2-20-6051/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-6051

Tsiviilasi

Arvila OÜ hagi X ja Y vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.04.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Arvila OÜ apellatsioonkaebus, hind 10 349,29 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Arvila OÜ (registrikood 14092508), esindaja

vandeadvokaat Oksana Sobko

Kostjad X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), ühine esindaja vandeadvokaat Eve

Fink

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 18.04.2022 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi ja lisaks arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Arvila OÜ (endine nimi Stix KV OÜ, hageja) esitas 23.04.2020 Harju Maakohtule hagi X

(kostja I) ja Y (kostja II) vastu solidaarselt kahju 9 500 eurot ja viivise 89,29 euro

väljamõistmiseks. Hageja palus kohustada kostjaid tasuma kahjult viivist seadusjärgses määras

alates 24.04.2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja täpsustas hagi 10.06.2020.

Menetluskulud tuli jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Asjaolude kohaselt ostis hageja 05.10.2018, kohtutäituri korraldatud avalikult

enampakkumiselt kostjale I kuulunud kinnistu asukohaga Pärnu maakond, Pärnu linn, Silla

küla, Jõekalda tee 40 (registriosa nr 2915006, edaspidi: kinnistu). Kostjad andsid hagejale kui

omanikule kinnistu otsese valduse üle 11.12.2019. Selle ajani oli kinnistu kostjate otseses

valduses. Kinnistu ülevaatamisel selgus, et kostjad olid omanikuga kooskõlastamata

demonteerinud köögimööbli väärtusega 9 500 eurot. Köögimööbli väärtus kooskõlastati

kostjatega kinnistu üleandmisel. Kinnistu üleandmise-vastuvõtmise aktis leppisid pooled

kokku, et kostjad hüvitavad hagejale demonteeritud köögimööbli väärtuse hiljemalt

11.03.2020. Hageja esitas 25.03.2020 kostjatele nõudekirja, kuid kostjad kohustust ei täitnud.

Kostjate õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkis hagejale varaline kahju.

Elamus paiknev köögimööbel ja -tehnika teenis elamut ning oli sellega seotud nii ühise

majandusliku eesmärgi kui ka ruumilise seose kaudu, mistõttu oli tegemist kinnisasja

päraldisega. Köögimööblit ei käsitletud tsiviilkäibes eraldi elamust. See oli ruumiliselt seotud

elamuga ja oli vajalik selle igapäevaseks kasutamiseks. Köögimööbel oli tellitud ja valmistatud

kindla ruumi võimalusi ja ehituslikke iseärasusi arvestades. Päraldisele laienesid peaasjaga

seotud õigused ja kohustused. Asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmas ka asja

päraldisi. Kuna kohtutäitur arestis eluruumi, siis oli köögisisustus kui söögi tegemise võimalus,

analoogselt hügieeniks vajalike protseduuride teostamise võimalusega, peaasja korrapärase

kasutamise oluliseks eelduseks, aitamaks kaasa peaasja majandusliku eesmärgi saavutamisele.

Seega kui müüakse või sundvõõrandatakse peaasi, siis eeldatakse, et müügitehing hõlmab ka

päraldisi. Sama põhimõte kehtis ka täitemenetluses.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad palusid jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus

lõpetada või alternatiivselt jätta hagi kostja II suhtes läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada.

Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Hagi oli perspektiivitu, kuna hagejal puudus õiguslik alus nõude esitamiseks kostjate suhtes.

Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, et kahju oleksid saanud tekitada kostjad. Ükski õigusakt ei

kohusta kinnisvara müüma koos köögimööbliga. Köögimööbliga müük eeldas eraldi

kokkulepet, s.o eraldi kinnitust, et müüdava vara koosseisu kuulub köögimööbel. Mõistlik ostja

ei eelda, et kinnistut müüakse köögimööbliga. Elamus sai elada ka ilma kohtkindla

köögimööblita ja lihtsalt teisaldatava tehnikaga. Vaidluse seisukohalt polnud tähtis elamu

otsese valduse küsimus ega küsimus, kas köögimööbel oli või ei olnud müügi hetkel elamus,

vaid tähtis oli see, kas elamu müüdi koos köögimööbliga või mitte.

