2-22-101881/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-101881

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi X vastu krediidilepingust tuleneva

võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 111542046),

lepinguline esindaja Dmitri Santašev

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 22. juuli 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 22. juuni 2022. a

otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-101881 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. OK Incure OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-22-101881

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 19. jaanuaril 2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse X

(kostja) vastu IPF Digital AS-i (krediidiandja) ja kostja vahel 27. augustil 2018 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr 4879688 (leping) alusel. Kostja rikkus lepingut, krediidiandja ütles

lepingu 22. novembril 2021 üles ja loovutas nõuded hagejale. Hageja nõudis põhivõla, intressi,

viivise ja sissenõudmiskulu hüvitamist. Kostja vaidles maksekäsule vastu, mistõttu asi anti üle

Harju Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses.

2. 18. märtsi 2022. a hagiavalduses nõudis hageja kostjalt lepingu alusel põhivõlgnevuse

2479,15 euro, intressi 675,52 euro, viivise 376,73 euro ja võla sissenõudmiskulu 50 euro

väljamõistmist. Kostja võttis krediidiandjalt laenu. Lepingut on korduvalt muudetud, viimati

18. augusti 2020. a lepinguga nr 4879688. Intressi on arvestatud lepingujärgses määras 47,88%

aastas kuni 22. novembrini 2021, viivist sama määra alusel alates 23. novembrist 2021 kuni 18.

märtsini 2022. Lisaks nõuab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3 alusel

sissenõudmiskulu 50 euro hüvitamist.

3. Kostja vaidles hagile vastu, kuid ei vaidlustanud hagi aluseks olevate faktiväidete õigsust.

Kostja oli 2020. a septembrist kuni 2021. a novembrini töötu. Lepingusse olid kirjutatud

vääramatu jõuga seotud asjaolud. Hageja pole andnud kostjale maksepuhkust ega nõustunud

realistliku maksegraafikuga. Kostjal on võlgnevusi ka teiste isikute ees.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3581,40 eurot ning jättis

menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise 455 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub hageja väidetest, et tema eriõiguseellase ja

kostja vahel on sõlmitud laenuleping nr 4879688, mis on krediidileping VÕS § 401 tähenduses.

Leping öeldi üles seisuga 21. november 2021 ja nõuded loovutati hagejale. Kostja on võtnud

omaks kõik hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, mistõttu ei ole asjaolusid vaja tuvastada

tõendite hindamise teel.

4.2. Kostja väidetel vääramatu jõu kohta ei ole tähtsust. Võlgniku makseraskused ei ole

vääramatu jõud VÕS § 103 tähenduses ja rahalise kohustuse täitmata jätmine ei saa olla

vabandatav.

4.3. Kostja on võtnud omaks põhivõla summa ja kokkuleppe intressinõude aluseks oleva

intressimäära kohta ning ei ole lükanud ümber muid hageja intressi ja viivise nõuete arvestuse

aluseks olevaid asjaolusid.

VÕS §-de 96 ja 397 järgi tuleb krediidilt maksta intressi vastavalt kokkuleppele. Vastavalt VÕS

§ 8 lg-le 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingu põhitingimuste p 1.10 kohaselt

oli kokkulepitud intressimäär 47,88% aastas ja selle järgi hageja intressi nõuabki. Hagejal on

lepingu ja seaduse järgi õigus nõuda intressi kogu kostjale antud laenu eest kuni lepingu

ülesütlemiseni.

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist lepingus ettenähtud

intressimäära alusel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja esitatud viivisenõude kujunemise

arvestuse õigsust.

2-22-101881

Kõrvalnõuete arvestamise ajavahemikul (aprill 2021 kuni märts 2022) on tarbimislaenude

krediidi kulukuse määr olnud Eesti Panga avaldatud andmete järgi keskmiselt vahemikus

18,68%–16,3%. Kokkulepitud intressimäär ületab seda vähem kui kolmekordselt, mistõttu pole

alust järeldada intressikokkuleppe tühisust VÕS § 4062 lg 1 alusel ega ka muul õiguslikul alusel.

4.4. VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kohtuväliste tasunõuete eest hüvitist

kokku kuni 50 eurot. Kohtuväliste nõuete esitamise asjaolud on kostja omaks võtnud.

4.5. Kokku mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 3581,40 eurot (tagastamata

krediidisumma ehk põhivõlgnevus 2479,15 eurot + intress 675,52 eurot + seisuga 18. märts

2022 sissenõutavaks muutunud viivis 376,73 eurot + sissenõudekulu 50 eurot).

4.6. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

4.7. Hageja menetluskuludeks olid maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv

kokku 455 eurot. Maakohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajalike menetluskuludega

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja selles summas menetluskulude hüvitise. Hageja

taotluse alusel ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 märkis maakohus lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning kohustada

krediidiandjat AS IPF Digital koostama kostjale jõukohase maksegraafiku summale, mille

kostja oli krediidiandjale võlgu laenulepingu ülesütlemise hetkel.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tekkisid kostja makseraskused krediidiandja ees

kostja töötuksjäämisest globaalse pandeemia ajal. Viimane põhjustas ka pikaajalist töötust.

Kostja on seisukohal, et keerulises globaalses olukorras peab ka krediidiandja võtma enda

kanda raskusi ja võimaldama paindlikke lahendusi, mh piisaval määral maksepuhkust.

Praegusel juhul on krediidiandja surunud peale oma tingimused, mis on tekitanud kostjale raske

majandusliku tagajärje.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja lepingu alusel põhivõla 2479,15 eurot, intressi

675,52 eurot, hagi esitamise seisuga (18. märts 2022) sissenõutavaks muutunud viivise 376,73

2-22-101881

eurot ja sissenõudekulu 50 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri hagi

esitamise ajal, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul on maakohus otsuse edasikaebamise korra all

märkinud, et kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul

hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks.

9. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt

mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma

ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust.

Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16,

p 13).

10. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega,

on kolleegium seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole TsMS § 637 lg

21 järgi alust.

10.1. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses seda, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse

norme või hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka

materiaalõiguse kohaldamisel.

10.2. Kostja väidab peamiselt seda, et tema makseraskused tekkisid globaalse pandeemia ajal

töötuks jäämisest ning krediidiandja ei võimaldanud paindlikke lahendusi (nt maksepuhkust).

Sisuliselt viitab kostja seega sellele, et ta rikkus oma kohustusi asjaoludest tulenevalt, mida ta

ei saanud mõjutada (vääramatu jõud), mistõttu ta ei peaks kohustuste rikkumise eest vastutama.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku makseraskused ei ole käsitatavad vääramatu

jõuna VÕS § 103 tähenduses. Lisaks ei saa rahalise kohustuse täitmata jätmine üldjuhul olla

selle sätte järgi vabandatav (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p

15). Seadusest ei tulene krediidiandjale kohustust pakkuda krediidivõtjale viimase

makseraskuste korral maksepuhkust või kohandatud maksegraafikut. Kostja ei ole väitnud, et

selline kohustus tuleneks praegusel juhul lepingust.

10.3. Kostja viitab apellatsioonkaebuses ka sellele, et krediidiandja surus talle kokkuleppe sildi

all peale oma tingimused. Seejuures ei ole kostja täpsustanud, milliseid tingimusi ta silmas

peab. Praegusel juhul ei ole alust arvata, et mõni lepingu tingimus, millele tuginedes maakohus

hageja nõuded rahuldas, võiks olla tühine tüüptingimus. Maakohus leidis põhjendatult, et leping

ega selles sisalduv intressikokkulepe ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel ega ka muul õiguslikul alusel

tühine (18. augusti 2020. a lepingu nr 4879688 järgi on krediidi kulukuse määr 60,96% aastas,

mis ei ületa sel ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 20,52% enam kui kolm korda). Samuti

märkis maakohus õigesti, et VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt (koosmõjus VÕS § 415

lg 1 esimese lausega) on hagejal õigus nõuda viivist lepingus ettenähtud intressimäära alusel.

2-22-101881

11. TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste puudumise tõttu tuleb jätta kostja apellatsioonkaebus

menetlusse võtmata.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

13. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud

riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul

menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist.

14. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa