2-22-4599/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

(tagaseljaotsus)

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

30.09.2022 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-4599

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi D Ki vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1929,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OK Incure OÜ (11542046), lepinguline

esindaja A-L V

Kostja D K (xxx)

Menetlustoimingu tegemise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista D Kilt OK Incure OÜ kasuks põhivõlgnevus 1100 eurot, intress

186,45 eurot ja hagi esitamise seisuga (30.03.2022) sissenõutavaks muutunud

viivis 99,09 eurot.

3. Jätta OK Incure OÜ hagi rahuldamata viivise 493,97 euro ja sissenõudmiskulu

50 euro osas.

4. Jätta menetluskulud 72% ulatuses D Ki kanda ja 28 % ulatuses OK Incure OÜ

kanda.

5. Määrata OK Incure OÜ menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 325 eurot.

6. Mõista D Kilt OK Incure OÜ kasuks välja menetluskulud summas 226,80 eurot.

7. Mõista välja D Kilt välja mõistetud menetluskuludelt (226,80 eurot) viivis

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2).

9. Toimetada tagaseljaotsus kostjale kätte avalikult.

2(4)

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30

päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Kostja võib tagaseljaotsusele esitada kaja menetluse taastamiseks tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult,

võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle

täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 sätestatud nõuetele.

Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte

vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb kostjal tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 (AS SEB Pank),

nr EE062200221059223099 (Swedbank AS), nr EE221700017003510302 (Luminor Bank

AS) või EE567700771003819792 (LHV Pank). Maksekorralduse selgitusse tuleb lisada

tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb kohtule esitada andmed riigilõivu tasumise kohta.

Kui menetlusosaline pole oma majandusliku seisu tõttu suuteline riigilõivu tasuma, on tal

õigus taotleda menetlusabi. Menetlusabi taotlemise korral tuleb menetlustoimingu

tegemiseks määratud tähtaja jooksul lisaks menetlusabi taotluse esitamisele teha ka nõutud

menetlustoiming (TsMS § 187 lg 6). Avalduse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Hüvitatavate menetlus-

kulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE SELGITUSED

TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest

välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude

õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste ja sissenõudmiskulu hüvitise

osas.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja xxx OÜ ja kostja kui

tarbija 16.07.2020 krediidilepingu nt xxx, mille alusel sai kostja krediiti summas 1100 eurot

intressimääraga 47,88% aastas.

VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene

lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

3(4)

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel

järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009

otsus nr 3-2-1-120-08 p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on

tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus

tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise

ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24).

Kohus selgitab, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud

Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline

viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma

eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

Käesolevas asjas leppisid pooled kokku, et viivis on võrdne intressimääraga, mis on 47,88%

aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8%, siis ületab

kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt

(24%). Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega.

Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu

regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema

kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti

tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020

otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Hageja õigus

nõuda tarbijalt enam kui kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat viivist ei tulene

ka asjaolust, et lepinguga on kokku lepitud sellises intressimääras (VÕS § 113 lg 1

kolmandas lause). Kohus leiab, et selline tõlgendus ei kaitse tarbijat ülemäära suurte

viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks kehtestatud

regulatsiooni ning Riigikohtu praktikat.

Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on

poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise

väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi

08.02.2021-25.03.2022 eest 99,09 eurot (1100 × 0,022% × 411). Hageja viivisenõue jääb

493,97 euro ulatuses rahuldamata (593,06 – 99,09).

Hageja palub kostjalt mh välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot VÕS § 1132

lg 2 alusel. Puuduste kõrvaldamise avalduses on hageja märkinud, et hageja on teinud

korduvalt pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud

kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks.

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

4(4)

1000 euro. Vastavalt VÕS § 1132 lg 6 käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Kohus leiab, hageja poolt viidatud VÕS § 1132 lg 2 ei anna automaatset alust nimetatud sättes

nimetatud summat nõuda, vaid hagejal peab olema sissenõudmisega seotud kulu ka

tegelikkuses tekkinud. Käesoleval juhul ei ole hageja välja toonud, millal ja milliseid

konkreetseid toiminguid ta on võla sissenõudmiseks teinud ning kui suured kulud on tal

seoses sellega tekkinud, sh iga konkreetse toimingu tegemisega. Seega leiab kohus, et

hagiavaldusest võla sissenõudmiskulu tekkimist ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

hagi sissenõudmiskulu hüvitise nõude osas rahuldamata.

Menetluskulud

TsMS 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus

rahuldab hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 1385,54 eurot, so ca 72%

hagihinnast, jätab kohus menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ning 28% ulatuses hageja

kanda.

Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 315 eurot.

TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna tasutud riigilõiv 315 eurot.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

226,80 eurot (315 x 72%).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik