2-21-18429/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Krista Kirspuu

Määruse tegemise aeg ja koht 04.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18429

Kohtuasi

X (X) kaebus kohtutäituri Kaire Põltsi 28.09.2021 ja

15.11.2021 otsustele täiteasjas nr 025/2010/4416

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Kohtutäituri Kaire Põltsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Andreas Veeret

Puudutatud isikud:

Tallinna

kohtutäitur

Kaire

Põlts

(isikukood

XXXXXXXXXXX) esindajad vandeadvokaadid Elmer

Muna ja Evelin Prunt

Tallinna

kohtutäitur

Kristiina

Feinman

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21.12.2021 määrus osas, milles kohus jättis avaldaja

maakohtu menetluskulud tema enda kanda ja teha tühistatud osas uus määrus,

millega jätta avaldaja maakohtukulud kohtutäituri kanda. Muus osas jätta

maakohtu määrus muutmata.

2. Kohtumääruse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

2.1. Rahuldada X kaebus Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 28.09.2021 ja

15.11.2021 otsustele täiteasjas nr 025/2010/4416.

2.2. Tühistada Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 28.09.2021 ja 15.11.2021 otsused

täiteasjas nr 025/2010/4416.

2.3. Kohustada Tallinna kohtutäiturit Kaire Põltsi tegema uus otsus võlgniku

kaebuse kohta osas, mis puudutab kohtutäituri tasu.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2.4. Jätta X maakohtu menetluskulud Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi kanda ja

ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

2.5. X määruskaebusega seotud menetlusosalist menetluskulud jätta Tallinna

kohtutäituri Kaire Põltsi kanda.

2.6. Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi määruskaebusega seotud menetlusosaliste

menetluskulud jätta Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi kanda.

2.7. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva

määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

3. X määruskaebus rahuldada.

4. Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja

kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui

menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel

lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.

Avaldaja nõue ja avalduse aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja/võlgnik) esitas 24.11.2021 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Kaire Põltsi

(kohtutäitur) 28.09.2021 ja 15.11.2021 otsustele täiteasjas nr 025/2010/4416. Avaldaja palus

tühistada nimetatud otsused ja jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.

2. Asjaolude kohaselt oli täiteasjas nr 025/2010/4416 täitedokumendiks Harju Maakohtu

06.05.2009 otsus, millega kohus mõistis võlgnikult W kasuks enamsaadud ühisvara arvelt välja

67 583,06 eurot. W (sissenõudja I) suri 2020 detsembris ning tema üldõigusjärglastena astusid

sissenõudjatena Y ja C (sissenõudja I õigusjärglased). Täitedokumendist tulenevate nõuete

tagamiseks seati võlgnikule kuulunud korteriomandile (KKK, Tallinn) ja parkimiskohale (SSS,

Tallinn) kohtulikud hüpoteegid - korterile 42 018,39 eurot ja parkimiskohale 25 564,66 eurot.

Hüpoteek korterile oli neljandal järjekohal ja parkimiskohale teisel järjekohal.

Kohtutäitur Kristiina Feinman esitas 16.07.2018 ja 21.08.2018 kohtutäiturile sundtäitmisega

ühinemiseks kaks avaldust täiteasjades nr 034/2018/837 ja 034/2018/1086. Täiteasja nr

034/2018/837 aluseks oli Y (sissenõudja II ja sissenõudja I õigusjärglane) 05.06.2018

täitmisavaldus, millega ta soovis realiseerida võlgniku vastu olevate nõuete tagamiseks

korterile seatud hüpoteegi 127 823,30 eurot. Sissenõudja II kasuks seatud hüpoteek asus

kinnistusraamatus kolmandal järjekohal. Täiteasja nr 034/2018/1086 aluseks oli Qi

(sissenõudja III) 24.07.2018 täitmisavaldus. Ta soovis realiseerida võlgniku vastu olevate

nõuete tagamiseks parkimiskohale seatud hüpoteegi 31 955,82 eurot. Sissenõudja III kasuks

seatud hüpoteek asus kinnistusraamatus esimesel järjekohal. Kohtutäitur tegi otsused

sundtäitmisega ühinemise kohta 20.07.2018 täiteasjas 034/2018/837 ja 22.08.2018 täiteasjas

034/2018/1086.

Täiendava tulemi jagamine toimus 28.09.2021, mille raames osalejad avaldasid, et nad olid

nõus vara müügist saadud tulemi väljamaksmisega sissenõudjale II (tulem korteri müügist) ja

sissenõudjale III (tulem parkimiskoha müügist). Kohtutäituri täiendava tasu osas

menetlusosalised seisukohta ei avaldanud, kuna tulemi jagamise hetkeks ei olnud kohtutäitur

neile tasunõude aluseks olevat otsust veel edastanud.

Hiljem samal päeval edastas kohtutäitur aktid tulemi jaotamise kohta, millest nähtuvalt määras

kohtutäitur endale sissenõudja II nõude täitmise eest eelisjärjekorras põhitasu väljamaksmise

5 181,12 eurot ning sissenõudjale III nõude täitmise eest eelisjärjekorras põhitasu

väljamaksmise 1 796,56 eurot (kokku 6 977,68 eurot). Sissenõudjale II väljamakstavaks

summaks oli 122 570,18 eurot ja sissenõudjale III 22 710 eurot. Tasuotsuse saatis kohtutäitur

võlgnikule 28.09.2021 pärast tulemi jaotamise aktide edastamist.

Kohtutäitur Kristiina Feinman teatas kohtutäiturile 28.09.2021, et ta polnud nõus tulemi

jaotamise aktides toodud põhitasu jaotusega. Võlgnik esitas 08.10.2021 kaebuse kohtutäituri

28.09.2021 tasuotsusele. Kohtutäitur jättis 15.11.2021 võlgniku kaebuse ja kohtutäituri

Kristiina Feinmani vastuväited rahuldamata. Võlgnik sai 15.11.2021 otsuse kätte 17.11.2021.

Kohtutäituril ei olnud õiguslikku alust nõuda võlgnikult tasuotsuses toodud täiendavate

põhitasude maksmist. Juhul, kui toimub sundtäitmisega ühinemine täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 149 lg 1 alusel, tekib olukord, kus kinnisasja arestinud ja kinnisasja müüva kohtutäituri

menetluses on mitme sissenõudja nõuded, s.o nii algse sissenõudja täitmisavaldus kui ühinenud

sissenõudjate täitmisavaldused. See ei tähendanud, et kohtutäitur võiks sundtäitmisega

ühinemise korral nõuda võlgnikult põhitasu mitme nõude täitmise eest. Võlgnikult ei tohtinud

nõuda põhitasu nende täitmisavalduste eest, mis esitati TMS § 149 lg 1 alusel. Kohtutäitur sai

nõuda menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu vaid selle menetluse eest,

milles ta korraldas kinnisasja arestimise ja müügi. Käesoleva kaasuse kontekstis tähendas see,

et kohtutäitur sai nõuda põhitasu vaid täiteasja nr 025/2010/4416 ja selle raames algse

sissenõudja nõude (Harju Maakohtu 06.05.2009 otsusest tulenev nõue 67 583,06 eurot)

sundtäitmise eest. Kohtutäitur ei tohtinud nõuda võlgnikult põhitasu sissenõudjate II ja III

täitmisavalduste menetlemise eest (täiteasjad nr 034/2018/837 ja 034/2018/1086). Kohtutäitur

oli juba määranud endale täitemenetluses piisava põhitasu ja lisatasud.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Kohtutäitur vaidles avaldusele vastu, palus lahendada asi kompromissiga või jätta avaldus

rahuldamata. Kohtutäituri ametitoiming oli tasuline. Kohtutäitur oli kogumis täitnud enda

sissenõudja nõuet ning ka ühinenud sissenõudjate nõudeid. Kinnisasja arestinud kohtutäitur oli

õigustatud teisele kohtutäiturile täitmiseks esitatud hüpoteegiga tagatud nõude täitmise eest tasu

nõudma, kui nõue oli reaalselt kinnistu arestinud ja realiseerinud kohtutäituri poolt täidetud.

Täitemenetlus kujunes tavapärasest oluliselt keerukamaks peale teise sissenõudjate ühinemist.

Kohtutäitur täitis reaalselt ühinenud sissenõudjate võlanõudeid. Kohtutäitur esitas juba

15.11.2021 otsuses oma seisukohad ja põhjendused ning ta jäi nende juurde.

4. Sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur Kristiina Feinman, sissenõudja I õigusjärglased (st ka

sissenõudja II) ja sissenõudja III toetasid avaldaja kaebust.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus rahuldas avalduse ja tühistas kohtutäituri 28.09.2021 ja 15.11.2021 otsused

täiteasjas nr 025/2010/4416, kohustas kohtutäiturit tegema uue otsuse võlgniku kaebuse kohta

osas, mis puudutab kohtutäituri tasu. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

ja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kohtutäituri kanda. Kohus mõistis avaldaja kasuks

kohtutäiturilt välja 15 eurot (riigilõiv).

Maakohus lahendas avaldust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 15, § 477

lg-te 1, 2, 5 ja 7, TMS § 217 lg 1, § 218 lg 1, § 38 lg-te 1 ja 2, § 174 lg 2, § 149, kohtutäituri

seaduse (KTS) § 29 lg 1, § 28 lg 2, § 43, § 45 lg 1, § 53 alusel. Kohus leidis, et kohustuslik

kohtueelne menetlus oli viidud läbi ja avaldus kohtule esitatud õigeaegselt.

Kohus tuvastas, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse hüpoteegiga tagatud nõude täitmise

suhtes mõisteti võlgnikult täiteasjas 025/2010/4416 välja kohtutäituri tasu 5 400 eurot (sh

käibemaks 20% 900 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude 127 823,30 eurot täitmise eest ühinenud

sissenõudja II kasuks ja kohtutäituri tasu 2 520 eurot (sh käibemaks 20% 420 eurot)

hüpoteegiga tagatud nõude 31 955,83 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja III kasuks.

Kohtutäitur pidas kinni kohtutäituri tasu võrdeliselt sissenõudja kasuks täidetava nõude

summaga. Isegi kui, menetluste ühendamisega oli kohtutäitur pidanud toiminguid läbi viima

suurel hulgal, siis nimetatu ei andnud alust nõuda mitmekordset põhitasu. Kohtutäituri tasu

sissenõudmise aluseks oli kohtutäituri sellekohane otsus. Kaebuse rahuldamise korral peab

kohtutäitur alusetult saadud põhitasud tagastama. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohtinud

võlgnikult nõuda kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis

esitati TMS § 149 alusel. Kohtutäitur saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja

enampakkumise lisatasu selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja

müügi (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13). Seega nõustus kohus avaldajaga, et

enampakkumist läbiviival kohtutäituril oli õigus saada vaid ühinenud täitemenetluse puhul

täitemenetluse alustamise tasu ning põhitasu ja enampakkumise lisatasu sai kohtutäitur vaid

oma menetluses, milleks oli täitemenetlus nr 025/2010/4416.

Kohus märkis, et lahendis kajastamata tõendid, väited ja seisukohad ei omanud sisulist

tähendust, mistõttu kohus neile ei vastanud.

Kohtutäituri määruskaebus

6. Kohtutäitur palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega jätta avaldus rahuldamata.

Menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti KTS § 28 ja § 29 ning jättis KTS § 32 lg 2, § 32 lg 41 ja § 35

kohaldamata. Kohus ajas omavahel segamini erinevad kohtutäituri tasu liigid ja jättis

tähelepanuta, et Riigikohtu viidatud selgitus puudutas üksnes menetluse alustamise tasu (mitte

aga menetluse põhitasu) nõudmise õigust. Maakohtu määrus loob olukorra, kus kinnisasja

müüv kohtutäitur peaks enda ametitoiminguid tegema sisuliselt tasuta. Maakohtu sellekohane

järeldus oli vastuolus kohtutäituri ametitoimingu tasulisuse printsiibiga. Selline olukord, kus

menetlusega ühinenud sissenõudjate nõuete täitmine muutuks pärast ühinemisavalduse

esitamist tasuta täitemenetluse läbiviimiseks, ei oleks kooskõlas seadusandja tahte ning

kohtutäituri tasu määramise aluseks olevate põhimõtetega. Kohus jättis arvesse võtmata, et

põhitasu 456,84 eurot ei olnud proportsionaalne sissenõudjate II ja III ühinemise järgselt

kohtutäituri töömahu, menetluse keerukuse ja täitetoimingute arvu suurenemisega.

Kohus ei arvestanud kohtutäituri poolt esiletoodud asjaolusid, mis kinnitasid, et

täitemenetlusega ühinenud sissenõudjate tõttu läks kohtutäituri töömaht märkimisväärselt

suuremaks. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et ühe sissenõudja avalduse alusel toimuvas

täiteasjas lubatava põhitasu eesmärk ei olnud katta võimalike lisanduvate täitetoimingute

kulusid, kui üks või enam sissenõudjat soovib esitada TMS § 149 kohaselt ühinemisavalduse.

Menetlusega ühinemise võimalus oli ette nähtud ennekõike selleks, et vältida sama kinnisasja

mitmekordset müüki mitmes paralleelselt toimuvas täitemenetluses. Sissenõudjate poolt

menetlusega ühinemine ei vähendanud kohtutäituri töömahtu.

Kinnisasja müüki korraldaval kohtutäituril pidi olema õigus nõuda põhitasu nii tema poolt

alustatud kui ka ühinenud täiteasjades täitmisel olevate nõuete eest. Seda kinnitas täiendavalt

ka põhitasu sissenõutavaks muutumise kord. Kui võlgnikule toimetati kolmes täitemenetluses

kätte eraldi kolm täitmisteadet, siis pidi ka võlgnikule olema ettenähtav, et tasumisele kuulus

tervikuna kolm eraldi põhitasu (v.a kui võlgnik rahuldab nõuded vabatahtlikuks täitmiseks

määratud tähtaja jooksul, KTS § 28 lg 2). Maakohus eelnevat ei arvestanud, vaid jättis KTS §

32 lg-d 2 ja 41 kohaldamata.

Kohtuasjas nr 2-17-3120 olid kohtud kinnitanud, et ühe või mitme sissenõudja ühinemisel TMS

§ 149 alusel teise täiteasjaga, tekib kinnisasja müüki korraldaval kohtutäituril õigus nõuda

võlgnikult põhitasu maksmist iga täitmisel oleva nõude eest eraldi. Maakohus jättis

analüüsimata kõik kohtutäituri väited ja esiletoodud asjaolud. Võlgniku käitumine oli ka

vastuoluline, kuna võlgnikul puudusid vastuväited jaotuskavale ja kohtutäituri tasule.

Kohtulahend oli sisuliselt arusaamatu ega pole jälgitav. Maakohus väljus kaebuse piiridest,

kuna avaldaja ei esitanud kohustamisnõuet.

Avaldaja määruskaebus

7. Avaldaja palus tühistada määruse osas, milles kohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda

kanda ja palus teha uue määruse, millega jätta avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda.

Maakohus tegi kaalutlusvea menetluskulusid jagades ega põhjendanud oma otsust. Hagita

menetluses oli õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehakse.

Kohus oleks pidanud põhjendama, miks avalduse rahuldamisel pidi avaldaja enda kulusid ise

kandma.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtajad nendele

vastamiseks.

9. Kohtutäitur ja avaldaja vaidlesid teineteise kaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Sissenõudjad II ja III vaidlesid kohtutäituri määruskaebusele vastu.

10. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

11. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjaliga, leiab, et kohtutäituri määruskaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 alusel. Avaldaja

määruskaebus on põhjendatud osaliselt ja vaidlustatud maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg

2 ja § 659 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja menetluskulud tema enda

kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab avaldaja maakohtus kantud

menetluskulud kohtutäituri kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Kuna

ringkonnakohus

muudab

maakohtu

lahendi

resolutsiooni,

märgib

ta

määruse

tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt TsMS § 654 lg-le 22.

Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus

TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja lahendamisel seotud

kaebuse piiridega. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis

sissenõudjate ja kohtutäiturite menetluskulud nende endi kanda. Vaidlustamata osas on

maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.

12. Vastuseks kohtutäituri määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Praegusel juhul vaidlustas võlgnik kohtutäituri 28.09.2021 otsust (avalduse lisa nr 13), mille

kohaselt määras kohtutäitur KTS § 28-31 ja § 35 tasu 5 400 eurot (sh käibemaks 20% 900 eurot)

hüpoteegiga tagatud nõude 127 823,30 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja II kasuks ning

kohtutäituri tasu 2 520 eurot (sh käibemaks 20% 420 eurot) hüpoteegiga tagatud nõude

31 955,83 eurot täitmise eest ühinenud sissenõudja III kasuks. Kohtutäitur pidas kinni

kohtutäituri tasu võrdeliselt sissenõudja kasuks täidetava nõude summaga.

Tegemist oli sissenõudjate II ja III nõuetega, mida täitis kohtutäitur Kristina Feinman

täiteasjades nr 034/2018/837 ja nr 034/2018/1086. Kohtutäitur Kaire Põlts lubas 20.07.2018 ja

22.08.2018 sissenõudjatel II ja III ühineda täiteasjaga nr 025/2010/4416. Tegemist oli TMS §

149 olukorraga. Otsusest nähtus, et tegemist oli kohtutäituri põhitasuga, mida kohtutäitur oli

arvestanud KTS § 35 toodud tabeli alusel, kus põhitasu määrad sõltusid sissenõude summast.

Praeguses asjas ei olnud vaidluse all ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu (kohtutäitur

Kristiina Feinman), vaid kinnisasju müünud kohtutäituri tasu (kohtutäitur Kaire Põlts).

Maakohus on õigesti viidanud asja lahendamisel Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-164-13.

Viidatud lahendis märkis Riigikohus, millist tasu on õigustatud saama ühinemisavalduse

esitanud kohtutäitur ja samuti märkis, millist tasu on õigustatud saama täitemenetlust läbiviiv

kohtutäitur TMS § 149 olukorras. Viidatud lahendis sedastas Riigikohus mh, et asjakohane

regulatsioon on puudulik. Riigikohus märkis, et kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult

nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis

esitati TMS § 149 alusel. Kohtutäitur saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja

enampakkumise lisatasu selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasja arestimise ja müügi.

Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige

võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu.

Seega on õiged maakohtu järeldused ning maakohus ei kohaldanud vastavale seisukohale

asudes vääralt materiaalõigust ega järginud valesti Riigikohtu praktikas väljendatud juhiseid.

Kohtutäitur ei ole määruskaebuses toonud esile selliseid väiteid, mis annaks alust asuda

maakohtust erinevale järeldusele.

Töömahu väidetav suurenemine sai omada tähendust vaid lisatasu määramisel, mitte aga

põhitasu kontekstis. Seadus ei võimalda kohtutäituril määrata endale põhitasu diskretsiooni

alusel ehk sõltuvalt asja mahust ja keerukust oma suva alusel põhitasu suurendada. KTS § 28

lg 2 ning § 35 jj näevad ette kohtutäituri õiguse nõuda põhitasu, kas lähtuvalt sissenõude

summast (KTS § 35) või sätestab seadus kindlad põhitasu määrad (KTS § 36 jj). KTS ei luba

kohtutäituril nõuda täitemenetlusega ühinemise korral täiteasja mahu suurenemise argumendil

põhitasu iga sissenõudja nõude täitmise eest eraldi. Ka KTS § 32 lg-test 2 ega 41 ei tulene, et

sundtäitmisega ühinemise korral võib kohtutäitur nõuda kinnisasja müügi korral põhitasu eraldi

iga sissenõudja nõude täitmise eest. Vastupidi, Riigikohus on sellise tõlgenduse selgesõnaliselt

välistanud. Maakohtu määrus on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Määruskaebuses viidatud

tsiviilasjas nr 2-17-3120 oli vaidluse all sundtäitmisega ühinenud kohtutäituri tasu. See küsimus

ei ole aga käesolevas menetluses vaidluse all. Kohtutäituri viited täitemenetluse läbiviimisele

tasu saamata ei ole asjakohased. Kohtutäitur sai nõuda põhitasu täiteasja nr 025/2010/4416 ja

selle raames algse sissenõudja nõude sundtäitmise eest, milleks oli Harju Maakohtu 06.05.2009

otsusest tulenev nõue 67 583,06 eurot. Kohtutäitur määras endale täiteasjas nr 025/2010/4416

põhitasu ning ka lisatasu.

Kohtutäituri väited võlgniku vastuolulisele käitumisele ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks. Kohtutäituri tasu aluseks peab olema kohtutäituri sellekohane otsus (KTS § 31

lg 1 ja TMS § 38 lg 2). Võlgnikul on õigus otsuse saamisel seda vaidlustada. Tulemi jaotamisel

võlgnik kohtutäituri tasu osas seisukohta ei avaldanud (avalduse lisad nr 11 ja 12). Kohtutäitur

tegi ja edastas tasu kohta otsuse eraldi. Kohtutäituril puudus alus arvata, et võlgnik ei vaidlusta

tasuotsust. Maakohus märkis, et tema hinnangul menetlusosaliste kajastamata seisukohad ei

omanda asja lahendamise tähtsust ning seega on kaebaja etteheited selles osas maakohtule

alusetud.

Menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus hõlmab kohtutäituri algse otsuse

kui ka otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta. Menetlusosalise kohtusse

esitatud kaebuse eesmärk on tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Kohtul on

kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui

ka algne tasuotsus. Küll ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut

otsust teha (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 23.). Seega tuleb

kohtutäituril avaldaja kaebus uuesti läbi vaadata ja maakohus sai seda tulenevalt TsMS § 477

lg-st 5 lahendis märkida.

13. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles vaidlustas menetluskulude jaotuse. Avaldaja leidis,

et maakohus oleks pidanud jätma tema menetluskulud kohtutäituri kanda.

TsMS § 172 lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või

tõendi. Menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jagada kulud

menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14,

p 29). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme

kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu

15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus

menetluskulude jaotuse üle otsustades ei kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ja jättis oma

otsustuse põhjendamata.

Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise

regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulusid kandma kohtuvaidluse kaotanud pool.

Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on

otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi

menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 02.06.2008

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis

võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud vaidluse kaotanud osaliselt välja mõistmata.

TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab avaldaja menetluskulud kohtutäitur,

kui kohus avalduse rahuldab.

Käesoleval juhul avaldaja kaebus rahuldati. Maakohus aga leidis, et praegusel juhul tuli

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a avalduselt tasutud riigilõiv, mille kohus

mõistis kohtutäiturilt välja. Ringkonnakohus leiab, kohus ei ole sisuliselt põhjendanud

menetluskulude jaotust. Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis õigustaksid maakohtu

seisukohta. Ringkonnakohus tühistab määruse avaldaja menetluskulude jaotuse osas ja teeb uue

otsustuse, millega jätab avaldaja menetluskulud kohtutäituri kanda TsMS § 172 lg 1 teise lause

ja lg 10 alusel.

14. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad avaldaja kaebusega seotud ringkonnakohtus kantud

menetlusosalise menetluskulud kohtutäituri kanda. Kuna kohtutäituri määruskaebus jäi

rahuldamata, siis jäävad tema kaebusega seotud kõik menetlusosaliste menetluskulud

kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks, vaid seda

teeb maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS

§ 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)