3-21-1601/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1601

Haldusasi

Kalatalu Härjanurmes FIE kaebus tühistada osaliselt

keskkonnaluba nr KL 511888 ning Keskkonnaameti

05.04.2021 korraldus nr DM-110185 ja 18.03.2022

korraldus nr DM-116943-18

Menetlusosalised

Kaebaja – Kalatalu Härjanurmes FIE, volitatud esindajad

v.adv Vahur Kivistik ja adv Siiri Pajupuu

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Jekaterina

Masalska

Asja läbivaatamine

13.09.2022 kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Keskkonnaameti taotlus jätta kaebus nõudes „tühistada

Keskkonnaameti 05.04.2021 korralduse nr DM-110185 punktis 3.3.2.4 ja keskkonnaloa

nr KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 toodud nõue, mille kohaselt pinnavee võtmine

vesiviljeluse tarbeks on keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline

miinimumvooluhulk ning tagatud pole Kunda jõe ökoloogiline miinimumvooluhulk või

looduslik äravool Aravuse paisu lävendis“ läbi vaatamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2022 (halduskohtumenetluse

seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud

nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalatalu Härjanurmes FIE esitas Keskkonnaametile (KeA) 03.06.2020 taotluse

keskkonnaloa väljastamiseks pinnavee võtmiseks üle 30 m3/ööpäevas, kalade kasvatamiseks

juurdekasvuga rohkem kui üks tonn aastas ja kalakasvandusest heitvee suublasse juhtimiseks.

2. KeA andis 05.04.2021 korraldusega nr DM-110185-18 Kalatalu Härjanurmes FIE-le

keskkonnaloa nr KL-511888, milles määras ka kõrvaltingimused Aravuse paisu ning sellega

seotud kalakasvatuse tarbeks.

3. Kalatalu Härjanurmes FIE esitas KeA-le vaide KeA 05.04.2021 korralduse nr DM-110185-

18 punktide 1.3 ja 1.4 ning korralduse lisa 1 (keskkonnaluba nr KL 511888) osaliseks

tühistamiseks järgnevas osas:

1) tagada tuleb Aravuse paisu normaalpaisutustase 75,1 m abs; 2) piirangu, mille kohaselt

madalveeperioodil, kui allavoolu paisust pole ökoloogiline miinimumvooluhulk tagatud, pole

veevõtmine vesiviljeluse tarbeks lubatud; 3) kohustuse rajada 01.04.2021 veehaarde

sissevoolule võre, mille avade laius ei ületa 12 mm, või võrkvõre, mille võrgusilma ava külje

pikkus ei ületa 15 m; 4) keskkonnaloa nr KL-511888 kõrvaltingimuse, mille kohaselt on loa

andjal õigus luba kehtetuks tunnistada, kui FIE Kalatalu Härjanurmes ei esita Aravuse paisu

kalapääsu tööprojekti hiljemalt 31.12.2021; 5) keskkonnaloa nr KL-511888 kõrvaltingimuse,

mille kohaselt on loa andjal õigus luba kehtetuks tunnistada, kui FIE Kalatalu Härjanurmes ei

raja kalapääsu Aravuse paisule hiljemalt 31.12.2022.

4. KeA rahuldas 14.06.2021 vaideotsusega nr 1-1/21/118 vaide osaliselt ning otsustas kehtetuks

tunnistada ja taotluse uuesti läbi vaadata järgnevas osas: 1) Aravuse paisul tuleb tagada

normaalpaisutustase 75,1 m abs; 2) veehaarde sissevoolule ette tuleb rajada võre, mille avade

laius ei ületa 12 mm, või võrkvõre, mille võrgusilma ava külje pikkus ei ületa 15 mm, hiljemalt

01.04.2021; 3) Aravuse paisu kalapääsu tööprojekt tuleb esitada hiljemalt 31.12.2021; 4)

Aravuse paisule tuleb rajada kalapääs hiljemalt 31.12.2022.

5. Kalatalu Härjanurmes FIE esitas Tallinna Halduskohtule 14.07.2021 kaebuse, mille Tallinna

Halduskohus võttis 15.07.2021 määrusega menetlusse nõuetes:

1) tühistada KeA 05.04.2021 keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 ja 05.04.2021

korralduse nr DM-110185 punktis 3.3.2.4 toodud nõue, mille kohaselt pinnavee võtmine

vesiviljeluse tarbeks on keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline

miinimumvooluhulk ning tagatud pole Kunda jõe ökoloogiline miinimumvooluhulk või

looduslik äravool Aravuse paisu lävendis;

2) tühistada KeA 05.04.2021 keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V9 alapunktis 6 ja 05.04.2021

korralduse nr DM-110185 punktides 1.3 ja 1.4 toodud nõue esitada Aravuse kalapääsu

tööprojekt ja rajada kalapääs.

6. Keskkonnaamet uuendas 02.09.2021 teatega nr DM-116943-1 keskkonnaloa nr KL-511888

andmise menetluse.

7. Kaebaja esitas 15.11.2021 taotluse kohtuasja menetluse peatamiseks kuni 01.07.2022, milles

märkis mh, et kui KeA seab taotlejale kalapääsuga seonduvad täiendavad kohustused, siis

soovib kaebaja need vaidlustada.

8. Tallinna Halduskohus peatas 29.11.2021 määrusega haldusasja menetluse kuni KeA

keskkonnaloa nr KL-511888 andmise menetluse lõpuni.

9. KeA andis 18.03.2022 keskkonnaloa nr KL-511888 muutmise korralduse nr DM-

116943-18.

10. Tallinna Halduskohus uuendas 25.03.2022 määrusega haldusasja 3-21-1601 menetluse.

11. Kaebaja esitas 18.04.2022 taotluse kaebuse muutmiseks.

12. Tallinna Halduskohus lubas 02.05.2022 määrusega kaebust muuta ning otsustas menetleda

kaebust nõuetes:

„1) tühistada KeA 05.04.2021 korralduse nr DM-110185 punktis 3.3.2.4 ja keskkonnaloa nr

KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 toodud nõue, mille kohaselt pinnavee võtmine vesiviljeluse

tarbeks on keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk ning

tagatud pole Kunda jõe ökoloogiline miinimumvooluhulk või looduslik äravool Aravuse paisu

lävendis;

2) tühistada keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V9 alapunktis 6 ja KeA 18.03.2022 korralduse

DM-166943-18 punktides 1.1.4 ja 1.1.5 toodud nõue esitada Aravuse kalapääsu või paisutuse

likvideerimise tööprojekt hiljemalt 31.12.2022 ja rajada Aravuse paisul kalade läbipääs

vastavalt tööprojektile hiljemalt 31.12.2024.“

13. Asjas toimus 13.09.2022 kohtuistung.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Kalatalu Härjanurmes FIE põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Nõustuda ei saa KeA seatud piiranguga, mille kohaselt madalveeperioodil, kui allavoolu

paisust pole ökoloogiline miinimumvooluhulk tagatud, pole veevõtmine vesiviljeluse tarbeks

lubatud. Sellise piirangu seadmisel ei ole KeA arvesse võtnud kalakasvatuse tegevusest

tulenevaid eripärasid ning loataotleja põhjendatud huvi selle vastu, et kalakasvatuse toimimise

perioodil oleks tagatud vajalik veehulk kalakasvatuses. Samas on ebaselgus jätkuvalt ka

küsimuses, milline on tegelik vooluhulk paisust allavoolu jääval ca 770 m pikkusel jõelõigul,

mis on piiritletud ülesvoolu paisuga ja allavoolu suublaga. Paisualuses lõigus on arvukalt

allikaid, mis annavad täiendavat veetoidet ja järelikult vooluhulka. KeA ei ole eelviidatud

allikalisele lisavooluhulgale vastu vaielnud, kuid ei ole küsimust ka sisuliselt käsitlenud. Tuleb

pidada võimalikuks, et juba paarsada meetrit allpool paisu on tänu allikatoitele KeA poolt

nõutud (või oluliselt suurem võrreldes paisualuse punktiga) veehulk olemas. KeA poolt

määratletud ökoloogiline miinimumvooluhulk ca 0,25 m3/s on tõenäoliselt hinnatud ebaõigesti,

arvestamata konkreetse jõelõigu eripära ja täiendavalt jõkke lisanduvaid veehulki. KeA

määratletud ökoloogiline miinimum võib suvisel madalveeperioodil, juhul kui on tegu veevaese

suvega, olla häiritud vaid suhteliselt lühikesel, ca 770 m pikkusel lõigul, mis ulatub paisu alt

vee tagasijuhtimise suublani. Kalakasvandus ei võta vett jäädavalt ära, vaid kasutab seda,

seejärel puhastab ja juhib veidi allavoolu vee jõkke tagasi. KeA määratud ökoloogilise

miinimumi tagamisega võib teatud ulatuses esineda probleeme suviti ja ka siis ainult

kehvapoolsetel veevaestel suvedel. Piirang mõjuks hävitavalt kalakasvatuse tööle (pole tagatud

piisav vee läbivool), kuid ei annaks sisulist märgatavat positiivset efekti paisu ja kalakasvatuse

suubla vahelise 770 m pikkuse lõigu kalastikule. Kaebaja on valmis kompromissvariandina

tooma suubla ca 440 meetri võrra praegusega võrreldes ülesvoolu, taoliselt jääks mõjutatud

(veevaesema) jõelõigu pikkuseks vaid 324 meetrit.

Näiteks Leevi jõel on Karilatsi kalamajandile väljastatud veeluba nr L.VV/331394, milles on

erimeetmetena nähtud ette võimalused madalvee perioodidel või väheste vooluhulkade korral

sulgeda vee juhtimine kalapääslasse. Tegelikkuses ei ole kaebaja kinnistul praegu ühtegi

alternatiivset veehaarde võimalust.

2) Nõustuda ei saa KeA tõlgendusega looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 1 kohta, et

paisutustegevuse jätkamine senisel kujul võiks olla käsitletav lubamatu lõhejõgede veerežiimi

muutmisena. LKS § 51 lg 1 piirab uute paisude rajamist või olemasolevate paisutustasemete

muutmist, kuid mitte olemasoleva tegevuse jätkamist, st samade füüsikaliste mõjude jätkamist

samas ulatuses. Aravuse kalakasvandus on toiminud ning selles asukohas tegutsenud vähemalt

alates 1960ndate aastate lõpust. Tegemist on pikaajalise majandustegevusega, mis on oma

iseloomult ning üldfunktsioonidelt suures osas jäänud läbi aja muutumatuks. Paisutamine kui

tegevus ning kalakasvatusega tegelemine ei ole Aravusel katkenud. On õige, et alates

13.07.2016 lõppes AS-le Viru Salmo antud veeluba, kuid paisutus ja kalakasvatus eksisteerisid

ka veeloa puudumise perioodil. Eeltoodust tulenevalt ei saa KeA põhjendada ka veeseaduse

(VeeS) § 174 lg-s 4 sätestatud ja kaebaja poolt taotletud otsustuse tegemata jätmist (KeA võib

veeloaga leevendada või paisu omaniku vabastada kalade läbipääsu tagamise kohustuse

täitmisest).

3) Kalade läbipääsu tagamise korral (kalapääsu rajamise või paisu likvideerimise tagajärjel)

muudetakse uutele haigustele avatuks praegune Kunda jõe looduslik populatsioon, millega

tekitatakse kalakasvanduse toimimisele vahetu ja otsene risk täiendavate nakkusohtude kujul.

Samasid asjaolusid on Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) selgitanud KeA-le sisukamalt ja

põhjalikumalt oma 23.02.2022 vastuskirjas, selgitades, et kalapääsude rajamine suurendab nii

olulist mõju omavate riiklike loomatauditõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka

muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi

riskiohjamismeetmete rakendamisel. KeA on käesoleval juhul arvestanud üksnes otsekontakti

teel levivaid haiguseid ja nende võimalikke mõjusid, kuid erinevad tõved võivad levida

erinevalt, sh üksnes vee kaudu. KeA ei ole asjakohaselt hinnanud kalapääslatega jõgede ja

muuhulgas Natura alade Läänemerele avamisega kaasneda võivaid kahjusid, jättes täitmata

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneva uurimiskohustuse. Nõustuda ei saa KeA

paljasõnalise väitega, et tõenäoline ei ole ja geneetiliste uuringutega ei ole tõendatud, et

Aravuse paisust ülesvoolu on tekkinud omanäoline forellipopulatsioon. Kaebaja esitas

31.01.2022 seisukoha lisades asjatundja arvamuse, mis toetab ja kinnitab kaebaja väidet.

Vastustaja ei ole ümber lükanud asjatundja arvamuses toodud seisukohti.

4) KeA ei ole sisuliselt analüüsinud kalapääsu rajamise majanduslikku võimalust, sh seatud

kohustuse proportsionaalsust, vajalikkust ja kohasust. Aravuse pais on jõe lähtest arvates kõige

esimene pais, kus veehulgad on väikesed ja ebastabiilsed. Jõgi on alles tekkefaasis. Ülesvoolu

jääb üpris kitsas ja lühike, osaliselt kopratammidega tõkestatud ja tõusuallikatest koosnev

pisike jõelõik, kus on sobivaid kudealasid üsna vähe isegi jõeforelli jaoks. Seetõttu ei jaga

kaebuse esitaja KeA optimismi meriforelli kuderändeks niivõrd kõrgele üles isegi juhul, kui

oletada, et täna eksisteerivad alumised rändetõkked oleksid eemaldatud. Paraku aga allavoolu

asuvad rändetõkked eksisteerivad ja välistavad taoliselt meriforelli kuderände merest mööda

jõge Aravuseni. Kalapääsu rajamise kohustus ei saa lasuda ainult taotlejal, sest omandiõiguse

riivega on kaebaja majandustegevusse sekkunud riik läbi KeA, nõudes kaebajalt sooritust

(kalapääsu rajamine) ilma selleks vahendeid andmata. Aravuse kalakasvanduses ja selle

tulusust, ei ole kalapääsu ehitamine Aravusel teenitava kasumi arvelt realistlik. Ka oleks sellise

kohustuse panemine taotlejale ilma riigi poolt selgelt ja läbipaistvalt korraldatud

toetusmeetmete andmiseta ilmselgelt ebaproportsionaalne.

Kaebaja on pidanud kalapääsu rajamist võimalikuks üksnes juhul, kui vastavate kulude

rahastamine toimub 100% ulatuses toetuste või eraldiste arvelt. Sealjuures peaks ehitusprojekti

esitamise tähtaeg olema minimaalselt hiljemalt 31.12.2023 ja vastavalt pääsla rajamine

hiljemalt 31.11.2025, mitte varem. Vaatamata eelprojekti olemasolule on tööprojekti

koostamise maksumus ligikaudu 10 000 eurot, mille rahastamiseks ei ole toetuseid või

meetmeid ette nähtud. Seega ei ole KeA sisuliselt arvestanud ega hinnanud kaebaja 31.01.2022

seisukohas esitatud väiteid ja tõendeid, mille kohaselt ei ole KeA 18.03.2022 korraldusega

kehtestatud kulude kandmine realistlik. Ka paisutuse lammutamiseks tuleks koostada projekt

ning arvestades, et selle kohta eelprojekt puudub, siis on selle koostamisega kaasnev kulu sama

suur või suurem, kui kalapääsu rajamise tööprojekti koostamise kulu. KeA seatud tähtajad ei

arvesta asjaolu, et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus ning poolte vahel on vaidlus selle üle,

kas Aravuse paisule tehakse VeeS § 174 lg-s 4 sätestatud erand, sinna rajatakse kalapääs või

paisutus likvideeritakse. Nõustuda ei saa KeA 18.03.2022 korralduses tehtud viidetega selle

kohta, et erinevatest meetmetest on võimalik saada finantseeringuid korralduses kehtestatud

kohustuste täitmiseks.

15. Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Kaebaja eesmärk vabaneda piirangust, mille kohaselt on vee võtmine vesiviljeluse tarbeks

keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk, on ilmselgelt

perspektiivitu. VeeS § 174 lg 5 p 3 kohaselt peab paisu omanik või valdaja tagama vesiehitisest

allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga,

kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem. Keskkonnaministri

15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade

nimistu“ (edaspidi määrus nr 73) § 2 p 33 alusel kuulub Kunda jõgi kogu ulatuses lõhe,

jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (edaspidi lõhejõgi). Aravuse

pais asub Kunda jõel 50 km jõe suudmest ülesvoolu. Seega asub kaebaja kavandatav tegevus

lõhejõel. Keskkonnaministri 09.10.2019 määruse nr 54 ,,Veekogu paisutamise, paisu

likvideerimise

ja

veetaseme

alandamise

täpsustatud

nõuded

ning

ökoloogilise

miinimumvooluhulga määramise metoodika’’ (edaspidi määrus nr 54) § 7 lg 3 kohaselt peab

lõhejõgedel või nende lõikudel ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu ulatuses,

välja arvatud paisu juurde rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel vooluveekogu osal.

Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja peab Aravuse paisust allavoolu kaebaja kavandatava

tegevusega mõjutataval 770 meetrisel jõelõigul tagama ökoloogiline miinimumvooluhulga

kogu ulatuses.

Ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamise kohustus Aravuse paisust allavoolu on õigusaktist

tulev kohustus, mille osas puudub Keskkonnaametil kaalutlusõigus. Ökoloogilise

miinimumvooluhulga tagamine on kohustuslik lõhejõel kogu ulatuses, seega ei ole võimalik ka

vastavalt kaebaja ettepanekule Keskkonnaametil kaaluda suubla ca 440 meetri võrra

praegusega võrreldes ülesvoolu toomist. Kaebaja ei saa eeldada ega nõuda, et tal võimaldatakse

tegeleda ettevõtlusega selliselt, et eiratakse kehtivaid keskkonnaalaseid regulatsioone.

Veevaesel perioodil võib kalakasvatuses vajamineva veehulga tagamiseks olla vajalik

lisaveehaare. Tegemist on kaebaja enda äririskiga, et ta ei ole veevajaduse tagamiseks

alternatiivseid lahendusi loonud. Seega ei ole kaebusega võimalik kaebaja eesmärki saavutada,

mistõttu tuleb kaebus nõudes, millega kaebaja taotleb keskkonnaloa nr KL-511888 p V3

alapunkti 5 ja vaidlustatud korralduse p 3.3.2.4 tühistamist, HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2

p 2 alusel jätta läbi vaatamata.

2) Ökoloogiline miinimumvooluhulk on määratud vastavalt hüdroloogide poolt arvutatud

seireandmetele. Kaebaja väidab, et ökoloogiline miinimumvoolhulk on arvutatud tõenäoliselt

ebaõigesti. Tegemist on kaebaja subjektiivse arvamusega, mida kaebaja ei ole haldusmenetluses

ega kohtumenetluses tõendanud. Ökoloogiline miinimumvooluhulk (0,25 m3/s) on määratud

vastavalt ekspertarvamusele. Ökoloogiline miinimumvooluhulk määratakse jäävaba perioodi

kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise

miinimumvooluhulga (määrus nr 54 § 6), seega on tegemist ajas muutuva väärtusega. Kaebaja

ei ole esitanud tõendeid, mille alusel saab väita, et piisav veehulk on tagatud allikate ja pinnasest

lekkimise tulemusel. Asjaolu, et jõgi saab enamuse vee allikatest ei muuda fakti, et paisu

omanik või valdaja peab vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis tagama ökoloogilise

miinimumvooluhulga (VeeS § 174 lg 5 p 3). Kui vesiehitisest allpool on ökoloogiline

miinimumvooluhulk tagatud, võib kaebaja vett kalakasvatuse tarbeks kasutada.

OÜ Karilatsi Kalamajand vee erikasutusloaga nr L.VV/331394 on lubatud vee juhtimine

kalapääsu katkestada talvisel perioodil vaid seetõttu, et tegevus võib kahjustada kalapääsu,

mitte seetõttu, et tagada kalakasvatuse veetarve. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et

Keskkonnaameti halduspraktika toetab võimalust näha veeloas ette regulatsioon, mis ka madala

veeseisu puhul võimaldaks kalakasvanduse tööd jätkata. Kaebajat pole ebavõrdselt koheldud.

Keskkonnaamet on kaebajale selgitanud, et juhul kui Aravuse paisu kalapääsu tööprojektis

leitakse, et kalapääsu külmumisohu vältimiseks on vajalik kalapääsu suunatav veevool sulgeda,

saab keskkonnaloa muutmisel kaaluda vastavate nõuete seadmist keskkonnaloale.

3) Veerežiimi (ning ka veekogu loodusliku sängi) muutmine on LKS § 51 lg 1 ja § 51 lg 11

kohaselt eraldiseisev tegevus, mis ei ole seotud ilmtingimata paisutamisega. Sellest tulenevalt

ei ole kaebajal LKS § 51 kohaselt lubatud Kunda jõe veerežiimi muuta, olenemata asjaolust,

kas paisutamine on jätkuv või kavandatav.

Kaebaja taotles normaalpaisutustasemeks 75,15 m abs (EH2000), mis on vanas

kõrgussüsteemis (BK77) 74,95 m abs. Seega oli varasema vee erikasutusloaga lubatud kõrgem

paisutustase, mis tähendab, et paisutuse tingimused on muutunud. Tulenevalt Riigikohtu

Halduskolleegiumi 18.02.2021 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-17-2565 p-st 17, ei ole jätkuva

tegevusega tegemist ka siis, kui vahepealsel perioodil keskkonnaluba antud ei ole.

Keskkonnaamet andis 13.07.2011 korraldusega nr V 1-15/11/308 ,,Vee erikasutusloa andmine’’

Aktsiaseltsile Viru Salmo vee erikasutusloa nr L.VV/320565, mis kehtis kuni 13.07.2016. Peale

vee erikasutusloa nr L.VV/320565 kehtivusaja lõppu (13.07.2016) ei ole Keskkonnaamet

kaebajale ega kellelegi teisele keskkonnaluba Aravuse paisul andnud. Seega, arvestades nii

Riigikohtu 28.01.2021 kohtuotsuses kui ka Riigikohtu 18.02.2021 kohtuotsuses toodud

tõlgendusi, ei saa kaebaja kavandatavat tegevust käsitleda jätkuva tegevusena.

4) Vastustaja on selgitanud välja asjaolud seoses mh viirusliku hemorraagiline septitseemia

(VHS) ja kalade vereloomeorganite infektsioosse nekroosi (IHN) viirushaiguste leviku

riskidega, samuti Aravuse kalakasvanduses 2018. aasta maikuus diagnoositud IHN

viirushaigusega. Nimetatud asjaolude välja selgitamiseks pöördus vastustaja PTA poole, kes on

esitanud andmed Eesti kohta ajavahemikul 2018-2022. Kaebaja poolt viidatud Soome

käsiraamatu sissejuhatava osa järgi nii Soome kui ka Eesti riigi kalatervishoiu alased õigusaktid

on viidud kooskõlla Euroopa Liidu samasisuliste õigusaktidega ja on seepärast omavahel ka

üsna sarnased. Erinevusi on riiklikult tõrjutavate kalataudide liigitamises ja loetelus. Viited selle

valdkonna Eesti õigusaktidele on leitavad PTA koduleheküljelt. Sellest tulenevalt on vastustaja

poolt VHS ja IHN viirushaiguste levikuga seotud asjaolude väljaselgitamiseks kasutatud allikad

igatepidi asjakohased. Kuna vastustaja on haldusmenetluses oma algatusel selgitanud välja asja

otsustamisel olulised asjaolud ning kogunud asjakohaseid tõendeid, siis ei ole tegemist

uurimispõhimõtte rikkumisega.

5) Avalike huvidega ei ole kooskõlas erisuste tegemine, mis võimaldab kalade läbipääsu

tagamist lükata kaugesse tulevikku, olukorras, kui kaebaja ei ole nõus üldse kalade läbipääsu

tagama ning põhjendamatult taotleb erandi rakendamist. Vastustaja on ka arvestanud asjaoluga,

et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus s.t kooskõlas HMS §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja

eesmärgipärasuse põhimõttega andis 18.03.2022 korralduse ning oli nõus kohtumenetluse

kirjaliku läbivaatamisega. Täiendavalt juhtis vastustaja kaebaja tähelepanu sellele, et

põhjendatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud määratud tähtaegade pikendamise uus

kaalumine.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kohtu arvates pole alust jätta kaebaja tühistamisnõue ökoloogilise miinimumvooluhulga

tagamise osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kaebaja on esitanud

oma õiguste kaitseks õige nõude. Kaebeõiguse olemasolu üle pole vaidlust. HKMS § 121 lg 2

p 2 ei võimalda tagastada nõuet selle vähese perspektiivi tõttu. Vastav alus tuleneb HKMS §

121 lg 2 p-st 21, mis eeldab täiendavalt kaitstava õiguse riive vähest intensiivsust. Sellise

olukorraga pole praegu aga tegemist. Seega jääb rahuldamata vastustaja taotlus jätta kaebus

osaliselt läbi vaatamata.

17. Vaidlus käib esmalt KeA 05.04.2021 korralduse nr DM-110185 punktis 3.3.2.4 ja

keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 toodud nõude üle, mille kohaselt on

pinnavee võtmine vesiviljeluse tarbeks keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline

miinimumvooluhulk ning Kunda jõe ökoloogiline miinimumvooluhulk või looduslik äravool

Aravuse paisu lävendis. Vastustaja on kohtu arvates õigesti leidnud, et tegemist on õigusaktidest

tuleneva nõudega, mille puhul pole KeA-l võimalik järeleandmisi teha. Vaidlust ei saa olla selle

üle, et määruse nr 73 § 2 p 33 alusel on Kunda jõgi kogu ulatuses tunnistatud lõhejõeks. Aravuse

pais asub seega lõhejõel. Määruse nr 54 § 7 lg 3 kohaselt peab lõhejõgedel või nende lõikudel

ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu ulatuses, välja arvatud paisu juurde

rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel vooluveekogu osal. Aravuse paisu juurde pole

senini kalapääsu rajatud, mistõttu peab ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud

Aravuse paisu juures kogu ulatuses. Määruse nr 54 § 7 lg 3 ei võimalda kaalumist ega

eesmärgipärasel tõlgendamisel jätta see nõue kohaldamata või seda leevendada kalakasvatuse

tegevuse tagamise vms eesmärkidel.

Määruse nr 54 § 6 kohaselt määratakse ökoloogiline miinimumvooluhulk jäävaba perioodi

kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise

miinimumvooluhulga. Sarnaselt oli defineeritud sanitaarvooluhulk varem kehtinud õigusaktide

kohaselt. Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise,

veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 5 lg 2 kohaselt on

sanitaarvooluhulk jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine

miinimumvooluhulk.

Ökoloogilise miinimumvooluhulga suurus pole õigusaktiga fikseeritud keskkonnaloa

kõrvaltingimus, vaid selle määramisel lähtutakse ekspertide koostatud uuringute tulemusest.

Ökoloogiline miinimumvooluhulk võib ajas muutuda. Vastustaja on ökoloogilise

miinimumvooluhulga tuvastamisel tuginenud ekspertide hinnangutele, eelkõige TTÜ teadlaste

2012. a tööle „Sanitaarvooluhulkade arvutamine ja paisutustaseme mõõtmine“ (dtl 168-219).

Ka on vastustaja viidanud Aravuse paisu KMH eelhinnangule (2020, dtl 257-276). Lisaks on

vastustaja pöördunud Keskkonnaagentuuri poole, kes on 22.10.2021 esitanud hinnangu

Aravuse paisu lävendis ökoloogilise miinimumvooluhulga suuruse kohta (dtl 341). TTÜ

teadlaste hinnangus on tollal kehtinud õigusaktide kohane sanitaarvooluhulk Aravuse paisul

suvel 0,26 m3/s ja talvel 0,25 m3/s. KMH eelhinnangu kohaselt on ökoloogiline

miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,26 m3/s. Keskkonnaagentuuri hinnangu kohaselt,

mis on saadud arvutuslikul teel kasutades Kunda jõe – Sämi hüdromeetriajaama (vaatlusperiood

1942-2020) vaatlusandmeid, on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,32

m3/s.

KeA

05.04.2021

korralduses

nr

DM-110185-18

on

ökoloogiliseks

miinimumvooluhulgaks märgitud 0,25 m3/s.

Kaebaja leiab, et KeA on ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel lähtunud üksnes

üldistest arvestuslikest hinnangutest, mis ei ole arvesse võtnud Aravuse paisu tegelikku

olukorda, sh allikate tõttu lisanduvat täiendavat veehulka. Kohtul puuduvad andmed, mille

põhjal seada kahtluse alla seireandmed, mida teadlased on oma töödes lähteandmetena

kasutanud. Kaebaja pelk viide allikate olemasolule paisust allavoolu ei ole kohtu arvates piisav,

et aastakümneid hõlmavaid vaatlusandmeid, millede põhjalt on arvutatud ökoloogiline

miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil, kahtluse alla seada.

Kaebaja on tellinud Elke Sensor OÜ-lt vooluhulga mõõtmise (dtl 349, mõõtmise kokkuvõte dtl

474), milles on tuvastatud, et paisust allavoolu on vee vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla

juures. Elke Sendor OÜ esindaja MJ toob 17.11.2021 kirjas välja, et: „Tulemustest on näha, et

allavoolu on vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Vahe ei ole väga suur ja vajaks ilmselt

erinevate veetasemete juures üle kontrollimist, et täpsemalt hinnata allikate vooluhulka.“

Samuti on kirjas välja toodud, et osad mõõtmistulemused on kustutatud, kuna „allavoolu ilmselt

mõjutas osasid mõõtmisi taimestik ja silla juures oli GPS levi probleemne.“ Seega pole selge,

kuivõrd usaldusväärsed need mõõtmistulemused on. Esitatud mõõtmistulemusest ei saa kohtu

arvates teha järeldust, et ekspertide poolt ja seiretulemustele tuginevad arvutused oleks tehtud

valesti. Kaebaja esitatud tõendist saab üksnes järeldada, et teatud ajahetkel on paisust allpool

olev vooluhulk olnud suurem pealpool paisu asuvast mõõtmiskohast. See ei ole piisav

eksperthinnangutes toodud ökoloogilise miinimumvooluhulga õigsuse kummutamiseks.

IP kinnitab oma arvamuses (dtl 356-360), et paisutuse mõju ökosüsteemile on marginaalne,

kuna kasvanduses tarbitav vesi suunatakse kiiresti ehk lühikese maa järel tiikide väljavoolust

tagasi jõkke. Ühtegi mõõtmistulemust IP arvamuses ei sisaldu, ekspert on andnud pelgalt

hinnangu, et paisualusesse jõevoolu võib lisanduda kolmest harujõekesest tõusuallikatena

hinnanguliselt 200-250 liitrit põhjavett sekundis (dtl 359). Ka IP arvamus ei kinnita kohtu

hinnangul, et KeA oleks ökoloogilise miinimumvooluhulga määranud valesti.

Kohus jagab KeA on seisukohta, et Kunda jões Aravuse paisu lävendis on veepuuduse

tekkimine vähetõenäoline. Sanitaarvooluhulga tagamise nõuet sisaldas ka varasem Viru Salmo

AS-le väljastatud vee erikasutusluba, mistõttu pole tegemist uue ning kaebaja jaoks

ebasoodsama olukorra loomisega. Kaebajalt ei ole ka ebaproportsionaalne nõuda, et praktikas

harva ette tuleva veepuuduse olukorra jaoks tuleb tal kasutada lisaveehaaret. Kuna tegemist on

õigusaktidest tuleneva nõude täitmisega, ei ole asjassepuutuv arutluskäik selle üle, kuivõrd

Kunda jõe forellid miinimumvooluhulka vajaksid. Ökoloogiline miinimumvooluhulk ei ole

vajalik üksnes forellidele, vaid see peab tagama kogu jõe ökosüsteemi toimivuse (VeeS § 174

lg 7). Kui vastab tõele kaebaja väide, et arvesse pole võetud allikate olemasolu paisust

allavoolu, tähendab see, et tegelik veehulk on arvestatust suurem ning ei teki ka raskusi

ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamisega.

Kohus nõustub vastustajaga, et OÜ Karilatsi Kalamajandile väljastatud vee erikasutusluba nr

L.VV/331394 ei ole võrreldav vaidlusaluse Aravuse keskkonnaloaga, sest Leevi jõel on tagatud

kalade läbipääs paisust. Vee erikasutusloa nr L.VV/331394 kohaselt võib alates püsiva jääkatte

tekkimisest kalapääsu külmumisohu ärahoidmiseks peatada kalapääsule vee juhtimise,

teavitades sellest koheselt loa andjat ja kandes info paisu hoolduspäevikusse. Seega on küsimus

vee juhtimise ajutisest peatamisest kalapääsu, et vältida kalapääsu külmumisohtu. Selline

tegevus on kooskõlas määruse nr 54 § 7 lg-ga 3. Vastustaja on selgitanud, et vastavat mööndust

ollakse valmis tegema ka kaebajale, kui Aravuse paisust kaladele läbipääs rajatakse.

18. Järgnevalt leiab kaebaja, et temale kalapääsu rajamise kohustuse kehtestamine on

õigusvastane. Kohus sellega ei nõustu. VeeS § 174 lg 3 kohaselt peab lõhejõele ehitatud paisul

paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kuna

Aravuse paisule senini kalapääsu rajatud pole, on VeeS § 174 lg 3 kohustus senini täitmata.

Sellest tulenevalt on täitmata ka VeeS §-st 32 ja EL veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ

tulenev nõue, mille kohaselt tuleb saavutada pinnaveekogumite vähemalt hea seisund. EL

veepoliitika raamdirektiivis oli seatud tähtajaks 2015. a, VeeS-ga on seda pikendatud 2021. a

22. detsembrini, kuid seegi tähtaeg on möödunud.

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas (VMK) aastateks 2015-2021 hinnati Kunda jõe

seisundit neljas lõigus, millest Vinni vallaga on seotud Kunda_1 (Kunda jõe lähtest Ädara

jõeni). Antud lõigu ökoloogiline seisund hinnati kesiseks, keemiline seisund oli hea ning

koondseisund oli kesine. Kuni 2021. aastani kehtinud VMK-s ei ole seatud erandit ning KeA

on välja toonud, et ka 2022-2027. aasta VMK eelnõus ei peeta võimalikuks erandi seadmist

Kunda_1 kogumi eesmärkide täitmisele Aravuse paisul. Seetõttu läheks kalade läbipääsu nõude

täitmisest vabastamine vastuollu VMK eesmärkidega (VeeS § 38–42) ja selliselt oleks täitmata

ka EL tasandil võetud kohustused. Kunda jõe seisundi halvenemise oluliseks põhjuseks on

rändetõkked ja sellest tulenev kalastiku halb või kesine seisund. Jõe hea seisundi saavutamiseks

on vajalik siirdekalade võimalikult vaba juurdepääs kudemis- ja elupaikadele. Kaebaja väited

jõe vähesest potentsiaalist lõhejõena, teistest olemasolevatest ja seni läbimatutest tõketest

(allavoolu olevad paisud, ülesvoolu jäävad kompratammid) jms tuleb jätta tähelepanuta, sest

läbipääsu tagamise kohustus tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja see on täitmata. Vastustaja on

ka selgitanud, et teiste rändetõkete kõrvaldamisega tegeletakse.

19. Kaebaja leiab, et talle tuleks teha erand VeeS § 174 lg-st 4 tulenevalt. Nimetatud sätte

kohaselt võib kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist KeA veeloaga leevendada või paisu

omaniku selle kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu. Kohtu

arvates selliseid kaalukaid põhjuseid ei esine. Kaebaja on tähelepanu juhtinud järgnevale.

19.1. Kalapääsu rajamisel hakkavad levima haigused, mis satuvad kasvandusse.

KeA on kohtu arvates põhjendatult tähelepanu juhtinud sellele, et vabalt voolavas jões levivad

nii kalad kui ka haigused ja see on looduse loomulik toimimise viis. Lisaks toimib looduses ka

looduslik valik, näiteks süüakse haige või vigastatud kala teiste röövkalade, lindude või

loomade poolt üsna kiiresti ära, misläbi väheneb ka liigisisene haiguspuhangute tekkimise

võimalus. Kohus nõustub KeA-ga, et looduses jäävad asustustihedused reeglina kordi

madalamaks, kui väga tiheda asustusega kalakasvatustes, kus oht haigustekitajate

plahvatuslikuks kasvuks läbi füüsilise kontakti on märgatavalt suurem. Kaebaja on viidanud

IHN viiruse levimise juhtumile kasvanduses 2018. aastal. KeA märgib, et kuna uuringud ühtegi

haigustekitajaga nakatunud looduslikku kala ei tuvastanud, on tõenäoline, et haigus ei

pärinenud loodusest, vaid kasvandusse toodi sisse nakatunud alusmaterjal. See aga tähendab,

et bioturvalisuse nõuded on kas liiga leebed või ei täidetud neid piisava hoolikusega. Kohus

jagab vastustaja seisukohta, et tulenevalt Euroopa Liidu ja Eesti enda õigusruumist ei ole

mõeldav, et tõkestataks loodusliku jõe haiguste leviku peatamiseks paisudega ning looduslikule

kalade taastootmisele eelistataks eraettevõtte huvi võimalikult kuluefektiivselt kala kasvatada.

Seega ka PTA 23.02.2022 kirjas nr 5-1/1434-1 toodud tõdemus, et „kalapääsude rajamine

suurendab nii olulist mõju omavate riiklike loomataudi-tõrjeprogrammidega hõlmatud

kalataudide kui ka muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid

kulutusi riskiohjamismeetmete rakendamisel“ ei saa kuidagi väärata EL ja Eesti siseriiklikest

õigusaktidest tulenevaid kohustusi tagada kalade rändetõkete kõrvaldamine lõhejõgedel. KeA

ei ole uurimiskohustust täitmata jätnud, vaid on kaebajale kalade haigustega seonduvat piisavalt

selgitanud.

19.2. Kalapääsu rajamisel ei ole võimalik tagada kalakasvanduse veevajadust. KeA on õigesti

selgitanud, et Kunda jões kui lõhejões on keelatud veerežiimi muutmine ning veevähesuse

korral, kui pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk (või kalapääsu rajamise korral

projektikohane vooluhulk kalapääsus) peab kaebaja leidma alternatiivse veehaarde (nt puur-

või salvkaev, allikas).

19.3. Kalapääsu rajamisel hävineb omanäoline forellipopulatsioon Kunda jões Aravuse paisust

ülesvoolu. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus vaidlustada keskkonnaluba avalikes huvides,

st keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtudes. Kohus siiski nõustub vastustajaga, et kaebaja

väited omanäolisest forellipopulatsioonist ei ole põhjendatud ega tõendatud. KeA toob välja, et

omanäolisus ei ole antud juhul märgiline ja kalapääsu rajades või paisu lammutades

forellipopulatsioon mitte ei hävine, vaid rikastub. Üheski Eesti teadlaste poolt läbi viidud

uuringus pole välja toodud Kunda jõe Aravuse paisust ülesvoolu jääva forellipopulatsiooni

eraldi hoidmise vajadust. Vastavaid geneetilisi uuringuid ei ole tehtud ning puuduvad andmed,

et antud lõigus on unikaalne jõeforelli geneetiline populatsioon. On vähetõenäoline, et antud

jões on tekkinud nii suur muudatus geneetikas, kuna jõelõik ei saa olla rohkem eraldatud kui

100 aastat, mis ei tekita veel geneetiliselt nii suuri muudatusi. Kohus peab usutavaks KeA

seisukohta, et eraldatud populatsioonid pigem hääbuvad ning on enam vastuvõtlikud

häiringutele veekogus. Arvestades Kunda jõe suurt kalanduslikku potentsiaali, ei kaalu

väidetavalt geneetiliselt erilise forellipopulatsiooni kaitse ja eraldatuse säilitamine üles lõhe,

jõe- ja meriforelli ning harjuse arvukuse suurenemist.

19.4. Kaebaja toetub ka sellele, et paisutamise näol on tegemist jätkuva tegevusega ‒ Aravuse

kalakasvandus on tegutsenud juba 1960-ndatest aastatest alates. Kaebaja hinnangul piirab LKS

§ 51 lg 1 uute paisude rajamist või olemasolevate paisutustasemete muutmist, kuid mitte

olemasoleva tegevuse jätkamist, st samade füüsikaliste mõjude jätkamist samas ulatuses. Kohus

nõustub KeA-ga, et kaebaja ei saa tegevuse jätkuvusele tugineda, sest kaebaja ei ole enne

vaidlusaluse veeloa taotlemist Aravuse kalakasvanduses tegutsenud. Varasem vee

erikasutusluba nr L.VV/320565 oli väljastatud Viru Salmo AS-le. Nimetatud vee erikasutusluba

kehtis perioodil 13.07.2011-13.07.2016. Kaebajale ei saanud tekkida õiguspärast ootust jätkata

vee paisutamist ilma kalapääsu rajamata. Juba vee erikasutusloas nr L.VV/320565 oli kirjas, et

kalastiku rännete tagamiseks Aravuse paisul tuleb tagada kalade läbipääs nii üles- kui ka

allavoolu hiljemalt 2013. a 1. jaanuariks. Kaebaja pidi rendilepingut sõlmides olema teadlik

paisutamisega seonduvatest tingimustest ja pidi end kurssi viima ka õigusaktide nõuetega.

Rendileping (dtl 32-36) võimaldas kaebajal leping ennetähtaegsel üles öelda kuni 25.08.2020,

kui Aravuse kasvanduses rajatakse kalatrepp, mille tulemusena vesi kulub kalatrepi käitamisele

ja vett ei jagu kala kasvatamiseks. Kaebaja pidi seega arvestama tagajärgedega, mis veeloa

taotlemisega kaasnevad, sh kalade läbipääsu tagamise kohustusega.

19.5. Seetõttu tuleb ka tähelepanuta jätta kaebaja väited, mis seonduvad kaebaja majandusliku

olukorraga. Kaebaja ei saanud olla teadmatuses kalade läbipääsu tagamise nõude vajalikkusest

Aravuse paisul ning eeldada, et keskkonnakaitselist nõuet temale ei rakendata. Kaebaja on

teadlikult võtnud äririski ning ei saa eeldada keskkonnanõuete täitmata jätmist. Kaebaja

olukord ei ole ilma asjaolusid lähemalt uurimata ülekantav teistele vee erikasutajatele, nt OÜ

Hellenurme Veski kaasus (kaebaja on viidanud Õiguskantsleri 01.12.2015 ettepanekule nr 6-

1/150972/1505349, vt kaebuse lisa 5). Erisused seisnevad nii muinsuskaitselistes piirangutes,

hüdroenergia tootmises kui ka kalapääsu rajamise objektiivses võimalikkuses (mõeldud ei ole

rahalist kulu). Aravuse pais ei ole kuulturimälestis. Paisutamisel ei toimu ka hüdroenergia

tootmist. Kalapääsu rajamine ei ole ka looduslike tingimuste tõttu võimatu. Kalapääsu rajamise

ettevalmistustöödega on juba alustatud (valminud on eelprojekt).

19.6. Seega ei nähtu kohtule, et esineksid kaalukad põhjused VeeS § 174 lg 4 mõttes, mis

annaksid kaebajale õiguse nõuda kaladele läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest vabastamist

või kohustuse leevendamist. KeA ei pea ega saagi tagada vajaliku rahastamise olemasolu, kuna

vastavate taotluste esitamine jääb taotleja ülesandeks. Kohtu arvates ei ole KeA-l võimalik

lükata nõuete täitmist veelgi kaugemasse tulevikku, kuna õigusaktides ettenähtud tähtajad on

niigi juba ületatud. KeA ei oleks seega saanud kaebaja finantsilist olukorda arvestades teha

teistsugust otsust. Kui kaladele läbipääsu rajamine on kaebajale ülejõukäiv, ei muuda ka selle

kohustuse täitmise tähtaja mõningane edasilükkamine seda asjaolu.

20. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)