2-20-6705/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6705

Kohtuasi

X hagi OÜ Pessaraag (pankrotis) pankrotihalduri vastu

nõude tunnustamiseks OÜ Pessaraag (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja OÜ Pessaraag (pankrotis, registrikood 11276805)

pankrotihaldur

Indrek

Lepsoo,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-20-6705 tehtud Harju Maakohtu 10. veebruari 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 7. mail 2020 (täpsustus 29. mail 2020) Harju Maakohtule OÜ Pessaraag

(pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo (kostja) vastu hagi nõude tunnustamiseks OÜ

Pessaraag (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet summas

15 503 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 kohase teise rahuldamisjärgu nõudena.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 13. novembri 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-19-10988 välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks kostja. Hageja esitas

8. aprillil 2020 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, kuna hagejal on võlgniku vastu

laenulepingust tulenev nõue 15 503 eurot. Võlgnevuse tõendamiseks esitas hageja oma

arvelduskonto väljavõtte, millest nähtuvad ülekanded võlgnikule.

Hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping, mille alusel hageja kandis

võlgnikule laenatud summad võlgniku korraldusel otse kolmandatele isikutele. Iga arve

tasumise kohta sõlmiti eraldi suuline leping. Ülekandeid kolmandatele isikutele tõendavad

arved, väljavõte võlgniku raamatupidamise programmist ning hageja poolt tehtud ülekannete

maksekorraldused.

Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehingud

tühised (äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3). Hageja kasutas kõiki vahendeid selleks, et maksta

võlgniku võlgnevusi ehk finantseerida võlgniku majandustegevust. Seega on juhatuse ja

osaühingu vahelised tehingud tehtud osaühingu igapäevase majandustegevuse raames. Lisaks

oli hagejal tehingute tegemiseks olemas osaniku nõusolek.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul ei tõenda 15 503 euro suuruse laenu andmist hageja arvelduskonto väljavõte

ega ka maksekorraldused ja kolmandate isikute arved. Hageja esitatud raamatupidamise

programmi väljavõte tõendab üksnes seda, milliseid kandeid on programmi tehtud.

Võlgnik on kandnud hageja arvelduskontole rahasummasid, mida võlgniku raamatupidamises

kirjeldati kassas oleva rahana. Seisuga 16. oktoober 2019. a oli hageja arvelduskontol võlgniku

rahalisi vahendeid summas 195 227,41 eurot. Seega, isegi kui hageja arvelduskontolt tasuti

võlgnikule esitatud arveid, siis tasuti need arved hageja arvelduskontol hoiustatud võlgniku

rahaliste vahendite arvel. Seega on ebaõige on hageja väide nagu oleks ta võlgniku eest tasunud

arveid kolmandatele isikutele. Sularahaga tehtud maksed on hageja poolt tõendamata.

Isegi, kui asuda seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenulepingud, oleksid

need ÄS § 181 lg 3 alusel tühised. Hageja oli väidetavate laenulepingute sõlmimise ajal

võlgniku juhatuse liige. Hageja poolt esitatud osaniku kinnitus tõendab, et väidetavad

laenulepingu sõlmiti osaniku nõusolekuta. Seejuures on ÄS § 317 lg 1 p 6 kohaselt laenude

võtmise näol igal juhul tegemist igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingutega.

Lisaks püüab hageja kohtumenetluses muuta võlgniku vastu esitatud nõude alust. Nii

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses kui esialgses hagis on hageja nimetanud nõude

alusena laenulepingut. Seevastu 9. oktoobri 2020. a seisukohas viitab hageja neljale erinevale

suulisele laenulepingule. Tulenevalt PankrS §-st 107 ei saa hageja nõudeavalduses esitatud

nõude alust kohtumenetluses muuta. Samuti ei saa hageja kohtumenetluses väita, et laen on

osaliselt antud sularahas, kui pankrotimenetluses väitis hageja, et laenu andmist tõendab hageja

arvelduskonto väljavõte.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, jättes menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramata.

Maakohus hindas hagi lubatavust ning leidis, et kuivõrd nii pankrotimenetluses esitatud

nõudeavalduses kui ka hagis tugines hageja oma nõude alusena väidetavale laenusuhtele, mis

võib hõlmata ka mitut laenulepingut, siis ei ole rikutud PankrS §-s 107 sätestatut.

Maakohus asus seisukohale, et vaidlusaluste tehingute tegemiseks oli vajalik võlgniku osaniku

nõusolek. Osaühingu poolt oma võlgnevuste tasumine on küll igapäevase majandustegevuse

osa, kuid selleks eesmärgiks (oma juhatuse liikmelt väidetava) laenu võtmine seda ei ole.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et võlgniku osanik on andnud tagantjärgi nõusoleku

tehinguteks, mistõttu ei ole tehingud tühised. Küll aga tõendab sama tõend ka seda, et võlgniku

osanik ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal teadlik, et selliseid tehinguid tehakse.

Maakohus leidis, et laenulepingute sõlmimine on tõendamata. Hageja esitatud arvelduskonto

väljavõte ja maksekorraldused laenusuhte olemasolu ei tõenda, kuivõrd need ei viita kuidagi

laenusuhtele, s.t et vaidlusaluseid makseid oleks tehtud just laenusuhte raames. Muid

laenusuhte aluseks olevaid võimalikke dokumente hageja esitanud ei ole. Kuivõrd väidetavate

laenulepingute sõlmimine ei ole tõendatud, puudub laenulepingutest tulenev nõue, mida oleks

võimalik võlgniku pankrotimenetluses tunnustada.

Lõpetuseks märkis maakohus, et kõiki esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, on

leidnud tõendamist, et hageja tasus võlgniku juhatuse liikmena vaidlusaluseid võlgniku

kohustusi võlgniku enda varaga, mis oli hoiustatud hageja arvelduskontol. Hageja on

pankrotimenetluses asunud väitma, et võlgniku ja hageja vahel oli laenusuhe. Esitatud

asjaoludest ja tõenditest nähtub aga see, et äriühingu juhatuse liige täitis oma ülesandeid ja

esindas äriühingut selle kohustuste täitmisel. Ka ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et sularahas tehtud maksed tegi hageja enda nimel ja oma rahaliste vahendite arvel.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hageja hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul on ebaõige maakohtu järeldus, et hageja tasus võlgniku võlgnevusi tema

rahaliste vahendite arvelt, mida hoiustati hageja arvelduskontol. Hageja leidis, et maakohus

väljus asja arutamise piiridest. Hageja jaoks jääb samuti ebaselgeks kohtu käsitlus seonduvalt

võlgniku osaniku kinnitusega. Hageja hinnangul on kohus asunud meelevaldsele järeldusele, et

võlgniku osaniku nõusolek oli küll olemas, aga esitatud tõendist nähtub, et võlgniku osanik ei

teadnud tehingute tegemise ajal ega ka kinnituse andmisel tehingute sisust midagi.

Hageja hinnangul jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse kuulata hageja

vande all üle. Hageja on vaja vande all üle kuulata asjaolude kohta, mis puudutavad tehtud

makseid ja nende kajastamist võlgnikule antud laenuna.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu

laenulepingutest tulenev nõue. Kuigi maakohus on jätnud hagi rahuldamata ja teinud lahendi

kostja kasuks, vaidlustab ka kostja maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid hagi lubatavuse ja

laenulepingute tühisuse osas.

8. Kostja juhib vastuses apellatsioonkaebusele tähelepanu sellele, et tema arvates on hageja

kaitsmiseks esitatud nõuet 1000 euro võrra vähendanud (vt maakohtu 19. jaanuari 2022. a

istungi protokoll; tl 109 pöördel; ajamärk 00:19:16). Kuna maakohus hageja avaldatut („S.M.T

Arendus OÜ arve osas jah, on nõue olla väiksem, ma ei saa vastu väita“.) korrektselt ei

menetlenud, kontrollis ringkonnakohus hageja seisukoha nõude vähendamise kohta üle (tl-d

141–142). Hageja jättis kohtule avaldamata, kas ta on hagist osaliselt loobunud või hagi

osaliselt tagasi võtnud. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et hageja ei ole nõuet vähendanud.

Lisaks sellele jättis maakohus täpsustamata, kuidas hageja nõue 15 503 eurot kujuneb, sest

väidetavate laenude liitmisel on koondsumma 16 223 eurot. Hageja selgitas, et nõudeavalduses

on arvutusviga, kuid kuna nõude suurendamine ei ole enam võimalik, siis taotleb hageja 15 503

euro suuruse nõude tunnustamist. Hageja ei täpsustanud, milline laen jääb osaliselt

nõudeavalduses esitatud nõudest välja.

9. Maakohus leidis, et nii pankrotimenetluses kui ka hagis on esitatud sama nõue. Kolleegium

nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Selguse

huvides märgib ringkonnakohus, et kohaldada tuleb kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud

pankrotiseaduse sätteid (PankrS § 193 lg 5). Pankrotiavalduse menetlusse võtmise ajal

kehtinud PankrS § 107 järgi võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes

samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks

nõuete kaitsmise koosolekul. Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist

rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse (vt nr Riigikohtu

18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-9203/29, p 19). Praegusel juhul tugineb hageja

sellele, et tal on võlgniku vastu laenusuhtest tulenev kohustuse täitmise nõue (vt nõudeavaldus,

tl 5). See, kas hageja on esmalt tuginenud ühele laenulepingule ja hiljem mitmele erinevale, ei

muuda nõude eset (hageja soovib saada 15 503 eurot) ega selle aluseks olevaid elulisi asjaolusid

(hageja täitis võlgnikule antud rahasummaga võlgniku kohustusi võlausaldajate ees).

Kohtupraktikas on leitud, et see, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu ka sellest,

millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab (vt samas). Isegi siis, kui

hageja nõude võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada ka muul õiguslikul alusel, nt

käsundita asjaajamise sätete alusel, on tegemist sama nõudega.

10. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks hinnata, kas hageja ja võlgniku vahel on

laenulepingutest tulenev võlasuhe, sest alles seejärel, kui tehingute tegemine on tuvastatud,

saab hinnata nende kehtivust.

10.1. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1). Hageja väidab, et lepingud sõlmiti

suuliselt ajal, mil kolmandatele isikutele toimus laenudest väljamaksete tegemine (vt

maksekorraldused, tl-d 23–28).

10.2. Kui hageja väitis, et makseid tehti hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingute

alusel, siis tuli tal seda väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda

arved, maksekorraldused ega ka raamatupidamise programmi väljavõtted laenulepingute

sõlmimist (tl-d 23–28, 54–59). Esiteks, raha maksmine on sooritus, mitte tehing. Teiseks,

maksete tegemisel ei saa eeldada, et need tehti laenulepingute alusel.

10.3. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja poolt võlgnikule 8495 euro laenamist

ei tõenda GP allkirjaga kinnitus (täitmise kviitung) sularaha kättesaamise kohta (tl 22). Selline

kinnitus ei tõenda, et tegemist oli võlgniku kohustusega ning et võlausaldaja kohustus täideti

hageja rahaliste vahendite arvel. Kuigi maakohus ei ole tõendite hindamisel hageja esitatud

raamatupidamise programmi väljavõttele viidanud, ei muuda see maakohtu järeldust ebaõigeks.

Võlgniku raamatupidamise programmi väljavõtted näitavad üksnes seda, milliseid kandeid on

programmi tehtud. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendusega ja seda ei korda

(TsMS § 654 lg 6).

10.4. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on kaudsed tõendid lubatud, kui selle põhjal saab

TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või

nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hageja esitatud

tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingute sõlmimist, võimalik tuvastada

(milles laenulepingu pooled kokku leppisid ja milline oli iga lepingu õiguslik sisu).

Hagiavalduses esitatud väited laenulepingute sõlmimise kohta on tõendamata. Ringkonnakohus

leidis, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis hageja taotluse vande all

seletuse andmiseks rahuldamata (vt ringkonnakohtu 18. aprilli 2022. a määrus; tl-d 141–142).

10.5. Lisaks väärib tähelepanu, et hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldustes märgitud

ülekanded ei ole kajastatud hageja arvelduskonto väljavõttes, kuigi maksekorraldustel on

märgitud maksja kontoks sama konto (EE352200001106068835 Swedbankis). Maakohus on

hageja tähelepanu sellele juhtinud ning palunud selgitust. Hageja esindaja seda selgitada ei

osanud (vt maakohtu 19. jaanuari 2022. a istungi protokoll; tl 109 pöördel; ajamärk 00:16:21).

See seab maksekorralduste usaldusväärsuse kahtluse alla, sest need on vastuolus hageja poolt

esitatud teise dokumentaalse tõendiga – arvelduskonto väljavõttega. Vaatamata maakohtu

järelepärimisele ei pakkunud hageja vastuolu kõrvaldamiseks selgitusi ega tõendeid.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepingute sõlmimine on tõendamata.

Seetõttu puudub vajadus hinnata tehingute tühisuse kohta esitatud poolte väiteid. See osa

maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta.

12. Maakohus ei arutanud pooltega, kas hagi alusena esitatud asjaoludel on võimalik

nõudeavalduses esitatud nõude rahuldada ka muul õiguslikul alusel. Seda ei piira

pankrotiavalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud PankrS § 107 (vt praeguse otsuse p 9)

Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse avaldada arvamust nõude õigusliku aluse kohta.

12.1. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid võib hagi

alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse

kohaldamine on kohtu otsustada (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Samas tuleb

arvestada TsMS § 5 lg-tega 1 ja 2. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine ei tähenda, et

kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel ei ole

menetlusosalised nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt nt Riigikohtu

4. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-121704/50, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika).

12.2. Hageja väidab, et kuna ta täitis võlgniku kohustusi, on tal õigus kantud kohustuste eest

saada hüvitist. Kolleegiumi hinnangul ei piisa sellest faktilisest asjaolust, et pidada hagejat

isikuks, kes on ametisuhte siseselt või lepinguväliselt VÕS § 1018 lg 1 mõttes võlgniku

soodustanud. Seetõttu ei ole kohtul alust ega kohustust kontrollida, kas hageja võis ajada

võlgniku asja ja poolte vahel tekkis käsundist, käsundita asjaajamisest või alusetust

rikastumisest tulenev võlasuhe.

13. Maakohtu alternatiivse käsitluse kohaselt ei saa hagejal nõuet võlgniku vastu olla, sest

hageja täitis võlgniku kohustusi võlgniku rahaliste vahendite arvel.

13.1. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus väljus hagi lahendamise piiridest.

Kostja on maakohtu menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et isegi kui arvete tasumiseks tehti

hageja arvelduskontolt ülekandeid, siis toimus kohustuse täitmine võlgniku enda rahaliste

vahendite arvel (vt kostja 18. detsembri 2020. a menetlusdokument; tl 64 ja pöördel). Seega ei

rikkunud maakohus TsMS § 436 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust

tehes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda, kuid täiendab õiguslikke põhjendusi.

13.2. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil hageja rahaülekandeid tegi, oli ta võlgniku juhatuse

liige. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, mis

sarnaneb enim käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20). Käsundussuhtest tulenevalt on juhatuse liige kohustatud

tegutsema parima kasuga ja heas usus osaühingu huvides ning ära hoidma kahju tekkimise

osaühingu varale (VÕS § 620 lg 2). Kostja on eelduse, et hageja arvelduskontol olev raha on

hageja oma, ümber lükanud. Kostja tõi esile, et perioodil 17. oktoober 2017. a – 16. oktoober

2019. a kandis võlgnik konkreetsete kuludokumentide ja kohustustega sidumata hageja

arvelduskontole üle 590 582,32 eurot ning seisuga 16. oktoober 2019. a oli hageja

arvelduskontol võlgniku rahalisi vahendeid 195 227,41 eurot. Kostja väiteid tõendab hageja

arvelduskonto väljavõte (tl-d 7–10). Raha, mida hageja kasutas võlgniku kohustuste täitmiseks,

ei kuulunud hagejale (VÕS § 626 lg 3). Võlgnik kandis hageja arvelduskontole raha üle käsundi

täitmiseks ning hageja pidi seda raha kasutama võlgniku huvides, sh täitma selle arvel võlgniku

kohustusi.

Kuna hagejal ei ole 3. detsembri 2019. a nõudeavalduses märgitud 15 503 euro suurust nõuet

võlgniku vastu, siis puudub ringkonnakohtul vajadus hinnata kostja 23. septembri 2022. a

menetlusdokumendis esitatud tasaarvestuse avaldust.

Menetluskulude jaotus

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

15. TsMS § 173 lg 1 järgi märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud hageja kanda.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)