse järgi Eesti kohtule. Hagi menetlusse võtmisest saab maakohus keelduda,

kui kostjate elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei

vasta kohtule. Asja materjalide kohaselt on hagejal olemas ning ka kohtule esitatud kostjate

telefoninumbrid ja e-posti aadressid. Samas ei nähtu toimikust, et maakohus oleks püüdnud

kostjatega kontakteeruda, et selgitada välja, kus on nende tegelik elukoht.

20. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul teha vajalikud päringud, küsida kostjate seisukohti

ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang sellele, kas kostjate alaline elukoht asub Eestis.

Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lõike 2 kohaldamist. Selle sätte järgi võib isiku

elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu

ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on

2-22-7139

mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-16, punkt 13).

21. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui maakohus leiab, et kostjate alaline elukoht ei ole

Eestis, tuleb Brüssel I bis määruse art 62 lõikest 2 lähtuvalt kohaldada nende alalise elukoha

kindlakstegemiseks vastava riigi seadust (antud juhul eelduslikult Prantsusmaa õigust).

22. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul kohtualluvuse määramise

aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on keeldunud ennatlikult hagi

menetlusse võtmisest. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule

tagasi hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu

lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme

kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)