2-19-2497/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-2497

Tsiviilasi

Tatyana Stepanovichi hagi Cafe de Flore OÜ vastu

saamata jäänud töötasu ja hüvitise väljamõistmiseks

Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

2226 eurot 9 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. septembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Cafe de Flore OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant: Cafe de Flore OÜ (registrikood 12518073),

esindaja vandeadvokaat Krisiina Lee

Vastustaja:

Tatyana

Stepanovich

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anti

Aasmaa

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Cafe de Flore OÜ hagist loobumine 7 euro 60 sendi suuruse nõude osas

ning lõpetada selles osas menetlus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 10. septembri 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

Cafe de Flore OÜ hagi 749 euro 47 sendi saamiseks rahuldamata ning jaotas

menetluskulud. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus rahuldas

Tatyana Stepanovichi hagi ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata Cafe de

Flore OÜ hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning 749

eurost 47 sendist suurema hüvitise saamiseks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana

Stepanovichi vastu osaliselt ning mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ

kasuks välja 749 eurot 47 senti.

4. Tasaarvestada poolte vastastikkused rahalised nõuded ja tasaarvestuse tulemusena

mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 243 eurot 30 senti.

5. Rahuldada Cafe de Flore OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

6.1. Rahuldada Tatyana Stepanovichi hagi.

6.2. Tatyana Stepanovichi ja Cafe de Flore OÜ vahel 2. jaanuaril 2014 sõlmitud

tööleping on TLS § 91 lg 2 p 2 alusel üles öeldud alates 21. septembrist 2018. Cafe

de Flore OÜ-l teha vastav kanne töötamise registris.

6.3. Mõista Cafe de Flore OÜ-lt Tatyana Stepanovichi kasuks välja TLS § 100 lg 4

alusel hüvitis 506 eurot 17 senti.

6.4. Rahuldada osaliselt Cafe de Flore OÜ hagi Tatyana Stepanovichi vastu.

6.5. Mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 749 eurot 47 senti.

6.6. Jätta rahuldamata Cafe de Flore OÜ nõue Tatyana Stepanovichi vastu 749 eurost

47 sendist suurema hüvitise saamiseks ning töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks.

6.7. Tasaarvestada poolte vastastikkused rahalised nõuded ja tasaarvestuse

tulemusena mõista Tatyana Stepanovichilt Cafe de Flore OÜ kasuks välja 243

eurot 30 senti.

6.8. Jätta Tatyana Stepanovichi hagiga seotud menetluskulud Cafe de Flore OÜ

kanda. Jätta Cafe de Flore OÜ hagiga seotud menetluskulud 43% ulatuses

Tatyana Stepanovichi kanda ja 57% ulatuses Cafe de Flore kanda.

6.9. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tatyana Stepanovich (töötaja) esitas 26. septembril 2018 töövaidluskomisjonile Cafe de

Flore OÜ (tööandja) vastu avalduse, milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja

2018. a augusti töötasu 519 eurot 75 senti, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 91

lg 2 alusel ja mõista tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja töötaja kolme kuu keskmise töötasu

suurune hüvitis 1442 eurot 74 senti. Töötaja loobus saamata jäänud töötasu nõudest

töövaidluskomisjonis.

Tööandja esitas 12. oktoobril 2018 töövaidluskomisjonile töötaja vastu avalduse, milles palus

tuvastada, et töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja lugeda tööleping

lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 17. septembrist 2018. Tööandja täpsustas avaldust

18. detsembril 2018, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 1727 eurot

52 senti.

Töövaidluskomisjon rahuldas 16. jaanuari 2019. a otsusega töötaja avalduse osaliselt, lõpetas

töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018, mõistis tööandjalt töötaja

kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise 506 eurot 17 senti ning jättis tööandja avalduse

töötaja vastu rahuldamata.

Tööandja esitas 15. veebruaril 2019 Viru Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses

jätta töötaja hagi tervikuna rahuldamata ja rahuldada tööandja hagi.

2. Töötaja hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. jaanuaril 2014 töölepingu, mille alusel

töötas töötaja tööandja juures kelner-ettekandjana. Töötaja teatas 17. septembril 2018

tööandjale, et ütleb töölepingu üles alates 21. septembrist 2018, kuna tööandja on pidevalt

viivitanud töötasu maksmisega. Töötasu tuli maksta iga kuu 4.–7. kuupäeval, kuid tööandja

hilines töötasu maksmisega regulaarselt kümme ja rohkem päeva ega maksnud töötajale 2018. a

augusti töötasu. Töötasu maksmisega viivitamine on töölepingu oluline rikkumine, kuna see oli

töötaja ainus sissetulek.

3. Tööandja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Tööandja ei ole töötasu

maksmisega oluliselt hilinenud. Töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda,

mistõttu on ülesütlemine tühine. Tööandja jättis 2018. aasta augusti töötasu töötajale välja

maksmata, sest ta avastas, et töötaja on omastanud tööandja raha. Tööandja teatas 4. septembril

2018 töötajale augusti töötasu maksmisega viivitamisest. Tööandja viivitas töötasu

maksmisega, et selgitada välja töötajate tekitatud kahju suurus ning tuvastada raha omastajad.

Pooled pidasid vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks läbirääkimisi, mille tõttu samuti töötasu

maksmine viibis. Pärast läbirääkimiste ebaõnnestumist maksis tööandja töötasu välja.

4. Tööandja hagiavalduse kohaselt ei olnud töötajal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda,

mistõttu on ülesütlemine tühine. Lisaks on töölepingu ülesütlemine vastuolus hea usu

põhimõttega. Tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt viivitanud. Kuna töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb tööleping lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates

21. septembrist 2018. Töötaja on tekitanud tööandjale kahju kokku 1727 eurot 52 senti. Töötaja

tekitas tööandjale kahju 376 eurot 73 senti, müües kondiitritooteid 50%-lise soodustusega

väljaspool lubatud kellaaegu. Samuti tekitas töötaja tööandjale kahju 593 eurot 72 senti, kuna

kasutas ilma aluseta allahindlust. Klient maksis kauba eest täishinna, kuid töötaja kasutas

allahindlust ja jättis vahe endale. Lisaks tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti, sest

tühistas jookide tellimused enne arve sulgemist, kuigi tellimused täideti klientidele. Tellimuste

eest makstud raha võttis töötaja kassast endale.

Tööandja vähendas 27. septembril 2019 maakohtule esitatud vastuses 757 euro 7 sendi suurust

kahju nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt tööandja kasuks välja 749 eurot

47 senti ning tervikuna 1719 eurot 92 senti.

5. Töötaja vaidles tööandja hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata, kuna tööandja kahju

hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.

MAAKOHTU OTSUS

6. Viru Maakohus rahuldas 10. septembri 2020. a otsusega töötaja hagi ning lõpetas poolte

töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 21. septembrist 2018 ja mõistis tööandjalt TLS § 100

lg 4 alusel töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 506 eurot 17 senti.

Maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi töötaja vastu. Menetluskulud jättis maakohus poolte

endi kanda.

Ekslik on tööandja seisukoht, et 2018. aasta augusti töötasu maksmisega viivitus ei olnud

oluline TLS § 91 lg 2 p 2 mõttes. 4. septembri 2018 käskkirjaga anti töötajale selgelt mõista, et

töötasu väljamaksmisega viivitatakse teadmata ajani. Tööandjal ei olnud seaduslikku alust

töötasu maksmisega viivitada. 2018. aasta augusti töötasu väljamaksmisega viivitamine oli

töölepingu oluline rikkumine TLS § 91 lg 2 p 2 tähenduses ning töötaja ütles töölepingu üles

põhjendatult ja seaduslikult. Kuna töötaja on töölepingu kehtivalt üles öelnud, ei ole alust

rahuldada tööandja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 88 lg 1

p-de 5 ja 7 alusel lõpetamise nõuet. Tööandja ei ole tõendanud varalise kahju tekkimist.

Kassasüsteemiga manipuleerimine on tõendatud kassasüsteemi väljatrükiga ja töötaja on selle

omaks võtnud. Selline töötajate käitumine oli taunitav ja nende eesmärk võis olla saada

isiklikku kasu, kuid varalise kahju tekitamine tööandjale ei ole tõendatud. Töötaja tegevus on

pigem käsitatav klientide petmisena ja seeläbi võimaliku mainekahju tekitamisena tööandjale.

Tööandja vara vähenemine on tõendamata. Tööandja tugineb sellele, et jookide kustutamisega

arvetelt tekitas töötaja tööandjale kahju 757 eurot 7 senti. Samas ei ole tööandja esitanud

tõendeid selle kohta, et ta oleks kontrolli käigus tuvastanud kohvi koguse (kapslite kulu) ja

kohvi müügist saadud sissetuleku vahe (puudujäägi). Tööandja oli hooletu, sest ta ei olnud

kehtestanud töökorralduse reegleid ning allahindluste ja soodustuste juhendeid ega kontrollinud

töötajaid. Sellega lõi tööandja ise kassasüsteemiga manipuleerimise võimaluse. Täpsete reeglite

ja kontrolliga olnuks see välditav.

EDASINE MENETLUS

7. Tööandja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta töötaja hagi rahuldamata ning rahuldada tööandja

hagi.

Maakohus on ekslikult leidnud, et tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega.

Kümnepäevast viivitust ei saa pidada oluliseks viivituseks TLS § 91 lg 2 p 2 mõttes.

Maakohtu põhjendused tööandja kahju nõude rahuldamata jätmise osas on vastuolulised.

Maakohtu otsusest ei selgu, miks kassasüsteemi väljatrükk ei tõenda kahju suurust.

Kahjuarvestus ei olnud maakohtus vaidluse all. Tööandja ei saa ega pea tõendama negatiivset

asjaolu, s.o seda, et nuppu „-50% pagar ja kondiiter“ ei kasutatud nt töötajatele või tööandjale

toodete müügiks.

Maakohus ei juhtinud tööandja tähelepanu kahju suuruse tõendamatusele. Kui kohtu hinnangul

ei olnud kahju täpset suurust võimalik kindlaks teha, oleks maakohus saanud võlaõigusseaduse

(VÕS) § 127 lg-le 6 tuginedes kahju suuruse ise otsustada.

8. Töötaja vaidles tööandja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Töötaja poolt töölepingu ülesütlemine oli õigustatud. Tööandja nõuded on tõendamata.

Tööandja poolt esitatud kassasüsteemi väljatrükid ei tõenda tööandja nõudeid.

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 2021. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning

tegi uue otsuse, millega jättis töötaja hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt tööandja hagi.

Ringkonnakohus tuvastas, et töötaja TLS § 91 lg 2 p 3 alusel tehtud töölepingu erakorralise

ülesütlemise avaldus on tühine ja tööleping on lõppenud TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates

17. oktoobrist 2018. Ringkonnakohus mõistis töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitise

757 eurot 7 senti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et 2018. aasta augusti ja septembri töötasu töötajale

tasumine alles 8. oktoobril 2018 on töölepingu rikkumine ning üldjuhul on töötasu maksmisega

viivitamine töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 järgi. Arvestades

poolte käitumist ja tahteavaldusi ning töötasu maksmisega viivitamise asjaolusid, ei ole

tööandja käitunud lepingut rikkudes viisil, mis annaks töötajale õiguse nimetatud alusele

tugineda. Tööandja teavitas 4. septembri 2018. a käskkirjaga töötajat sellest, et augusti töötasu

peetakse kinni kuni töötajate tekitatud kahju suuruse selgumiseni. Töötajad saatsid 5. septembri

2018. a e-kirjaga tööandjale töötasu nõude. Töötajate seda e-kirja ei saa lugeda hoiatuseks

VÕS § 196 lg 2 mõttes, millest tööandja pidi saama aru, et tal tuleb oma lepingulisi kohustusi

täita ning sellele võib järgneda töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2

alusel. Tööandja kohtus töötajatega 8. septembril 2018, et arutada nende töölepingu rikkumist.

Tööandja etteheited töötajatele olid seotud raha omastamisega ning ta esitas selle kohta

töötajatele tõendid. Töötaja ütles töölepingu 17. septembril 2018 üles.

Maakohus leidis õigesti, et tööandjal ei olnud töötasu maksmisega viivitamiseks seaduslikku

alust. Samas ei käitunud töötaja töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja VÕS § 6 tähenduses. Ülesütlemisavalduse

esitamise ajaks oli tööandja viivitanud töötasu maksmisega ainult kümme päeva. Töötaja

töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja kohustuse rikkumise tõttu kümne päeva

möödudes töötasu maksmisega viivitamisest ja tööandjaga läbirääkimiste ajal olukorras, kus

töötajale heideti ette pikema aja jooksul kahju tekitamist, on töötajale seadusega antud õiguse

kuritarvitamine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole alust töötaja nõuet rahuldada.

Kuna töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, kohaldub asjas

TLS § 107 ning § 85 lg 4 järgi tuleb lugeda tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1

sätestatud etteteatamistähtajaga. Seega tuleb lugeda tööleping lõppenuks 17. oktoobril 2018.

Vale on maakohtu järeldus, et tööandjale ei ole kahju tekkinud. Põhjendatud ei ole maakohtu

järeldus, et tööandjal ei teki varalist kahju, kui töötaja müüb oma töökohustuste raames kohvi,

jättes selle kassasüsteemis kajastamata või lahjendades müügis olevat kaupa müügitulemi

suurendamiseks, ning võtab saadud raha endale. Tööandja hüvitisnõuet töötaja vastu ei välista

asjaolu, et kohvi koguse (kapslite kulu) ja kohvi müügist saadud sissetuleku vahel ei tekkinud

puudujääki. Samuti on ebaõige ja kahju hüvitamise üldpõhimõtetega vastuolus maakohtu

seisukoht, mille kohaselt ei ole klientide petmine ja sellega võimaliku mainekahju tekitamine

tööandjale käsitatav tööandjale hüvitava kahjuna. Maakohus hindas õigesti tööandja esitatud

kassasüsteemi väljatrükki ning seda, et töötaja ei vaielnud vastu tööandja nende jookide

maksumuse arvutuskäigule, mille töötaja oli klientide arvetelt kustutanud. Töötaja leidis, et

kustutamise põhjuseks võis olla asjaolu, et klient ei soovinud enam jooki või muutis esialgset

tellimust. Kuna töötaja need väited ei ole tõendatud, saab lähtuda tööandja maakohtule esitatud

arvutusest ning lugeda tema kahjuks 749 eurot 47 senti, mis oli põhjustatud kassasüsteemiga

manipuleerimise kaudu.

10. Töötaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

milles rahuldati tööandja apellatsioonkaebus, ja osas, milles menetluskulud jäeti poolte endi

kanda. Töötaja palus jätta jõusse maakohtu otsuse.

Töötaja käitus töölepingut erakorraliselt üles öeldes heas usus. TLS § 91 lg-st 4 tuleneb, et

töötaja peab võimalikult kiiresti teatama oma soovist tööleping üles öelda, sest hiljem võib see

õigus olla välistatud. Töölepingu väidetavate rikkumiste töötajatega arutamine ei anna

tööandjale alust jätta töötasu välja maksmata.

Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et töötajate 5. septembri 2018 e-kiri ei ole käsitatav

hoiatusena VÕS § 196 lg 2 mõttes. E-kirja sisust saab järeldada, et töötaja soovis töötasu

väljamaksmist ning andis selleks tööandjale täiendava tähtaja. Kui täiendavaks tähtajaks

töötasu välja ei makstud, oli töötajal õigus tööleping üles öelda. Töötasu maksmisega

viivitamine oli töötaja jaoks töölepingu oluline rikkumine, sest see oli tema ainus sissetulek.

Maakohus leidis õigesti, et tööandjale ei tekkinud kahju. Alternatiivselt tuleks tööandja kahju

suurust vähendada vähemalt 1/3 võrra, arvates sellest maha kohvi (kapslite) ja tee hinna, millest

jooki tehti. Kui töötaja oleks jooke valmistanud nõuetekohaselt, oleks tööandjale sellega

kaasnenud kohvi ja tee kulu. VÕS § 127 lg 6 kohaselt on võimalik hinnanguliselt tuvastada ka

kasu, mida tööandja sai kahju tekitamise tagajärjel, s.o tööandja kohvi ja tee ostmiselt säästetud

kulu, mis on hinnanguliselt 1/3 tööandja kahjust.

11. Tööandja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

12. Tööandja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks

või teha uue otsuse, millega määrata kindlaks menetluskulude proportsionaalne jaotus

menetlusosaliste vahel tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 163 lg-t 1. Töötaja hagi rahuldamata jätmise korral

tulnuks tema hagiga seotud menetluskulud jätta tema kanda. Tööandja hagiga seotud

menetluskulud oleks tulnud jagada võrdeliselt tema nõude rahuldamise ulatusega.

13. Töötaja vaidles tööandja kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata

juhul, kui töötaja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kui töötaja kassatsioonkaebus

rahuldatakse, siis tuleb jätta menetluskulud tööandja kanda.

14. Riigikohus tühistas 11. veebruari 2022. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tööandja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust tema hagi rahuldamata jätmise osas. Seega

on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäi

rahuldamata tööandja hagi 970 euro 45 sendi suuruse kahju hüvitamiseks.

Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas töötajal oli õigus öelda tööleping

erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega.

Riigikohtu seisukoha järgi võib töötaja öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91 lg

1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades

ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Riigikohus

leidis, et töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks

kohustuse rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid

viimane jätkab rikkumist. Sellisel juhul tuleb arvestada, et TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja

töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud

asjaolust teada sai või pidi teada saama (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-60-12, p 12). See tähendab, et kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal,

saab töötaja sellele rikkumisele tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul

pärast viimase rikkumise toimumist.

Kohtud leidsid tuvastatud asjaolude alusel materiaalõigust õigesti kohaldades, et tööandjal ei

olnud seaduslikku alust töötasu maksmisega viivitada ja oma kahju hüvitamise nõuet

TLS § 78 alusel töötaja töötasu nõudega tasaarvestada. Riigikohus leidis, et tööandjale ei anna

õigust viivitada töötasu maksmisega asjaolu, et töötaja on tekitanud talle kahju ja tööandja

soovib saada töötaja nõusolekut vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kirjeldatud põhjusel

töötasu maksmisega viivitamine võib olla töötasu maksmise kohustuse oluline rikkumine, mis

annab töötajale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Olukorras,

kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud

kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu

nõudega töövaidlusorganisse.

Riigikohus oli seisukohal, et kui töötaja ütleb töölepingu üles olulise lepingurikkumise tõttu, ei

saa tööandja seda vaidlustada vastuolu tõttu hea usu põhimõttega põhjusel, et töötaja on

töölepingu üles öelnud tööandjaga peetavate läbirääkimiste ajal olukorras, kus töötajale

heidetakse ette pikema ajavahemiku jooksul kahju tekitamist. Asjaolu, et tööandja heidab

töötajale ette kahju tekitamist ja töölepingu rikkumist, ei anna tööandjale õigust asuda rikkuma

töölepingust tulenevat töötasu maksmise kohustust ega võta töötajalt õigust öelda sellise

tööandja rikkumise korral tööleping erakorraliselt üles.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kooskõlas eeltooduga võtma põhjendatud

seisukoha, kas töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, mh kas tööandja viivitas

oluliselt töötasu maksmisega ja kas töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud töötasu maksmisega viivitamisest teada või pidi

sellest teada saama. Riigikohus juhtis ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et juhul, kui töötajal

ei olnud alust tähtajatut töölepingut erakorraliselt üles öelda, kohaldub asjas TLS § 85 lg 4,

mitte TLS § 107 (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 11).

Samuti ei ole olukorras, kus tööandja ei ole töölepingut ise erakorraliselt üles öelnud, alust

tuvastada töösuhte lõppemist nt TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud alusel. Seega, kui

ringkonnakohus leiab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb

ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks alates ajast, mil see oleks lõppenud

TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides. Kui ringkonnakohus nõustub asja uuel

lahendamisel maakohtuga, et töötaja erakorraline ülesütlemine on kehtiv, tuleb võtta seisukoht

ka töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude kohta, mille maakohus on osaliselt

rahuldanud.

Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas töötaja peab hüvitama tööandjale

tekitatud kahju 757 eurot 7 senti. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei tuvastanud tööandja

kahju hüvitamise nõude eeldusi nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millist

töölepingust tulenevat kohustust töötaja ringkonnakohtu arvates rikkus. Samuti ei selgu, kas

tööandjale tekkis kahju sellest, et töötaja tühistas jookide tellimuse sularahas maksmisel

vahetult enne arve sulgemist ja jättis saadud raha endale, kuigi joogid serveeriti klientidele, või

sellest, et töötaja tegi ühest kohvikapslist kaks kohvi ja jättis kogu raha endale. Lisaks ei ole

ringkonnakohus tuvastanud nõuetekohaselt töötaja süüd, töötaja rikkumise ja tööandja kahju

vahelist põhjuslikku seost, kohustuse kaitse-eesmärki ning kahju tekkimise ettenähtavust.

Tööandjal on õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui viimane rikkus

töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2

ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2). Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et töötaja pidi TLS § 15 lg 1 järgi täitma oma kohustusi

tööandja vastu lojaalselt. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TLS § 16 lg-s 1

sätestatu. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab

töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi,

arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet,

ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida

tööandja teadis või pidi teadma. Ringkonnakohus ei ole töötaja hoolsuse määra hindamisel tema

kohustuste rikkumise kontekstis TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega arvestanud. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus seda tegema.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata nii kahju hüvitamise eeldusi kui ka

töötajalt väljamõistetava hüvitise suurust. Selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid,

mida Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt ise ei saa teha.

Tööandja vaidlustab kassatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse. Riigikohus nõustus

tööandjaga osas, milles tööandja heidab ringkonnakohtule ette TsMS § 163 lg 1 alusel

menetluskulude jaotuse määramise põhjendamata jätmist. Kui kohus menetleb mõlema poole

hagi, siis tuleb üldjuhul menetluskulud jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi.

Juhul, kui ühe poole hagi jääb rahuldamata ja teise poole hagi rahuldatakse osaliselt, siis

esimese hagi rahuldamata jätmise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 alusel ja teise

hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163. Eelkõige kehtib

see olukorras, kus mõlema poole hagi esemeks on raha maksmise nõue. Juhul, kui kohus

menetleb mõlema poole vastastikuseid hagisid, milles vaieldakse eriliigiliste nõuete üle, peab

kohus kaalutlusõiguse alusel hindama, millist TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud alternatiivi

rakendada, ning seda valikut otsuses ka põhjendama.

Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt vähendas tööandja 757 euro 7 sendi suurust kahjuhüvitise

nõuet 7 euro 60 sendi võrra, paludes mõista töötajalt välja kokku 1719 eurot 92 senti. Kuna asja

materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid menetluses võtnud seisukoha nõude vähendamise

kohta, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda tööandjale võimalus nõude suurust

täpsustada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis tööandja hagi 749 euro 47 sendi saamiseks rahuldamata ning jaotas

menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab töötajalt

tööandaja kasuks välja 749 eurot 47 senti ja tasaarvestab poolte vastastikkused nõuded.

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Tööandja apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

16. Ringkonnakohus märgib, et asja esimesel läbivaatamisel jättis ringkonnakohus muutmata

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tööandja hagi 757 eurost 7 sendist

suurema

kahjuhüvitise

saamiseks.

Tööandja

ringkonnakohtu

otsusele

selles

osas

kassatsioonkaebust ei esitanud. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud.

Tööandja on toonud välja, et ta on eksinud nõude suuruse arvutamisel ja soovinud vähendada

enda nõuet 7 euro 60 sendi võrra. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist nõudest osalise

loobumisega. Ringkonnakohus võtab vastu tööandja hagist loobumise 7 euro 60 sendi suuruse

nõude osas ning lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel selles osas menetluse.

Eeltoodust tulenevalt on kohtu menetluses jätkuvalt töötaja hagis esitatud nõuded ning tööandja

hagis esitatud nõuded töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 749 euro 47 sendi

saamiseks.

17. Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu otsuses toodud seisukohti õiguse

tõlgendamise kohta, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata osas, milles maakohus rahuldas

töötaja hagi ning jättis rahuldamata tööandja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks. Töötaja tugines töölepingu ülesütlemisel asjaolule, et tööandja rikkus

töölepingut oluliselt, viivitades töötasu maksmisega. Tööandja on ka ise välja toonud, et koostas

4. septembril 2018 käskkirja (III kd, tl 44), milles teatas töötajale, et ta ootab töötajale augusti

töötasu väljamaksmisega, et selgitada välja tekkinud kahju suurus ning tuvastada töötajad, kes

olid raha omastanud. Riigikohus on praeguses asjas leidnud, et tööandjal ei ole õigust viivitada

väidetavalt töötaja tekitatud kahju suuruse tuvastamise ajaks töötajale tasu maksmisega.

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on olulise rikkumisega, mis õigustas TLS § 91 lg 2 p 2 alusel

töölepingu erakorralist ülesütlemist töötaja poolt, kuivõrd tegemist ei olnud üksnes

mõnepäevase töötasu maksmisega viivitamisega (töölepingu ülesütlemise ajaks 17. septembril

2018 oli tööandja eelmise kuu tasu maksmisega viivituses 9 päeva (töölepingu p 3.3 kohaselt

tuli augusti tasu maksta hiljemalt 7. septembril)), töötaja oli eelnevalt 5. septembri 2018 e-

kirjaga (III kd, tl 45) andnud täiendava tähtaja töötasu maksmiseks 10. septembrini 2018,

samuti ei olnud töötajal põhjust arvata, et tööandja oma kohustuse täidab, arvestades asjaolu, et

tööandja oli selgesõnaliselt oma kohustuse täitmisest keeldunud. Ringkonnakohus ei nõustu

tööandjaga, et töötaja ei öelnud lepingut üles mõistliku aja jooksul rikkumisest teadasaamisest.

9 päeva rikkumisest ei ole ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg töölepingu ülesütlemiseks. Isegi

kui lugeda töölepingu rikkumiseks juba 4. septembri 2018 käskkirja, ei möödunud selle

väljastamisest töölepingu ülesütlemiseni nii palju aega, et mõistliku isiku positsioonilt võinuks

asuda seisukohale, et töötaja soovib vaatamata tööandja rikkumisele edasi töötada. Seega on

töötaja kehtivalt töölepingu üles öelnud. Tööandja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud

töötajale TLS § 100 lg 4 järgi välja mõistetud hüvitise suuruse põhjendatust.

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata tööandja kahju

hüvitamise nõude töötaja vastu 749 euro 47 sendi saamiseks. Tööandja tugineb nõude alusena

asjaolule, et töötaja müüs oma tööülesannete raames tööandja klientidele jooke, kuid võttis

klientidelt jookide eest saadud raha endale, mitte ei pannud seda tööandja kassasse.

Ringkonnakohus leiab, et tööandja väited on tõendatud asjas esitatud videote (toimikule lisatud

kahel mälupulgal), kassasüsteemi väljavõtete (I kd, tl 117-200 ja II kd, tl 1-27), tunnistaja E.G.

ütlused (III kd, tl 111-114 pöördel) ning tema kirjalik selgitus (I kd, tl 19-20). Videotest ja

kassasüsteemi väljavõttest koostoimes on näha, et töötaja on võtnud klientidelt tellimuste eest

raha ning on tellimused täitnud, kuid samas on kassasüsteemist tellimuse kustutanud.

Ringkonnakohus leiab, et videod kinnitavad, et töötaja väited selle kohta, et tööandja on ise

kassasüsteemi väljavõtet manipuleerinud, ei pea paika. Lisaks on eeltoodud skeemi kasutamist

kinnitanud ka E.G. nii tunnistajana antud ütlustes kui ka kirjalikus seletuskirjas. Kuigi videod

on esitatud ainult mõne arve kohta, on ringkonnakohtu hinnangul see piisav, et tuvastada, et

töötaja on klientide makstud raha endale võtnud ka teistes sarnastes olukordades, kus

kassasüsteemist nähtub, et sularaha makse puhul on vahetult enne arve sulgemist arvelt joogid

kustutatud.

19. Töötades klienditeenindajana sõlmib töötaja tööandja nimel klientidega müügilepinguid,

mille täitmiseks klientidelt saadud raha on töötaja tulenevalt TLS § 15 lg-st 1 tulenevast

lojaalsuskohustusest kohustatud andma tööandjale, mitte võtma seda endale. Seega on töötaja

klientidelt saadud raha endale võttes rikkunud töölepingut. Tööandja kahjuks on see, et tal jäi

saamata raha, mille töötaja endale võttis. Kahju suurus on tõendatud kassasüsteemi

väljavõttega. Töötaja ei ole vaidlustanud tööandja esitatud arvutuskäiku, mille kohaselt on

kustutatud jookide kogumaksumuseks 749 eurot 47 senti. Klientide makstud raha endale

võtmine sel viisil, et selle varjamiseks kustutab töötaja kassas arvelt tellitud ja makstud joogid,

saab olla ainult tahtlik, mistõttu vastutab töötaja TLS § 74 lg 1 järgi kogu tööandjale tekkinud

kahju eest. Kuivõrd töötaja rikkus oma töökohustusi tahtlikult, ei ole oluline, milline oli täpselt

tema TLS § 16 lg-st 2 tulenev töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr. On ilmselge, et mitte

üheski töösuhtes ei ole tööandja vara omastamine õigustatav töösuhte iseloomuga. Tuvastatud

kahju on hõlmatud töötaja lojaalsuskohustuse kaitse eesmärgiga. Lojaalsuskohustuse sisuks

ongi kohustada töötajat käituma tööandja suhtes lojaalselt ning mitte käituma tööandja suhtes

ebaausalt, sh tööandja vara omastama. Samuti pidi tööandjale kahju tekkimine olukorras, kus

töötaja võtab klientidelt tööandjale makstud raha endale, olema töötajale ilmselgelt ettenähtav.

Samuti on kahju põhjuslikus seoses töötaja rikkumisega. Kui töötaja oleks klientidelt saadud

raha jätnud tööandja kassasse, oleks tööandja varaline positsioon olnud selle võrra parem.

20. Ringkonnakohus ei nõustu töötaja väidetega, et tööandja kahju hüvitamise nõudest tuleb

VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata tööandja säästetud kulu. Töötaja arvates tuleks kahjust maha

arvata kohvi ja tee valmistamiseks kulunud tooraine hind, kuna töötaja ei kasutanud klientidele

jookide tegemiseks, mille eest makstu ta endale võttis, täiendavalt kohvikapsleid või teepakke,

vaid tegi samast kohvikapslist mitu kohvi. Ringkonnakohus leiab, et töötaja selline käitumine

saab olla eraldi töölepingu rikkumine TLS § 15 lg 2 p 9 mõttes, kuivõrd jookide nö

lahjendamine mõjutab selgelt klientidele serveeritud jookide kvaliteeti ning see tegevus võib

kaasa tuua tööandjale mainekahju. Sellises olukorras oleks ringkonnakohtu hinnangul säästetud

kulude mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

21. Kuivõrd töötaja hagi rahuldatakse, jäävad sellega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1

järgi tööandja kanda. Tööandja hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb sellega seotud

menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt tööandja nõude rahuldamise

ulatusega. Arvestades seda, et tööandja rahaline nõue rahuldatakse umbes 43% ulatuses, jäävad

tööandja hagiga seotud menetluskuludest 43% töötaja ja 53% tööandja kanda. Menetluskulude

suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin