2-20-17402/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17402

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja

hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

11 470,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Paul Järve

Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 14.01.2022 otsus osas, millega maakohus mõistis Y OÜ-

lt X kasuks välja hüvitise 3533,52 eurot ületavas osas ja viivise põhinõudelt 3533,52

eurot ületavas osas (resolutsiooni p-d 3 ja 4 osaliselt), samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p 6).

2. Lõpetada tsiviilasja nr 2-20-17402 menetlus 1770,09 euro hüvitise ja sellelt

arvestatud viivise nõude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 osaliselt).

3. Teha maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas hüvitise nõude ja sellelt

arvestatud viivise nõude kohta 5316,95 euro ulatuses uus otsus, millega jätta

hüvitise nõue 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata. Jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsioonis

märgitule.

4. Maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata osas, millega tuvastati töölepingu

ülesütlemise tühisus (resolutsiooni p 1), lõpetati tööleping ja otsustati teha kanne

töölepingu lõppemise kohta töötamise registris (resolutsiooni p 2) ning mõisteti Y

2-20-17402

OÜ-lt X kasuks välja hüvitis 3533,52 eurot (resolutsiooni p 3 osaliselt) ja sellelt

arvutatud viivis (resolutsiooni p 4 osaliselt), arvestades ka ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

5. Rahuldada Y OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

6.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

6.2. Tuvastada, et töölepingu nr 159 ülesütlemine 10.08.2020 tööandja Y OÜ poolt

on tühine.

6.3. Lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 8.11.2020 ja teha vastav kanne

töölepingu lõppemise kohta töötamise registris.

6.4. Rahuldada X hüvitise nõue osaliselt. Mõista Y OÜ-lt X kasuks välja hüvitis

3533,52 eurot (bruto) TLS § 109 lg 1 alusel.

6.5. Mõista hüvitiselt 3533,52 eurot välja viivis VÕS § 113 lg 1 toodud suuruses

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

6.6. Lõpetada tsiviilasja nr 2-20-17402 menetlus 1770,09 euro hüvitise ja sellelt

arvestatud viivise nõude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4

osaliselt).

6.7. Jätta hagi rahuldamata hüvitise nõudes 5316,95 euro ulatuses ja sellelt

arvestatud viivise nõudes.

6.8. Kuulutada kohtuotsus kirjalikult Pärnu Maakohtu kantselei kaudu 14.01.2022.

7. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 50% ulatuses X kanda ning 50%

ulatuses Y OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 2.09.2020 töövaidluskomisjonile Y OÜ (kostja) vastu avalduse, milles

palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetada tööleping ning mõista kostjalt

hagejale välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemise eest ja viivise hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 10.08.2020 kuni hüvitise tasumiseni. Lisaks palus hageja muuta töötamise

registrisse kantud andmeid. Töövaidluskomisjon pidas 27.10.2020 teatavaks tehtud 13.10.2020

otsuses töölepingu kostjapoolset ülesütlemist tühiseks, lõpetas töölepingu ning mõistis kostjalt

2-20-17402

hageja kasuks välja viie kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 8850,47 eurot ja viivise

hüvitiselt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja hüvitise nõue ühe kuu osas ja sellelt arvestatud

viivise nõude.

2. Kostja esitas 25.11.2020 Pärnu Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses.

3. Hageja palus maakohtule esitatud hagis tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada

tööleping, mõista kostjalt välja kuue kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 10 620,56 eurot

(brutosumma), jätta menetluskulud kostja kanda ja muuta töötamise registrisse kantud andmeid

töölepingu lõpetamise kohta.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Z AS 11.01.2020 töölepingu nr 159 (tööleping),

milles lepiti kokku, et hageja asub Z AS-i juures tööle hooldustehnik-müügiinsenerina. Z AS

andis töölepingu 1.02.2020 üle kostjale. Kostja esitas 10.08.2020 hagejale avalduse töölepingu

ülesütlemiseks, mille kohaselt tööleping lõppeb samal päeval ehk 10.08.2020. Kostja ei

esitanud põhjendusi töölepingu ülesütlemise kohta. Hageja palus 11.08.2020 kostja töötajal C-

l esitada töölepingu ülesütlemise põhjendused. C vastas 11.08.2020 hagejale, et töölepingu

ülesütlemise põhjuseks on „eelnevad hoiatused ja vastus sinu pöördumisele“. Sellest järeldas

hageja, et kostja ütles töölepingu üles tuginedes esiteks F-le ja G-le adresseeritud 18.05.2020

hoiatusele, mille kohaselt „töötaja on hoidnud kõrvale tööülesannete täitmisest põhjendamatult.

Töötaja on teavitanud alla 12-aastase lapse põetamise ajutisest töövõimetusest, kuid tööandjal

on põhjendatud kahtlus, et ajutine töövõimetus teavitatud asjaolul ei ole tõene ning vajadust

haige hooldamiseks ei ole olnud vähemalt teatud ajal (15.05.2020) tööandjale teavitatud

perioodist“. Teiseks tugines kostja 10.08.2020 hagejale tehtud hoiatusele, mille kohaselt

„töötaja on korduvalt lahkunud objektilt (XXX) ilma oma otsest juhti teavitamata ilmnenud

probleemidest tööülesande lahendamisel. Lisaks on laekunud kliendilt etteheide töötaja

suhtumise ja käitumise osas objektil, millega hageja on kahjustanud ettevõtte mainet“.

Hageja ei ole töölepingut rikkunud ja töölepingu ülesütlemine on seetõttu tühine.

Kostja 18.05.2020 hoiatus on tühine. Hageja oli 6.05–19.05.2020 hoolduslehel, mis annab

töölepingu seaduse (TLS) § 19 p 2 kohaselt aluse töö tegemisest keeldumiseks.

Samuti on tühine kostja 10.08.2020 hoiatus. Esiteks esitas kostja hoiatuse töölepingu

ülesütlemisega samal päeval. Teiseks, esines töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14

lg 5 p-st 4 tulenev alus töö tegemisest keeldumiseks. Hageja esitas 5.08.2020 kostjale kirja,

milles juhtis tähelepanu sellele, et kostja seab tööülesannetega ohtu hooldustehnikute elu ja

tervise. Peamised, kuid mitte ainsad ohutusalased probleemid on seotud Eesti Energia kontserni

kuuluva YYY koostootmisjaamaga. Hageja ei ole nõus laskma end riputada telferi otsa, kuna

see ei ole mõeldud inimese tõstmiseks. Hageja ajendiks töö tegemisest keeldumisel oli ka

8.06.2020 samal objektil toimunud tööõnnetus. Hageja tegi YYY objektil töid, mida tal oli

võimalik teha. Töö tegemisest keeldumisest teavitati telefoni teel ka hoolduse arendusjuhti Gt.

Kostja etteheited hageja YYY objektilt lahkumise kohta on alusetud. Samuti ei ole hageja

lahkunud tööülesannete täitmiselt ilma otsest juhti teavitamata. Hagejale teadaolevalt ei olnud

aktsiaseltsi L objektil probleeme, millest oleks pidanud kedagi teavitama. 10.08.2020 hoiatuses

ei ole kostja täpsemalt selgitanud viidet kliendi etteheitele. YYY tehnikajuht M on kinnitanud,

et tal ei olnud hageja suhtes pretensioone.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et pooled ei vaidle mitte selle üle, et kostja

on hagejale varasemalt hoiatusi teinud, vaid kas hoiatused on olnud põhjendatud ja piisavad

2-20-17402

selleks, et tööleping erakorraliselt üles öelda. Kostja saab tugineda nendele hoiatustele, millele

ta on tuginenud töölepingu ülesütlemisel. Kostja viited TLS § 97 lg-le 3 ei ole asjakohased.

Kostja soovis töölepingu üles öelda tuginedes eelnevalt tehtud hoiatustele. Hageja seisukoht

koondamise kohta ei olnud seotud kostja hoiatusega, vaid sellega, et hageja oli sunnitud tööd

tegema eluohtlikes tingimustes, millele lisaks kostja juhatus teavitas, et tellimused on

vähenenud, mistõttu vähendatakse ka töötajate töötasu. Tööinspektsioon on kinnitanud, et

telferi otsas inimese tõstmine on keelatud. Kostja on neid nõudeid eiranud. 18.05.2020 hoiatus

ei olnud adresseeritud hagejale. 15.05–17.05.2020 ei toimunud rattamatka. Hageja oli üksnes

ühel päeval haige lapsega värske õhu käes. Hageja ei saanud YYY objektil 30.07.2020 töid

teha, sest oleks selleks pidanud rippuma telferi otsas. Sellest, kui ohtlikust tegevusest hageja

keeldus. Oluline ei ole mitte telfrei tõstevõime, vaid muud asjaolud, sh peavigastuste tekkimise

võimalus, oht kõrgelt kukkuda, jalgade tugialuse puudumine. Kostja ja tema lepingupartner

peavad tagama inimeste tõstmiseks mõeldud tõsteseadme hooldustööde tegemiseks või

platvormide ja piirete olemasolu. Kostja on viidanud poolteist aastat tagasi L aktsiaseltsi

objektil toimunud väidetavale rikkumisele (töömaa koristamata jätmine). Kostja ei ole toonud

esile, et ta oleks teinud hagejale hoiatusi töölepingu ülesütlemise kohta. Kostja on Z AS-i

tütarettevõte. Seega on hageja töötanud kostja juures üle 10 aasta. Hageja ei ole varjanud, et

leidis uue töökoha. Hageja jääb selle juurde, et taotleb hüvitise suurendamist.

Koroonaepideemia olukorras oli hagejal uue (erialalt sama sobiva ja sama tasuga) töökoha

leidmine raskendatud. Kostja ei hoolinud oma töötajate tööohutusest. Hageja oli pideva surve

all, sest temalt nõuti tööülesannete täitmist eluohtlikes tingimustes. Kostja ei muutnud oma

suhtumist ka siis, kui ühe töötajaga juhtus tööõnnetus. Hagejal ei olnud muid võimalusi kui töö

tegemisest keelduda. Kostja oli informeeritud, miks ja millal hageja keeldus töö tegemisest.

Hageja saatis kostjale ka 5.08.2020 pöördumise, millele kostja ei reageerinud.

5. Kostja ei ole ära näidanud, kuidas ta tagas vaidlusalustel objektidel tööohutuse. Kostja

töökäsud nr 81 ja 90 on tõenditena kõlbmatud – töökäskudel pole aastaarvu ega seda, kes need

koostas. Isegi kui viidatud töökäskudega arvestada, siis kõikideks ülejäänud hooldustöödeks on

töökäsud ja ohutusalane instruktaaž tegemata. Asjakohased ei ole ka R OÜ tootelehed ja seal

toodud turvarakmete, kinnituste ja ankurliinide kasutusjuhendid. Hagejal ei olnud töö

tegemiseks selliseid ohutusrakmeid ja ankurliine.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6.1. Kostja vastuväidete kohaselt oli töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel

õiguspärane. Tööleping on põhimõtteliselt võimalik erakorraliselt üles öelda ka ilma hoiatusega

(TLS § 88 lg 3, § 97 lg 3) ja ka üldisel, otse seadusest tuleneval alusel (TLS § 97 lg 3). Kostja

on teinud hagejale korduvalt hoiatusi nii suuliselt kui ka kirjalikult. Hageja jättis korduvalt

kostja korraldused täitmata ja rikkus töökohustusi. Kostjale laekus korduvalt pretensioone nii

klientidelt kui ka kolleegidelt, kes pidasid hageja suhtumist problemaatiliseks. Vastuseks kostja

hoiatusele soovis hageja töölepingu lõpetamist majanduslikel põhjustel (koondamine), kuid

koondamise olukorda ei esinenud. Hagejal oli tegelikult tahe töösuhe lõpetada. See omab

tähtsust võimaliku hüvitise suuruse määramisel.

6.2. 18.05.2020 hoiatus tehti hagejale, mitte F-le ja G-le. Hoiatus edastati hagejale tema vahetu

ülemuse F kaudu. Hageja avaldas Facebookis postituse, millest nähtub, et samal ajal kui hageja

oli haige lapsega hoolduslehel, osales hageja 14.05–15.05.2020 rattamatkal Ida-Virumaal.

Hageja valetas haige lapse hooldamise vajaduse kohta.

2-20-17402

6.3. Kostja tugineb töölepingu ülesütlemisel nii 10.08.2020 kirjalikule hoiatusele, kui ka selles

viidatud varasematele hoiatustele, sh 18.05.2020 kirjalikule hoiatusele. Lisaks on kostja teinud

hagejale suuliselt hulgaliselt hoiatusi. 10.08.2020 hoiatus tehti seoses hageja korduva

lahkumisega objektidelt (XXX) ilma otsest juhti teavitamata ilmnenud probleemidest

tööülesande lahendamisel. Lisaks on kliendilt tulnud etteheide hageja suhtumise ja käitumise

kohta objektil, millega hageja on kahjustanud kostja mainet.

6.3.1. Seoses YYY objektiga seisnesid hagejale tehtud hoiatused ja töökohustuste rikkumised

järgnevas: 1) 30.07.2020 teavitas Ü AS-i tehnikajuht, et kostja jättis tegemata Itabar kulumõõtja

puhastuse; 2) samal päeval lahkus hageja objektilt, võttes aktile allkirja kohapeal viibinud

tehase operaatorilt. See ei ole kooskõlas kostja sõlmitud hoolduslepingute sisuga, mille kohaselt

võivad tellija poolt akte allkirjastada nimeliselt vaid M või S; 3) kostja viibis uuesti objektil

5.08.2020, kuid jättis sama töö (Itabar kulumõõtja puhastus) uuesti tegemata. Kostja tegi

hooldustöö 6.08.2020 teiste isikute abil; 4) 31.07.2020 helistas XXX klient (Ü) arendusjuht G-

le ja kurtis peaasjalikult hageja käitumise ja töösse suhtumise üle. Klient soovis järgmise

hoolduse ajaks teist tehnikut. Kostja ei ole YYY objektil ohutusnõudeid eiranud.

Koostootmisjaamale on väljastatud kasutusluba, mis tähendab, et see vastab ehitisele ettenähtud

nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Ehitis vaadati enne

kasutusloa väljastamist üle. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei ole teinud kostjale

ettekirjutusi ega rakendanud muid sanktsioone.

6.3.2. Hagejale on korduvalt tehtud hoiatusi ka seoses Tartu L ja ühe Võru objektiga, kus hageja

rikkus samuti töökohustusi: 1) 2020. a augusti alguses pesi hageja L aktsiaseltsi katlamajas

soojusvahetit. Hageja valas pesukemikaali põrandale laiali ja selles sisaldunud hape rikkus

betoonpõranda pinna. 2) 2020. a augustis pidi hageja koristama L aktsiaseltsi soojasõlme pärast

seal toimunud hooldustöid. Koristustöid ei tehtud kliendile sobiva kvaliteediga, mistõttu tuli

need hiljem uuesti teha. 3) 1,5 aastat tagasi jättis hageja koristamata töömaa D AS-i objektil

Võrus (Võrusoo katlamaja, mis varustab soojusega Võru linna). Kuivõrd klient ei olnud teenuse

kvaliteediga rahul, siis pidi kostja koristustöö teiste inimeste kaasabil ära tegema. Sarnaseid

juhtumeid oli veel, kus hageja ei teinud tööd korralikult või läks objektilt ära nii, et probleem

jäi lahendamata ja hageja ei teavitanud sellest kostjat.

6.4. Seoses hüvitise nõudega märkis kostja, et TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitise suurus ei ole

sõltuvuses TLS § 97 lg-s 2 toodud etteteatamise tähtaegadest. Hageja ei ole esitanud nõuet TLS

§ 100 lg 5 alusel, vaid soovib saada hüvitist üksnes TLS § 109 lg 1 alusel. TLS § 109 lg 1 järgne

hüvitise suurus ei ole põhimõtteliselt sõltuvuses TLS § 97 lg 2 sätestatud etteteatamise

tähtaegadest. Hageja ei ole töövaidluskomisjonile ega maakohtule esitanud nõuet, millega ta

oleks nõudnud kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.

6.5. Töösuhte lõppedes oli hageja tööandjaks kostja, mitte Z AS. Kostja on äriühinguna

registrisse kantud 25.07.2018 ning ta ei ole Z AS-i õigusjärglane või tütarettevõte, vaid

iseseisev juriidiline isik. Seega ei ole hageja kostja juures töötanud üle 10 aasta.

6.6. Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid hüvitise suurendamiseks kuue kuu

keskmise töötasuni. Erandlik asjaolu hüvitise suurendamiseks ei ole koroonaepideemia. Hageja

on uue töökoha leidnud juba vähemalt 2020. a novembris.

6.7. Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles tema hüvitise nõue jäi

osaliselt (s.o ühe kuu osas) rahuldamata.

2-20-17402

6.8. Hageja keskmise töötasu arvestus on ebaõige. Hageja on esitanud pangakonto väljavõtted

töötasu laekumise kohta. Selle kohaselt on hageja keskmine töötasu (brutosumma)

palgakalkulaatori kohaselt 1177 eurot kuus, aga mitte 1770,09 eurot kuus. Isegi juhul, kui

viidatud summadele juurde arvestada pangakontolt nähtuv 2020. a mais tasutud töötukassa

hüvitis 771,20 eurot ja 2020. a juunis tasutud töötukassa hüvitis 771,20 eurot, oleks kuue kuu

keskmiseks töötasuks kokku 7588,93 eurot (= 6046,53 + 771,20 + 771,20), mis teeb keskmiseks

töötasuks kuus 1264,82 eurot (neto). Brutosumma sellest oleks palgakalkulaatori kohaselt

1562,65 eurot, mitte 1770,09 eurot. Keskmise töötasu hulka ei saa arvestada tööandja makstud

sporditoetusi ja erinevaid tööga seotud majanduskulusid (nt praamipiletid Saaremaale).

Sporditoetus on tööandja otsusega makstav ühekordne hüvitis, mis ei ole tööga seotud ja millele

töötajal nõudeõigus puudub. Samuti ei muutu töötasu osaks erinevate tööga seotud otseste

kulude hüvitamine (praamipiletid, komandeeringukulud). Töötasuna on käsitatav vaid see osa,

mis on tööandja poolt töötajale tasutud tööülesannete täitmise eest töösuhte ajal.

7. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis kostja, et hageja jättis tööülesandeid täitmata mitte

ainult YYY objektil, vaid ka teistel objektidel, näiteks Tartus ja Võrus. Kõikidele

hooldustöötajatele on antud tööks vajalikud töö- ja isikukaitsevahendid. kostja juures

kasutatavad ankurliinid vastavad standarditele EN353-2 ja EN1891-A ja turvarakmed

standarditele EN361, EN813 ja EN358. Paides oli probleemiks üksnes ühe töö (Itabar

kulumõõtja puhastus) tegemine üks kord aastas, millele juurdepääs on raskendatud, kuid see ei

tähenda veel töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumist. Kostja ei saa kohapealseid olusid

muuta. Vaidlusalust tööd on võimalik teha ohutusrihmade ja -rakmete abil, mis on ajutise

kõrgtöö korral erandkorras lubatud, kui muude ohustuvahendute kasutamine ei ole kohapeal

võimalik. Turvarakmed ja ankurliinid olid Paide objektil kasutuses.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus rahuldas 14.01.2022 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 8.11.2020

ja mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja kuue kuu keskmise töötasu suuruse

hüvitise 10 620,56 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti rahuldas maakohus hageja taotluse teha

töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta kanne. Menetluskulud jäid kostja kanda,

kellelt mõisteti hageja kasuks välja viimase menetluskulu 3700 eurot ja viivis.

8.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled järgmiste asjaolude üle: kui kaua

on hageja kostja juures töötanud (kas tegemist on uue töösuhte loomise või varasema töösuhte

üleminekuga kostjale TLS § 112 mõttes); kas esines alus töölepingu ülesütlemiseks; hageja

keskmise töötasu suurus ja selle arvestamise alused tulenevalt COVID-19 eriolukorrast; ning

hüvitise ja viiviste arvestamine.

8.1.1. Hageja varasem töösuhe jätkus kostja juures TLS § 112 lg 1 alusel. Tööandja vahetumisel

töösuhte jätkumise korral on tegemist töölepingu muutmisega TLS § 12 mõttes. Seega jätkub

ka hageja tööstaaži arvestamine töölepingu sõlmimisest, mitte selle muutmise ajast. Kostjal tuli

TLS § 97 lg 2 p-st 4 kohaselt hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähemalt

90 kalendripäeva ette teatada. Kostja ei järginud seda tähtaega ja teavitas hagejat töölepingu

ülesütlemisest 10.08.2020. Samal kuupäeval toimus ka töölepingu lõpetamine.

8.1.2. Töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud (TLS § 95 lg 1). Pooled ei

vaidle, et hageja on töölepingu lõpetamise dokumendid ja kirjalikud hoiatused kätte saanud.

2-20-17402

8.1.3. Kostja töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel on tühine. Kuna ülesütlemiseks

puudus seaduslik alus, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada. Tulenevalt TLS § 97 lg 2

p-st 4 oli kostjal kohustus hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt

90 kalendripäeva. Seetõttu tuleb tööleping lugeda lõppenuks 90 päeva möödumisel alates

8.11.2020 ning teha töölepingu lõppemise kohta kanne töötamise registris.

8.1.3.1. Maakohus tuvastas seoses 18.05.2020 hoiatusega hageja ja kostja selgituse ning

kohtule esitatud hoolduslehte alusel, et hageja viibis hoolduslehel perioodil 6.05.2020–

19.05.2020, mille tõttu esines tal ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 52 lg 3 ja TLS § 19 lg 3

tulenev õigus töö tegemisest keelduda. Kostja 18.05.2020 hagejale tehtud hoiatus on tühine,

kuna sellel puudub seadusest tulenev alus.

8.1.3.2. Kostja 10.08.2020 tehtud hoiatus ei vasta TLS § 88 lg 3 nõuetele, kuna see ei sisalda

sõnaselget hoiatust eesmärgiga öelda tööleping üles, kui hageja ei paranda oma käitumist.

Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks

jätkuda. Seetõttu peab hoiatuses kui tööandja tahteavalduses selgelt avalduma tahe öelda

tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Hoiatus saab seega olla väljendatud üksnes

otsese tahteavaldusena, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (Riigikohtu

28.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-16, p 14; maakohtu otsuses ekslikult viidatud kui

3-2-2-1-70-16 – ringkonnakohtu märkus). Lisaks esitas kostja 10.08.2020 hoiatuse

ülesütlemisavaldusega samal päeval, mistõttu ei tekkinud hagejal võimalust hoiatuses

märgituga arvestada. Samuti tuleneb TTOS § 14 lg 5 p-st 4, et töötajal on õigus keelduda tööst

või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita

keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale. Hagejal

oli TTOS § 14 lg 5 p-st 4 tulenev õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu

tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid. Kostja enda

seisukohast ja töölepingu lõpetamisel tehtud hoiatuse sisust nähtuvalt on kostjale olnud ohtlik

olukord pikka aega teada, sest kostja möönis, et hageja on korduvalt nimetatud objekti

ohtlikkusele viidanud, sh esitanud hoiatuse ja ka keeldunud töid teostamist ohtlikul ja nõuetele

mittevastaval objektil, kuid kostja ei ole sellest hoolimata taganud hagejale ohutuid

töötingimusi.

8.1.4. Maakohus

lähtus

hageja

keskmise

kuu

töötasu

kindlaksmääramisel

hageja

kontoväljavõtetest, mille kohaselt oli hageja netopalk tavaoludes ca 1500 eurot ja brutopalk

1700 eurot kuus, mis oli ka hüvitise määramise aluseks. Kostja ei esitanud ühtegi omapoolset

tõendit hageja palga suuruse, selle ajutise vähendamise või palgaarvestuse kohta. Vaidlus

puudub, et hageja sai vähendatud töötasu ning eriolukorrast tulenevaid hüvitisi. Lisaks on

hageja esitanud kostja 25.03.2021 e-kirja, milles kostja teavitab kõiki oma töötajaid juhatuse

otsusest vähendada töötajate töötasu 30% alates 8.04.2020 viitega TLS §-le 37. Kirja lõpus

avaldab valmisolekut majanduse taastumise korral töötasu vähenemise kompenseerida. Seega

on hageja saanud TLS § 37 alusel vähendatud töötasu põhjusel, et Eesti Vabariigis kehtestati

COVID-19 pandeemiast tulenevalt eriolukord. Üldteada asjaoluks on, et perioodil 12.03–

17.05.2020 kehtis Eestis eriolukord, sealhulgas kohaldati toetusmeetmeid ettevõtlusele ja

kompenseeriti erakorraliste riiklike toetustega töötajatele töötasu ja leevendati toetustega

COVID-19 mõju ettevõtlusele. Kuna töötasu vähenemine ei tulenenud hagejast, esines

maakohtu hinnangul TLS §-s 37 toodud alus välistada kostja vähendatud ja riikliku meetmega

kompenseeritud kuusissetulek keskmise kuu töötasu arvestusest, millest kohus lähtub hüvitise

arvestamisel. Tulenevalt TLS §-st 35 on tööandja töösuhte ajal kohustatud töötajale tööd andma

ning töö puudumisel tasuma keskmist töötasu aja eest mil töövõimeline ja töö tegemiseks

2-20-17402

valmis olev töötaja tööd ootab. Seega oli kostja tegelikult kohustatud töötasu tasuma keskmises

määras.

8.1.5. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS

§ 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus suurendas hageja hüvitise

nõuet kuue kuuni ehk 10620,56 euroni (bruto), arvestades järgnevaga.

-

hageja töötas sama tööandja juures lojaalselt üle 10 aasta, kuid kostja lõpetas alusetult

töölepingu päevapealt, jättes sellega hagejale tagamata võimaluse leida mõistliku aja

jooksul uus töökoht;

-

hageja ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kostja lõpetas töösuhte hagejaga

eriolukorrajärgses olukorras, kus töö leidmine oli raskendatud. Töö ootamatu kaotus

pani hageja ja tema pere nii majanduslikult kui ka vaimselt väga raskesse olukorda.

Kõige kaalukamad argumendid hüvitise suurendamisel olid maakohtu hinnangul järgmised:

-

kostja lõpetas töösuhte viivitamatult ja alusetult olukorras, kus hageja pöördus kostja

poole abi saamiseks nii tema enda kui teiste töötajate jaoks üldiselt ohtlikust

tööülesandest keeldumisega, eeldusel et kostja tööandjana võtab töötajate ohutuse

tagamiseks tarvitusele vajalikud meetmed;

-

kostja käitus tahtlikult töötajate elu ja tervise ohtu seadmisel pika perioodi vältel, jättes

täitmata elementaarsed tööohutuse nõuded ja nõudes töötajatelt töö täitmist;

-

kostja kuritarvitas hageja kui nõrgema poole seisundit pikka aega, sundides hagejat

täitma ohtlikke tööülesandeid, teadmises, et hageja sissetulek sõltus töökohustuste

täitmisest ka ohtlikes tingimustes, sh võinuks ohutusnõuete eiramine tuua hagejale raske

tagajärje (töövõime kaotuse või surma).

8.1.6. Hageja ei esitanud nõuet TLS § 100 lg 5 alusel, mistõttu ei mõistnud maakohus

töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hagejale hüvitist välja.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

9.1. Apellatsioonkaebuse põhiväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel oli õiguspärane;

-

töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel on põhimõtteliselt

võimalik ka siis, kui eelnevaid hoiatusi poleks üldse tehtud, s.t maakohus on

põhjendamatult seostanud töölepingu lõpetamise eelnevate hoiatustega;

-

kohus on otsuses käsitletud hoiatuste puhul ka sisulises mõttes ebaõigesti leidnud, et

need on tühised. Hoiatused kinnitasid kohustuste rikkumist;

-

kohus pole arvesse võtnud teisi kostja esitatud argumente ja tõendeid, mis kinnitasid

hageja töökohustuste rikkumist. Kohus on käsitlenud vaid kahe hoiatusega seotud

episoodi, kuid jättis hinnangu andmata kostja olulistele argumentidele ja tõenditele,

rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 ja § 442 lg 8

nõudeid;

2-20-17402

-

kostja ei rikkunud ohutusnõudeid;

-

hagejale tehti korduvalt hoiatusi;

-

hüvitise suurendamiseks puudus alus;

-

hüvitise suuruse arvestuskäik on ebaõige.

9.2. Kostja ei vaidlustanud järgmisi maakohtu otsuse põhjendusi.

-

maakohtu otsuse p 8 (8.1–8.3), milles maakohus tuvastas hageja töötamise aja ja

töösuhte alguse;

-

maakohtu otsuse p-des 9.1–9.5 toodud järeldused, et ülesütlemise formaalsed eeldused

on täidetud (TLS § 95 lg 1), mh on kohus tuvastanud faktiliste asjaoludena, et töölepingu

lõpetamise avalduse kohaselt on kostja teinud hagejale kaks kirjalikku hoiatust

(18.05.2020 ja 10.08.2020);

-

maakohtu otsuse p-s 12 toodud järeldus, et hageja ei ole esitanud hüvitise nõuet TLS

§ 100 lg 5 alusel, mistõttu kohus etteteatamistähtaja järgimata eest hagejale hüvitist

välja ei mõista.

Vastustaja seisukoht

10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 4 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Hageja 1770,09 euro

hüvitise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõudes (resolutsiooni p-d 3 ja 4 osaliselt) lõpetab

ringkonnakohus menetluse. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas hüvitise nõude ja

sellelt arvestatud viivise nõude kohta 5316,95 euro ulatuses saab ringkonnakohus teha ise uue

otsuse – hageja hüvitise nõue 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes jääb

rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja hagi osalise läbi vaatamata jätmise tõttu

tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti tühistada

maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude

hüvitise (resolutsiooni p 6). Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamise (resolutsiooni p 1) ja töölepingu lõpetamise ning töölepingu

lõppemise kohta töötamise registris kande tegemise osas (resolutsiooni p 2). Samuti jääb

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

hüvitis 3533,52 eurot (resolutsiooni p 3 osaliselt) ja sellelt arvutatud viivis (resolutsiooni p 4

osaliselt), arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

I

12. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsust tähtaegselt

vaidlustanud. Kostja juhtis sellele tähelepanu juba hagile esitatud vastuses (vt I kd tl 53, p 4.5.3.,

aga ka II kd tl 63 pöördel, p 71) ning palus jätta hageja nõuded rahuldamata. Maakohus jättis

selle tähelepanuta, eksides selliselt TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 teise lause ning töövaidluse

lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 ja § 59 lg 1¹ vastu.

2-20-17402

13. Töövaidluskomisjoni otsus, millega töötaja avaldus rahuldati osaliselt, tehti 27.10.2020

(I kd tl 5–14). TvLS § 58 lg 1 kohaselt on töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg

30 päeva arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Kuna hageja sai töövaidluskomisjoni

otsuse kätte 27.10.2020, pidi hageja otsuse vaidlustama hiljemalt 26.11.2020. Ringkonnakohtu

hinnangul on TvLS § 58 lg 1 puhul tegemist õigustlõpetava menetlustähtajaga – 30 päevane

tähtaeg näitab, mis aja jooksul tuleb töövaidluskomisjoni otsus selle jõustumise vältimiseks

vaidlustada (s.o menetlustoiming teha). Tähtaja järgimata jätmisel töövaidluskomisjoni otsus

jõustub (TvLS § 59 lg-d 1 ja 1¹) (vt ka V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, lk 940 alapunkt d); P. Varul,

I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne,

lk 448, p 3.6.2.1.). Ka TvLS § 58 lg 1 sõnastus ei viita aegumistähtajale. Taotlust

menetlustähtaja ennistamiseks ei ole hageja esitanud.

14. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks pöördus kohtusse üksnes kostja (I kd tl 2–4).

Töötaja esitas hagi 18.12.2020 (I kd tl 28), esitades selles ka nõude, mille töövaidluskomisjon

oli jätnud rahuldamata, s.o hüvitise nõue 1770,09 eurot (= 10 620,56 – 8850,47) (I kd tl 29,

p 1.3. ja tl 33, p 10). Hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust tähtaegselt, mille tõttu

esineb TsMS § 428 lg 1 p-st 2 tulenev alus menetluse lõpetamiseks hageja nõude 1770,09 eurot

ja sellelt arvestatud viivise osas (TvLS § 59 lg 1¹, vt ka sarnases sõnastuses kehtinud

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 25 lg 1 ja Riigikohtu 4.03.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 10). TsMS § 428 lg 1 p-i 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse

otsust tegemata muu hulgas juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme

üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses. Pooltel on samal alusel sama hagieseme üle

(s.o hüvitise nõue 1770,09 eurot ja sellelt arvestatud viivise nõue) olemas menetluse lõpetanud

jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise

TsMS § 428 lg 1 p-i 2 alusel.

15. Hageja 6.09.2022 menetlusdokumendis toodud seisukohad hagi tähtaegsuse kohta ei ole

põhjendatud. Kostja ei saanud hageja eest töövaidluskomisjoni otsust vaidlustada. Kostja sai

töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustada üksnes osas, mis rikkus tema õigusi, s.o avalduse

rahuldamist puudutavas osas. TvLS § 58 lg 3 kohaselt, kui töövaidluskomisjon jätab avalduse

rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja

lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati

töövaidluskomisjonile. Kuna hageja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust TvLS § 58

lg-s 1 toodud tähtaja jooksul, jõustus töövaidluskomisjoni otsus TvLS § 59 lg 1¹ alusel osas,

milles hageja hüvitise nõue jäi osaliselt 1770,09 euro ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata (I kd tl 7, resolutsiooni p-d 4 ja 5 osaliselt).

II

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töölepingu erakorraline ülesütlemine töötajast

tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 p-i 3 alusel eeldas, et kostja on hagejat enne töölepingu

ülesütlemist hoiatanud, kuid muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

17. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja on ebaõigesti sisustanud hoiatuse sisu TLS § 88

lg 1 p 3 tähenduses. Kostja 18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjad (I kd tl 142–144) ei ole hoiatused

TLS § 88 lg 1 p 3 tähenduses. TLS § 88 lg 1 p 3 eeldab, et tööandja on hoiatanud töötajat

töölepingu erakorralisest ülesütlemisest. Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping

erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, ei tähenda üldjuhul, et tööandja

võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada

tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat

2-20-17402

TLS § 88 lg-s 1 sätestatud rikkumiste korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse

põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda

viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda

töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. Eelnevat hoiatamist ei

ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või

muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige

hõlmatud VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). TLS § 88 lg 3 teine

lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada

eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Hoiatuses kui tööandja

tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles,

kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese

tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2) (vt Riigikohtu

16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13 teine ja kolmas lõige).

18. 18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjades ei ole kostja hagejat hoiatanud töölepingu ülesütlemise

eest (I kd tl 143 ja 144). Sellega on kostja ka ise apellatsioonkaebuses nõustunud (vt II kd tl 61

pöördel, p 44).18.05.2020 e-kiri viitab üksnes tööülesannete täitmisest kõrvalehoidumisele, sest

hagejal ei olnud kostja hinnangul vaja haiget last hooldada (I kd tl 144). 10.08.2020 kiri viitab

samuti ainult tööülesannete täitmata jätmisele – hageja lahkus korduvalt objektilt ilma oma

otsest juhti teavitamata tööülesande täitmisel ilmnenud probleemidest. Samuti viidatakse kirjas

kliendi etteheitele hageja töösse suhtumise ja käitumise tõttu (I kd tl 143). Mõlemad kirjad

viitavad küll töökohustuste rikkumisele, kuid kostja ei ole teinud töölepingu ülesütlemisele

suunatud tahteavaldust, kui hageja oma käitumist ei paranda. Selle üle pooled ka ei vaidle.

Lisaks on kostja menetluses viidanud varasemalt suuliselt tehtud hoiatustele, kuid ka nende

osas ei ole pooltel vaidlust, et kostja ei ole selgesõnaliselt viidanud töölepingu ülesütlemise

kavatsusele. Kostja on küll õigesti märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejat

varasemalt faktiliselt teavitanud töökohustuste väidetavast rikkumisest (s.o kostja väide, et ta

on esitanud hoiatuse), kuid kohtul tuleb tuvastada, kas kostja on täitnud TLS § 88 lg-st 3

tuleneva hoiatamise kohustuse. Hageja on menetluses väitnud, et kostja ei ole esitanud talle

avaldust, millest nähtuks selge tahe öelda tööleping üles, kui hageja ennast ei paranda (vt nt I kd

tl 68, p 2.13). Kostja ei ole tõendanud, et hoiatas hagejat enne töölepingu erakorralist

ülesütlemist kooskõlas TLS § 88 lg 3 esimese lausega (tööandja võib töölepingu töötaja

kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on

eelnenud tööandja hoiatus). Töötaja teavitamine kohustuse rikkumisest ei asenda tööandja

hoiatamise kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumisest teavitamine ja töölepingu ülesütlemise

eest hoiatamine ei ole ka samatähenduslikud. Kuna kostja ei hoiatanud hagejat töölepingu

ülesütlemise eest, puudus kostjal alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1

p-i 3 alusel ainuüksi sel põhjusel.

19. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud esmalt hindama, kas kostja hoiatas

hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest kooskõlas TLS § 88 lg 3 esimeses lauses

sätestatuga. Alles siis, kui kohus tuvastab hoiatamise kohustuse täitmise tööandja poolt, saab

hinnata, kas töötaja eiras hoiatuses märgitud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkus

töökohustusi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane maakohtu otsuses sisalduv

analüüs selle kohta, kas hageja rikkus kostja hoiatustes märgitud töökohustusi ja kas hagejal oli

õigus töö tegemisest keelduda (II kd tl 52 pöördel–54, p-d 9.7–9.13 ja 9.16–9.18.).

Ringkonnakohus jätab need põhjendused maakohtu otsusest välja. 10.08.2020 kirja osas

tuvastas maakohus õigesti, et see ei täida hoiatusele seatud kriteeriume, kuna see ei sisalda

selgesõnalist hoiatust eesmärgiga tööleping üles öelda, kui töötaja ei paranda oma käitumist

(II kd tl 54, p 9.15).

2-20-17402

20. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kostja

18.05.2020 ja 10.08.2020 kirjades käsitletud hageja tööülesannete rikkumist ning kostja

ohutusnõuete rikkumist.

21. Kuigi kostja on apellatsioonkaebuses (ja maakohtu menetluses) üldsõnaliselt märkinud, et

töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p-i 3 alusel on põhimõtteliselt võimalik ka

siis, kui kostja ei oleks hagejale eelnevaid hoiatusi teinud (st osundanud õigusnormi sisule)

(II kd tl 59, p 11), ei ole kostja esitanud menetluses vastuväidet, et ta ei pidanud hagejat

hoiatama. Samuti ei ole kostja toonud menetluses esile TLS § 88 lg 3 teises lauses nimetatud

asjaolusid (mõne rikkumise eriline raskus või muu põhjus), mille tõttu hageja poleks saanud

kostjalt hoiatamist oodata. TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise

eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel

seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Kostja käitus töölepingu ülesütlemisel selliselt,

et see eeldas töötaja eelnevat hoiatamist (vt ka I kd tl 141–144) ja see on praeguse vaidluse üks

põhiküsimusi. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 ja § 5 lg-st 1 ei hinda ringkonnakohus TLS § 88 lg 3

teise lause kohaldamise eeldusi.

22. Kuna töölepingu ülesütlemine ei toimunud majanduslikel põhjustel ja töölepingu

ülesütlemisavaldust ei esitanud hageja, on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et hageja

soovis ise töösuhte lõpetamist, kui tegi kostjale ettepaneku ennast koondada.

23. Kuivõrd töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine ning hageja palus töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada, on maakohus ka töölepingu õigesti lõpetanud.

24. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hüvitist puudutavaid apellatsioonkaebuse väiteid.

(III)

(1.)

25. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p-i 3 alusel. Seega rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõude

TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Pooled ei ole toonud esile, et hageja

oleks töötukassalt töövaidluse ajal makstud hüvitisi. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja

võis olla jäänud ilma vähem kui kolme kuu töötasust. Seetõttu ringkonnakohus nimetatud

asjaolusid ei käsitle.

26. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse põhjendustest välja p-d 11.3 ja 11.4 (II kd tl 55),

milles maakohus käsitleb TLS §-ga 35 seonduvat (töötasu maksmine töö mitteandmisel).

Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja alandas alates 8.04.2020 TLS § 37 alusel töötasu töö

mitteandmise tõttu 30% võrra. Kuna kostja maksis hagejale vähendatud töötasu, ei ole TLS

§ 35 (töötasu maksmine töö mitteandmisel) asjakohane. Samuti on ebaõige maakohtu

seisukoht, et kostja oli tegelikult kohustatud tasuma töötasu keskmises määras, sest töötasu

vähenemine ei tulenenud töötajast. Nagu öeldud, pooled ei vaielnud selle üle, et kostja alandas

töötasu TLS § 37 alusel. TLS § 37 lg 1 võimaldab töötasu alandada, kui tööandja ei saa

ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale

kokkulepitud ulatuses tööd. Ringkonnakohus jätab osundatud seisukohad maakohtu otsusest

välja. Hageja sai riiklikku toetust eriolukorrast tuleneva palgakaotuse eest. Vabariigi Valitsuse

11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (Kord) § 3 lg 2

alusel välistatakse TLS § 37 alusel vähendatud ja riikliku meetmega kompenseeritud sissetulek

keskmise kuu töötasu arvestusest.

2-20-17402

27. Pooled ei vaielnud hagejale töötasuna väljamakstud summade üle. Ringkonnakohus

muudab maakohtu otsuse põhjendusi ka osas, mis puudutab keskmise töötasu arvutamist ja

keskmise töötasu suurust. Maakohtu põhjendused ei vasta Korrale järgnevas osas. Keskmise

töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad (Korra § 2 lg 1 esimene lause).

Keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu

jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise

vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus (Korra § 2

lg 2 esimene ja teine lause). Kuna kostja soovis töölepingu üles öelda 10.08.2020, tuleb

keskmise töötasu arvutamisel lähtuda perioodist 2020. a veebruar–juuli. Keskmist töötasu

arvutatakse tööpäeva- või kalendripäevapõhiselt. Keskmise tööpäevatasu arvutamiseks

liidetakse korra § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama

ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga (Korra § 3 lg 1 esimene lause). Perioodil 2020. a

veebruar–juuli maksis kostja hagejale töötasu 6045,93 eurot (= 1482,25 + 1425,95 + 240,18 +

115,68 + 1250,27 + 1531,60). Osundatud perioodil oli 129 tööpäeva. Hageja keskmine

tööpäeva tasu oli seega 46,90 eurot (= 6045,93 ÷ 129). Keskmise kuutasu arvutamiseks

korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu

keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (korra § 3 lg 6). Kostja keskmine kuutasu oli

1008,35 eurot (= 46,90 × 21,5, s.o keskmine tööpäevatasu × ühe kuu keskmine tööpäevade arv).

2020. aastal oli veebruaris 20 tööpäeva, märtsis 22 tööpäeva, aprillis 21 tööpäeva, mais

21 tööpäeva, juunis 22 tööpäeva ja juulis 23 tööpäeva – keskmiselt 21,5 tööpäeva kuus

(= 20 + 22 + 21 + 21 + 22 + 23 = 129; 129 ÷ 6). Hageja TLS § 109 lg 1 järgne kolme kuu

keskmise töötasu (neto) oli seega 3025,05 eurot (= 1008,35 × 3). Bruto summa sellest on

palgakalkulaatori (https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator) kohaselt 3533,52 eurot

(= 1177,84 × 3).

28. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu keskmise töötasu arvutamisele Korra § 3 lg 2, millele

maakohus ekslikult tugines. Korra § 3 lg 2 kohaselt, hüvitise maksmiseks majanduslikul

põhjusel töölepingu ülesütlemisel või sellest vähem etteteatamisel vähendatakse keskmise

tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu ja töötasu nende tööpäevade ja töötasu

võrra, millal töötaja töötasu vähendati TLS § 37 alusel. Kostja ei öelnud töölepingut üles

majanduslikel põhjustel. Samuti ei esitanud hageja TLS § 100 lg 5 järgset hüvitise nõuet, mis

seonduks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamisega.

29. Õige on maakohtu seisukoht, et keskmise töötasu hulka ei saa arvestada tööandja makstud

sporditoetusi ja erinevaid tööga seotud majanduskulusid (nt praamikulud, lähetuskulud).

(2.)

30. Ringkonnakohus, nõustudes kostjaga, leiab samuti, et maakohus ületas diskretsiooni piire,

kui suurendas TLS § 109 lg 1 järgset hüvitist kuue kuu keskmise töötasuni. Esiteks, maakohus

on otsuses küll kirjeldanud, millistest asjaoludest kohus hüvitise suurendamisel lähtus, kuid

miks, seda otsusest ei nähtu (I kd tl 55 pöördel–56, p 12; otsuses on ekslikult kaks punkti 12 –

ringkonnakohtu märkus). Otsus on selles osas põhjendamata (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8

esimese lause rikkumine). Teiseks jättis töövaidluskomisjon hageja hüvitise nõude ühe kuu

keskmisele töötasule vastavas osas rahuldamata. Selles osas oli töövaidluskomisjoni otsus

jõustunud ja maakohus töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga TvLS § 59 lg 1¹ järgi seotud

(vt ringkonnakohtu otsuse p-d 13 ja 14 eespool). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud alust

hageja hüvitise nõuet suurendada ka kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, sest hageja leidis juba

2020. a septembris uue töökoha ehk 1,5 kuud pärast kostja töölepingu ülesütlemisavalduse

esitamist (kostja soovis töölepingu lõpetamist alates 10.08.2020 – I kd tl 140 ja 142). Selle

2-20-17402

asjaolu üle pooled ei vaielnud. Maakohus tugines aga vastuoluliselt sellele, et hagejal oli uue

töö leidmine raskendatud ning et see pani hageja keerulisse olukorda.

31. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise

nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Selle

hüvitise koosseisus on võimalik mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis

töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1

sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja

kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud

varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning

tekkinud mittevaraline kahju (vt Riigikohtu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-21-79-13, p 32.3).

32. Kahju nõudmisel peab töötaja (hageja) tõendama nii kahju tekkimise töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemise tõttu kui ka sellise kahju suuruse. Kuigi hageja on viidanud ja

tuginenud Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuse p-dele 32.1–32.3 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13

(I kd tl 71–72), ei ole hageja toonud esile asjaolusid ja esitanud tõendeid, mis annaksid alust

TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamiseks (I kd tl 33–35, pt V).

33. Hüvitisnõude rahuldamiseks (suurendamiseks) ei anna alust pelgalt asjaolu, et poolte

töösuhe kestis üle kümne aasta ega seegi, et kostja ei teavitanud töölepingu ülesütlemisest

hagejat ette. Nagu maakohus õigesti märkis, hageja ei esitanud kostja vastu TLS § 100 lg 5

järgset hüvitise nõuet. Hagiavalduses väitis hageja, et koroonaepideemiast ja sellest tekkinud

suuremast tööpuudusest tulenevalt on hagejal oluliselt raskem leida uut tööd, mistõttu on

tõenäoline, et hageja ei leia lähikuudel tasuvat (või üldse) tööd (I kd tl 33–34, p 12).

Hagiavalduse esitamise ajaks oli hagejal tegelikult uus töökoht olemas. 18.05.2021 istungil

kinnitas hageja, et leidis uue töökoha 2020. a septembri lõpus ehk 1,5 kuud pärast kostja

ülesütlemisavalduse esitamist (I kd tl 137 esimene lõik). Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et

tema töötasu uues töökohas on kostja juures saadud töötasust väiksem. Hüvitise

suurendamiseks ei anna alust ka pelgalt fakt, et hageja peab üleval kahte last.

34. Hageja tugines hüvitise suurendamise taotlemisel ka sellele, et kostja ei taganud ohutuid

töötingimusi, mille tõttu hageja kannatas – hageja tundis, et peab kostja tööohutuse alaseid

rikkumisi taluma, ta kartis oma elu ja tervise pärast ning see oli hagejale suruv. Ka need asjaolud

ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hüvitise suurendamiseks. Hageja on menetluses toonud

esile, et ta keeldus töö tegemisest (vt nt I kd tl 30–31, p-d 6 ja 8 ning tl 148–148 pöördel), sest

töötingimused ei olnud ohutud. Kui hageja keeldus töö tegemisest, ei saanud töötingimused

hageja elu ja tervist ohtu seada. Samuti ei pidanud hageja taluma tööohutusalaseid rikkumisi,

sest keeldus rikkumistele tuginedes ise töö tegemisest.

35. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt hüvitise nõude osas, ei ole

asjakohane kostja väide, et hageja soovis ise töösuhte lõpetamist tööandja poolt majanduslikel

põhjustel.

(3.)

36. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3533,52 eurot ületavas osas. Kuna menetlus tuleb

lõpetada ühe kuu hüvitise nõude (1770,09 eurot) ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, teeb

2-20-17402

ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas hüvitise nõude ja sellelt

arvestatud viivise nõude kohta 5316,95 euro (= 10 620,56 – 3533,52 – 1770,09 eurot – s.o hagi

nõue – välja mõistetud kolme kuu hüvitis – hüvitise nõue, mille osas menetlus lõpetati) ulatuses

uue otsuse, millega jätab hüvitise nõue 5316,95 euro ulatuses ja sellelt arvestatud viivise nõudes

rahuldamata.

(IV)

37. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas

TsMS § 173

lg-ga 1

ja

menetluskulude

senist

jaotust

ja

määrab

kindlaks

apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

38. Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 163 lg-st 1, jaotades

menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Samuti arvestab

ringkonnakohus TsMS § 168 lg-ga 2. Hageja on esitanud nii tuvastus- kui ka sooritusnõuded.

Menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus rahaliste nõuete rahuldamise ulatusest, sest

nende eelduseks oli tuvastada töölepingu ülesütlemise aluse puudumine, samuti ühe kuu

hüvitise nõude osas menetluse lõpetamisest. Eeltoodust tulenevalt jäävad maa- ja

ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja kostja menetluskuludest

50% hageja kanda.

39. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu