2-22-6401/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 21. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-6401

Kohtuasi

Arlen invest OÜ hagi Arvila OÜ vastu 27 333 euro

34 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. juuli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Arvila OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Arlen invest OÜ (registrikood 14923748),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Merli Eichler

Kostja Arvila OÜ (registrikood 14092508), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Arvila OÜ 2. septembri 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 14. juuli

2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-6401 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Arvila OÜ kanda. Arlen invest OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-22-6401

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Arlen invest OÜ (hageja, ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik) esitas 29. aprillil

2022 Harju Maakohtule Arvila OÜ (kostja, ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanik)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 27 333 eurot 34 senti. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 6. jaanuaril 2022 täitemenetluses nr 022/2020/5486

läbiviidud enampakkumisel Uuetalu põik 30 asuva kinnisasja (registriosa nr 11623102)

(kinnistu I). Kinnistut I koormasid Renovum OÜ (hüpoteegipidaja) kasuks osahüpoteegid

summaga 40 000 eurot ja 10 000 eurot. Samade hüpoteekidega olid kaaskoormatud ka

Mummesaare kinnistu (registriosa nr 102702) (kinnistu II) ja Kullapõllu kinnistu (registriosa

nr 1401302) (kinnistu III). Renovum OÜ oli 10. mail 2019 jaganud enne täitemenetlust

kinnistuid koormava ühishüpoteegi summaga 50 000 eurot osahüpoteekideks selliselt, et

hüpoteegi jagamise tulemusel tekkis kõigile kinnisasjadele kaks osahüpoteeki – järjekorras

eespool ühishüpoteek summaga 40 000 eurot ja tagapool ühishüpoteek summaga 10 000 eurot.

Täiteasjades nr 022/2020/5486 ja nr 022/2020/5487 toimunud enampakkumistel laekus

hüpoteegiga tagatud nõuete katteks üle 10 000 euro ning ühishüpoteek summaga 10 000 eurot

kustutati kõigilt kinnisasjadelt. Pärast enampakkumisi sai kinnistute I ja II omanikuks kostja.

Kõiki kinnistuid jäi koormama ühishüpoteek summaga 40 000 eurot, mis tagab Renovum OÜ

kohtuotsusest tulenevaid nõudeid. Renovum OÜ esitas 24. jaanuaril 2022 hagejale nõude

tagatisvara arvel 40 000 euro tasumiseks. Hageja tegi hüpoteegipidajale ettepaneku tasuda

13 300 eurot ja kustutada kinnistut I koormav hüpoteek, kuid hüpoteegipidaja ei nõustunud

sellega ja teatas, et esitab täitmisavalduse. Hageja tegi 21. märtsil 2022 kostjale ettepaneku

tasuda ühiselt võlg vastavalt osavõlgnikele langevale proportsioonile, et vältida täitemenetlust

ja kohtuvaidlusi, kuid kostja ei vastanud hagejale. Kostja ja hüpoteegipidaja on seotud isikud,

mistõttu ei oleks olnud keeruline sõlmida kolmepoolset kokkulepet.

Arvestades seda, et kolm kinnisasja olid koormatud 10 000 euro ulatuses ühe ühishüpoteegiga

ja 40 000 eurot ulatuses teise ühishüpoteegiga ning tagasinõude väärtus tuleb üldjuhul määrata

tagatise väärtusest lähtudes, jaguneb kaaskoormatud kinnisasjade omanike vahel vastutus

selliselt, et hageja kanda on ⅓ hüpoteegisummast ja kostja kui kahe kinnisasja omaniku kanda

⅔ hüpoteegisummast.

