3-22-89/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-89

Haldusasi

X. X.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.12.2021 maksuotsuse

nr 12.2-3/055486-7 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X.

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aivar

Haava

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.10.2022, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis X. X.i maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise

õigsust perioodil 01.01.2018 kuni 31.12.2020, mille tulemusel koostas MTA 01.11.2021

kontrolliakti nr 12.2-3/055486-5.

2. X. X. esitas 15.11.2021 MTA-le taotluse maksumenetluse peatamiseks, mille MTA jättis

17.11.2021 otsusega nr 12.2-3/055486-6 rahuldamata.

3. MTA tegi 01.12.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/055486-7, milles asus seisukohale, et perioodil

01.01.2018 kuni 31.12.2020 isikult FOND PODDERZHKI I ZASHCITY PRAV X. X.ile laekunud

tulu, kokku summas 41 000 eurot, on X. X.i ettevõtlustulu. MTA kohustas X. X. tasuma

maksusumma 6470,13 eurot.

3-22-89

2(7)

4. X. X. esitas 19.12.2021 maksuotsusele vaide, mille MTA jättis 11.01.2022 vaideotsusega nr 6-

1/5074-2 rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtusse saabus 12.01.2022 X. X.i kaebus MTA 01.12.2021 maksuotsuse nr

12.2-3/055486-7 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas X. X. taotluse esialgse õiguskaitse korras

maksuotsuse kehtivuse peatamiseks kohtuotsuse jõustumiseni.

6. Kohus jättis 12.01.2022 määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Kaebajal

tuli 5 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates tasuda kaebuse esitamise eest täiendav riigilõiv

184,10 eurot. Samuti tuli kaebajal esitada esialgse õiguskaitse taotluse täiendav põhistus ja tõendid

oma majandusliku seisu kohta.

7. Kaebaja tasus tähtaegselt täiendava riigilõivu, kuid ei esitanud täiendavaid põhjendusi ega

tõendeid esialgse õiguskaitse taotluse juurde.

8. Tallinna Halduskohus võttis 21.01.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks

MTA. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus rahuldamata.

9. MTA esitas vastuse kaebusele 11.02.2022.

10. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 15.09.2022.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

11. MTA on jämedalt rikkunud hea halduse põhimõtet kuna tegi maksuotsuse hetkel, kui

halduskohtus oli pooleli vaidlus MTA 19.04.2021 korralduse nr 12.2-3/055486-1 osas (millega

nõuti kaebajalt dokumente kontrollimenetluses). Maksuotsuse tegemise ajal ei olnud möödunud ka

kaebetähtaeg MTA 17.11.2021 otsuse nr 12.2-3/055486-6 osas, millega MTA jättis rahuldamata

kaebaja taotluse maksumenetluse peatamiseks. Kaebuse esitajale ei ole seega tagatud isiku õiguste

kaitse kõikides otsustamismenetluse etappides.

12. Vaidlustatud maksuotsus ei ole põhjendatud. Otsuses puudub õiguslik alus, ei ole märgitud

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Ei ole selge, miks alguses

maksuhaldur nõudis kaebuse esitajalt eraelulisi andmeid, pärast aga sai nende andmeteta läbi ja

otsuse tegemisel valis kaebuse esitaja jaoks halvema variandi kahest võimalikust variandist,

maksustades kaebajale laekunud summad kaebaja ettevõtlustuluna.

12.1. Füüsilisest isikust ettevõtja võib olla samal ajal näiteks ka palgatöötaja ehk saada tulu teisel

viisil peale ettevõtlusega tegelemise. Ettevõtlusega tegelemine on PS § 31 lg 1 ettenähtud

põhiõigus, ei ole aga kohustus. On võimalik, et füüsilisest isikust ettevõtja töötab mõne tööandja

juures töölepingu alusel, freelancerina jne.

12.2. Käesoleval juhul ei olnud kaebuse esitajal võimalust FIE-na lepingut sõlmida, sest Venemaal

ei ole FIE-t ja tõendada oma õigusliku staatust olnuks väga raske. FOND PODDERZHKI I

ZASHCHITY PRAV tunnistab ainult juriidilisi ja füüsilisi isikuid. Seda on lihtne tuvastada fondi

veebilehe abil. FOND PODDERZHKI I ZASHCHITY PRAV annab grandid ja subsiidiumid

füüsilistele ja juriidilistele isikutele (v. a. äriorganisatsioonid) / Фонд поддержки и защиты прав

соотечественников, проживающих за рубежом, предоставляет пожертвования (гранты,

субсидии) физическим и юридическим лицам (за исключением коммерческих организаций)7.

Seega fond ei tunnista FIE-t ega toeta ettevõtjaid.

13. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi peavad kõik inimesed maksma ühesugused makse. Erinevus

FIE-ga on ainult selles, et FIE maksab maksud ise, füüsilise inimeste eest, nt töötaja eest, maksab

aga maksud tööandja. Sellest lähtudes ei ole õiguspärane, et välismaalt saadud tulust füüsiline isik

maksab ainult tulumaksu, FIE aga peab maksma nii tulumaksu, kui sotsiaalmaksu. See on ilmselt

PS § 12 rikkumine.

3-22-89

3(7)

14. Selleks et välja selgitada kas kaebaja pidi sotsiaalmaksu maksma, tuleb sisustada mõiste

„eraviisiline teenistus“. Eesti Vabariik sõlmis Prantsuse Vabariigiga, Valgevene Vabariigiga ja

Kasahstani Vabariigiga maksulepingud OECD mudellepingu järgi. Nende maksulepingute art 14

„Eraviisiline teenistus” lg-s 1 on kirjas: „lepinguosalise riigi residendi kutsealasest teenistusest või

muust eraviisilise iseloomuga teenistusest…”. Seega kutsealane tegevus ongi eraviisilise teenistus.

Maksulepingute art 14 „Eraviisiline teenistus” lg 2 kohaselt „mõiste "kutsealane teenistus" hõlmab

eriti eraviisilist teadus-, kirjandus-, kunsti-, kasvatus- või haridusalast tegevust, aga ka arstide,

juristide, inseneride, arhitektide, hambaarstide ja raamatupidajate eraviisilist tegevust“. Seega

kaebaja märkis õigesti juristi teenused tuludeklaratsiooni „eraviisilise teenistus“-e lahtris. See

samuti tähendab, et kaebaja ei pidanud sotsiaalmaksu maksma oma välismaa tuludest ja pole tähtis

kas ta oli FIE Eestis või mitte.

15. Vastustaja väidab vaideotsuse p-s 17, et kaebaja vabaneks fondist tehtud väljamaksetelt

sotsiaalmaksu tasumise kohustusest üksnes sellisel juhul, kui fond oleks väljamakse tegijana

esitanud

Eestis

tulu-

ja

sotsiaalmaksu,

kohustusliku

kogumispensioni

makse

ja

töötuskindlustusmakse deklaratsiooni, deklareerinud selles vaide esitajale makstud tasud ning

tasunud nendelt sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras. Samas FIDEK lahtris 8.1

„eraviisiline teenistus (va ettevõtlus)” märkinud tulust makstakse ainult tulumaksu, kuid ei pea

maksma sotsiaalmaksu. Vastustaja väitest aga tuleneb, et sel juhul sotsiaalmaksu maksab välismaa

tellija.

16. Kaebaja leiab, et vastustaja kohtles teda ebavõrdselt. Vastustaja nõuab sisse sotsiaalmaksu

välismaa tuludelt ainult kaebajalt, teised FIE-d, kes märkisid oma tulud FIDEK lahtris 8.1

„eraviisilise teenistusena (va ettevõtlus)” ja kelle välismaa tulu on vastustaja meelevaldsete

kriteeriumitega kooskõlas, sotsiaalmaksu ei maksa. Vastupidist vastustaja tõendanud ei ole.

Vastustaja ei ole selgitanud ka miks sarnases olukorras FIE-d peavad maksma sotsiaalmaksu,

lihtsad füüsilised isikud aga mitte

17. Kaebaja deklareeris tuludeklaratsioonide vormidel E ettevõtluskulusid (soetatud kaup ja

teenus) kokku 1729 eurot. Vastustaja aga ei arvanud kaebaja ettevõtlustulust ettevõtlusega seotud

kulusid maha kuna kaebaja ei esitanud tõendeid. Kaebaja oli MTA 19.04.2021 korralduse nr 12.2-

3/055486-1 kohtus vaidlustanud (haldusasja nr 3-21-1466). Oleks ebaloogiline kui kaebaja täidaks

korralduse nõuet, mis tema poolt on vaidlustatud. Kaebaja poolt oli õiguspärane oodata

kohtuotsust, selleks et välja selgitada kas maksukontroll on üldse seaduslik ja alles pärast seda

esitada tõendeid ettevõtlusega seotud kulude kohta.

Vastustaja seisukohad

18. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja leiab, et selles sisalduvad väited ei anna alust maksuotsuse

ja vaideotsuse tühistamiseks.

19. Kohtule esitatud kaebus kordab sõna-sõnalt maksuotsusele esitatud vaiet. Kuna võrreldes

vaidega ei ole kaebaja esitanud kaebuses ühtegi täiendavat seisukohta ega väidet, sh vastuväiteid

MTA 11.01.2022 vaideotsuses nr 6-1/5074-2 esitatud seisukohtadele, siis palub vastustaja kohtul

vaideotsuse seisukohtadega kaebuse lahendamisel arvestada.

20. Vaideotsuse seisukohad olid järgmised:

20.1. MTA ei rikkunud hea haldus tava. Kuigi vaide esitajal oli õigus 30-päevase tähtaja jooksul

vaidlustada MTA 17.11.2021 otsus nr 12.2-3/055486-6, millega oli jäetud rahuldamata vaide

esitaja taotlus maksumenetluse peatamiseks, ei pidanud MTA enne maksuotsuse tegemist ära

ootama kõnealuse otsuse vaidlustamistähtaja möödumist. MTA väljastas vaide esitajale eelnevalt

01.11.2021 kontrollakti nr 12.2-3/055486-5 tutvumiseks ning arvamuse või vastuväidete

esitamiseks tähtajaga kuni 15.11.2021, kuid nimetatud tähtaja jooksul X. X. eriarvamust või

vastuväiteid kontrollaktile ei esitanud, vaid esitas taotluse maksumenetluse peatamiseks. Kaebaja

esitas MTA-le 16.11.2021 vaide 17.11.2021 otsuse nr 12.2-3/055486-6 peale, kuid kuna ta jättis

3-22-89

4(7)

MTA 17.12.2021 teatises nr 6-1/5071-2 viidatud puudused tähtaegselt kõrvaldamata, siis tagastas

MTA 17.11.2021 otsusele nr 12.2-3/055486-6 esitatud vaide 29.12.2021 otsusega nr 6-1/5071-2.

20.2. Samuti ei ole maksuhaldur rikkunud ka maksuotsuse põhjendamise kohustust. Vaidlustatava

maksuotsuse õiguslikele alustele on viidatud maksuotsuse lk-l 1, maksuotsuse faktilised alused ja

põhjendused aga on esitatud lk-del 2-4 koos viidetega vastavatele maksuseaduste sätetele, millel

maksukohustus põhineb. Maksusumma määramiseks tehtav maksuotsus ei ole kaalutlusotsus, vaid

olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud, et maksukohustuslane on deklareerinud

maksukohustuse ebaõigesti, on maksuhaldur kohustatud maksusumma määrama (MKS § 10 lg 2 p

1, p 2, § 92 lg 1 p 2).

20.3. On õige, et maksuhaldur on uurimispõhimõttest tulenevalt kohustatud arvestama nii

maksukohustust suurendavaid kui vähendavaid asjaolusid. Samas aga ei nähtu, et käesolevas asjas

esineks mõni maksukohustust vähendav asjaolu, mille maksuhaldur oleks ebaõigesti jätnud arvesse

võtmata.

Maksuhalduri

uurimispõhimõtte

kõrval

eksisteerib

ka

maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustus. Viimast on aga kaebaja rikkunud ning on jätnud maksuhaldurile nõutud

dokumendid esitamata, sh dokumendid, mis tõendaksid ettevõtlusega seotud kulusid.

20.4. Maksuhaldur ei ole võrdsuspõhiõigust rikkunud. Vastab tõele, et füüsilisest isikust ettevõtja

võib olla samal ajal näiteks ka palgatöötaja. Samas ei nähtu, et fond väljamakse tegijana oleks vaide

esitajale makstud tasudest kinni pidanud tulumaksu, või et fond oleks tasunud Eestis sotsiaalmaksu

vaide esitajale tehtud väljamaksetelt.

20.5. Kaebajale laekunud tulu tuleb lugeda vaide esitaja ettevõtlustuluks. Arvestades, et kaebajale

tehti fondist perioodil 01.01.2018 kuni 31.12.2020 kokku 9 väljamakset kokku summas 41 000

eurot ning nende tulude osakaal kontrolliperioodil moodustas vaide esitaja kogutuludest 65%

(2020. a koguni 99,97%), siis ei ole tegemist ühekordse või juhuslikku laadi tuluga, vaid tulu

saamine fondilt oli süsteemne ning eeldas vaide esitaja plaani- ja eesmärgipärast vastusooritust.

20.6. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebaja on registreeritud äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana

põhitegevusalaga õigusnõustajate ja õigusbüroode tegevus, kusjuures kaebaja ettevõtlustegevus

hõlmab maksuhalduri tuvastatud asjaoludel ka vene koolide kaitset ja võitlust etnilise

diskrimineerimise vastu. Samuti on fondi tegevuse eesmärgiks välismaal elavate kaasmaalaste

õiguste ja vabaduste ning õigustatud huvide toetamine ja kaitse. Seetõttu nõustub vaide lahendaja

maksuotsuse koostaja seisukohaga, et koosmõjus tulu püsivuse ja järjepidevusega viitavad

maksuhalduri tuvastatud asjaolud sellele, et vaide esitaja on osutanud fondile teenuseid oma

kutsetegevuse ehk ettevõtluse raames.

20.7. Tõele vaide esitaja väide, et tal ei olnud võimalust FIE-na lepingut sõlmida ning kaebaja ei

ole oma väidet ka tõendanud. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 3 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust

ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik. Samuti sätestab ka ÄS § 1, et ettevõtja ÄS tähenduses on

füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või

teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning ÄS-s sätestatud äriühing. Seega on füüsilisest isikust

ettevõtja (FIE) füüsiline isik. Samasugune ettevõtlusvorm on levinud ka Venemaal kui

индивидуальный предприниматель, kelleks loetakse füüsilist isikut, kes on registreeritud

seadusega ettenähtud korras ja kes tegeleb ettevõtlusega juriidilist isikut moodustamata.

20.8. Kaebaja viitab fondi kodulehele, mille kohaselt fond annab grande ja subsiidiume füüsilistele

ja juriidilistele isikutele (v.a äriorganisatsioonid). Kuna füüsilisest isikust ettevõtja ei ole

äriorganisatsioon, siis ei takista fondi kodulehel kajastatud informatsioon FIE-l sõlmida fondiga

lepingut ega taotleda grande ja subsiidiume. Samas isegi, kui kaebajal tõepoolest ei oleks olnud

võimalik sõlmida fondiga lepingut FIE-na, ei vabasta see teda sotsiaalmaksu tasumise kohustusest,

kuna sisuliselt on fondilt saadud tulu puhul tegemist siiski ettevõtlustuluga. Kaebaja vabaneks

fondist tehtud väljamaksetelt sotsiaalmaksu tasumise kohustusest üksnes sellisel juhul, kui fond

oleks väljamakse tegijana esitanud Eestis tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni

3-22-89

5(7)

makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD), deklareerinud selles vaide esitajale makstud

tasud ning tasunud nendelt sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses (edaspidi SMS) sätestatud korras.

20.9. Sotsiaalmaksu objektiks on töötajale rahas makstud töötasu ja muud tasud (SMS § 2 lg 1 p

1), samuti ka füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasud (SMS § 2 lg 1 p 6). Seejuures on sotsiaalmaksu

maksjaks nii füüsiline isik, kui ka SMS § 2 lõikes 1 nimetatud väljamakseid tegev mitteresident

(SMS § 4 p 2, p 3) ning olukorras, kus sotsiaalmaksuga maksustavate väljamaksete tegija ei ole

sotsiaalmaksu deklareerinud ega tasunud, on maksuhalduril õigus määrata sotsiaalmaksukohustus

tasumiseks maksustavate väljamaksete saajale. Füüsilisele isikule tehtud väljamaksete puhul ei tule

sotsiaalmaksu tasuda üksnes SMS §-s 3 ammendavalt loetletud väljamaksete puhul, kuid selles

asjas ühegi taolise juhuga tegemist ei ole.

21. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kuna MTA 01.12.2021 maksuotsus nr 12.2-3/055486-7 on

vastustaja hinnangul nõuetekohaselt põhjendatud ja õiguspärane ning samuti ei ole maksuhaldur

maksumenetluse käigus teinud menetlusvigu, mis võiksid tuua kaasa maksuotsuse tühistamise,

tuleb kaebus jätta rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. MTA on kontrolliaktis (dtl 58-63) ja maksuotsuses (dtl 8-20) asunud seisukohale, et kaebajale

perioodil 01.01.2018 kuni 31.12.2020 isikult FOND PODDERZHKI I ZASHCITY PRAV

laekunud tulu kokku summas 41 000 eurot, mis kaebaja deklareeris oma tuludeklaratsioonil, on

tegelikult X. X.i ettevõtlustulu, millelt tuleb lisaks tulumaksule tasuda ka sotsiaalmaks ja

kogumispensioni makse. MTA kohustas X. X. tasuma täiendava maksusumma 6470,13 eurot.

23. Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud

maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.

24. HKMS § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi,

milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele

ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus

nr 3-3-1-27-14, p 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited ühtivad täiel määral vaides esitatuga

ning vastustaja on vaideotsustes neile põhjalikult vastanud, siis vastustaja haldusaktides n toodud

seisukohtadega nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki kaebajale juba senises haldus- ja

kohtumenetluses vastuseks antud põhjendusi. Vastuseks kaebusele märgin järgmist.

25. Kaebaja heidab esmalt maksuhaldurile ette, et MTA on maksumenetluse läbiviimisel rikkunud

hea halduse tava, sest on maksuotsuse teinud ajal mil kaebaja oli kohtus vaidlustanud MTA

19.04.2021 korralduse nr 12.2-3/055486-1, millega nõuti kaebajalt kontrollimenetluses

dokumentide esitamist (haldusasi nr 3-21-1466). Sellise kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda.

Maksumenetluse peatumist korralduse vaidlustamisel ei näe ette MKS ega ka haldusmenetluse

seadus. Maksumenetluse peatumine korralduse vaidlustamise puhul tähendaks seda, et

maksumenetluse läbiviimine mõistliku aja jooksul muutuks võimatuks, sest maksukohustuslane

saaks teabe andmise korralduse kohtus vaidlustamisega takistada maksumenetluses maksuotsuse

tegemist. Maksuhalduri ülesandeks on kontrollimenetlus viia läbi lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt ning

praktikas ei ole võimalik oodata teabe nõudmise korralduse vaidluse lõpplahendit, kuna selleks võib

kuluda pikk aeg. Eeltoodust tulenevalt ei ole maksumenetluse jätkumine teabe nõudmiseks antud

korralduse vaidlustamiseks toimuva kohtumenetluse ajal õigusvastane ning samuti ei ole sel põhjusel

õigusvastane tehtud maksuotsus1.

1 Haldusasjas nr 3-21-1466 esitatud kaebuse jättis kohus 21.01.2022 otsusega rahuldamata ja see otsus on jõustunud.

3-22-89

6(7)

26. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja seisukoht, et maksuotsust ei oleks tohtinud

teha enne seda, kui möödub 30-päevane tähtaeg MTA 17.11.2021 otsuse nr 12.2-3/055486-6

vaidlustamiseks, millega MTA jättis rahuldamata kaebaja taotluse maksumenetluse peatamiseks.

27. Maksuhaldur ei ole rikkunud maksuotsuse põhjendamise kohustust. Vaidlustatava

maksuotsuse õiguslikele alustele on viidatud maksuotsuse lk-l 1, maksuotsuse faktilised alused ja

põhjendused aga on esitatud lk-del 2-4 koos viidetega vastavatele maksuseaduste sätetele, millel

maksukohustus põhineb. Põhjalikud selgitused MTA poolt tuvastatud asjaolude kohta ning nende

asjaolude põhjal tehtud järeldused on kirjeldatud ka 01.11.2021 kontrolliaktis.

28. Leian, et MTA on põhjendatult leidnud, et kaebaja poolt tuludeklaratsiooni vormi A lahtris 8.1

deklareeritud tulu fondilt PODDERZHKI I ZASHCITY PRAV (mida kaebaja deklareeris kui

välismaalt saadud tulu, mis ei ole ettevõtlustulu), on tegelikult käsitletav tuluna, mis kaebaja kui

registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) sai ettevõtlustuluna. Asjaolule, et tegemist oli

kaebaja ettevõtlustuluga, viitab see, et kaebajale laekunud maksed fondist olid süsteemsed ja

järjepidevad, kaebaja kutsetegevus FIE-na ja fondi tegevuse eesmärgid kattuvad. Nõustun

siinkohal kontrolliaktis ja maksuotsuses toodud põhjendustega (vt kontrolliakti p 1.1.2,

maksuotsuse p 2.1.2.1) ning ei korda neid siinkohal. Kaebaja ei ole maksu-, vaide- ega

kohtumenetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks üksikasjalikumad andmed talle laekunud

summade kohta ning mis võiks maksuhalduri järeldusi ümber lükata.

29. Tõendamata on ka kaebaja väide, et tal ei olnud võimalust FIE-na lepingut sõlmida. MTA on

vaideotsuses viidanud, et äriseadustikus sätestatud FIE-ga sarnane ettevõtlusvorm on levinud ka

Venemaal kui индивидуальный предприниматель, kelleks loetakse füüsilist isikut, kes on

registreeritud seadusega ettenähtud korras ja kes tegeleb ettevõtlusega juriidilist isikut

moodustamata (vaideotsuse p 17). Kaebaja viitab küll fondi veebilehele2, kus on kirjeldatud, et

fond annab grande ja subsiidiume füüsilistele ja juriidilistele isikutele (v.a äriorganisatsioonid),

kuid minu hinnangul ei saa selle põhjal üheselt järeldada, et kaebaja kui FIE ei saanud fondilt

ettevõtlustulu saada. Kaebaja ei ole selle väite kinnitamiseks tõendeid esitanud (nt fondile esitatud

taotlused, leping fondiga, fondi selgitused kaebajale tehtud maksete osas jms). Täiendavalt märgin,

et juhul, kui kaebaja osutas fondile FIE-na nõustamisteenust, ei ole sellise teenuse eest saadav tasu

käsitletav grandi või subsiidiumina ehk toetuse või dotatsioonina. Kuivõrd kaebaja oma tegevuse

osas täpsemaid tõendeid esitanud ei ole, puudub võimalus kaebaja tegevuse osas täpsema hinnangu

andmiseks.

30. Õige on MTA seisukoht, et isegi, kui kaebajal tõepoolest ei oleks olnud võimalik sõlmida

fondiga lepingut FIE-na, ei vabasta see teda sotsiaalmaksu tasumise kohustusest, kuna sisuliselt on

fondilt saadud tulu puhul tegemist siiski ettevõtlustuluga. Selline tulu kuulub igal juhul

sotsiaalmaksuga maksustamisele. Sotsiaalmaksu objektiks on töötajale rahas makstud töötasu ja

muud tasud (SMS § 2 lg 1 p 1), samuti ka füüsilisele isikule töövõtu-, käsundus- või muu teenuse

osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasud (SMS § 2 lg 1 p 6). Seejuures on

sotsiaalmaksu maksjaks nii füüsiline isik, kui ka SMS § 2 lõikes 1 nimetatud väljamakseid tegev

mitteresident (SMS § 4 p 2, p 3) ning olukorras, kus sotsiaalmaksuga maksustavate väljamaksete

tegija ei ole sotsiaalmaksu deklareerinud ega tasunud, on maksuhalduril õigus määrata

sotsiaalmaksukohustus tasumiseks maksustavate väljamaksete saajale.

31. Sellest tulenevalt ei ole õige ka kaebaja viide sellele, et mitte- ettevõtjatest füüsilistele isikutele

makstavalt tasult igal juhul sotsiaalmaksu tasuda ei tule ning seetõttu on tegu ebavõrdse

kohtlemisega.

32. Asjakohatud on kaebaja viited tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise lepingutes kasutatud

mõiste „eraviisiline teenistus” sisustamise osas. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel ei

ole kehtivat topeltmaksustamise vältimise lepingut. Pealegi reguleerivad kaebaja viidatud

2 https://pravfond.ru/granty-i-subsidii/

3-22-89

7(7)

maksulepingud üksnes tulumaksu ja sarnaste maksudega seonduvat ning sotsiaalmaksuga

maksustamise küsimuses maksulepinguid ei kohaldata. Viitan siinkohal, et kaebaja on eeltoodud

väite esitamisel (vt kaebaja täiendavate seisukohtade (dtl 218-223) p-d 7 ja 8) ise viidanud, et tegu

oli juristi teenustega, mille eest makstud tasu deklareeris kaebaja oma tuludeklaratsioonis.

33. Kaebaja väide, et MTA on kaebaja suhtes käitunud diskrimineerivalt, sest on kaebajat erinevalt

kohelnud võrreldes teiste FIE-dega, kes oma välismaalt saadud tulu on sarnaselt deklareerinud, on

arusaamatu. Kaebaja ei ole täpsustanud, millistele andmetele ta sellise seisukoha esitamisel

tugineb.

34. Kaebaja

leiab,

et

maksuhaldur

oleks

vähemalt

pidanud

vähendama

kaebaja

tulumaksukohustust ja arvesse võtma ettevõtlusega seotud kulusid. Samas ei ole kaebaja

täpsustanud, millised need kulud olid, mida pidanuks maksuhaldur ettevõtlusega seotud kuluna

arvestama. Kaebajal oli võimalik nende kulutuste osas tõendeid esitada maksumenetluses,

hiljemalt siis, kui MTA koostas kaebajale kontrollakti ja andis eriarvamuse või vastuväidete

esitamiseks tähtajaga kuni 15.11.2021. Kaebaja eriarvamust või vastuväiteid kontrollaktile ei

esitanud ning ei ole kuludega seonduvaid täpsustavaid andmeid esitanud ka vaide- ja

kohtumenetluses. Seega ei ole teada, millised olid need väidetavad kulud, mis maksuhaldur

pidanuks kaebaja arvates arvesse võtma.

35. Eeltoodust tulenevalt leian, et vaidlustatud maksuotsus ja vaideotsus on piisavalt motiveeritud

ja tuginevad kehtivatele õigusnormidele ning kaebuses toodud seisukohad ei anna alust nende

tühistamiseks. Jätan seega kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema

enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma