2-20-18659/96 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18659

Tsiviilasi

ELGrupp OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Urmas

Trossi hagi KA Inc Group OÜ vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.04.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

KA Inc Group OÜ apellatsioonkaebus, hind 50 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja ELGrupp OÜ (pankrotis, registrikood 12740110)

pankrotihaldur Urmas Tross

Kostja KA Inc Group OÜ (registrikood 14806787),

esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

Asja läbivaatamine

15.09.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 06.04.2022 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

3. Välja mõista KA Inc Group OÜ-lt apellatsioonimenetluse kulude katteks ELGrupp

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Trossi kasuks 1 308 eurot.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 1 308 eurot tuleb KA Inc Group OÜ-l

tasuda ELGrupp OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile Urmas Trossile viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ELGrupp OÜ (võlgnik/pankrotis) pankrotihaldur Urmas Tross esitas 17.12.2020 Harju

Maakohtule hagi KA Inc Group OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks poolte

vahel 20.09.2019 sõlmitud kinnistu asukohaga Tartu mnt 102, Tallinn (registriosa nr 13156050,

kinnistu) müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus (notari ametitegevuse raamatu

registri nr 2761), kustuda kinnisturaamatust teisest jaost kinnistu omanikuna kostja ja kanda

uue omanikuna sisse võlgnik. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt algatas kohus 14.08.2020 tsiviilasjas nr 2-20-9717 võlgniku

pankrotimenetluse ning nimetas ajutise halduri. Võlgnik müüs kostjale vaidlusaluse kinnistu

20.09.2019. Seega tehti tehing vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. Pooled

tegutsesid tehingu tegemise ajal ühel ja samal aadressil (Astangu 60-75, Tallinn). Lisaks oli

kostja võlgniku endise juhatuse liikmega lähikondne (juhatuse liikme abikaasa tütar, kes oli

alaneja sugulane ja ühine majapidamine endise juhatuse liikmega). Kostja asutati 17.09.2019,

seega vahetult enne 20.09.2019 tehingu tegemist.

Pooled leppisid lepingus kokku hinnaks 50 000 eurot, mis oli lepingus märgituna üle antud

sularahas enne tehingut. Kokkulepitud müügihind, tähendas, et elamumaa ruutmeetri hinnaks

kujunes ca 35,2 eurot m² (50 000:1 418 m²). Tegelik elamumaa keskmine tehinguhind selles

piirkonnas oli 2019 aastal ca 245 400 eurot. Samas kui arvestada, et objektiivne turuhind selles

piirkonnas oli ca 100-150 eurot, Maa-ameti hinnastatistika kohaselt oli mediaanhind ca

145 000 eurot, siis oleks pidanud olema objektiivne turuhind ca 141 800 eurot kuni

212 700 eurot, mis vastas ka Maa-ameti mediaanhinnale. Seega leppisid pooled lähikondsetena

teadvalt kokku hageja võlausaldajate huve kahjustavas hinnas ja kasutasid sularaha viidet

tehingu täitmise vormina, mida tegelikult ei täidetud. Kehtetuks tunnistatav leping oli oma

olemuselt kinke iseloomuga, sest lepingu poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli ilmne, et sellel

oli selgelt kinke iseloom. Hageja hinnangul sularahatehingut tegelikkuses ei toimunudki.

20.09.2019 tehinguga muudeti võlgnik lõplikult maksejõuetuks, viies võlgniku vara hulgast

välja kinnistu. Koos vaidlustatud tehinguga oli ettevõttest välja viidud rahalisi vahendeid ja

vara kokku ligikaudu 400 200 eurot. Eeltoodu mõjutas oluliselt võlgniku maksevõimekust

tasuda alates novembrist 2019 arveid ja tekkis püsiv maksejõuetus.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Hagiavalduses toodud väited ei vastanud tegelikkusele. Kostjale teadaolevalt ei mõjutanud

20.09.2019 müügitehing negatiivselt võlgniku varalist seisundit ning ei tekitanud mingisugust

kahju võlausaldajate huvidele, kuna tehingu tegemise ajal ei olnud võlgnik maksejõuetuse

seisundis ning ei muutunud maksejõuetuks vahetult peale tehingu tegemist.

Võlgnikul oli pankrotimenetluses kaitstud nõudeid umbes 60 000 euro ulatuses. Puudus teave,

kas võlgniku muu vara arvelt oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Olukorras, kui

kinnistu müügitehingu tegemise seisuga puudusid pankroti võlausaldajatel nõuded võlgniku

vastu ning tehing ei halvendanud võlgniku varalist seisundit, siis ei mõjutanud see tehing

kuidagi võlausaldajaid. Võlgniku varaline seisund hakkas oluliselt halvenema peale pikaajalise

partnersuhte lõpetamist tema põhitellijaga, kelle tellimused moodustasid u 80% käibest.

Kinnistut ei müüdud alla turuhinna. Kinnistu omandas võlgnik töötajate majutamise eesmärgiga

ning alates kinnistu omandamisest kasutati kinnistut ka eesmärgipäraselt. 11.05.2019 toimus

kinnistul tulekahju ning kindlustusandja keeldus kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna

tegemist polnud kindlustusjuhtumiga. Kinnistul asuv maja sai tulekahju tulemusel kahjustada

nii seest kui ka väljast. Arvestades kinnistul asuva maja eesmärgipäraseks kasutamiseks ja

taastamiseks vajalike kulutuste suurust otsustati müüa kinnistu turuhinnaga kostjale, kelle

põhitegevusalaks oli kinnisvaraalane tegevus ja kinnisvara üürileandmine ning käitus.

Olukorras, kus kinnistut ei saanud kasutada äriühingu huvides (töötajate majutamiseks) ja

planeeringuga seotud toimingud olid ajaliselt väga pikad, siis oli võlgniku arvates mõistlik

saada kinnistu eest raha. 2019 novembris ilmnes, et detailplaneeringu ja trammi koridori

ehitamise tulemusel toimub kinnistu osa sundvõõrandamine linna kasuks avalikes huvides

trammi raudtee ehitamiseks. See asjaolu vähendas oluliselt kinnistu pinda ja kinnistu väärtust.

Kostja soetas kinnistu turuhinnaga. Tehing ei kahjustanud võlgnikku ega tema võlausaldajaid.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks poolte vahel 20.09.2019 sõlmitud kinnistu

müügi- ja asjaõiguslepingu, kohustas kostjat üle andma võlgnikule omand kinnistule ja tuvastas

kostjal kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustuse ja asendas kostja

nõusoleku kande tegemiseks otsusega ning kustutas Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriosa nr 13156050 teisest jaost kostja kohta tehtud omanikukande ning

kandis registriossa nr 13156050 omanikuna võlgniku. Kohus jättis kostja 30.03.2022 taotluse

kordusekspertiisi läbiviimiseks ja tõendi vastuvõtmiseks menetlemata seoses hilinemaisega.

Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks kulude hüvitise

7 889,90 eurot (käibemaksuta) ja kohustas sellelt summalt tasuma viivist.

Maakohus lahendas hagi pankrotiseaduse (PankrS) § 108 lg 1, lg 2, § 109 lg 1, § 111 lg 1 p 1,

lg 2 ja 3, § 118 lg 1, § 119 lg 1 (vt ka Riigikohtu 22.02.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-163-

11), asjaõigusseaduse (AÕS) § 641, § 65 lg 1, kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 594 alusel. Pooltel puudus vaidlus, et 14.08.2020 nimetas Harju Maakohus võlgnikule ajutise

halduri tsiviilasjas nr 2-20-9717. Vaidlusalune müügi- ja asjaõigusleping võlgniku kinnisasja

müügiks hinnaga 50 000 eurot sõlmiti poolte vahel 20.09.2019. Vaidlus puudus, et müügileping

sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist. Pooled vaidlesid, kas

tehingul oli kinke iseloom ja kas tehinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve.

Asjaolu, et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom, oli tõendatud riiklikult tunnustatud

eksperdi VL 12.11.2021 eksperthinnanguga nr 1264-21, mille kohaselt oli 20.09.2019 seisuga

kinnistu turuväärtus 187 000 eurot, hindamistäpsusega +/- 10% (168 300 eurot kuni 205 700

eurot). Ekspert märkis ja müügikuulutustega oli tõendatud, et kinnistu oli olnud pakkumises

väga erinevate hindadega 110 000 eurost-1 276 200 euroni. Kohtul polnud alust kahelda

hinnangu usaldusväärsuses ja see vastas eksperdiarvamuse nõuetele. Käesoleval juhul polnud

vaja tuvastada kinnistu täpset turuhinda müügilepingu sõlmimise seisuga, kuivõrd polnud

esitatud kahju hüvitamise nõuet. Käesoleval juhul oli vaja tuvastada, kas tehingu poolte

kohustused lepingus olid tasakaalust niivõrd väljas, et müügilepingul võiks olla, kas või

osaliselt kinke iseloom. Eksperthinnanguga oli tõendatud hageja väide tehingu kinke iseloomu

kohta, kuivõrd vaidlusaluses lepingus kokkulepitud müügihind 50 000 eurot oli üle 3,5 korra

madalam kui turuhind. Isegi juhul, kui kinnistu turuhind oleks mõnevõrra madalam, oleks

lepingus kokkulepitud müügihind siiski suurusjärgu võrra sellest väiksem, mistõttu oleks

müügileping ka sel juhul kinke iseloomuga. Kostja omapoolsete tõenditega viidatud

eksperthinnangut ümber ei lükanud. Kostja ei tõendanud, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtus

müügihetkel

oleks

olnud

lepingus

märgitud

50 000 eurot

või

selle

lähedane.

Müügikuulutustega oli tõendatud, et pooled üritasid vaidlusalust kinnistut müüa hinnaga alates

110 000 eurost kuni 1 276 200 euroni. Seega polnud ka kostja ise varasemalt hinnanud selle

turuväärtuseks 50 0000 eurot.

Müügihinna tasumine võlgnikule sularahas usaldusväärselt tõendamist ei leidnud. Kostja esitas

müügihinna tasumise tõendamiseks 19.09.2019 laenulepingu ja 20.09.2019 orderi kviitungi 22.

Kviitung ei tõendanud usaldusväärselt 50 000 euro sularaha maksmist võlgnikule, kuna

müügilepingu p 3.1 järgi pidi kogu müügihind olema tasutud enne müügilepingu sõlmimist,

kuid sel juhul ei oleks saanud orderile märkida notariaalse müügilepingu numbrit, kuivõrd

number kantakse lepingule vastavalt notari ametitegevuse raamatu registri numbrile. Ka

asjaolust, et kostja võttis laenu 50 000 eurot, ei saanud teha järeldust selle kohta, et kostja oleks

selle rahasumma võlgnikule üle andnud. Halduri selgituste kohaselt võlgnikule nimetatud

rahasummat ei laekunud, samuti puudus võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgas

dokument, mille alusel oleks võlgnik vastu võtnud 50 000 eurot sularahas. Samuti ei esitatud

seda ka halduri varasemal nõudmisel. Isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud kinnistu

müügihinna tasumise, oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga, kuivõrd kinnistu tegelik

turuväärtus 20.09.20219 seisuga oli üle 3,5 korra kõrgem, so 187 000 eurot.

Kostja ei tõendanud, et vaidlusaluse müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve.

Vaidlus puudus, et võlgnik oli pankrotis ja võlausaldajate nõuded olid rahuldamata kokku

74 175,34 eurot, mis oli tõendatud Harju Maakohtu 30.06.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-

9717. Ajutise halduri aruandega oli tõendatud, et võlgnikul oli seisuga 03.09.2020 kohustusi 17

võlausaldaja ees kokku 89 410,21 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja esile toodule,

mida kinnitas ka ajutise halduri aruanne, et võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees 6 426,22 eurot

muutus sissenõutavaks detsembris 2019. Samuti oli alates novembrist 2019 sissenõutavaks

muutunud võlgnevus võlausaldaja W.EG. Eesti OÜ ees 2 228,45 eurot. Kui võlgnik ei oleks

vaidlusalust kinnistut ebasoodsatel tingimustel kostjale võõrandanud, oleks selle arvelt olnud

võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid ja võlausaldajate huve poleks kahjustatud.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et võlausaldajate huve ei kahjustatud, kuna

vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli võlgniku majanduslik seisund hea ja see ei toonud kaasa

võlgniku pankrotti. Kostja tõendid võlgniku majandustegevuse kohta ei lükanud ümber

võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Võlausaldajate huvide kahjustamisega oli tegemist

ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide

kahjustamise. Seega võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei omanud

tähtsust see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad (Riigikohtu

03.11.2008 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08). Kohus tuvastas eelnevalt, et vaidlusalune

tehing oli kinke iseloomuga, seega ei omanud õiguslikku tähendust, kas vaidlusaluse tehingu

sõlmimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Tähtsust omas, et võlgnik oli pankrotis

ja olemasolevate võlausaldajate nõudeid polnud võimalik võlgniku vara arvel rahuldada.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus jätab apellatsioonikaebus rahuldamata ning

leiab, et hageja menetluskulud kuluvad hüvitamisele ning need tuleb kostjal kanda, siis palus

kostja

tühistada

otsus

osas,

millega

rahuldati

hageja

avaldus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks 7 889,90 eurot (käibemaksuta) ja teha tühistatud osas uus, millega

vähendada hageja menetluskulusid kuni 3 083 euroni (käibemaksuta), millest 1 308 eurot on

