2-21-18766/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-18766

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Danil Stroganovi

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1364 eurot 06 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant/hageja:

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital,

rk 11919806

lepinguline esindaja Jekaterina Morozova

Vastustaja/kostja:

Danil

Stroganov,

ik XXXXXXXXXXXX

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. jaanuari 2022. a otsus osas, milles maakohus jättis

hagi osaliselt rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivisenõue 876,48 eurot ja edasiulatuv viivisenõue

põhinõudelt 1932,97 eurolt alates 1. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase

täitmiseni 41,9% aastas. Samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses ning tühistada maakohtu otsus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

3. Sõnastada otsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Mõista Danil Stroganovilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja põhivõlg

1932,97 eurot, intressid 445,50 eurot, lepingutasu 15 eurot, sissenõudmiskulud

35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 876,48 eurot.

3.3. Mõista Danil Stroganovilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis

põhinõudelt 1932,97 eurolt alates 1. detsembrist 2021 põhinõude kohase

täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,9%, kuid kokku koos hagi

esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivisega (876,48 eurot) mitte rohkem

kui põhivõla suurus (1932,97 eurot).

3.4. Tagaseljaotsus kuulub viivitamatult täitmisele.

4. Rahuldada aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Danil Stroganovi kanda.

6. Mõista Danil Stroganovilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja maakohtus

kantud menetluskulud 500 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

400 eurot, kokku 900 eurot.

7. Mõista Danil Stroganovilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis

väljamõistetud menetluskuludelt (900 eurot) alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlusCapital (hageja) esitas 30. novembril 2021 Viru Maakohtule

hagiavalduse Danil Stroganovi (kostja) vastu põhivõlgnevuse 1932,97 euro, intressi

445,50 euro, viivise 876,48 euro, lepingutasu 15 eurot, sissenõudmiskulude 35 euro ja alates

1. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni viivise 41,9% aastas, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutnud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses, saamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (kreeditor) ja kostja 1. detsembril 2019

arvelduskrediidilepingu, mille kohaselt kreeditor võimaldas kostjale arvelduskrediidi limiidi

2000 eurot kasutamist. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest

intressimäär 41,9% aastas, intressi arvestamisel lähtuti tegelikust päevade arvust kalendrikuus,

360-päevasest aastast ja krediidisumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditor ja kostja

sõlmisid 5. mail 2020 lepingu lisa, millega kostja sai maksepuhkust juunist 2020 kuni augustini

2020. Siiski tuli nimetatud kuudel tasuda intressi ja esimesel maksepuhkuse perioodile langeval

igakuise tagasimakse päeval lepingutasu 15 eurot.

Kostja asus krediiti kasutama, kuid ei tasunud tagasimakseid alates 15. aprillist 2020 ja jättis

tasumata intressi. Kreeditor teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Kuna kostja

talle antud tähtajaks võlgnevust ei tasunud, kuulutas kreeditor krediidi tagastamise tähtpäeva

saabunuks 31. oktoobril 2020.

Kreeditor loovutas 30. oktoobril 2020 oma nõuded kostja vastu hagejale, teavitades sellest

kirjalikult ka kostjat.

Hagiavalduse kohaselt soovis hageja tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagiavaldusele

määratud tähtajaks ei vasta.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ning mõistis

Danil Stroganovilt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja põhivõla 1932,97 eurot, intressi

445,50 eurot, lepingutasu 15 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivise 167,70 eurot. Maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhinõudelt 1932,97 eurolt alates

1. detsembrist 2021 põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus jättis menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 375 eurot koos kohustusega tasuda

menetluskuludelt viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks.

Maakohus leidis, et hagiavalduse põhjal on õiguslikult põhjendatud kreeditori ja kostja vahel

1. detsembril 2019 sõlmitud lepingust tekkinud järgmised nõuded: tagastamata krediidisumma

1932,97 eurot, intressivõlgnevus 445,50 eurot, lepingutasu 15 eurot ja sissenõudekulud

35 eurot ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohtu hinnangul on

sissenõutavaks muutunud viivise nõue 876,48 eurot (viivisemäär 41,9% aastas) ja edasiulatuv

viivis 41,9% aastas alates 1. detsembrist 2021 kuni krediidisumma (1932,97 euro) tasumiseni

õiguslikult põhjendatud osaliselt. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult

tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset

viivisemäära.

Ebaproportsionaalselt

suure

viivise

kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm 3-2-1-25-16, p 13).

Lepingus sätestatud viivisemäär 41,9% aastas ületab kolmekordset viivisemäära ja seega on

viivisemäär 41,9% aastas tühine. Asjas tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Eeltoodust tulenevalt

tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 167,70 eurot ja edasiulatuv viivis

krediidisummalt 1932,97 eurolt alates 1. detsembrist 2021 kuni krediidisumma tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus jättis hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi 75% ulatuses kostja kanda.

Maakohus leidis, et põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv summas 350 eurot ning

õigusabikulud 150 eurot, kokku 500 eurot. Seega kohustub kostja tasuma hagejale

menetluskulud summas 375 eurot koos viivisega menetluskuludelt alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 21. jaanuaril 2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Viru Maakohtu 18. jaanuari 2022. a otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud

sissenõutavaks muutunud viivise osas ja resolutsiooni p 3 ning mõista kostjalt välja hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 876,48 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt

1932,97 eurot alates 1. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,9% aastas, kuid kokku

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud

palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

Apellant leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida

seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus

intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5

mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 41,9% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4

sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi

maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma ESTO AS-ile viivist hinnakirjas

sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja alusel on viivise määr aastas

lepingus fikseeritud intressimäär.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude

väiksemas ulatuses kui 876,48 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1932,97 eurolt

alates 1. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 876,48 eurot ja edasiulatuva

viivisenõude põhinõudelt 1932,97 eurolt alates 1. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase

täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,9%. Sellega seoses muudab ringkonnakohus

poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja

on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse

tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval

õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas

(TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega

maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise

kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis

hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega

rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras

41,9% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda aga

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud

tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud

üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et intressimäär on 41,9%

aastas ning lepingu osaks olevatest teenusetingimustest ja hinnakirjast tulenevalt on on

kliendilepingust tulenevate maksekohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral kliendil

kohustus maksta viivist kliendilepingus fikseeritud intressimääras (teenusetingimuste p VI 4

koostoimes hinnakirjaga). Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi

standardinfo teabelehelt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd lepingujärgne intressimäär on

suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1

kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,9% aastas.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna

tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping

oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis 1. detsembril 2019 lepingu krediidikulukuse

määraga 54,16% aastas ja 5. mail 2020 lepingu lisa krediidikulukuse määraga 60,83% aastas.

Alates 30. novembrist Enne lepingu ja lepingu lisa sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud

tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2019, mis oli panga teate järgi

20,61%. Kostja sõlmitud lepingust ega lepingu lisast nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa

viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,61 x 3 = 61,83%).

Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue, samuti

edasiulatuv viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb

maakohtu otsus vastavas osas tühistada.

9. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on

tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise

lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat

tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka

menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja alates

1. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise.

Hageja nõuab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt

1932,97 eurolt viivist laenulepingust tuleneva intressimääraga võrdses määras, s.o 41,9%

aastas, summas 876,48 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise

vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab

ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 1. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmiseks lepingujärgses määras (41,9% aastas). Kuna hageja on nõudnud kostjalt

viivist kuni põhivõla suuruseni, piirab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava

viivise kogusumma põhivõla suurusega (1932,97 eurot).

10. Maakohus jättis menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab

ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust

maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist

arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

11. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad

menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses.

Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et

põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 500 eurot (riigilõiv 350 eurot ja

esindajakulu 150 eurot). Apellatsioonkaebuses ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud.

Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid 460 euro ulatuses. Menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 280 eurot ja

esindajakulust 180 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esindaja on osutanud õigusabi 1,5 tunni

ulatuses,

kasutades

seda

aega

apellatsioonkaebuse

koostamiseks

ja

esitamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu 1 tund (TsMS § 175 lg 1). Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus

n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub sama hageja poolt mitmes teises tsiviilasjas

esitatud apellatsioonkaebusega. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks

120 eurot.

Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude

katteks väljamõistmisele 400 eurot.

Lähtudes TsMS § 177 lg st 4, märgib ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

12. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/