3-22-1388/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

20.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1388

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik X, riigi õigusabi korras esindaja v.adv

Aldo Vassar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määruse peale.

2. Jätta rahuldamata X taotlus vaadata asi läbi kohtuistungil.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Namiibia Vabariigi kodanik X lahkus Namiibiast 23.10.2018 Soome, kus ta esitas

17.11.2018 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seoses sellega, et Namiibias asunud

Soome konsulaat oli isikule Eesti nimel väljastanud Schengeni viisa, rahuldas Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) 27.12.2018 Soome Migratsiooniameti 22.11.2018 taotluse X

vastuvõtmiseks ning isik saabus samal päeval Eestisse, kus esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.

PPA jättis 27.03.2019 otsusega nr 7001810243-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.11.2019 otsusega nr 3-19-850 PPA 27.03.2019 otsuse

ning kohustas PPA-d vaatama X rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. PPA jättis 10.06.2020

otsusega nr 7001810243-3 rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata ja tegi taotlejale

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkuda Namiibiasse. Tallinna Halduskohtus jättis

3-22-1388

2(6)

05.10.2020 otsusega nr 3-20-1207 rahuldamata X kaebuse PPA 10.06.2020 otsuse

tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2021 otsusega X apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning Riigikohus jättis 21.09.2021 määrusega X kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata. X esitas 01.05.2022 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus

andis 02.05.2022 määrusega nr 3-22-994 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

alusel PPA-le loa paigutada taotleja kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui

02.07.2022. PPA jättis 18.05.2022 otsusega nr 12205010048-1 X korduva rahvusvahelise kaitse

taotluse läbi vaatamata. X ei ole PPA 18.05.2022 otsuse peale kaebust esitanud.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 28.06.2022 taotluse anda väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks

kuuks. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2022 määrusega PPA taotluse ning andis loa isiku

paigutamiseks KPK-sse mitte kauemaks kui 30.08.2022. X esitas halduskohtu määruse peale

määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.08.2022 määrusega rahuldamata.

3. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 24.08.2022 taotluse pikendada

VSS § 25 lg 1 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Puudutatud isiku

varasema käitumise (vägivallasüüteod, elukoha vahetusest teavitamata jätmine, enda varjamine

PPA eest, lahkumine Lätti, reisidokumendi hankimata jätmine, lahkumiskohustuse täitmata

jätmine, rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine) põhjal saab järeldada, et tal ei ole

vabaduses viibides soovi täita lahkumiskohustust. Reisidokumendi puudumine ei ole takistanud

isikul liikumast ühest liikmesriigist teise. Isik on PPA ametnikele kinnitanud, et ei kavatse

Namiibiasse lahkuda. KPK-s viibides on puudutatud isikul olnud võimalus reisidokumenti

taotleda, kuid ta on keeldunud igasugusest koostööst PPA ametnike ning Namiibia saatkonnaga.

Namiibia saatkond siiski väljastas isikule tagasipöördumistunnistuse kehtivusega kuni

30.08.2022. PPA-l oli kavas saata isik välja 25.08.2022, kuid lennufirma tühistas sellel

kuupäeval toimuma pidanud lennu ning tagasipöördumistunnistuse kehtivuse ajal ei ole teisi

sobivaid lende. Vabaduses viibides asub puudutatud isik end PPA eest varjama või lahkub talle

sobivasse liikmesriiki. Isiku puhul esinevad seega VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud

kinnipidamise alused. Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik kohaldada leebemaid

järelevalvemeetmeid.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.08.2022 määrusega PPA taotluse ning pikendas X

KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui 25.12.2022.

X puhul esinevad kõik VSS § 23 lg-s 1 nimetatud kinnipidamise alused. Isik ei ole täitnud temal

lasuvat lahkumiskohustust alates 21.09.2021 ning on kinnitanud ametnikele, et ta ei kavatse

Namiibiasse lahkuda. Lisaks on X keeldunud koostööst ja kontaktist Namiibia saatkonnaga

reisidokumendi väljastamiseks. Seega ei saa isiku käitumise ja hoiakute põhjal järeldada, et

vabaduses viibides taotleks isik reisidokumendi ja lahkuks Namiibiasse. Põgenemisohtu näitab

ka asjaolu, et isik on varasemalt loata Eestist lahkunud. Leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. X kinnipidamise tähtaja

pikendamine ei ole ebaproportsionaalne. Kinnipidamise tähtaja pikendamine aitab tagada, et

isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni. Isik ei ole KPK-s viibinud üle 18 kuu

(VSS § 25 lg 2). Väljasaatmine ei ole perspektiivitu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määrus ja uue

määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta KPK-st.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alused. Põgenemisohu

olemasolu ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus ei ole selgitanud, millistest konkreetsetest

määruskaebuse esitaja tegudest saab järeldada põgenemisohu olemasolu. Halduskohtu

3-22-1388

3(6)

määruses viidatud Riigikohtu praktikast tuleneb, et kinnipidamise eelduseks on piisavalt suure

põgenemisohu olemasolu. Määruskaebuse esitaja puhul ei esine sedavõrd tõsist põgenemisohtu,

mis tingiks vältimatu vajaduse teda kinni pidada. Kohtu väited X Eestist loata lahkumise ning

kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta on paljasõnalised. Määruskaebuse esitajale ei saa

panna süüks seda, et koostöö PPA-ga on raskendatud. Samuti ei saa koostöö raskendatust

võrdsustada koostöö puudumisega. Lennu ärajäämine ei ole X-st tingitud asjaolu ning

põhjendamatu on teda selle tõttu pikemalt kinni pidada.

6. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas vastuses kohtunõudele, et ehkki isikul oli kehtivuse

kaotanud Namiibia Vabariigi rahvuspass, soovis Namiibia saatkonna esindaja korraldada

isikuga intervjuu, et veenduda tema isikusamasuses. Intervjuul oleks saatkonna esindaja

küsinud mh isiku täpset elukohta Namiibias ja vanemate andmeid. Lisaks vestlusele oli vajalik

isiku allkiri tagasipöördumistunnistusel ja saatkonna aruandluses tagasipöördumistunnistuse

väljastamise kohta. Näiteks Venemaa Föderatsioon keeldub tagasipöördumistunnistust

väljastamast, kui isik allkirja andmisest keeldub. Seega takistas isiku keeldumine intervjuust

otseselt tema dokumenteerimist ja välja saatmist. Isik saadetakse välja ja antakse Namiibia

võimudele üle 17.09.2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi

väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta seisukohta, vaid arvestab

tema poolt varem avaldatuga.

8. Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus ei

pea taotlust põhjendatuks. HKMS § 210 lg 4 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus

kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5

kohaselt ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise

otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide pinnalt, mistõttu

puudub vajadus istungi korraldamiseks täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kuna

määruskaebuse esitajale on võimaldatud kohtuistungil osalemist ning seal tõlgi vahendusel

suuliste seisukohtade esitamist halduskohtus, ei riiva ringkonnakohtus istungi korraldamata

jätmine ebaproportsionaalselt isiku õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Seetõttu jääb

rahuldamata ka X taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile.

9. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu

loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse

läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud

juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS

§ 23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab

olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil

arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

10. VSS § 23 lg 1 p 1 kohaldamise aluseks olevat põgenemisohtu on X puhul seostatud VSS §

68 p-des 6 ja 9 märgitud asjaoludega (s.o isiku hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita, ning isik on varasemalt loata lahkunud teisest Schengeni

3-22-1388

4(6)

konventsiooni liikmesriigist). Isiku põgenemise ohtu ei saa siiski järeldada pelgalt mõne VSS

§-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades

kogumis kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr

3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohus nõustub PPA ja

halduskohtu hinnanguga, et X puhul esineb reaalne põgenemisoht. Sama on järeldatud Tallinna

Ringkonnakohtu 28.06.2022 määruses nr 3-22-994 (p-d 9–10) ja praeguses asjas 26.08.2022

tehtud määruses (p 11).

11. X soovimatusele täita PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3 tulenevat

lahkumisettekirjutust ja pöörduda tagasi päritoluriiki viitab asjaolu, et määruskaebuse esitaja

asus pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist, mille tagajärjel lõppes tema

rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, ennast

PPA eest varjama. PPA 28.06.2022 taotluse kohaselt oli X asukoht PPA-le teadmata 2021. a

sügisest kuni 30.04.2022, mil isik peeti kriminaalmenetluse raames Tallinnas kinni. Isikut käidi

tema poolt PPA-le antud aadressidelt otsimas, kuid ta ei elanud nendel aadressidel. Schengeni

alalt lahkumise kohustuse täitmisest hoidumisele ja enda väljasaatmise takistamisele viitab

seegi, et isik elas enda kinnitusel 2021. a oktoobri lõpust kuni 2022. a veebruari lõpuni sõbra

juures Lätis. X on kinnitanud oma soovimatust Namiibiasse naasta ning esitas kohe pärast enda

kinnipidamist korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ilmselt eesmärgiga takistada enda

väljasaatmist. VSS § 68 p 6 alusel põgenemisohu hindamisel ei oma sisulist tähtsust põhjus,

miks isik ei soovi lahkumiskohustust täita (nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2021 määrus nr

3-20-2234, p 11; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 10). Kuigi X puhul ei esine VSS § 68 p-s

9 toodud asjaolu, sest puuduvad andmed, et isik oleks loata lahkunud VSS § 10 lg 2 p 1 alusel

määratud elukohast või teisest Schengeni liikmesriigist (Eestist lahkumisele ei ole VSS § 68 p

9 kohaldatav – nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2021 määrus nr 3-20-2250, p 12; 18.12.2020

määrus nr 3-20-2250, p 11), on PPA ja halduskohtu järeldus määruskaebuse esitaja põgenemise

ohu esinemisest lõpptulemusena õige, kuivõrd seda kinnitavad piisavalt muud isiku suhtes

tuvastatud asjaolud. Põgenemisohu tuvastamist puudutavas osas tuleb halduskohtu määruse

põhjendusi muuta vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele.

12. PPA ja halduskohus on kinnipidamise alustena lisaks VSS § 23 lg 1 p-le 1 tuginenud ka

sama sätte p-dele 2 ja 3. VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa

endale dokumentide hankimisele (VSS § 264 lg 1 p 3; vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-

3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks VSS § 23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine

seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see

peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

12.05.2021 määrus nr 3-21-352, p 15; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019

määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et Xl

puudub kehtiv pass ja ta ei ole ise astunud mingeid samme selleks, et endale reisidokument

saada. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa siiski järeldada pelgalt sellest, et isik ei ole

endale ise dokumente hankinud. PPA 24.08.2022 taotlusest nähtub, et Namiibia saatkonna

esindaja Soomest külastas KPK-d, et vestelda X-ga ning väljastada tagasipöördumistunnistus,

kuid viimane keeldus saatkonna esindajaga kohtumisest. Ringkonnakohtul ei ole mõistlikku

põhjust kahelda PPA kirjeldatud asjaolude tõepärasuses. Kuivõrd puudub vaidlus, et isik ei

soovinud Namiibiasse naasta ning saatkonna esindajaga kohtumise eesmärk oli Namiibiasse

naasmiseks tagasipöördumistunnistuse väljastamine, saab PPA väidet kokkusaamisest

keeldumise kohta pidada usutavaks. PPA selgitas 16.09.2022 vastuses ringkonnakohtu

kohtunõudele, et vestlus Namiibia saatkonna esindajaga oli vajalik X isikusamasuse

tuvastamiseks ning tagasipöördumistunnistuse allkirjastamiseks. Seega rikkus X lisaks

kohustusele aidata kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele (VSS § 264 lg 1

p 3) ka kohustust aidata kaasa oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete

kogumisele (VSS § 264 lg 1 p 4). Siiski ei takistanud puudutatud isiku poolt oma

3-22-1388

5(6)

kaasaaitamiskohustuse täitmine enam tema väljasaatmist, kuna Namiibia saatkond väljastas

tagasipöördumistunnistuse hoolimata sellest, et isik keeldus kokkusaamisest. Kinnipidamist ei

tohi kohaldada sanktsioonina isiku kaasaaitamiskohustuse õigusvastase täitmata jätmise eest.

Seega ei kohaldanud praegusel juhul halduskohtu määruse tegemise ajal enam VSS § 23 lg 1 p

2. Samas on kaasaaitamiskohustuse rikkumine üks isiku käitumist ja hoiakuid iseloomustav

asjaolu, millega saanuks PPA põhjendada isiku põgenemise ohtu (VSS § 23 lg 1 p 1).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohaldatav VSS § 23 lg 1 p 3, sest PPA

taotluse esitamise ja halduskohtu määruse tegemise ajal oli tagasipöördumistunnistus veel

kehtiv. Asjaolu, et PPA-st mitteoleneval põhjusel (lennufirma tühistas lennu ja uut sobivat

lendu enne 30.08.2022 väidetavalt ei toimunud) ei õnnestunud isikut kavandatud ajal

Namiibiasse saata, ei ole võrdsustatav tagasipöördumiseks vajaliku dokumendi puudumisega.

Järelikult tuleb ka VSS § 23 lg 1 p 3 kohaldamist puudutavas osas muuta halduskohtu määruse

põhjendusi.

14. Kuigi ringkonnakohus leidis, et X kinnipidamine oli lubatav üksnes VSS § 23 lg 1 p-s 1

märgitud alusel, ei mõjuta see isiku KPK-sse paigutamise õiguspärasust, sest selleks ei pea

esinema kõiki VSS § 23 lg-s 1 märgitud aluseid, vaid piisab juba neist ühe esinemisest.

Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist

hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlused). Isiku kinnipidamise

pikendamist kuni neljaks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise

kestusest tulenevalt. VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise tõttu

saaks määruskaebuse esitaja KPK-s kinnipidamine olla ebaproportsionaalne eelkõige siis, kui

tema

suhtes

leebemate

järelevalvemeetmete

kohaldamine

tagaks

tulemuslikult

lahkumiskohustuse täitmise. Seega ei piisa üksnes sellest, et leebemate abinõude kohaldamine

oleks objektiivselt võimalik, vaid need peaksid kinnipidamisega samavõrra tõhusalt aitama

saavutada meetmete kohaldamise eesmärki (st tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise

täideviimiseks). VSS § 10 lg-s 2 toodud abinõude kohaldamine eeldab, et PPA-l ei ole

mõistlikku põhjust arvata, et järelevalvemeetmed ei oleks isiku põgenemise ohu vältimiseks

piisavad. X senine käitumine ei ärata piisavat usaldust, et ta lubadustele vaatamata reegleid ka

tegelikult järgiks ning ei asuks ennast varjama ega lahkuks loata Eestist. Ehkki see, et

25.08.2022 väljasaatmist ei toimunud, ei ole kaebajale etteheidetav, ei olnud tõsise

põgenemisohu tõttu võimalik kaebajat KPK-st vabastada.

15. Ringkonnakohus märgib, et kuna VSS ja VRKS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa

summeerida (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10), tuleb X kinnipidamise

tähtaja alguseks lugeda 30.06.2022, mil halduskohus andis loa isiku paigutamiseks KPK-sse

VSS alusel. Halduskohus pikendas 25.08.2022 määrusega kinnipidamise tähtaega

maksimaalselt kuni 25.12.2022 ning selleks ajaks ei oleks kinnipidamise algusest möödunud

VSS § 25 lg-s 1 sätestatud kuue kuu pikkune periood.

16. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2022

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

17. X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada

ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

18. Kui isik on KPK-st vabanenud ja riigist välja saadetud, siis ei tõlgita talle määrust tema

soovitud keelde, vaid isik peab tõlkimise korraldama ise.

3-22-1388

6(6)

(allkirjastatud digitaalselt)