Hageja tasus enampakkumisel kinnistu I eest 5020 eurot, millest 4000 euro ulatuses tasuti

täitemenetluse kulud ja rahuldati osaliselt hüpoteegipidaja nõue. Lisaks rahuldas hageja

27. aprillil 2022 hüpoteegipidaja nõude 40 000 euro, s.o hüpoteegisumma ulatuses. Kuna

kostjale kuuluvad kinnistud II ja III ning hagejale kuuluv kinnistu I olid hüpoteegipidaja kasuks

kaaskoormatud 10 000 euro ja 40 000 euro suuruste hüpoteekidega ning muid kokkuleppeid

tagatise andjate vahel kohustuse erineva jaotuse kohta ei ole sõlmitud, tuleb lugeda poolte vahel

kohustus jagunenuks selliselt, et sellest ⅓ langeb hagejale ja ⅔ kostjale ning hagejale on nõude

rahuldamisega läinud üle Renovum OÜ 27 333 euro 34 sendi suurune nõue

(666,67+26 666,67).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

2-22-6401

Kostja vastuväidete kohaselt ei saa hagejale tuleneda 10 000 euro suuruse ühishüpoteegiga

koormatud kinnistu omanike vahelistest suhetest nõudeid. Hageja ei saa arvata

enampakkumisel kinnistu I eest tasutud ostuhinda hagejale kuuluva kinnisasja arvel

hüpoteegipidaja nõude katteks. Ühishüpoteek summaga 10 000 eurot sai täitemenetluses

täidetud kinnistu I ja kinnistu II enampakkumisel müükidega ning kinnistu III müüdi muu

nõude täitmiseks.

Hageja lähtub vääralt nõude alusena 40 000 eurost. Hageja tasus täiturile 41 278 eurot ning

täitur tagastab hagejale tõenäoliselt 1247 eurot, kuid see pole kindel. Hageja täidetav nõue ei

võinud koos täitekuludega ületada kinnistut koormanud hüpoteegisummat. Seega sisaldab

täitemenetluses tasutud summa nii võlga kui ka täitekulusid, kuid nende proportsioon ei ole

40 000 euro tasumisel selge. Kaaspantijatelt ei saa nõuda täitekulude hüvitamist.

Hüpoteegipidaja teatas hagejale pärast pikka kirjavahetust täitemenetluse alustamisest

17. märtsil 2022 ja esitas täitmisavalduse 24. märtsil 2022. Hageja oleks saanud täitekulud ära

hoida, kui ta oleks nõude enne täitemenetluse alustamist täitnud. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja sai hageja 21. märtsi 2022. a kirja kätte. Samuti oli kostjal liiga lühike aeg täitemenetluse

ärahoidmiseks. Seega ei ole kostjale antud õigeaegselt võimalust täitekulusid vältida

VÕS § 145 lg 2 tähenduses koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-ga 3.

AÕS § 349 lg 3 järgi sai hagejale üle minna ainult nõue põhivõlgniku, mitte kostja vastu. Kostjal

on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna üksnes kohustus taluda hüpoteegi

realiseerimist täitemenetluses, mitte kohustust tasuda hagejale raha. Kostja vastutus võõra võla

eest piirdus kinnisasjadega, st rahalises väljenduses hüpoteegisummaga, mis omakorda on

piiratud kinnisasja väärtusega. Kostja ei saa vastutada hüpoteegisummast või kinnisasjade

väärtusest suuremas ulatuses. Hageja ei ole nõuet esitades arvestanud kinnisasjade väärtusi ega

nende omavahelist proportsiooni.

Tasudes põhivõlgniku võla, läks hagejale üle nii nõue põhivõlgniku kui ka käendaja vastu.

Hagejal ei ole õigust esitada kostja vastu nõuet, kuna ta ei ole esitanud tagasinõuet põhivõlgniku

ega käendaja vastu.

Hageja soovib kostja arvel rikastuda, sest ta ostis kinnistu I enampakkumisel hinnaga, mis oli

hüpoteegisumma võrra madalam.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 14. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 26 666 eurot 67 sendi. Menetluskulud jättis maakohus 97,56% ulatuses kostja ja

2,44% ulatuses hageja kanda ega määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

10. mail 2019 jagati kinnistuid I, II ja III koormav ühishüpoteek summaga 50 000 eurot

osahüpoteekideks selliselt, et edaspidi koormas kõiki kinnistuid esimese järjekoha

ühishüpoteek summaga 40 000 eurot ja kinnistuid I ja II teise järjekoha ühishüpoteek

summaga 10 000 eurot;

-

hageja omandas 6. jaanuaril 2022 täiteasjas nr 022/2020/5486 läbiviidud

enampakkumisel kinnistu I, tasudes kinnistu eest 5020 eurot, mille arvel tasuti

4000 euro ulatuses täitemenetluse kulud ja 1020 eurot kanti kolmandast isikust

sissenõudjale;

2-22-6401

-

kostja sai pärast täiteasjades nr 022/2020/5486 ja nr 022/2020/5487 toimunud

enampakkumisi 9. detsembril 2021 kinnistu II omanikuks, tasudes 6000 eurot

(5308 eurot 66 senti läks hüpoteegipidaja nõude katteks), ja 8. märtsil 2022 kinnistu III

omanikuks, tasudes 3000 eurot;

-

kõigilt kinnistutelt on tänaseks hüpoteek summaga 10 000 eurot kustutatud; kinnistuid

jäi koormama 40 000 euro suurune ühishüpoteek, mis tagab Renovum OÜ nõudeid, mis

tulenevad Harju Maakohtu 8. juuli 2021. a otsusest tsiviilasjas nr 2-20-14905;

-

Renovum OÜ nõudis 24. jaanuaril 2022 hagejalt 40 000 eurot tasumist;

-

hageja tegi 11. märtsil 2022 hüpoteegipidajale päringu täitemenetluses laekunud

vahendite täpsustamiseks ja omapoolse ettepaneku nõude rahuldamiseks vastavalt

hagejale kui osavõlgnikule langevale osale, kuid Renovum OÜ keeldus sellest;

-

hageja tegi 21. märtsil 2022 kostjale ettepaneku võla ühiseks tasumiseks vastavalt

osavõlgnikele langevatele osadele, kuid kostja ei vastanud hageja ettepanekule;

-

Renovum OÜ esitas 24. märtsil 2022 hageja vastu täitmisavalduse, mille kohaselt on

võla tasumata jääk 45 725 eurot;

-

hageja tasus 27. aprillil 2022 Renovum OÜ algatatud täiteasja nr 022/2022/2150 raames

41 278 eurot, kohtutäitur on tagastanud hagejale 1278 eurot;

-

põhivõlgnik ega käendaja ei ole hageja nõuet mistahes osas rahuldanud.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue 666 eurot 67 sendi saamiseks jätta

rahuldamata, sest täitemenetluses enampakkumisel kinnisasja ostuhinna tasumist ei saa pidada

põhivõlgniku võla tasumiseks kolmanda isiku poolt.

3.3. Hageja nõue 26 666 eurot 67 sendi saamiseks tuleb rahuldada, sest hageja tasus 27. aprillil

2022 Renovum OÜ-le 40 000 eurot, kuigi pidanuks kinnistute omanike osavastutusest

tulenevalt tasuma üksnes 1/3 sellest.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kui panditud kinnisasja mittevõlgnikust omanik on tasunud

ühishüpoteegiga tagatud võla. AÕS § 359 lg 1 järgi vastutab ühe hüpoteegiga mitme kinnisasja

koormamise korral iga kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest. Siiski on Riigikohus

tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16 leidnud, et VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel

üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud

nõude täitmine. VÕS § 69 kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud

tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad

(sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles

osas solidaarvõlgnikega (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 19).

Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus (Riigikohtu 8. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-128-10, p 10). VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes

seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Tagasinõude

väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise

väärtusest lähtudes (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20).

Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kui võlga, mille kinnisasja omanik tasus, on taganud

mitu isikut (pandiga või käendajana), kohaldatakse VÕS § 69 lg 7 järgi vastavalt VÕS § 69

lg-tes 1–6 sätestatut (Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 615, p 3.2.5 ja

lk 707, p 3.3.2.b).

Kui võlgnikuks mitteolev kaaskoormatud kinnisasja omanik tasub ühishüpoteegiga tagatud

kohustuse hüpoteegisumma ulatuses, tekib tal seaduse alusel võlasuhe nii teiste kaaskoormatud

kinnisasjade omanikega kui ka võlgnikuga. Võlgnevuse tasunud isikul on vabadus valida, kas

ta pöördub tagasinõudega otse võlgniku vastu või pöördub esmalt osavastutusest tulenevalt

kaaspantijate vastu. Olukorras, kus kostja hagejale käesolevas asjas väljamõistetud rahasumma

2-22-6401

tasub, läheb talle samas ulatuses üle nõue võlgniku vastu. Seega pärast käesolevast otsusest

tulenevate kohustuste täitmist on hagejal võlgniku vastu tagasinõue 13 333 eurot 33 senti ning

kostjal 26 666 eurot 67 senti.

Kostja täitekulusid puudutavad vastuväited on alusetud. AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga

mh tagatud ka täitekulud ning hageja on hüpoteegisummat oluliselt ületava nõude

hüpoteegisumma ulatuses tasunud. Hageja vastutus piirdub hüpoteegisummaga, mistõttu ei ole

vaja selgitada, milliste nõuete katteks hageja poolt tasutud summa arvati.

3.4. Kuna kohus rahuldab hagi 97,56% ulatuses, tuleb menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi jätta vastavas ulatuses kostja kanda ning 2,44% ulatuses

hageja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast

tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rahuldas maakohus ekslikult hageja rahalise nõude

kostja vastu, kuigi hagejal saab olla kostja vastu üksnes kinnisasju koormama jäänud

hüpoteekide realiseerimise nõue, sest kostjal on üksnes asjaõiguslik kohustus taluda kinnistuid

koormavate ühishüpoteekide realiseerimist. Kostja vastu ei saa rahuldada rahalist nõuet muu

vara kui koormatud kinnisasjade arvel.

4.2. Maakohus lahendas hagi valesti ja kohaldas vääralt VÕS § 69, kui juhindus kaaspantijate

vahel vastutust jagades kaaskoormatud kinnisasjade arvust (jagas vastutuse ⅓:⅔), mitte

kinnistute väärtusest. Kostja kanda oleks pidanud jääma vastav proportsionaalne osa tasutud

summast. Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, milline on kinnisasjade väärtuse suhe, ei

ole ta tõendanud nõude suurust ega seda piisavalt põhistanud, mistõttu ei võinud kohus sellist

nõuet rahuldada.

4.3. Maakohus asus vääralt seisukohale, et võla tasunud isikul on õigus valida, kas pöörduda

nõudega põhivõlgniku või kaaspantijate vastu. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu

kostja käsitusega, et nõue oleks tulnud esmalt maksma panna põhivõlgniku ja käendaja vastu.

Seejuures peaks ka käendaja vastutus vähendama kostja vastutuse osa. Menetlusökonoomia

põhimõtet arvestades ei ole põhjendatud, et hageja pöördub oma nõudega esmalt kaaspantija

vastu.

4.4. Maakohus jättis välja selgitamata, millises ulatuses sisaldas tasutud summa võlga ja

millises ulatuses täitekulusid, ega võinud ebaselget nõuet rahuldada. Kostja ei pea AÕS § 349

lg 3 ja VÕS § 145 lg 2 järgi hüvitama täitekulusid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

2-22-6401

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

7. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja

palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada, on kostja apellatsioonkaebuse

põhjenduses märkinud, et maakohus jättis õigesti hagi 666 euro 67 sendi ulatuses rahuldamata.

Arvestades kostja seisukohta ning seda, et kostjal ei saa olla huvi vaidlustada maakohtu

otsustust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, lähtub kolleegium sellest, et kostja

vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude 26 666 euro

67 sendi saamiseks.

8. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuses sisalduvad õiguslikud väited ja

käsitused alust apellatsioonkaebust rahuldada. Asjaolude tuvastamist ei ole kostja vaidlustanud.

8.1. Kostja leiab ekslikult, et hagejal on tema vastu üksnes asjaõiguslik hüpoteegi realiseerimise

nõue, ega saa olla võlaõiguslikku, s.o rahalist nõuet.

Iseenesest on õige kostja arusaam, et tema vastutus piirdub talle kuuluvate kinnisasjadega ja

neile seatud ühishüpoteegi summaga. AÕS § 325 lg 1 järgi võib kinnisasja koormata

hüpoteegiga selliselt, et isikul, kelle kasuks on hüpoteek seatud (hüpoteegipidaja), on õigus

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Seejuures võib AÕS § 359

lg 1 I lause järgi koormata ühe hüpoteegiga mitut kinnisasja (ühishüpoteek). Sellisel juhul

vastutab iga kinnisasi AÕS § 359 lg 1 II lause järgi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest ning

hüpoteegipidajal on AÕS § 360 lg 1 järgi õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga

ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel.

Arvestades seda, et praegusel juhul on kostjale kuuluvad kinnistu II ja kinnistu III koormatud

40 000 euro suuruse summa ulatuses ühishüpoteegiga, oli hüpoteegipidajal iseenesest õigus

rahuldada oma nõue kostjale kuuluvate kinnisasjade arvel 40 000 euro ulatuses.

Hüpoteegipidaja ei ole aga nõudnud kostjalt hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas hüpoteegipidaja 40 000 euro ulatuses hüpoteegiga

tagatud nõude hageja kui kaaskoormatud kinnistu I omaniku vastu, kes ka selle nõude

hüpoteegisumma ulatuses tema vastu alustatud täitemenetluse raames kogu ulatuses täitis.

Olukorras, kus hageja täitis ühishüpoteegiga tagatud nõude, läks hagejale VÕS § 173 lg 3 ning

§ 69 lg 2 alusel koosmõjus lg-ga 7 üle võlausaldaja (hüpoteegipidaja) nõue teiste

kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu, v.a talle endale langevas osas. Sellest tulenevalt

oli hagejal õigus nõuda kostjalt kui kaaskoormatud kinnisasjade omanikult kostjale langevas

osas põhivõlgniku võla tasumist endale, st hageja sai esitada kostja vastu rahalise nõude. Sellist

nõuet on tunnustanud ka Riigikohus (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-91-16, p 13).

2-22-6401

Eeltoodut ei muuda asjaolu, et olukorras, kus hageja täitis ühishüpoteegiga tagatud nõude ja tal

oli VÕS § 69 lg-te 2 ja 7 järgi tagasinõudeõigus teiste kaaskoormatud kinnisasjade omanike

vastu, oli hagejal VÕS § 167 lg 1 ja AÕS § 361 lg 2 järgi iseenesest õigus nõuda hüvitise

ulatuses kostjale kuuluvaid kinnisasju koormavate ühishüpoteekide enda nimele kandmist ning

seejärel nende arvel oma nõude rahuldamist. Kuigi hagejal oli õigus nõuda kostja kinnisasju

koormavate hüpoteekide (s.o põhivõlgniku kohustust tagavate tagatiste) vastavas ulatuses enda

nimele kandmist, ei tähenda see seda, et hageja ei võinud panna maksma talle VÕS § 69 lg-st 2

koosmõjus lg-ga 7 tulenevat rahalist tagasinõuet.

8.2. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, kuidas peab tema

hinnangul kaaskoormatud kinnisasjade omanike vahel vastutus jagunema.

Kostja viitab õigesti sellele, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleks tagasinõude väärtus (iga

tagatise andja kanda jääv osa) määrata üldjuhul tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes

(Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20). Hüpoteegi puhul saab

tagatise väärtuseks pidada üldjuhul hüpoteegisummat ning üksnes nende asjaõiguslike tagatiste

puhul, mille maksimumsummat ei ole kokku lepitud, tuleks väärtus üldjuhul määrata

tagatisvara väärtuse alusel (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016. § 69

kommentaar, p 4.7.3). Arvestades ülaltoodut ning seda, et praegusel juhul olid hagejale ja

kostjale kuuluvad kinnisasjad koormatud ühishüpoteegiga, mille hüpoteegisumma oli kõigi

kinnisasjade puhul 40 000 eurot, sai maakohus lugeda iga tagatise väärtuseks 40 000 eurot ning

sellest tulenevalt jaotada tagatise andjate vahel vastutuse võrdsetes osades.

Iseenesest on õige kostja arusaam, et tema vastutus peaks piirduma hüpoteegisummaga ning

arvestada tuleb ka talle kuuluvate hüpoteegiga koormatud kinnisasjade väärtust, kuid kostja ei

ole toonud esile, et tema kinnisasjade väärtus oleks väiksem kui hüpoteegisumma või temalt

kohtumenetluses nõutav summa.

8.3. Ekslik on kostja arusaam, et ühishüpoteegiga tagatud nõude täitnud kinnisasja omanikul

on õigus nõuda teistelt kaaskoormatud kinnisasjade omanikelt võla tasumist üksnes juhul, kui

ta ei saa nõuda selle tasumist põhivõlgnikult või teistelt tagatise andjatelt.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et võla tasunud kaaskoormatud kinnisasja omanikul on

õigus valida, kelle vastu ta nõude esitab. Seadusest ei tulene, et kohustuse täitnud hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanik peaks enne kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu nõude

esitamist esitama nõude põhivõlgniku või teiste tagatise andjate vastu.

Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, tasub hüpoteegiga tagatud

nõude, läheb nõue põhivõlgniku vastu talle AÕS § 349 lg 3 järgi üle. Samuti läheb nõue

põhivõlgniku vastu VÕS § 173 lg 3 järgi seaduse alusel üle isikule, kelle vara müüakse

täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks, isikule, kes täidab kohustuse

seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, isikule, kes täidab

kolmanda isikuna kohustuse, et vältida sundtäitmist VÕS § 78 lõikes 3 nimetatud juhul või

muul seaduses sätestatud juhul. VÕS § 167 lg 1 järgi lähevad üle ka nõude tagamiseks antud

nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Seega saab hageja iseenesest

esitada nõude nii põhivõlgniku vastu kui ka muude tagatise andnud isikute, sh käendaja vastu.

Samal ajal on aga kohustuse hüpoteegisumma ulatuses täitnud kinnisasja omanikul VÕS § 173

lg 3 ja § 69 lg-te 2 ja 7 alusel tagasinõudeõigus kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu

vastavalt neile langevale osale. Viidatud sätetest ei tulene, et kohustuse täitnud isik peaks

eelistama üht õiguskaitsevahendit teisele või et kaaskoormatud kinnisasjade omanike vastu

2-22-6401

nõude esitamise eelduseks oleks asjaolu, et põhivõlgniku ja/või teiste tagatise andjate vastu ei

ole õnnestunud nõuet maksma panna.

Seejuures on õige kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja vastutuse ulatus võib sõltuda

sellest, millises ulatuses vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tagatise

andjate omavahelises suhtes, kuid kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid praegusel

juhul alust kostja osa käendaja vastutuse võrra vähendada. Ainuüksi apellatsioonkaebuses

sisalduv üldsõnaline vastuväide (mida ei ole maakohtu menetluses esitatud), et kostja vastutuse

ulatust määrates tuleb mh arvestada ka käendaja osa, ei anna alust järeldada, et kostjalt tulnuks

hageja kasuks välja mõista väiksem summa.

8.4. Õige ei ole ka kostja arusaam, et maakohus pidi hageja nõude rahuldamiseks välja

selgitama, millises ulatuses tasus hageja põhivõlgniku kohustuse ja millises ulatuses sisaldas

tasutud summa täitekulusid.

Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et kaaskoormatud kinnisasjade omanikud

vastutavad hüpoteegipidaja ees hüpoteegisumma ulatuses ning AÕS § 346 lg 1 järgi on

hüpoteegiga mh tagatud ka täitekulud, mistõttu ei ole tähtsust sellel, kas ja kui suures ulatuses

sisaldas hageja tasutud summa täitekulusid.

Kostja viited AÕS § 349 lg 3 kaudu käendaja vastutust puudutavale VÕS § 145 lg-le 2 ei ole

praegusel juhul asjakohased, sest AÕS § 349 lg 3 puudutab kohustuse täitnud kinnisasja

omanikule põhivõlgniku nõude üleminekut ning käendust puudutavate asjakohaste sätete

kohaldamist nendevahelisele suhtele, mitte aga kaaskoormatud kinnisasjade omavahelistele

suhetele.

9. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

11. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (1400 eurot).

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik