2-21-18474/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 22.09.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18474

Kohtuasi

Y avaldus lapse väljaandmiseks, ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks

lapse viibimiskoha määramise ja hariduse küsimustes

ning lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks

X

avaldus

lapse

elukoha

määramise

osas

ainuhooldusõiguse

emale

üleandmiseks

ja

alternatiivselt

vanemate

ühise

hooldusõiguse

taastamiseks ja koolivaliku suhtes ainuotsustusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja liik

Harju Maakohtu 13.03.2022 määrus

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Menetluse liik

Avaldaja

/

puudutatud

isik

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Marina

Smirnova

Puudutatud

isik

/

avaldaja

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Raivo

Salumäe

Puudutatud isik 3 C (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson

Puudutatud isik 4 Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja AB

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 29.03.2022 taotlus tõendite kogumiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 13.03.2022 määrus muutmata.

2-21-18474

3. Täiendada Harju Maakohtu 13.03.2022 määrust ning tühistada Harju Maakohtu

01.02.2022 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega anti Y-le

ainuotsustusõigus (perekonnaseaduse § 137 lg 1 tähenduses) lapse C viibimiskoha

(sh elukoha) määramise ja hariduse osas.

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta

Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y (avaldaja, isa) esitas Harju Maakohtule 24.11.2021 avalduse ja 01.02.2022 selle

täpsustuse, milles palub kohustada X (ema) C (laps) üleandmiseks isale, vanemate ühise

hooldusõiguse osalist lõpetamist ja isale ainuhooldusõiguse üleandmist lapse viibimiskoha

määramise ja hariduse osas ning suhtlemiskorra kindlaksmääramist, mille kohaselt kohtuks laps

emaga kahel korral kuus üle nädala pühapäeval kell 13–17 avalikus kohas.

2. Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt sündis vanemate kooselust XX.XX.XXXX laps.

Vanemate kooselu lõppes 2014. a aprillis, pärast seda on laps elanud isa juures. Emalt on välja

mõistetud elatis 27.10.2014 tagaseljaotsusega. Otsus on sundtäitmisel. Ema ei ole osalenud

lapse ülalpidamisel ja kasvatamisel ega ole näidanud lapse vastu üles huvi. Ema on lapsega

suhelnud maksimaalselt neli korda aastas. Mõnikord ei ole laps kohtunud ega suhelnud emaga

ka poole aasta vältel. Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-58048 lõpetati

vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anti lapse elukoha määramise küsimuses

ainuhooldusõigus isale. Ema veenis 14.10.2021 last enda juurde elama minema. Laps nõustus

emaga ja läks tema juurde elama. Ema võttis lapse enda juurde elama seetõttu, et vältida elatise

maksmist ja vähendada elatise võlgnevust. Lapse ema rikub isa ainuhooldusõigust elukoha

määramise küsimuses. Isa soovib tütre tagastamist oma koju. Ema ei taga lapsele turvalist ja

stabiilset elukeskkonda, samuti puuduvad emal vajalikud oskused laste kasvatamiseks. Ema

sissetulek on 322 eurot kuus (pärast mahaarvamisi täitemenetluses), mis ei anna emale

võimalust tagada lapsele piisav elatustase. Ema juures viibimise ajal puudusid lapsel sobivad

elutingimused (laps magas madratsil) ning lapse eest ei hoolitsetud kohaselt. Hariduse osas

ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud, sest ema ei toeta lapse huvi spordi vastu ning

takistab lapsel spordiga tegeleda. Samuti ei ole ema näidanud üles huvi lapse õppimise vastu.

On alust karta, et ema soovib lapse kooli vahetada, et laps käiks koolis ema kodu lähedal. Isa

hinnangul ei ole lapse koolivahetus mõistlik ega lapse huvides.

2-21-18474

3. Lapse ema ei nõustunud isa avaldusega ning palus jätta selle rahuldamata. Ema esitas

15.12.2021 avalduse, milles taotles emale ainuhooldusõiguse andmist lapse elukoha ja kooli

valiku otsustamisel või alternatiivselt vanemate ühise hooldusõiguse taastamist. Samuti palus

ema määrata isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaks selliselt, nagu isa on seda taotlenud lapse ja

ema suhtes. Kui kohus ei määra emale ainuhooldusõigust, palus ema suhtlemiskorra

kindlaksmääramist selliselt, et laps oleks vaheldumisi kahe nädala kaupa ema ja isa juures.

Menetluskulud palus ema jätta isa kanda.

4. Ema avalduse kohaselt on varasema hooldusõiguse lahendi tegemise aluseks olevad

asjaolud muutunud. Ema juures on lapsel head elutingimused. Ema saab lapsele võimaldada

eraldi toa, koolitööde tegemiseks arvuti ning turvalise elukeskkonna. Emal ei ole probleeme

lapse ülalpidamisega, elatise võlgnevuse saab ema tasuda või tasaarvestada. Tõele ei vasta see,

et ema veenis last enda juurde elama tulema ega osalenud varasemalt lapse kasvatamisel. Laps

tuli 14.10.2021 ise ema juurde oma kooliasjade ja riietega ning ütles, et ei taha enam isa juures

elada. Lapse sõnul on isa iga päev purjus. Isa mõjub lapsele kahjulikult. Samuti kahjustab isa

lapse suhet emaga. Ema hoolib lapsest ega soovi last enda juurde üksnes elatise pärast. Lapsega

ema telefonitsi suhelda ei saa, kuna isa on lapse telefoninumbri ära muutnud. Samuti ei

võimalda isa enda telefoniga lapsel emaga suhelda.

5. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (Lasnamäe LOV) toetas isa avalduse

rahuldamist. Pere on lastekaitse spetsialisti järelevalve all alates 2014. aastast. Ema kohtus kogu

selle aja jooksul lapsega väga harva – kord poole aasta jooksul või kord kolme kuu jooksul.

Ema muutus aktiivseks 2019. aastal. Lastekaitse vanemspetsialisti vastuvõtul avaldas ema soovi

taastada oma hooldusõigus lapse suhtes ning soovis, et laps elaks tema juures vaatamata sellele,

et tal puudus püsiv elukoht, töökoht ja sissetulek, samuti esines tal terviseprobleeme. Aastatel

2020–2021 hakkas lastekaitse vanemspetsialistile korduvalt helistama ema elukaaslane Q, kes

nõudis, et laps elaks koos nendega. 15.10.2021 võttis lastekaitse vanemspetsialistiga ühendust

lapse isa, kes oli väga mures, kuna laps ei ööbinud kodus. Laps läks 14.10.2021 ema juurde,

kuid ei tulnud tagasi. Laps ei vastanud telefonile ega läinud järgmisel päeval kooli. Lastekaitse

vanemspetsialist võttis ühendust emaga, kes teavitas, et laps jääb nüüd elama ema juurde.

30.11.2021 teatas isa, et läks lapsele kooli järele ja laps on nüüd tema juures.

6. 10.12.2021 kodukülastusel rääkis laps, et suhtles emaga enne 2021. a oktoobrit väga harva.

Ema tuli kooli lähedal asuva bussipeatuse juurde ning ütles lapsele, et ta peab minema koos

temaga. Ema korteris ei lubatud ema lapsel isaga suhelda. Ema elukaaslane rääkis halvasti isa

kohta, mis lapsele ei meeldinud. Laps kartis ema elukaaslast. Oma koduks peab laps isa korterit.

Laps ütles, et soovib elada isaga. Emaga soovib laps suhelda telefoni teel ning ta on nõus kord

nädalas minema emaga jalutama või kohvikusse, kuid ainult mitte ema elukohta. Seal laps olla

ei soovi.

7. Lapse esindaja leidis 05.01.2022 seisukohas, et lapse huvides on see, et vanemad

saavutaksid kokkuleppe lapse elu puudutavates olulistes küsimustes. Esindajaga 10.12.2021

kohtudes rääkis laps, et elab viimased aastad koos isaga, kellega on hea läbisaamine. Emaga

suhtles laps harva, kuna ema ise ei võtnud lapsega kuigi tihti kontakti. 2021. a oktoobris tegi

ema lapsele ettepaneku, et laps peaks elama ema juures. Kuna ema oli lapse elukoha vahetuse

osas nõudlik ja soovis, et laps paneb kohe asjad kokku ja läheb ema juurde, siis laps nõustus

sellega. Laps sai isaga rääkida ema või ema elukaaslase juuresolekul. Laps ei kinnitanud, et

teda oleks ema juures viibides väärkoheldud. Ema raseeris lapse intiimpiirkonda ja ostis lapsele

täiskasvanutele mõeldud pesu, mis lapse arvates ei olnud talle sobiv. Ema juures elavad ema

elukaaslase täisealine poeg, kes tööl ei käi ja kes valdavalt mängib kodus arvutimänge. Ema

elukaaslast laps pelgab. Laps avaldas esindajale, et tema kodu on isa kodu ja ta soovib elada isa

juures. Isa juurde tagasi sai ta seetõttu, et isa tuli talle järele ja palus tal koju tulla. Emaga

2-21-18474

suhtleks laps meeleldi nädalavahetustel, kuid elada soovib isaga. Isa kodus on lapsel oma

kirjutuslaud, voodi, arvuti ja muu vajalik.

8. Harju Maakohtus 20.01.2022 toimunud kohtuistungil loobus isa lapse üleandmise nõudest.

9. Maakohtus 27.01.2022 toimunud ärakuulamisel selgitas laps, et on ema peale pahane, et

ema tuli ja võttis ta enda juurde. Sellepärast ei taha ta praegu emaga suhelda. Ema lapsele

helistada ei saa, kuna tema telefoninumber on vahetunud. Lapsel endal ei ole ema numbrit

salvestatud, aga kui ta tahab emaga vestelda, siis ta saab seda küsida. Kui laps viibis ema juures,

siis ema ei tahtnud, et ta isaga suhtleks ning keelas teda. Laps suhtles sellegipoolest isaga

telefoni teel, kui oli üksinda kodus või õues. Ema elukaaslane ei tahtnud, et ta isaga suhtleks.

Küsimuse peale, kas laps kardab oma ema ja tema elukaaslast, vastas laps, et ta on pigem

pahane nende peale, et nad tema kooli tahtsid vahetada. Kui kohus peab konkreetse suhtluskorra

määrama, siis võiks lapse arvates olla kohtumised emaga üks päev kolme kuu jooksul. See

võiks olla laupäevane päev ja laps ise teatab ette emale, millal ta tuleb. Laps ei soovi ema juures

esialgu ööbida. Tema kodu on isa juures ja Lasnamäel tunneb ta ennast hästi.

10. 01.02.2022 määrusega rahuldas Harju Maakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja esialgse õiguskaitse taotluse ja andis lapse isale menetluse ajaks ainuotsustusõiguse

lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse osas.

11. 01.02.2022 esitatud menetlusdokumendis avaldas isa, et ei nõustu ühegi ema avalduses

esitatud väite ega nõudega. Põhjendamatu on ema nõue määrata suhtluskord selliselt, et laps

oleks vaheldumisi kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures. Laps, olles elanud emaga

poolteist kuud, oli emas pettunud. Laps ei soovi emaga elada ega temaga suhelda, mistõttu tuleb

lapse huvides jätta ema avaldus rahuldamata.

12. 11.02.2022 esitatud menetlusdokumendis ei toetanud Lasnamäe LOV ema avaldust,

märkides, et kõigi nende aastate jooksul ei ole ema näidanud üles huvi lapse elamise ja õppimise

vastu. Kõik otsused seoses lapse elukorralduse ja haridusega võttis vastu isa. Lapsele on isa

juures tagatud stabiilne elukorraldus, laps on terve oma elu elanud Lasnamäel ning on sellega

harjunud. Ema ja tütre suhtlemine peab toimuma järk-järgult, et nende vahel tekiks side ja

usaldus. Esialgu võiksid ema ja tütre kohtumised aset leida ilma ööbimisteta, seejärel võib

kaaluda külastusi koos ööbimistega.

13. 11.02.2022 seisukohas leidis ema, et isa poolt taotletud suhtluskord ei ole lapse huvides

ning on õigusvastane. Isa püüab last emast võõrandada. Lisaks märkis ema, et vanemate kooselu

lõppes seetõttu, et lapse isa peksis ja alandas ema ning isa on selle eest ka karistatud. Ema pidi

kaitsma oma teist last, keda isa peksis. Kodust lahkumise järgselt võttis emal aastaid, et jalule

saada. Ema annab lapsele isa ülalpidamist, isa ei ole nõustunud mõistliku maksegraafikuga, mis

aitaks emal oma eluga paremini toime tulla.

14. Isa leidis 16.02.2022 seisukohas, et puudusid põhjused, miks ema lapse eest pika aja vältel

ei ole hoolitsenud. Enne praeguse vaidluse tekkimist ei ole ema kordagi avaldanud soovi võtta

laps enda juurde elama. Tõele ei vasta väide, et ema lahkus kodust tulenevalt vajadusest kaitsta

oma poega – ta ei ole poega ise kasvatanud ning kohtus pojaga harva. Kui laps elas juba isa

juures, oli emal uus perekond, sündis tütar ning emal puudus aeg ja huvi osaleda lapse

kasvatamises. Väited isa poolt vägivalla kasutamise kohta ema suhtes ei ole tõsiseltvõetavad,

arvestades, et ema pidas võimalikuks jätta laps väidetavalt vägivaldse isa kasvatada. Isa ei ole

teinud mingeid takistusi lapse emaga suhtlemisel.

15. Lapsele määratud esindaja toetas 21.02.2022 seisukohas isa avalduse rahuldamist ja oli

jätkuvalt veendunud, et lapse tahe on suunatud sellele, et jääda elama isa juurde ja õppida oma

senises koolis. Laps avaldas selgelt, millises mahus soovib ta emaga suhelda. Laps oskab oma

2-21-18474

seisukohti ja soove arukalt põhjendada. Lapse ja ema suhtluskorra määramisel tuleks lähtuda

lapse poolt avaldatust.

16. Ema täpsustas 08.03.2022 seisukohas, et tal takistas lapse eest hoolitsemist osaliselt see, et

YY.YY.YYYY sündis tütar, kelle eest hoolitsemisele pidi ema keskenduma lapse raske puude

tõttu. Laps suri XX.XX.XXXX ning ema elas seda raskelt üle. Isa kasutas olukorda ära, et saada

laps enda kontrolli alla. Isa takistab ema ja lapse omavahelist suhtlust. Ema soovib ka, et

viivitamatult oleks tagatud ema õigus suhelda lapsega kõigil nädalavahetustel soovitavalt reede

õhtul kella kuuest kuni pühapäeva õhtul kella kuueni.

Maakohtu 13.03.2022 määrus

17. Harju Maakohus rahuldas 13.03.2022 määrusega isa avalduse osaliselt ja jättis ema

avalduse rahuldamata. Kohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt,

andis isale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning määras, et isal on

selles osas lapse esindusõigus kohtumääruse alusel. Samuti määras kohus kindlaks

suhtlemiskorra, mille järgi kohtub ema lapsega igal paarisnädala nädalavahetusel pühapäeval

kell 13–17 väljaspool ema kodu, välja arvatud juhul, kui laps on enne kohtumist avaldanud

nõusolekut, et kohtumine toimub ema kodus. Kohus määras, et ema võib suhelda lapsega ka

telefoni teel, juhul kui laps seda ise vajalikuks ja võimalikuks peab. Kohus võttis vastu isa

loobumise lapse väljaandmise nõudest ning lõpetas selles nõudes menetluse. Ema esialgse

õiguskaitse kohaldamise taotluse jättis kohus rahuldamata. Lapse esindamise kulud jättis kohus

Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

18. Vanemate vahel puudub vaidlus selles, et last puudutavaid otsuseid ei ole vanematel

võimalik halbade suhete ja puuduliku suhtluse tõttu teha koos ja rahumeelselt. Vanemate

omavahelise suhtluse konfliktsust on kinnitanud nii vanemad, laps kui ka eestkosteasutus,

samuti oli selles võimalik veenduda kohtus ärakuulamisel. Vanemate vahel on aktiivne vaidlus

selles, kumma vanema juures peaks laps edaspidi elama. Konkreetsetes küsimustes on juba

esinenud ületamatud vastuolud, mis on takistanud lapse elu korraldamist (vaatamata sellele, et

ainuhooldusõigus elukoha määramise osas on isal). Vanemad elavad alaliselt lahus ning ei

soovi ega suuda hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, seega on täidetud perekonnaseaduse

(PKS) § 137 lg 1 kohased eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ühise

hooldusõiguse jätkamine lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ja sellega kaasnevate

võimalike tulevikus tekkivate vaidluste olemasolu ei ole lapse huvides.

19. Kumbki vanem on teinud teisele etteheiteid lapse viibimiskoha õiguse kasutamise kohta

vastuolus lapse huvidega. Mõlemad vanemad on seega viidanud vaidlusele ka viibimiskoha

määramise küsimuses. Kohtu hinnangul nähtub vanemate seisukohtadest, et vaidlus ei piirdu

ainult lapse elukohaga, vaid ka laiemalt lapse viibimiskohaga. Seetõttu on ühise hooldusõiguse

lõpetamine põhjendatud ka viibimiskoha määramise osas.

20. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jõuda järeldusele, et vanemate vahel on lahendamist

vajav vaidlus lisaks lapse elukohale ka lapse hariduse (sh huvihariduse) üle. Kuigi ema on

taotlenud ainuotsustusõiguse saamist lapse kooli valiku üle, on ema 07.02.2022 kirjas

kinnitanud, et ta ei ole tahtnud lapse kooli vahetada. Ema sõnul väitis hoopis laps, et koolis

kiusatakse teda. Samuti ei ole ema esitanud vastuväiteid lapse treeningute jätkamisele. Ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks hariduse osas ei anna alust ka see, kui üks vanem on seni tundnud

vähe huvi lapse õppetegevuse vastu.

21. Lapse kasvatamiseks on oluliselt suuremat pühendumust üles näidanud isa, kellel on

lapsega ka suurem hingeline seotus. Vaidlus puudub selles, et alates 2014. aastast on last

kasvatanud ja tema eest hoolitsenud isa. Ema on lapsega kohtunud aastas vaid mõned korrad.

Ema selgituste kohaselt jäi laps isa kasvatada seetõttu, et vanemate kooselu ei olnud isa

2-21-18474

vägivaldse käitumise tõttu võimalik. Kohtu hinnangul vähendab ema väidete usaldusväärsust

see, et ema pidas võimalikuks jätta laps elama koos isaga, kes oli ema väidete kohaselt

vägivaldne. Ühestki tõendist ei nähtu, et isa oleks lapse suhtes olnud vägivaldne.

22. Ema on väga pika aja jooksul tundnud lapse vastu huvi minimaalselt, ei ole tema kasvatuses

osalenud ega vabatahtlikult ülalpidamist andnud. Puuduliku huvi tõttu ei saa ka lapse

lähedussuhet emaga hinnata samaväärseks lapse ja isa lähedussuhtega, mis on tulenevalt isa

hoolitsusest tugev. Kui ema poolt hiljuti üles näidatud huvi on püsiv, siis on võimalik luua ema

ja lapse vahel paremad suhted ning sellisel juhul saab suurendada suhtlust vanemate endi

vahelisel kokkuleppel. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et isa takistab ema ja lapse

omavahelist suhtlust.

23. Kui võrrelda vanemate majanduslikku suutlikkust, siis on need isal paremad. Mõlemad

vanemad töötavad. Isa on seni last ülal pidanud, vähese emapoolse toega. Ema kinnitusel läheb

suur osa tema sissetulekust võlgade katteks ning kätte saab ta 327 eurot kuus. See, kui laps

asuks elama ema juurde, ei tähenda, et emal kaoks kohustus tasuda juba olemasolevat

võlgnevust täitemenetluses – võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei saa tasaarvestada

ülalpidamise nõuet. Seega oleks emal ka hooldusõiguse temale andmise korral ikka suured

kohustused ja napp igakuine sissetulek. Isa täitemenetluses maksegraafikuga mittenõustumist

ei saa pidada kiuslikuks käitumiseks, kuna lapsele ülalpidamise andmist ei saa lükata edasi

aega, kui ema majanduslik suutlikkus paraneb. Laps vajab praegu toitu, rõivaid ja peavarju.

24. Hinnates lapse tulevasi elutingimusi kummagi vanema juures, leidis kohus, et isa kodus on

juba praegu lapse huvidele vastav olukord, kuigi lapsel puudub oma tuba. Ema korteris on lapsel

oma tuba, kuid see vajab sanitaarremonti ja sisustamist. Samuti ei saa olla kindel, et sisustus on

üldse juba olemas või vajab see alles pikemas perspektiivis soetamist. Seetõttu ei saa kohus

jõuda järeldusele, et ühe vanema juures oleks lapse elutingimused oluliselt paremad kui teise

vanema juures.

25. Maakohus nõustus ema väitega, et laps on vanuses, kus ta vajab lähedasi suhteid emaga,

kuid samal ajal ei saa leida, et suhted isaga on vähem tähtsad ning et laps peaks seetõttu elama

ema juures. Ema ei ole inimeseks, kes suudaks tagada lapse elus stabiilsuse ja vajalikud

arengutingimused. Ema käitumine ei ole seni olnud lapse huvidest lähtuv. Kuivõrd lapse

elukoha määramise osas on antud hooldusõigus lapse isale, saab pidada kohtumääruse

rikkumiseks ema poolt lapse pooleteise kuu vältel enda juures hoidmist – sisuliselt katset muuta

lapse elukohta. Arvestades ema elukaaslase Q aktiivset sekkumist (lisaks lastekaitsetöötajaga

korduvale ühenduse võtmisele on ta helistanud ka kohtusse, et väljendada oma negatiivset

suhtumist isasse, samuti üritas ta pidevalt dikteerida, kuidas ja millest isa ja laps omavahel

vestelda saavad) võib oletada, et emapoolne huvi ei ole tekkinud mitte ema enda initsiatiivil.

Ema väited alkoholi sagedase kuritarvitamise kohta isa poolt ei ole leidnud kinnitust.

26. Puuduvad PKS § 137 lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad asjaolud.

Laps on avaldanud soovi elada isa juures ning suhelda emaga vahetevahel. Kohtu hinnangul

võimaldab lapse vanus (13 aastat) ja arengutase jõuda järeldusele, et lapse arvamus on

kujunenud iseseisvalt. Laps on piisavalt sotsiaalselt küps selleks, et tema arvamusega arvestada.

Kohtu hinnangul tuleb praeguses olukorras arvestada lapse arvamusega selliselt, et lugeda tema

tahe ka tema huvidega kooskõlas olevaks. Kuna vanemate soov ja võime lapse kasvatamisse

panustada ei ole võrdsed (isa poolt on need eeldused suuremal määral täidetud), tuleb seda enam

arvestada lapse sooviga elada isa juures.

27. Ka suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb arvestada lapse sooviga. Laps on avaldanud

soovi suhelda emaga siis, kui laps ise seda soovib, näiteks kord kolme kuu jooksul. Kohtu

hinnangul ei ole isa taotletud suhtluskord, s.o igal teisel nädalavahetusel nelja tunni vältel lapse

jaoks ülemäära koormav. Lapse seisukohast ei nähtu, et ta välistaks taolise suhtumise ja

2-21-18474

varasemalt (oma esindajaga vesteldes) on ta taolist suhtlust ka võimalikuks pidanud. Isa

taotletud suhtluskord on minimaalselt vajalik ema ja lapse suhte hoidmiseks.

28. Ema taotletud suhtluskord ei oleks täidetav, kuna see koormaks last oluliselt suuremal

määral. Arvestades lapse vanust (13 aastat), ei ole võimalik täita suhtluskorda, millega laps ise

ei nõustu. Eeskätt saab suhtlus vanemaga suureneda selle läbi, et vanem annab omalt poolt

parima, toetamaks lähedussuhte tekkimist. Kuna ema elukohas ei ole suhtlus ilma kõrvaliste

isikute mõjuta tagatud, on kohane, kui kohtumised toimuvad esmalt avalikus kohas. Ema kodus

võiksid kohtumised toimuda alles siis, kui usaldus on taastunud ning laps selleks ise eelnevalt

nõusolekut avaldab.

29. Ema on leidnud, et suhtluskord, mille alusel saab ta suhelda lapsega vahetult vaid igal teisel

nädalavahetusel, on vastuolus lapse huvidega. Ema on aga jätnud tähelepanuta, et selline

suhtlus on oluliselt sagedam, kui paljude aastate vältel toimunud suhtlus. Esitatud tõenditest ei

nähtu, et taolise puuduliku suhtluse oleks tinginud muu asjaolu peale ema vähese huvi.

Loomulikult on tervitatav ema soov senist suhtlust suurendada, kuid see ei tohi toimuda vastu

lapse tahtmist.

30. Ema on 08.03.2022 seisukohas avaldanud soovi, et kohus viivitamatult tagaks ema õiguse

suhelda lapsega kõigil nädalavahetustel, soovitavalt reede õhtul kella kuuest kuni pühapäeva

õhtul kella kuueni. Kohus, tõlgendades seda kui esialgse õiguskaitse taotlust, leidis, et taotlus

ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

31. Menetluskulude jaotuse määramisel juhindus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 172 lg-st 1, jättes lapse esindamise kulud Eesti Vabariigi kanda ja muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus

32. Ema esitas Harju Maakohtu 13.03.2022 määruse peale määruskaebuse, milles palub

tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta isa taotlused rahuldamata ning

rahuldada

ema

taotlused

või

saata

asi

uueks

läbivaatamiseks

maakohtule.

Määruskaebemenetluse kulud palub ema jätta isa kanda.

33. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on praeguses kohtuasjas 2015. aasta kohtulahendi

(s.o 30.01.2015 määruse) tegemise aluseks olnud asjaolud oluliselt muutunud. Sellisteks uuteks

asjaoludeks on lapse 14.10.2021 põgenemine isa juurest ema juurde ja ema pühendunud

tegevus hädas lapse huvide eest seismisel, lapse isa tegevus emaga suhtlemise takistamisel,

lapse eraldi toa võimalus ema juures ja lapse muutunud vanus. Samuti toob ema uute

asjaoludena esile, et 11.03.2022 või 12.03.2022 põgenes laps jälle isa juurest ja leiti järgmisel

päeval sõbranna juurest. Lapse sõnul oli isa taas joonud ja laps ei tahtnud enam isa juures

viibida. 17.03.2022 viidi laps Lasnamäe LOV-i lastekaitse spetsialisti AB juurde, kes soovis

last küsitleda ja kus laps rääkis kõik lõpuks puhtsüdamlikult ja ausalt hinge pealt ära. Muu

hulgas rääkis laps, et isa käskis tal kohtule valetada, et koduaresti tõttu läksid tema hinded

veelgi halvemaks, et isa ei lubanud tal emaga suhelda, et joomise pärast jäi isa töötuks juba

alates jaanuarist ja et juba 01.12.2021 pärast lapse enda juurde tagasi toomist vahetas isa lapse

telefoninumbri ära, blokeerides ühtlasi ema numbri. Ema sai lapsele 27.03.2022 helistades

lapsega rääkida ja laps kinnitas, et tahab elada ema juures.

34. Määruskaebuses esitas ema ka taotluse tõendite kogumiseks, paludes Lasnamäe LOV-ilt

välja nõuda lapse 17.03.2022 selgitus ja kuulata laps uuesti ära, sest laps on nüüd valmis ausalt

rääkima nii varasema kohta kui ka seoses eelpool käsitletud uute asjaoludega.

35. Maakohtu määrus on vastuolus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-159-15 p-s 30 toodud

põhimõttega, et lapse parimates huvides on reeglina vanemate lahuselu korral kaks

hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu lõppemist. Kohus on

2-21-18474

kaalukate põhjenduste ja tegeliku vajaduseta laiendanud isa ainuotsustusõigust lapse hariduse

ja viibimiskoha osas. Ainuotsustusõiguse andmine on äärmuslik vahend, mille puhul jääb laps

ühe vanema meelevalda ja sellisel juhul peaks kohus põhjalikult olukorda selgitama ja kaaluma

lapse elukoha muutmise vajadust, mida kohus teinud ei ole. Samuti leiab ema, et juhul kui

kohus jätab vanema ilma otsustusõigusest (antud juhul valdavas osas), peaks kohus vähemalt

määrama suhtluskorra, mis võimaldaks vanemal ka lahuselu korral hooldusõigust teostada, kuid

kohus on määranud suhtluskorra selliselt, et see ei võimalda hooldusõiguse teostamist vanema

poolt ja võõrandab lapse vanemast.

36. Alternatiivse taotluse (s.o taotlus ühise hooldusõiguse taastamiseks) osas märkis ema, et

kui kohus oleks taastanud vanemate ühise hooldusõiguse, oleks see sundinud lapse isa emaga

arvestama ja võimaldama emal osaleda lapse eest hoolitsemisel, kuid isa vaidles sellele vastu.

Maakohus laiendas sisuliselt isa ainuotsustusõigust, välistades põhjuseta ema hoolitsuse oma

lapse suhtes. Ema hinnagul pidanuks kohus lapse huvisid arvestades määrama elukohavaliku

ainuotsustusõiguse lapse emale, et laps saaks elada ema juures.

Maakohtu 22.04.2022 määrus

37. 22.04.2022 määrusega rahuldas maakohus lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja

21.02.2022, 13.03.2022 ja 18.04.2022 taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määras riigieelarve vahenditest esindajale

tasuna riigi õigusabi eest 1434,60 eurot (sh käibemaks). Tasu hõlmab lapse riigi õigusabi korras

määratud esindaja 18.04.2022 taotluse kohaselt ka tasu, mis seondub lapse osalemisega

määruskaebemenetluses.

Menetluse edasine käik ja menetlusosaliste seisukohad

38. Isa leiab, et maakohtu maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja vastab lapse

huvidele, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

39. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul on maakohtu määrus kooskõlas

lapse huvidega ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

40. Lasnamäe LOV ei toeta ema määruskaebust ning leiab, et vaja on erakorraliselt piirata ema

suhtlusõigust lapsega selliselt, et see toimuks sidevahendite teel ja kontrollitud keskkonnas,

mida reguleerib isa. Pärast maakohtu määruse tegemist toimus Lasnamäe LOV-is lastekaitse

spetsialisti kokkusaamine ema ja lapsega, sest ema väitel soovis laps elada temaga. Laps

kirjutas avalduse, et soovib elada ema juures ja ei taha isaga suhelda. Vestluse ajal oli laps

nähtavalt närviline ja kippus nutma. Laps oli olnud ema juures ja ema poolt tugevasti mõjutatud.

Ema karjus kokkusaamisel ja käitus ebaadekvaatselt ning tahtis last ära viia. Samuti lükkas ja

tõukas ema last korduvalt. Kuna laps ei soovinud seejärel isa juurde minna, suunas Lasnamäe

LOV lapse Tallinna Lilleküla turvakodusse, kus laps oli 17.03–31.03.2022. Seejärel nõustus

laps isa juurde tagasi minema ega soovi nüüd emaga suhelda. 29.03.2022 viis politsei ema

Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodusse. Ema pöördus ise politsei poole abipalvega,

sest ei julgenud koju minna. Elukaaslane oli emaga riielnud. Samuti oli olnud kuri elukaaslase

ema. Ema oli turvakodus ühe öö ning oli rahutu ja murelik. 5.04.2022 andis isa Lasnamäe

LOV-ile teada, et ema sõnul loobub ta lapsest, kui isa loobub elatise nõudest.

41. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS

§ 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

2-21-18474

42. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebus jääb TsMS

§ 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata.

43. Ema on vaidlustanud maakohtu määruse resolutsiooni küll täies ulatuses, kuid

määruskaebuse põhjendavas osas ei ole ema esitanud vastuväiteid sellele, et maakohus jättis

rahuldamata ema avalduse koolivaliku suhtes ainuotsustusõiguse saamiseks. Seetõttu ei käsitle

ringkonnakohus kaebuse väiteid lapse õppetegevuse vastu huvi tundmise ega lapse

õppeedukuse kohta.

(I)

44. Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata ema taotluse tõendite

kogumiseks. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab

selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba

piisavalt tõendeid esitatud (TsMS § 238 lg 1 p 2).

45. Määruskaebuses on ema taotlenud Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas

17.03.2022 lapse antud selgituse väljanõudmist ja lapse uut ärakuulamist kohtu poolt.

Ringkonnakohus leiab, et asjad on esitatud piisavalt tõendeid, millele tuginedes saab kohus

kujundada seisukoha, kas maakohtu määruses vanemate hooldusõiguse ja määratud

suhtluskorra kohta tehtud otsustused on põhjendatud (TsMS § 238 lg 1 p 2). Lapse 17.03.2022

Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas antud selgitus, milles laps avaldab, et soovib

elada emaga, on kajastatud ka Lasnamäe LOV-i 07.04.2022 menetlusdokumendis, ja kohus

saab sellele anda hinnangu.

(II)

46. Ringkonnakohus annab esmalt hinnangu maakohtu määrusele osas, millega maakohus

rahuldas lapse isa avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise

küsimuses ja jättis rahuldamata ema avalduse lapse elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse

saamiseks ning alternatiivselt ühise hooldusõiguse taastamiseks.

47. PKS § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei

soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse

ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisel ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise

hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab

sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest,

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

48. Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-58048 lõpetati osaliselt

vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ja ainuhooldusõigus lapse elukoha määramiseks anti

isale. PKS § 138 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale

kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi

tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutnud, või ühise hooldusõiguse taastamist.

Osundatud sättele ja muutnud asjaoludele tuginedes on ema leidnud, et esinevad alused lapse

elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks või alternatiivselt ühise

hooldusõiguse taastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus lapse viibimiskoha

osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja isale ainuhooldusõiguse määramise kohta

2-21-18474

otsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire. Ema määruskaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu määruse muutmiseks.

49. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tsiviilasjas nr

2-14-58048 Harju Maakohtu 30.01.2015 määruse tegemise aluseks olnud asjaolud on sedavõrd

muutunud, et põhjendatud oleks lapse elukoha määramise osas ainuhooldusõiguse emale

üleandmine või vanemate ühise hooldusõiguse taastamine. Asjaolu, et laps läks ise 14.10.2021

ema töö juurde Pelgulinna Selverisse ja nõustus seejärel ema nõudmisel minema 14.10.2021

ema juurde koju, kus laps elas poolteist kuud, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu

diskretsiooniotsuse muutmiseks. Samuti ei anna selleks alust lapse Lasnamäe LOV-i

sotsiaalhoolekande osakonnas 17.03.2022 avaldatu, et ta soovib elada emaga ja väidetavalt

samasisulise soovi avaldamine emaga 27.03.2022 peetud telefonivestluses. Lasnamäe LOV on

toonud esile, et laps on kergelt mõjutatav (Lasnamäe LOV-i 07.04.2022 menetlusdokument

viimane lõik).

50. Maakohus on asjas esitatud ja kogutud tõenditele tuginedes õigesti teinud vanemate

hooldusõiguse lõpetamise osas lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades põhjendatult lapse

arvamust, kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist

seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisel, samuti lapse tulevasi

elutingimusi. Maakohtu menetluses on laps korduvalt, nii 27.01.2022 ärakuulamisel,

10.12.2021 kodukülastusel kui ka 10.12.2021 kohtumisel riigi õigusabi korras määratud

esindajaga, avaldanud soovi elada koos isaga. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et

maakohtu menetluses oleks laps ütluste andmisel olnud kallutatud. Pigem on kohtul alust

kahelda lapse hiljem (s.o 17.03.2022) Lasnamäe LOV-i sotsiaalhoolekande osakonnas ja

väidetavalt emaga 27.03.2022 peetud telefonivestluses avaldatud emaga elamise soovi

iseseisvas kujunemises. Lasnamäe LOV on 07.04.2022 menetlusdokumendis juhtinud

tähelepanu sellele, et 17.03.2022 vestlusel oli näha, et laps on tugevasti mõjutatud ema poolt ja

räägib seda, mida tal kästakse rääkida. Asjaolu, et laps ei ole maakohtu menetluses avaldatuga

võrreldes muutnud isaga elamise soovi osas meelt, kinnitab ka isa 11.05.2022

menetlusdokumendis avaldatu, et laps ei soovi emaga koos elada ja keeldus 08.05.2022

kohtumisel emaga kaasa minemast. Seega ei saa nõustuda määruskaebuse väitega, et laps

soovib elada koos emaga.

51. Kuigi lapse parimates huvides on reeglina vanemate lahuselu korral kaks

hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu lõppemist, ei tähenda see, et

vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine on igal juhul lapse parimates huvides. Vanemate

tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise üle võivad viidata siiski sellele, et

vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsus (RKTKo) nr 3-2-1-45-11, p 20). Vanemate võrdsuse põhimõttest on

põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad

lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi määrus (RKTKm) nr 2-21-233, p 14). Praegusel juhul on vanemate vahel

ületamatud erimeelsused lapse elukoha ning laiemalt ka lapse viibimiskoha küsimuses ja

vanemate suhted on konfliktsed. Seetõttu ei suuda vanemad last puudutavaid otsuseid teha koos

ja rahumeelselt. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ühise hooldusõiguse jätkamine lapse

viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ning sellega kaasneda võivad vaidlused ei ole lapse

huvides.

52. Seda, et maakohus ei ole kaalutlusõiguse teostamisel eksinud, kinnitavad ka Lasnamäe

LOV-i 07.04.2022 menetlusdokumendis esile toodud uued asjaolud – lapse sattumine Tallinna

Lilleküla turvakodusse ja ema sattumine Tallinna Lastekodu Ema ja Lapse Turvakodusse ning

nendeni viinud sündmused. Ema mõjutas last talle sobival viisil (lapse veenmine, et laps elaks

ema juures ja loobuks suhtlemisest isaga), mis ei ole lapse huvides. Ema on oma käitumisega

2-21-18474

väljendanud, et ei suuda tagada lapsele turvalist ja stabiilset elukeskkonda. Ema kartis ka ise

minna koju oma elukaaslase juurde ja palus abi politseilt, kes viis ema Tallinna Lastekodu Ema

ja Lapse Turvakodusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et ema ei ole vaimselt

piisavalt stabiilne inimene, et last toetada (lapse mõjutamine elukoha valikul enda huvidest

lähtuvalt, lapse tõukamine ja lükkamine).

53. Ringkonnakohus ei piira täiendavalt ema ja lapse suhtlemist sidevahendite teel. Maakohtu

määruse resolutsiooni p-i 5 kohaselt võib ema lapsega suhelda telefoni teel juhul, kui laps seda

ise vajalikuks ja võimalikuks peab. Laps on 13-aastane ja võib vajada emaga suhtlemist ilma,

et isa last kontrolliks. Last häiris varem väga see, kui ema ja tema elukaaslane Q takistasid

(kontrollisid) lapse suhtlust isaga sidevahendite teel. Ringkonnakohus arvestab siinjuures ka

sellega, et vanemate vahelised suhted on keerulised. Välistatud peab olema see, et laps ei saa

emaga vabalt suhelda, kui tal on see soov.

54. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et ema väited, et isa tarvitab sagedasti

alkoholi, ei ole leidnud kinnitust.

55. Ema on soovinud määruskaebuses vaidlustada ka maakohtu 01.02.2022 määrusega esialgse

õiguskaitse korras lapse hariduse osas isale ainuotsustusõiguse andmise. Ringkonnakohus

märgib vastuseks kaebuse sellele väitele, et maakohtu 01.02.2022 määrust, millega kohus andis

esialgse õiguskaitse korras kohtuvaidluse ajaks isale ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha

(sh elukoha) määramise ja hariduse osas, saanuks ema vaidlustada ainult sellele määrusele

määruskaebuse esitamisega. Seda ei ole ema teinud, mille tõttu jõustus maakohtu 01.02.2022

määrus edasi kaebamata 19.02.2022. Praeguse määruskaebemenetluse raames ei ole emal

võimalik vaidlustada maakohtu jõustunud määruses esialgse õiguskaitse korras tehtud

otsustusi. Arvestades, et 13.03.2022 määruses ei ole maakohus pidanud lapse hariduse osas

ühise hooldusõiguse lõpetamist põhjendatuks ning ema ei ole ka taotlenud selles küsimuses

teistsuguse otsustuse tegemist, ei ole kaebuse väited lapse hariduse osas ainuotsustusõiguse

isale andmisest ka määruskaebuse lahendamisel asjassepuutuvad.

56. Vanemale otsustusõiguse andmist (PKS § 119) ei saa samastada vanemate ühise

hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisega

(PKS § 137). Need on alternatiivsed nõuded. Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab

vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse

lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist

hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku

lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137 lg 1)

avalduse eesmärk on üldjuhul aga ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate

hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last

puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse

(vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja 12.02.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Siinsel juhul on isa taotlenud lapse viibimiskoha osas ühise

hooldusõiguse lõpetamist ja endale selles osas ainuhooldusõiguse määramist, ja maakohus on

selle taotluse vaidlustatud määruses ka rahuldanud. Seega on asjakohatud määruskaebuse viited

isale lapse viibimiskoha osas ainuotsustusõiguse andmisest.

(III)

57. Järgnevalt hindab ringkonnakohus suhtlemiskorda puudutavaid määruskaebuse väiteid.

58. Määruskaebuse kohaselt peaks kohus määrama suhtlemiskorra, mis võimaldaks vanemal

ka lahuselu korral hooldusõigust teostada. Maakohus määras aga ema hinnangul sellise

suhtlemiskorra, mis ei võimalda emalt tegelikult hooldusõigust teostada ja võõrandab lapse

emast. Ringkonnakohus märgib, et ema on ekslikult seostanud vanema ja lapse vahel määratava

suhtluskorra vanemate hooldusõiguse ulatuse ja kuuluvusega. Vanema ja lapse suhtluskorra

2-21-18474

kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et lahus elavad ühise hooldusõigusega vanemad

peavad lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi otsustama ühiselt. See kehtib ka ajal,

mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. Suhtluskorra kindlaksmääramine

hooldusõiguse kuuluvust ei mõjuta (vt ka RKTKm nr 2-17-3347, p-d 16 ja 17). Seega ei takista

maakohtu määratud suhtlemiskord ema hooldusõigust neis küsimustes, mille osas vanematel

on lapse suhtes endiselt ühine hooldusõigus. Nõustuda ei saa määruskaebuse etteheitega, justkui

oleks maakohus määrusega välistanud ema hooldusõiguse lapse suhtes.

59. Lapsel on PKS § 143 lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal

vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks

on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega

koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad PKS § 143 lg 21 järgi leppima kokku

lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse

korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda

määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama

seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse

õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda

arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt RKTKm nr 3-2-1-83-11, p 21).

Lastekaitseseaduse § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu

võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse

huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest.

60. Eelneva kohaselt tuleb kohtul vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel teha

kaalutlusotsus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda

kõiki asjaolusid, mis mõjutavad suhtluskorra määramise eesmärke. Kohtul tuleb kaalumisel

arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Kõrgema astme

kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on eksinud

asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme.

61. Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega

kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses seda teinud ning maakohtule

ei saa ette heita diskretsioonipiiride ületamist.

62. Erinevalt määruskaebuses osundatust puudub praegusel juhul ka alus väita, et lapse soov

emaga suhtlemise osas, millega kohus suhtlemiskorra määramisel arvestas, ei ühtiks lapse

huvidega. Ka laps ei ole menetluses avaldanud soovi kohtuda emaga sagedamini kui maakohtu

määratud suhtluskord ette näeb. Määratud suhtluskord, mis näeb varasemaga võrreldes ette

suhtluse oluliselt suuremas ulatuses, tagab ringkonnakohtu hinnangul ema ja lapse isiklike

suhete säilimise ja parandamise. Arvestades, et ema on seni kohtunud lapsega vaid mõned

korrad aastas, ei ole põhjendatud kaebuse väide, et määratud suhtluskord võõrandab lapse

emast. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 lapse ja ema

suhtlemiskorra määramise osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

63. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud

maakohtu määruse muutmata.

(IV)

64. TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui

hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus

lõpetatakse. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt

ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

2-21-18474

abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse

kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.

65. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust ja tühistab maakohtu 01.02.2022 määrusega

kohaldatud esialgse õiguskaitse, millega anti isale ainuotsustusõigus (PKS § 137 lg 1

tähenduses) lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse osas. Tulenevalt maakohtu

lõpplahendi sisust, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik lõpplahendi täitmiseks.

(V)

66. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Ema,

isa ja Lasnamäe LOV kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub

vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud

jäävad Eest Vabariigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas

Harju Maakohus 22.04.2022 määrusega.

67. Ema 31.03.2022 taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks lahendab ringkonnakohus

eraldi määrusega.

68. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu