1-21-8400/56 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja

koht

21.09.2022 Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-8400

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Orvi Koik ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Dmitri Berjozkini süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 424

lg 2 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.04.2022 otsus

Apellandid

Süüdistatav Dmitri Berjozkin ja süüdistatava kaitsja Gennadi

Kull

Prokurör

Evelin Ansip-Kukk

Süüdistatav

Dmitri Berjozkin, isikukood 38505093722, ülejäänud andmed

maakohtu otsuses (tlk 131)

Kaitsja

Gennadi Kull (riigi õigusabi korras määratud kaitsja)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata süüdistatava Dmitri Berjozkini ja tema kaitsja Gennadi Kulli

apellatsioonid

Harju

Maakohtu

Tallinna

kohtumaja

25.04.2022

otsuse

tühistamiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.04.2022 otsus muutmata.

3. Määrata Kull Advokaadibüroo OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

apellatsioonimenetluses Madis Hurdale osutatud õigusabi eest 97,20 eurot.

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Dmitri Berjozkinilt Eesti

Vabariigi kasuks välja 97,20 eurot.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Asjaolud:

1. Süüdistus:

Dmitri Berjozkin anti 17.12.2021 Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja määrusega kohtu alla.

Kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt juhtis 15.05.2017 Harju Maakohtu otsuse alusel

mootorsõiduki joobes juhtimise eest kriminaalkorras karistatud süüdistatav tahtlikult ja juhile

keelatud seisundis uuesti, 22.08.2021 kella 01.06 paiku Maardus Keemikute 34 juures,

mootorsõidukit Škoda Praktik r/n xxx. Dmitri Berjozkin oli sõidukit juhtides alkoholijoobes,

tema ühes grammis veres oli etanoolisisaldus 1,81 mg (laiendmääramatus +/-0,06 mg/g, k=2).

Dmitri Berjozkin pani korduvalt toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ehk KarS § 424

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu 25.04.2022 otsus:

Harju Maakohus mõistis Dmitri Berjozkini 25.04.2022 otsuse alusel KarS § 424 lg 2 järgi süüdi.

Kohtu argumendid olid kokkuvõtlikult järgmised:

-

kriminaalasjas puudub vaidlus ja on tõendatud, et Dmitri Berjozkin peeti 22.08.2021

kell 01.07 kinni Maardus Kallasmaa 20. Süüdistatav viibis kinnipidamise hetkel

sõiduautos Škoda Praktik ja tal olid välised joobetunnused. Indikaatorvahendi näit

kinnitas süüdistatava alkoholijoovet. Dmitri Berjozkin kõrvaldati sõiduauto Škoda

Praktik r/n xxx juhtimiselt, sest ta oli purjus. Süüdistatav keeldus tõenduslikku

alkomeetrisse puhumast ning ta toimetati joobe tuvastamiseks Wismari haiglasse.

Uuringuakti järgi oli Dmitri Berjozkini alkoholisisaldus veres 1,81 +/- 0,06 mg/g, s.o

lõplik näit 1,75 mg/g;

-

vaidluse keskmes on küsimus, kas alkoholijoobes Dmitri Berjozkin juhtis sõiduautot

Škoda Praktik või tegi seda samas sõidukis viibinud süüdistatava tuttav, Q. Süüdistatava

ütlused kattuvad valdavalt politseiametnikest tunnistajate Stanislav Podlaštšuki, Aljona

Nesteriku, ja Julia Eesalu ütlustega, kuid erinevad sõidufakti osas. Tunnistajad

kinnitasid, et roolis oli Dmitri Berjozkin, süüdistatava väitel juhtis autot Q;

-

süüdistatava Dmitri Berjozkini ütlused, et ta sõidukit ei juhtinud, on ebausaldusväärsed,

pole eluliselt usutavad ning neid ei saa noil põhjustel otsuse tegemisel kasutada.

Tunnistajate ütlused, et roolis oli Dmitri Berjozkin, on usaldusväärsed, sest need

haakuvad nii omavahel, kui teiste tõenditega (s.o asitõendi vaatluse protokoll, mis

kajastab häirekeskusesse tehtud kõnede salvestisi);

-

pole põhjendatud kaitsja etteheide, mis puudutab patrullmasinate ja rinnakaamerate

salvestuste puudumist. Kaitsja ei esitanud kohtule ei päringuid ega vastuseid, kust

nähtuks, miks salvestisi pole. Kaamera on tehniline abivahend, kaamerasalvestised on

ühendatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) serveriga ning seega võib esineda tehnilisi

tõrkeid;

-

pole põhjendatud kaitsja etteheide, mis puudutab tunnistaja Q ülekuulamata jätmist

kohtueelses menetluses. Kaitsjal oli võimalus kohtueelse menetluse lõppedes esitada

taotlus täiendavate tõendite kogumiseks, kuid seda ei tehtud. Kaitsja ei pidanud

vajalikuks taotleda tunnistaja Q ristküsitlemist kohtus.

Maakohus nentis, et Dmitri Berjozkini ütlustega on tõendatud, et süüdistatav pani joobes

juhtimise toime kavatsetusega. Süüdistatav andis ütlusi, et ta tarvitas eelnevalt alkoholi. Dmitri

Berjozkin mõisteti Harju Maakohtu 15.05.2017 otsuse alusel süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ning

seega pani ta korduvalt toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ehk KarS § 424 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsuse alusel karistati Dmitri Berjozkinit KarS § 424 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta

ja 6 kuud. Süü suurust hinnates arvestas kohus Dmitri Berjozkinil tuvastatud joobe raskusastet,

tahtluse astet ning mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumist. Karistust raskendavaid asjaolusid

kohtu hinnangul ei esinenud. Kergendava asjaoluna tõi maakohus KarS § 57 lg 2 alusel esile ja

võttis arvesse, et eelmise joobes juhtimise episoodi pani süüdistatav toime 4,5 aastat enne

käsilolevas kriminaalasjas etteheidetava teo toime panemist. Rohkem kergendavaid asjaolusid

kohus ei tuvastanud. Maakohtu hinnangul tuleb joobes juhtimise eest karistust määrates silmas

pidada ka üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o teadmine ohtlike juhtide kõrvaldamisest liiklusest

võib suurendada teiste liiklejate turvatunnet. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Dmitri Berjozkinile

tuleb määrata karistus sanktsiooni keskmises määras, kuid karistust saab kergendava asjaolu

ilmnemise tõttu vähendada.

Dmitri Berjozkinile mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust suurendati kooskõlas KarS §-

de 65 lg 2, 69 lg 7 eelmise, s.o Viru Maakohtu 06.07.2021 otsuse alusel mõistetud, kuid

kandmata karistuse, 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuse, võrra. Dmitri Berjozkinile mõisteti

liitkaristuseks 2 aasta ja 10 kuu pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 järgi arvestati karistusaja

hulka eelvangistus ning vangistuse kandmise alguseks loeti Dmitri Berjozkini kahtlustatavana

kinnipidamine 22.08.2021. Süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata

ning määrati, et see tuleb tühistada otsuse jõustumisel või karistuse ära kandmisel. Dmitri

Berjozkinilt mõisteti KrMS §-de 175 lg 1 p-de 4, 9, 179 lg 1 p 2 ja 180 lg 1 alusel

menetluskuludena välja 2095,40 eurot: sundraha 981 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu

1070,40 eurot ning joobeseisundi tuvastamisega seotud kulu 44,00 eurot. Määratud kaitsjale

makstud tasu 64,80 eurot jäeti riigi kanda. Kooskõlas KrMS § 180 lg 3 võimaldati Dmitri

Berjozkinil väljamõistetud menetluskulu tasuda ositi 12 kuu jooksul (s.o igakuine osamakse

esimesed 11 kuud on 174,61 eurot ja viimane osamakse 174,69 eurot).

Vahistatud süüdimõistetu Dmitri Berjozkin sai Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.04.2022

otsuse oma emakeelde tõlgituna kätte 10.05.2022.

3. Dmitri Berjozkini kaitsja apellatsioonkaebus:

Dmitri Berjozkini kaitsja esitas 16.05.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ja

taotluse 97,20 euro riigi õigusabi tasu määramiseks ja hüvitamiseks. Apellatsioonkaebuse sisu

on kokkuvõtlikult järgmine:

-

vaidlust pole, et Dmitri Berjozkin peeti kinni 22.08.2021 kell 01.07 Kallasmaa 20

Maardus kinni ja tal tuvastati alkoholijoove 1.75 mg/g.

-

Maakohus luges Dmitri Berjozkini süü tõendatuks tunnistajate Stanislav Podljaštšuki,

Aljona Nesteriku ja Julia Eesalu ütlustega, kuid kohus hindas neid tõendeid kallutatult

süüdistatava kahjuks;

-

politseiametnikest tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu kinnitasid kohtus, et

patrullsõidukil on pardakaamera, mis hakkab automaatselt tööle auto käivitumisel, kuid

nad ei osanud selgitada, miks salvestist tõendina ei kasutatud;

-

politseiametnikust tunnistaja Stanistav Podljaštšuk andis kohtus ütlusi, et tal oli

rinnakaamera. Prokuratuur küsis temalt salvestist, kuid siis selgus, et see on ära

kustutatud;

-

mitte ükski politseiametnikust tunnistaja ei osanud kohtus selgitada, miks ei esitatud

tõenditena rinnakaamera salvestusi;

-

tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu ei osanud kohtus öelda, miks ei esitatud

sündmuskohal küsimusi sõidukis istunud naisterahvale [s.o Qle]. Kui seda oleks tehtud,

oleks ära langenud kahtlused, kes tegelikult sõidukit juhtis;

-

süüdistatav Dmitri Berjozkin selgitas kohtus, et ta märkas politseipatrulli üle vasaku õla

vaadates. Juhul, kui süüdistatav oleks olnud roolis, pidanuks ta seda märkama, kas

tahavaatepeeglisse või üle parema õla vaadates. Järelikult istus Dmitri Berjozkin

kõrvalistmel ajal, mil patrullauto kaubikut jälitas;

-

tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu andsid ütlusi, et nad hüppasid pärast

sõidukite peatumist patrullautost välja ja liikusid kaubiku juurde ca 3 sekundiga.

Tunnistajad selgitasid, et kaubiku juhiistmel istus silmnähtavalt purjus Q. Purjus

inimestel kulub kindlasti enam aega kohtade vahetamiseks, s.o ca 50-60kg kaaluva

inimese kõrvalistmelt, üle käigukangi ja käsipiduri tõmbamiseks;

-

tunnistajate ütlused on vastuolulised. Üks patrulltoimkond andis ütlusi, et Dmitri

Berjozkin tõmmati juhi kõrvalistmelt välja, kuid hiljem saabunud patrull kinnitas, et

Dmitri Berjozkin istus kõrvalistuja kohal.

Kaitsja märkis, et sisuliselt on maakohus lugenud Dmitri Berjozkini süü tõendatuks tunnistajate

vastuoluliste ütlustega olukorras, kus pea 4 videokaamera olemasolul ei esitatud erinevatel

ettekäänetel mitte ühtegi salvestist. Kaitsja hinnangul esineb asjas kõrvaldamata kahtlusi, mis

tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 tõlgendada kliendi kasuks.

Kaitsja taotleb ringkonnakohtult:

-

Harju Maakohtu 25.04.2022 otsuse tühistamist Dmitri Berjozkini süüdi tunnistamises

KarS § 424 lg 2 järgi ja Dmitri Berjozkini õigeks mõistmist;

-

kõikide menetluskulude riigi kanda jätmist;

-

kaitsja tasu määramist ja hüvitamist.

4. Dmitri Berjozkini apellatsioonkaebus:

Dmitri Berjozkin esitas Tallinna Ringkonnakohtule 23.05.2022 apellatsioonkaebuse ning

06.06.2022 ja 05.09.2022 apellatsioonkaebuse täiendused.

Tallinna Ringkonnakohtule 23.05.2022 laekunud süüdistatava apellatsioonkaebuse sisu on

kokkuvõtlikult järgmine:

-

kriminaalasja kohtulikule arutamisele ei kaasatud kõiki tunnistajaid, vaid üksnes need,

kes olid vajalikud prokurörile. Ta juhtis sellele kohe alguses tähelepanu, kuid kohtunik

ütles, et kõik on kutsutud. Järelikult kohtunik pettis teda;

-

kohtunik ütles, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed, s.o kuigi ta andis allkirja selle

kohta, et ta ei anna valeütlusi, ei anna see talle õigust rääkida tõtt, ta võib ka valetada.

Ta küsis mitu korda ja talle öeldi, et kohtunik ütles nii. Kõik eeltoodu on nii video- kui

audiosalvestusel. Salvestisi peaks kuulama, sest selline kohtunikupoolne väljaütlemine

on solvav. Kohtunik näitas seega juba algusest peale oma suhtumist;

-

prokurör tegi kohtus kõik, et tunnistajad räägiks seda, mida prokurör vajas. Prokurör

ütles tunnistajatele vastuseid ette. Tegemist on raske rikkumisega, ta juhtis sellele

korduvalt tähelepanu, kuid teda ignoreeriti. See kõik on salvestatud;

-

esimene kõne 112 häirekeskuse nr-le tehti 21.08.2021 kell 23.45. Helistajale esitati

küsimusi (kes see on, kust hakkas masin sõitma, kas ta teab seda inimest ehk juhti), kuid

helistaja ei öelnud juhi nime ega täpsustanud, kas tegu on naise või mehega. Helistaja

ütles, et tegemist on Škodaga r/n xxx. See auto peatati 22.08.2021 kell 01.07. Sama

inimene helistas 22.08.2022 uuesti kell 02.07 häirekeskusele ja ütles, et joobes juhiga

auto oli hele Chevrolet. Selles kõnes ütles helistaja juba ka inimese nime – Dmitri.

Samas ei öelnud helistaja ei esimeses ega teises kõnes, kes konkreetselt istus juhikohal.

Auto numbriks ütles helistaja xxx. Järelikult pole teine kõne asjassepuutuv, helistaja

ütles selgelt, et esimeses autos oli kaks ja teises kolm inimest (üks kaine ja kaks joobes).

Esimeses kõnes oli juttu ainult alkoholi tarvitanud inimesest. Lisaks tuleb tähelepanu

pöörata sellele, et esimese kõne ajal oli helistaja n.ö normaalne, kuid teise kõne ajal ei

olnud helistaja enam adekvaatne, vaid oli kas alkoholi või narkootikumide mõju all.

-

kohtus küsiti temalt, mis kell ta jõudis oma korterisse. Ta vastas, et ca 12.00 paiku või

hiljem, kuid kohus millegipärast kirjutas otsuses, et ta ise ei eita seda, et see toimus

praktiliselt samal ajal, kui oli esimene kõne (kell 23.45) häirekeskusesse. See ei ole nii

ja seda saab salvestiselt kontrollida. Kohus muutis nimme tema ütlusi ja see on

rikkumine;

-

jääb arusaamatuks, miks häirekeskusesse helistanud inimene ei öelnud esimeses kõnes

kõike seda, mida teises kõnes? Tegemist oleks justkui tema tuttavaga, kuid tal pole

aimugi, kes see helistaja oli. Ta ei tea, kust see inimene välja ilmus või kes ta on;

Tähelepanu tuleb pöörata tunnistajate ütlustele:

-

tunnistaja Aljona Nesterik ei suutnud meenutada auto numbrit. Tunnistaja märkis, et

palju aega on möödunud ja ta ei mäleta enam kõike nii hästi. Seejärel hakkas prokurör

tunnistajale vastuseid ette ütlema ja sai need ütlused, mida vaja;

-

tunnistaja Aljona Nesterik valetas. Näiteks ei ole võimalik näha auto numbrit pimedas,

30-40 meetri kauguselt. Tunnistaja kinnitas, et ta istus kõrvalistmel ja paariline roolis.

Seega ei ole õiged Aljona Nestriku ütlused selle kohta, et sõiduk möödus temast

vasakult. Aljona Nestrik ütles, et nad ei suutnud autot kogu aeg jälgida, kuid selle koha

peal on ainult üks nn keskne tee. Kohus muutis siinkohal jälle süüdimõistvas otsuses

ütlusi ning seda saab kontrollida salvestiselt. Aljona Nestrik rääkis, et kui auto neist

möödus – nende autost 1-2m kauguselt – siis ta nägi, kes istus roolis. Nad sõitsid autole

järgi, see auto sõitis tupikusse. Aljona Nestrik väitis, et sealt pole võimalik välja sõita

ning nad peatasid oma auto selle auto taga, mis eest ära sõitis. Tunnistaja rääkis, et nad

parkisid ja väljusid koos paarilisega kiiresti autost. Paariline läks juhiukse juurde, aga

Aljona Nestrik koeraga kõrvalistuja ukse juurde – need ütlused on salvestisel olemas.

Koera võttis Aljona Nestrik selleks, et kui keegi põgeneda kavatseb. Mees väljus autost

ja ei osutanud vastupanu ja oli ülejäänud aja tänaval. Seda rääkis ka paariline. Samas

kui tuli teine patrull, siis tunnistaja Stanislav Podljaštšuk ütles, et juhiistmel istus naine

ja juhi kõrvalistmel mees. Tunnistaja märkis ka seda, et sündmusest oli olemas

videosalvestus. Miks need salvestised kriminaalasja juurde ei jõudnud, on mõistatus.

Uurija ilmselt kõrvaldas need sihilikult, sest salvestistelt on näha, et ta on süütu ja räägib

tõtt. Aljona Nestrik valetas korduvalt, kõik nägid seda, aga keegi ei võtnud midagi ette.

Prokurör meenutas tunnistajale praktiliselt iga sõna, aga seda ei tohi teha. Kohtunik

ütles, et tal ei ole Aljona Nestriku varasemaid ütlusi, kuid see ei ole õige – kohtule

antakse kõik kriminaalasja materjalid, sh tunnistajate ütlused;

-

tunnistaja Julia Eensalu ei mäletanud ei auto marki ega numbrit, kuid talle meenus

täpselt, et auto oli hele. Tunnistaja ütles, et auto möödus temast paremalt. Tuleb välja,

et tööl olnud kahe inimese ütlused on väga lahknevad. Julia Eensalu rääkis, et tema

(süüdistatav) tõmbas tüdruku juhiistmele. Enne pidi ta istuma kõrvalistmele ning kõike

pidi ta tegema 3 sekundiga, mis kulus politseinikel autoni jõudmiseks. Škoda Praktikus

on kaks kohta, salongis on väga kitsas ning piiratud aja jooksul on võimatu teha seda,

mida kirjeldas tunnistaja. Kõik politseinikud kinnitasid, et autos olnud inimesed olid

väga purjus ja reisija (naine) ei saanud aru, mida nad teevad ja kus nad on.

-

Julia Eensalu rääkis, et tema paariline jõudis auto juurde ca minut hiljem, kuid paariline

kinnitas, et ta jõudis sõidukini kohe, oma paarilise järel, 1 sekundi pärast. Tunnistaja

väitis, et naine oli õhukeselt riides ja paljajalu, sealjuures üks räägib nn tuhvlitest, kuid

teine plätudest. Taas on vastuolu;

-

süüdistuses märgitud sõiduk on tööauto ja sellele on juurdepääs kõigil töölistel.

Häirekeskusesse helistanud inimese kõnedest ei selgu, kes oli roolis;

-

otsuses on märgitud, et ta ütles Qle, et viimane ei peatuks, kuid see pole nii. Ta ütles

Qle, et viimane tee peal ei peatuks, vaid sõidaks nn õue peale. Seda Q ka tegi. Samuti

on vale justkui ta oleks öelnud, et nad sõitsid kilomeetri, tegelikult ta ütles, et nad sõitsid

enne õue keeramist ca 200-300m. Kohus on paljuski otsuses meelega tema sõnu

väänanud. Kui kuulata salvestusi, siis on selge, et ta nii ei rääkinud, nagu otsuses kirjas;

-

otsuse järgi ei küsinud kaitsja parda- ja rinnakaamera salvestisi, kuid ta ise nõudis neid

kohtult korduvalt. Vastuseid valdavalt ei saadetud, tal on ainult üks vastus, mis on

apellatsioonile lisatud. Järelikult on kohus jälle otsuses valet kirjutanud. Ta palus

kõikidest oma avaldustest teha koopiad ja andis kaitsjale, et need kriminaaltoimikusse

lisataks. Kohus oli järelikult avaldustest ja taotlustest teadlik. Neid ei ole võimalik ka

varjata, sest kõik kohtusse laekuvad dokumendid registreeritakse ning vajadusel on

võimalik kontrollida, millal kohus need sai;

-

kohtu minetused ja faktide väänamised annavad alust arvata, et kohus on meelega

kirjutanud kõike nii nagu talle on vajalik ja mugavam;

-

tunnistaja Julia Eensalu kirjeldas pardakaamera tööpõhimõtet. Kaamera salvestab ka

siis, kui auto seisab ja mootor on välja lülitatud, kuigi tunnistaja väitis ka, et tol ööl,

enne kui nad paarilisega hakkasid Škoda juurde jooksma, nad patrullsõiduki mootorit

välja ei lülitanud. Pardakaamera videolt oleks näha situatsioon tervikuna, sh ka see, kes

kus istus;

-

otsuses on rikutud Riigikohtu 14.12.2015 lahendis sätestatut. Maakohus on kõik üles

ehitanud tunnistajate ütlustele olukorras, kus mitte üks muu tõend ei kinnita räägitu

usaldusväärsust. Tunnistajad on politseiametnikud, kellel olid tol hetkel olemas kõik

võimalused ja vahendid [parda- ja rinnakaamerad] oma ütluste õigsuse kinnitamiseks.

Kokkuvõtvalt taotleb Dmitri Berjozkin ringkonnakohtult enda õigeks mõistmist, sest ta on

süütu ning nii kohtueelses kui kohtumenetluses toimusid jämedad rikkumised.

5. Menetlus ringkonnakohtus:

Süüdistatava kaitsja suulist menetlust ei taotlenud. Dmitri Berjozkin soovis, et ringkonnakohus

lahendaks kriminaalasja ja edastaks talle kohtuotsuse. Sel põhjusel määras ringkonnakohus

23.08.2022, et arutab asja kirjalikus menetluses. Kohus määras ka, et apellatsioonimenetluse

pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi, mis

tuleb esitada hiljemalt 09.09.2022 k.a.

Prokurör esitas 09.09.2022 ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha. Prokurör leiab, et Harju

Maakohtu 25.04.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-22-8400 tuleb jätta muutmata. Esitatud

apellatsioonid tuleb prokuröri hinnangul jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

-

kaitsja väide, et maakohus hindas tõendeid kallutatult süüdistatava kahjuks, ei pea

paika. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja põhjendas jälgitavalt, miks tunnistajate

ütlused on usaldusväärsed ning luges õigesti Dmitri Berjozkini ütlused osaliselt

ebausaldusväärseks;

-

pole õige kaitsja väide, et tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu ei osanud kohtus

selgitada, miks nad ei kasutanud tõendina patrullsõiduki pardakaamera salvestist.

Tunnistajate kohtus antud ütlustest nähtub, et nad ei teadnud, kas patrullsõiduki

pardakaamera sündmust salvestas või mitte. Tunnistajad salvestisi ei halda ja seega on

alusetu tõstatada küsimust, miks nad salvestist tõendina ei esitanud. Tõendite esitamise

üle otsustab prokuratuur. Pardakaamera salvestise puudumine ei muuda tunnistajate

ütlusi ebausaldusväärseks;

-

alusetu on kaitsja väide: „pea nelja videokaamera olemasolul ei ole erinevaid

põhjendusi ettekäändeks tuues videosalvestusi tõendusmaterjalina esitatud“. Julia

Eesalu vastas küsimusele rinnakaamera kohta eitavalt, Aljona Nesterikult rinnakaamera

kohta ei küsitud;

-

kaitsja esitab apellatsioonis väiteid (sõidukis viibinud inimestel polnud võimalik

lühikese ajavahemiku jooksul kohti vahetada, tunnistajad ei olnud võimalik näha

sõiduki registreerimisnumbrit ja sõidukis olnud inimesi), mida saanuks vajadusel

kontrollida, kuid seda kaitsja ei teinud;

-

ainetu on Dmitri Berjozkini etteheide, et kohtusse ei kutsutud kõiki tunnistajaid.

Süüdistatavale edastati koos süüdistusaktiga loetelu tunnistajatest, keda prokuratuur

kavatseb kaasata. Juhul, kui Dmitri Berjozkin leidis, et nendest tunnistajatest ei piisa,

oli kaitsjal võimalik kaitseaktis taotleda täiendavate tunnistajate küsitlemist. Seda ei

tehtud;

-

süüdistatav on segi ajanud Häirekeskusesse tehtud kõnede järjekorra. Häirekeskusesse

tehti kaks kõnet. Esimene kõne, milles helistaja räägib kolmest autos olnud inimesest,

oli 21.08.2021 kell 02.07 (s.o süüdistuse esemeks olevale sündmusele eelnenud ööl).

Tunnistaja Julia Eesalu andis ütlusi, et kõnele reageeriti, kuid sel korral sõidukit leida

ei õnnestunud. Teine kõne oli 21.08.2021 kell 23.45;

-

Dmitri Berjozkin pidas jämedaks rikkumiseks prokuröri poolt tunnistajatele varasemate

ütluste meenutamist. Võimaluse meenutada tunnistajale üksikuid numbreid ja nimesid

sätestab KrMS § 288 lg 9 p 3 ning maakohus toimis seda võimaldades korrektselt.

Ringkonnakohtu seisukoht:

Apellatsioonides taotlevad apellandid tõendite ümber hindamist. Kokkuvõtvalt on apellantide

arvates maakohus teinud vea, eelistades tunnistajate ütlusi süüdistatava ütlustele. Paraku jäävad

kaebused edutuks. Ringkonnakohus ei näe maakohtu järeldustest tõendite ebaõigest

hindamisest tingitud vigu, mis annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite ja

süüküsimuse osas kardinaalselt teistsugustele järeldustele. Ringkonnakohus jätab maakohtu

põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades

järgnevalt oma põhistused.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käsilolevas lahendis vaagida üksnes neid Dmitri Berjozkini

väiteid, mis sisalduvad apellatsioonitähtaja jooksul laekunud apellatsioonkaebuses. Süüdistatav

koostas ja edastas kokku kolm menetlusdokumenti: Dmitri Berjozkin esitas Tallinna

Ringkonnakohtule

23.05.2022

apellatsioonkaebuse

ning

06.06.2022

ja

05.09.2022

apellatsioonkaebuse täiendused. Maakohtu otsuse tõlke sai Dmitri Berjozkin kätte 10.05.2022

(tlk 154) ning järelikult pole 06.06.2022 ja 05.09.2022 esitatud apellatsioonkaebuse täiendused

tähtaegsed. Ringkonnakohus nendib, et tegelikult kordab süüdistatav viimastes dokumentides

suuresti esmases, kõige mahukamas ning tähtaegselt esitatud apellatsioonkaebuses esitatud

argumente.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuses põhjendatult (ja tõenditele viidates, vt

siinkohal tlk 132 pöördel, otsuse p 8) nentinud, et mitte kordagi ei tekkinud vaidlust, et

alkoholijoobes Dmitri Berjozkin viibis 22.08.2021 kell 01.07 Kallasmaa 20 Maardus,

sõiduautos Škoda Praktik r/n xxx ning süüdistatava ühes grammis veres oli etanoolisisaldus

vähemalt 1,75 milligrammi. Loetletud faktilisi asjaolusid ei vaidlustatud ka ringkonnakohtusse

laekunud apellatsioonkaebustes. Viimastes, nagu ka maakohtus toimunud menetluses, on

keskseks küsimus, kas esitatud ja uuritud tõendid on piisavad ning usaldusväärsed väitmaks, et

Dmitri Berjozkin juhtis süüdistuses märgitud ajal ja kohas sõiduautot või mitte.

I. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda mõningatel süüdistatava apellatsioonkaebuses

käsitatud menetlusõiguse rikkumistel ja etteheidetel, mis puudutavad kriminaalasja maakohtus

lahendanud kohtuniku tegevust.

Esiteks on süüdistatav läbivalt viidanud, et ringkonnakohus kuulaks enne lahendi tegemist

kohtuistungite salvestusi, sest istungitel rääkisid nii tema kui tunnistajad sootuks teist juttu ja

protokoll ei kajasta kõike, mis istungitel toimus (nt kohtuniku sõnavõtte tema aadressil, tema

korduvaid vastuväiteid jms). Ringkonnakohus märgib, et nii süüdistataval kui tema kaitsjal on

KrMS § 1561 lg 1 järgi õigus tutvuda kohtuistungite protokollidega ja kooskõlas KrMS § 158

lg 1 võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile alla kirjutamist

esitada selle parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Taotluse

laekumisel on maakohus kohustatud selle KrMS § 158 lg 3 alusel määrusega lahendama.

Ringkonnakohtusse edastatud kriminaaltoimikus süüdistatava ja/või tema kaitsja taotlusi

kohtuistungite protokollide parandamiseks pole. Järelikult ei ole ringkonnakohtul põhjust ega

alust kuulata maakohtus toimunud istungite helisalvestusi, tuvastamaks võimalikke vastuolusid

kohtuistungi protokollide ja helisalvestiste vahel. Selline kohustus on ringkonnakohtul siis, kui

maakohus on jätnud apellandist kohtumenetluse poole hinnangul tema taotluse protokollide

õiendamiseks alusetult rahuldamata (vt siinkohal ka RKKKo 3-1-1-38-12 p 16, s.o KrMS §-s

158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või

kassatsiooni esitamisele ning KrMS § 155 lg 22 teine lause [kui protokollis kajastatu on

vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele] omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt

tõusetunud vaidluste lahendamisel).

Teiseks ei ole Dmitri Berjozkin rahul sellega, et kohtusse ei kutsutud kõiki tunnistajaid.

Ringkonnakohus jagab prokuröri seisukohta, et puuduvaks ja süüdistatava hinnangul väga

oluliseks tunnistajaks on antud juhul temaga samas autos viibinud Q. Dmitri Berjozkini

kaitseversioon toetub asjaolule, et tegelikult juhtis sõidukit Q, kes saanuks tunnistajana seda

fakti kinnitada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selles küsimuses süüdistataval otsa vaadata

nii iseendale kui oma kaitsjale. Ringkonnakohtule pole peale paljasõnaliste väidete esitatud

midagi, mis kinnitaks, et süüdistatav ja/või tema kaitsja on kogu menetluse vältel kasvõi kordki

esitanud taotluse Q tunnistajana üle kuulamiseks. Esmalt oli selline võimalus kaitsjal pärast

kriminaaltoimikuga tutvumist KrMS § 224 sätestatud korras. KrMS § 2241 järgi on

süüdistatavalgi

võimalik

avaldada

soovi

materjalidega

tutvumiseks.

Seejärel

on

menetlusosalistel võimalik vastavalt KrMS § 225 esitada prokuratuurile taotlusi 10 päeva

jooksul alates kriminaaltoimiku tutvustamisest. Olukorras, kus lisaks Dmitri Berjozkinile viibis

sõidukis veel teine inimene, kes on tegelikult süüdi kuriteos, mida süüdistatavale ette heidetakse

ning kes jäeti kaitsja ja süüdistatava hinnangul teenimatult menetleja tähelepanuta, on taotluse

esitamata jätmist keeruline mõista. Kooskõlas KrMS § 226 lg 1 koostab prokurör pärast

kriminaaltoimiku tutvustamist süüdistusakti, millele lisatakse lg 2 kohaselt nende isikute

nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb. Vastavalt KrMS § 226 lg 3 edastab

prokuratuur süüdistusakti ning KrMS § 226 lg 2 sätestatud nimekirja väljavõtted süüdistatavale

ja kaitsjale ning saadab süüdistusakti kohtusse. Kooskõlas KrMS § 154 lg 2 p 4 märgitakse

süüdistusakti põhiosas mh tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid.

Süüdistusakti p 17 ongi prokurör tõendite hulgas ära märkinud tunnistajate Aljona Nestriku,

Julia Eesalu ja Stanislav Podljaštšuki ütlused ja Dmitri Berjozkini poolt kahtlustatavana antud

ütlused. Süüdistusakti p 19 järgi on süüdistusaktil nõuetekohane lisa ehk kohtusse kutsutavate

isikute nimekiri. Viimases on prokurör kajastanud tunnistajad Aljona Nestriku, Julia Eesalu ja

Stanislav Podljaštšuki. Süüdistusakt koos lisaga laeti 06.12.2021 e-toimikusse ning

menetlusdokumendid tehti kaitsjale nähtavaks. Järelikult pidid kaitsja ja süüdistatav olema

alates süüdistusakti saamisest teadlikud, et prokuratuur ei kavatse Qt kohtusse kutsuda. Kumbki

pole kordagi esitanud väidet, et süüdistusakt ja selle lisa nendeni mingil põhjusel ei jõudnud.

Kaitsja on 06.01.2022 KrMS § 227 alusel koostatud kaitseakti p-s 4 märkinud, et ta ei taotle

täiendavate tunnistajate kohtuistungile kutsumist (tlk 5). Iseasi on küsimus, kas kaitsja koostas

kaitseakti kliendiga eelnevalt konsulteerides või mitte. Tõsiasjale, et konsultatsioon võis

toimuda hiljem, viitab asjaolu, et kaitseakt on allkirjastatud 06.01.2022 (tlk 6), kuid riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluses on kaitsja kliendiga toimunud

konsultatsiooni osas märkinud, et see toimus 09.01.2022 ajavahemikul 10.00-12.00, s.o 3 päeva

pärast kaitseakti esitamist. Fakt on see, et süüdistatav peab oma kaitsjale avaldama kõik talle

teadaolevad ja olulised asjaolud, loetlema asjassepuutuvad tunnistajad jms ning tegema seda

õigeaegselt ehk enne kaitseakti koostamist ja esitamist. Käesoleval juhul pole alust arvata, et

Dmitri Berjozkin saanuks teda õigustavast tunnistajast teada ajalise viitega. Tunnistaja

olemasolu oli süüdistatavale teada juba sündmuskohal ning nii temal kui kaitsjal olid kõik

seadusega tagatud võimalused taotleda õigeaegselt tunnistaja ülekuulamist pärast kohtueelse

menetluse lõppu või ristküsitlemist kohtus. Kohustus oma väiteid tõendada lasub pooltel,

võistlevas menetluses ei ole kohtul kohustust ja tegelikult suurt õigustki koguda omal algatusel

süüdistatavat süüstavaid või õigustavaid tõendeid. Mõistetavalt ei ole prokurörgi võistlevas

menetluses pooleks, kes peaks oma tõendite voorus esitlema süüdistusversiooni õõnestavat

tunnistajat. Vastuseks Dmitri Berjozkini etteheitele kostab ringkonnakohus, et maakohus ei

petnud teda – kohtusse olid kutsutud kõik tunnistajad, kelle kohtusse kutsumist taotleti. Antud

juhul taotles prokurör kolme tunnistaja: Aljona Nestriku, Julia Eesalu ja Stanislav Podljaštšuki

kohtusse kutsumist ja nii tehtigi. Prokurör kutsubki kohtusse need tunnistajad, keda prokurör

vajab. Kaitsja (ja süüdistatav kaitsja kaudu) peab tegema sama. Antud juhul ei taotlenud kaitsja

ja süüdistatav mitte ühegi tunnistaja kohtusse kutsumist ning järelikult pole alust heita

maakohtule ette tunnistajate kutsumata jätmist.

Kolmandaks näitas kohtunik Dmitri Berjozkini hinnangul üles oma meelsust, kommenteerides

istungil kuuldavalt seda, et süüdistatav võis küll allkirjastada KrMS §-s 293 lg 2 sätestatud

dokumendi, et kohus on talle selgitanud tõe rääkimise kohustust (tlk 107), kuid see ei tähenda,

et süüdistatav ka tegelikult tõtt räägib. Apellatsioonkaebuses peab Dmitri Berjozkin

kohtunikupoolset väljaütlemist solvavaks. Ringkonnakohus nendib, et Dmitri Berjozkini

kajastatud sõnavõttu kohtuistungi protokoll ei sisalda. Protokolli(de)s puudub lisaks märge, et

süüdistatav (või tema kaitsja) juhtinuks kohtuniku kohatule sõnavõtule pärast sellest

teadasaamist tähelepanu või taotlenuks tema taandamist.

Neljandaks on Dmitri Berjozkin veendunud, et kohtunik valetas, kui ütles, et tal ei ole

tunnistajate varasemaid ütlusi ning tema poolt kaitsjale kriminaaltoimikusse lisamiseks

edastatud päringute vastuseid. Süüdistatava hinnangul saab maakohus enne asja arutamist

kriminaaltoimiku, mis sisaldab kõiki kohtueelses menetluses kogutud tõendeid (sh isikuliste

tõendiallikate kohtueelses menetluses antud ütlused). Süüdistatava arusaam on paraku sügavalt

ekslik. Kriminaalasi lahendati süüdistatava soovil üldmenetluses (vt ka tlk 108 pöördel). Kui

lühi- ja/või kokkuleppemenetluses edastatakse kohtule koos süüdistusakti ja/või kokkuleppega

tõepoolest ka kriminaaltoimik (vt KrMS §-d 2351 lg 1 p 1, 2451 lg 1), siis üldmenetluse

kriminaalasjas edastab prokuratuur kohtule ainult süüdistusakti (KrMS § 257 lg 1), milles

sisaldub üksnes loetelu tõenditest (KrMS § 154 lg 2 p 4), mille uurimist prokurör kohtus taotleb.

Tõendid, mille esitamist ja uurimist kaitsja (või süüdistatav kaitsja kaudu) taotleb, loetletakse

kaitseaktis (KrMS § 227 lg 3 p 2). Süüdistus- ja kaitseaktis viidatud kirjalikud tõendid antakse

kohtule üle vahetult alles kohtuistungil. Isikuliste tõendiallikate kohtueelses menetluses antud

ütlusi kohtule üldse ei anta, sest see pole üldmenetluses lahendatava kriminaalasja puhul

kehtiva õiguse alusel võimalik. Kooskõlas KrMS § 289 lg 1 ja selle alusel kinnistunud

kohtupraktikaga võib tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes tunnistaja

kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kasutamine KrMS § 289 lg 1 mõttes

tähendab varasemate ütluste fragmentide avaldamist ehk istungisaalis kuuldavaks tegemist

kohtu loal. Ja seda üksnes osas, mis puudutab võimalikku vastuolu. Kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamine ei seisne protokolli sõna-sõnalt ettelugemises või protokolli tervikuna

kohtule üle andmises. Ringkonnakohtule edastatud kriminaaltoimikus sisalduvadki antud juhul

üksnes need tõendid, mis on loetletud süüdistusaktis (käsilolevas asjas kaitseaktis kaitsja

omapoolsete tõendite esitamist ei taotlenud) ning mida kohtuistungi protokollidest nähtuvalt

kohtule vahetult esitati ja kohtus uuriti.

Puutuvalt kaitsjale edastatud dokumentidesse, mis süüdistatav andis kriminaaltoimikusse

lisamiseks, märgib ringkonnakohus järgmist. Juhul, kui kaitsja need prokurörile edastas ning

nende lisamist asja materjalidele ka taotles, siis prokurör neid maakohtus tõendina esitada ei

kavatsenud. Vastav märge süüdistusaktis puudub. Süüdistatav pidanuks seega kaitsjale enne

kaitseakti koostamist rõhutama, et need dokumendid on olulised ja sel põhjusel soovib ta

dokumentide tõendina esitamist.

II. Vastab tõele süüdistatava etteheide, et maakohus on asjas vaidluse all oleva fakti osas – kas

Dmitri Berjozkin juhtis süüdistuses märgitud ajal ja kohas sõiduautot või mitte - oma otsustuse

rajanud üksnes tunnistajate ütlustele. Süüdistatava hinnangul rikkus maakohus nõnda toimides

RKKKo 14.12.2015 lahendis sätestatut. Vaatamata pingutustele ringkonnakohus apellatsioonis

kirjeldatud sisuga otsust ei leidnud. Lahendit, mis ütleks selgesõnaliselt, et inimesele

etteheidetava teo tõendamine ja tuvastamine pole ainult tunnistajate ütlustele tuginevalt lubatav,

ringkonnakohus ei tea. Vastupidi, kõrgema kohtu praktika läheb veelgi kaugemale, jaatades

järjepidevalt võimalust rajada otsus pelgalt üheainsa isikulise tõendiallika ütlustele. Sealjuures

ei pea isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kinnitamiseks kohtu käsutuses tingimata olema

näiteks videosalvestis, mille abil saaks automaatselt kontrollida, kas inimene räägib tõtt,

pooltõtt või valetab. Piisab, kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust on hinnatud

kohtupraktikas kanda kinnitanud põhimõtteid järgides (s.o kohtu siseveendumuse kujunemine

on otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ning kohus on igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki

selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud).

Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kinnistunud

mitmed pidepunktid. Nii näiteks kuulub selle alla fakt, kas isik on andnud järjepidevaid ütlusi,

mil määral klapib isiku jutt ülejäänud tõendikogumiga, milline on tõendiallika menetlusseisund

ja sellest lähtuda võivad huvid, kas isiku ütlused on eluliselt usutavad jpt (vt nt RKKKo 1-20-

1208, 3-1-1-109-15). Maakohus on isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust hinnates neid

põhimõtteid järginud.

Ringkonnakohtule arusaadavalt on süüdistatav seisukohal, et kriminaalasi on temavastane

vandenõu. Kutsele reageerinud politseiametnikud (ja/või menetleja) kaotasid sihilikult ära kõik

olemasolevad videosalvestised ning kohtusse kutsutud tunnistajad Aljona Nesterik, Julia Eesalu

ja Stanislav Podjaštšuk valetasid.

Apellandid rõhutavad, et kriminaalasjas oli võimalik tõendina esitada patrullsõiduki parda- ja

sündmuskohal viibinud politseiametnike nn nööpaugukaamerate salvestised, kuid seda

millegipärast ei tehtud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tehnilisi tõrkeid ei saa

välistada ja kohtus üle kuulatud tunnistajad ei saa kuidagi vastutada salvestiste säilimise eest.

Politseitöö kiireloomulisust silmas pidades pole mõistlik eeldada, et ametnikud kontrollivad

pidevalt salvestusseadmete töökorda. Tunnistajad Aljona Nesterik ja Julia Eesalu väitsidki

patrullsõiduki pardakaamera kohta seda, et nad ei kontrollinud, kas kaamera töötas või mitte,

sest see ei ole nende ülesanne; kaamera peaks automaatselt tööle hakkama (vt tlk 114 pöördel,

117 ja 117 pöördel). Tunnistaja Aljona Nesterik selgitas sealjuures, et pardakaamerat nad käsitsi

välja ei lülitanud. Tehniliste abivahendite olemasolu ja toimimise eest vastutavad PPA-s

eelduslikult neid ülesandeid täitvad ametnikud. Samuti on õige prokuröri kirjalikus seisukohas

esitatu, et kaitsja apellatsioonis esitatud väide nelja kaamera olemasolu kohta on eksitav.

Tunnistaja Julia Eesalu vastas süüdistatava küsimusele, et ta ei kasutanud tol ööl rinnakaamerat

(tlk 117), Aljona Nesterikult selle olemasolu kohta ei küsitudki tlk 111 pöördel-115). Tunnistaja

Stanislav Podljaštšuk selgitas, et ta kasutas rinnakaamerat, kuid kui ta uurija juures käis, siis

avastati, et salvestised on serverist kustunud (tlk 111).

Ringkonnakohus ei näe, et kaamerasalvestiste puudumisega kaasneks antud juhul automaatselt

Dmitri Berjozkini õigeks mõistmine. Maakohus on põhjendatult leidnud, et selle selgitamisel,

kas süüdistuses kirjeldatud ja vaidluse all olnud sündmus toimus või mitte, saab tugineda

teistele asjas kogutud, kohtus esitatud ja uuritud tõenditele. Keskseks küsimuseks nii

maakohtus, kui apellatsioonidest tulenevalt ka ringkonnakohtus, on see, kas maakohus järgis

isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse hindamisel kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid

või mitte. Erinevalt apellantidest vastab ringkonnakohus küsimusele jaatavalt järgmistel

põhjustel.

Esmalt ei ole Dmitri Berjozkin rahul sellega, et prokurör n.ö ütles politseiametnikest

tunnistajate ristküsitlemisel viimastele vastuseid ette ning etteütlemise tulemusena sai prokurör

sellised ütlused nagu vajas. Tunnistajad Stanislav Podljaštšuk, Aljona Nesterik ja Julia Eesalu

andsid kohtus ütlusi 11.04.2022 toimunud kohtuistungil (tlk 110 pöördel - 117 pöördel).

Prokurörile vastamisega jäi hätta tunnistaja Aljona Nesterik. Kohtuistungi protokolli järgi

kasutas prokurör KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel ja kohtu loal tunnistaja poolt kohtueelses

menetluses antud ütlusi järgmiste asjaolude meenutamiseks:

-

sündmuse kuupäev (tlk 111 pöördel);

-

sõiduauto Škoda Patrik registreerimisnumber (tlk 112);

-

aadress, kus patrulltoimkond märkas väljakutses nimetatud sõidukit (tlk 112 pöördel);

-

aadress, kus väljakutses nimetatud sõiduk peatus (tlk 112 pöördel).

Eelneva loetelu pinnalt saab teha ühese järelduse, et Dmitri Berjozkini apellatsioonis esitatud

väide - prokurör ütles tunnistajale praktiliselt kõik ette – ei ole õige.

Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt (vt kaitsja vastuväide tlk 111 pöördel), et ütluste

avaldamine mälu värskendamise eesmärgil seisneb ütluste avaldamises, mitte tunnistajale tema

varasemate ütluste näitamises (vt siinkohal nt RKKKo 3-1-1-52-09 - kooskõlas KrMS § 296 lg

1 ning § 289 nõuetega tuleks ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning

kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest,

kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende

ütluste juurde). Pärast kaitsja asjakohast protesti värskendati tunnistaja mälu ülalnimetatud

detailide täpsustamiseks kohaselt. Samas on ilmne, et Aljona Nesterik ei suutnud hoolimata

sellest, et talle näidati tema varasemat ülekuulamisprotokolli, haarata sealt rohkem infot.

Vastupidises olukorras osanuks tunnistaja ilmselgelt prokuröri edasistele küsimustele sõiduki

registreerimismärgi ja erinevate aadresside kohta ladusalt vastata.

Ringkonnakohtu hinnangul värskendati tunnistaja Aljona Nesteriku mälu selliste detailide osas,

mida ta ei pruukinud tõepoolest mäletada. Politseiametniku puhul (kelle igapäevatöö seisnebki

sisuliselt erinevatele aadressidele väljakutsete saamises ja sageli ka tüüpjuhtumite

lahendamises) ilmselt prokuröri küsitud detailid ei meenugi. Siinkohal väärib märkimist, et

iseenesest on tunnistajal KrMS § 68 lg 3 alusel võimalik ütlust andes kasutada arvandmete ning

nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente.

Kirjeldatud võimaluse laialdasem kasutamine aitaks ehk mõnevõrra vältida istungisaalides

tarbetuid vaidlusi selle üle, kas millegi avaldamine on ikka lubatav ja teenib mälu

värskendamist või mitte.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate Stanislav Podljaštšuki, Aljona Nesteriku

ja Julia Eesalu ütlused on usaldusväärsed.

Kõik tunnistajad andsid riimuvalt ütlusi, et nende jaoks käivitusid tolle öö sündmused siis, kui

tuli väljakutse Maardusse joobes juhi tõttu (vt tlk 111, tlk 111 pöördel, 112 ja 115). Puutuvalt

Häirekeskusesse tehtud kõnedesse nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et Dmitri Berjozkin

on apellatsioonis ajanud segi kõnede järjekorra. Asitõendi 30.09.2021 vaatlusprotokolli (tlk 28-

32) järgi vaadeldi menetlustoimingul 21.08.2021 kella 23.45 paiku Häirekeskusesse tehtud

kõnet, milles helistaja teatas, et Maardus, Kallasmaa tn 3 või 35 asuva ühiselamu hoovist sõitis

kesklinna poole välja hõbedast värvi Škoda r/n xxx ning selle roolis on purjus, juhiloata mees.

Viimane ei sõida joobes peaga esmakordselt, auto kuulub firmale, kus isik töötab. Sealjuures

on õige maakohtu märkus (tlk 135), et vene keelt kõnelenud helistaja räägib juhist kui

meessoost isikust (vt ka tlk 30). Tunnistajate Stanislav Podljaštšuki, Aljona Nesteriku ja Julia

Eesalu ütlustest nähtub, et nad said väljakutse, reageerisid ning neil õnnestus kirjeldatud sõiduk

leida. Dmitri Berjozkini kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tlk 21-23) nähtub, et ta

peeti kinni 22.08.2022 kell 01.07 kahtlustatuna selles, et ta juhtis juhile keelatud seisundis ehk

alkoholijoobes sõiduautot Škoda Praktik r/n xxx. Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud ka

teist, Häirekeskusesse 22.08.2021 kell 02.07 tehtud kõnet, kuid arvestades seda, et Dmitri

Berjozkin oli selleks hetkeks juba kinni peetud, ei oma kõne kriminaalasjas mittemingisugust

tõenduslikku tähendust.

Tunnistaja Aljona Nesterik andis kohtus ütlusi (tlk 112), et ta nägi väljakutses kirjeldatud

sõiduki roolis meest, juhi kõrval istus naisterahvas. Tunnistaja sõnul olid nad sel hetkel parklast

tee peale välja sõitnud ning sõiduk, millele nad peatumismärguande andsid, sõitis nendest

mööda. Ta nägi autos viibinud isikuid selgelt. Tunnistaja Julia Eesalu väitis sama (tlk 115).

Tunnistaja Stanislav Podljaštšuki sõnul ütlesid mõlemad enne teda sündmuskohale jõudnud

kolleegid (s.o Aljona Nesterik ja Julia Eesalu), et peatatud autot juhtis meesterahvas, kuigi siis

kui tema kohale jõudis, istus juhi kohal naine (tlk 111).

Ringkonnakohus ei näe sarnaselt maakohtuga, miks pidanuks tunnistajad Aljona Nesterik ja

Julia Eesalu valetama. See, et tunnistajate kirjeldatud situatsioonis on võimalik hõlpsalt

märgata, kes oli roolis, on eluliselt usutav. Peatumismärguanne anti sinise-punase vilkuriga (vt

tunnistaja Aljona Nesteriku ütlused tlk 112) ning selle helk annab tänavavalgustusele lisa.

Viimane oli tunnistaja Aljona Nesteriku sõnul hea (tlk 113 pöördel). Roolis olnud

meesterahvast rääkis oma kõnes ka Häirekeskusesse helistanud kodanik.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistajatel erinevalt süüdistatavast suurt põhjust keerutada

ning vassida. Tunnistajate ütlustest nähtub, et nad reageerisid väljakutsele, tegelesid seejärel

ligi tunnikese kirjeldatud auto leidmisega ning viimaks õnnestus sõiduk peatada ning seda

juhtinud meesterahvas kinni pidada. Kohtul on keeruline sisustada tunnistajate vajadust

valetada. Arvestades, et joobes juhtimine on siiski nn mass-süütegu, pole alust öelda, et

politseiametnike jaoks olnuks purjus juhi neutraliseerimine oluline, ettenäitamist vääriv töövõit.

Valeütluste andmisega kaasneb risk vahele jääda, saada kraesse kriminaalasi ja

politseiametnikel tuleb süüdi mõistmise korral vältimatult jätta hüvasti oma senise töökohaga.

Varem kriminaalkorras korduvalt karistatud (tlk 31-33) Dmitri Berjozkini jaoks tähendas

vahelejäämine uut kriminaalasja ning sellega kaasnevat tõenäosust, et ta kaotab vabaduse.

Kõrvutades seda, mis oli kaalul tunnistajatel ning mis süüdistataval, on selge, et süüdistataval

on igal juhul enam alust sõidufakti osas valetada.

Üldistatult

seisnevad

apellatsioonides

(eeskätt

süüdistatava

poolt

koostatud

menetlusdokumendis) esitatud väited tunnistajate ütluste vastuolulisuse kohta pisidetailide

nokkimises ning neile ringkonnakohtu tähelepanu juhtimises. Nii näiteks pole süüdistatav

rahul, et üks tunnistaja räägib plätudest ja teine nn tuhvlitest ning valitseb segadus kes millal

peatatud auto juurde jõudis; kaitsja viitab, et üks patrulltoimkond rääkis süüdistatava autost

välja tõmbamisest, kuid hiljem saabunud tunnistaja sõnul istus Dmitri Berjozkin autos jne.

Ringkonnakohus märgib, et teatavat laadi vastuolud on täiesti loomulikud, kui sündmusest on

möödunud teatav aeg. Esiteks tajuvad inimesed sündmusi erinevalt ja väga erinev on inimeste

võimekus pöörata sündmuste keerises tähelepanu kõikidele detailidele ning veelgi enam - neid

nii aastakene hiljem piinliku täpsusega mäletada tasemel, mida menetlusosalised eeldavad.

Kahtlemata eksisteerib praktikas ebareaalne ootus, et tunnistaja on robot: märkab kõike,

mäletab kõike, suudab vastata kõikidele küsimustele kiiresti ja ammendavalt ning sealjuures on

tema jutt kõikides pisiasjades, peensusteni ülejäänud tunnistajate ütlustega ja kirjalike

tõenditega 100% kokkulangev. Ringkonnakohtu hinnangul viitaks just kirjeldatud situatsioon

üpris suure tõenäosusega võimalusele, et tunnistajad on eelnevalt oma jutu kokku leppinud ja

kooskõlastanud. Teatavad erisused sündmust samaaegselt tajunud inimeste mälestustes on

loomulikku laadi. Sel põhjusel ei hakka ringkonnakohus üksipulgi analüüsima Dmitri

Berjozkini apellatsioonis viidatud vastuolusid, mis tema hinnangul esinesid tunnistajate ütlustes

ning annaksid tema hinnangul justkui alust öelda, et tunnistajad valetasid.

Käsilolevas asjas on maakohtus ütlusi andnud tunnistajad riimuvalt nentinud, et nad said

väljakutse Maardusse kus pidi ringi sõitma joobes juht. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt

teenindas väljakutset kaks patrulli, ühel õnnestus kirjeldatud sõidukit märgata ja see peatada.

Esimesena kohale jõudnud patrulltoimkonna üks liikmetest nägi, kuidas sõidukis viibinud mees

ja naine omavahel kohad vahetasid ja hüüdis seda paarilisele. Viimane üksnes kuulis, mida

kolleeg talle karjus, kuid ise kohtade vahetamist pealt ei näinud. Sündmuskohale hiljem

jõudnud patrulltoimkonna liige teadis üksnes seda, mida talle räägiti. Faabula, mida tunnistajad

eraldiseisvalt kirjeldasid, on olulistes faktides kokkulangev. Võimalike valeütluste andmise

korral tekib väga lihtne küsimus, miks tunnistajad (Aljona Nesterik ja Julia Eesalu) siis

andmaks kaalu väljamõeldud faktile, et süüdistatav siiski oli roolis, ei väitnud, et nad mõlemad

nägid, kuidas autos kohti vahetati?

Osas, mis puudutab Dmitri Berjozkini ütluste (osalist) ebausaldusväärsust, nõustub

ringkonnakohus täielikult maakohtu argumentatsiooniga (tlk 135, maakohtu otsuse p 20) ja ei

pea vajalikuks mitte midagi lisada.

Apellatsioonides esitatud vastuväidetest väärib ringkonnakohtu hinnangul käsitlemist üksnes

see, kas süüdistataval oli võimalik toimida temaga kaasas olnud Qga nii nagu seda kirjeldab

tunnistaja Julia Eesalu. Tunnistaja rääkis kohtus, et ta nägi, kuidas juhiistmel istunud Dmitri

Berjozkin vahetas sõidukis viibinud naisterahvaga kohti (tlk 116-117). Kaitsja oli seisukohal,

et purjus inimestel kulub Julia Eesalu kirjeldatud toiminguks kindlasti enam aega, kui ca 3

sekundit. Sama väitis oma apellatsioonis Dmitri Berjozkin.

Sellest, kuidas hargnesid sündmused pärast väljakutses kirjeldatud sõiduki peatamist, rääkisid

kohtus Aljona Nesterik ja Julia Eesalu. Tunnistaja Stanislav Podljaštšuk jõudis sündmuskohale

hiljem (tlk 111). Tunnistaja Aljona Nesterik vastas prokuröri küsimusele – mis edasi sai, kui

sõiduk oli peatunud seal hoovis (tlk 112 pöördel), et hüppasime autost välja, mul paariline

[Julia Eesalu] oli roolis, tema hüppas ehk sekund enne mind välja, kuna mina võtsin koera.

Tema läks juhi poolt ja mina tulin kõrvalistme poolt koos koeraga ja juba ma kuulsin, et mu

paariline karjus mulle, et „nad vahetavad kohta“. Mina konkreetselt seda vahetuse momenti ei

näinud, aga meesterahva jalad olid veel sel momendil, kui mina tulin, juhi istmel, kuidas seda

selgitada“. Tunnistaja Julia Eesalu kirjeldas nähtut järgmiselt: [kui sõiduk seisma jäi] jooksin

autost välja ja jooksin juhi ukse juurde ja siis ma nägin, kuidas meesterahvas lükkas

kõrvalistuja naise oma koha peale (tlk 115 pöördel). Käis vahetamine, sest ma nägin, ta hüppas

naise kõrvale ja tõstis ta niimoodi üle enda sinna juhi koha peale. Tükk aega naise jalad olid

veel mehe peal […] ta ise hüppas sinna kõrvalistuja peale ja siis lükkas selle naise üle enda

sinna koha peale (tlk 116).

Esiteks jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliste andmete alusel on apellandid järeldanud,

et Dmitri Berjozkin ja temaga sõidukis viibinud naisterahvas vahetasid kohad just ca 3 sekundi

jooksul. Siinkohal tasub pöörata tähelepanu asjaolule, et tunnistajad sõitsid tupiktänavasse,

kuhu Škoda Praktik keeras, Škoda taga. Eelduslikult liikus politseisõiduk teatava pikivahega

ning peatus siiski mõnevõrra hiljem, kui ees sõitnud sõiduk. Sama kirjeldas Julia Eesalu (tlk

116 pöördel), s.o ma ei sõitnud temaga kõrvuti, ma sõitsin tema järgi. Tema jäi seisma. Siis mul

võttis ka aega, et seisma jääda. Siis ma jooksin auto juurde. Ja mina nägin, kuidas ta tõstis

selle naisterahva endast üle niimoodi kõrvalistuja koha peale. Ringkonnakohus märgib, et

tunnistaja kirjeldatud tegevused võtavad aega (tunnistaja enda hinnangul ca 5 sekundit – tlk

117). Tunnistaja Julia Eesalu ütlustest nähtub, et kui ta kohale jõudis, siis ta nägi, kuidas

kohtade vahetus oli juba n.ö töös. Järelikult ei ole õige apellantide viide, et kõik pidi toimuma

3 sekundi jooksul. Midagi (nt ettevalmistav tegevus, kõrvalistuja suunamine, sikutamine) võis

toimuda ka varem.

Teiseks, puutuvalt sellesse, kas kohti on võimalik tunnistaja kirjeldatud viisil vahetada

sekunditega, siis tuleb märkida, et see pole hea tahtmise korral piisava jõu rakendamisel

ilmvõimatu. Arvestades seda, mis oli süüdistatava jaoks kaalul, ei saa tahte puudumisest

ilmselgelt rääkida. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohuski oluliseks asjaolu, et

tunnistajate sõnul oli juhiistmel olnud naisterahvas paljajalu ning tema jalatsid leiti kõrvalistuja

poolse istme juurest. Paljajalu sõiduki pedaalide tallamine ei ole juhi jaoks, kellel on jalatsid

olemas, just ülemäära mugav.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud,

süüdistatava poolt viidatud räigeid menetlusõiguse rikkumisi ei esine ning apellatsioonid jäävad

tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlused on osaliselt

ebausaldusväärsed, ennastõigustavad ning noil põhjustel ei saa neid asja lahendamisel kasutada.

Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et ülejäänud tõendid kogumis kinnitavad

süüdistusversiooni paikapidavust ning seega on otsuse p 28 (tlk 136 ja 136 pöördel) esitatud

järeldus Dmitri Berjozkinile etteheidetava teo kvalifikatsiooni osas paikapidav. Maakohus on

põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga (vt otsuse p-d

30-35, tlk 136 pöördel – 137).

III. Apellant, Dmitri Berjozkini kaitsja Gennadi Kull, on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi

õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 97,20 eurot (sh käibemaks summas 16,20 eurot).

Tasutaotluse järgi kulutas apellant maakohtu otsusega tutvumisele ja kaebuse koostamisele

kokku 1,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud, tegemist on

menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes ning järelikult tuleb Kull Advokaadibüroo OÜ-le

hüvitada riigi õigusabi tasu 97,20 eurot. Kooskõlas KrMS § 185 lg 2 jäetakse menetluskulud

selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud, kui apellatsioonimenetluses tehakse

KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud

kohtuotsuse Dmitri Berjozkini suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud

süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud summas 97,20 eurot süüdistatava kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 25.04.2022 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/