3-21-1722/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1722

Haldusasi

OÜ Alving kaebus tuvastada keskkonnaministri 29.06.2021

hinnapakkumise nr 13-5/21/1759-3 õigusvastasus ning

kohustada vastustajat kahe kuu jooksul läbi viima kinnistu

(Vana-Tallinna mnt 8, Paldiski) omandamismenetluses uue

hinnapakkumise tegemine kohtu poolt tuvastatud asjaolusid

arvesse võttes.

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Alving, esindaja v.adv. Triin Biesinger

Vastustaja – Keskkonnaminister (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), volitatud esindaja Džein Aunre

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, volitatud esindaja

Lia Vlasjuk

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 01.09.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.10.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Alving esitas 14.10.2019 Keskkonnaametile (KeA) avalduse, milles tegi riigile

ettepaneku omandada Harju maakonnas, Lääne-Harju vallas, Paldiski linnas aadressil Vana-

Tallinna mnt 8 asuv Ranna I kinnistu (kt xxxxx:xxx:xxxx, pindala 19928,0 m2, edaspidi Vana-

2(18)

Tallinna mnt 8 kinnistu). Kinnistu maakasutuse sihtotstarve on 100% elamumaa. OÜ Alving on

kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud 08.11.2006.

Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu paikneb tervikuna Pakri maastikukaitsealal (moodustatud

05.05.1998 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 97), mille varasem kaitsekord võimaldas

maastikukaitseala piiranguvööndis uute ehitiste püstitamist kaitseala valitseja nõusolekul

(kaitse-eeskirja p 10 ap 9). KeA sellist nõusolekut kaebajale ega kinnistu eelmisele omanikule

andnud ei ole. Alates 13.09.2019 kehtiva kaitsekorra (kaitse-eeskirja § 11 p 1 ja 2) kohaselt on

kaebaja kinnistu Pakri poolsaare metsade sihtkaitsevööndis, kus on uute ehitiste püstitamine

keelatud.

2. Keskkonnaministri 04.12.2019 käskkirjaga nr 1-2/19/737 algatati Vana-Tallinna mnt 8

kinnisasja riigile omandamise menetlus.

3. OÜ Alving esitas 13.04.2021 menetlejale lõpliku seisukoha ja OÜ LAHE Kinnisvara

eksperthinnangu nr 0141(1)-21, mille kohaselt on kinnistu turuväärtus 162 000 eurot, kui

kinnisasjal ehituskeeluvööndi ulatust laiendavat kaldaastangut ei eksisteeri ja see oleks

hoonestatav ühe elamuga.

4. Keskkonnaminister tegi 29.06.2021 kirjaga nr 13-5/21/1759-3 hinnapakkumise kinnistu

riigile võõrandamiseks hinnaga 18 000 eurot, mis lähtub rannaastangu olemasolust ja eeldusest,

et ainuüksi nimetatud astangu tõttu paikneb kogu kinnisasi ehituskeeluvööndis, kus uute

hoonete (sh elamu) rajamine on keelatud.

5. OÜ Alving esitas 29.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis

02.12.2021 määrusega menetlusse nõuetes tuvastada keskkonnaministri 29.06.2021

hinnapakkumise nr 13-5/21/1759-3 õigusvastasus ning kohustada vastustajat läbi viima

kinnistu (Vana-Tallinna mnt 8) omandamismenetluses uue hinnapakkumise tegemine kohtu

poolt tuvastatud asjaolusid arvesse võttes. Kohus kaasas asjas arvamuse andmiseks KeA. Kohus

jättis 21.06.2022 määrusega rahuldamata KeA taotluse jätta kaebus läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb keskkonnaministri 29.06.2021 hinnapakkumise nr 13-5/21/1759-3

(menetlustoimingu) õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist läbi viima kinnistu

omandamismenetluses uue hinnapakkumise tegemine (kahe kuu jooksul otsuse jõustumisest).

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud. Kaebuse põhjendused on

kokkuvõtlikult alljärgnevad.

1) Riik ei ole taganud omandiõiguse kaitset ning on väärkohaldanud materiaalõigust (eeskätt

looduskaitseseaduse (LKS) § 35 lg 5), mille tulemuseks on ebaõige hinnapakkumine. Riik on

rikkunud ka hea halduse põhimõtteid, venitades menetluse läbiviimisega, eirates omaniku

esitatud vastuväiteid ja tõendeid ning on jätnud tagamata õige ja õiglase hüvitise maksmise

omandiõiguse piirangute eest.

2) Koosmõjus omandamismenetlusele eelneva kaitse-eeskirja muutmise menetlusega ja

võimatusega kinnistut aastaid sihtotstarbeliselt kasutada on riive iseäranis suur. Tegemist on

faktilise sundvõõrandamise olukorraga (põhiseaduse (PS) § 32 lg 1), kuivõrd kinnistule

kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult ilma omandiõiguse

sihtotstarbelise teostamise võimalusest (vt Riigikohtu otsus nr 3-16-812, p 13; otsus nr 5-21-3,

p 33). Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu kasutust välistavad piirangud on kehtestatud pärast selle

omandamist. Isegi kui tegemist ei ole de facto sundvõõrandamisega, on igal juhul tegemist PS

3(18)

§ 32 lg 2 kohase omandikitsendusega, mille eest tuleb tagada LKS § 20 lg 1 kohasel

omandamisel õiguspärane hüvitis.

3) Vaidluse keskseks küsimuseks on see, kas Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul on kaldaastang,

kuivõrd sellest sõltub kinnistu väärtus Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242

„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute

menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja

alused“ (Kord) § 71 tähenduses ning ühtlasi see, millist hinda peaks riik maaomanikule kinnistu

omandamise eest pakkuma. Nii grammatiline, teleoloogiline kui ka ajalooline tõlgendusmeetod

viivad järeldusele, et LKS § 35 lg-s 5 nimetatud tingimustele vastavat kaldaastangut kaebaja

kinnistul ei eksisteeri. Omanik on eeltoodut tõendanud kahe asjatundja arvamusega.

4) Grammatiline tõlgendamine toetab seda, et kinnistul ei asu kaldaastangut. LKS § 35 lg 5 ei

sätesta kaldaastangu legaaldefinitsiooni, kuid seab kaldaastangule konkreetsed tingimused.

Astang peab olema üle 5 m kõrgune ja Eesti topograafia andmekogu (ETAK) põhikaardile

kantud veekogu piirile lähemal kui 200 m asuv. Keskkonnaministri 20.12.2013 määruse nr 76

„Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“

(määrus nr 76) § 18 lg 5 kohaselt kaldajoonele lähemal kui 200 m asuv vähemalt 5 m kõrgune

nõlv loetakse kaldaastanguks ning sellele lisatakse vastav märge. Seejuures määratleb sama

määruse § 18 lg 2 p 1 nõlvana maapinna kõrguse järsu muutuse, mis on ümbritsevast selgelt

eristuv ning sama paragrahvi lõige 3 p 4 sätestab, et nõlvaks loetakse ala, kus maapinna kalle

on 35-45 kraadi, järsakud kaardistatakse alates 45-kraadisest kaldenurgast.

Kaebaja on E. P. ja Ü. S. asjatundja arvamustega tõendanud, et sellist vähemalt 5 m kõrgust

nõlva (sh maapinna kaldega 35-45 kraadi) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ei asu. Kinnistul on

vaid üks nõlv ja see jääb alla 5 m. Vastustaja ei ole menetluses väitnud ega tõendanud, et

kinnistul asuks nõlv, mis oleks vähemalt 5 m. Vastustaja on järeldanud kaldaastangu olemasolu

vaid tulenevalt sellest, et ta peab võimalikuks alla 5 m kõrguseid nõlvu liita.

5) Isegi kui LKS § 35 lg 5 ei nõua, et kaldaastang peaks olema kantud ETAK põhikaardile,

nagu väidab KeA, ei tähenda see seda, et antud juhul ei omaks mingit tähendust see, et

vaidlusalust kaldaastangut ETAK põhikaardile kantud ei ole (konkreetse kinnistu nõlva osas

kaldaastangu andmevälja märgitud „ei“). Kuigi LKS ei tee § 35 lg-s 5 viidet määrusele nr 76

(täpsemalt § 18 lg 3 p-des 4 ja 5 sisalduvatele kriteeriumidele), tuleb arvestada, et nimetatud

määrus avab ainsana täpsemalt kaldaastangu mõistet. Antud juhul, nagu on E. P. oma

ekspertarvamuses välja toonud, asub Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul vaid üks nõlv, kus

kaldenurk jääb 35-45 kraadi vahele ning nõlva ülemine serv on kantud ETAK-isse (ja Eesti

Põhikaardile), seejuures nõlva kõrgus ei ulatu kusagil 5 meetrini. Seega ei saa seda nõlva

defineerida kaldaastanguks.

6) Ka ajalooline tõlgendamine toetab seda, et kinnistul ei asu kaldaastangut. LKS-i õiguseellase

– ranna ja kalda kaitse seaduse (RKKS) – § 5 lg 3 lähtus järgmisest kaldaastangu definitsioonist:

kaldaastang on vähemalt 5 m kõrgune vertikaalne looduslik pae- või liivakivipaljand veekogu

ääres. Ei ole alust arvata, et seadusandja tahe oleks olnud RKKS regulatsiooni LKS-i üle viies

kardinaalselt muuta kaldaastangu mõistet ja oluliselt laiendada sellega kaasnevaid

kinnisomandi kitsendusi. LKS-i seletuskirjas ei ole välja toodud, et kaldaastangu definitsioon

on välja jäetud seetõttu, et seadusandja ei pea vajalikuks seda enam üldmõistest erinevalt

defineerida. LKS-i integreeriti RKKS suures ulatuses ning enamik RKKS mõisteid sai LKS-is

sama tähenduse, isegi kui mõisteid enam lahti ei defineeritud. Sellele mõistele vastavat

kaldaastangut Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ei asu – tegemist ei ole vertikaalse astanguga ega

paljandiga (ala on mattunud taimkatte alla) ning täidetud ei ole 5 m nõue. Vastustaja ei ole

4(18)

kahtluse alla seadnud, et RKKS mõistele vastavat astangut kinnistul ei eksisteeri. Vastustaja on

eitanud seda, et kaldaastangu mõiste sisustamisel võiks RKKS-st lähtuda.