õigusabikulud,

1 050 eurot

hagiavalduse

esitamisel

tasutud

riigilõiv

ja

750 eurot

ekspertiisikulud. Apellatsioonimenetlusekulud tuli jätta samuti hageja kanda.

Kostja leidis, eksperthinnang ei kajastanud kinnistu tegeliku turuväärtust 20.09.2019 seisuga

ning see ei tõendanud, et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom. Eksperthinnangut ei

saanud pidada usaldusväärseks. Ekspertiis oli tõendina kõlbmatu ja ekspert ebakompetentne.

Korduvaekspertiisi korraldamine oli põhistatud. Ekspert ei arvestanud oluliste asjaoludega ja

selle tulemusel ei teinud ta korrektseid järeldusi kinnistu turuväärtuse kohta. Kinnistu

turuväärtuse moodustas sama summa, mille eest kostja ostis kinnistu võlgnikult.

Müügilepingu puhul polnud tegemist kinkelepinguga ning lepingul ei esinenud kinke tunnused.

Kinnistu müüdi kehiva turuhinnaga. Hageja omandas 15.10.2018 kinnistu 110 000 euro eest

töötajate majutamise eesmärgil. 11.05.2019 toimus kinnistul tulekahju ja maja sai olulisi

kahjustusi (taastamismaksumus 43 494 eurot, lisaks tuli maja kasutamiseks seostada mööblit ja

sisustust, mille maksumus oli ca 12 000 eurot). Kinnistu turuhinna vähendamisele mõjus ka

kinnistu osa sundvõõrandamine trammi raudtee ehitamiseks. Arvestades eeltoodut otsustas

võlgnik kinnistu müüa. 50 000 eurot oli kinnistu tegelik turuhind. Kohus jättis kostja põhistused

koos tõenditega analüüsimata ja otsuses kajastamata, siinjuures jättes selgitamata, miks otsuse

tegemisel ta ei arvestanud kostja poolt esitatuga.

Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et sularaha üleandmine oli tõendamata. Tähtsust ei

omanud, kas rahaliste vahendite kättesaamise kviitung oli koostatud vahetult peale rahaliste

vahendite üleandmist enne tehingu tegemist või peale tehingu tegemist. Asjaolu, et kviitung oli

koostatud peale tehingu tegemist ei välistanud, et raha tasuti enne tehingu tegemist. Asjaolu, et

kviitung vormistati peale tehingu teostamist ei muutnud raha tasumise fakti. Kviitungil olev

tehingu number oli kajastatud selleks, et pooltel oleks selge arusaam mille eest ja kes kellele

raha tasus. Nii võlgnik kui kostja kiitsid tehingu heaks, kinnitasid rahaliste vahendite

üleandmise-vastuvõtmise fakti ning kajastasid tehingut oma raamatupidamises. Selline

käitumine oli kooskõlas kohtupraktikaga (Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2016 otsus asjas nr

2-14-55623, p-d 19. ja 20.).

Müügitehing ei mõjutanud negatiivselt hageja varalist seisundit ning ei tekitanud mingisugust

kahju võlausaldajate huvidele, kuna tehingu tegemise ajal ei olnud hageja maksejõuetuse

seisundis ja ei muutunud maksejõuetuks vahetult peale tehingu tegemist. Tehingu tegemise ajal

puudusid võlausaldajad, kelle nõuded ei olnud rahuldatud ehk hageja varaline seisund lubas

rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid. Väidetava vara vähendamise tulemusel pidi kahju

olema tekitatud reaalsele, mitte aga hüpoteetilisele või tulevikus ilmnevatele võlausaldajatele.

Asjaolu, et hageja varaline seisund oli tehingu tegemise ajal rahuldav oli näha hageja käibest.

Varaline seisund hakkas oluliselt halvenema peale pikaajaliste partnersuhete lõpetamist

põhitellijaga. Kohus jättis kostja põhistused koos tõenditega analüüsimata ja otsuses

kajastamata, siinjuures jättes selgitamata, miks ta otsuse tegemisel nendega ei arvestanud.

Kostja vaidlustas otsust ka rahuldatud menetluskulude osas. Kohus ei kontrollinud, kas haldur

vastas lepingulise esindaja nõuetele - haldur ei esitanud haridust tõendavat dokumenti. Seega

puudus tal õigus nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna.

Väljamõistetud

menetluskulusid

tuli

ka

vähendada.

Arvestades

esitatud

hagi,

menetlusdokumentide mahu ja sisu ning arvestades istungile kulutatud aeg, oli põhjendatud

ajakuluks maksimaalselt 10 tundi maksumusega 130,80 eurot tunnis (kokku 1 308 eurot).

Haldur ei teinud sellises mahus tööd nagu oli kohtuotsuses kindlaks määratud. Kohus jättis

arvestamata, et hageja poolt esitatud menetlusdokumendid on põhimõtteliselt kopeeritud

menetluses varem esitatud dokumentidest ning suurem osa dokumentidest moodustasid juba

varem hageja poolt kirjutatud tekstid. Nende koostamine ei nõudnud palju aega ega pingutusi.

Võttes arvesse, et menetlusdokumentide koostamisel olid ainult kirjeldatud teatud asjaolud ilma

kohtupraktika uurimise ja õigusliku positsiooni loomiseta ja tsiteeriti õigusakte, siis polnud

tegemist keerulise ja eriliste õigusalaste teadmist nõutavate menetlusdokumentidega.

Menetluskulude määramisel ja vähendamisel ei arvestanud kohus sellega, et haldur sai tasu

kinnistu müügist saadud rahalistest vahenditest. Kulude väljamõistmisel saaks haldur

menetluskulusid topelt ehk haldur rikastuks alusetult kostja arvelt.

Vastustaja seisukohad

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese

astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja on

kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii

faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava

põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise

seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS §

232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid

maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti

ei tuvastanud kohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda

aluse otsuse tühistamiseks.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

Ringkonnakohus lähtub maakohtu poolt tuvastatud vaidlustamata asjaoludest:

− 14.08.2020 määrusega nimetati võlgnikule ajutine pankrotihaldur;

− 16.09.2020 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks

Urmas Tross.

− 20.09.2019 sõlmis võlgnik müügi- ja asjaõiguslepingu, millega võõrandas kostjale

Tallinnas Tartu mnt 102 asuva kinnistu kokkulepitud müügihinnaga 50 000 eurot,

milline summa lepingus märgituna tasuti enne tehingut sularahas, kuid rahasummat

võlgnik ei saanud.

10. Hageja tugines hagi esitamisel PankrS § 109 lg-le 1 ja PankrS § 111 lg 1 p-le 1 ning

ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus nende sätete kohaldamisel. PankrS § 109 lg 1

p 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel

kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja

mis kahjustab võlausaldajate huve ja PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt, kui tehing oli tehtud ühe

aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Vaidlust ei olnud asjaolus, et leping sõlmiti

20.09.2019 ja seega oli PankrS § 111 lg 1 p-st 1 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks

tunnistamiseks täidetud.

11. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas tehingu sõlmimine kostjaga kahjustas

võlausaldajate huve. Maakohus viis ringkonnakohtu hinnangul läbi seadusele vastava

eelmenetluse ja selgitas välja asja lahendamiseks olulised asjaolud.

Kostja heitis maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab

kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

kaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel ja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust jõuda maakohtust erinevatele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses

tuvastatuga, mille kohaselt tehing oli kinkeiseloomuga ja kahjustas võlgniku võlausaldajate

huve.

12. Praegusel juhul tõi hageja esile, et võlgnik loobus 2019 tehinguga varast kokkuleppeliselt

50 000 euro eest, kusjuures lepingus kokkulepitud müügihind oli üle 3,5 korra madalam

kinnistu turuhinnast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnistu müügihinna tasumine

sularahas usaldusväärselt tõendamist ei leidnud, st raha võlgnikule ei laekunud. Tulenevalt

TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, vaid

nõustub nendega.

13. Et vaidlusalusel müügilepingul oli kinke iseloom, leidis tõendamist eksperthinnanguga,

mille kohaselt kinnistu turuväärtus oli müügilepingu sõlmimise seisuga 187 000 eurot,

hindamistäpsusega +/- 10% (163 000-205 700 eurot). Kõik apellatsioonkaebuse etteheited

tunnustatud eksperdi VL tegevuse kohta (ekspert on ebakompetentne ja ekspertiisiarvamus

tõendina kõlbmatu) on alusetud. Ringkonnakohus nõustub eksperdi arvamuses tooduga ja

ekspertiisiakt vastab TsMS §-s toodud tõendi nõudele. Samuti saab nõustuda maakohtuga, et

praeguse vaidluse puhul ei olnud vaja tuvastada kinnistu täpset turuhinda müügilepingu

sõlmimise seisuga, kuivõrd ei esitatud kahju hüvitamise nõuet. Tõendada tuli müügilepingu

kinkeiseloom ja selle nõude hageja täitis. Kostja on asja materjalidest nähtuvalt üritanud sama

kinnistut müüa hinnaga 110 000 kuni 1 276 200 eurot (II kd, lk 154p-155p). Seega ei olnud

kostja ka ise varasemalt hinnanud kinnistu turuväärtuseks 50 000 eurot ega tõendanud seda

kohtumenetluses.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve.

Kuivõrd tuvastamist leidis, et vaidlusalune tehing oli kinkeiseloomuga, võlgnik oli enne

vaidlusalust tehingut hakanud raha laenulepingute alusel äriühingust välja viima, st end

varatuks tegema, võlausaldajate nõudeid ei olnud võimalik võlgniku vara arvelt rahuldada, ei

omanud õiguslikku tähendust konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal.

Maakohtu seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. Apellandi väide, et võlgniku varaline

seisund hakkas halvenema seoses põhitellija äralangemisega, võib olla õige, kuid see ei õigusta

võlgniku tegevust ega välista tagasivõitmise hagi rahuldamist, kui on täidetud vastavad

pankrotiseaduses sätestatud eeldused.

15. Apellant vaidlustas temalt menetluskulude väljamõistmise, leides, et pankrotihalduril ei ole

õigust nõuda tema õigusabikulude hüvitamist, kuna ta ei vasta lepingulisele esindajale

esitatavatele nõuetele ning nõutavaid menetluskulusid tulnuks vähendada ja põhjendatud

ajakulu võiks olla 10 tundi tunnihinnaga 130,80 eurot tund. Kumbki kaebuse väide ei ole

edukas. Hageja esindaja vastab lepingulisele esindajale esitatavatele nõuetele. Pankrotihaldur

võib alates 01.02.2021 jõustunud PankrS § 65 lg 14 kohaselt, kui ta vastab TsMS § 218 lg 1

ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma

täiendavat õigusabi kasutamata, nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist

menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse

kohaselt menetluskulud. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetluskulude põhjendatuse

hindamisel ja väljamõistmisel kaalutlusõigust määral, millesse ringkonnakohtul oleks alust

sekkuda.

Eelnevalt kirjeldatud põhjusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulud

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

17. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas

muuta. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel.

18. Ringkonnakohus määrab tulenevalt TsMS § 174 lg-st 3 hageja apellatsioonimenetluse kulud

kindlaks rahaliselt.

Hageja menetluskulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu 2 223,60 eurot

(käibemaksuta) 17 tunni eest tasumääraga 130 eurot 80 senti tunnis järgmiste toimingute eest:

tutvumine kaebusega ning sellele vastuse koostamine, millele lisandus kohtuistungil osalemise

aja kulu (47 min).

Ringkonnakohus leiab, et hageja kulud vastavad menetluse käigule, kuid arvestades nende sisu

ei ole kõik kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Arvestades kostja apellatsioonkaebuse väidete,

taotluste ja hageja vastuse sisu ning mahtu ja asjaolu, et pooled esitasid samu asjaolusid, mida

maakohtus, siis ei ole kaebusega tutvumise ja sellele vastamise aeg täies ulatuses põhjendatud.

Kohus lähtub, et tegemist ei olnud õiguslikult keskmisest keerukama vaidlusega. Hageja vastus

kordas suures osas varasemaid seisukohti. Seega saab hageja kulusid apellatsioonimenetluses

kaebusega (sh määrusega) tutvumiseks ja vastuse koostamiseks ja kohtuistungil osalemise

ajakuluks pidada kokku mõistlikuks ajakulu 10 tunni ulatuses.

Esindaja tunnitasu määr 130 eurot 80 senti on mõistlik ja põhjendatud, arvestades praeguse asja

sisu ja keerukust ning see vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud esindaja tasumäärale.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 308 eurot.

19. Kostjal tuleb vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt

viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)