Elamu müüdi täitemenetluses köögimööblita. Kinnisasja enampakkumise teates puudusid

andmed köögimööbli müügi kohta. Selles ei viidatud ka hageja esitatud eksperthinnangule.

Hinnang ei tõenda elamu müümist koos köögimööbliga. Enampakkumise aktis andis hageja

kinnitused sh, et ta oli müüdava asja vaadanud üle ja teadlik selle seisukorrast. Tegelikkuses ei

käinud hageja kordagi kinnistuga tutvumas enne enampakkumist. Maja müüdi väliste fotode

põhjal. Hageja jättis ise oma hoolsuskohustuse täitmata ja võttis endale riski, kui ei tundnud

huvi, mida ta tegelikult ostab ja millises koosseisus vara müüakse.

Lisaks leidsid kostjad, et asja müümisel täitemenetluses ei vastutanud kohtutäitur ega võlgnik

müüdud asja puuduste eest. Kostjad ei demonteerinud elamust ühtegi asja, mis oleks

täitemenetluses müüdud hagejale. Ainetud on hageja väited kostjate poolt kahju tekitamise

kohta. Poolte vahel puudus võlasuhe, mida kostjad saanuks rikkuda, mistõttu ei saa ka olla

põhjuslikku seost kostjate käitumise ja tekkinud kahju vahel. Kostjad ei olnud ka võlgnikeks

võlaõigusseaduse (VÕS) mõistes.

Kinnistu üleandmise-vastuvõtmise akt oli kahel leheküljel, millest esimesele oli märgitud

järgmine: „Valdaja poolt on demonteeritud sisseehitatud köögimööbel väärtusega 9 500 eurot.

Valdaja kohustub hüvitama omanikule demonteeritud köögimööbli väärtust mõistliku aja

jooksul kuid hiljemalt 11.03.2020.“ Kostjad seda lehekülge ei allkirjastanud. Kostjad

allkirjastasid üksnes teise lehekülje, millel oli märgitud elektri- ja veenäidud 11.12.2019

seisuga. Kostjad polnud kunagi nõustunud hageja 9 500 euro suuruse nõudega, vaid üksnes

nõustusid fikseeritud elektri- ja veenäitudega. Üldteada asjaolu oli, et paberdokumendil tuli

allkirjastada iga lehekülg, millel oli poolte jaoks õigused ja kohustused (v.a notariaalne

dokument). Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid, et kostjad oleks tema nõudega nõustunud.

Kokkuvõttes leiavad kostjad, et nad ei võtnud aktiga hageja ees uut kohustust hüvitada köögi-

mööbli maksumus.

Samuti oli köögimööbli väärtus tõendamata. Hageja eksperthinnang ei tõenda köögimööbli

väärtust kinnistu müügi ajal. Hinnang anti 05.05.2016 seisuga, kuid enampakkumine toimus

2018. a. Isegi kui elamu oleks müüdud köögimööbliga, siis praegusel ajal tehtud arvestused uue

köögimööbli maksumuse kohta ei tõenda, et elamus olnud vana ja kasutatud köögimööbli

maksumus saaks olla 9 500 eurot. Kui lähtuda hageja väitest, et ta ostis kinnistu köögimööbliga,

siis hageja nõude lahendamise seisukohalt tuli köögimööbli turuväärtus leida kinnisvara

enampakkumise avaldamise kuupäeva seisuga. Enampakkumisel oli määratud asja alghind

37 500 eurot, mis pidi sisaldama köögimööbli väärtust. Tegelikkuses oli vaidlusalune mööbel

17 aastat vana, selle valmistamishind oli 3 000 eurot ja köögi jääkväärtus oli umbes 900-

950 eurot (jääkväärtus oli raamatupidamislik termin ja ei kajastanud turuväärtust). Turuväärtus

võis olla jääkväärtusest madalam või isegi 0 eurot. 2018. a sügiseks oli köögimööbel 15 aastat

vana ja sel puudus turuväärtus.

Hageja ei tõendanud, et kostja II oleks vastutav köögimööbli puudumise eest elamus. Samuti

on tõendamata väide kostja II otsese valduse kohta kuni 11.12.2019. Kostjal II pole seost hageja

nõudega, sest ta polnud kinnisasja omanik ega üürnikuna polnud ta võtnud kinnistult ühtegi

asja, mis sai käsitleda päraldisena. Kostja II polnud ka täiteasjas võlgnikuks ega vastutanud

kostja I kohustuste eest. Samuti polnud ta kostja I esindajaks. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud.

Elamu valduse küsimus polnud ka praeguse vaidluse seisukohalt relevantne. Kostja II oli

kinnistu üleandmisel-vastuvõtmisel lihtsalt juuresolev isik, kellelt allkirja küsiti ja ta andis oma

teadmatusest allkirja, kuhu ta poleks pidanud panema.

Maakohtu otsus

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Pooled ei vaielnud, et hageja ostis 05.10.2018 avalikult enampakkumiselt kostjale I kuuluva

kinnistu, kostjad andsid 11.12.2019 kinnistu valduse hagejale üleandmise-vastuvõtmise aktiga

üle, kinnistu kuulus kuni selle enampakkumisel võõrandamiseni kostjale I ega kuulunud

kostjale II. Poolte vahel oli vaidlus, kas kinnistu omandati enampakkumisel koos

köögimööbliga, kas köögimööbel oli käsitletav kinnisasja päraldisena ning juhul, kui kohus

tuvastab, et kinnistu omandati köögimööbliga siis, kas kostjad vastutasid köögimööbli

demonteerimise eest ning mis oli selle väärtus ehk hagejale tekitatud kahju suurus.

Elamumaal paikneva kinnistu müümisel ei olnud alust eeldada, et kinnistul asuva elamu

päraldiseks on köögimööbel (tsiviilüldosa seadustiku (TsÜS) § 57 lg-d 1 ja 3). Elamumaal

asuva kinnisvara müük koos köögimööbliga polnud elementaarne, millest tulenevalt ei saanud

köögimööblit automaatselt käsitleda kinnisasja päraldisena. Seadus ei loetlenud elamumaal

paikneva kinnisasja (eluruumi) obligatoorseid päraldisi. Elamu müük koos köögimööbliga

eeldas eraldi kokkulepet ehk enampakkumise teates oleks tulnud eraldi välja tuua, et müüdava

vara koosseisu kuulub ka köögimööbel. Kuigi köögimööbel oli eluruumis vajalik sisustusese,

sõltus selle olemasolu eluruumi komplekteeritusse tasemest ja seega ei saanud igal konkreetsel

juhul eeldada köögimööbli olemasolu igas müüdavas eluruumis. Kokkulepe päraldiste kohta

fikseeritakse täiendavalt ja ostja ei saanud selleta eeldada, et köögimööbli näol oli automaatselt

tegemist eluruumi päraldisega. Enampakkumise teatest ei tulenenud, et selles oleks fikseeritud

kinnistu müük koos köögimööbliga. Teates puudusid andmed mistahes mööbli osas. Hageja

kinnitas enampakkumise aktis, et ta oli asjaoludest teadlik ja hagejal oli võimalus antud

asjaolusid täpsustada enne vara omandamist ja vajadusel küsida kinnistuga seoses täiendavat

informatsiooni (TMS § 85 lg 1). Tõenditest ei nähtunud, et hageja oleks seda teinud.

Kinnistu üleaandmise-vastuvõtmise akt oli koostatud kahel leheküljel, millest leheküljel 1 oli

märgitud, et: „Valdaja poolt on demonteeritud sisseehitatud köögimööbel väärtusega

9 500 eurot. Valdaja kohustub hüvitama omanikule demonteeritud köögimööbli väärtust

mõistliku aja jooksul kuid hiljemalt 11.03.2020.“ Kinnistu üleandmis-vastuvõtmise akti

lehekülg 1 polnud allkirjastatud. Allkirjastanud oli lehekülg 2, millel olid märgitud elektri- ja

veenäidud 11.12.2019 seisuga. Kohus leidis, et dokumentide või lepingute käsitsi

allkirjastamisel oli tava allkirjastada dokumendi iga lehekülg, millel olid poolte jaoks õigused

ja kohustused (v.a notariaalne dokument). Käesoleval juhul puudus vaidlus, et allkirjastatud oli

vaid lehekülg 2. Olenemata sellest, kas aktist oli allkirjastatud üks või mõlemad leheküljed, ei

tõendanud ainult üleandmise-vastuvõtmise akt hageja väidet, et kinnistu müüdi

enampakkumisel koos köögimööbliga. Kuna köögimööbel ei olnud kohtutäituri poolt arestitud,

siis oli kostjal I õigus vallasasi eraldiseisvalt võõrandada. Köögimööbli demonteerimise aeg

polnud teada, kas see toimus enne täitemenetluses kinnistu arestimist.

Hageja esitatud eksperthinnang ei tõendanud elamu müümist koos köögimööbliga. Kohtule

esitatud tõenditest nähtuvalt, ei tulenenud, et hageja tugines enampakkumisel kinnistu

omandamisel viidatud eksperthinnangule seoses täiendavalt omandatavate vallasasjadega.

Eksperthinnang oli koostatud 05.05.2016, kuid enampakkumisel müüdud andmed kinnisasja

kohta olid esitatud 02.10.2018 ehk enampakkumise teate koostamise seisuga. Eeltoodust

tulenevalt oli eksperthinnang koostatud 2 aastat ja 5 kuud varem, kui koostati enampakkumise

teade, seega ei saanud hageja lähtuda enampakkumise teel omandamisel eksperthinnangust.

Juhul kui hageja peab kinnisasja müüki puudustega müügiks, siis TSM § 103 lg 2 kohaselt

kostja I asja puuduse eest ei vastuta.

Hageja ei põhistanud oma nõuet mõlema kostja vastu. Vaidlus puudus, et kostja II ei olnud

kinnisasja omanik ega täiteasjas võlgnik, millest tulenevalt ei olnud vaidluse lahendamise

seisukohast menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud analüüsida kostja II puhul

vara otsese valduse küsimust, eriti seetõttu, et kohus eelnevalt tuvastas, et hageja ei tõendanud,

et ta omandas kinnistu enampakkumisel koos köögimööbliga. Isegi juhul, kui elamu oleks

müüdud köögimööbliga, siis polnud tõendatud, et selle väärtus oli 9 500 eurot. Kinnisvara

enampakkumise avaldamise kuupäev oli 02.10.2018. Mööbli turuväärtuse hindamisel tuli

lähtuda 2018 sügise turuhinnast. Mööbel oli 17 aastat vana ja sellest tulenevalt polnud

põhjendatud mööbli väärtuse hindamisel lähtuda uue maksumusest.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks

arutamiseks tagasi maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud tuli jätta solidaarselt kostjate

kanda.

Kohus ei võtnud alusetult arvesse hageja poolt toodud põhjendusi, mis puudutasid kinnisasja

päraldiseks oleva sisseehitatud köögimööblit. Sisseehitatud köögimööbel oli ilmselge

kinnisasja päraldis. Kuna kohtutäituri poolt arestitud peaasi oli mh eluruum, siis oli

köögisisustus kui söögi tegemise võimalus, analoogselt hügieeniks vajalike protseduuride

teostamise võimalusega, peaasja korrapärase kasutamise oluliseks eelduseks, aitamaks kaasa

peaasja majandusliku eesmärgi saavutamisele.