7) KeA on lähtunud kaldaastangu mõiste sisustamisel keelelisest üldmõistest, kasutades eesti

keele seletava sõnaraamatu definitsiooni. Üldmõiste ei sea täpseid kriteeriume astangule ega

sisalda lisatingimusi selles osas, kas tegemist peaks olema paljandiga või võib olla astang

kaetud taimkattega. Sellise mõiste kasutamine annab ulatusliku tõlgendamisvõimaluse

rakendada mõistet praktikas suvaliselt. Keelelise üldmõiste kaudu kaldaastangu sisustamise

kahjuks räägib ka asjaolu, et see on sedavõrd üldine, et selle pinnalt ei olegi võimalik selgeks

teha, kust jookseb piir kaldaastangu ja muu kaldega nõlva vahel. Üldmõistest ei selgu, kui suur

peab olema nõlva kalle, et seda saaks pidada nii järsuks, et see vastab kaldaastangu mõistele.

8) Kuna kaldaastangu olemasoluga kaasnevad väga ulatuslikud looduskaitselised kitsendused,

siis ei saa kaldaastangu mõistet sisustada viisil, et see jätab sedavõrd laia tõlgendamisruumi, et

omanikel puudub igasugune selgus, kas tema kinnistu osas kehtivad kaldaastanguga seotud

piirangud või mitte. Seeläbi kahjustuks olulisel määral õigusselgus. Ka ei saa pidada

mõistlikuks tõlgendust, et seoses kaldaastangu legaaldefinitsiooni kadumisega ning LKS-i

vastuvõtmisega tekkis omandipõhiõiguse piiranguid kaasa toovaid kaldaastanguid massiliselt

juurde, kuna üldine kaldaastangu mõiste ei sisalda mitmeid seniseid kaldaastangu kriteeriume

(paljand, vertikaalsus) ning võimaldab väga oluliselt laiemat tõlgendamisruumi. Arvestades, et

seadusandja on LKS-ile eelnenud õigusregulatsioonis pidanud vajalikuks anda kaldaastangule

kitsama ja spetsiifilisema mõiste kui seda on kaldaastangu üldmõiste, tuleb antud juhul eelistada

kitsamat mõiste sisustamist.

9) Isegi kui lähtuda üldmõistest, tuleb eitada üle 5 m kõrguse kaldaastangu olemasolu, kuivõrd

ei ole vaidlust, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ei ole ühtegi astangut, millel oleks selgelt

eristatava jalami ja perve vaheline kõrgus üle 5 m. Ü. S. on asunud eksperthinnangus

järeldusele, et kinnistul puudub üle 5 m kõrgune rannaastang. Ekspert on hinnanud

rannaastangu olemasolu nii KeA kasutatud kaldaastangu üldmõistest kui ka RKKS-is

sisaldunud legaaldefinitsioonist lähtudes. Sõltumata RKKS-is toodud kriteeriumidest jõuab

ekspert järeldusele, et tegemist ei ole rannaastanguga. Samale järeldusele jõuab ka E. P..

10) Lisaks üldmõiste kasutamisele on KeA võtnud õigusmõiste „kaldaastang“ asemel

kasutusele seadusele tundmatu mõiste „astmeline astang“ ning omistab sellele LKS § 35 lg 5

õiguslikud tagajärjed. KeA sisustab mõiste „astmeline astang“ nii, et alla 5 m astmeid võib liita,

kuid ei tugine ühelegi õigusnormile, mis sellist astmete summeerimist ette näeks ja mis vastava

mõiste kasutamist võimaldaks. LKS § 35 lg 5 ega määrus nr 76 ei näe ette sellist summeeritud

lähenemisest johtuvat astmelise kaldaastangu käsitlust. Ainuüksi KeA kasutatav üldmõiste

räägib „selgelt eristatavast jalamist ja pervest“ ainsuses, mistõttu tuleb lähtuda käsitlusest, et

iga jalami ja perve vahele jääb üks astang ning kui on mitu jalamit ja nõlva, siis on tegemist ka

eraldi astangutega. Seejuures on mõiste „astmeline astang“ sisustamine täielikult KeA

meelevallas ning nõlvade liitmine toimub KeA suva kohaselt. Pole kriteeriumeid selle kohta,

kui kõrged peaksid olema nõlvad (astmed), et need oleksid summeerimiskõlblikud või kui

kaugel võivad olla astmed, et need oleksid veel summeerimiskõlblikud. E. P. toob oma

ekspertarvamuses „astmelise kaldaastangu“ osas välja, et ka sisuliselt ei ole õige topograafiliste

nähtuste all sellist objekti määratleda, kus nõlvu liidetakse, sh seetõttu, et pole defineeritud, kui

kaugele võivad nõlvad üksteisest jääda ja kas nõlvad peavad olema ühesuunalised või mitte.

Lubamatu on haldusorgani poolt seaduses kasutatava mõiste laiendav ja suvaline tõlgendamine

viisil, mis toob kinnistuomanikule kaasa äärmiselt intensiivsed omandipõhiõiguse piirangud.

Kui seadusandja peaks võimalikuks astmelise astangu käsitlust, oleks ka LKS § 35 lg-s 5

täpsustatud, et 5 m kõrguseks astanguks saab lugeda ka astangute kogumit, mille üksikud

5(18)

astmed jäävad alla 5 m kõrguseks, ent mis summaarselt on üle 5 m kõrgused ja mis ei jää

üksteisest x meetri (konkreetne meetrite arv) kaugusele.

11) Isegi kui mõiste „astmeline astang“ oleks kasutatav, tuleb arvestada, et E. P.i arvamusega

ja ETAK andmetega on tõendatud, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul pole faktiliselt ka n-ö

astmelist nõlva, sest teist, esimesest nõlvast (mis jääb alla 5 m) kõrgemal asuvat nõlva ei

eksisteeri. E. P. toob oma arvamuses esile, et kinnistul asub vaid üks loode-edela suunaline

nõlv, kus kaldenurk jääb 35-45 kraadi vahele ning nõlva ülemine serv on kantud ETAK-isse (ja

Eesti Põhikaardile). Nõlva kõrgus ei ulatu kusagil 5 meetrini, seega ei saa seda nõlva

defineerida ka kaldaastanguks. Seetõttu pole ka ETAK-is seda nõlva märgitud kaldaastanguks.

Kinnistul ei asu ka järsakut. Kuigi KeA viitab oma 26.03.2021 kirjas, et astangute nõlvatus võib

suhteliselt kiiresti muutuda, ei ole usutav, et kohtuvaidluse ajal kinnistule astanguid juurde

tekiks või olemasolev nõlv üle 5 m kõrguseks kerkiks.

KeA on viidanud LKS §-le 34, ent sellestki sättest ei tulene „astmelise astangu“ mõistet ega ka

sisulist põhjendust ega õigustust, et alla 5 m astmeid võiks ja saaks §-s 35 sätestatud

kaldaastangu mõiste sisustamisel liita. LKS § 34 üldine eesmärk säilitada looduskooslusi ja

piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju ei võimalda LKS §-s 35 sätestatud

kaldaastangu mõistet laiendavalt sisustada nii, et ka alla 5 m kõrgused kaldaastangud tooksid

kaasa samasugused kitsendused kui üle 5 m kõrgused kaldaastangud.

12) Kaebajale jääb arusaamatuks, miks riik leiab, et KeA ametnike subjektiivne arusaam

kaldaastangu määratlusest on asjakohasem kui seaduse varasemas redaktsioonis või määruses

nr 76 toodud nõlva, järsaku ja kaldaastangu määratlused. Samuti, miks ametnike arusaam on

pädevam kui kahe eksperdi hinnang, olukorras, kus erinevalt KeA-st on nii E. P. kui ka Ü. S.

tuginenud ka õiguslikule alusele, millest on kaldaastangu määratluses lähtunud. Samuti on

mõistetamatu, miks on haldusorgan kaebaja esitatud tõendid tähelepanuta jätnud, esitamata

seejuures mistahes omapoolseid tõendeid vaidlusaluses küsimuses.

13) Faktilised asjaolud kinnitavad, et kaldaastangut ei eksisteeri, vaid see „ilmus“ päevakorrale

KeA muutunud kaldaastangu käsitluse tõttu. Kui riik ei olnud väidetavast kaldaastangust isegi

teadlik, ei saanud ega pidanud ka kaebaja kaldaastangu olemasoluga arvestama kinnistu

omandamisel. Väidetava kaldaastangu ala on paksu taimkatte alla mattunud (st pole palja

silmaga tuvastatav), kaldaastang ei ole avalikesse registritesse kantud, sellest ei teadnud ka KeA

kuni 2015. a lõpuni. Tegemist ei ole n-ö tüüpilise paljandi näol astanguga, vaid taimkattega

kaetud alaga. LNG kohtuasjas (haldusasjad nr 3-12-2312 ja 3-14-51148) on KeA ise rõhutanud,

et asjaolu, et tegemist on mattunud astanguga, vähendab selle (visuaalset) väärtust. Samuti

väärtustab Natura 2000 loodusdirektiiv just paljandeid, mitte aga taimkatte alla mattunud

astanguid.

14) Väidetava kaldaastangu olemasolu ei nähtu ühestki avalikust registrist, rääkimata sellest, et

see oleks nähtunud Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu omandamise seisuga (2006. a). Kõnealust

astangut ei ole kaitstava looduse üksikobjektina ka keskkonnaregistrist nähtuvalt kaitse alla

võetud. Kaardiserveri avalikest kaardiandmetest ei nähtunud kitsenduste kaardile kantud

ehituskeeluvööndite laiusest, et tegemist võiks olla LKS § 35 lg 5 juhtumiga. Ehituskeeluvöönd

ulatus kaardilt nähtuvalt 50 m kaugusele rannajoonest ega ulatunud kavandatavale

hoonestusalale. Ka lepingust, millega omanik kinnistu omandas, ei ole eelmise omaniku ega ka

notari poolt antud selgitustes juttu kaldaastangu olemasolust ja sellega seotud lisapiirangutest.

Kinnistu omandamise lepingus on tehtud viited LKS §-dele 37 ja 38, mis räägivad Läänemere

rannaga seotud üldisest piiranguvööndist ja ehituskeeluvööndist (mis ei oleks takistanud

kinnistu hoonestamist), ent puudub viide LKS § 35 lg-le 5. Seega sai omanik Vana-Tallinna

mnt 8 kinnistut soetades eeldada, et elamuehitus kinnistul ei ole välistatud, kuna

6(18)

ehituskeeluvöönd ei ulatu kaugemale kui 50 m rannapiirist. Vastasel juhul ei oleks omanik

Vana-Tallinna mnt 8 kinnistut soetanudki. Kui tegemist oleks kaldaastanguga LKS § 35 lg 5

tähenduses, siis ei oleks see saanud aastaid (kuni 2015. a lõpuni) jääda „kahe silma vahele“ nii

maastikukaitseala valitsejale, eelmisele omanikule ega omandamislepingut tõestanud notarile.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) Kuna puudub vaidlus selles, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu osas on kaitsekord muutunud

rangemaks, kinnisasjale rakendub piiranguvööndi asemel sihtkaitsevööndi kaitsekord ning

Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirja ei ole kaebaja vaidlustanud, siis jääb reaalne ehitusõigus

varasema piiranguvööndi kaitsekorra osas teoreetiliseks. Vastupidiselt kaebust läbivale väitele,

et ehitamine Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal ei olnud piiranguvööndis välistatud, ei ole

kaitstava loodusobjekti valitseja (KeA) ehitamise võimalikkust kinnisasjal kinnitanud.

Vastupidi, KeA on kaebajale mõista andnud, et kinnisasjal on lähtuvalt loodusväärtustest

ehitamine välistatud ja sellest tulenevalt ka sihtkaitsevööndisse arvamine põhjendatud (KeA

17.11.2016 kiri nr 7-9/16/4261-4).

2) Senises praktikas on kohtud olnud järjepidevalt seisukohal, et tegemist on omandiõiguse

piiranguga, mitte sundvõõrandamisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-

2538, p 15; 30.10.2018 otsus nr 3-17-131, p 16). Samast seisukohast on lähtunud ka Riigikohus

(otsus nr 3-16-245, p 26). Ka kaebaja viidatud asjas nr 5-21-3 jõudis Riigikohus järeldusele, et

tegemist ei ole faktilise sundvõõrandamisega. Sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi kaitsekord

piirab omandi kasutamist, kuid piiratud ei ole omandi käsutamine; omand säilib ainelisel kujul

ja kinnisasja olemus ei muutu. Samuti on võimalik järelejäänud omandiõigust kasutada.

Kaebaja omandas kinnisasja juba looduskaitseliste piirangutega, seega pidi ta arvestama

võimalusega, et maastikukaitseala valitseja ehitamiseks kooskõlastust ei anna. Ehitusõigust

kaalutakse juhtumipõhiselt lähtuvalt ala kaitstavatest väärtustest. Looduskaitselised piirangud

kehtestatakse põhjendatud juhtudel loodusväärtuste kaitseks. Kui põhjus piirangute seadmiseks

ära langeb, tunnistatakse piirangud kehtetuks ja vastupidi, kui on vaja rakendada täiendavaid

meetmeid loodusväärtuste kaitseks, võidakse kaitsekorda muuta rangemaks. Loodus on pidevas

muutumises. Seega ei ole kaitstaval loodusobjektil kaitsekorra muutmine üllatuslik.

3) Vaidluse põhiküsimuseks on kaldaastangu olemasolu. Keskkonnaministeerium (KeM) on

andnud LKS § 35 lg 5 kohta tõlgendusi järgmiste kirjadega: 10.10.2012 nr 13-1/7355-227,

27.12.2012 nr 13-1/7355-4, 25.05.2016 nr 8-2/16/3255-2, 08.05.2017 nr 8-2/17/375-5. Nendest

nähtub, et mõistet "kaldaastang" kasutatakse LKS-is üldmõistena, mis ei vaja eridefinitsiooni.

Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on astang astmekujuline, selgesti täheldatava jalami

ning pervega vertikaalne või suure kaldega nõlv. Praktikas määratakse astangu jalam ja serv

kaardimaterjali alusel, arvestades maapinna kõrgusi, ning vajadusel korraldab KeA

välivaatluse. Kaldaastangu puhul ei pea olema tegemist paljandiga (alaga kus paljanduvad

aluspõhjakivimid), vaid kaldaastang võib olla kaetud ka pinnakattega. Kaldaastangu

tuvastamisel pole määrav niivõrd nõlvakalle, kui selgesti eristatava jalami ning nõlva

olemasolu, mille puhul võib nõlvakalle olla erinev. Astmelise rannaastangu puhul on jalameid

ja nõlvasid mitu. Kohalikele omavalitsustele mõeldud käsiraamatus „Abiks alustavale ja

meeldetuletuseks kogenud keskkonnaspetsialistile – 2018. aasta KOV keskkonnaalase

koolitusprogrammi materjal“, leheküljel 45 on antud samasisuline selgitus ja viidatud ka

Keskkonnaministeeriumi 25.05.2016 kirjale nr 8-2/16/3255-2.

4) LKS § 35 lg 5 kohaselt on määratud tingimusteks üksnes kaldaastangu kõrgus ja kaugus

veekogu veepiirist. Nimetatud tingimused aga ei välista üldmõiste kasutust, seejuures tuleb

lõiget 5 tõlgendada kooskõlas LKS §-ga 34 (teleoloogiline tõlgendamine), mis sätestab ranna

7(18)

ja kalda kaitse eesmärgi, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse

suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Seega ei pea antud juhul paika

kaebaja ajalooline tõlgendus. Vastupidi, kui LKS § 35 lg-s 5 on kaldaastangu tingimused

erinevad varem kehtinud RKKS § 5 lg-st 3, siis on erisus taotluslik.

Nii nagu Eesti ranna- ja kaldaalad on väga eriilmelised, võivad väga eriilmelised olla ka

kaldaastangud. Loodus on pidevas muutumises, nii esineb astangutel sageli suuremal või

vähemal määral pinnasega kaetud kohti, kus kasvavad astangutega seotud elupaikadele

iseloomulikud taimeliigid nii paljandite kui ka pinnasega kaetud astangute peal. Väärtuslikuks

ei saa pidada ainult mingit kindlat tüüpi (nt paljandid või mingist teatud kivimist - liivakivi,

paas) astanguid, vaid peamine eesmärk on ranna ja kalda kaitse, mitte otseselt astangu kaitse

(mis küll on ranna ja kalda osa). Pinnasega kaetud astangul kasvavad ka taimed. Kuna

kasvutingimused astangul on keerulised, siis on seal väljakujunenud looduskooslused

omamoodi unikaalsed. Looduskoosluste mõistes on paekiviastangute peal tihti ka loopealsed

või muud väärtuslikud poollooduslikud kooslused, ja pinnas on õhuke. Hannes Tõnisson

(rannikugeoloog) on välja toonud, et ka need rannad ei ole ehitamiseks sobilikud.

5) LKS § 35 lg-st 5 ei tulene kohustust kaldaastangu kaardile kandmiseks. Kui seadusandja

oleks soovinud seada kaldaastangut sõltuvusse ETAK põhikaardile kandmisest, siis oleks

tulnud see selgesõnaliselt sätestada. Analoogselt on seadusandja talitanud LKS § 35 lg-s 2,

sätestades, et ehituskeeluvööndi ning ranna ja kalda piiranguvööndi laiuse arvestamise

lähtejoon on ruumiandmete seaduse kohaselt ETAK põhikaardile kantud veekogu veepiir.

Seega ei ole kaldaastangu määratlemine seotud põhikaardile kandmisega, küll võib kaardile

kandmist vajalikuks pidada, et see isikutele arusaadavam oleks. Vana-Tallinna mnt 8

kinnisasjal on kaldaastang kantud Maa-ameti kitsenduste kaardile.

Maa-ameti aluskaartidel ega ka põhikaardil ei kujutata kaldaastangut looduslikust järsakust või

nõlvast erinevalt. Kaldaastangu eristamine ETAK-is nähti ette määrusega nr 76, mis kehtib

alates 2014. a algusest. Kuni 2018. aastani hõivati andmeid riigihanke käigus objektidena,

esimesed kaldaastangud kaardistati 2017. a. 2019. a kaardistati andmekogus süstemaatiliselt

merega piirnevad kaldaastangud, 2020. aastal kaardistati teadaolevad kaldaastangud sisemaal,

2021. a valmis maapinna kallete kaart, mis võimaldab kaardistajal leida ning kaardistada

kaldaastanguid ka vähem tuntud piirkondades. Maa-amet kannab andmekokku vaid määruses

nr 76 sätestatud tingimustele vastavad kaldaastangud, mis on ühtlasi ka LKS nõuetele vastavad

kaldaastangud. Maa-ameti pädevus on täpne loodusliku olukorra fikseerimine, sisuliselt on tegu

mõõdistamisega. Maa-amet ei tõlgenda kaldaastangu olemust loodus- või keskkonnakaitselisest

aspektist ehk ei lähtu seaduse mõttest, vaid ainult konkreetsetest mõõdetavatest kriteeriumitest

nagu nõlva kaldenurk, kõrgus ning kaugus rannajoonest. Piiripealsetes olukordades on Maa-

amet kandnud andmekokku ka kaldaastanguid, mida KeA on käsitlenud kaldaastangutena ning

mille kõrgus on alla 5 m mõõtmistäpsuse (ligikaudu 20 cm) ulatuses. Samuti arvatakse

kaldaastangu koosseisu kaldaastangu kriteeriumitele vastava astangu sees olevad lühikesel

lõigul (alla 50 m) kas madalamad või väiksema kaldega nõlvad. Kokkuleppel

Keskkonnaministeeriumi ja KeA-ga kannab Maa-amet kitsenduste kaardile ka need

kaldaastangud, mida KeA on käsitlenud kaldaastanguna, kuid mis ei ole ETAK-is kaardistatud.

Kitsenduste kaardile esitatud andmete eest vastutab kas rajatise omanik või looduslike objektide

puhul andmete esitaja. Kitsenduse kaardi ülesanne on visualiseerida kitsenduse ulatus ja

asukoht. Looduses oli astang juba varem olemas ja sellega tulnuks arvestada ka eelnevate

toimingute (tehingute) juures.

6) Määruse nr 76 § 18 ei kitsenda LKS tähenduses kaldaastangu mõistet. Määruse nr 76 eelnõu

§ 18 nägi ette, et nähtusklassina „nõlv“ kaardistatakse nõlvasid, mis on vähemalt 2 m kõrgused.

8(18)

Eelnõu menetluse käigus tegi Siseministeerium ettepaneku kirjeldada määruses kaldaastangu

ja kaldanõlva vähim kaldenurk ning lisada nähtusklassi „nõlv“ üle 5 m kõrgune kaldaastang ja

kõrgkalda kaldanõlv. KeM-i arvestas ettepanekuga osaliselt, lisades nõlvakalded ja

kaldaastangu kaardistamise määruse eelnõusse. Määruse nr 76 seletuskirjas (lk 7) on märgitud,

et määruse eelnõu kohaselt eristatakse ka kaldaastangud, mis on vajalikud veeseaduse § 10 lg

1 rakendamiseks. Seletuskirja lisas märkustega arvestamise tabelis (lk 3) on arvestamise

põhjuseks märgitud, et LKS § 35 lg 5 sisustab kaldaastangu läbi kõrguse ja kauguse veepiirist,

mida saab kasutada ka käesoleva määruse eelnõu. Ehk määruse nr 76 eesmärk on selged

nähtused, mis on mõõdetavad, kaardile kanda.

Määrus ei kitsenda LKS kaldaastangu mõistet, vaid määratleb tingimused nähtuse ETAK-isse

kandmiseks. Kaardile kaldaastangute kandmine on isikutele selguse mõttes vajalik. Seetõttu

ongi Keskkonnaministeeriumil allasutustega kokkulepe, et KeA ettepanekul kannab Maa-amet

kitsenduste kaardile ka need kaldaastangud, mis määruse nr 76 järgi ETAK-isse ei kanta. Kaart

on informatiivse tähendusega, õiguslikku tähendust omab seadus. Kaardil on õiguslik tähendus

juhul, kui see tuleb seadusest, mida antud juhul LKS § 35 lg-st 5 ei tulene. Näiteks võib looduses

kaldaastang variseda. Sellisel juhul looduses enam astangut ei ole ja ei kohaldu ka LKS § 35

lg-s 5 sätestatu. Kaardiandmeid uuendatakse aja jooksul ja seega võib kaldaastangu varisemise

korral kaardil olla eksitav informatsioon.

7) Keskkonnaministeerium on enda antud tõlgenduses soovitanud kaldaastangu esinemise

kahtluse korral konsulteerida KeA-ga. Nii on enne määruse nr 76 jõustumist kui ka pärast seda

KeA praktikas kaldaastangute olemasolu hinnanud. KeA on kaldaastangu määramisel lähtunud

oma parimast teadmisest. Kindlalt fikseeritud määramise meetodeid või määramispõhimõtteid,

millest kõrvale kalduda ei tohi, ei ole. Kaldaastangute määratlemist on lihtsustanud olukord,

kui alale on tehtud topomõõdistamine ning selle käigus on juba mõõdistaja nõlva astanguna või

järsakuna määratlenud. Ka Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasja detailplaneeringu (DP) joonisel on

all topomõõdistus. Juhul kui topomõõdistust ei ole, siis on KeA kohapealse ala ülevaatuse alusel

otsustanud, kas on astang või mitte. Viimasel ajal on hindamist lihtsustanud see, et saab

kasutada Maa-ametilt saadud nõlvakallakuse andmestikku. Varem lähtuti kas põhikaardi

nõlva/järsaku tingmärgist (mis näitab et vähemalt osa nõlvast vastab ka Maa-ameti

kriteeriumite kohasele järsule nõlvale) ning kõrguste erinevusest.

Astangute olemasolu hindamisel arvestab KeA ka pinnavormi tekkelugu (genees), st et oleks

tegu praeguse või sellele eelnenud veekogu kulutuse või murrutuse tõttu tekkinud järsu nõlvaga,

mitte mõne muu geoloogilise protsessi (nt ka oosi nõlvad võivad olla väga järsud, kuid see nõlv

ei saa kindlasti olla kaldaastang) või inimtegevuse tulemiga. Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal

olev astang on sama geneesiga, mis kinnisasjale eelnevatel ja järgnevatel kinnisasjadel ETAK-

isse märgitud kaldaastang. Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et ei ole võimalik selgeks

teha, kust jookseb piir kaldaastangu ja muu kaldega nõlva vahel. Piiripealsetel olukordadel

vaatab KeA ka laiemat pilti – kui ühes konkreetses kohas võib astang nt nõlva kõrguse osas

kriteeriumitele vastata, kuid naabruses mitte, siis on ka loobutud selle kaldaastanguna

käsitlemisest, kui see tekitaks näiteks ehituskeeluvööndi kulgemisest järske sakke või hüppeid

(nt Astangu maaüksus (12601:002:0028)).

KeA on Maa-ametile saatnud 02.02.2021 kirja nr 7-12/21/2235, milles selgitab mh ka Vana-

Tallinna mnt 8 kinnisasjal kaldaastangu määratlemist. Kuna looduses on kaldaastang olemas,

ei oma kaardile kandmine õiguslikku tähendust. KeM on 08.05.2017 kirjas nr 8-2/17/375-5

nõustunud KeA seisukohtadega, mille kohaselt on Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal tegemist

astmelise rannaastanguga, mille kõrgus kokku on üle 5 m. Sellest lähtuvalt tuleb antud alal

ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel rakendada LKS § 35 lg-t 5 nii, et ehituskeeluvööndi

ulatust arvestatakse 10 m samakõrgusjoonel paiknevast astangust alates.

9(18)

8) LKS kehtestamisega ei ole kaldaastangud massiliselt juurde tekkinud, looduses on

kaldaastangud kogu aeg olnud. Küll käsitletakse kaldaastanguna LKS-ist tulenevalt ka pinnase

ja taimestikuga kaetud astanguid. Kuna kaldaastangud on eriilmelised, siis ei ole võimalik anda

ka ühest mõõdetavat näitajat nõlva kaldele 1 kraadi täpsusega, mis oleks rakendatav üle terve

Eesti ning kõikide randade ja kallaste kaldaastangute puhul. Seda ei ole LKS-is ka eesmärgiks

võetud, vaid ranna ja kalda aladel tuleb arvesse võtta kohalikke eripärasid. Ranna- ja kalda

kaitse eesmärk on ka kalda eripära arvestava asustuse suunamine, mille lähtekoht on põhimõte,

et ehitiste kasutamine oleks ohutu. Samuti on ranna kaitse eesmärk seal vaba liikumise

tagamine. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 2 kohaselt on kallasraja laius

laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal

põhikaardile kantud veekogu piirist ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, arvates viimasel

juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja kaldanõlva ülemise serva vahelise maariba. Vana-Tallinna

mnt 8 kinnisasjal asuv kaldaastang on sama geneesiga, mis eelnevatel ja järgnevatel

kinnisasjadel olev ETAK-isse kantud kaldaastang, seetõttu on vajalik selgus ka vaba liikumise

tagamisel.

9) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et antud juhul tuleb eelistada varem kehtinud (RKKS

§ 5 lg 3) kitsamat mõiste sisustamist kui üldmõiste kaudu sisustamine. Seadusandja on nimelt

mõiste osas täpsustusi seaduses (LKS § 35 lg 5) vähendanud, et mõistet saaks eluliselt

tulenevalt looduslikest oludest paremini rakendada. Kehtetu normi arvestamine pole millegagi

põhjendatud.

10) Kaebaja esitatud asjatundja arvamused kaldaastangu puudumise kohta ei ole kooskõlas

LKS § 35 lg-ga 5, arvestamata on jäetud ka LKS § 34 ranna ja kalda kaitse eesmärgid. LKS

§ 35 lg-st 5 ei järeldu, et kaldaastang peab olema kantud ETAK-isse, vertikaalne, suure või

kraadi täpsusega kaldega nõlv või paljand, mida kaebaja esitatud arvamustes eksperdid

kinnisasjal asuval astangul ei leidnud. Samuti ei saa nõustuda Ü. S. arvamuses järeldusega, et

kuna maakerke tõttu on nõlv merest kerkinud välja ammu, on praegu kinni kasvanud ja paikneb

merest eemal, siis see ei ole rannaastang vaid mäenõlv või poolsaare nõlv. Ka Ontika, mis on

rannajoonest enam kui 100 m kaugusel, alla meri ei ulatu, kuid ei ole vaidlust, et selles kohas

on tegemist kaldaastanguga.

11) Kaebaja on kahtluse alla seadnud, et kaldaastang võib olla astmeline. LKS § 35 lg 5 ei

sätesta astmelisust kaldaastangu tunnuseks, kuid ka ei välista seda. Astmeliseks saab astangut

lugeda juhul, kui tegemist on ühe ja sama tekkelooga pinnavormiga. Vana-Tallinna mnt 8

kinnisasjal olev astang on sama geneesiga, mis piki rannikut kulgev astang. Vana-Tallinna mnt

8 kinnisasjal on üks kõrgem (ligikaudu 4,5 m) ja järsem nõlv ning sellele järgneb teine madalam

ja laugem, koos annavad nad 10 m samakõrgusjoonel astangu kõrguse 5 m täis.

12) Kõiki kaldaastanguid eraldi üksikobjektina kaitse alla ei võeta. Kuivõrd kaldaastangule

laienevad ranna või kalda kaitse piirangud (ehituskeeluvöönd, piiranguvöönd) siis ei ole

üldjuhul täiendavate piirangute seadmine vajalik. Üksikobjektina astangu kaitse alla võtmine ei

sõltu astangu kõrgusest.

8. KeA (kaasatud haldusorgan) arvamus:

1) Kaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Korra § 8 lg 3 kohaselt, kui kokkulepet

ei saavutata kuue kuu jooksul arvates omandaja poolt nõustumise või vastuväite esitamisest,

võib keskkonnaminister lõpetada omandamise menetluse. Seega lõpliku otsuse omandamist

puudutavates menetlustes teeb keskkonnaminister. Sellist otsust tehtud ei ole.

2) Tegemist on omandikitsendusega, kuna kaebajal on säilinud kinnisasja faktiline käsutusõigus

ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus.

10(18)

3) Regulatsioon näeb ette, et seadusest tulenevate kitsenduste olemasolu (antud juhul

kaldaastang) tuleb väärtuse määramisel arvesse võtta.

4) KeA on kogu varasema kirjavahetuse jooksul olnud seisukohal, et kaldaastang kinnistul

esineb ja jääb esitatud seisukoha juurde. KeA teostas 09.12.2015 aastal paikvaatluse Vana-

Tallinna mnt 8 kinnistul ning tuvastas esmakordselt, et kinnistul asub rannaastang (astmeline

astang), mille kõrgus on arvestades astangu ülemisest ja alumisest servast rohkem kui 5 m.

LKS ei sätesta, et astang peab koosnema ühest nõlvast või astang peaks olema kantud ETAK

põhikaardile. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on astang astmekujuline, selgesti

täheldatava jalami ning pervega vertikaalne või suure kaldega nõlv. Kaebuses esitatud seisukoht

mõiste grammatilise tõlgenduse osas on ebaõige. Puudub alus mõiste tõlgendamiseks määruse

nr 76 järgi, kuivõrd määrus käsitleb kitsalt kaldaastangu kaardistamise kriteeriumeid ning

kaardistamiseks (nagu igasuguseks tehniliseks tööks) on täiesti arusaadavalt vaja kindlaid

kriteeriume.

5) Üldkeeleline tõlgendus on asjakohasem ka seetõttu, et looduslike nähtuste jäik

kvalifitseerimine ei võimalda tagada looduskaitselisi eesmärke paragrahvi taga. LKS § 35 lg-t

5 tuleb tõlgendada kooskõlas LKS §-ga 34 (teleoloogiline tõlgendamine), mis sätestab ranna ja

kalda kaitse eesmärgi. Ranna kaitsevööndite ulatuslikum arvestamine alates astangust aitab

täita eesmärke, milleks on näiteks rannale juurdepääsu tagamine, ehitiste kaitse astangule

ehitamisele seotud tagajärgede eest jne. Eesti pinnamoes on üle 5 m kõrgusega astang ka niivõrd

silmapaistev objekt, et väärib ka pelgalt pinnavormina tähelepanu. LKS § 35 lg 5 tõlgendamisel

tuleb arvestada, et kaldaastangust tuleneva veekaitsevööndi ja ehituskeeluvööndi laiendamise

sisuline eesmärk on astangu looduslike erodeerimis- ja murrutusprotsesside käigus, mida

tihtipeale intensiivistab inimtegevus, tekkivate pinnavormide muudatustest tingitud riskide

vältimine ehitus- ja õuealadel. Eestis on mitmeid näiteid astangutele liiga lähedale ehitatud ning

pinnaseprotsesside käigus kahjustada saanud ehitistest. Nii ehitustegevus (nii hoonete kui nende

jaoks vajalike kommunikatsioonide ja taristu rajamine) kui ka hilisem ekspluatatsioon mõjutab

pinnase stabiilsust, põhjustab pinnasepragusid ja võimalikke murde.

6) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu kogu ulatuses ranna ehituskeeluvööndis. 08.01.2016 kirjas nr

7-12/16/350 on KeA kaebajale selgitanud, et ei toeta omaniku ettepanekut sihtkaitsevööndi

piiride muutmiseks selliselt, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu jääks piiranguvööndisse, sest

sõltumata tsoneeringust on ehitustegevus kinnistul kaldaastangu esinemise tõttu keelatud ning

KeA ei pea võimalikuks kaldaastangust tuleneva ehituskeeluvööndi vähendamist ka siis, kui

kinnistu paikneks kaitseala piiranguvööndis. KeA nõustub täielikult KeM-i 27.12.2012 kirjaga

nr 13-1/7355-4.

7) KeA on praktikas kaldaastangute olemasolu igakordselt hinnanud ja valdavalt on lähtutud

hetke parimast teadmisest. Osaliselt on sellise igakordse hindamise põhjuseks ka varasemalt

antud tõlgendused kaldaastangute kohta (nt KeM-i 27.12.2012 kiri nr 13-1/7355-4; 25.05.2016

kiri nr 8-2/16/3255-2), kus on välja toodud, et astang on astmekujuline, selgesti täheldatava

jalami ning pervega vertikaalne või suure kaldega nõlv, kusjuures nõlvakallakus kraadides ei

ole määrav või määratav ja sisuliselt tuleb looduses otsustada, kas on kaldaastang või ei ole. Ka

pädevad geograafid-geoloogid pole suutnud astangule kui geomorfoloogilise nähtusele

ammendavaid definitsioone anda või üheselt selgitada, mida seadusandja on kaldaastangu

terminiga silmas pidanud. Kohtupraktikat mõiste sisustamise osas seni tekkinud ei ole.

8) Asjakohased ei ole kaebuse väited mõiste ajaloolise tõlgendamise osas. Esiteks tuleks

ajaloolise tõlgendamise korral välja tuua õigusakti väljaandmise ajal valitsenud ning õigusakti

loomiseni viinud tingimused, olukorrad ja põhjused. Viitest enne LKS-i kehtinud RKKS-i

sättele sellises olukorras ei piisa. Teiseks, kuigi suur osa RKKS-ist integreeriti LKS-i, on

11(18)

kaldaastangu mõistet muudetud oluliselt üldisemaks ning see on ilmselgelt kandnud mingit

eesmärki. Kahjuks puuduvad selgitused LKS-i eelnõu seletuskirjas.

Tuleks eelistada teleoloogilist tõlgendamist, mis tähendab seda, et õigusakti mõtet püütakse

tuvastada selle eesmärgi ja seadusandja tahte kaudu. Keskkonnaministeerium kui LKS-i

peamine väljatöötaja on pädev seadusandja soovitud eesmärgi sisustamiseks ja tõlgenduse

pakkumiseks. KeM-i välja pakutud tõlgendus võimaldab parimal moel tegeleda piiripealsete

juhtumitega.

9) Omanik tellis ekspertiisi (geoloog Ü. S.), milles ekspert andis paikvaatlusele tuginedes

hinnangu, et kaldaastangut kinnistul ei esine. KeA ja KeM looduskaitse osakonna spetsialistid

teostasid 11.05.2016 täiendava paikvaatluse ning jäid seisukohale, et kinnistul esineb

kaldaastang. Antud alal asuva astangu ülemine serv looduses paikneb Vana-Tallinna mnt 8

maaüksuse DP põhijoonisel kujutatud 10 m samakõrgusjoonel. KeM-i 08.05.2017 kirjaga nr

8-2/17/375-5 edastati kaebajale riigi lõplik seisukoht kaldaastangu küsimuses.

10) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul tõuseb maapind mere tasemelt u 11 m võrra. Maapinna tõus

ei ole ühtlane, valdav osa maapinna kõrguse muutumisest toimub nõlva kahes lõigus. Vana-

Tallinna mnt 8 kinnistu reljeef on kujutatud Vana-Tallinna mnt 8 maaüksuse DP topo-

geodeetilisel alusplaanil, samuti on seda analüüsitud E. P.i eksperthinnangus. Maaüksuse topo-

geodeetilisel alusplaanil ning E. P.i ekspertarvamuses toodud jooniste kohaselt on kinnistul

kaks nõlva, mis kokku annavad kõrguse üle 5 meetri.

11) 05.05.2017 toimunud täiendava visuaalse vaatluse põhjal saab öelda, et Vana-Tallinna mnt

8 kinnistu astangu pealsel alal on looduslik rohumaa säilinud avatuna ning võsastumine on

aeglane. Suuremat osa alast saab kohe hooldama hakata ning see ei vaja taastamist. Kadakate

ja mändidega kinnikasvanud ala on lihtne rohumaaks taastada, kuna rohukamar on hästi

säilinud. Rohumaast merepoolse ala kaheastmelisel astangul kasvav puistu ja rannikuluited on

heas looduslikus seisundis, inimtekkeliste häiringute osakaal on väike. Astang on kaetud

tüüpilise rusukalletele iseloomuliku niiskemat varjulist kasvukohta eelistava taimkattega

(metsaga), mis aja jooksul areneb pangametsaks, alal esineb ka vähesel määral paljandumist

(KeA 08.05.2017 kiri nr 7-9/17/3021).

Muu hulgas on KeA 08.05.2017 kirjas välja toodud, et Pakri poolsaare metsade

sihtkaitsevööndi eesmärgiks on hahkkaruslase ja suur kuldtiiva ja nende elupaiga kaitse ning

rannikuelupaikade, soode, paljandite ja metsade ning poollooduslike koosluste kaitse. Vööndi

piiritlemisel arvestati ala terviklikkusega ning vööndisse tsoneeriti kitsas tee ja rannajoone

vahele jääv ala, mida iseloomustab mööda rannaastangut kulgev vahelduvate metsa ja

niidukooslustega kaetud ala ning astangu alla jäävad rannikukooslused. Sihtkaitsevööndi

kaitsekord tagab eesmärgiks seatud väärtuste kaitse. Alal leiduvatest väärtustest lähtuvalt on

seal oluline vältida tegevusi, mis hävitavad või halvendavad seal esinevate koosluste seisundit

(nt ehitamine, metsade majandamine, kuivendamine, pinnase teisaldamine, üleliigne tallamine).

See ilmestab, et astangu käsitlemine on teataval määral seotud ka rannikukoosluste

hindamisega.

12) Kuna LKS § 35 lg 5 ei too välja kaldaastangu definitsiooni ning eelnevalt toodud viidete

kohaselt rakendatakse kaldaastangu terminit üldmõistena, siis on asjakohane avada

kaldaastangu ja nõlva maateaduslikku tausta. Kaldaastangu puhul on tegemist veekogu lähedal

paikneva vertikaalse või suure kaldega nõlvaga, mille teke on eelkõige seotud praeguse või

sellele eelnenud veekogu kulutuse või murrutuse, mitte mõne muu geoloogilise protsessi (nt ka

oosi nõlvad võivad olla väga järsud, kuid see nõlv ei saa olla kaldaastang) või inimtegevuse

tulemiga. Ehkki Põhja-Eesti klindi geoloogiline tekkelugu ei ole üheselt selge, siis ei ole

12(18)

vaidlust, et selle silmapaistvamaid lõike on põhjust käsitleda ranna-astanguna. Kusjuures ei ole

määrav, et seda mõjutaks ka käesoleval ajal veekogu kulutus või murrutus. Näiteks paikneb

Ontika paekallas rannajoonest enam kui 100 m kaugusel ning meri selle jalamit ei murruta, kuid

ei ole kahtlust et seda pinnavormi on põhjendatud pidada rannaastanguks (või LKS-i sõnastuses

kaldaastanguks).

Maateaduses on nõlva kalde hindamisel kasutusel erinevaid skaalasid, kuid üldjuhul tuleks

suure kaldega nõlvaks pidada nõlva, mille kallakus on üle 35 kraadi ning milliseid peetakse

varingulisteks. Valdavalt ei ole nõlva kallakus kogu nõlva ulatuses ühtlane. Viidatud allika

kohaselt on sademerikka ehk humiidse kliima tingimustes tasakaaluolukorras oleval nõlval

tavaliselt kolm nõlva segmenti – ülemine kumer segment, astang või suure ühtlase languga

segment ning nõgus segment nõlva jalamil. Eeltoodust saab järeldada, et on liigne lihtsustus

määrata LKS § 35 lg 5 kohaseks kaldaastanguks vaid need nõlvad, mille suure kaldega osa

kõrgus ületab 5 m, võimaldamata vajadusel arvestada nõlva mõnevõrra laugemate osadega (nt

kasvõi väga järskude nõlvade jalamil olev rusukalle või rusukoonused).

Piiripealsetes olukordades vaadatakse ka nn laiemat pilti – kui ühes konkreetses kohas võib

astang näiteks nõlva kõrguse osas kriteeriumitele vastata, kuid naabruses mitte, siis on

mõnikord ka loobutud selle astanguna käsitlemisest, kui see tekitaks näiteks ehituskeeluvööndi

kulgemisesse järske sakke või hüppeid – samasugune loogika toimib ka vastupidi.

13) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu paikneb Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigul, mis on

eriti silmapaistev Pakri klindipoolsaare tipu osas. Ehkki klint madaldub Lahepera klindilahe

päras, on see Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ning naaberaladel käsitletav Lahepere pangana, kus

klindiastang on 5-10 m kõrgune. Astang on Vana-Tallinna mnt 8 kinnistuga võrreldes selgemalt

eristatav selle naaberkinnistuil, nt Vana-Tallinna mnt 6 ja 6a (kt 58001:001:0301 ja

58001:001:0297, mida hõlmavas Paldiski Linnavalitsuse poolt 26.06.2014 otsusega nr 33

kehtestatud Vanaaseme kinnistu DP-s on LKS § 35 lg 5 kohase kaldaastanguga arvestatud) või

Kersalu kaldapealne (kt 43101:001:1467). Esinduslike astangulisi lõike eraldavad lõigud, kus

astang on madalam või laugem ning paljand on mattunud.

14) Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul paikneb astmeline rannaastang, mille kõrgus kokku on üle 5

m ning mille ülemine serv asub 10 m samakõrgusjoonel. Sellest lähtuvalt tuleb antud alal

ehituskeeluvööndi laiuse määramisel rakendada LKS § 35 lg-t 5 nii, et ehituskeeluvööndi

ulatust arvestatakse 10 m samakõrgusjoonel paiknevast astangust alates.

15) Täiendavalt märgib KeA, et LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub ehituskeeluvöönd metsamaal

metsaseaduse (MS) § 3 lg 2 tähenduses ranna piiranguvööndi piirini (nimetatud ka metsamaa

erisus). Vastavalt MS § 3 lg-le 2 on metsamaa maa, mis on kantud metsamaa kõlvikuna

maakatastrisse või maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed

kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti. Vana-Tallinna mnt 8

kinnistu paikneb tervikuna Läänemere ranna piiranguvööndis ning kinnistu 10 m

samakõrgusjoonel paikneva kaldaastangu ja maantee vahelisel alal asub 0,25 ha suurune

maakatastrisse kantud metsamaa kõlvik, kuhu ulatub ehituskeeluvöönd LKS § 38 lg 2 alusel.

Jättes arvestamata kaldaastangust tuleneva ehituskeeluvööndi ja Pakri maastikukaitseala

kaitsekorrast tulenevad kitsendused, oleks Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu elamuehituslik

potentsiaal (võimalik elamukruntide arv) siiski ka metsamaa erisuse tõttu piiratud ning kinnistu

turuväärtus tõenäoliselt madalam kui maaomaniku poolt makstud ostuhind.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud.

13(18)

10. LKS § 20 lg 1 alusel omandab riik kogu ulatuses kaitsealal asuva kinnisasja, mille

sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga

kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Lähtuvalt LKS § 20 lg-st 2¹ määratakse kinnisasja

väärtus tehingute võrdlemise meetodil ning kinnisasja väärtuse määramisel arvestatakse

seadustest, välja arvatud kinnisasja omandamise aluseks olevast kaitsekorrast, tulenevate

kinnisomandi kitsendustega. Kaebajale tehtud hinnapakkumises ei ole seetõttu arvestatud

asjaolu, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu jääb terve kinnistu ulatuses sihtkaitsevööndisse.

Asjas on vaidlus selle üle, kas Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu väärtuse määramisel tuleb

arvestada LKS § 35 lg-ga 5. Kõnealuse sätte kohaselt üle viie meetri kõrgusel ja Eesti

topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit oleval

kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd

kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud

vööndi laiusest. Kaebaja leiab, et sellist kaldaastangut kinnistul ei ole. Vastustaja seevastu on

seisukohal, et kaldaastang esineb ning sellest tulenevalt on kinnistu kogu ulatuses

ehituskeeluvööndis.

11. Kaebaja väidab lisaks, et koosmõjus omandamismenetlusele eelneva kaitse-eeskirja

muutmise menetlusega ja võimatusega temale kuuluvat kinnistut aastaid sihtotstarbeliselt

kasutada on tekkinud väga ulatuslik omandiõiguse riive. Tegemist on faktilise

sundvõõrandamise olukorraga (PS § 32 lg 1), kus omanik jääb täielikult ilma omandiõiguse

sihtotstarbelise teostamise võimalusest pärast kinnistu omandamist tekkinud looduskaitseliste

piirangute tõttu. Isegi kui tegemist ei ole de facto sundvõõrandamisega, on igal juhul tegemist

PS § 32 lg 2 kohase omandikitsendusega, mille eest tuleb tagada LKS § 20 lg 1 kohasel

omandamisel õiguspärane hüvitis.

Kaebaja ei vaidlusta kaitse-eeskirja rangemaks muutmist (vastavat VV 30.08.2019 määrust)

ning pooltel puudub vaidlus ka selles, et riik on nõustunud kaebajale kuuluva loodusobjekti

sisaldava kinnisasja omandama LKS § 20 lg 1 alusel.

Kohus on seisukohal, et kaebaja viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

15.06.2021 otsusest asjas nr 5-21-3 võib järeldada, et kui kinnisasja soetamisel juba

piiranguvööndis asunud kinnisasja kaitsekord muutub rangemaks, mis aga ei välista selle

kinnisasja valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, pole tegemist

de facto sundvõõrandamisega, vaid PS § 32 lg 2 kohase omandikitsendusega. Praegusel juhul

on kaebajal kaitsekorrast tuleneva piirangu rangemaks muutumisel jätkuvalt säilinud kinnisasja

käsutamisõigus ning riigile omandamisettepaneku tegemine on vabatahtlik. Kinnisasja

kasutamine pole võimalik küll maa sihtotstarbe kohaselt (elamumaana), kuid see ei välista

kasutamist muul moel (nt vastustaja poolt istungil nimetatud rannakoosluse hooldamise ja

selleks riigilt toetuse saamise võimalus). Seetõttu pole vaja analüüsida, kas kaebajale tuleks

määrata põhiseaduse alusel täielik ja kohene hüvitis.

Lisada tuleb ka seda, et LKS § 35 lg 5 kehtis samasugusena enne kaebaja poolt vaidlusaluse

kinnistu omandamist ning piirangud kinnistu kasutamisele olid juba kinnistu omandamisel.

12. Kohus käsitleb järgnevalt seda, kas riigi poolt tehtud hinnapakkumine võtab õigusvastaselt

arvesse asjaolu, mis mõjutab oluliselt kinnistu väärtust. Kohus on lugenud menetlustoimingu

vaidlustamise lubatavaks.

Riigi poolt 29.06.2021 tehtud hinnapakkumises (OÜ Kinnisvaraekspert 30.04.2021

eksperthinnangu nr 2104-888-01/KKO alusel) võeti arvesse, et kinnistul on LKS § 35 lg 5

kohane kaldaastang. Nimetatud menetlusosaliste poolt ka rannaastang.

14(18)

12.1 LKS 6. peatükk reguleerib ranna ja kaldaga seonduvat, sätestades esmalt paragrahvis 34

ranna ja kalda kaitse eesmärgi, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse

suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. LKS § 35 sätestab ranna ja kalda

kasutamise kitsendused. Ranna ja kalda kasutamise kitsendusi õigustab eelnevalt toodud

eesmärkide tagamise vajadus.

Vastav ranna ja kalda ehituskeeluvöönd seoses kaldaastanguga moodustub juhul kui

kaldaastang on üle 5 meetri kõrge ja veekogu veepiirile lähemal kui 200 meetrit (LKS § 35 lg

5 sätestatud eeldused). Selles menetlusosalistel vaidlus ei ole.

Seejuures peab Eesti topograafia andmekogu (ETAK) põhikaardile olema kantud veekogu

veepiir, mitte kaldaastang. Vööndite laiuse arvestamise lähtejoon on ruumiandmete seaduse

kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir (LKS § 35 lg 2; vt

ka LKS § 35 lg 5 täiendamine VeeS muutmise käigus, millisena see hakkas kehtima

01.10.2019).

Kohus nõustub menetlusosalistega, et LKS § 35 lg 5 ei sisalda kaldaastangu legaaldefinitsiooni.

Kohus on nõus vastustaja ja KeA-ga selles, et kaldaastangu kindlakstegemisel ei oma praegusel

juhul tähtsust ka keskkonnaministri 20.12.2013 määrus nr 76. Määruse nr 76 § 18 lg 5 sätestab

sarnaselt (mitte identselt) LKS § 35 lg-ga 5, et kaldajoonele lähemal kui 200 m asuv vähemalt

5 m kõrgune nõlv loetakse kaldaastanguks ning sellele lisatakse vastav märge. Määruse § 18 lg

2 p 1 määratleb nõlvana maapinna kõrguse järsu muutuse, mis on ümbritsevast selgelt eristuv

ning sama paragrahvi lg 3 p 4 sätestab, et nõlvaks loetakse ala, kus maapinna kalle on 35-45

kraadi, järsakud kaardistatakse alates 45-kraadisest kaldenurgast. LKS § 35 lg 5 ei viita aga

kõnealusele määrusele, vaid see määrus on antud ruumiandmete seaduses sisalduva

volitusnormi alusel. LKS § 35 lg 5 ei sätesta normi kohaldamise eeldusena kaldaastangu

kandmist ETAK-sse. Vastustaja ja KeA on asjakohaselt selgitanud, et kõnealuse määruse

eesmärk oli selged ja mõõdetavad ning määruse tingimustele vastavad nähtused ETAK-sse

kanda ehk sätestada selliste nähtuste ETAK-is kaardistamise numbrilised kriteeriumid, mitte

kitsendada kaldaastangu mõistet ligi 10 aastat pärast sätte sellisel kujul kehtima hakkamist1.

Seadusandaja tahet, leevendada sisuliselt ranna ja kalda kasutamise kitsendusi (LKS § 35 lg 5),

määruse nr 76 eelnõu seletuskirjast ei nähtu. Paragrahv 18 osas on seletuskirjas selgitatud, et

selles soovitakse eristada looduslikud ja tehisnõlvad ning kaldaastangud, mis on vajalikud

veeseaduse § 10 lg 1 rakendamiseks (mis määruse kehtestamise ajal reguleeris kallasrada). Ka

kohtuistungil antud vastustaja selgitused selle kohta, kuidas kaldaastangut puudutav

regulatsioon määrusesse menetluse käigus tekkis (siseministeeriumi soovil, et kallasraja

küsimuses selgust luua), ei anna mingit põhjust arvata, et seadusandja soovinuks kaldaastangu

mõistet varasemaga võrreldes kitsendada. Seega, kui kaldaastang ei ole ETAK-sse kantud, ei

tähenda see, et tegemist poleks LKS § 35 lg 5 mõttes kaldaastanguga. Samuti ei oma eelnevast

tulenevalt tähtsust kaebaja esitatud dokumentaalne tõend (E. P. arvamus) osas, milles

käsitletakse kaldaastangut lähtuvalt määrusest nr 76 ja ETAK-sse kandmisest.

Ka vastustaja on enne kõnealuse määruse kehtestamist selgitanud, miks kaldaastangute

määratlemine nt kaldenurga numbrilise määramise kaudu pole looduskaitseliste eesmärkide

tagamise seisukohast mõistlik. KeM-i 27.12.2012 kirjas nr 13-1/7355-4 on kaldaastanguga

seoses selgitatud, et: „Eesti ranna- ja kaldaalad on väga eriilmelised, alates Põhja-Eesti

1 21.04.2004 vastu võetud LKS § 35 lg 5 oli sõnastuses: „Üle viie meetri kõrgusel ja tavalisele veepiirile lähemal

kui 200 meetrit oleval kaldaastangul koosnevad ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja

ehituskeeluvöönd kaldaastangu alla kuni veepiirini jäävast alast ja käesoleva seaduse §-des 37–39 sätestatud

vööndi laiusest“.

15(18)

pankrannikust Lääne-Eesti laugete üleujutatavate rannaniitudeni, väga suured erinevused on

ka siseveekogude kallastel. Väga eriilmelised võivad olla ka kaldaastangud. Seetõttu ei ole

võimalik anda ühest objektiivselt mõõdetavat näitajat (nt nõlva kallet 1 kraadi täpsusega), mis

oleks rakendatav üle terve Eesti ning kõikide randade ja kallaste kaldaastangute puhul. Seda

ei ole LKSis ka eesmärgiks võetud, vaid ranna ja kalda aladel tuleb arvesse võtta kohalikke

eripärasid.“

12.2 Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega ka selles, et LKS § 35 lg 5 sisustamisel tuleks lähtuda

varem kehtinud ranna ja kalda kaitse seadusest, mille § 5 lg 3 defineeris kaldaastangut kui

vähemalt 5 m kõrgust vertikaalset looduslikku pae- või liivakivipaljandit veekogu ääres.

Seadusandjal puudunuks igasugune mõistlik põhjus muuta sätte sõnastust LKS-s, kui

seadusandja tahteks olnuks RKKS-ga samasisulise regulatsiooni kehtima jätmine. Kuigi

puuduvad õigusloomeprotsessis koostatud materjalid, mis annaks seadusandja tahte osas

mingeid selgitusi, on LKS § 35 lg 5 sõnastuse põhjal siiski loogiline järeldada, et seadusandja

on soovinud muuta normi abstraktsemaks, et oleks võimalik laiemalt tagada ranna ja kalda

kaitse eesmärke. Nagu vastustaja ja KeA on vastustes kaebusele märkinud, ei esine Eesti

looduses astangud vaid paljanditena. Kui kaebaja esindaja möönis kohtuistungil, et kaldaastang

ei pea tingimata olema vertikaalne paljand, siis ei looks vana seaduse teatud juhtudel ja osaline

kasutamine kehtiva LKS § 35 lg 5 sisustamisel praegusega võrreldes õigusselgemat olukorda.

Kohus kehtetu seaduse kaudu kehtiva LKS § 35 lõike 5 sisustamist põhjendatuks ei pea.

12.3 Vaidlusaluse kinnistu osas on tuvastatav järgmine:

Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu asub Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju klindilõigul. Vana-Tallinna

mnt 8 kinnistu koos naaberaladega on Lahepera panga osa, kus klindiastang on 5-10 meetri

kõrgune2. (KeA 20.01.2022 menetlusdokumendi p 3.6.4)

KeA ja KeM-i esindajate 11.05.2016 paikvaatlusel tuvastatud reaalse olukorra põhjal looduses

on KeM seisukohal, et tegemist on astmelise astanguga, mille ülemine serv looduses paikneb

kinnistu DP põhijoonisel kujutatud 10 m samakõrgusjoonel. (KeM-i 08.05.2017 kiri nr 8-

2/17/375-5; KeM-i 25.05.2016 kiri nr 8-2/16/3255-2; DP põhijoonis kaebuse lisa 6-2)

Kaebaja poolt dokumentaalse tõendina esitatud E. P. arvamuses (lk 3) on märgitud, et Eesti

Põhikaardi väljavõttest nähtuvalt on kinnistul nõlva kirjeldatud kahe erineva joonetüübiga ning

seisuga 01.02.2021 on mõlemad nõlvatüübid ETAK-is muudetud nõlvadeks, mille kõrgus pole

üle 45 kraadi. Samuti on nii põhja- kui lõunapoolse nõlva osa kõrgus alla 5 meetri.

Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul tõuseb maapind mere tasemelt u 11 m võrra. Maapinna tõus ei

ole ühtlane, valdav osa maapinna kõrguse muutumisest toimub nõlva kahes lõigus. Vana-

Tallinna mnt 8 kinnistu reljeef on kujutatud Vana-Tallinna mnt 8 maaüksuse DP topo-

geodeetilisel alusplaanil. Kinnistu reljeefi on analüüsitud ka E. P. oma arvamuses. Maaüksuse

topo-geodeetilisel alusplaanil ning E. P.i arvamuses toodud jooniste kohaselt toimub maapinna

kõrguse muutumine peamiselt rannajoonest maksimaalselt u 75 m kauguselt algava nõlva

järsemal osal. Selle nõlva järsema osa kallakus ületab 35 kraadi ning maapinna kõrgus suureneb

u 2,5…3 meetrilt u 6,5…7 meetrini (DP mõõdistusel kasutusel olnud kõrgussüsteemi järgi),

järsema nõlva osa kõrguste vahe on alla 5 m (ligi 4,5 m). Kirjeldatud nõlvast 10-15 m sisemaa

poole paikneb nõlva teine järsem osa, mille ulatuses maapinna kõrgus suureneb kõrguselt u

7,5…8 meetrilt u 9,2…9,9 meetrini. Maapinna kõrguste erinevus on valdavalt vahemikus 1,3

kuni 1,8 m. Antud teise järsema nõlva osa kallakus on eelmisest väiksem (alla 30 kraadi) ning

2 https://www.looduskalender.ee/klint/est/12.html.

16(18)

lõiguti varieeruv. Antud nõlv on tuvastatav ka E. P.i arvamuse joonisel 4. (KeA 20.01.2022

menetlusdokumendi p 3.6.3; E. P. arvamus kaebuse lisa 16-1)

Kokkuvõtvalt saab kohus eelneva põhjal välja tuua, et vaidlusalune kinnistu on Lahepere panga

osa. Maapind kinnistul ei tõuse ühtlaselt, vaid toimub valdavalt nõlva kahes lõigus. Kinnistul

on kaks erineva joonetüübiga nõlva, mille kõrgused eraldiseisvalt ei ole üle 5 meetri. Nõlvade

kallakus pole kummagi nõlva puhul üle 45 kraadi, kuid ühe nõlva järsema osa kallakus on üle

35 kraadi, teisel alla 30 kraadi. Astangu ülemine serv asub DP põhijoonisel (koostatud

topomõõdistuse alusel, vt KeA poolt Maa-ametile 02.02.2021 saadetud kiri nr 7-12/21/2235)

kujutatud 10 m samakõrgusjoonel. Puudub vaidlus, et nõlvad koos annavad 10 m

samakõrgusjoonel välja astangu kõrgusena enam kui 5 meetrit, eraldi mitte.

12.4 Vastustaja ja KeA on lähtunud sellest, et mõistet „kaldaastang“ kasutatakse LKS § 35 lg-

s 5 üldmõistena, mis ei vaja eridefinitsiooni. Eesti keele seletava sõnaraamatu3 kohaselt on

astang astmekujuline, s.o selgesti täheldatava jalami ning pervega vertikaalne v. suure kaldega

nõlv.

Seejuures on praegusel juhul peetud kaldaastanguks kahest astmest koosnevat nõlva (nn

astmeline rannaastang), mis üheskoos annavad kaldaastangu kõrguseks enam kui 5 meetrit.

LKS § 35 lg-st 5 tuleneva eelduse täidetuse üle on praeguses asjas vaidlus. Vaidlust pole

väidetava kaldaastangu kauguse üle veepiirist (lähemal kui 200 m).

Kohus möönab, et ka üldkeeleline tähendus jätab võimaluse erinevaks arusaamiseks. Puudub

vaidlus, et kaebaja kinnistul ei asu ühtegi vertikaalset nõlva (astangut). See, milline nõlv on

suure kaldega, üldkeelelisest tähendusest täpsemalt ei nähtu. Küll saab LKS § 35 lg 5 alusel

nõlva kaldaastanguks lugeda, kui selle kõrgus on üle 5 meetri. Seega viidatud norm ei omista

määravat tähtsust niivõrd nõlva kaldele, kui nõlva kõrgusele jalamist perveni, mis võttes appi

üldkeelelise tähenduse, peavad olema ka selgesti täheldatavad.

Kaebaja ei pea võimalikuks LKS § 35 lg 5 kohaldamiseks nõlvu liita, kuna sätte sõnastuses ei

kasutata mõistet astmeline (ranna)astang ning puuduvad õiguslikud kriteeriumid, mis

reguleeriksid, kuidas nõlvu liita. Samuti, vastustaja ja KeA kasutatav üldmõiste räägib jalamist

ja pervest ainsuses.

Kohus peab põhjendatuks lähtuda sellest, millisena nähtus looduses tervikuna eksisteerib.

Kohus möönab, et LKS § 35 lg 5 ei sisalda sõnalist täpsustust, et kaldaastangu kõrgust (5

meetrit) võiks arvestada mitme, ka erineva kaldega nõlva summeerimisel, juhul, kui need

moodustavad looduslikult ja visuaalselt tajutavalt ühe pinnavormi. Kohtu hinnangul on

seadusandja soovinud LKS § 35 lg 5 sõnastamisel vältida liigset jäikust, mistõttu pole põhjust

vastava täpsustuse puudumisest järeldada keeldu astanguid liita. Nagu kaebaja õigesti märgib,

võib see tekitada kaldaastangu mõiste sisustamisel praktikas probleeme, mida kohtu arvates

saab siiski lahendada tõlgendamisjuhiste ja kaldaastangute registritesse (ETAK, Maa-ameti

kaardirakendus) kandmisega ning kohtupraktikaga. Lõpuks võibki teatud juhtudel olla alles

looduses vaatluse põhjal lõplikult tuvastatav, kas tegemist on kaldaastanguga või mitte. Kohtu

arvates saab LKS § 35 lg 5 mõttes ühe kaldaastanguna käsitletav nähtus looduses, isegi kui see

moodustub mitmest nõlvast ja nõlv omakorda erineva kaldega lõigust, omada ühte jalamit ja

perve ehk keeleliselt nende sõnade kasutamine ainsuses ei välista seletava sõnaraamatu antud

üldkeelelisest tähendusest lähtumist. Seega on kohtu hinnangul kaebaja vastaspool õigesti

leidnud, et kaldaastangu kui geomorfoloogilise nähtuse puhul tuleb lähtuda sellest, millisena

see keskkonnas esineb. Kaldaastang võib moodustuda mitmest nõlvast (olla astmeline), kui

3 http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kaldaastang&F=T

17(18)

tegemist on looduslikult ühe pinnavormiga, mis on visuaalselt sellisena tajutav ning arvestades

pinnavormi tekkelugu (geneesi).

Vastustaja ja KeA selgitustest nähtub, et praktikas määratakse astangu jalam ja serv

kaardimaterjali alusel, arvestades maapinna kõrgusi, ning vajadusel korraldab KeA

välivaatluse. KeA on 20.01.2022 vastuses kaebusele (p 3.6.4) välja toonud, et kuigi

maateaduses on nõlvade kallete hindamisel üldjuhul suure kaldega nõlvaks peetud üle 35-

kraadise kallakuga varingulisi nõlvu, poleks põhjendatud LKS § 35 lg 5 alusel lugeda üksnes

nõlva üle 5-meetriseid osi kaldaastanguks, vaid arvestada tuleks ka nõlva mõnevõrra laugemate

osadega. Antud juhul paikneb Vana-Tallinna mnt 8 kinnistu Põhja-Eesti klindi Lääne-Harju

klindilõigul, mis on eriti silmapaistev Pakri klindipoolsaare tipu osas. Ka on Vana-Tallinna mnt

8 kinnistu koos naaberaladega Lahepera panga osa, kus klindiastang on 5-10 meetri kõrgune.

Seejuures on naaberkinnistu detailplaneeringus LKS § 35 lg 5 kohase kaldaastanguga

arvestatud. Esinduslikke astangulisi lõike eraldavad lõigud, kus astang on madalam või laugem

ning paljand mattunud. Vastustaja on samuti seisukohal, et Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul olev

astang on sama geneesiga, mis sellele eelnevatel ja järgnevatel kinnisasjadel (ETAK-sse

märgitud kaldaastangud). Kohtul pole alust haldusorganite koosseisu kuuluvate vastava

valdkonna spetsialistide hinnangus (mida pole küll vormistatud vaatluse protokollidena vm

eraldi vormistatud menetlusdokumendina) mõistlikult kahelda. Eelnevaga arvestamine tagab

LKS § 34 toodud ranna ja kalda kaitse eesmärgid, mida ei tagaks olukord, kus klindi laugem

osa jäetaks kaldaastanguks lugemata.

12.5 Vastustaja ja KeA on õigesti selgitanud ka seda, miks kaebaja esitatud E. P. ja Ü. S.

arvamustes (kohtumenetluses dokumentaalne tõend, mitte ekspertarvamus (TsKMS § 293 lg

1)) toodud lõppjäreldusest – rannaastang puudub – lähtuda ei saa.

E. P. on oma 15.02.2021 arvamuses lähtunud LKS § 35 lg 5 sisustamisel määrusest nr 76 ja

ETAK-sse kandmisest. Kohus sellega käsitlusega eelnevalt ei nõustunud. E. P. arvamus

geomorfoloogilise nähtuse kirjeldamise osas (sh joonised) on kasutatav, nõustuda ei saa üksnes

kehtiva õiguse ebaõigel tõlgendamisel põhinevate järeldustega.

Ü. S. 2016. a antud arvamuses on lähtutud kehtetust RKKS-st ning tuvastatud, et vaidlusalusel

kinnistul pole tegemist paljandiga, mh vertikaalsega, mistõttu pole peetud nõlva

rannaastanguks kõrgusega üle 5 m. Astmelise rannaastangu mittetuvastamine paistab põhinevat

samuti sellel, et nõlv on kinni kasvanud (vastus p 6 ja 7). Arusaamatuks jääb, mida on soovitud

öelda sellega, et nõlv paikneb merest kaugel, arvestades, et LKS § 35 lg 5 sätestas sellel ajal

kehtinud redaktsioonis nõlva kaldaastanguna käsitlemise ühe eeldusena, et kaldaastang peab

asuma tavalisele veepiirile lähemal kui 200 meetrit. Punktis 9 toodud vastus ei paista lähtuvat

LKS §-s 34 toodud ranna ja kalda kaitse eesmärkidest, vaid omaniku soovist.

Vastustaja ja KeA on vaidlusaluse kinnistu kohapeal korduvalt üle vaadanud (eriteadmistega

spetsialistidega), mis nähtub mh kaebajaga kirjavahetusest ega ole kaebaja nimetatud

asjatundjate arvamusega nõustunud, kuivõrd need ei lähtu kehtivast õigusest. KeA teostas

09.12.2015 aastal paikvaatluse Vana-Tallinna mnt 8 kinnistul ning tuvastas esmakordselt, et

kinnistul asub rannaastang (astmeline astang), mille kõrgus on arvestades astangu ülemisest ja

alumisest servast rohkem kui viis meetrit. Täiendav paikvaatlus teostati 11.05.2016 ning

hinnang jäi samaks.

12.6 Kaldaastangute riiklikes registrites kajastamine algas 2018. a. Kõnealune kaldaastang on

kantud KeA 02.02.2021 esitatud taotluse alusel Maa-ameti kitsenduste kaardile. Samas LKS §

35 lg 5 kehtis sisuliselt samasugusena ajal kui kaebaja kinnistu omandas (2006) ning kaebajale

olid teada (kaitsekorrast; Paldiski linna 2005. a ÜP-st; kinnistu omandamise lepingutest)

18(18)

piiranguvööndist juba tulenevad kitsendused. Kaebaja käsitlusega, et piiranguvöönd ei

välistanud ehitamist võib nõustuda, kuid see ei tekitanud ka õiguspärast ootust kinnistu

hoonestamise võimalikkuse osas. Asjaolu, et alles kaebaja kinnistu DP menetluse käigus

tuvastati kaldaastangu (kui ehitamist välistava asjaolu) olemasolu, ei anna alust järeldada

kaebaja ootuse rikkumist ehitusõiguse saamise osas põhjusel, et KeA oleks ootamatult muutnud

seaduse kohaldamise praktikat. Kaebaja kinnistu oli ka omandamise ajal koos naaberaladega

Lahepera panga osa, kus klindiastang on 5-10 meetri kõrgune. Üheski kaebajale saadetud kirjas

pole KeA või KeM avaldanud seisukohta sellele kinnistule ehitamise võimalikkuse osas.

Näiteks KeA 17.11.2016 kirjas nr 7-9/16/4261-4 on kaebaja esindajale selgitatud, et

ehituskeeluvööndi ja ehitamise lubamise teemat kehtiva kaitsekorra alusel on KeA käsitlenud

oma kirjas Paldiski Linnavalitsusele (07.10.2015, HJR 6-8/15/20626-2), kus KeA andis

omapoolse seisukoha detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse

kohta. Nimetatud kirjas ütleb KeA, et ei toeta detailplaneeringu algatamist Vana-Tallinna mnt 8

kinnistule, kuna kavandatav hoonestusala asub ehituskeeluvööndis, veekaitsevööndis ning

tõkestab kallasraja läbimist, planeeringualal kaasneb ehitus- ja elutegevusega looduskoosluste

hävimine, mis on hetkel kehtiva Pakri maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga vastuolus, ning

seega pole kavandatavat tegevust võimalik ellu viia. Seega sõltumata kaitsekorra kohasest

tsoneeringust polnud alust eeldada hoonestamise võimalikkust.

12.7 Kuigi kohus möönis praktikas LKS § 35 lg 5 kohaldamisel tekkida võivaid probleeme, on

need peaasjalikult seotud teatud juhtudel kaldaastangu looduses piiritlemisega ning selles osas

aitab olukorda selgemaks muuta Maa-ameti kitsenduste kaardil ja/või ETAK-is kaldaastangute

kajastamine. See muudab kitsendused ühtlasi nähtavaks üldsusele. Kohus ei leia, et LKS § 35

lg-s 5 toodud kahe eelduse ja keelelise üldmõiste kaudu kaldaastangu sisustamine oleks sellisel

määral selgusetu, et tooks kaasa LKS § 35 lg 5 vastuolu PS § 13 lg-ga 2.

12.8 Vana-Tallinna mnt 8 kinnisasjal paikneb astmeline rannaastang, mille kõrgus kokku on

üle 5 meetri ning antud alal tuleb ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel rakendada LKS § 35

lg-t 5 nii, et ehituskeeluvööndi ulatust arvestatakse 10 meetri samakõrgusjoonel paiknevast

astangust alates. Seega on vastustaja hinnapakkumine kui menetlustoiming kooskõlas kehtiva

õigusega.

13. Kaebaja vastuväiteid ja tõendeid pole menetleja poolt eiratud ning kaebaja küsimustele on

vastatud ja menetlustähtaja pikendamist põhjendatud (29.10.2020). Haldusorganil pole

seadusest tulenevat kohustust vastuväidetega nõustuda ning kaebaja esitatud tõendite osas on

haldusorgan oma kriitika ja seisukoha esitanud. Menetlust on pikendanud poolte vaheline

vaidlus LKS § 35 lg 5 tõlgendamise üle, mitte vastustaja tahtlik venitamine.

Muude menetlusosaliste väidete käsitlemine asja lahendamiseks vajalik pole.

14. Kohus jätab kaebuse kõigis nõuetes rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei

ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seetõttu jäävad ka vastustaja

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/