2-21-131200/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-131200

Tsiviilasi

osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi osaühing

GECC

Konsultatsioonid

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus,

hind 38,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), esindaja Elari Arjakas

Kostja osaühing GECC Konsultatsioonid (registrikood

11242048), esindaja GE

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 30.06.2022 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi ja lisaks arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

4. Mõista

välja

osaühingult

EUROPARK

ESTONIA

riigituludesse

apellatsioonkaebuselt vähemtasutud riigilõiv 25 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva

jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsuse lisaks olevale

makseinfoteatisele.

5. Käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva möödumisest kuni resolutsiooni p-s 4.

nimetatud kohustuse täitmiseni tuleb osaühingul EUROPARK ESTONIA tasuda

Eesti Vabariigile riigituludesse hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Saata käesolev otsus viivitamatult pärast jõustumist riigituludesse väljamõistetud

riigilõivu osas teadmiseks Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 05.10.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse osaühingult GECC Konsultatsioonid (kostja) 50 euro saamiseks. Seoses

kostja vastuväitega andis Pärnu Maakohus hageja nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 29.10.2021 ja 22.11.2021 hagiavalduse

täienduse ning kohus võttis hagi 26.11.2021 menetlusse.

2. Hageja palus mõista kostjalt välja 50 eurot (leppetrahv 10 eurot ja sissenõudmiskulud 40

eurot) ning jätta menetluskulud kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt oli kostja sõiduki registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk)

omanik/vastutav kasutaja parkimistingimuste rikkumise ajal. Sõiduk oli pargitud 22.10.2018

hageja opereeritavale parkimisalale asukohas Maxima, Ehitajate tee 148, Tallinn. Parkides ei

olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või

parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud

päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Samuti ei olnud asetatud sõiduki

armatuurlauale parkimiskella. Kostja parkis sõiduki parkimistingimusi rikkudes, jättes

parkimise eest tasumata. Hageja esitas koheselt leppetrahvinõude 10 eurot (leppetrahv

nr 1292210181527449) maksetähtajaga 05.11.2018, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele.

Kohtueelselt saatis 26.04.2021 hageja e-kirja teel nõudekirja kostja äriregistrijärgsele

aadressile. Kostja leppetrahvi ei tasunud. Kostja sattus rahalise kohustuse täitmisega viivitusse.

Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, siis võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude

hüvitamist 40 eurot. Sissenõudmiskuludesse arvestas hageja Transpordiametile ja äriregistrile

saadetud päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele

tuginedes saadeti kostjale ka nõudekiri.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjale ei toimetatud kätte leppetrahvi, mistõttu ei olnud võimalik leppetrahvi ka vaidlustada.

Kostjal puudus võimalus tõendad, et leppetrahv polnud temani jõudnud. Seega pidi kohus

arvestama, et trahvi tegemise ajal, polnud hageja nõue kostjani jõudnud. Hageja kohtueelne

meeldetuletuskiri võlgnevuse kohta oli saadetud ligi kolm aastat peale väidetava leppetrahvi

tegemisest, kuid algset trahvi ja hageja kirja kostjale ei esitatud. Perioodil 22.10.2018-

26.04.2021 puudus poolte vahel igasugune suhtlus. Samuti puudus pooltel lepinguline suhe.

Hageja ei tõendanud pooltevahelise suulise ega kirjaliku kokkuleppe olemasolu. Kokkuleppe

sisuks ei saanud olla mingi liiklusmärgi alt läbi sõitmine. Lisaks sellele polnud hageja

tõendanud leppetrahvi summa kujunemist ja asjaolu, et sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja

opereeritavasse parklasse. Hagi lisas 1 olid fotod autost 28.10.2018 ja leppetrahvi nõue, mida

kostja nägi esimest korda ja hageja polnud kohtueelses menetluses viidatud dokumente kostjale

edastanud. Kuna nõue (hagi lisa 1) oli genereeritud 28.10.2021, siis oli kostja seisukohal, et

tegemist oli fiktiivse dokumendiga, mis oli tagantjärgi produtseeritud. Ka hageja väide, et ta

kulutas 40 eurot sissenõudmiskuludesse oli kohtu eksitamine. Hagi lisade kohaselt olid hageja

kulud vaid 1,50 eurot. Seega ei saanud nõue 40 euro saamiseks olla õiguspärane.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11,50 eurot

(leppetrahv 10 eurot ja sissenõudekulud 1,50 eurot). Menetluskulud jäid poolte endi kanda ja

kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus lahendas hagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses ja ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks

(TsMS § 637 lg 21).

Pooled ei vaielnud, et hageja oli parkimisteenust osutav ettevõte, kostjale kuuluv sõiduk

numbrimärgiga XXXXXX oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale

(Maxima, Ehitajate tee 148), parklate sissesõidutee juurde oli paigutatud infotahvel, teavitus-

ja

liiklusmärgid,

mis

sisaldasid

lepingu

tüüptingimusi

sõiduki

parkimiseks

(parkimistingimused) ning sõiduki omanik/vastutav kasutaja oli vähemalt alates 14.09.2018

kuni hagiavalduse esitamiseni kostja. Pooled vaidlesid, kas ja kellega oli hagejal sõlmitud

leping sõiduauto parkimiseks hageja hallataval territooriumil ja kes peaks vastutama

parkimistingimuste rikkumise korral.

Hagejal oli õigus nõuda leppetrahvi võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 158 lg 1

ja § 159 lg 2 alusel.

Poolte vahel oli lepinguline suhe. Juriidilise isiku teovõime realiseerus tema esindusorgani

liikmete kaudu ja juriidilise isiku puhul tuli eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis kostja

seaduslik esindaja, st parkimislepingu pooleks oli kostja. Hageja tegi pakkumise (VÕS § 9 lg-d

1 ja 2, § 16 lg 3 ja Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14.), mille

tingimustes oli selgelt väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb ta

pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimisega

loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kostja nõustus hageja

pakkumisega (VÕS § 20 lg-d 1 ja 2). Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega

varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutas sõidukijuht end tingimustele, mis oli

territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobinud või ta

ei soovinud olla nendega seotud, siis tuli tal parkimiseks valida teine koht ja territooriumile

mitte siseneda. Sõiduki juhil puudus õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida

teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Seega luges kohus

tuvastatuks, et hageja tegi kostjale territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse lepingu

sõlmimiseks ja sõiduki juht võttis pakkumuse vastu ning sõlmis lepingu pakkumuses näidatud

tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile.

Hageja oli parkimisteenust osutav äriühing. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu

juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus

tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldasid tingimusi sõiduki parkimiseks.

Ühtlasi oli hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks,

kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib.

Kohus leidis, et võis eeldada, et sõidukit kasutas selle omanik/vastutav kasutaja

(asjaõigusseadus § 90 lg 1). Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teate

sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest fotod. Parkimisteenuse

osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada

tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70

mõttes (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12.). Praegusel juhul ei

esinenud erandlike asjaolusid, et pidada sellist viisi ebamõislikuks. Hageja teavitas kostjat

leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist. Asjaolu, et sõidukit kasutas

eelduslikult teine vastutav kasutaja, kes kostjat leppetrahvinõudest ei teavitanud, ei muuda

hageja valitud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks. Seega valis hageja

leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi ning tegi seda

mõistliku aja jooksul.

Kostja vastuväited olid osaliselt põhjendatud sissenõudmiskulude suuruse osas. Hageja nõude

alus oli VÕS § 1131 lg 1. Hageja nõudis sissenõudmiskulu 40 eurot ja sisustas nõuet tehtud

päringutega ning meeldetuletuskirja saatmisega kostjale. Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe

meeldetuletuskirja, tegi päringu Transpordiametile, mida tõendas tõendina esitatud väljavõte

summas 1,50 eurot. Kohtu hinnangul sai mõistlikuks pidada kahju hüvitamisega seotud nõude

suuruseks 1,50 eurot, mitte 40 eurot.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada täies ulatuses või alternatiivselt saata asi tagasi lahendamiseks

maakohtule. Hageja palus mõlemas kohtuastmes jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja faktilisi asjaolusid ning kohaldas vääralt

materiaalõigust. VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda

viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja

oli isik, kes tegutses majandus- ja kutsetegevuses. Kuna kostja oli leppetrahvi nõudega

viivituses, siis oli hagejal õigus nõuda viivist. Seega olid täidetud nõude eeldused ning hageja

nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuli rahuldada täies ulatuses. Kindlaksmääratav

hüvitise suurus ei sõltunud võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla

sissenõudmisel ehk tegelikust kahjust.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli

jätta poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulu 1 euro 50 senti. Vaidlustamata osas jõustus kohtuotsus

edasikaebetähtaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud

osas.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus muudab osaliselt

ja täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulusid 40 eurot (kokku 50 eurot).

VÕS § 1131 reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva

isiku poolt. VÕS § 1131 lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda

võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sellise nõude rahuldamiseks

tuleb tuvastada, et kostja tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja hageja võib nõuda

võlgnevuselt viivist. Nõude eeldused ei ole tegelik kahju tekkimine. Võlausaldaja ei pea

tõendama, et kahju tekkis, st et ta tegelikult mingeid võla sissenõudmisega seotud kulusid

kandis. Kulude suurus 40 eurot tuleneb seadusest.

VÕS § 1 lg 6 sätestab, et ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalik-

õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse

läbiviimisega. Kostja on osaühing ehk äriühing, kes tegutseb majandustegevusega VÕS § 1 lg

6 mõttes. Maakohus tuvastas, et kehtiv leping parkimiseks oli sõlmitud hageja ja kostja vahel.

Pooled ei vaielnud, et kostjale kuuluv sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale

parkimisalale. Maakohus tuvastas, et hageja teatas leppetrahvinõudest, pannes vastava teate

sõiduki esiklaasi kojameeste vahele, mis oli aktsepteeritav ja mõistlik tahteavalduse edastamise

viis. Hagiavalduse lisa nr 1 kohaselt oli teade paigutatud kojameeste vahele 22.10.2018 ja see

tuli tasuda hiljemalt 05.11.2018. Kostja leppetrahvi tähtaegselt ei tasunud, st kostja viivitas oma

kohustuse täitmisega. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega nähtub, et

sissenõudmiskulude väljamõistmise mõlemad eeldused olid praegusel juhul täidetud.

Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajale ei saa ette heita oma nõude maksmapanekuks kohtusse

pöördumist.

Samas ei välista eeltoodu kostja tuginemist hea usu põhimõtte rikkumisele ning nõude

lubamatusele selle tõttu. Praegusel juhul tugineski kostja hea usu põhimõtte vastasusele. VÕS

§ 6 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui

see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on

lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste

teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või

lepingust tulenevat (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p14.). Riigikohus

on leidnud, et VÕS § 6 lg 2 alusel on võimalik ka vähendada kahjuhüvitise suurust (Riigikohtu

10.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12. ja 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-

15 p-d 18.-19.).

Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu sissenõudmiskulu 1,50 euro ületavas osas rahuldamisele.

Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja tegi päringu Transpordiametile ja Äriregistrile

ning saatis 26.04.2021 meeldetuletuskirja kostjale. Maakohus tuvastas, et hageja kandis

reaalselt kulusid 1,50 euro ulatuses. Lisaks nähtub, et hageja asus nõudma kostjalt leppetrahvi

tasumist alles 2,5 aastat pärast trahvi tegemist, saates kostjale meeldetuletuskirja

elektrooniliselt (saatmise kulusid eelduslikult pole). Kohtuväliselt nõudis hageja kulude

hüvitamist 1,5 eurot, mitte 40 eurot. VÕS § 1131 eesmärk on eelkõige lihtsustada hagejal saada

kahju hüvitamist selle tõttu, et pidi võlgnikult raha sisse nõudma. Samas nähtub, et reaalselt

tekkinud kulud on maakohus välja mõistnud ja seda ületavas osas hagejal kulusid ei tekkinud.

Praegusel juhul on vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kolm aastat pärast leppetrahvi 10 eurot

sissenõutavaks muutumist sissenõudmiskulusid, mida hageja pole reaalselt tekkinud ja mille

hüvitamist ta kohtuväliselt kostjalt ei nõudnudki. Lisaks oli kostja teinud ettepaneku menetluse

ajal sõlmida kokkulepe. Seega nähtub, et hageja eesmärk sissenõudmiskulude saamiseks

praegusel juhul on eelkõige teenida kostja arvelt, mitte katta hagejale tekkinud kahju.

Ringkonnakohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavaid sissenõudmiskulusid

38,50 eurot. Arvestades eeltoodud jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, siis puudub alus apellatsioonkaebuse

alusel menetluskulude jaotuse muutmiseks maakohtus. Ringkonnakohtukulud jäävad TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud,

siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Menetluskulud määrab kindlaks

maakohus TsMS § 177 lg 2 ettenähtud korras.

10. TsMS § 139 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse

kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult,

mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. Riigilõivu suuruse

kindlaksmääramisel juhindub kohus RLS redaktsioonist, mis kehtib toimingu tegemise ajal.

Hageja esitas apellatsioonkaebuse 29.07.2022. Seega tuleb lähtuda alates 01.01.2022 kehtivast

RLS redaktsioonist. Käesolevast aastast on seadusandja tõstnud riigilõivu määrasid. RLS § 59

lg 1, lg 15 ja lisa nr 1 alusel tuleb tasuda apellatsioonkaebuselt, mille hind on kuni 350 eurot

riigilõivu 100 eurot. Hageja tasus riigilõivu 75 eurot, st 25 eurot ettenähtust vähem.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus asjas tehtavas lahendis kohustatud

isikult välja vähem tasutud riigilõivu. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 tuleb kohustus täita 15

päeva jooksul ja kohustuse täitmise viivitamisel tuleb tasuda viivis vastavalt TsMS

§ 179 lg-le 9. Kohus lisab kohtuotsuse makseinfo ja edastab otsuse riigilõivu tasumise osas

Rahandusministeeriumile (TsMS § 179 lg 21 ja lg 4). Kohus selgitab, et valdkonna eest

vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib lahendi sundtäitmisele saata, kui

kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)