3-21-1759/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik Andreas Paukštys

Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2022, Tallinn

Haldusasja number 3-21-1759

Haldusasi X kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Rahumäe arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja

nende esindajad Kaebaja X Vastustaja Politseija Piirivalveamet, esindaja Heli Insler Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Mõista Politseija Piirivalveametilt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks

225 (kakssada kakskümmend viis) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulude katteks 8 (kaheksa) eurot ja 10 senti. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.10.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Rahumäe arestimaja kinnipidamistingimustega ajavahemikul 08.0806.09.2018 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 350 eurot. Kohus võttis kaebuse 22.09.2021 menetlusse ja määras vastustajaks PPA. 10.06.2022 suurendas kaebaja kahjunõuet 70 euro võrra (20%).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Kaebuse põhjendus.

Kaebaja kinnipidamistingimused olid vastuolus kehtiv seadusega ja selgelt inimväärikust alandavad ning tekitasid kaebajale mittevaralise kahju järgmistel põhjustel: 1) kambri põrandapind oli liiga väike; 2) ei olnud tagatud õiguste viibida iga päev vähemalt 1 tund värskes õhus; 3) kambris puudus võimalus kasutada WC-d privaatselt; 4) kambris puudus võimalus süüa laua taga; 5) kambri ventilatsioon oli kesine; 6) kambri valgustus ei olnud piisav; 7) päevauudiste kättesaamine oli puudulik; 8) kambri seisukord oli räpane ja rusuv.

3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

Ruumipuudust kaebaja kannatama ei pidanud ning kaebajale oli tagatud siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 12 lg-st 3 sätestatud ulatuses põrandapind igal tema kinnipidamise päeval. Arestimajas viibimise perioodil ei esitanud taotleja ühtegi avaldust/kaebust selle kohta, et arestimaja ei võimalda tal jalutamas käia tema poolt soovitud mahus. Võttes arvesse ajavahemikku, mille jooksul kaebajat konkreetsetes tingimustes peeti, ei ole kinnipeetu piiratud võimalused värskes õhus viibimiseks avaldanud negatiivset mõju kaebaja tervisele. Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja oli teadlik oma õigusest viibida vähemalt üks tund värskes õhus, võib pigem eeldada, et kaebaja ise ei ole pidanud riivet nii oluliseks ja intensiivseks, et seda käsitleda inimväärikust alandava kohtlemisena. Kambri sisustus vastab ASkE § 13 lg 1 sätestatule. Paljasõnaline on kaebaja väide, et valgustus ei olnud piisav. Valguse hulk kambris oli tagatud kunstliku kui ka loomuliku valguse kaudu. Kaebajal oli võimalik tellida omal kulul üleriigilised ajalehti. Tagatud oli igapäevaselt raadio kaudu uudiste kättesaamine. Kaebaja etteheited kambri puhtuse kohta ei ole etteheidetavad vastustajale. Vastustaja leiab, et isegi kui kinnipidamistingimused olid osaliselt õigusvastased, siis ei ole ületatud piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasneb.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt järgmistel põhjendustel.

4.1 Asja materjalidest nähtub ja puudub vaidlus, et kaebaja viibis 08.08-06.09.2018 PPA Põhja prefektuuri Rahumäe arestimajas. Samuti selles, et kaebaja viibis järgmistes kambrites: 1) 08.08.2018 kl 18:05 – 16.08.2018 kl 14 – kambris nr I-18 (üldpindala 11,1 m2 – WC pind 1,5 m2=9,6 m2); 2) 16.08.2018 – 30.08.2018 – kambris nr I-03 (üldpindala 13,8 m2 - WC pind 1,5 m2=12,3 m2); 3) 30.08.2018 – 06.09.2018 kl 14:40

– kambris nr I-19 (üldpindala 10,9 m2 - WC pind 1,5 m2=9,4 m2), kusjuures kinnipeetavate arv ja kambripind iga kinnipeetava kohta oli nimetatud kambrites oli järgmine. Kambris nr I-18: 08.08 – 1 (st kaebaja viibis üksinda kambris) / 9,6 m2 ja 09.-

16.08 – 2 / 4,8 m2. Kambris nr I-03: 16.-17.08 – 3 / 4,1 m2, 18.-21.08 – 4 / 3,075 m2, 22.-23.08 – 3 / 4,1 m2, 24.-28.08 – 2 / 6,15 m2 ja 29.-30.08 – 1 / 12,3 m2. Kambris nr I- 19: 30.08-06.09 – 3 / 3,1333 m2. Seega oli kaebajale Rahumäe arestimajas viibimise ajal tagatud ASkE § 12 lg-s 3 sätestatud põrandapind. Samuti on põhjendamatud kaebaja etteheited seoses kambri seisukorra, valgustuse ja ventilatsiooniga. Asja materjalidest ei nähtu, et nendes küsimustes oleks kaebaja arestimajas viibimise ajal kaebust esitanud. Nimetatud asjaolu seab kohtu hinnangul kahtluse alla ligi kolm aastat hiljem esitatud kriitika usaldusväärsuse. Lisaks kohus märgib, et kuna kaebaja pole kordagi pöördunud arestimaja poole vahendite saamiseks kambri puhastamiseks (sest ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt on puhtuse hoidmine kambris kinnipeetava kohustus), siis sellest mittevaieldavast asjaolust on võimalik järeldada, et kambri heakord rahuldas kaebajat. Samuti ei saa järeldada kaebaja õiguste rikkumist mittevaieldavast asjaolust, et üleriigilised päevalehed jõudsid temani paaripäevase hilinemisega (vt vangistusseaduse § 93 lg 3). Kohtu hinnangul ei saa seda pidada kinnipidamisasutuse kontekstis ebamõistlikuks viivituseks. Puudub vaidlus, et kaebaja ei kasutanud arestimajas viibimise ajal võimalust tellida endale ajalehti isiklike vahendite arvelt (vt samas).

4.2 Kaebus on põhjendatud osas, milles see käsitleb kaebajale nõuetekohases mahus värskes õhus viibimise mittevõimaldamist, laua taga söömise ja WC privaatse kasutamise võimaluste puudumist.

Kaebaja väitel taotles ta arestimajalt igal sel viibitud päeval värskes õhus viibimist, kuid 09.08.2018; 13.08.2018; 14.08.2018; 16.08.2018; 20.08.2018; 22.08.2018; 24.08.2018; 27.08.2018; 30.08.2018; 02.09.2018 ja 04.09.2018 talle seda ei võimaldatud. Vastustaja vaidleb sellele küll vastu, kuid ei esita samas kohtule oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. Kuna tõendamiskoormis on käesoleval juhul vastustajal, loeb kohus tuvastatuks, et loetletud üheteistkümnel päeval kaebajale värskes õhus viibimist arestimaja poolt ei võimaldatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et ülejäänud päevadel võimaldati kaebajale värskes õus viibimist järgmiselt: 10.08.2018 kl 14-14.30; 11.08.2018 kl 15-15.30; 12.08.2018 kl 18.45-19.20; 15.08.2018 kl 13.35-14.05; 17.08.2018 kl 12.55-13.25; 18.08.2018 kl 18-18.30 19.08.2018 kl 13-13.30; 21.08.2018 kl 14.45-15.25; 23.08.2018 kl 14.10-14.40; 25.08.2018 kl 08.35-09.05; 26.08.2018 kl 13.45-14.20; 28.08.2018 kl 13.10-13.45; 29.08.2018 kl 18.42-19.15 31.08.2018 kl 10.20-11.00; 01.09.2018 kl 11.25-12.00; 03.09.2018 kl 15.25-15.55; 05.09.2018 kl 15.4016.10. Seega ei võimaldatud kaebajale ühelgi loetletud päeval värskes õhus viibimist vähemalt ühe tundi. Vabas õhus viibimise võimalust reguleerivad vangistusseaduse § 55 lg 2, § 651 lg 3 ja § 93 lg 5, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval, kartserisse paigutatud kinnipeetaval ja vahistatul soovi korral olla vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Selle all on silmas peetud viibimist väljaspool siseruume (vt RKHK0 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 19). Seega oli vastustajal kohustus võimaldada kaebajale tema soovi korral värskes õhus viibimist vähemalt üks tund päevas.

Kohus leiab, et vastustaja, mittevõimaldades kaebajale 11-l päeval värskes õhus viibimist ja 17l päeval värskes õhus viibimist nõuetekohases mahus, koostoimes kambritingimustega alandanud süüliselt kaebaja inimväärikust. Järgnevalt kambritingimustest. On tõsi, et ASkE §

13 lg 1 p-de 3 ja 8 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse istekohad üksnes võimaluse korral. Sellest ei järeldu siiski, et istekohtade puudumine oleks igas olukorras õiguspärane, vaid hinnata tuleb ka seda, mis otstarbel on need vajalikud ja millised on alternatiivsed võimalused kasutada sama ülesande täitmiseks kambris olevaid muid esemeid. Kohus ei leia, et võimalus süüa üksnes püstiseistes või voodil istudes on kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. WC avatust puudutavalt on kohtupraktikas leitud, et WC eraldamine viisil, kus WC-poti ette on ehitatud umbes 1,2 m kõrgune sein, võib olla õiguspärane olukorras, kus isik viibib kambris üksi, kuid mitmekesi kambris olles tuleb sellist olukorda pidada äärmiselt ebameeldivaks ja alandavaks ning kinnipidamisega vältimatult kaasnevaid kannatusi ületavaks (vt TlnRKo 18.12.2014, nr 3-14-50078, p 11). Puudub vaidlus, et kaebaja viibis kambris 32-st päevast üksinda üksnes kolmel; seejuures 11-l päeval peale oli peale kaebaja kambris veel 2 ja neljal päeval 3 kinnipeetavat.

4.3 Seega on vastustaja alandanud kinnipidamistingimustega süüliselt kaebaja inimväärikust. Inimväärikuse alandamisega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb kohtu hinnangul hüvitada rahas (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Riigikohtus on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg 2, samuti sama seaduse paragrahvis

13 sätestatud kriteeriume (vt RKHKo 05.03.2014, nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Kõiki asjaolusid arvesse võttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 225 eurot.

5. Menetluskuludest. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase menetluskulud 8 euro ja 10 sendi ulatuses (vt HKMS § 108 lg 2). Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys