2-21-7471/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7471

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi X (X) vastu 15 000 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): AS SEB Pank (registrikood

10004252), lepinguline esindaja MV

Kostja

(apellant):

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Villu Tragon

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.11.2021 otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Hagejal menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-21-7471

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS SEB Pank esitas 10.05.2021 Harju Maakohtule hagi X vastu 15 000 euro ja viivise

saamiseks.

2. Hageja ja Museko OÜ pankrotis (põhivõlgnik) sõlmisid 02.06.2017 arvelduslaenulepingu nr

2017012626, millega hageja võimaldas põhivõlgnikule arvelduskrediiti limiidiga 150 000

eurot. Arvelduslaenulepingu nr 2017012626 nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmiti

06.06.2017 hageja ja kostja vahel käendusleping nr 2017012633, käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas 15 000 eurot.

3. 07.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-17495 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot.

20.02.2018 esitas hageja nõudeavalduse põhivõlgniku pankrotimenetluses summas 149 626,29

eurot.

19.06.2018

põhivõlgniku

nõuete

kaitsmise

koosolekul

kaitsti

hageja

arvelduslaenulepingust nr 2017012626 tulenev nõue summas 149 626,29 eurot, mida kostja

käendab 15 000 euro ulatuses.

4. 18.06.2020 esitas kostja kohtule alternatiivse (korduva) võlgade ümberkujundamise

avalduse, mida kohus menetles tsiviilasjas nr 2-20-8909. Kohus keeldus võlgade

ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest. Nimetatud võlgade ümberkujundamise

kava hõlmas mh hageja käenduslepingust tulenevat nõuet kostja vastu summas 15 000 eurot.

Seega kostja ei ole oma käenduslepingust tulenevat kohustust hageja ees eitanud, aga ei ole

seda seni tasuma asunud.

5. Lisaks 15 000 eurole nõuab hageja kostjalt ka käenduskohustuse tasumisega viivitamise eest

jooksvat viivist seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest.

6. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna hagi on esitatud enne 3 aasta möödumist alates selle

sissenõutavaks muutumist. Arvelduslaenulepingu nr 20170129626 punkti 3.2 kohaselt oli

laenutähtpäevaks 25.05.2018. Hagiavaldus on esitatud 10.05.2021. Pankrotiseaduse (PankrS) §

42 järgi ei mõjuta võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust

pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. Kostja on hageja nõuet

korduvalt tunnustanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 kohaselt aegumine

katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt võib nõude tunnustamine mh seisneda ka muus teos. Kostja on tsiviilasjades nr 2-18-

924 ja nr 2-20-8909 kohtule deklareerinud, et tunnistab hageja nõuet, aga palub selle ümber

kujundada. Seega ei saa antud asjaoludel ilmselt tekkida küsimust sellest, et kostja nimetatud

tegevus ei kvalifitseeruks TsÜS § 158 lg-s 2 nimetatud muu teona.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 6 alusel muutub kohustus

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuivõrd nõude

tunnistamiseks võlgniku poolt saab lugeda ainult täiendavate kokkulepete sõlmimist ja/või

2-21-7471

maksete sooritamist nõude rahuldamiseks, ei ole kostja poolt nõude tunnistamist toimunud.

Kuivõrd kostja ei ole hageja nõuet rahuldanud vähimaski ulatuses, on kostja poolt hageja nõue

täielikult tunnistamata. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks hiljemalt põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018. Sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg

kolm aastat. Kuna hageja ei ole kolme aasta jooksul kostja suhtes kohtumenetlust algatanud,

aegus hageja nõue kostja vastu 07.02.2021. Alternatiivselt on hageja nõue kostja vastu

muutunud sissenõutavaks 20.02.2018 kui hageja esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses

põhivõlgniku vastu nõude. Ka sellisel juhul on hageja nõue aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 000 eurot ja alates

10.05.2021 viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni 15 000 euro

tasumiseni, kuid mitte enam kui 15 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses

kostja kanda.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 02.06.2017 arvelduslaenulepingu

nr 2017012626, millega hageja võimaldas põhivõlgnikule arvelduskrediiti limiidiga 150 000

eurot ning mille nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmiti 06.06.2017 hageja ja kostja vahel

käendusleping nr 2017012633, käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 15 000 eurot.

Samuti pole vaidlust selle üle, et tsiviilasjas nr 2-17-17495 kuulutati 07.02.2018 välja

põhivõlgniku pankrot ning 20.02.2018 esitas hageja nõudeavalduse põhivõlgniku

pankrotimenetluses summas 149 626,29 eurot.

10. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 ls 1 ja lg 2 järgi aegumistähtaeg

algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei

nõustunud kostjaga, et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks hiljemalt põhivõlgniku

pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018. PankrS § 42 sätestab, et pankroti

väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks,

kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 42 järgi võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine

põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. Nõue

kostja

kui

käendaja

vastu

ei

muutunud

sissenõutavaks

põhivõlgniku

pankroti

väljakuulutamisega, vaid siis, kui saabus laenu tasumise tähtaeg 25.05.2018. Hagi on esitatud

kohtule 10.05.2021, so enne nõude aegumistähtaja saabumist.

11. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid käenduslepinguga võetud kohustuse olemasolu ja

suuruse kohta. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS §

101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg-s 1 on sätestatud, et juhul

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivitusintressi kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista poolte vahel 06.06.2017 sõlmitud

käenduslepingu nr 2017012633 alusel 15 000 eurot. Samuti viivis alates 10.05.2021 arvestatuna

15 000 eurolt kuni selle tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid

mitte enam kui 15 000 eurot.

2-21-7471

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt tühistada otsus ja saata käesolev asi

maakohtule uueks lahendamiseks.

13. Maakohus

on

oluliselt

rikkunud

menetlusõigusenorme

ja

kohaldanud

valesti

materiaalõiguse norme, mille kohaldamine tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Riigikohus on oma

22.11.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16 punktis 16 selgitanud, et käendajalt saab nõuda

põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks

muutumise tingimus. See tähendab, et nõue muutub sissenõutavaks kas tähtaja saabumisest või

kui toimub lepingu rikkumine, siis alates rikkumisjuhtumist. Kohus on oma otsuses

ignoreerinud asjaolu, et käesoleval juhul muutus nõue sissenõutavaks alates käendusjuhtumist,

mitte laenutähtpäeva saabumisest. Hageja on oma 20.02.2018 esitatud nõudeavalduses

osundanud ja sellega ka tunnistanud tähtaegselt tagastamata laenu olemasolu, seega ka

käenduslepingu tähenduses rikkumisjuhtumi toimumist ning käenduslepingu sissenõutavaks

muutumist. Nimetatud nõudeavaldus on oma olemuselt juba sissenõutavaks muutunud nõude

täitmisele suunatud dokument. Kohus on jätnud oma otsuses nimetatud asjaolu täies ulatuses

analüüsimata.

14. Lisaks on kohus jätnud täielikult analüüsimata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud

käenduslepingust tuleneva nõude tunnistamise osas. Olukorras, kus krediidileping on

sissenõutavaks muutunud ning krediidiandja ei ole kolme aasta jooksul kohtumenetlust

algatanud, pooled ei ole täiendavaid kokkuleppeid sõlminud ja krediidisaaja ega käendaja ei ole

aegumise perioodi vältel krediidilepingu katteks tasumisi sooritanud, loetakse krediidilepingust

tulenev nõue aegunuks. Kuivõrd nõude tunnistamiseks võlgniku poolt saab lugeda ainult

täiendavate kokkulepete sõlmimist ja/või maksete sooritamist nõude rahuldamiseks, ei ole

apellandi poolt nõude tunnistamist toimunud.

Vastustaja seisukoht

15. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti. Seevastu on põhjendatud kostja etteheide maakohtule, et maakohus jättis käsitlemata

kostja väite selle kohta, et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks pankrotimenetluses

20.02.2018 esitatud nõudeavaldusega. Maakohus rikkus kostja väitele vastamata jätmisega

oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu otsuse põhjendav osa peab vastama TsMS § 442 lg-

s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ehkki maakohus on jätnud kostja

2-21-7471

eeltoodud väitele vastamata, ei too see rikkumine kaasa maakohtu otsuse tühistamist, vaid

ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada ning kostja väitele vastata ja selles osas

puuduvad põhjendused lisada. Osas, milles maakohus on põhjendused esitanud, nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust

ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

18. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti PankrS §-i 42 ja TsÜS § 146 lõiget 1

kohaldades, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Hageja nõue kostja vastu põhineb

06.06.2017 hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingul nr 2017012633, millega käendaja

kohustus tagama põhivõlgniku kohustusi tulenevalt 02.06.2017 arvelduslaenulepingust nr

2017012626 rahalises maksimumsummas 15 000 eurot. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle,

et põhivõlgnik jättis hagejaga sõlmitud lepingust tulenevad rahalised kohustused täitmata ning

hageja nõue on suunatud sellele, et kostja täidaks VÕS § 108 lg 1 mõttes raha maksmise

kohustuse. Kostja ei ole peale aegumise vastuväite mingeid muid sisulisi vastuväiteid hageja

nõudele esitanud. Riigikohus on selgitanud, et käendajalt põhivõlgniku sissenõutavaks

muutunud kohustuste täitmise nõudmine eeldab seda, et käendusega tagatud nõue on käendaja

suhtes sissenõutavaks muutunud. PankrS § 42 alusel pankroti väljakuulutamisega muutub nõue

sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes

käendajaga. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega ei muutu nõue sissenõutavaks käendaja

suhtes. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub

käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus (vt Riigikohtu 22.11.2016

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 16). Seega ei saanud hageja nõue kostja vastu muutuda

sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise hetkest 07.02.2018.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu ei muutunud sissenõutavaks ka

hageja poolt põhivõlgniku vastu põhivõlgniku pankrotimenetluses 20.02.2018 nõudeavalduse

esitamisega. Hageja on 20.02.2018 esitanud põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude

põhivõlgniku vastu 149 626,29 euro suuruses summas tulenevalt seisuga 07.02.2018 tähtaegselt

tasumata laenust (I kd tl 12-13). Kostja hinnangul on sellise nõudeavalduse esitamisega ühtlasi

realiseerunud ka käendusjuhtum. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. VÕS § 145 lg 1

kohaselt tekib käendaja vastutus reeglina automaatselt juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust,

mida käendati, seega juhul, kui põhivõlgnik ei täida käendatavat kohustust üleüldse (nt viivitab

käendatava rahalise kohustuse täitmisega), täidab selle osaliselt või täidab kohustuse

mittenõuetekohaselt (viimane juht on käenduse puhul harv, kuna tavaliselt käendatakse rahalisi

kohustusi). Seega võib võlausaldaja käenduslepingust tuleneva nõude käendaja vastu esitada

kohe pärast põhivõlgnikupoolset täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Küll aga ei

kaasne ringkonnakohtu hinnangul sellist käendaja vastutuse automaatset tekkimist

põhivõlgniku pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu nõudeavalduse esitamisest. PankrS § 42

kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise

tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud säte näeb seega ette

pankrotivõlgniku suhtes nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemise. Sellist tagajärge ei saa

ringkonnakohtu hinnangul laiendada kolmandatele isikutele, sealhulgas käendajale. Riigikohus

on selgitanud, et erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse

eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate

isikute õigusi. Seega saab käendaja esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul,

kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-64-12, p 41). Kui lugeda pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest tulenevalt ka

kohustust täitnud käendaja suhtes nõue sissenõutavaks, kahjustaks see käendaja olukorda.

Selline olukord ei vastaks pankrotimenetluse põhimõtetele ega käendaja õigustele. Lisaks on

Riigikohus varasemalt asunud seisukohale, et nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei

mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt Riigikohtu 07.11.2007 otsust tsiviilasjas

2-21-7471

nr 3-2-1-102-07, p 13 ja Riigikohtu 18.03.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11). Nii

nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, saab käendaja vastu nõude sissenõutavaks muutumiseks

olla vaid olukord, kus saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise

tingimus. Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et arvelduslaenulepingu nr 20170129626 punkti

3.2 kohaselt oli laenutähtpäevaks 25.05.2018. Kuna mingitele muudele käendaja kohustuse

sissenõutavaks muutumise tingimustele ei ole pooled tuginenud, järeldab ringkonnakohus, et

käendaja kohustus muutus sissenõutavaks 26.05.2018. Hagi on esitatud 10.05.2021, mistõttu ei

ole hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ning maakohus on õigesti mõistnud kostjalt

hageja kasuks välja 15 000 eurot ja viivise.

20. Kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 26.05.2018 ja sellest tulenevalt ei ole

hagi aegunud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse väiteid seoses

sellega, et kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

22. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja ei ole ringkonnakohtule oma

menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu toimikust, et hageja oleks

apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. Seega ei ole hagejal apellatsioonimenetluses

menetluskulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Imbi Sidok-Toomsalu