2-19-19603/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

30. september 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-19603

Tsiviilasi

X pankrotihalduri hagi C vastu pankrotivara

tagasivõitmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

30 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXX)

pankrotihaldur Andrus Õnnik, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Hannes Toodu

Kostja (apellant): C (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades

viidatud

otsuse

põhjendusi

vastavalt

käesoleva

otsuse

põhjendava

osa

punktide 10.1–10.3 alapunktides märgitule.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku taotlus ringkonnakohtu

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja

vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 eurot ja mõista see

summa kostjalt C hageja X pankrotihalduri Andrus Õnniku kasuks välja.

5. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude tasumise korra kindlaksmääramiseks

osaliselt. Eelmises punktis 4 välja mõistetud menetluskulu hüvitis tuleb tasuda

Murula Advokaadibüroo OÜ pangakontole EE712200221066946136.

6. Mõista kostjalt C-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata

riigilõiv 1200 eurot, mis tuleb tasuda 24 kuu jooksul 50 euro suuruste osamaksetena

selliselt, et esimene osamakse tuleb tasuda 28. oktoobril 2022 ja järgmised

osamaksed 30 päeva jooksul eelmise osamakse tasumise tähtpäevast. Tunnistada

riigilõivu väljamõistmise osas otsus viivitamata täidetavaks. Tähtpäevaks tasumata

riigilõivu summalt tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

2 (14)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (võlgnik) pankrotihaldur Andrus Õnnik (hageja) esitas 13. detsembril 2019 Pärnu

Maakohtule hagi C (kostja) vastu vara tagasivõitmise nõudes. Hageja täpsustas oma nõudeid

25. septembril 2020 ja palus:

(1) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks:

(1.a) võlgniku ja kostja vahel 19. jaanuaril 2015 sõlmitud XXX asuva XXX kinnistu

(registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi: vaidlusalune kinnistu) kinkeleping ja

asjaõigusleping (edaspidi vastavalt: kinkeleping ja asjaõigusleping I);

(1.b) võlgniku ja kostja vahel samal päeval sõlmitud leping vaidlusalusele kinnistule

isikliku kasutusõiguse seadmise kohta ja asjaõigusleping (edaspidi vastavalt:

kasutusõiguse leping ja asjaõigusleping II);

(2) tunnustada võlgniku omandiõigust vaidlusalusele kinnistule ja kohustada kostjat

tagastama kinnistu võlgniku pankrotivarasse;

(3) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teises

jaos kostja omandiõiguse kohta senise kande kustutamiseks ja asendada kostja

tahteavaldus kohtuotsusega;

(4) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise

jakku võlgniku omanikuna sissekandmiseks ja asendada kostja tahteavaldus

kohtuotsusega;

(5) kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX

kolmandasse jakku võlgniku kasuks kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ja

asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

Y (edaspidi: võlausaldaja) esitas 3. juulil 2019 avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-10078). Maakohus kuulutas 15. oktoobri 2019

määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja;

-

pankrotiavalduse esitamise põhjus oli kohtulahendist tuleneva rahalise kohustuse

täitmata jätmine. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2018 otsusega tsiviilasjas

nr 2-13-34922 jäeti muutmata Pärnu Maakohtu 4. jaanuari 2017 otsus võlgnikult

võlausaldaja kasuks põhinõude 16 600 euro, menetluskulude 7098 euro ja viivise

väljamõistmiseks. Viidatud otsused jõustusid 5. veebruaril 2019. Pankrotimenetluses

ei ole olnud võimalik võlausaldaja nõuet täita, sest võlgnikul puudus vara ja piisav

sissetulek;

3 (14)

-

võlausaldaja esitas tsiviilasja nr 2-13-34922 aluseks oleva hagi 24. juulil 2013.

Kohtumenetluse ajal sõlmisid võlgnik ja kostja kinkelepingu, mille p 3.1 kohaselt

kinkis võlgnik vaidlusaluse kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega kostjale.

Samal kuupäeval sõlmisid võlgnik ja kostja ka kasutusõiguse lepingu, millega seati

võlgniku kasuks vaidlusalusele kinnistule isiklik kasutusõigus;

-

kostja oli tehingute ajal võlgniku lähikondne, olles võlgniku elukaaslane ning neil oli

ühine majapidamine ja on ühine laps;

-

vaidlusaluse kinnistu võõrandamisel lõppes võlgniku omandiõigus ainsale varale, mille

arvel olnuks võimalik täita võlausaldaja nõudeid. Nii muutus võlgnik maksejõuetuks.

Tehingute tõttu ei saa täita võlausaldaja nõudeid võlgniku vastu, sest võlgnikul pole

vara. Isikliku kasutusõiguse seadmisega koormati kinnistu sellise õigusega võlgniku

kasuks, mis muudab kinnistu väärtusetuks ja selle mõistlikel tingimustel võõrandamise

võimatuks. Seetõttu kahjustavad kinkeleping ja kasutusõiguse leping võlausaldaja

huve;

-

kasutusõiguse lepingus kinnitasid võlgnik ja kostja, et kinnistu jääb poolte ühisesse

valdusesse. Sõltumata kinnistusraamatu omanikukande muutumisest, jätkas võlgnik

kinnistu kasutamist täpselt samamoodi nagu enne lepingu sõlmimist. Eeltoodust võib

järeldada, et võlgnikul ei olnud tegelikku soovi kinnistut võõrandada. Lepingu eesmärk

oli vältida kohtulahendist tuleneva võimaliku nõude täitmist kinnistu arvel. Isikliku

kasutusõiguse seadmise tõttu on välistatud, et kinkeleping sõlmiti mingisuguse

varasema väidetava võlakohustuse katteks. Isikliku kasutusõiguse seadmise täiendav

negatiivne mõju kinnistu väärtusele ja võõrandamise võimalikkusele oli lepingu

pooltele teada ning seda rakendati ka täiendava abinõuna, et oluliselt raskendada

võlausaldaja poolt kinnistu arvel oma nõuete täitmist;

-

esineb pankrotiseadusest (PankrS) tulenev tehingu tagasivõitmise alus, sest kinke-

leping sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, võlgnik muutus

kinkimise tõttu maksejõuetuks ja kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Ühtlasi seati

võlgniku kasuks vaidlusalusele kinnistule isiklik kasutusõigus, mis vähendab selle

väärtust. Lisaks lepiti kokku, et kinnistu jääb võlgniku ja kostja ühisesse valdusesse.

Tehingutega kahjustati teadlikult võlausaldaja huve.

2. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 17. detsembri 2019 määrusega ja määras seada

vaidlusalule kinnistule käsutamise keelumärge võlgniku kasuks. Kostja esitas sellele määrusele

17. jaanuaril 2020 määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 11. märtsil 2020 rahuldamata.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

võlgnik ei andnud kostjale kinkelepingu eset üle tasuta, vaid hüvitisena võlgniku

võlgade katteks kostja ees, seetõttu pole tegemist kinkelepinguga ja seda ei saa PankrS

§ 111 lg 1 p 2 alusel tagasi võita;

-

hageja ei põhjendanud, kuidas kahjustas kinkeleping võlausaldaja huve;

-

võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal ja ka pärast seda maksejõuline;

-

hagiavalduses puuduvad faktiväited, milles väljendus kasutusõiguse lepingu sõlmimise

tagajärjena võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja ei toonud esile, et kasutusõiguse

lepingu sõlmimisega võlgnik soovis võlausaldaja huvide kahjustamist ja/või nägi seda

ette oma käitumise võimaliku tagajärjena;

-

kinkelepingu ja kasutusõiguse lepingu sõlmimist ei ajendanud keegi kolmas isik või

tema huvide eiramine. Kostja ei ole võlgnikuga mitte kunagi vestelnud teemadel, mis

puudutasid või puudutavad võlgniku võlausaldajaid ja nende huve.

4 (14)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 21. aprilli 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, rahuldades

nõuded (1)–(4) ja jättes rahuldamata nõude (5). Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel nii, et kostja kanda jäid kõik tema enda kulud,

hageja tasutud riigilõiv ja 90% hageja õigusabikuludest. Ülejäänud kulud jäid hageja kanda.

Maakohus määras hüvitatavad kulud rahaliselt kindlaks, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

5343 eurot ja sellelt summalt viivise ning määrates hageja taotlusel, et kulud tuleb hüvitada

hageja esindaja tegutsemiskohaks olnud advokaadibüroo pangakontole. Ühtlasi jättis maakohus

hagi tagamise abinõu kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

võlausaldaja esitas kohtule 24. juulil 2013 võlgniku vastu rahalise nõude (tsiviilasi

nr 2-13-34922). Maakohus rahuldas selles asjas hagi 4. jaanuari 2017 otsusega, millega

mõistis võlgnikult võlausaldaja kasuks välja põhivõla 16 600 eurot, menetluskulud

7098 eurot ja viivised. Kohtuotsus jõustus 5. veebruaril 2019. Võlgnik kohtulahendist

tulenevaid kohustusi ei täitnud;

-

võlgnik ja kostja sõlmisid 19. jaanuaril 2015 kinkelepingu ja kasutusõiguse lepingu,

millega võlgnik kinkis talle kuulunud vaidlusaluse kinnistu kostjale ja võlgniku kasuks

seati samale kinnistule isiklik kasutusõigus;

-

võlausaldaja esitas 3. juulil 2019 kohtule pankrotiavalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-10078);

-

kohus võttis võlausaldaja pankrotiavalduse 5. juulil 2019 menetlusse, määras

23. septembril 2019 ajutise halduri ning kuulutas 15. oktoobril 2019 välja võlgniku

pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja;

-

tsiviilasja nr 2-13-34922 kohtuotsust ei õnnestunud pankrotimenetluses täita, sest

võlgnikul puudub vara ja piisav sissetulek;

-

võlgnik ja kostja on (endised) elukaaslased, neil on ühine laps, millest järeldub, et

kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 ja lg 3 tähenduses.

4.2. Maakohus leidis PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 alusel, et kinkeleping kahjustas

võlausaldajate huve. Kinkelepinguga võlgnik võõrandas talle kuulunud ainsa kinnisasja, tehing

tehti kohtumenetluse ajal, kus arutati võlausaldaja rahalist nõuet võlgniku vastu. Kuna võlgnik

tema kahjuks tehtud kohtuotsust ka pankrotihoiatusel ei täitnud, esitas võlausaldaja võlgniku

vastu pankrotiavalduse, kuid ei ole saavutanud oma nõude rahuldamist.

4.2.1. Kostja ei tõendanud, et võlgnik oli kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kinke tõttu. Võlgniku ütlustest järeldub, et kinkelepingu sõlmimise

ajal puudus tal majanduslik võimekus tasuda kostjale 35 000 eurot ja soetada endale Eestis

elamispind. Usutav pole võlgniku väide, et tal oli kinkelepingu sõlmimise ajal 70 000 eurot

sularahas, sest viidatud summa arvel saanuks võlgnik maksta kostjale hüvitist tema panuse eest

ja jätkunuks ka võlausaldaja nõude tasumiseks, lisaks säilinuks võlgnikul kinnistu omand.

Võlgniku vastuolulised ütlused ja kinnitus, et ta võlausaldaja nõuet ei tunnista ega pea ennast

tema ees võlglaseks, lubavad järeldada, et tehingute tegelik eesmärk oligi vältida võlausaldaja

nõude rahuldamist võlgniku vara arvelt.

4.2.2. Võlgnikul väidetava 70 000 eurot sularaha olemasolu ei kinnita kohtule esitatud

tõendid. Võlgniku ütluste kohaselt pärines raha firma lõpetamisest, lisaks sai ta 2014. aasta

lõpus või 2015. aastal osaühingust Z (kustutatud) dividendi umbes 50 000 eurot. Äriregistri

andmetest ei nähtu osanike otsust viidatud ühing lõpetada, seega ei saa tõesed olla võlgniku

ütlused selle kohta, et ta sai raha ettevõtte lõpetamisest. Maksu- ja Tolliametist välja nõutud

andmetest nähtub, et ühing deklareeris dividendi ainult 2008. aastal 100 000 krooni

(6391,16 eurot), aga aastatel 2009–2014 ei ole dividendi deklareeritud.

5 (14)

4.2.3. Lisaks märkis võlgnik, et pärast kostjast lahkuminekut võttis ta kostjalt raha ja jäi juba

krooniajal kostjale võlgu. Eestis tuli euro käibele 1. jaanuaril 2011, seega järeldub ütlustest, et

võlgnikul ei olnud enne kinkelepingu sõlmimist vähemalt nelja aasta jooksul piisavat

sissetulekut ega muud vara, et kostjale võlg tagasi maksta.

4.3. Tõendatud pole kostja väide, et kinkeleping on näilik, sest kinnistut ei soovitud anda üle

tasuta, vaid seltsingupanuse tagastamisena või võlgniku rahaliste kohustuste katteks.

4.3.1. Esiteks ei ole kindel, et kostja ja võlgniku kooselu oli vaidlusaluste tehingute sõlmimise

ajaks lõppenud. Kostja väited seltsingu lõppemise ja kinketehinguga seltsingupanuste

tagastamise või vara jagamise kohta on otsitud, tagantjärele kunstlikult loodud õiguslik

konstruktsioon.

4.3.2. Võlgnik väitis, et kooselu lõppemise aega ta ei mäleta, see võis olla 2013. aastal. Pärast

kooselu lõppemist elas ta oma eelmisest kooselust sündinud poja juures, vaidlusalusel kinnistul

käis peale kinkelepingu sõlmimist, kuna kostja oli Soomes tööl, siis käis nende ühise lapse

juures. Talle on kinnistu aadressil dokumente kätte toimetatud, sest tal pole teisi aadresse ja

sealt on ta dokumendid kätte saanud.

4.3.3. Kostja ütluste järgi lõppes suhe detsembris 2013, kuid pärast seda elati ühe katuse all

edasi. Osapooled said 2014. aastal veel omavahel läbi, aga lapse kasvatamise teema läks

keeruliseks ja suhted halvenesid. Kostja ütlused tema ja võlgniku elukorralduse kohta pärast

kooselu väidetavat lõppemist on vastuolulised. Esmalt väitis kostja, et 2015. aasta tehingu järel

jäi võlgnik kinnistule elama, sest tal ei olnud kusagile minna ja kostja hakkas Soomes tööl

käima. Edasiste ütluste järgi elas võlgnik mujal ning oli kokkulepe, et kostja Soomes oleku ajal

käib võlgnik maal last vaatamas. Veidi hiljem väitis kostja, et veel 2016. aastal elasid

vaidlusalusel kinnistul nii võlgnik kui ka tema täisealine laps.

4.3.4. Kostja ja võlgniku kooselu lõppemise ja selle aja kohta antud ütluste tõepärasuses

tekitab kahtlusi tsiviilasja nr 2-13-34922 arutamisel antud kostja kinnitus, et võlgnik on tema

elukaaslane. Selle kohta selgitas kostja, et nimetas võlgnikku oma elukaaslaseks, sest nad elasid

ühes majas. Nii on kostja väitnud, et 2014. aasta lõpust ei ela nad enam ühes majas, kuid

2016. aastal pidas kostja võlgnikku oma elukaaslaseks, sest võlgnikul oli õigus majas elada ja

käia.

4.3.5. Samuti kinnitas kostja, et 2017. aastal olid tal võlgnikuga ühiseid ettevõtmisi. Ka see

kinnitab poolte kooselu tegelikku jätkumist. Pärnu Postimehes 30. augustil 2017 avaldatud

artiklis „XXX“ kirjeldatud asjaolude kohaselt olid Q OÜ-le kuuluvad veised pääsenud lahti ja

kahjustanud külaelanike vara. Kostja kui ühingu ainus juhatuse liige ja osanik jäi kolme päeva

jooksul ajakirjanikele tabamatuks, kuid tema isiklikule meiliaadressile küsimuste saatmise järel

võttis ajakirjanikuga telefoni teel ühendust võlgnik, kes tutvustas end ühe omanikuna ja rääkis

muu hulgas, kuidas tema töötaja käis labida ja rehaga pakkumas abi kahjustatud kinnistu

omanikele. Neist asjaoludest võib järeldada, et võlgnik vastutas kostja eemalolekul loomade

eest ja oli sel viisil seotud kostja ettevõtmistega. Augustiks 2017 oli maakohus juba teinud

tsiviilasjas nr 2-13-34922 kohtuotsuse võlgniku kahjuks. Ei saa välistada, et soov vältida

kohtuotsuse jõustumise korral selle täitmist võlgniku vara ja sissetulekute arvel ongi põhjus,

miks võlgniku töösuhet või tegelikku osalust viidatud ühingus ametlikult ei kajastatud.

4.3.6. Võlgniku ajutise pankrotihalduri 11. oktoobri 2019 aruandest nähtub, et võlgniku

elukoht on vaidlusalune kinnistu. Ajavahemikul 12. jaanuar 2015 – 12. jaanuar 2016 oli

võlgniku sideaadress Hämeenlinna Soomes, kuid selles pole ka vaidlust, et võlgnik töötas

vahepeal Soomes. Võlgniku Soome aadressist ei saa järeldada kooselu lõppemist. Lisaks

avaldas kostja, et kuigi tema ja võlgniku suhted jahenesid sügisel 2014, elavad nad koos, et

lapsel oleks mõlemad vanemad.

6 (14)

4.3.7. Võlgnik ja kostja on erinevates menetlustes kooselu lõppemise või kestmise kohta

esitanud väiteid ilmselgelt eesmärgiga kindlustada oma menetluslikku positsiooni ja saavutada

parim majanduslik kasu. Nad mõlemad on huvitatud, et vaidlusalust kinnistut ei arvataks

pankrotivara hulka. Seetõttu ei ole usaldusväärsed nende ütlused, et kinkelepingu sõlmimise

ajaks oli kooselu lõppenud ja tehingu tegelik eesmärk oli seltsingu lõppemise tõttu kostjale

seltsingupanuse (või muul alusel võlgnetava raha) tagastamine.

4.4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 tunnustele vastavat seltsingukokkulepet ei saa

järeldada pelgalt tõsiasjast, et osapooled elasid koos võlgnikule kuuluval kinnistul ja seal oli

nende ühine kodu. Konkreetsete asjaoludega ei ole sisustatud väiteid, et kostjal ja võlgnikul oli

ühine majanduslik eesmärk ja kokkulepe ühise kodu rajamiseks seltsingupanuste tegemise osas.

4.4.1. Kostja ütluste järgi piirdus võlgniku rahaline panus kostjalt laenuks saadud

30 000 krooniga. Faktiliselt on võlgnik algusest peale elamu renoveerimisse ja ühise kodu

rajamisse enda panuse välistanud, mistõttu ei saanud see olla osapoolte ühine eesmärk. Halvas

seisus (elamiskõlbmatu) eluhoonega kinnistu, millele väidetavalt hakati seltsingukokkuleppe

alusel ühist kodu rajama, kuulus võlgnikule. Iseenesest ei ole välistatud seltsingusse sel viisil

panustamine, kuid asjaolud ja tõendid kogumis ei võimalda järeldada seltsingukokkuleppe

olemasolu. Väidetavalt parendas kostja elamut oma vahenditega. Kostja ütlustest saab aga

järeldada, et ta on vaidlusalusel kinnistul asuva elamu parendamiseks vähemalt 30 000 krooni

ulatuses teinud kulutusi võlgnikule antud laenuna, mille võlgnik pidi kostjale tagasi maksma.

Võlgnikule laenu andmist ei saa samaaegselt käsitada kostja seltsingupanusena.

4.4.2. Seltsingukokkuleppe puudumist saab järeldada ka võlgniku ütlustest, millest nähtub, et

võlgnik loobus kooselu ajal kinnistu renoveerimisse panustamast, kuid nõustus sellega, et kostja

sellega üksi edasi tegeleb. Neist ütlustest järeldub, et osapooltel ei olnud kokkulepet ühise

eesmärgi saavutamiseks ühiselt panustada.

4.4.3. Samuti tõi kostja esile, et umbes 20 000 eurot kulus tal haljastusele. Isegi seltsingu-

kokkuleppe korral ei ole haljastuse rajamine käsitatav ühise kodu loomise ega panusena, mille

tagastamist hageja võiks seltsingu lõppemisel nõuda. Seda enam, et kostja väidetel ei olnud

maja kooselu lõppemise ajaks veel valmis. Haljastusele kulude tegemine ei aita kaasa elamu

elamiskõlblikuks muutmisele, st väidetud seltsinglaste ühise majandusliku eesmärgi (ühise

kodu rajamine) saavutamisele. Kostja ja võlgniku ütlustest pigem järeldub, et kostja tegi neid

kulutusi nagu enda kinnisasjale, sest võlgnik oli lubanud kinnistu kostjale võõrandada.

4.4.4. Tõendatud ei ole ka kostja väidetava rahalise panuse suurus, mille katteks võlgnik oma

kinnistu kinkelepinguga kostjale võõrandas. Võlgniku ütluste kohaselt ta ei tea, palju kostja

kulutas. Kostja kulusid tõendab ainult 11. juuni 2006 maksekorraldus kostja kontolt

1589,32 krooni Ruukki Products AS-ile tasumise kohta. Kõiki ülejäänud kulutusi tõendab

kostja sularahaarvetega, mille põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kelle arvelt kulud tegelikult

kanti. Samuti ei tõenda ükski ostudokument ega panga maksekorraldus dokumendil kajastatud

kulu seost vaidlusaluse kinnistuga. Esitatud tõenditest võib järeldada, et kostja ja võlgnik elasid

ühiselt vaidlusalusel kinnistul, kostja võis organiseerida remonditööde tegemist, kuid raha

selleks tõi võlgnik või kandis kostja oma vahendite arvelt kulutusi laenuna võlgnikule.

4.4.5. Kui pooltel ka oli seltsingukokkulepe, ei saa siiski seltsingupanusena käsitada kuni

2007. aastani tehtud kulu sanitaarremondile ega igapäevases olmes kasutatavate asjade ja

esemete ostmist, mida on võimalik kinnistult ära viia. Seltsingu eesmärgina nimetatud ühise

kodu rajamisena tuleb eelkõige mõista elamu elamiskõlblikuks remontimist. Suurem osa kostja

esitatud dokumentidest nähtuvaid kulusid pole seotud elamu elamiskõlblikuks muutmise,

säilimise tagamise ega püsiva parendamisega. Siseviimistlus vajab teatava aja järel uuendamist,

mistõttu sellekohased kulud ei ole käsitatavad seltsingupanusena. Kostja on väidetavate panuste

tegemise ajal kinnistul ise elanud, kasutanud sanitaarremondi vilju ja ostetud esemeid vähemalt

6–7 aasta jooksul ehk selles osas saanud oma panuse väärtuse kasutuseelisena juba hüvitatud.

7 (14)

4.5. Samuti pole tõendatud, et võlgnik võlgnes kostjale raha muul alusel.

4.5.1. Võlgniku ütlused väidetava võla kohta on ebamäärased. Ta olevat saanud kostja käest

raha kogu aeg, kostja sai raha vanaemalt või võttis õppelaenu. Võlgnik ei teadnud kinnistu

renoveerimisse panustatud raha summat, ta nõustus kostja nimetatud summaga. Usutav ei ole,

et inimene ei mäleta umbkaudseltki kohustuste summat, mille katteks ta on ära andnud oma

ainsa kinnisasja või soostub paljasõnalise väite peale oma varast tasuta loobuma.

4.5.2. Tõendite kohaselt tasuti kostja pangakontolt maa erastamise korraldamise kulud, maa

erastamise maksumus ja kinnistusraamatusse kandmise riigilõiv. Kokku 371,33 euro suurune

kulu ei õigusta kinnisasja tasuta võõrandamise tehingut. Kostja ei väida, et kinnistu anti talle

üle võlgniku eest tasutud kulude katteks. Kinnitamaks oma väidet, et ta andis 30 000 krooni

laenu, ei esitanud kostja muid tõendeid peale enda vande all antud seletuse. Võlgniku ütluste

kohaselt käis kostja koolis ja võttis õppelaenu enne nende ühise lapse sündimist 2009. aastal.

Kostja seletuse järgi toimus 30 000 krooni laenamine poolte kooselu ja elamu remontimise ajal.

Samas kinnitas kostja, et kooselu ajal majandati sularahas, võlgnik tõi kogu aeg sularaha, kui

vaja oli. Kõiki neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates ei saa välistada, et võlgnik

tegelikult on väidetava võlgnevuse tasunud enne kinkelepingu sõlmimist. Võlgnik on ilmselgelt

huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks, mistõttu ei ole tema ütlused tema ja kostja vaheliste

rahaliste kohustuste kohta usaldusväärsed.

4.6. Maakohus tunnistas PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks ka kasutusõiguse lepingu.

Võlgniku pankrot kuulutati välja 15. oktoobril 2019, st vähem kui viis aastat pärast isikliku

kasutusõiguse seadmise tehingut. Kostja kui võlgniku endine elukaaslane ja ühise lapse ema on

võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 3 alusel. Kasutusõiguse lepingu sõlmimisega koormasid

tehinguosalised kinnistu võlgniku kasuks sellise õigusega, mis muudab kinnistu väärtuse

sisuliselt olematuks ja kinnistu mõistlikel tingimustel võõrandamise võimatuks. Seega

kahjustab see tehing võlausaldajate huve. Tehingu tegemise ajaks oli rohkem kui aasta kestnud

võlgniku ja võlausaldaja vaheline kohtuvaidlus, mis algas enne osapoolte kooselu väidetavat

lõppemist. Kostja osales selles kohtumenetluses tunnistajana ning pidi olema vaidlusest teadlik.

Kostjale oli teada, et võlgnikul ei ole peale vaidlusaluse kinnistu muud vara. Keskmisele

mõistlikule inimesele on arusaadav, et kinnistu koormamine kolmandate isikute õigustega, mis

kantakse kinnistusraamatusse, võib takistada kinnistu müümist mõistlikel tingimustel. Kostja

pidi olema teadlik, et koos kinkelepingu sõlmimisega võlgniku kasuks tähtajatu isikliku

kasutusõiguse seadmine kahjustab võlgniku võlausaldaja huve.

4.7. PankrS § 119 lg 1 järgi on kostja kohustatud kehtetuks tunnistatud tehingu alusel saadud

kinnisasja tagastama võlgniku omandisse. Samuti on kostja asjaõigusseaduse (AÕS) § 64¹ ja

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg 1 alusel kohustatud tegema tahteavaldused kinnisasja

omandiõiguse üleandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja andma nõusolekud kinnistus-

raamatus omandiõiguse kannete muutmiseks. Jõustunud kohtulahend asendab kostja tahte-

avaldused.

4.8. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek isikliku

kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust. KRS § 34¹ lg 2 p 2 kohaselt ei ole kostja

kohustatud andma nõusolekut võlgniku kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks

kinnistusraamatust. Isikliku kasutusõiguse kustutamine ei kahjustaks kostja kinnistus-

raamatusse kantud õigust isegi juhul, kui ta jääks edasi kinnisasja omanikuks.

4.9. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalike kulude suurus on kokku 4770 eurot.

Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal sellest hagejale hüvitada 90%, st 4293 eurot.

Kostjal tuleb hagejale tasuda menetluskulude katteks 5343 eurot (lepingulise esindaja kulu

4293 eurot ja riigilõiv 1050 eurot) ning sellelt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

8 (14)

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta

hagi tervikuna rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uueks läbi-

vaatamiseks saatmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ei nõustu kostja maakohtuga kinkelepingu kvalifitseerimisel PankrS § 111

tunnustele vastavaks lepinguks. Kostja hinnangul olid võlgnik ja kostja seltsinglased ning

võlgnikul oli kostja ees täitmata kohustusi.

5.1.1. Seltsingu eesmärk oli ühise kodu rajamine vaidlusalusele kinnistule nii võlgniku kui ka

kostja panustega. Maakohus jättis arvestamata kostja rahalise panuse maa erastamisel, aga ilma

selleta poleks võlgnik saanud kinnistu omanikuks. Arvestada tuleb raha väärtusega erastamis-

tehingu ajal. Lisaks on oluline, et erastamise ajal oli elamu elamiskõlbmatu ja kinnistu väärtus

tõusis oluliselt eelkõige kostja rahalise ja mitterahalise panuse tõttu. Maakohus jättis

arvestamata, et kostja tasus elamu kapitaalremondi eest vastavalt oma võimalustele ja remonti

tehti järk-järgult. Hageja ei ole kostja rahaliste ja mitterahaliste panuste tegemise väitele vastu

vaielnud ning kohus ei saa vastaspoole asemel sisustada tema vastuväiteid.

5.1.2. Maakohus määratles kodu rajamist põhjendamatult kitsalt vaid elamuga ega arvestanud

kostja kulutusi haljastusele. Kostja ja võlgnik rajasid kodu vaidlusalusele kinnistule ja seega

tuleb kostja kulutusi kinnistul paiknevasse haljastusse pidada seltsingupanuseks.

5.1.3. Kostja laen võlgnikule ei välista seltsingu olemasolu. Maakohus jättis põhjendamatult

arvestamata, et võlgniku panus oli vaidlusaluse kinnistu seltsinguvarana poolte ühisesse

omandisse pööramine. Lähtudes VÕS § 581 lg-st 4 ei olnud võlgnik kohustatud suurendama

kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid. Seega ei oma õiguslikku tähendust

maakohtu arusaam, et faktiliselt oli võlgnik algusest peale kinnistul asuva elamu renoveerimise

ja ühise kodu rajamisse enda poolt panustamise välistanud.

5.1.4. Maakohus ei arvestanud kostja väidetega, et kinkelepingu sõlmimise ajaks oli võlgnikul

tekkinud elatisvõlg. Võlgnik lubas 2014. aasta alguses tasuda ühise lapse eest kokkulepitud

määras elatist, kuid hiljem ta seda kokkulepet ei täitnud. Kinkelepingu sõlmimise ajaks oli

võlgnikul tekkinud lapse ees elatisvõlg, mida võlgnik ka tunnistas. Kõik lapsega seotud kulud

kandis kostja, seega tekkis võlgnikul kostja kui lapse seadusliku esindaja ees kohustus.

5.2. Teiseks heidab kostja maakohtule ette ebaõiget ja ebajärjekindlat käsitlust kostja kui

võlgniku lähikondse kohta.

5.2.1. Maakohus leidis, et võlgniku ja kostja kooselu ei olnud kinketehingu tegemise ajal veel

lõppenud ja neid saab pidada jätkuvalt elukaaslasteks. Maakohus osundas Pärnu Postimehe

30. augusti 2017 artiklile. Samas 16. veebruari 2021 istungil leidis maakohus sama artikli

kohta, et see ei tõenda kostja ja võlgniku elukaaslasteks olemist tehingu ajal. Kasutusõiguse

lepingu puhul leidis maakohus, et kostja oli võlgniku endine elukaaslane.

5.2.2. Oletuslik ja asjakohatu on maakohtu väide, mille kohaselt ei ole välistatud, et soov

vältida kohtuotsuse jõustumise korral selle täitmist võlgniku vara ja sissetulekute arvel, on

põhjuseks, miks võlgnik töösuhet või tegelikku osalust Q OÜ-s ametlikult kuskil ei kajastatud.

Pooled ei ole eeltoodud väitele käesolevas asjas tuginenud.

5.2.3. Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 117 lg 3, sest mitteabielulise kooselu korral tuleb

lähtuda samadest kriteeriumidest, mis on sätestatud PankrS § 117 lg 1 p-s 1 või kohaldada

PankrS § 117 lg 1 p 2. Nende sätete kohaselt ei ole määrav ühiste laste olemasolu. Nii saab

pidada endist elukaaslast võlgniku lähikondseks üksnes juhul, kui kooselu on lõppenud aasta

jooksul enne vaidlusaluse tehingu tegemist. Kuna võlgniku ja kostja kooselu lõppes juba

detsembris 2013, siis ei ole alust kostjat pidada lähikondseks PankrS § 117 lg 3 tähenduses.

9 (14)

5.3. Kolmandaks vaidlustab kostja järelduse, et võlgnik muutus maksejõuetuks vaidlusaluse

kinnistu kinkimise tõttu. Maakohus leidis, et võlgnik oli enne tehingu tegemist makseraskustes.

Seega ei ole PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaldamiseks kõik eeldused täidetud, mistõttu ei saa

panktorihalduri nõuet tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks rahuldada.

5.4. Neljandaks ei nõustu kostja nagu oleks kinkeleping kahjustanud võlausaldajate huve.

Kuigi võlausaldaja esitas nõude võlgniku vastu kohtusse 2013. aastal, ei olnud tehingu tegemise

ajal veel selgust, kas kohus nõude rahuldab. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-34922 jõustus alles

2019. aastal, mistõttu ei pidanud võlgnik vaidlusaluse tehingu ajal olema teadlik võlausaldaja

olemasolust ega tema huvide kahjustamisest. PankrS §-de 110 ja 111 kohaldamiseks ei ole

piisav potentsiaalse võlausaldaja olemasolu. Võlausaldaja isik peab olema selgelt määratletud,

et tehingu tegija saaks tehingu tegemisel konkreetse võlausaldaja tegelike huvidega arvestada.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus ja peab riigile tasuma seni veel maksmata riigilõivu.

8. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise otsustus

(resolutsiooni p 6) on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Samuti

pole vaidlustatud seda, et osa hageja menetluskuludest jäi tema enda kanda (resolutsiooni p 7

teine lause) ega esindajakulu osalist vähendamist. Ühtlasi ei sisalda kostja kaebus väiteid

menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääramise kohta osas, milles need jäid kostja kanda ja

temalt ka välja mõisteti ning millega maakohus määras kõnealuses osas otsuse täitmise korra.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste tehingute sõlmimise, võlausaldaja nõude kohtus rahulda-

mise, võlgniku pankrotimenetluse ja selles võlausaldaja nõude täitmise võimatuse kohta.

10. Valdavas osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

Täienduseks maakohtu põhjendustele ja vastuseks kaebusele tuleb märkida järgmist.

10.1. Tagasivõitmise nõuete õiguslike aluste kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1.1. Maakohus kohaldas tehingute tagasivõitmise õiguslike aluste osas õigesti vaidlusaluste

tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid, eelkõige viidatud seaduse § 109–111 ja 117

(vrd maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-

11, aga õiguse ajalist kohaldamist käsitleb p 38). Kõnealustes sätetes 10. detsembril 2021 ega

1. juulil 2022 jõustunud muudatused ei mõjuta käesoleva asja lahendamist.

10.1.2. Kinkelepingu PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) kehtetuks

tunnistamiseks tuvastas maakohus õigesti järgmised eeldused:

-

kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

-

kinkega kahjustati võlausaldajate huve;

-

võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks;

-

kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.

10.1.3. Kasutusõiguse lepingu PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1)

tehingu kehtetuks tunnistamiseks tuvastas maakohus õigesti aga järgmised eeldused:

-

tehing oli tehtud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

-

võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve;

-

võlgnik kahjustas võlausaldajaid teadlikult;

-

tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

10 (14)

10.1.4. Kohustustehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et

ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt Riigikohtu

22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p-d 17 ja 32). Kui kehtetuks tunnistatakse

üksnes võlaõiguslik tehing, siis tekib võlaõiguslik kohustus omand alusetu rikastumise sätete

alusel tagasi kanda, aga asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamisel asjaõiguslik vindikatsiooni-

nõue omandi tuvastamiseks ja valduse väljaandmiseks (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 28). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus

ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks

tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused

siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutus-

tehingut, vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590, p 23.2).

10.1.5. Maakohus ei otsustanud selgelt, kas asjaõiguslepingud I ja II on tagasivõidetavad

samadel alusel nagu sama eseme kohta sõlmitud võlaõiguslikud kokkulepped. Ringkonnakohus

täpsustab selles osas järgmist. VÕS § 259 lg 1 järgi on kinkeleping võlaõiguslik kohustus-

tehing, mille saab tagasi võita PankrS § 111 lg 1 alusel. Asjaõigusleping I on muu leping

PankrS § 111 lg 3 tähenduses, sest selle tulemusel vähenes võlgniku varakogum – selline tehing

on kinke iseloomuga (vrd Riigikohtu 25. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207,

p-d 15 ja 16 ning Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-12967,

p 11.3). Kasutusõiguse leping ja asjaõigusleping II vastavad mõlemad PankrS § 110 lg 1 p 4

tunnustele.

10.2. Maakohus kvalifitseeris kinkelepingu õigesti. Arvestades eelmise p 10.1.5 täiendusi, on

ka selle täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu I tagasivõitmine põhjendatud. Maakohtu

tuvastatud asjaoludel on vastav võlaõiguslik kokkulepe kinge (VÕS § 259 lg 1), sest võlgnik

kohustus andma ära vaidlusaluse kinnistu omandi ega saanud selle eest vastusooritust.

Asjaõigusleping I aga vähendas tegelikult võlgniku varakogumit olukorras, kus muud alust

soorituseks polnud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohtu ette toodud ja tõendatud

asjaoludel saanuks tuvastada seltsingulepingu või kohaldada seltsingusätteid. Samuti pole

põhjendatud kostja väited muu õigusliku kohustuse kohta.

10.2.1. Seltsingulepingut või seltsingu sätete alusel kostja ja võlgniku vara jagamist käsitlevad

kostja väited pole piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja vande

all antud seletus ja võlgniku tunnistajaütlused on ebausaldusväärsed nii neis sisalduvate

arvukate vastuolude kui ka mõlema isiku kallutatuse tõttu. Seltsingu osas tuleb maakohtu

põhjendusi siiski täiendada, eristades väiteid seltsingulepingu sõlmimise või seltsingusätete

analoogia alusel kohaldamise kohta.

10.2.2. Seltsinguleping (VÕS § 580 lg 1) sõlmitakse sarnaselt muude lepingutega vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel (VÕS § 9 lg 1). Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et tema ja

võlgnik oleks vahetanud tahteavaldusi eesmärgiga moodustada seltsing ja arvata vaidlusalune

kinnistu seltsinguvara hulka. Seltsingu moodustamise tahet ei saa järeldada pelgalt isikute

kooselust ega ka teise isiku asjale kulutuste tegemisest.

10.2.3. Samuti puudub käesoleval juhul alus kohaldada seltsingusätteid analoogia alusel (vt

sellise võimaluse kohta nt Riigikohtu 24. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12

ja seal viidatud varasem praktika). Seltsingu likvideerimise sätteid (sh VÕS § 600 lg 1) saaks

kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud suurema väärtusega

esemete (sh kinnisasja) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:

-

mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 tähenduses);

-

pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

11 (14)

10.2.4. Maakohus otsustas õigesti, et kostja ei esitanud piisavalt tõendeid oma väidetava olulise

panuse kohta vaidlusaluse kinnistu omandamiseks või parendamiseks. Seega on eelmises

alapunktis märgitud esimene eeldus täitmata ja seltsingusätted ei kohaldu. Kostja küll märgib

kaebuses, et tema panust kinnistu erastamisel tulnuks hinnata teisiti (eelkõige võttes arvesse

raha väärtuse muutust), aga ta ei viita, millised tõendid võimaldaks teha soovitud järeldust.

Samuti on paljasõnaline ja kaebuses tõenditega sidumata väide nagu oleks kinnistul asunud

elamu olnud algselt elamiskõlbmatu ja muudetud elamiskõlblikuks just kostja panusega. Ainetu

on väide nagu poleks hageja vaielnud vastu kostja rahalisele ja mitterahalisele panusele. Hageja

26. märtsi 2021 seisukoha p-dest 4–6 nähtub selgelt tahe vaielda vastu kostja väitele vaidlus-

alusele kinnistule kulutuste tegemise kohta (dtl 337–338). Maakohus põhjendas piisavalt oma

nõustumist hageja vastuväitega, et kostja esitatud kuludokumentidelt ei nähtu seos vaidlusaluse

kinnistuga ega kulu kandmine kostja arvel. Siinjuures pole oluline, kas kostja väidetud kulud

tehti majanduslikult otstarbekalt või kas need võisid olla seotud kostja ema kinnisasjaga –

määrav on seose puudumine vaidlusaluse kinnistuga.

10.2.5. Ekslik on kostja arusaam, et kinkelepinguga saanuks võlgnik täita tema ja kostja ühisele

lapsele elatise maksmise kohustust. Laps pole kinkelepingu pool ega kinke saaja. Ülalpidamise

nõue on lapsel vanema vastu, kes ei ela lapsega koos ega osale vahetult tema kasvatamisel.

Teisel vanemal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda elatise maksmiseks kohustatud vanemalt

sellist sooritust nagu on kirjeldatud kinkelepingus kui kohustustehingus. Lisaks puuduvad asjas

tõendid, et vaidlusaluse kinnistu kinkimisega soovis võlgnik täita elatise maksmise või mõnda

muud rahalist kohustust. Lepingudokumendi (dtl 13–22) järgi täitis võlgnik asjaõiguslepingut I

sõlmides just kinkelepingust tuleneva kohustuse.

10.3. Kostja ja võlgniku lähikondsuse kohta tegi maakohus kokkuvõttes õige järelduse. Kostja

ei vaidlusta, et tema ja võlgnik olid varem elukaaslased ning neil on ühine laps. Kaebuse järgi

on vaidlus praegu selles, kas nad olid elukaaslased veel ka vähemalt aasta enne vaidlusaluste

tehingute tegemist (PankrS § 117 lg 1 p 2) või kas esineb alus tuvastada lähikondsus muul

alusel (PankrS § 117 lg 3).

10.3.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ainetu on kaebuse etteheide nagu oleks maakohus

käsitlenud kostjat ja võlgnikku kinkelepingu kontekstis jätkuvalt elukaaslastena. Vaidlustatud

otsusest nähtub piisava selgusega, et maakohtu hinnangul on nad endised elukaaslased.

10.3.2. PankrS § 117 lg 1 p 2 järgi on füüsilisest isikust võlgniku lähikondne mh isik, kellel oli

võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut.

Kinkelepingu p-s 3.2.1 kinnitasid kostja ja võlgnik, et vaidlusalune kinnistu jääb nende ühisesse

valdusesse. Lisaks lepiti p-s 4.1 kokku, et võlgnikule jääb kinnistu kasutusõigus. Vaidlustamata

asjaoludel elas kinnistul asuvas elamus ka kostja ja võlgniku ühine laps. Ringkonnakohtu

hinnangul loob kahe vanema ja nende lapse ühine valdus eluruumina kasutatavale kinnisasjale

vähemalt eelduse, et vanematel on ühine majapidamine (vrd Riigikohtu 21. mai 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 9 teine lõik). Seda eeldust ei ole kostja ümber lükanud.

10.3.3. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ja võlgnik on teinud nende kooselu kohta erinevaid

avaldusi. Nii märkis kostja pankrotiasjas esitatud võlgniku 10. märtsi 2020 avalduse lisas, et

osapoolte suhted jahenesid 2014. aasta sügisel (dtl 316). Seejärel avaldas ta 21. oktoobri 2016

kohtuistungil tunnistajana, et võlgnik on tema elukaaslane (dtl 302). Käesolevas asjas vande all

antud seletuse kohaselt lõppes osapoolte suhe 2013. aasta detsembris, aga nad jätkasid kooselu

samas majas ja veel ka 2017. aastal oli neil ühiseid ettevõtmisi (dtl 349–352). Võlgnik ütles

tunnistajana käesolevas asjas, et kooselu ei olnud enam aastatel 2012–2013, aga ta käis

vaidlusalusel kinnistul ja sai kätte selle aadressil saadetud dokumendid (dtl 353–356). Samas

avaldas võlgnik 2019. aastal hagejale (st oma pankrotihaldurile), et elab jätkuvalt vaidlusalusel

kinnistul koos kostja ja nende ühise lapsega (dtl 27). Maakohus tuvastas eespool loetletud

asjaolud ning tegi neist õige järelduse, et 2015. aasta tehingute ajaks ei olnud võlgniku ja kostja

kooselu lõppenud. Kuivõrd kooselu kestis veel ka tehingu ajal ja kostja ei tõendanud kooselu

12 (14)

toimimist muul viisil kui ühises majapidamises, siis on täidetud PankrS § 117 lg 1 p 2 tingimus

lugeda kostja võlgniku lähikondseks.

10.3.4. Eeltoodud kaalutlustel puudus vajadus kohaldada asjas PankrS § 117 lg 3 ning vastavad

viited ja põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

10.4. Kinke tagajärjel võlgniku maksejõuetuks muutumine on PankrS § 111 lg 1 p 2 mõtte

kohaselt eeldus, mille kingisaaja või võlgnik võivad ümber lükata. Kostja ei viita kaebuses

tõenditele, mille põhjal saanuks tuvastada, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Ajutise pankrotihalduri aruande järgi avaldus

võlgniku maksejõuetus võlausaldaja hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumisel 5. veebruaril 2019

(dtl 30). Viidatud otsusega mõisteti võlgnikult välja 23 098 eurot, millele lisandub viivis (dtl 9

ja 29). Kinkelepingu p 3.1.2 järgi avaldasid selle osapooled vaidlusaluse kinnistu väärtuseks

30 000 eurot. Seega saanuks võlgnik kinnistu arvelt täita kohtuotsuses kajastatud kohustuse,

aga tema vara hulgas kinnistu puudumise tõttu enam mitte. Neil kaalutlustel on õige maakohtu

järeldus, et võlgnik muutus sisuliselt maksejõuetuks just kinkelepingu täitmiseks sõlmitud asja-

õiguslepingu I tulemusel.

10.5. Võlausaldajate huvide kahjustamise osas keskendub kostja ekslikult küsimusele, kas

võlgnik ja kostja teadsid vaidlusaluste tehingute ajal, et võlausaldajal on tegelik rahaline nõue

võlgniku vastu.

10.5.1. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis

toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust, kas kinkimise ajal olid olemas

konkreetsed võlausaldajad (Riigikohtu 3. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 12

ja seal viidatud varasem praktika). Kinke puhul pole ka oluline, kas võlausaldajate huve

kahjustati teadlikult (samas p 13 esimene lõik). Need kriteeriumid kohalduvad asjaõigus-

lepingu I tagasivõitmisel PankrS § 111 lg 3 alusel (vt selle kohta eespool p-d 10.1.4 ja 10.1.5).

Maakohus otsustas õigesti, et vaidlusalused tehingud kahjustasid võlausaldajate huve.

Kinkelepingu ega selle täitmisele suunatud asjaõiguslepingu I osas polnud vaja tuvastada

teadlikku kahjustamist.

10.5.2. Kasutusõiguse lepingu ja asjaõiguslepingu II tagasivõitmiseks PankrS § 110 lg 1 p 4

alusel tuli tuvastada, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Selle

tuvastas maakohus põhimõtteliselt õigesti ega rikkunud menetlusõiguse norme. Siiski pole ka

selles osas määrav konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal, vaid otsustav

on, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist.

Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli

teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste

võlausaldajate kahjustamise. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide

kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette

nägi (vt Riigikohtu 2. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12).

10.5.3. Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu

põhiline eesmärk. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega

saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema

võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema

võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate

huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib

tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist

võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei

ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus

(Riigikohtu 21. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10 teine lõik).

13 (14)

10.5.4. Ringkonnakohus käsitles eespool p-s 10.4 asjaolusid, mille põhjal pidi võlgnik kasutus-

õiguse lepingut sõlmides olema teadlik, et see kahjustab võlausaldaja huve. Maakohus võttis

õigesti arvesse, et kohtumenetlus võlausaldaja nõudes oli selleks ajaks juba alanud. Ühtlasi pidi

olema võlgnikule teada, et ta kingib ära ja koormab kasutusõigusega oma ainsa olulise

varaeseme. Nende tehingute mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Võlgnik sai kõrvutada

võlausaldaja rahalist nõuet oma alles jääva vara väärtusega, aga ka kasutusõigusega koormatud

vaidlusaluse kinnistu väärtusega, mille tulemusel olnuks selge võlausaldaja nõude tegeliku

rahuldamise võimaluste oluline vähenemine. Nii pidi võlgnik alanud kohtumenetluse tõttu

eeldama, et hagi esitanud võlausaldaja vara võib tehingute tulemusel väheneda. Maakohus

võttis asjakohaselt arvesse ka seda, et kasutusõigusega koormatud kinnisasja väärtus on

väiksem, st kasutusõiguse leping ja selle täitmiseks sõlmitud asjaõigusleping II mõjutavad

negatiivselt võlausaldaja huve, mis oli võlgnikule piisavalt ettenähtav.

10.5.5. PankrS § 110 lg 3 järgi tuleb kostja kui võlgniku lähikondse puhul eeldada, et ta teadis,

et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seda eeldust kostja ümber ei

lükanud.

10.6. Kokkuvõttes tuvastas maakohus tagasivõitmise eeldused ja rahuldas hagi nõuetes (1)–(4)

õigesti. Hagi tagamise abinõu jäi tagama otsuse täitmist nõuete (2)–(4) osas, mis on kooskõlas

TsMS § 445 lg-ga 2. Menetluskulude jaotamisel kohaldas maakohus asjakohaselt TsMS § 163

lg 1. Lisaks saanuks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda kõik kulud seoses kostja

17. jaanuari 2020 määruskaebusega. Kostja ei väida, et hagejale hüvitatavate esindajakulude

osakaal 90% on määratud ebaõigesti ega tugine maakohtu eksimustele TsMS § 163 lg-s 1 või

§ 175 lg-s 1 ette nähtud diskretsiooni teostamisel. Nii jääb vaidlustatud otsus ka kulude jaotuse

ja rahalise kindlaksmääramise osas muutmata.

11. Apellatsioonimenetluse kulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.

11.1. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjale

menetlusabi andmine kulude jaotust ei mõjuta (TsMS § 190 lg 1).

11.2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hagejale hüvitatav summa. Hageja taotles 1500 euro hüvitamist, mis on tasu

10 t õigusteenuse eest (sh kaebuse ja maakohtu otsuse analüüs 2 t, vastuse koostamine 7 t ning

seisukoha ja kulunimekirja koostamine 1 t) tasumääraga 150 eurot/t (käibemaksu hüvitamist ei

taotle). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses

märgitud ajakulu vajalik ja põhjendatud ning esindaja tunnitasu määr kohane. Neil kaalutlustel

tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 1500 eurot (= 10 t × 150). Viivise

väljamõistmise taotlust hageja menetluskulude nimekiri ei sisalda.

11.3. Hageja palus määrata menetluskulude hüvitise osas otsuse täitmise kord nii, et mõlema

kohtuastme kulude eest hüvitis makstakse esindaja tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo

pangakontole. Maakohus lahendas vastava taotluse vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 9 teises

lauses ja pooled seda eraldi ei vaidlustanud. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsust

selles osas muuta. Hageja taotluse apellatsioonimenetluse kulude osas saab TsMS § 445 lg 1

esimese lause alusel rahuldada.

11.4. Ringkonnakohus vabastas kostja riigilõivust 1000 euro suuruse osa tasumise kohustusest

kaebuse esitamisel ja võimaldas tasuda 350 eurot igakuiste 50 euro suuruste osamaksetena.

Kokku tuli kostjal tasuda 1400 eurot, millest otsuse tegemise ajaks on tasutud 200 eurot

(vastavalt 50 eurot kaebuse esitamisel ning seejärel 50 eurot 22. juulil, 22. augustil ja

21. septembril 2022). Ülejäänud summa 1200 eurot tuleb TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 5

esimese lause alusel kostjalt riigi kasuks välja mõista. Järgides 10. juuni 2022 määruses esitatud

põhjendusi võimaldab kohus TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu tasuda endiselt osamaksetega,

igaüks 50 eurot kuus. Viidatud määruse järgi on järgmine osamakse tasumise tähtpäev

28. oktoober 2022 (120. päev alates viidatud määruse jõustumisest) ja edasi peab tasumine

14 (14)

toimuma iga 30 päeva järel. Riigilõivu kostjalt väljamõistmise osas tunnistab kohus otsuse

TsMS § 445 lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks. Kohus hoiatab kostjat,

et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib otsuse riigilõivu

väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui kostja jätab oma rahalise kohustuse täitmata enam

kui 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)