3-21-380/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. september 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-380

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.02.2021. a

ettekirjutuses nr 1052239806 kohaldatud sissesõidukeelu

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. novembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 30. novembri 2021. a otsus muutmata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja kaheksasada (800) eurot

menetluskulude katteks.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ukraina kodanik X saabus Schengeni liikmesriikide territooriumile 13. novembril 2019 Leedu

Vabariigi kaudu mitmekordse D liiki viisa (kehtivus kuni 7. november 2020) alusel Eestis

töötamise eesmärgil. Kaebaja asus Eestis tööle. MTA andmetel lõpetati tema tööleping 4. oktoobril

2020. Pärast töölepingu lõpetamist lahkus kaebaja Soome Vabariiki, kus 26. novembril 2020

keelduti talle tööloa andmisest.

2. 9. veebruaril 2021 saabus kaebaja Eestisse ja pöördus PPA poole taotlusega pikendada viisavaba

viibimisaega Schengeni liikmesriikide territooriumil. Kaebaja viibis Schengeni liikmesriikide

territooriumil 180 päevase tagasiarvestusperioodi jooksul kokku 98 päeva. Alates 5. veebruarist

2021 viibis kaebaja Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta 8 päeva, nendest 4

päeva Eesti Vabariigis.

3. Politsei- ja Piirivalveameti 12. veebruari 2021. a ettekirjutusega kohustati kaebaja Eestist

lahkuma 7 päeva jooksul. Lisaks kohaldati kaebaja suhtes Schengeni liikmesriikide territooriumile

sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast.

Kaebaja lahkus Eestist 13. veebruari 2021. a lennuga Kiievisse.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 12. veebruari 2021. a ettekirjutusega

kehtestatud sissesõidukeelu tühistamiseks.

5. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 30. novembri 2021. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA 12. veebruari

2021. a ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeelu.

7. Halduskohus leidis, et vaidluse all on, kas kaebajale saab ette heita ebaseaduslikku Eestis

viibimist 9. kuni 12. veebruarini 2021, kokku 4 päeva. Sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA

arvestanud just ebaseaduslikku Eestis viibimist 4 päeva, mil kaebaja saabus Soomest Eestisse, et

lahkuda otse Ukrainasse, sest Soomel puudus otselennuühendus Ukrainaga. Kaebaja soovis

esimesel võimalusel Eestist lahkuda, broneeris lennupileti ja lahkus 13. veebruaril 2021.

8. Sissesõidukeelu kehtestamisel on PPA jätnud tähelepanuta ja analüüsimata asjaolu, et kaebaja

omas mitmekordset D liiki viisat ja tal puuduvad rikkumised Schengeni territooriumil. Kaebaja

esindaja esitas 3. novembril 2020 taotluse Soomes elamisloa saamiseks ja töötamiseks. Kaebajat

tutvustati Soome politseiasutuses 29. jaanuaril 2021 otsusega nr 16099/110/2020, millega Soome

migratsiooniamet keeldus elamisloa väljastamisest ja tal võimaldati 30 päeva jooksul (kuni

27. veebruarini 2021) vabatahtlikult lahkuda riigist. Soomest lahkumine otse Ukrainasse on

raskendatud. Eesti Vabariigi territooriumile saabumise päeval pöördus kaebaja PPA poole,

soovides enne Ukrainasse lahkumist ettenähtud aja jooksul taotleda elamisluba ja tööluba, kuid

PPA keeldus dokumentide vastuvõtmisest.

9. Eeltoodut arvestades on kaevatav ettekirjutus oluliste kaalumisvigadega ja ebaproportsionaalne.

Vastustaja ei ole arvestanud kaebaja teadmatust ebaseaduslikust viibimisest, asjaolu, et kaebaja on

eestikeelsele ettekirjutusele märkinud, et see on talle koostatud arusaamatus keeles (vt

ettekirjutus). Ettekirjutusest ei nähtu, et kaebajale olnuks tagatud tõlk.

Lahkumisettekirjutuse ja kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik veenduda,

et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kestuse määramine oli õiguspärane. Põhjendustest ei nähtu

selgelt, mis oli sissesõidukeelu kohaldamise faktiline alus. Põhjendamisviga võis mõjutada asja

sisulist otsustamist ning RVastS § 3 lg 3 p 1 alusel ei ole võimalik jätta sissesõidukeeldu

tühistamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas PPA, et kaebaja viibis pärast Eesti D-liiki viisa lõppemist

Schengenis Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel viisavabalt. Kuna see on välismaalaste

seaduse (VMS) § 44 lg 2 kohaselt lubatud kokku kuni 90 päeva mis tahes 180-päevase

ajavahemiku jooksul, siis viibis kaebaja 2021. a veebruaris Schengenis seadusliku aluseta. Need

asjaolud on ettekirjutuses välja toodud.

Õige on see, et osad kaebaja Schengeni liikmesriikides seadusliku aluseta viibimise ja Soome

ettekirjutusega pandud lahkumiskohustuse täitmise asjaolud, mida PPA võttis arvesse ja kaalus

sissesõidukeelu kohaldamisel, ei ole nähtavad lahkumisettekirjutuselt. Kohtumenetluses selgitas

vastustaja, et kaebaja oli teadlik, et ta pärast viisa lõppemist võib ta viibida Schengenis kokku 90

päeva. Soome migratsiooniameti otsusega anti kaebajale võimalus vabatahtlikult lahkuda

Ukrainasse, kuid ta ei lahkunud, vaid saabus Eestisse. On väheusutav, et kaebajal ei olnud võimalik

lahkuda Ukrainasse pärast Soome Vabariigi otsuse saamist. Oma tegevusega näitas kaebaja, et tal

ei olnudki kavatsust Soome Vabariigi ettekirjutust täita.

Vastustaja tugines sissesõidukeelu kestuse määramisel kõikidele menetluse käigus selgunud

asjaoludele ja pidas proportsionaalseks kaebaja suhtes kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamist.

Asjas ei ilmnenud erandlikke asjaolusid, mis oleks tinginud sissesõidukeelu lühemaks ajaks

kohaldamise või kohaldamata jätmise.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

Kaebaja leiab, et PPA ei ole esitanud kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses sissesõidukeelu

määramisel põhjendusi ega kaalutlusi, miks üldse määrati ja valiti sellise kestusega keeld. PPA

jättis tähelepanuta, et Soomes Vabariigi ettekirjutusega anti kaebajale vabatahtlikult lahkumiseks

Schengeni territooriumilt 30 päeva. See annab ettenähtud aja jooksul võimaluse kaebajale

vabatahtlikult ja takistamata lahkuda Schengeni territooriumilt ka Eesti Vabariigi kaudu.

Alates 9. veebruaril 2021 Tallinnas PPA poole pöördumisest kuni 12. veebruarini 2021, mil

kaebaja kutsuti Ida prefektuuri politseijaoskonna Jõhvi teenindusse vastuvõtule läks aega 4 päeva.

Need 4 päeva viibis kaebaja Eestis just tänu PPA-le.

Asja menetlemisel leidis PPA kergendavaid asjaolusid (kaebaja tegi PPA-ga koostööd, valmistus

vabatahtlikult lahkuma ning selgitas viibimise asjaolusid), mistõttu võib järeldada, et tema

ebaseaduslik viibimine ei olnud tahtlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

13. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Tulenevalt VSS § 74 lg-st 3 võib

siiski kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui kolmeaastane

tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne või jätta

humanitaarsetel kaalutlustel sissesõidukeelu üldse määramata (VSS § 74 lg 4). Need sätted

koostoimes annavad PPA-le kaalutlusõiguse sissesõidukeelu tähtaja määramisel, seda on

möönnud ka PPA ise. Seega pidi PPA vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu tähtaja

määramisel hindama kaebaja juhtumi asjaolusid ja langetama nende pinnal otsuse. Ettekirjutusega

määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalutlusel arvesse

võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes.

14. Vaidlustatud ettekirjutusega kohaldas PPA kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu.

Ringkonnakohtu hinnangul eksis PPA kaalutlusreeglite vastu sissesõidukeelu kehtestamisel. Kuigi

ühetaolise praktika tagamiseks ei ole iseenesest välistatud tüüpjuhtumitel sissesõidukeelu tähtaja

määramine üldiste juhiste alusel, peab ka sel juhul olema siiski tagatud, et isikuga seotud asjaolusid

on otsuse tegemisel arvesse võetud.

15. PPA on vaidlustatud otsuses märkinud, et:

-

isik on teinud PPA ametnikega koostööd ning selgitanud enda viibimise asjaolusid Eestis

ning võib järeldada, et tema ebaseaduslik viibimine ei olnud tahtlik;

-

isikul on välismaalaste seadusega pandud kohustus kontrollida enda seaduslikku viibimist;

-

isik selgitas, et pärast keelduva otsuse kättesaamist ei olnud tal võimalik Soomest otse

kodumaale Ukrainasse lahkuda, sest Soomel puudub Ukrainaga otse lennuühendus;

-

viisavaba viibimisaja pikendamiseks isik Soome ametivõimude poole ei pöördunud. Isik

selgitas, et 9. veebruaril 2021 saabudes Eestisse, pöördus ta koheselt PPA teenindusse

sooviga pikendada viisavaba viibimisaega Schengeni liikmesriikide territooriumil, kuid

siis olid viisavabadusega lubatud päevad juba lõppenud;

-

isik broneeris lennupileti Eestist lahkumiseks 13. veebruaril 2020.

16. Esmalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks

arvesse võtnud kaebaja selgitust, et Soomes Vabariigis 29. jaanuaril 2020 kätte toimetatud

otsusega (dtl 22-28) anti talle vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg 30 päeva otsuse jõustumisest.

Halduskohtus leidis ekslikult, nagu oleks Soome Vabariigi poolt kaebajale vabatahtlikuks

lahkumiseks kehtestatud kolmekümnepäevane tähtaeg andnud kaebajale viibimisaluse ning

seadustanud tema kodumaale tagasipöördumisega seotud viibimise muu hulgas Eestis. Soome

Vabariigi pädeva asutuse otsusega ei pikendatud kaebaja viisavaba viibimise aega Schengeni

liikmesriikide territooriumil. Seega puudus kaebajal jätkuvalt õiguslik alus viibida Eestis 9. kuni

13. veebruarini 2021. Soome Vabariigi otsus on siiski oluline selles mõttes, et otsusest võib

tõepoolest jääda mulje, nagu olnuks kaebajal õigus lahkuda Schengeni liikmesriikide

territooriumilt otsusega antud tähtaja viimasel päeval, kartmata, et see toob kaasa sissesõidukeelu

kehtestamise. Nimelt ilmneb Soome Vabariigi otsusest, et juhul, kui kaebaja lahkub vabatahtlikult

30 päeva jooksul, siis sissesõidukeeldu ei kehtestata.

Teiseks ei ole vastustaja pööranud tähelepanu kaebaja selgitusele, et ta võttis vastustajaga ise

ühendust nii enne Eestisse saabumist kui ka koheselt Eestisse saabumisel 9. veebruari 2020.

Kaebaja sai vastustajalt kutse ilmuda PPA Jõhvi büroosse 12. veebruariks 2020. Seega ei ole

kindlust, et vastustaja selgitas kaebajale viibimisaluse puudumist ega süvendanud eksitust

lahkumiskohustuse olemasolus ja/või tähtajas. Pigem võib kaebajale esitatud kutsest ilmuda PPA

büroosse jääda mulje, et Eesti Vabariigi pädev asutus aktsepteeris kaebaja viibimist Eestis

vähemalt kuni 12. veebruarini 2021.

17. Iseenesest on PPA teinud asjaoludest põhjendatud järelduse, et kaebaja ebaseaduslik viibimine

Eestis ei olnud viisarežiimi tahtlik rikkumine ning kaebaja tegi vastustajaga koostööd nii tema

viibimise asjaolude selgitamisel kui ka lahkumise ettevalmistamisel.

Ringkonnakohus jagab kaebaja ja halduskohtu arusaama, et eeltoodud asjaolud on iseloomult

kergendavad, s.t räägivad sissesõidukeelu lühendamise kasuks. Apellatsioonimenetluses on

vastustaja asunud siiski väitma, justkui viitaks kaebaja tegevus sellele, et ta ei kavatsenudki Soome

Vabariigi pädeva asutuse antud tähtaja jooksul lahkumiskohustust täita. Sisuliselt leiab PPA nüüd,

et kaebaja siiski rikkus tahtlikult viisrežiimi ning kavatses rikkumist jätkata. Samas ei ole

vastustaja selgitanud, miks ta on muutnud ettekirjutuses väljendatud seisukohta. Ringkonnakohtu

hinnangul tuvastatud asjaolud ei toeta PPA muutunud hinnangut. Kaebaja vabatahtlik pöördumine

PPA poole pigem kinnitab, et kaebaja tõepoolest ekslikult arvas olevat endal õiguse viibida

Schengeni liikmesriikides Soome Vabariigi pädeva asutuse otsuses nimetatud 30-päevase tähtaja

jooksul ning võtta selle aja jooksul samme oma edasise viibimise seadustamiseks. Kui kaebajale

selgus tema arusaama ekslikkus, lahkus ta koheselt Eestist. Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja

käitumine viitaks tahtele jätkata viibimist Eestis ka olukorras, kus on selgunud, et see tegevus on

õigusvastane.

Raskendavaid asjaolusid vaidlustatud ettekirjutusest ei ilmne. Neid ei ole vastustaja esile toonud

ka kohtumenetluses. Samas ei ilmne, et PPA oleks arvestanud kergendavate asjaoludega kaebajale

sissesõidukeelu tähtaja kehtestamisel. Ettekirjutuses ega ka hiljem kohtumenetluses ei ole

vastustaja üritanud selgitada, miks kaebaja suhteliselt lühiajalist Eestis ebaseaduslikku viibimist

silmas pidades tuleb kehtestada kolmeaastane sissesõidukeeld, kuigi kaebaja rikkumine ei olnud

tahtlik ning on vähemalt kahtlus, et kaebaja võis mõista ekslikult Soome Vabariigi pädeva asutuse

selgitusi Schengeni liikmesriigi territooriumilt lahkumise tingimuste kohta.

Ringkonnakohus ei näe, et kaebaja ebaseaduslik viibimine Schengeni liikmesriigi territooriumil

olnuks sedavõrd intensiivselt avalikku huvi riivav rikkumine, et oleks põhjendatud VSS § 74 lg-s 1

sätestatud sissesõidukeelu maksimaalse tähtaja kohaldamine. Kaebaja rikkumise asjaoludel ei ole

sissesõidukeelu kehtestamine proportsionaalne.

Halduskohus tühistas seega põhjendatult kaebajale tehtud ettekirjutuse sissesõidukeelu osas.

18. Kuna kaebaja on Ukraina kodanik, kelle elukohaks on samuti Ukraina, siis on PPA-l

asjakohane arvestada ka Vene Föderatsiooni Ukraina vastu suunatud sõjalise tegevuse

tagajärgedega.

24. mail 2022 jõustunud VMS § 30914 näeb ette, et alates 2022. aasta 24. veebruarist on seaduslik

alus Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses isikutel,

kellel puudub muu seaduslik ajutine viibimisalus: 1) isikul, kelle suhtes võib kohaldada ajutist

kaitset nõukogu direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks

ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide

jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel

(ELT L 212, 07.08.2001, lk 12–23) kohaselt ja tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu

rakendusotsusest kuni elamisloa saamiseni, ning 2) Ukraina kodanikul, kes viibis Eestis enne

2022. aasta 24. veebruari.

19. 20. juuli 2022. a menetlusdokumendis selgitas vastustaja, et seoses Ukrainas toimuva sõjalise

tegevusega on paljudel juhtudel põhjendatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine humaansetel

kaalutlustel. Tulenevalt sellest on kaebajal VMS-ist tulenev seaduslik alus Eestisse sisenemiseks

ja siia jäämiseks. Tema suhtes sissesõidukeelu muutmise või kehtetuks tunnistamise aluseks piisab

välismaalase või tema seadusliku esindaja taotlusest Siseministeeriumile.

Ringkonnakohus osutab, et kohtumenetluses on üheselt ilmnenud, et kaebajal on soov Eestis

viibida ja vabaneda sissesõidukeelust tulenevast piirangust. Vähemalt kaebaja kohtumenetluses

esitatud taotlus esialgse õiguskaitse korras sissesõidukeelu kehtivuse peatamiseks kannab selgelt

mõtet, et muutunud olukorras tuleks sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada. Kuigi taotlus ei ole

suunatud vahetult vastustajale, saanuks PPA seda siiski arvestada menetluse uuendamise

taotlusena haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 mõttes. Vastavalt olnuks olukorras, kus vastustaja

ise möönab, et kaebaja suhtes esinevad sissesõidukeelu muutmiseks või tühistamiseks alust andvad

asjaolud, PPA-l võimalik uuendada haldusmenetlus ja otsustada seejärel sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamine või muutmine. Selline tegevus olnuks kooskõlas hea halduse põhimõttega ning

tõenäoliselt lõpetanuks ka kohtumenetluse käesolevas asjas.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses vastustajalt 800 euro väljamõistmist õigusabikulude

katteks. Menetluskulude nimekirjast ja kuludokumentidest ilmneb, et OÜ Virulex õigusbüroo

(endise ärinimega OÜ Vismaior õigusbüroo) on osutanud kaebajale õigusabiteenust kokku 6,7

tundi hinnaga 120 eurot tunnis. Kuigi nende andmete järgi kujuneks teenuse hinnaks kokku 804

eurot, on kaebajale esitatud arve 800 euro saamiseks. Ringkonnakohus lähtub sellest summast,

kuna kaebaja taotlebki 800 euro väljamõistmist. Menetluse mahtu ja keerukust silmas pidades

tuleb kulusid tervikuna pidada vajalikeks ja põhjendatuteks. Äriregistri andmetel ei ole OÜ

Virulex õigusbüroo käibemaksukohustuslane, s.t kulude hulgas ei ole käibemaksu, mistõttu ei

tõusetu küsimust väljamõistetavate kulude vähendamisest käibemaksu võrra.

21. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/