3-22-1997/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

K OH TU MÄ Ä RU S

Kohtuasja number

3-22-1997

Määruse kuupäev

28.09.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Ahmed-Aga Gašimovi esialgse õiguskaitse taotlus

Menetlusosalised

Taotleja – Ahmed-Aga Gašimov

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Ahmed-Aga Gašimovi esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 252 lg 7, § 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetada kätte taotlejale.

Määrus toimetada kätte Viru Vanglale.

ASJAOLUD

1. Viru Vangla 19.09.2022. a käskkirjaga nr 6-3/713-1 karistati kinnipeetav Ahmed-Aga

Gašimovi (edaspidi taotleja) distsiplinaarkorras justiitsministeeriumi 30.11.2000. a määruse

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p 1 rikkumise eest viieks ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Rikkumine seisnes selles, et taotleja omas kambris lusikat, mille varre serv oli

teritatud. See leiti ja võeti ära 17.08.2022 kella 20.05 ajal Viru Vangla tugevdatud järelevalvega

osakonna V7 eluosakonna kambrist nr V707, kus viibis taotleja üksinda.

2. Taotleja esitas 19.09.2022 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub

peatada Viru Vangla 19.09.2022. a käskkirja nr 6-3/713-1 täitmine/kehtivus kuni kohtuotsuse

jõustumiseni. Taotleja sõnul ei ole tema vaidlusalust lusikat nühkinud ning vangla väljastaski

talle juba sellise lusika. Samuti puudub taotlejal igasugune motiiv/vajadus lusika otsa

teritamiseks. Taotleja on 70-aastane haige isik ning toiduainete lõikamiseks kasutab ta poest

ostetud nuga ja kahvlit. Puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, et taotleja oleks lusika

otsa teritanud ja tal oleks selleks mingi motiiv. Taotleja viitab ka sellele, et käskkiri anti

19.09.2022, kuigi selle andmise tähtaeg saabus vangistusseaduse (VangS) § 64 lg 41 alusel

17.09.2022. Taotleja leiab, et talle määrati distsiplinaarkaristus meelevaldselt ja õigusvastaselt.

Süüdistus rajaneb üksnes kontaktisiku oletustele, aga mitte tõenditele. Taotleja sõnul esitas ta

pärast vaidlustatud käskkirja nr 6-3/713-1 kättesaamist koheselt vaide. Taotleja märgib, et tema

suhtes kohaldati pärast lusika leidmist ka VangS § 69 lg-s 2 sätestatud abinõusid ning ta viibis

lukustatud kambris 7 päeva, mille ta on samuti vaidlustanud. Taotleja palub kohtu sekkumist ja

kaitset, et vältida tema õiguste rikkumist vangla poolt läbi õigusvastaselt kartserisse

paigutamise, sest hiljem ei ole võimalik tema rikutud õigusi taastada. Käskkirjaga määratud

3-22-1997

kartserikaristuse täitmisega kaasnevad taotlejale tagajärjed (vabaduse võtmine, suhtlemis- ja

liikumisvabaduse võtmine, helistamise piirangud, toiduainete ja isiklike asjade kasutamise

piirangud jne), mida ei ole hiljem võimalik kõrvaldada ega taastada. Olukorras, kus taotleja

kannab kartserikaristuse enne kohtumenetlust ning kohus peaks seejärel tühistamiskaebuse

rahuldama, saab küll taotlejale alusetult kartseris viibitud aja eest maksta hüvitist, kuid kartseris

viibimist ja sellega kaasnevaid mõjusid ei saa teha tagantjärele olematuks. Samuti teeks enne

kohtumenetlust kartserikaristuse kandmine kohtumenetluse sisutühjaks ja tarbetuks ning see

oleks vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega õiguste rikkumise ennetamise

käsitluses. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik ka seetõttu, et vältida taotleja olukorra

halvenemist kohtumenetluse ajal ja seeläbi tagada taotleja inimväärikust austav kohtlemine

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 lg 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikkel 3 tähenduses, sest taotlejale ei ole õigusaktidega seatud kohustust kanda

kartserikaristust ehk olla karistatud teo eest, mida ta pole sooritanud ning karistamine rajaneb

oletustel. Taotleja leiab, et tal esinevat esialgse õiguskaitse vajadust ja käskkirja vaidlustamise

perspektiive arvestades ei saa pidada asjas esinevat avalikku huvi, mis seisneb vanglas

kinnipeetavatele määratud distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramises ja kehtiva korra

järgimise vajaduses, kaalukamaks taotleja õiguste riivest, mis talle antud juhul käskkirja

täitmisega kaasneks. Samuti märgib taotleja, et vaevalt on ühiskonna huvides, et kinnipeetavat

õigusvastaselt karistatakse ja seeläbi tema inimväärikust alandatakse ning ebainimlikult

koheldakse.

3. Tartu Halduskohus tegi 23.09.2022 Viru Vanglale kohtunõude, paludes väljastada taotleja

vaie käskkirja nr 6-3/713-1 peale ning muud käskkirjaga seonduvad haldusmenetluse

materjalid, samuti perioodil 18.–24.08.2022 taotleja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise aluseks olnud käskkirja. Ühtlasi palus kohus teatada, kas taotleja on käskkirjaga

nr 6-3/713 määratud kartserikaristuse ära kandnud või kui ta seda teinud ei ole, siis millal

plaanib vangla kartserikaristuse määramise käskkirja täitmisele pöörata.

4. Viru Vangla esitas 26.09.2022. a vastuse kohtunõudele, millega edastas nõutud

dokumendid ning teatas, et taotlejale 19.09.2022. a käskkirjaga nr 6-3/713-1 määratud

distsiplinaarkaristus ei ole 26.09.2022 seisuga veel täitmisele pööratud, kuid seda tehakse

esimesel võimalusel tulenevalt VangS § 65 lg-st 1.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel

teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul

võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 251 lg 1 p 1 lubab kohtul esialgse õiguskaitse

määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise.

6. HKMS § 249 lg 2 kohaselt on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka

vaidemenetluse ajal. Kuivõrd taotleja on esitanud Viru Vanglale vaidlusaluse käskkirja

nr 6-3/713-1 peale vaide, on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav.

7. HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt peab kohus esialgse õiguskaitse meetme kohaldamise ühe

eeldusena tuvastama, kas taotlejal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, s.t taotleja peab vajama

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist selleks, et põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma

õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Teisisõnu peab taotlejale esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnema mingite tema õigusi kahjustavate pöördumatute

tagajärgede saabumise oht, mida taotleja jaoks positiivse vaideotsusega või kohtulahendiga ei

oleks enam võimalik kõrvaldada või see oleks ebamõistlikult raske. Kohus märgib, et

kartserirežiimi kohaldamisega kaasnevad taotlejale tema õiguste ja vabaduste täiendavad

3-22-1997

piirangud (mis võivad olla kaebajale ka tema vanusest tulenevalt tavapärasest koormavamad)

ning neid ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata. Seega esineb taotlejal küll esialgse õiguskaitse

vajadus, kuid see ei tähenda veel seda, et taotlus tuleks rahuldada. Igasugune riive, mis annab

aluse haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse

õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil

(Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 14). Esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus, mis kaalub üle

asjassepuutuvad avalikud huvid ja kolmandate isikute õigused. Kartserikaristust kohaldava

käskkirja kehtivuse peatamine saab olla õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.08.2015. a määrus nr 3-15-1985, p 5). Kohus leiab, et praegusel juhul

selliseid erandlikke asjaolusid ei esine ning taotlejale määratud kartserikaristusest tulenevat

riivet ei saa pidada olulisemaks avalikust huvist.

8. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe.

Kohtupraktikas on leitud, et karistuse täitmisel tuleb isiku põhiõiguste tagamiseks arvestada

muu hulgas ka seda, et karistuste järjestikune kandmine ei osutuks ülemäära pikaks, samuti

terviseseisundit (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 18).

Kohtule ei nähtu, et kartserikaristuse kohaldamine oleks taotleja suhtes vastunäidustatud seoses

tema terviseseisundiga. Taotleja ei ole sellistele konkreetsetele tervisega seotud asjaoludele ka

viidanud. Samuti ei saa taotleja kartseris järjestikku viibimise aega (s.o viis päeva) pidada kohtu

hinnangul ebaproportsionaalselt pikaks. Taotleja ei ole taotluses väitnud, et ta kannaks hetkel

kartserikaristust mõne teise distsiplinaarrikkumise eest ning seega ei ületa käskkirja

nr 6-3/713-1

alusel

karistuse

ärakandmisel

taotleja

kartseris

viibimise

aeg

VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (Riigikohtu

halduskolleegiumi 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943 ning seal viidatud kohtupraktika).

Seega ei ilmne antud juhul asjaolusid, mis annaks alust arvata, et taotleja õigused saaksid ilma

esialgset õiguskaitset kohaldamata rikutud määral, mida pole võimalik hiljem heastada. Kui

taotleja vaie või tulevane kaebus vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks rahuldatakse, puudub

küll võimalus taotlejale käskkirjaga kaasnenud reaalseid tagajärgi hiljem kõrvaldada, kuid

taotlejal võib tekkida vangla administratsiooni õigusvastase käitumise tõttu vangla vastu kahju

hüvitamise nõude õigus. Seega saab vangla võimaliku õigusvastase tegevuse hiljem heastada

ning ei ole alust väita, et esialgset õiguskaitset kohaldamata muutuks antud põhivaidlus täiesti

sisutühjaks.

9. Kohtu hinnangul oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine praegusel juhul olulisel määral

vastuolus avaliku huviga, milleks on distsipliini ja julgeoleku tagamine vanglas ning korda

rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida

adekvaatse karistusega ning seetõttu peab ka kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise

otsustamisel

arvestama

avalikku

huvi

tagada

vanglas

distsipliin

ja

julgeolek.

Distsiplinaarkaristuse mõju nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka üldpreventiivselt on suurim

siis, kui karistus täidetakse kohe. Kohus leiab, et vanglas julgeoleku tagamise ja vangistuse

eesmärgi saavutamise vajadus on antud juhul kaalukam kartserikaristusega kaasnevast taotleja

poolt välja toodud õiguste riivest. Siinkohal ei saa jätta arvestamata VangS § 65 lg-s 6 sätestatud

distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise tähtaega, mille kohaselt saab distsiplinaarkaristuse

täitmisele pöörata kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Selle ajaga

ei pruugi vaidemenetlus ning sellele võimalik järgnev kohtumenetlus olla lõppenud ja vangla

võib esialgse õiguskaitse kohaldamisel minetada vaidlusaluse käskkirjaga määratud

kartserikaristuse täitmisele pööramise õiguse. Seejuures võib kohtumenetluse pikkus vähemalt

osaliselt sõltuda menetlusosalise enda tegevusest menetluses. Avalikes huvides ega vangistuse

täideviimise eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui distsiplinaarkaristuse kandmine või

mittekandmine sõltub juhuslikest asjaoludest (sh kui pikaks kujuneb kohtuvaidlus karistuse

määramise käskkirja üle).

3-22-1997

10. Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalides välja toodud asjaolusid ning esialgse

õiguskaitse taotluses esitatud väiteid arvestades ei saa ka taotleja vaide eduväljavaateid pidada

sedavõrd suureks, et see õigustaks esialgse õiguskaitse meetme kohaldamist.

10.1. Taotlejat karistati distsiplinaarkorras viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega

VSkE § 641 p 1 rikkumise eest. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud

esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon,

erivahendid, sõjariistad, torke-, lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed,

köied ja traadid. Vaidlust ei ole selles, et taotleja omas kambris lusikat, mille varre serva oli

ihutud/teritatud. Terava servaga lusikaga võib olla võimalik tekitada vigastusi. Taotleja väidab,

et tema ise ei ole lusikat teravaks teinud, vaid talle väljastatigi vangla poolt selline lusikas.

VSkE § 641 p 1 keelab kinnipeetavatele esemed, millega on võimalik tekitada vigastusi. Kohus

leiab, et mitte miski ei õigusta seda, et taotleja sellist teritatud servaga lusikat kambris omas.

Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalide kohaselt on taotleja tutvunud vangistust

reguleerivate õigusaktidega 30.01.2017 ning pidi teadma, millised esemed on kinnipeetavatele

vanglas keelatud. Kui taotlejale tõepoolest väljastatigi teritatud servaga lusikas vangla poolt,

siis oleks ta saanud juhtida sellele keelatud esemele vangla tähelepanu. Asjaolu, et taotleja seda

ei teinud, viitab pigem sellele, et lusika vart võidi teritada pärast selle vangla poolt väljastamist.

10.2. Kohus ei nõustu taotlejaga selles osas, et distsiplinaarkaristuse oleks pidanud määrama

hiljemalt 17.09.2022. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu

jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul

rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib

arestimajas või haiglas. Haldusmenetluse seaduse § 33 lg 4 sätestab, et kui menetlustähtaja lõpp

ei lange tööpäevale, lõpeb tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. Vangla sai taotleja

poolt VSkE § 641 p 1 võimalikust rikkumisest teada 17.08.2022. Kuivõrd distsiplinaarkaristuse

määramise

viimane

päev

langes

nädalavahetusele,

siis

võis

taotlejale

määrata

distsiplinaarkaristuse vaidlusaluse rikkumise eest hiljemalt 19.09.2022 (s.o esimene

tähtpäevale järgnev tööpäev).

10.3. Seoses kartserikaristuse proportsionaalsusega leiab kohus, et taotlejale määratud viie

ööpäeva

pikkust

kartserikaristust

ei

saa

pidada

ilmselgelt

ebaproportsionaalseks.

VangS § 63 lg 1 p 4 järgi saanuks vangla taotlejale määrata distsiplinaarkaristusena kartserisse

paigutamise kuni 45 ööpäevaks.

10.4. Kohus märgib, et teeb küll praeguse määruse mõnevõrra piiratud teabe tingimustes, kuid

kohtule seni esitatud materjalide pinnalt ei nähtu distsiplinaarkaristuse määramisel ka mingeid

muid vanglapoolseid minetusi, mis tingiks vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise. Sh

ei välista distsiplinaarkaristuse määramist taotlejale asjaolu, et perioodil 18.–24.08.2022

kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 19.09.2022. a käskkirja nr 6-3/713-1

täitmise või kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras ei ole põhjendatud ning esialgse

õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)