Enampakkumise teade ei kajastanud midagi detailsemalt, kui et kinnistu oli elamu. Sellest ei

saanud järeldada, et kinnistul poleks päraldisi (nt ehitise dokumentatsiooni, lukuvõtmeid jms).

Kinnistu osteti enampakkumiselt parima pakkumise tegemisega, mitte ostu-müügilepingu

sõlmimise teel. Tegemist oli sundtäitmisega, milles võlgnik tahteavaldust ei teinud.

Enampakkumisel müüdi kinnistu koos päraldistega ning vastupidine kohtu seisukoht ei olnud

õige. Enampakkumise akt sisaldas kohustuslikke tüüpsätteid ja mitte ükski ostja ei saa mõjutada

enampakkumise akti sisu. Enampakkumise akti kinnitused olid tüüpkinnitused ning see ei

tõendanud, et hageja oli teadlik, et kinnistu müüdi ilma sisseehitatud köögimööblita. Ka kohtu

viide TMS § 103 lg-le 2 oli asjakohatu.

Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et dokumentide või lepingute käsitsi allkirjastamisel

oli tava allkirjastada dokumendi iga lehekülg, millel olid poolte jaoks õigused ja kohustused.

Tava, et paberdokumendil allkirjastatakse iga lehekülg polnud ühene. Seadus ei kohustanud

allkirjastama lepingu/akti igat lehekülge ning kuna tegemist oli aktiga, mis oli väljatrükitud

mõlema poolega ühel lehel, siis oli loogiline, et allkirjad olid alles dokumendi lõpus. Ka kohus

allkirjastab paberdokumentidel vaid viimast lehekülge. Pelgalt allkiri viimasel leheküljel ei

tõenda seda, et kostjad poleks nõustunud esimesel lehel kirjapanduga. Juhul kui isik millegagi

ei nõustu, siis ta teeb selle kohta dokumendil vastava sõnaselge märke. Antud juhul oli

dokument mõlema kostja poolt allkirjastatud vastuväideteta. Asjaolu, et aktis puudusid kostjate

vastuväited tõendas üheselt, et kostjad olid aktis toodut tunnistanud. Kinnisasja üleandmise-

vastuvõtmise akt tõendas, et vaidlusalune köögimööbel oleks pidanud kinnisasjal olemas

mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt. Akti raha tasumise osas oli võimalik käsitleda

võlatunnistusena.

Kuivõrd vana mööbel oli ära viidud ja kostjad polnud väitnud, et nad toovad või saaks tuua

selle tagasi, tuli lähtuda sellest, et majja tuleb uus köögimööbel tellida. See pole võimalik vana

mööbli soetamishinna ega ka väidetud jääkväärtusega. See oli võimalik ainult praeguste

hindadega, mis olid kõrgemad vanadest hindadest ja hagis küsitud kahjusummast.

Kostjal II oli elamu otsene valdus. Kostja II kinnitas ise sõnaselgelt, et ta kasutas vaidlusalust

kinnistut üürilepingu alusel aastaringseks elamiseks. Asjaolu, et kinnistu oli just nimelt

mõlemate kostjate otseses valduses, tõendas mõlemate kostjate allkirjad üleandmise-

vastuvõtmise aktil. Kostja II oli teadlik, et kinnistu omanikuks oli alates oktoobrist 2018 hageja,

kuid vaatamata sellele jätkas kinnistu valdamist ja hageja oli sunnitud pöörduma hagiga kohtu

poole kahjuhüvitise saamiseks seoses kostjate ebaseadlusliku valdusega.

Vastustajate seisukohad

6. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata.

Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus tegi õige lõppjärelduse, jättes hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Ringkonnakohus osaliselt muudab ja täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

kohtuotsuse põhjendusi.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

8. Praegusel juhul puudub vaidlus, et kohtutäitur arestis kinnistu, mis oli kostja I omandis.

Hageja omandas kinnistu täitemenetluses enampakkumisel. Hageja tugines hagi alusena

asjaolule, et ta ostis kinnistu koos köögiga, kuid kinnistu valduse saamisel kööki ei olnud.

Hagejale tekkis sellega kahju (köögimööbli väärtus), mida ta soovis välja nõuda solidaarselt

mõlemalt kostjalt (kostja I oli asja omanik, otsene valdaja ja täitemenetluses võlgnik ning kostja

II kinnistu otsene valdaja).

Maakohus ei märkinud, mis oli hageja kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslik alus, mille

alusel kohus hagi lahendas. Ka hageja ei viidanud ühelegi nõude alusele, vaid tugines, et ta

soovis kahju hüvitamist. Arvestades hagi aluseks toodud asjaolusid leiab ringkonnakohus

järgmist.

Hagejal nõude alus kahju hüvitamiseks kostja I (asja omanik ja täitemenetluse võlgnik, kelle

asi müüdi hagejale) vastu võiks olla VÕS § 115 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik rikub

kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse

rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel

hüvitamisele.

Kuivõrd kostja II ei olnud asja omanik ega täitemenetluse võlgnik (selle üle puudus ka vaidlus),

siis võis hageja nõue kostja II (otsene valdaja) vastu tuleneda AÕS § 84 lg-st 1, mis näeb ette,

et pahauskne valdaja on kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või

väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase

tekitamise sätetele. VÕS § 1043 näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuivõrd kostja I võis olla koos kostjaga II

asja otsene valdaja, siis võis hageja nõue kostja I vastu tuleneda samuti eelnimetatud alustest.

VÕS § 65 lg-d 1–4 sätestavad, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad

täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti

muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Solidaarkohustus tekib samuti siis, kui

kohustus on jagamatu. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis

eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõuete lahendamise seisukohtalt oli oluline

tuvastada, kas hageja ostis elamu koos köögimööbliga või mitte. Viidatud asjaolu on asja

lahendamisel keskne küsimus, mida tuli tuvastada enne teiste kahju hüvitamise eelduste

kontrollimist.

TMS § 142 lg 1 sätestab, et kinnisasja arestimiseks kirjutab kohtutäitur üles kinnisasja ja selle

päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb

kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. TMS § 143 p 3 kohaselt peab

kinnisasja arestimisaktis olema märgitud kinnisasja päraldised ja olulised osad. TMS § 74 lg 1

ja § 137 kohaselt asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. TsMS § 146

lg 1 näeb ette, et kinnisasja päraldisi ei saa vallasasjana arestida. Muid esemeid, millele ulatub

hüpoteek, saab vallasasjana arestida, kuni neid ei ole arestitud koos kinnisasjaga. TMS § 150

lg 1 sätestab, et sundenampakkumise ese on kinnisasi ja koos sellega arestitud esemed, mille

arestimine enampakkumise ajal kehtib.

Praegusel juhul hageja arestimisakti ei esitanud. Kinnisasja enampakkumise teade ega vara

enampakkumise akt ei sisalda andmeid selle kohta, kas elamus oli köögimööbel. Samuti polnud

teada, kas kohtutäitur hindas asja väärtust koos köögiga või mitte. Hageja viidatud ekspertiis

oli koostatud enne täitemenetluse algust ja kohtutäitur polnud täitemenetluses ekspertiisile

viidanud ega sellest lähtunud. Seega ei esitanud hageja kohtule tõendina ühtegi täitemenetluses

kohtutäituri poolt koostatud dokumenti, milles oleks fikseeritud elamu müük koos

köögimööbliga. Hageja väitis, et köök oli elamu päraldis. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et köögimööblit ei loeta elamu päraldiseks. Elamus paiknev köögimööbel ja -

tehnika teenib peaasja ehk korteriomandit ning on sellega seotud nii ühise majandusliku

eesmärgi kui ka ruumilise seose kaudu, mistõttu on tegemist kinnisasja päraldisega TsÜS § 57

lg 1 mõistes. Päraldisteks olevate vallasasjade mõiste on ajas muutuv ning sõltub tehnilise

arengu ja heaolu taseme arengust. Köögisisustus kui söögitegemise võimalus, analoogselt

hügieeniks vajalike protseduuride teostamise võimalusega, oli peaasja korrapärase kasutamise

oluliseks eelduseks, aitamaks kaasa peaasja majandusliku eesmärgi saavutamisele. Mitmest

osast koosneva asja ühe asjana käsitamise puhul on määravaks, et kokkupandud tervik oleks

üldise käibe arusaama järgi käsitatav ühe kehalise tervikuna ja terviku külge ühendatud osad

oleksid käsitatavad tervikasja osadena. Üldteada, et eluruumi juurde kuulub köök, seega kui

müüakse peaasi, siis eeldatakse teistsuguse kokkuleppe puudumisel, et müügileping hõlmab ka

päraldisi, kusjuures sama põhimõte kehtib ka täitemenetluses.

Kuigi eelduslikult on elamu päraldiseks ka köögimööbel, siis ei saa pelgalt sellele eeldusele

tuginedes tuvastada, et praegusel juhul ostis hageja elamu koos köögiga. Hinnates kõiki

tõendeid koosmõjus ja arvestades esile toodud asjaolusid ei teki kohtul veendumust, et kinnistu

müüdi (ja hageja ostis selle) koos köögimööbliga.

Nagu ringkonnakohus varasemalt märkis, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit täitemenetluse

kohta, millest nähtuks, millises seisus oli elamu täitemenetluse ajal ja missuguses seisus hageja

tegelikult elamu ostis, kas köögiga või mitte. Seega ei ole tõendatud, et kohtutäitur arestis

elamu, milles oli köögimööbel.

Enampakkumine toimus täiteasjas nr 175/2017/1749 ehk täitemenetlus algatati 2017 aastal.

Hageja sai asja valduse 11.12.2019. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegelikkuses ei

ole teada köögi demonteerimise aega, millest tulenevalt ei ole teada, kas köögimööbel

demonteeriti enne täitemenetlust, selle ajal või pärast täitemenetlust. Olukorras, kus

köögimööbel demonteeriti enne täitemenetlust, ei saanud kohtutäitur arestida elamut köögiga

ega hageja osta elamut koos köögiga. Hageja esitatud eksperthinnang, kus olid viited

köögimööbli olemasolule, oli koostatud 2016. Seega ei saanud ka sellel alusel tuvastada,

millises seisus oli elamu täitemenetluse ajal.

Maakohus tuvastas, et hageja kinnitas enampakkumise aktis järgmist: „Olen tutvunud ning saan

aru enampakkumist reguleerivatest õigusnormidest. Olen teadlik, et asja müümisel

täitemenetluses ei vastuta kohtutäitur ega võlgnik müüdud asja puuduste eest. /…/ Olen teadlik,

et kinnisasja ja sellega koos müüdud esemete hävimise riisiko läheb enampakkumisel ostjale

üle pakkumise parimaks tunnistamisega. /…/ Kinnitan, et mulle oli tagatud TMS § 85 tulenev

õigus müüdava asjaga tutvumiseks alates kuulutuse ilmumisest kuni enampakkumise alguseni

ning olen müüdava asja vaadanud üle ja teadlik selle seisukorrast.“

Kostjad väitsid, et hageja ei käinud elamuga tutvumas enne enampakkumise toimumist. Hageja

sellele väitele vastu ei vaielnud ja avaldas, et vaatas elamu üle samal päeval enne üleandmis-

vastuvõtmis akti allkirjastamist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega ja kostja

seisukohtadega, et seda akti tuli allkirjastada mõlemalt poolt. Akti sisust nähtus, et tegemist on

ühe tervikliku dokumendiga ja seega tavapäraselt piisas kui see allkirjastatakse üks kord

dokumendi lõpus. Samas ei tõenda viidatud akt hageja väiteid, kuna esiteks oli hageja juba

täitemenetluses enampakkumise aktis andnud vajalikud kinnitused, millega hageja kinnitas

teadlikkust asja seisukorrast ja riisiko üleminekust. TMS § 155 lg 1 näeb ette, et kinnisasja ja

sellega koos müüdud esemete hävimise riisiko läheb enampakkumisel ostjale üle pakkumise

parimaks tunnistamisega. Pakkumise parimaks tunnistamisest alates kannab ostja kõik kulud ja

koormatised ning saab kogu kasu. Juhul kui hageja tegelikkuses ei teadnud, mis seisus kinnistu

oli, siis jäi see risk hageja enda kanda. Köögi demonteerimist täitemenetluse ajal või pärast seda

lõppemist pole tõendatud. Teiseks see akt oli koostatud täitemenetluseväliselt peale

täitemenetluse lõppu ja sellega ei saanud hageja riisikot kostjatele selliselt tagasi anda. Ka

üleandmis-vastuvõtmis akti alusel ei saanud tuvastada, millal vaidlusalune mööbel

demonteeriti, millises seisus asi arestiti ja osteti. Ringkonnakohtu hinnangul kinnistu

üleandmis-vastuvõtmis akt eraldi ega koosmõjus teiste tõenditega ei tõendanud hageja väidet,

et ta omandas kinnistu koos köögimööbliga. Kostjate kinnitused ei lükanud ümber hageja

täitemenetluses antud kinnitusi.

Hageja esitas apellatsioonkaebuses väite, et kostjate kinnitusi tuli käsitleda võlatunnistusena

VÕS § 30 lg 1 mõttes. Selle kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on

võlatunnistus. Kuigi sellisel kujul hageja oma väiteid maakohtus ei esitanud, siis võib hageja

avaldustest siiski aru saada, et ta nõudis kostjatelt sooritust ka üleandmis-vastuvõtmis aktis

väidetavalt sisalduva kokkuleppe (lepingu) alusel. Kui pooled avaldasid hageja esile toodud

tahet, siis saaks kokkuleppe ilmselt võlatunnistuseks kvalifitseerida.

Ringkonnakohus leiab siiski, et niisugust tahet aktist ei nähtu. Hageja märkis ka ise, et

üleandmisel kooskõlastati köögimööbli väärtus. Hageja väidetest ega aktist ei nähtu aga, et

kostjad oleks soovinud võtta endale kohustuse. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Käesoleval juhul ei teinud hageja ühelt poolt ja kostjad teiselt poolt tahteavaldusi,

millega soovisid siduvalt leppida kokku 9 500 euro maksmises. Õige on kostjate väide, et

nimetatud hind on nii oluliselt erinev mööbli valmistaja nimetatud jääkväärtusest (900–

950 eurot), et üleandmis- vastuvõtmis aktil mööbli hinna märkimine (mis hageja väitel teenis

kooskõlastamise eesmärki) ei tähenda väärtusest umbes kümme korda suurema summa

tasumise kohustuse võtmist. Lisaks oleks hageja väidetav tehing samadel kaalutlustel TsÜS

§ 86 lg 1, lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tühine.

Maakohtu otsuses ja täiendavalt eespool esitatud põhjendustel on hageja põhinõue tõendamata.

Apellatsioonkaebuse väiteid analüüsides jõudis ringkonnakohus maakohtuga samale

järeldusele, et hageja ei ostnud elamut köögimööbliga ja seega ei saa hagi kuuluda

rahuldamisele kahju hüvitamise sätete alusel. Samuti ei saa hagi rahuldada lepingulisel alusel.

Kohtul puudub vajadus kontrollida hageja nõude muid eeldusi.

Põhinõude rahuldamata jätmisel jättis maakohus õigesti rahuldamata ka viivise nõude.

10. Kuivõrd maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, siis puudub alus menetluskulude jaotust

muuta maakohtus. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määranud. Seega ei tee seda ka ringkonnakohus. Kostjate menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg 4 ettenähtud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)