3-21-751/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-751

Haldusasi

X kaebus tuvastada Keskkonnaameti 25.06.2019 kirjas

nr 7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-

10 ja 19.03.2021 kirjas nr 7-13/21/2617-3 väljendatud

ehituskeeluvööndi

vähendamisest

keeldumise

õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit uuesti

otsustama ehituskeeluvööndi vähendamise üle

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Y

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja JJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.11.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-751 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.10.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-751

2(10)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-le kuulub Paraniidu kinnistu (katastriüksuse tunnus 55001:001:0106), mis asub

Saaremaa vallas Jaani külas.

Orissaare Vallavolikogu algatas X avalduse alusel 23.03.2017 otsusega nr 149 Paraniidu

kinnistu detailplaneeringu. Planeeringu eesmärgiks oli ehituskeeluvööndi vähendamine kuni

70 meetrini tavalisest veepiirist planeeritava elamumaa hoonestusala ja juurdepääsutee

ulatuses, üksikelamu ja abihoone ehitusõiguse ning hoonestusala ja lautrikoha määramine,

veevarustuse, kanalisatsiooni ja elektrivarustuse lahendamine ning juurdepääsutee ja

liikumisvõimaluse määramine.

Saaremaa Vallvalitsus (Orissaare Vallavalitsuse õigusjärglane) edastas 27.02.2018

detailplaneeringu kooskõlastamiseks Keskkonnaametile.

Keskkonnaamet

jättis

28.03.2018

ja

31.08.2018

vastuskirjades

detailplaneeringu

kooskõlastamata ning 13.03.2019 vastuskirjas teatas, et lähtudes planeerimisseaduse (PlanS) §

113 lg-st 1 kooskõlastab Paraniidu kinnistu detailplaneeringu tingimusel, et märgitud viie

märkuse alusel täiendatakse planeeringu seletuskirja ja jooniseid. Keskkonnaameti märkustele

vastavad muudatused viidi detailplaneeringusse sisse, detailplaneering võeti vastu ning

Saaremaa Vallavalitsus esitas 03.05.2019 selle taaskord Keskkonnaametile kooskõlastamiseks

ning ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumiseks looduskaitseseaduse (LKS) alusel.

Keskkonnaamet vastas 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, et ei anna lähtudes LKS § 40

lg-test 1 ja 3 nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Uushoonestuse rajamine ei mõjuta negatiivselt planeeringualaga piirneva Väinamere hoiuala

kaitse-eesmärkide saavutamist, kuid see kahjustaks ranna ehituskeeluvööndis olevaid

looduskooslusi, seda peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase

täitmise. Ehitusalal looduskooslused hävivad ning kuivendamise tulemusel muutuvad alale

omased kooslused ka ehitusalast laiemal alal ning see on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega.

Lisaks

on

planeeringulahendus

vastuolus

Saare

maakonnaplaneeringu

„Saare

maakonnaplaneering 2030+“ lisas 12 oleva teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused“ sätestatud rohevõrgustiku kaitse põhimõtetega.

Inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju piirkonnas eelduslikult mõnevõrra suureneb, mistõttu

tuleb seda lõppotsuses arvestada pigem negatiivse aspektina. Samas ei ole inimtegevusest

lähtuva kahjuliku mõju suurenemine ranna kaitse eesmärkide seisukohast määrava

tähendusega.

LKS § 40 lg 1 kohaselt tuleb ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtuda reljeefist ja

väljakujunenud

asustusest.

Kavandatav

hoonestusala

sobitub

üldjoontes

piirkonna

asustusstruktuuri, kuid ajalooliselt ei ole konkreetsel alal hoonestust asunud ning piirkonnas ei

ole varasemalt rannajoonele nii lähedale ehitatud (v.a kinnistud, mis jäävad teest maismaa

poole). Lisaks ei arvesta planeeringulahendus olemasoleva reljeefiga, sest vajalik on

kuivendamine ja pinnase täitmine.

Detailplaneeringuga ei halvendata juurdepääsu rannaalale.

Arvestades eelnevat ning lähtudes LKS §-s 34 sätestatud ranna kaitse eesmärkidest, eelkõige

asjaolust, et hoonestusala ja juurdepääsu rajamiseks on vajalik pinnase täitmine ning ala

kuivendamine, ei ole Paraniidu kinnistul ehituskeeluvööndi vähendamine vastavuses ranna ja

3-21-751

3(10)

kalda kaitse eesmärkidega. Planeeringualal ei ole asunud ajaloolist hoonestust, mistõttu on

planeeringulahendus vastuolus ka maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus määratletud

rohevõrgustiku kaitse põhimõtetega.

Keskkonnaamet leidis 10.09.2019 vastuses nr 7-13/19/7213-10 (vastus Y 03.07.2019 ja

Saaremaa Vallavalitsuse 30.07.2019 pöördumistele), et jääb 25.06.2019 otsuses toodud

seisukohtade juurde.

Paraniidu katastriüksuse paikvaatlusel tuvastas Keskkonnaamet, et kavandatud hoonestusala

on asutud kuivendama, rajatud on kraav koos drenaažitoruga, samuti on puhastatud vanemaid

kraave. Y ei ole kavandatud hoonestusalale uue kraavi rajamist selgitanud. Paikvaatlusel

tuvastati, et kuivendamisele vaatamata on kavandatav hoonestusala niiske. Kuigi

detailplaneeringus ei ole kirjeldatud pinnase võimalikku täitmist, on see Keskkonnaameti

hinnangul ehitustegevuseks vajalik. Seega on õige 25.06.2019 otsuses esitatu, et hoonestusala

on valdavalt kavandatud niiskele niidule ning ehitustegevuseks tuleb see ala kuivendada ning

tõsta pinnast.

Detailplaneeringuga taotletakse ehituskeeluvööndi vähendamist ka põhijoonisele kantud

juurdepääsutee ulatuses. Paikvaatlusel tuvastati, et pinnast on täidetud tee ja parkimisala

ulatuses.

Keskkonnaamet teatas 19.03.2021 vastuses nr 7-13/21/2617-3 (vastus Saaremaa

Vallavalitsuse 05.02.2021 pöördumisele), et jääb 25.06.2019 otsuse juurde ega pea selle

muutmist põhjendatuks.

Keskkonnaamet ei ole detailplaneeringu kooskõlastamisega rikkunud maaomaniku

õiguspärast ootust. Keskkonnaametil puudus õiguslik alus detailplaneeringu kooskõlastamata

jätmiseks põhjusel, et tõenäoliselt ei anta nõusolekut ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

LKS § 40 lg 4 alusel saab Keskkonnaamet ranna ehituskeeluvööndi vähendamist kaaluda

vastuvõetud detailplaneeringu alusel. Kohalik omavalitsus saab detailplaneeringu vastu võtta

vaid siis, kui asjakohased asutused, sh Keskkonnaamet on selle varasemalt kooskõlastanud.

Ehitamine eeldab ala pinnasega täitmist ja kuivendamist, hoolimata sellest, mis on

detailplaneeringus märgitud. Keskkonnaamet lähtus kohapeal fikseeritud asjaoludest.

Juurdepääsutee on valmis ehitatud (ebaseaduslik ehitis ranna ehituskeeluvööndis) ja selle

rajamiseks on maapinda täidetud. Kohati on teetammi kõrgus looduslikust pinnasest üle 20

cm, tee alla on rajatud truubid. Hoonestusala on looduslikult liigniiske niidulaik (mätastunud),

kuhu on rajatud kuivendavad kraavid ja drenaažitorud (ebaseaduslik ehitis). Seega on

kuivendav tegevus maaomaniku poolt juba teostatud. Ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtus

Keskkonnaamet olukorrast, mis oli alal enne ebaseaduslike ehitiste rajamist.

Õige pole väide, et maaomanik on puhastanud olemasolevaid kraave ja uusi ei ole rajatud või

et ala ei ole liigniiske. Asjaolu, et alale on rajatud uusi kraave, on tuvastatud paikvaatlusel

ning seda on mainitud detailplaneeringu seletuskirjas. Samuti on detailplaneeringu

seletuskirjas viidatud hoonestusala liigniiskusele. Paikvaatlustel (20.03.2018, 21.08.2018 ja

10.05.2019) ilmnes, et lisaks katastriüksusel olemasolevale kraavile (ojale) ja kaevikutele on

sinna kaevatud uusi kraave, sh juurdepääsutee äärde.

Ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb lähtuda LKS §-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud eesmärkidest.

Valla sotsiaalse olukorra parandamine nimetatud eesmärkide hulka ei kuulu. Püsielanike

lisandumine on võimalik ka väljaspool loodustundlikke alasid. Määrav on, et

detailplaneeringu lahenduse elluviimine ranna ehituskeeluvööndis ei ole võimalik

looduskoosluseid kahjustamata.

Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ei ole vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-17-

740. Ranna kaitse-eesmärkidele ei ole määratud selgeid pindalalisi eesmärke. LKS-i kohaselt

3-21-751

4(10)

on tegemist Keskkonnaameti igakordse kaalutlusotsusega. Keskkonnaameti 25.06.2019 otsus

ei ole liiga abstraktne. Rikutud ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet.

2. X esitas 08.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes tuvastada Keskkonnaamet

25.06.2019, 10.09.2019 ja 19.03.2021 kirjas väljendatud keeldumise õigusvastasus ning

kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama Paraniidu detailplaneeringu kooskõlastamise

üle.

Keskkonnaameti poolt vallvalitsusele detailplaneeringu osas edastatud märkused tekitasid

objektiivse ootuse, et kui detailplaneeringut muudetakse ja parandatakse, siis vastustaja

kooskõlastab

detailplaneeringu,

mille

elluviimise

eelduseks

oli

ehituskeeluvööndi

vähendamine. Vastustaja lähtus detailplaneeringu kooskõlastamisel mitte üksnes PlanS § 133

lg-st 3, vaid ka LKS-st. Vallavalitsusele detailplaneeringu osas 24 sisulise märkuse tegemine

oli tugev signaal, et puuduvad objektiivsed põhjused ehituskeeluvööndi vähendamisest

keeldumiseks.

Kaebaja ei ole eitanud, et puhastas 2017. a-l olemasolevaid kraave, küsides selleks vastustajalt

luba. Uus kraav, millele viitab vastustaja, oli olemasoleva pinnastee kõrval olnud vana

kraavisüvend, mille kaebaja ära puhastas. Vee liikumise võimaldamiseks paigaldas kaebaja

pinnasetee alla truubitoru. Hoonestuseks planeeritud ala kuivendas kaebaja ära 2017. a-l

toimunud maaparanduslike tööde tagajärjel. Vastustaja järeldas alusetult, et planeeringu

elluviimiseks on vaja pinnast tõsta ja ala kuivendada. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.1 ei

osunda pinnase tõstmisele, vaid sellele, et hoonealune ning jalgteealune pinnas on kavandatud

ära vedada, mitte laiali hajutada. Hoone alla jäävat maapinda tuleb ehituslikult täita, sest

hoonetele ei planeerita keldrikorruseid. Samas ei jää hoonealune täide kuidagi väljastpoolt

näha ega tähenda pinnase tõstmist. Ka tee osas ei ole tõstetud mitte pinnast, vaid teepinda.

Vastustaja omistab Paraniidu detailplaneeringus kavandatud tegevusele liiga olulist mõju.

Detailplaneeringuga

ei

kavandata

tegevusi,

mis

hõlmaksid

kogu

kinnistu

ehituskeeluvööndisse jäävat ala, vaid üksnes hoonestusala. Ehituskeeluvöönd kehtib kogu

Saaremaa ranniku ulatuses, mistõttu tulnuks vastustajal hinnata, milliste looduskoosluste

kaitseks on ehituskeeluvööndisse jääv ala määratud. Ranna ehituskeeluvöönd on kehtestatud

eesmärgiga kaitsta rannale ja kaldale omaseid looduskooslusi. Taotletud hoonestusala ulatuses

ei ole vaid rannale omaseid looduskooslusi. Männimetsa ei saa pidada rannale omaseks

looduskoosluseks, sest see kasvab ka sisemaal ning tegelikkuses planeeritud tegevused

rannaga seotud männimetsa ei mõjuta.

Ajalooliselt on kinnistul asunud kaitseotstarbelised rajatised. Kuskil ei ole sätestatud, et

kinnistu ehituskeeluvööndisse saab rajada vaid neid ehitisi, mis on sellel kinnistul ajalooliselt

olnud. Küsimus peaks taanduma sellele, kas kinnistul on üldse asunud ehitisi.

Vastustaja ei tee vahet olulisel ja ebaolulisel looduskoosluste kahjustamisel. Kui konkreetsel

kinnistul ei ole rannale omaseid kaitstavaid looduskooslusi, üksikobjekte või elupaigatüüpe

ning maapinna kõrgus merepinnast on piisav võimaldamaks ehitustegevust, kavandatava

ehitustegevusega ei piirata ega rikuta üldisi ühiskondlikke huvisid ning säilib rannale omane

miljööväärtuslik väljanägemine, ei ole konkreetsel kinnistul kitsendus põhjendatud ja

ehituskeeluvööndit saab vähendada.

Vastustaja tõlgendab LKS § 35 lg-t 4 valesti. Kui seadusandja tahtnuks sätestada, et piirangu-

ja kaitsevööndid liidetakse, siis oleks see sedasi ühemõtteliselt kirja pandud. Vastustaja

tõlgendus muudab ranna ehituskeeluvööndi laiemaks, kui seda näeb ette LKS § 35 lg 2. LKS

§ 35 lg 31 reguleerib vaid korduva üleujutusega ala piiri määramist.

Kaebaja

tegevused

seoses

puidust

varjualuse

taastamisega,

kahe

punkriaugu

rekonstrueerimisega, lõkkeaseme kohale suitsuahju rajamisega, ajutise püstkojakujulise telgi

3-21-751

5(10)

ja teisaldatava kuivkäimla püstitamisega, kraavide puhastamisega ning olemas olnud

pinnastee katmisega täitekillustikuga ei ole ebaseaduslikud.

3. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud kirjades esitatud

seisukohtade juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 25.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata.

LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine

keelatud. LKS § 40 lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või

vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist,

kõlvikutest ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning

väljakujunenud asustusest. Ranna või kalda kaitse eesmärk on vastavalt LKS §-le 34 rannal

või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju

piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja

juurdepääsu tagamine. Keskkonnaamet võib LKS § 40 lg 3 kohaselt anda nõusoleku ranna ja

kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

ehituskeeluvööndi vähendamist, tal on õigus õiguspärasele menetlusele.

Kaebajal ei tekkinud Keskkonnaameti tegevusest detailplaneeringu kooskõlastamise

menetluses õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks planeeritava hoonestusala ja

juurdepääsutee ulatuses. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on LKS § 40

lg 4 kohaselt iseseisev menetlus, mis algab kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud

detailplaneeringu ja taotluse esitamisest Keskkonnaametile. Niisiis tuli Keskkonnaametil

esmalt

otsustada

detailplaneeringu

kooskõlastamine

ning

alles

hiljem

lahendada

ehituskeeluvööndi vähendamise küsimus. Ehituskeeluvööndi vähendamise ebatõenäolisus ei

ole asjaolu, mille tõttu saaks jätta detailplaneeringu kooskõlastamata, mistõttu olid

Keskkonnaameti sisulised parandusettepanekud põhjendatud. Keskkonnaametilt ei saa nõuda,

et ta juba ettenähtust varasemas menetlusetapis oleks teinud lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi

vähendamise osas. Detailplaneering ei olnud veel vastu võetud, selle lõplikus sisus ei saanud

olla kindel. Samas on vastustaja aga korduvalt juba detailplaneeringu kooskõlastamisel

väljendanud seisukohta, et ehituskeeluvööndi vähendamine detailplaneeringu alusel ei ole

tõenäoline. Nimelt on Keskkonnaamet 28.03.2018 vastuses nr 6-2/18/2851-2 märkinud, et

ranna ehituskeeluvööndi vähendamine on erandlik ning võimalik vaid juhul, kui tegevus ei

ole vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega. Ühtlasi tõi vastustaja esile, et detailplaneeringuga on

kavandatud mitmeid tegevusi, mis ei ole ranna kaitse-eesmärkidega kooskõlas. Oma

31.08.2018 vastuses nr 6-2/18/2851-4 juhtis Keskkonnaamet tähelepanu, et ehituskeeluvööndi

vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus on detailplaneeringu kooskõlastamisest omaette

protsess, ning selgitas, et ehituskeeluvööndi vähendamisest võib keelduda vaatamata sellele,

et detailplaneering on varasemalt kooskõlastatud. Sama seisukohta on korratud 13.03.2019

vastuses nr 6-2/19/2267-2. Seega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et

Keskkonnaamet ikkagi vähendab ehituskeeluvööndit.

Ehituskeeluvööndi vähendamine on vastustaja kaalutlusotsus, mille tegemisel on

Keskkonnaametil lai kaalutlusruum. Sellise otsustuse kohtulik kontroll on piiratud (HKMS §

158 lg 3). Ehkki Keskkonnaamet oleks võinud jõuda ka otsuseni ehituskeeluvööndit

vähendada, ei tähenda see, et keeldumine oleks ilmtingimata õigusvastane.

Vastustaja lähtus asjaolust, et Paraniidu kinnistul asuv killustikkattega juurdepääsutee on

ebaseaduslik ehitis, kuna ehitati 2017. a-l ehituskeeluvööndisse. Vastustaja möönab seejuures,

et riigimaanteelt mahasõidust mere poole on elektriliinide all liinihooldustehnikaga sõidetud.

Seega võib lugeda tõendatuks, et mingisugune pinnastee on seal olnud, kuid tee seisukord ei

olnud hea. Fotodelt on näha, et hetkel on seal hästi läbitav pinnastee. Samaväärset teed ei

olnud kinnistul enne kaebaja poolt seal tegutsema hakkamist. Seega on kaebaja teed oluliselt

3-21-751

6(10)

muutnud, kuid pole seda ehitisregistrisse kandnud. Siiski ei ole tee varasem olemasolu

määrava tähtsusega asjaolu. Keskkonnaamet peab ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse

tegemisel lähtuma vastuvõetud detailplaneeringust tervikuna. Vastustaja on keeldumisel

lähtunud peamiselt asjaolust, et detailplaneeringuga kahjustatakse ranna ehituskeeluvööndis

olevaid looduskooslusi peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase

täitmise.

Õige pole kaebaja seisukoht, et ala kuivendamist ja pinnase tõstmist ei toimu. Vastustaja pidi

taotluse lahendamisel lähtuma olukorrast, kui kinnistul ei olnud ebaseaduslikke rajatisi veel

ehitatud. Kuigi olemasolevate kraavide puhastamine kaebaja poolt ei olnud õigusvastane,

nähtub asjas esitatud tõenditest, et vaid kraavide puhastamisest ei piisanud ala

kuivendamiseks. Detailplaneeringu seletuskirjast nähtub, et ainult kraavi puhastamine

üleujutuste vastu efekti ei andnud ning kaebaja otsustas veeuputuse likvideerimiseks kaevata

paralleelkraavist oma kinnistu piiri pealt läbimurde merre. Selline tegevus on käsitatav

ebaseadusliku ehitamisena. Lisaks näeb ka detailplaneering ette täiendavate kraavide rajamist

juurdepääsutee serva pinnasevee ärajuhtimiseks. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht,

et detailplaneeringu elluviimisel tuleb ala kuivendada.

Detailplaneeringu p 4.4 ütleb: „Hoonestusaladel pinnase tõstmist täitmise teel ei planeerita

(v.a vähesel määral hoonete lähiümbrus, et tagada pinnakalded hoonetest eemale)“. Seega

nähakse hoonestusaladel ette pinnase tõstmine. Asjaolu, et seda nähakse ette vähesel määral,

ei saa võrdsustada sellega, et pinnase tõstmist üldse ette ei nähta. Samuti võib

detailplaneeringu alusel pinnastee tõsta ümbritsevast maapinnast kuni 20 cm kõrgemale.

Kaebaja on seda juba teinud.

Kuigi vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud eelkõige eelnimetatud tegevuste looduskooslusi

kahjustavast mõjust, on ta kaalumisel põhjendatult arvesse võtnud ka piirkonnas kujunenud

asustusstruktuuri ning seda, et hoonestust ei ole konkreetsel alal ajalooliselt asunud.

Keeldumine on kooskõlas vastutaja tavapärase halduspraktikaga, et ehituskeeluvööndit

vähendatakse tugeva inimmõju või vana talukoha puhul. Kuigi teatav inimtegevus on

kinnistul toimunud, ei saa seda pidada piisavalt kaalukaks.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Vastustaja on Paraniidu kinnistu läheduses varasemalt

ehituskeeluvööndit vähendanud, kuid seda seoses talukohtadega, mida eraldab mere mõjust

riigimaantee teetamm ning mis sobituvad piirkonnas kujunenud maanteest lähtuva

asustusstruktuuriga.

Hoonestusala, millega seoses ehituskeeluvööndi vähendamist taotleti, asub tervikuna

ehituskeeluvööndis. Kuigi pooled vaidlevad, milles ulatuses on Paraniidu kinnistu

ehituskeeluvööndis, pole see küsimus asja lahendamisel oluline. Ka pole vajalik analüüsida

Paraniidu kinnistul asuvate objektide õiguspärasust, sest nende õiguslik staatus ei oma asja

lahendamisel tähtsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 25.11.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemalt esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Vastustaja ja halduskohus on jätnud arvestamata Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-17-740.

Asjas omavad tähtsust Riigikohtu otsuses toodud seisukohad seoses looduskeskkonna

kahjustamisega, kaitse-eesmärkidega ja ehitamise lubatavusega. Vastustaja ei toonud oma

keeldumises välja negatiivseid mõjusid ala terviklikkusele, vaadeldes pelgalt hoonestusala,

mitte kinnistut tervikuna. Paraniidu kinnistul ei ole ühtegi kaitstavat elupaigatüüpi ega

3-21-751

7(10)

kaitsealust liiki. Seega oleks vastustaja pidanud hindama, kas kahe kõrvalhoonega üksikelamu

ehitamine avaldab alale tervikuna sellist mõju, et ohustab ranna kaitse-eesmärke.

Halduskohus hindas õiguspärase ootuse tekkimist ühekülgselt. Õiguspärase ootuse tekkimine

ei olnud niivõrd seotud sellega, mida vastustaja kirjutas, kuivõrd faktilise olukorraga, et

vastustaja palus detailplaneeringut muuta. Parandusmärkuste sisu viitab selgelt vastustaja

soovile kooskõlastada detailplaneering ka LKS-i alusel. Õiguspärane ootus tekkis kaebajal

protsessi käigust kogumis. Halduskohus oleks pidanud kaaluma õiguspärase ootuse tekkimist

õiges kontekstis ning arvestama, et vastustaja tegi detailplaneeringule sisulisi märkusi.

Detailplaneeringule kooskõlastuse andmine ei saanud olla vaid abstraktne vormikohane

kooskõlastus.

Halduskohus pisendas tunnistaja ütlustega tõendatud fakti, et ajalooline pinnastee oli kinnistul

eelnevalt olemas. Olemasoleva tee parandamine ei ole uue tee ehitamine ning seega ei saa

rääkida pinnase tõstmisest. Olukorras, kus vastustaja tugines otsuses teadmisele, et teed ei

olnud, pidanuks vastustaja tee olemasolu fakti selgumisel oma varasemat otsust muutma, sest

üks kahest peamisest takistusest ehituskeeluvööndit vähendada langes ära.

Vaidlust pole selles, et vastustaja andis 2017. a-l kaebajale e-kirja teel loa kraave puhastada.

Vastustajale oli teada, et kraavide puhastamise tagajärjel hakkavad pinnaveed kinnistul

voolama ja alad kuivenevad. On fakt, et Paraniidu kinnistu hoonestusala kuivenes ära 2017. a

suvega. Seega oli ära langenud ka teine keeldumise põhjus.

Halduskohus leidis põhjendamatult, et kaebaja on ehituskeeluvööndisse kaevanud uue kraavi.

Koht, kus kaebaja avas ummistunud kraavi otsa vee pääsuks merre ja paigaldas looduslikku

miljööd silmas pidades veevooluks maa sisse toru, asub hoonestusalast 2,5–3,5 m allpool. Kui

kaebaja oleks jätnud merepoolse kraaviotsa selliseks, nagu see oli, ei oleks see kuidagi

mõjutanud hoonestusala kuivendamist. Hoonestusala kuivenes ära juba 2017. a suvel, kui

kaebaja puhastas ära kinnistusisesed kraavid. 1 m kõrgune veetase mereäärses kraavis ei saa

kuidagi põhjustada üleujutust või liigniiskust 2,5–3,5 m kõrgusel hoonestusalal.

Detailplaneeringus on selgelt väljendatud, et hoonestusalal ei planeeritud pinnase tõstmist

täitmise teel, v.a vähesel määral hoonete lähiümbruses. Halduskohus eksis, kui omistas

planeeringus viidatud välistusele pinnase tõstmise tähenduse. Detailplaneering ei näe ette

maastikuarhitektuuri ega pinnase profileerimist. Detailplaneeringu teema ei ole, kas kaebaja

soovib lahendada hoonevälised kalded pandustega või projekteeritakse maapind vahetult vastu

soklit.

Halduskohus leidis põhjendamatult, et vastustaja võttis kaalumisel õigesti arvesse piirkonna

kujunenud asustusstruktuuri. Vastav kompetent on kohalikul omavalitsusel. Vastustaja saab

hinnata üksnes seda, kas detailplaneeringu elluviimisega muutub asustusstruktuur

looduskeskkonnale üleliia koormavaks. Paraniidu detailplaneeringu alusel ei kavatseta ehitada

puutumatusse loodusesse või inimtühja piirkonda. Kohalik omavalitsus on hinnanud

inimasustuse lisandumist positiivsena.

Halduskohus on üldsõnaliselt väitnud, et kohtu hinnangul ei ole kinnistu olnud varasemalt

piisavalt aktiivses kasutuses. Selline hinnang on subjektiivne ega haaku kontekstiga. Saaremaa

oli suletud piirkond, kuhu saadi minna vaid erilubadega. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutati

kinnistut loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ning puhkamiseks.

Seega oleks pidanud kohus leidma, et kinnistu on varasemalt olnud aktiivses inimkasutuses.

Kaebajat on ebavõrdselt koheldud. Ainsad looduskooslused, mida vastustaja Paraniidu

kinnistul kaitseb, on rohttaimestik, mis jääks hoonete alla ja hävineks. Samas on vastustaja

vähendanud ehituskeeluvööndit teistel kinnistutel ning pole oluline, mis kontekstis või

asjaoludel on see toimunud. Teistel kinnistutel on samuti kasvanud rohttaimestik, mis hoonete

3-21-751

8(10)

all paratamatult hävis. Seega peaks rohttaimestiku hävimine olema alati ehituskeeluvööndi

vähendamise alus.

6. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Vastutaja on 19.03.2021 otsuse p-s 2 selgitanud, et lisaks asjaolule, et ehitamine eeldab

pinnasega täitmist ja ala kuivendamist, kaasneb sellega looduskoosluste kahjustamine näiteks

hoonete ja juurdepääsutee alusel alal, seda hoolimata asjaolust, kas ala reljeefi muudetakse või

mitte. Looduskooslused hävivad ka tekkiva õueala kõlviku ulatuses. Kinnistule tekib

püsiasustus. Halduskohtu otsuses kirjeldatud tee olemasolu ei anna alust ranna

ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumiseks. Elektriliini all võis olla võimalik traktori või

maasturiga sõita, kuid see ei anna alust ebaseaduslikuks ehitamiseks (juurdepääsutee

rajamiseks mereni). Pole esitatud tõendeid selle kohta, et alal oleks olnud olemasolev tee kui

ehitusseadustiku (EhS) § 3 kohane ehitis.

Kaebaja on rajanud kinnistule uusi kraave, mis kinnitab, et ilma kuivendamiseta ei ole

kinnistu hoonestamine võimalik. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda

ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Sellest üldkeelust erandi

tegemisel peavad olema selged asjaolud, mis näitavad erandi tegemise põhjendatust.

Keskkonnaamet arvestab pinnase püsivat või ajutist liigniiskust, seega ka perspektiivset

kuivendamise või maapinna täitmise vajadust ehituskeeluvööndi vähendamist mitte toetava

ajaoluna, kuna sellega enamjaolt kaasneb või jätkub ebasoodne mõju ranna looduskooslustele.

Paraniidu kinnistul esinevad rannikule omased looduskooslused (männimets, liigniisked alad,

rannaniit).

LKS § 40 lg 1 kohaselt on väljakujunenud asustus, laiemalt võttes asustusstruktuur, üks

kriteeriumitest, mida Keskkonnaamet peab ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku

andmisel arvestama. Vastustaja arvestab seejuures, kuhu teatud rannalõigul on ehitatud, seda

nii käesoleval ajal kui ka ajalooliselt. Seejuures ei ole oluline pelgalt mõõdetud kaugus

veekogust, vaid ka hoonestatavate alade paiknemine kõlvikutel, reljeefil ja seotult teiste

püsivate objektidega (nt maanteed).

Paraniidu kinnistut kasutati eeldatavalt loomade karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal

käimiseks ning puhkamiseks. Sarnase kasutusega on olnud väga paljud Saaremaal asuvad

mereäärsed kinnistud ning selline tegevus ei ole ranna ehitus- ja piiranguvööndis keelatud.

Kuid neil asjaoludel ei saa ranna ehituskeeluvööndit vähendada. Nimetatud tegevused on

väheintensiivsed ega jäta loodusesse aastateks või aastakümneteks olulisi ja püsivaid jälgi.

Saare maakonnaplaneeringu kohaselt on mereranna ehituskeeluvöönd osa maakonna

rohelisest võrgustikust ning ehituskeeluvööndi vähendamine peaks eelistatult toimuma

üldplaneeringu alusel ja olulisim argument vähendamisel on olemasolev või ajalooline

asustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Eelviidatud

kohtuasi puudutas ehitamist hoiualale, mis kuulus Natura võrgustikku. Vaidluse esemeks ei

olnud ehituskeeluvööndisse ehitamise võimalikkus (vt otsuse p 11). Riigikohus leidis, et

hoiualale ehitamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke.

Hoiualal on keelatud selline tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate

3-21-751

9(10)

liikide soodsa seisundi (LKS § 32 lg 2). Riigikohus asus seisukohale, et ehitusõiguse

andmisest keeldumiseks tuleb välja selgitada, kas ehitamisel on taoline negatiivne mõju.

Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38 lg 1 p 1 järgi praegusel juhul 200 m) puhul

sätestab LKS § 38 lg 3 ühemõtteliselt, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete

ja rajatiste ehitamise keelatud. Ehituskeeluvööndi rakendamiseks ei pea seega mingit

täiendavat hindamist või kaalumist enam läbi viima. Tegemist on reegliga, millest võib erandi

teha üksnes Keskkonnaameti nõusolekul (LKS § 40 lg 3), kes hindab ehituskeeluvööndi

vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ning lähtub taimestikust, reljeefist,

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud

asustusest (LKS § 40 lg-d 1 ja 5).

Eelnevast lähtub, et vastupidiselt hoiualale on ranna ja kalda puhul seadusandja juba

sätestanud, et üldjuhul ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse ei ehitata ning seda asjaolu ei pea

hakkama haldusmenetluses uuesti hindama. Nagu halduskohus õigesti märkis, ei ole kaebajal

subjektiivset õigust nõuda, et ehituskeeluvööndit vähendatakse. Kohtulik kontroll keskendub

eelkõige küsimusele, kas Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse

menetluses kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud ja kaalunud.

9. Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtuga,

et

detailplaneeringu

kooskõlastamine

Keskkonnaameti poolt ei saanud kaebajal tekitada õiguspärast ootust, et LKS-i alusel

toimuvas menetluses annab Keskkonnaamet nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Halduskohus on seda ammendavalt põhjendanud (HKMS § 201 lg 4).

Isegi juhul, kui kaebajal tekkis Keskkonnaamet tegevuse tõttu õiguspärane ootus, ei saa see

olla ehituskeeluvööndi vähendamise iseseisvaks aluseks. Kui kaebaja kandis vastutaja

väidetava õigusvastase tegevuse tõttu mingeid kulusid, võib kaebaja vastavas ulatuses esitada

kahju hüvitamise nõude.

10. Ranna ja kalda kaitse eesmärk on rannal ja kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse

suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34). Asjaolu, et kaebaja

soovib ehituskeeluvööndi piirist tunduvalt lähemale (70 m) ehitada uued hooned (elumaja ja

abihoone) ning see toob kaasa vajaduse rannaala kuivendada ja maapinda osaliselt tõsta (uus

juurdepääsutee), mõjutab ilmselgelt rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamist ning

suurendab inimtegevuse kahjulikku mõju. Mõju looduskooslusele ei välista see, et rannal

puuduvad konkreetsed kaitstavad loodusobjektid. Looduskooslus ongi ala erinevate looma- ja

taimeliikide ja omaduste kogum, mille põhjal saab ala nimetada rannaks, rannametsaks,

niiduks, metsaks, rabaks vms. Kaebaja poolt rajatavate ehitiste ja neid ümbritseva õueala

ulatuses lakkab rand kui looduskooslus olemast. Asjakohane on Keskkonnaameti seisukoht, et

sellise tegevuse mõju võib ulatuda veelgi kaugemale.

11. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et kaebaja on kinnistule rajanud kraave,

mida seal ajalooliselt ei olnud ning mis on vähemalt osaliselt toonud kaasa ala kuivenemise.

Näiteks on juurdepääsutee rajatud 20 cm üle loodusliku pinnase ning tee alla on rajatud

truubid. See, et kinnistul oli ka varasemalt olemas mingi tee või rada, mida mööda sai teatud

sõidukitega liikuda, ei muuda asjaolu, et kaebaja tegevuse tulemusena asub kinnistul uus tee

ning teealune pind vajas kuivendamist ja tõstmist. Seega ei ole võimalik kinnistule ehitada

ilma olemasolevat looduskooslust mõjutamata.

Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis õigustaksid antud juhul seadusega sätestatud

ehituskeeluvööndi ulatusest loobumist. Kaebaja kinnistu ei ole varasemalt olnud hoonestatud,

ka naaberkinnistutel ei asu merele nii lähedal hoonestust. Kaugemale jäävatest kinnistutest on

hoonestatud mõned vanad talukohad ning kinnistud, mida eraldab mere mõjust riigimaantee

teetamm. Seega ei ole kaebajat ebavõrdselt koheldud.

3-21-751

10(10)

12. Vastustaja oli pädev hindama väljakujunenud asustust, sest see õigust tuleneb talle LKS §

40 lg-test 1 ja 5. Nii saab Keskkonnaamet nõusoleku andmisel hinnata, mil määral on rannaala

looduskooslusena veel toimiv, arvestades juba olemasolevat hoonestust. Asjassepuutuv ei ole

kaebaja väide, et rannaala on hoonestamata ajaloolistel põhjustel (Saaremaa oli suletud

piirkond). Samuti ei õigusta ala hoonestamist asjaolu, et kinnistut on kasutatud loomade

karjatamiseks, adru kogumiseks, jahil ja kalal käimiseks ja puhkamiseks. Kõik need tegevused

on rannaalale omased ning nendest lähtuvat mõju ei saa võrrelda rannaale püsiva

hoonestamisega.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)