3-22-2042/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

29.09.2022 , Tallinn

Haldusasja number

3-22-2042

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X paigutamiseks Politsei-

ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse

Menetlusosalised ja esindajad

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Katri Bergmann

Puudutatud isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks

loa andmist – X

Asja läbivaatamine

Lihtmenetluses; kohtuistungil 28.09.2022

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.

2. Anda

luba

X

kinnipidamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 29. novembrini 2022 (kaasa arvatud).

3. Kohtulahendi avalikustamisel asendada isiku, kelle paigutamiseks luba taotletakse,

ja teiste määruses nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg

5, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 27.09.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba

Egiptuse Araabia Vabariigi kodaniku X (sündinud XX XX XXXX) kinnipidamiseks ja

paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks VRKS § 362 lg 3 alusel, kuna isiku

suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud

kinnipidamise alused. Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused.

1.1. Varasemas rahvusvahelisekaitse menetluse haldusasjas nr 3-22-1500 isik ei soovinud

avaldada rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid ning 01.07.2022 toimunud vestlusel ei

soovinud taotleja välja tuua põhjuseid, mis ajendasid teda Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust

esitama. Taotleja ei soovinud rääkida varjupaigataotlemise põhjustest enne, kui temal on olemas

kõik tõendid, tal on juurdepääs internetile ja telefonile ja ta viibib vabaduses, mitte PPA

kinnipidamiskeskuses. 05.07.2022 koostati isikule rahvusvahelise kaitse tagasilükkav otsus, mis

on jõustunud ehk lõplik. Uus taotlus võetakse vastu lähipäevil ning isik on kohustatud esitama

uusi tõendeid ja tegema koostööd menetluse läbi viimiseks. Arvestades isiku varasemat käitumist

ning võimalikke uusi tõendeid on vajalik efektiivse menetluse läbi viimiseks isiku kohest

kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel.

1.2. Vaidlust ei ole selles, et isik saabus Schengeni alale seadusliku aluseta 2022 aprillikuus, läbis

ebaseaduslikult mitut Schengeni liikmesriiki (Sakamaa, Taani, Rootsi), viibis Eesti Vabariigis

seadusliku aluseta ja ta ei taotlenud koheselt Eestisse saabudes rahvusvahelist kaitset. Isik peeti

22.05.2022 VSS alusel kinni ja talle koostati lahkumisettekirjutus ning ta paigutati PPA

kinnipidamiskeskusesse. Alles siis, kui ametnik teavitas, et Egiptuse saatkond soovib isiku

tuvastamiseks temaga vestelda, avaldas isik soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks.

Rahvusvahelise kaitse menetluses isik PPA-ga koostööd ei teinud ning ei avaldanud põhjuseid

miks tal rahvusvahelise kaitse vajadus, mille tulemusena koostati isikule 05.07.2022

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus nr 12206010021-1, millega loeti VRKS § 20

lg 1 kohaselt taotlus põhjendamatuks ning tehti VRKS § 20 lg 2 alusel otsus taotluse

tagasilükkamise kohta. 23.08.2022 paigutati isik VSS alusel ümber kinnipidamiskeskusesse.

PPA alustas uuesti isiku dokumenteerimis protsessi ning võttis ühendust Egiptuse saatkonnaga

Soomes. X keeldus igasugusest koostööst enda dokumenteerimisel ning mõistes, et PPA on

kontaktis Egiptuse saatkonnaga esitas 26.09.2022 kirjalikult uue rahvusvahelise kaitse taotluse,

toomata välja uusi asjaolusid. Veel enam - isik oma taotluses kirjutab, et soovib rahvusvahelist

kaitset hoopis Soome Vabariigis.

PPA hinnangul suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et isik on varasemalt taotlenud

Eesti Vabariigis rahvusvahelist kaitset ning pole ära oodanud varjupaigataotlusele otsust ning

lahkus sellest teatamata varjupaiga taotlejate majutuskohast Illukalt. PPA-le jäi 04.03.2013

taotleja asukoht teadmata.

PPA on seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks

Schengenist. Samuti iseloomustab isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda asjaolu, et isik

töötas Eestis seadusliku aluseta. Kõiki juhtumiga seotud asjaolusid kogumis hinnates ei ole

võimalik välistada, et isik oma tegeliku eesmärgi saavutamiseks kasutab samaväärseid või

uudseid võimalusi, mistõttu on PPA seisukohal, et isiku vabastamise korral võib isik järjekordselt

loata lahkuda või asuda ennast Eesti siseselt varjama.

Kinnipidamiskeskuses on isiku käitumine provotseeriv ja konflikte otsiv. Ametnikega koostööst

ta keeldub. 08.09.2022 isik sooritas kinnipidamiskeskusest põgenemiskatse, ronides üle kahe

piirde aia. Tegu jäi lõpuni viimata, kuna kinnipidamiskeskuse ametnikud märkasid põgenemist ja

pidasid isiku kinni. 12.09.2022 alustati isiku suhtes distsiplinaarmenetlust.

1.3. PPA järeldab isiku ütlustest, hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Isik selgitas, 23.05.2022 läbiviidud küsitluse raames, et ei soovi naasta kodumaale. Sama

seisukohta on isik avaldanud ka kohtuistungitel. Samuti ei ole asunud kinnipidamiskeskuses

viibides koostööle enda dokumenteerimiseks. PPA hinnangul on isiku motivatsioon PPA-ga

koostööd puudulik ning pärast rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tagasilükkava otsuse

teatavaks tegemist lisamotivatsioon puudub. Need asjaolud suurendavad põgenemisohtu.

PPA hinnangul on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmisest hoidumiseks ning seda seisukohta suurendab asjaolu, et kui

isikul oleks tegelik rahvusvahelise kaitse vajadus, oleks isik rahvusvahelise kaitse taotluse

esitanud esimeses turvalises Schengeni liikmesriigis või viivitamatult pärast Eestisse saabumist.

Selle asemel asus isik hoopis ebaseaduslikult tööle. Isik õigustas taotluse mitteesitamist

teadmatusest ja „informatsiooni kogumisega“, mis ei ole eluliselt usutav, kuna isik on varasemalt

taotlenud rahvusvahelist kaitset nii Eestis kui ka Soomes ning pidi olema protsessist teadlik. Isik

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse siis kui, sai teatavaks, et Egiptuse Araabia Vabariigi

saatkonna konsul soovib dokumenteerimiseks läbi viia vestlust. Samuti ei teinud isik koostööd

vestlusel, selgitamaks välja tema rahvusvahelise kaitse taotlemise vajadust. Arvestada tuleb ka

asjaoludega, et ka varasemalt ei ole isik olnud menetluse lõpuni kättesaadav ning ta on loata

lahkunud teise liikmesriiki. Seadusliku aluse puudumine (sh reisidokumendi puudumine) ei ole

taksitanud isikul ühest liikmesriigist teise reisimist. Isik on ka varasemalt kasutanud kolmandate

isikute abi reisimaks ühest liikmesriigist teise. Eestis ebaseaduslikult viibimiseks, töötamiseks ja

enda varjamiseks on isik samuti kasutanud oma tuttavate abi.

Isik ilmselgelt kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi ning üritab takistada enda

väljasaatmist. Tallinna Halduskohus 22.08.2022 määruses 3-22-1500 nõustus kohus PPA-ga, et

X on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja. X seletused rahvusvahelise kaitse vajaduse osas on

ebausutavad.

Kohus on seega seisukohal, et PPA on õigesti leidnud, et kaebaja on esitanud oma taotluse üksnes

põhjusel, et vältida enda suhtes lahkumisettekirjutuse täitmist (VRKS § 20¹ p 6).

Arvestades isiku eelnevat käitumist on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid

väljasaatmise vältimiseks. Isiku eelnev käitumine annab ühtlasi aluse jaatada piisavat tõenäosust,

et isik ei pruugi olla varjupaigamenetluse lõpuni Eestis ametivõimudele kättesaadav, kuna isiku

tegelik eesmärk ei pruugi olla Eestis rahvusvahelise kaitse saamine vaid majanduslikukasu

saamine. PPA hinnangul ei esine olulisi takistusi selleks, et isik ei saaks vabaduses viibides

kõrvale hoida siseriiklikust menetlusest ning jätkata oma teekonda endale sobivasse Euroopa riiki.

PPA on seisukohal, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas

elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule

andmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht.

Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki

ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust

andma isiku varasem käitumine. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades, puudub PPA-l alus

isiku usaldamiseks. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul

ei ole Eestis elukohta. Samuti pole isikul piisavalt raha enda ülal pidamiseks. Isikul puuduvad ka

kehtivad reisidokumendid. Kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht, ei pea PPA võimalikuks isiku

suunamist Vao majutuskeskusesse.

Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on PPA seisukohal, et olukorras, kus isik

vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama ametivõimude

eest, et takistada oma võimaliku väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu ning isik võib

lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Tallinna Halduskohus oma

01.06.2022 kohtumääruses haldusasjas 3-22-1214 (p 8) on jõudnud seisukohale, et „/…/Kuna

Eestisse läbi mitme EL-i liikmesriigi saabumine ebaseaduslikult polnud isikule probleeme tekitav,

pole mh ka eelnevalt toodud muude asjaolude koosmõjus põhjust arvata, et tal oleks keeruline

KPK-sse paigutamata jätmisel lahkuda EL-i mõnda teise liikmesriiki samuti ebaseaduslikult.“

Võimaliku ebaseadusliku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt

Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Kuigi isiku kinnipidamine ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa PPA hinnangul

valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis.

2. Kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse ja selle põhjenduste juurde.

3. X märkis kohtuistungil, et ta keeldus varasemalt intervjuude andmisest, sest tal polnud

usaldusväärset esindajat. Samuti väljendas ta korduvalt seisukohta, et soovib rahvusvahelise

kaitse menetluse läbiviimist Soomes , sest seal austatakse tema õigust varjupaigale Euroopa Liidu

õigusega kooskõlas erinevalt Eestist. 2013 aasta Eestist lahkumise kohta märkis ta, et ta palus

Soome politseid teavitada Eesti poolt, et ta on Soomes ja tema teada on vastav teade Eestisse ka

saadetud. Soome minemise soovi kasuks räägib tema ütluste kohaselt ka see, et tal on Soomes

allesolev firma ja pangakonto ning raamatupidaja esitab seal vajalikke ametlikke dokumente firma

kohta Soome võimudele. Pärast kohtu täpsustavaid küsimusi selgitas isik, et firma hetkel ei

tegutse, kuna tema selle peamise töötajana istub Eestis kinni.

Pärast Soomest enda väitel vabatahtlikku lahkumist 2020 aastal tuli ta Egiptusest Venemaale ja

elas seal koos naise ja lapsega kuni algas sõda. Kohtu täpsustavatele küsimustele vastates

tunnistas, et lapsega ta koos ei elanud, sest see ei onud tema St. Peterburis elamise ajal veel

sündinnud ja ema lahkus tema loal oma kodulinna Vladivostokki last sünnitama samal ajal, kui

tema suundus Europasse. Põhjuseks oli see, et seoses sõjaga kaotas ta Venemaal äri tegemise

võimalused sanktsioonide tõttu ja otsustas Euroopasse töö otsimiseks ümber asuda ja jõuda

Eestisse, sest siin on talle tuttavad protseduurid ettevõtte registreerimiseks ja tegutsemiseks.

Seoses rahvusvahelise kaitse menetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega märkis ta, et

tal on võimatu seda teha kuna ta ei tunne piisavalt seadust ja tal pole advokaati ning puudub

võimalus internetist ja muudes sidevahendite abil koguda oma juttu kinnitavaid tõendeid. Soomes,

aga ka Rootsis ja Leedus on need võimalused (ligipääs internetile jne) tema teada olemas ja

seetõttu tahabki ta rahvusvahelise kaitse saamise menetlust läbida Soomes, mitte Eestis. Samuti

selgitas ta, et ta ei olnud rahul teda varem riigi õigusabi korras esindanud advokaadiga, sest see

oli temaga ainult korra kohtunud (maskiga) ja ei olnud teda piisavalt tõsiselt ära kuulanud.

Isik ei nõustunud ka sellega, et tema käitumine on olnud KPK-s provotseeriv ja koostööst keelduv.

Ta möönas küll, et ta on keeldunud kohtudokumente vastu võtmast, kuid eitas nende lõhkirebimist

ning ka seda, et ta on pidanud näljastreiki. Isik tunnistas, et 08.09.2022 püüdis ta põgeneda KPK-

st, kuid tegi seda seetõttu, et talle avaldati kogu aeg vaimset survet seoses rahvusvahelise kaitse

menetlusega ja seetõttu ei olnud tema arusaama kohaselt tegemist mitte põgenemisega KPK-st,

vaid rahumeelse lahkumisega. Isik väidab, et ta ei ole kurjategija ja ei ole kunagi ühtegi kuritegu

toime pannud ning soovib lihtsalt rahulikult tööd teha.

KOHTU SEISUKOHT

4. HKMS § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu

tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 järgi esitab taotluse loa saamiseks selleks

volitatud haldusorgan (praegusel juhul PPA) kirjalikult koos põhjendustega ning seaduses

ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.

5. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada VRKS § 36¹ lg-s 2

sätestatud alustel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada, ja paigutada ta halduskohtu loal kinnipidamiskeskusesse.

VRKS § 362 lg 2 kohaselt taotleb Politsei- ja Piirivalveamet, juhul kui rahvusvahelise kaitse

taotlejat on vaja VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades

kinni pidada kauem kui 48 tundi, halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks

ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

6. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel

peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

7. Praegune taotlus on esitatud tuginedes VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5.

VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada

taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on

olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL

art 8 lg 3 p b. VRKS § 361 lg 2 p 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse

korral kinni pidada kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse

taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

8. Kohus leiab, et PPA taotlus isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on põhjendatud.

Sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks

vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on

silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud,

päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja

isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki

edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2).

Arvestades, et puudutatud isik oma varasema rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel ei soovinud

välja tuua rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid ega toonud välja neid ka rahvusvahelise

kaitse menetluses, millega rikkus oluliselt kaasaitamise kohtust, on vastavate asjaolude

väljaselgitamise vajadus jätkuvalt aktuaalne ka korduvalt esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahendamisel.

Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see

olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole

võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12; Tallinna

Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas kohtule taotluse puudutatud

isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS alusel vahetult pärast

seda, kui puudutatud isik oli esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. VRKS § 18 lg 2

kohaselt peab PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust,

taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid

(vt ka VRKS § 24 lg 1 ja 2). Seega on vajalik isiku väidete põhjalik kontrollimine ja isik peab

olema selleks kättesaadav.

Kohus leiab, et puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.

Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda,

kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel ning

objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on

piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi

lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–

13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr

3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Taotleja sellistele eesmärkidele võivad

viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse esitamise

aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse

tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt Riigikohtu

29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).

Haldusasjast nr 3-21-1149 nähtuvalt peeti puudutatud isik 22.05.2022 kinni VSS alusel ning PPA

tegi talle 23.05.2022 ka kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Tallinna Halduskohus andis

24.05.2022 määrusega PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni VSS § 15 lg 1, lg 2 p-de 1–3 ja

§ 23 lg 1 alusel.

Isiku senine käitumine annab põhjust kahtluseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Puudutatud isiku 22.05.2022

ja 23.05.2022 antud ütluste (esitatud halduskohtule 23.05.2022 taotlusega haldusasjas nr 3-22-

1149) kohaselt sisenes ta Venemaalt Schengeni alale vahendajate abil ebaseaduslikult ja läbis

enne Eestisse saabumist teisi Euroopa Liidu riike. Enne kinnipidamist viibis ja töötas isik Eestis

seadusliku aluseta. Kuigi isik oleks saanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitada juba varem

mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kohe Eestisse saabudes, esitas ta selle esimest korda

alles 10 päeva pärast kinnipidamist ja olukorras, kus PPA soovis korraldada isiku

dokumenteerimise tema päritoluriigi konsuli kaudu. Seejuures on isik taotlenud rahvusvahelist

kaitset Eestis ja Soomes ka varem, mistõttu pidi ta olema teadlik selle esitamise võimalusest. Isik

ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses soovinud täita kaasaaitamiskohustust (VRKS §

11 lg 2), keeldudes 01.07.2022 vestlusel rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta selgitusi andmast.

See annab põhjust kahtluseks, et isik on esitanud ka korduva taotluse alusetult. PPA on nimetatud

asjaoludele oma taotluses ka põhjendatult tuginenud ja kohus nõustub nende põhjendustega.

Eeltoodud järelduste ümberlükkamiseks ei anna alust puudutatud isiku kohtuistungil esitatud

selgitused, et ta soovis tegelikult elamisluba taotleda ja teda sundis Venemaalt lahkuma sõja tõttu

halvenenud majanduslik olukord. Nendest selgitustest ei järeldu, et isikul ei oleks võimalik oma

koduriiki Egiptusesse naasta. Samuti ei anna selliseks järelduseks alust isiku väited, et ta tegi tööd,

sest vajas raha, et endale korralik advokaat palgata. Selline väide on ilmselgelt otsistud, sest

rahvusvahelise kaitse menetluse haldusorganis ei ole eelkõige õiguslik, vaid isiku enda teadmistel

tema olukorrast ja teda ähvardavatest ohtudest põhinev menetlus. Ükski advokaat ei saa esitada

selles menetluses fakte ja asjaolusid, mida teab ainult isik enda ja oma arusaamade kohta teda

kodumaal puudutavatest ohtudest ise. Kokkuvõttes on puudutatud isikuga seotud asjaolude põhjal

piisavalt alust arvata, et isik esitas seega ka korduva rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes

eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist.

9. PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 6 ja p 9 nimetatud asjaolu

esinemisega. VSS § 68 p-s 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-

le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest,

et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Sama paragrahvi p 9 kohaselt esineb põgenemisoht kui

välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni

liikmesriigist.

Kohtupraktika kohaselt tuleb, kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid

välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

Põgenemise ohu hindamisel saab arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist

(Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334; 15.11.2021 määrus nr 3-21-2175, p 16).

Kohus leiab, et puudutatud isikul esineb VSS § 68 p-st 6 ja p 9 tulenev põgenemise oht. PPA

tugines halduskohtule esitatud taotluses isiku 23.05.2022 antud ütlustele (esitatud halduskohtule

23.05.2022 taotlusega haldusasjas nr 3-22-1149) mille kohaselt ta sisenes Venemaalt Euroopa

Liitu vahendajate abil ebaseaduslikult, läbis enne Eestisse saabumist teisi Euroopa Liidu riike

ning viibis ja töötas siin seadusliku aluseta. Samuti selgitas PPA, et isik on varem Eestis

rahvusvahelist kaitset taotlenud ning ilma seda ära ootamata ja oma viibimiskohta teatamata

varjupaigataotlejate majutuskeskusest lahkunud (millise asjaolu üle vaidlus puudub). Esmase uue

rahvusvahelise kaitse taotluse (mis on 05.07.2022 otsusega nr 12206010021-1 jäetud rahuldamata

– otsus on jõustunud) esitas isik aga alles siis, kui PPA soovis korraldada isiku dokumenteerimise

tema päritoluriigi konsuli kaudu. Käesoleva so korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik

peale seda, kui PPA 05.07.2022 otsus nr 12206010021-1 jõustus ja PPA ametnikud pidasid

22.08.2022 X väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) 15 lg 1; § 23 lg 1 p 2 ja 3

alusel kinni, ning Tallinna Halduskohus oma 23.08.2022 määrusega nr 3-22-1787 andis loa X

paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni 23.10.2022 (k.a). Lisaks püüdis isik KPK-st

08.09.2022 põgeneda ja sooritas ebaõnnestunud põgenemiskatse.

Puudutatud isik halduskohtu istungil nendele väidetele vastu ei vaielnud. Samas kinnitas ta

kohtuistungil, et ta ei taha kodumale tagasi minna ja tahaks rahvusvahelise kaitse menetlust läbida

hoopis Soomes, kus ta arusaama järgi tema õigusi paremini tagatakse. Soovimatust päritoluriiki

tagasi minna on isik korduvalt väljendanud ka varasemates kohtumenetlustes.

Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et puudutatud isikul esineb täiesti reaalne põgenemise oht,

sest ta ei soovi ilmselgelt lahkumiskohustust täita ja koduriiki tagasi minna ning ei soovi ka Eestis

rahvusvahelise kaitse menetlust läbida. On tõenäoline, et vabadusse pääsemisel püüab isik

rahvusvahelise kaitse menetlusest Eestis kõrvale hoiduda ja Egiptusesse naasmise asemel püüab

isik erinevaid võimalusi kasutades Euroopa Liitu jääda, nagu ta on varem juba teinud.

Eelnevat arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda

ega ole edasiseks menetluseks, sh tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks kättesaadav.

10. Kohtu hinnangul on PPA taotlus eeltoodud alustel põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse taotleja

kinnipidamiseks on piisav ka ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemine.

11. Isiku kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st

nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (Riigikohtu

29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14).

Kohtul puudub sarnaselt PPA-ga veendumus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed

täidaks puudutatud isiku puhul eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Nagu PPA taotluses välja

tõi puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta. Samuti pole

isikul piisavalt raha enda ülal pidamiseks ja isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid. Kuna

isiku suhtes esineb põgenemisoht, ei pea PPA võimalikuks isiku suunamist Vao

majutuskeskusesse.

Kohus leiab, et kuivõrd isiku suhtes esineb põgenemise oht, siis leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine ei hoia võimalikku põgenemist ära. Lisaks eespool nimetatud asjaoludele kinnitavad

puudutatud isiku põgenemisohtu asjaolu, et ta on varem Eestis rahvusvahelist kaitset taotlenud

ning ilma seda ära ootamata ja oma viibimiskohta teatamata varjupaigataotlejate

majutuskeskusest lahkunud Soome ja on vastavat soovi väljendanud ka käesolevas menetluses, ta

on kinnitanud soovimatust koduriiki naasta, ta on varem liikunud ilma seaduslikku alust omamata

erinevate Euroopa Liidu riikide vahel, tal on tuttavaid, kelle abil ta on ebaseaduslikult tööd teinud.

Lisaks on isik pannud toime põgenemiskatse kinnipidamiskeskusest 08.09.2022. Seega on

tõenäoline, et Egiptusesse naasmise asemel püüab isik erinevaid võimalusi kasutades Euroopa

Liitu jääda.

12. Puudutatud isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust pidada tema

kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks.

13. Eeltoodut arvestades annab kohus loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui kuni 29.11.2022 (kaasa arvatud).

14. VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel tuleb rahvusvahelise kaitse

taotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (VRKS § 364 lg 1). Kohus selgitab, et kui

praeguse taotluse lahendamise seisuga kindlaks tehtud asjaolud oluliselt muutuvad, sh kui ilmneb,

et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on tõhus ja võimalik, või selguvad muud asjaolud

mis välistavad hoidmise kinnipidamiskeskuses, ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist

kinnipidamiskeskuses ja isik tuleb viivituseta vabastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik