3-20-2058/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2058

Haldusasi

RCP7 OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.09.2020

maksuotsuse

nr

12.2-3/050708-28

osaliseks

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – RCP7 OÜ, esindajad TK ja JA

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja MK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.10.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

RCP7 OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta RCP7 OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.10.2021

otsus haldusasjas nr 3-20-2058 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.10.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-2058

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 07.11.2019 korralduse nr 12.2-3/050708-1 alusel

RCP7 OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil jaanuar 2018 –

september 2019. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad

faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastati 19.06.2020 kontrolliaktis nr 050708-25, millele

kaebaja esitas eriarvamused 27.07.2020 ja 17.08.2020.

2. MTA kohustas 22.09.2020 maksuotsusega nr 12.2-3/050708-28 kaebajat tasuma

maksusumma 15 543,83 eurot. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud kaebajal

maksustamisperioodidel mai – september 2018 seaduslikku alust deklareerida tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidel

(TSD) C-le väljamakseid ja nendelt arvestatud sotsiaalmaksu 5348,80 eurot, kinni pidada

tulumaksu 3125 eurot, arvestada ja kinni pidada töötuskindlustuse makseid 389 eurot ning

arvestada kohustusliku kogumispensioni makseid 324,15 eurot (kokku 9186,95 eurot) põhjusel,

et kaebaja ei ole teinud C-le töö eest väljamakseid.

Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakse Valgerand

OÜ arvete alusel, mille kohta puudub raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 nõuetele vastav

algdokument. Seetõttu oli kaebajal kohustus deklareerida maksustamisperioodide mai – august

2019 TSD-del tulumaksu 5352 eurot.

Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud kontrolliakti p-des 1.2.5, 1.2.7 ja 1.2.21 esitatud

arvete alusel ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Kaebajal oli kohustus oma

raamatupidamises kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaks nendelt väljamaksetelt 4482,27

(1168,20 + 2414,07 + 900) eurot põhjusel, et ta ei kasutanud ostetud teenuseid ja kaupu

ettevõtluse tarbeks (maksustamisperioodid märts 2018 ja september 2019).

Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on teinud lisaks väljamakseid erinevatele äriühingutele, mille

kohta puudub nõuetele vastav algdokument; teinud väljamakse OÜ-le Valgerand; teinud

arveldusarvelt ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, millest tulenevalt oli kaebajal

maksustamisperioodidel jaanuar 2018 – september 2019 kohustus oma raamatupidamises

kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaks 14 896,51 (1410,26 + 1250 + 12 236,25) eurot, sest

puudub nõuetele vastav algdokument (RPS § 7 lg 1).

Kontrolli tulemusel muutub maksukohustus kokku 15 543,83 (–9186,95 + 5352 + 4482,27 + 14

896,51) euro võrra.

3. RCP7 OÜ esitas 21.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 22.09.2020

maksuotsuse nr 12.2-3/050708-28 tühistamiseks tulumaksu määramist puudutavas osas.

Kaebaja ja Valgerand OÜ vahel oli algusest peale sõlmitud suuline kokkulepe

(investeerimislaen osalusoptsiooniga), mille kohaselt kaebaja investeerib OÜ-sse Valgerand

raha ning hiljem valib, kas saada 35% osanikuks või kohustada OÜ-d Valgerand tagastama

kogu investeering. Juhatuse liikmete ebapiisavate teadmiste tõttu vormistati nimetatud

investeering algselt nii, nagu osati ja nagu oli kergem ‒ OÜ Valgerand väljastas kaebajale

teenuse eest arveid. Paljudel isikutel, kes oskavad ja tahavad äri ajada, ei pruugi olla vajalikke

raamatupidamislikke ja õigusalaseid teadmisi ja oskusi õigesti dokumente vormistada.

Seaduslikul esindajal on küll kohustus korraldada raamatupidamisarvestust jne, kuid tihti isikud

3-20-2058

3(9)

ei oska oma raamatupidajatele asju õigesti selgitada või proovivad tehingut vormistada nii, nagu

see on lihtsam.

Kuna juba kriminaalmenetluse raames on selgitatud, et tegemist oli investeeringuga ning

kaebajal oli plaan saada 35% osanikuks või saada raha tagasi, ei saa neid selgitusi lihtsalt

kõrvale jätta või mõjuva põhjuseta ebausaldusväärseteks pidada. Kaebaja investeeris OÜ-sse

Valgerand kokku 39 664,25 eurot, millest on tänaseks tagastatud 28 800 eurot. Kaebaja vajas

oma majandustegevuseks konteinereid, mida osteti turuhinnaga OÜ-lt Valgerand ning

konteinerite maksumus tasaarveldati olemasoleva investeerimislaenuga. Konteinerid on

reaalselt olemas ning maksuhalduril oli ja on siiani võimalus neid soovi korral näha.

Maksuhaldur ei ole selleks soovi avaldanud.

Üllatav ja pahatahtlik on MTA etteheide, et kirjalikud kokkulepped investeeringute kohta on

tehtud tagantjärgi, et pääseda tulumaksu määramisest. Esialgne kokkulepe poolte vahel oli

suuline ja seda asjaolu ei ole kaebaja kunagi varjanud. Juulis 2020 kaebaja ja revidendi

kohtumisel palus viimane vormistada tehing kirjalikult ja esitada kokkulepped talle. Kuna

pooltel on õigus vormistada varem sõlmitud kokkulepet kirjalikult, siis seda ka tehti.

Little Avenue OÜ-ga toimunud tehingute puhul on olukord sama – kaebaja soovis algusest peale

investeerida OÜ-sse Little Avenue, et saada hiljem kas 30% osanikuks või raha tagasi. Tänaseks

on kaebaja OÜ Little Avenue 30% osanik. Tulumaksu määramiseks puudub alus.

Keegi ei viinud RCP7 OÜ-st raha välja. Tõsi, kaebaja raamatupidamisarvestus on natuke

puudulik, kuid kindlasti ei saa sellest järeldada, et äriühingust viidi raha välja. Kaebaja

raamatupidaja oli ja on siiani arvamusel, et kassaorder ei ole oluline dokument ning selle

läbikandmine on ebavajalik lisatöö. Arved asusid OÜ Little Avenue tegevuskohas, kust politsei

on neid läbiotsimise käigus ära viinud. Kaebaja on teinud politseile päringuid, kuid siiani ei ole

vastuseid saanud. Kuna tegemist on OÜ Little Avenue tegevuskohast äravõetud

dokumentidega, ei sa kaebaja nõuda neid dokumente uurijatelt.

4. MTA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajale pidi juba vaidlusaluste arvete Valgerand OÜ poolt väljastamisel olema arusaadav, et

kaebaja ei ole Valgerand OÜ-le transporditeenust osutanud. Järelikult lisas kaebaja lisanduva

käibemaksu teadlikult seadust eirates, kuna tema huvides oli vähendada tegelikkusele

mittevastavate arvete alusel tasumisele kuuluvat käibemaksukohustust. Kaebaja juhatuse

liikmele pidi olema mõistetav, et sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks olevad tehingud olid

näilikud. Seetõttu ei ole eluliselt usutavad kaebaja väited, et transporditeenuse arvete näol oli

tegemist n-ö investeeringuga Valgerand OÜ-sse. Vastustaja jääb seisukohale, et 24.04.2020 ja

30.06.2020 kuupäevaga dateeritud kokkulepe on vormistatud tagantjärgi ning selle tegelikuks

eesmärgiks on vabaneda tulumaksu määramisest.

Kaebuses asutakse seisukohale, et 2020. a kevadel loobus kaebaja õigusest saada 35%-line

osalus ning ta kohustas Valgerand OÜ-d tagastama kogu investeeringu. Valgerand OÜ juhatuse

liige Y väidab 27.11.2019 seletustes, et kulud, mida Koguja OÜ tegi äriühingusse, on

tasaarvestatud. Seetõttu ei tõenda tasaarvestamist ka kaebaja poolt koos eriarvamusega esitatud

Valgerand OÜ 03.08.2020 arve nr 3218. Kaebaja esitatud lepingutes on kirjas, et investeeringu

teostamine võib toimuda nii rahaliste maksetena kui ka osutatavate teenustena. Kui selline

kokkulepe oli sõlmitud enne tehingu algust, ei oleks Valgerand OÜ väljastanud arveid

olematute transporditeenuste kohta. Seetõttu tuleb 24.04.2020 kuupäevaga vormistatud leping

ja 30.06.2020 kuupäevaga dateeritud kokkuleppe realiseerimine jätta asja lahendamisel

arvestamata.

3-20-2058

4(9)

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja poolt Little Avenue OÜ osa omandamine

tõendab, et kaebaja kulutused seonduvad investeeringutega Little Avenue OÜ-sse. OÜ Little

Avenue 2018. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et äriühingul oleks 2018. a-l kohustusi

kolmandate isikute ees ega kaebaja väidetavaid investeeringuid. MTA edastas 31.01.2020 Little

Avenue OÜ-le korralduse dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks ning Little Avenue OÜ

juhatuse liige andis maksuhaldurile selgitusi 06.02.2020. Little Avenue OÜ esitas 2018. a

majandusaasta aruande 2020. a-l paar päeva enne tema juhatuse liikme seletuste andmist

maksuhaldurile. Little Avenue OÜ ei ole äriregistri teabesüsteemi andmete kohaselt esitanud

2019. a majandusaasta aruannet. Seetõttu ei ole teada, millisel määral omas Little Avenue OÜ

2019. a-l majandustegevust. Kaebaja on omandanud D-lt Little Avenue OÜ osa väärtusega 750

eurot. Äriregistri teabesüsteemis asuvast Little Avenue OÜ äritoimikust ei nähtu kaebaja ja D

vahelist Little Avenue OÜ osa müügilepingut. Seetõttu ei ole teada, mis tingimustes see

müügileping tegelikkuses sõlmiti.

Kaebaja on teinud arveldusarvelt ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, kuna puudub

alusdokument ning väljamaksed ei ole ettevõtlusega seotud (kontrolliakti p 1.3.10.2).

5. Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

MTA 22.09.2020 maksuotsus nr 12.2-3/050708-28 on vaidlustatud osas õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Maksuotsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub selle

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Kohus ei nõustunud kaebajaga, et vastustaja on rikkunud uurimiskohustust. Asjaolu, et osa

maksuotsuse aluseks olevaid tõendeid on kogutud kriminaalmenetluse raames, ei anna alust

rääkida uurimiskohustuse rikkumisest. Asjast ei nähtu, et kriminaalmenetluses küsitletud

isikutelt oli maksumenetluses uute seletuste võtmine tingimata vajalik. Ka ei takistanud

kriminaalmenetlus kaebajal maksumenetluses selgituste andmist. Nimelt laieneb enese

mittesüüstamise privileegi kaitseala eelkõige süüteomenetlusele, mitte maksumenetluses

tavapärasele teabe ja dokumentide esitamise nõudele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2011

otsus nr 3-11-495, p 19). Põhjendamatud on kaebaja etteheited seoses maksuotsuse õigusliku

alusega. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks

vastavalt TuMS §-dele 48–50. Sama paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud

kuluks väljamaksed, mille kohta puudub maksumaksjal raamatupidamist reguleerivates

õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Nimetatud sätet on kohtupraktikas

peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult

toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis

seda või pidi seda teadma (vt Riigikohtu 01.02.2012 otsus nr 3-3-1-60-11, p 25; 13.02.2014

otsus nr 3-3-1-83-13, p 19). Kaebaja väide, et tema seaduslikul esindajal puudusid piisavad

teadmised raamatupidamise ja maksuarvestuse korraldamiseks, pole eluliselt usutav, sest U

omab

pikaajalist

ettevõtluskogemust.

Puudused

teenuse

kirjeldamisel

panevad

tõendamiskoormuse kaebajale ning teenuse kirjeldus on piisavalt üksikasjalik siis, kui sellega

tagatakse võimalus teenust identifitseerida ja kontrollida teenuse saamist (vt Riigikohtu

17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p-d 15‒16).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub 17.11.2021 apellatsioonkaebuses (ja 26.08.2022 seisukohas) tühistada

Tallinna Halduskohtu 18.10.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning

jätta menetluskulud vastustaja kanda.

3-20-2058

5(9)

Seoses tehinguga Valgerand OÜ-ga jääb kaebaja kaebuses toodud seisukoha juurde. Kui

Valgerand OÜ väljastas teenuste eest arveid, siis polnud poolte eesmärk panna toime

maksupettust – mõlemad pooled on tehingut oma käibe hulgas deklareerinud. Pooled soovisid

vaid saada n-ö alusdokumenti raha ülekandmiseks Valgerand OÜ tegevuse edendamiseks.

Tänaseks on tasumised raamatupidamises korrektselt vormistatud. Tasudes Valgerand OÜ eest

arveid, suurendati selle võrra investeerimislaenu. Kaebaja saab aru, et see polnud õige, kuid

poolte eesmärk ei olnud saada maksueelist või kedagi petta. Juhul, kui Valgerand OÜ oleks ise

nende arvete alusel tasunud, siis oleks saanud Valgerand OÜ neid sisendkäibemaksu osas

kajastada. Maksuotsuse väljastamise ajaks on kaebaja viinud oma raamatupidamisarvestusse ja

käibedeklaratsiooni parandused sisse (s.o tasumised on kajastatud investeeringuna). Seega oli

maksustamisel vale lähtuda algsetest dokumentidest.

Kaebaja on teinud 16.09.2020 Valgerand OÜ-le väljamakse 5000 eurot, mille kohta puudus

kirjalik dokument ja raamatupidamisarvestuses oli väljamakse kajastatud kui laen, kuid

sellegipoolest maksustas MTA väljamakse tulumaksuga. Tegemist on investeeringuga

Valgerand OÜ-sse, mida kinnitavad mõlema äriühingu juhatuse liikmed ja kriminaalmenetluses

antud selgitused. Seadus ei näe ette kohustuslikku laenulepingu kirjalikku vormi. Laenusuhte

olemasolu kahtluse alla seadmisel oli maksuhalduril kohustus võtta Valgerand OÜ-lt

maksumenetluses täiendavaid selgitusi, mida ei tehtud. Investeerimise kokkuleppe saavutamisel

lähtuti eeldusest, et olulisem on tehingu sisu ja poolte tahteavaldused, mitte vormistus. Poolte

tahteavaldused olid suunatud konkreetsele õiguslikule tagajärjele – kaebaja investeerib

Valgerand OÜ-sse ja saab õiguse saada 35% osalusest, kuid tehing jäi alguses korrektselt

vormistamata. Pooled on seda kriminaalmenetluses selgitanud ning nende selgitusi ja tegelikku

tahet ei saa kõrvale jätta või mõjuva põhjuseta ebausaldusväärseks pidada.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastustaja ei ole rikkunud uurimiskohustust.

Maksuhalduri arvates esinesid asjas ebaselgused selles, milline oli täpsemalt esialgne

kokkulepe, kas ja kuidas tasaarveldati jne. Seetõttu oli vastustajal kohustus need ebaselgused

kõrvaldada (nt võttes Valgerand OÜ-lt selgitusi maksumenetluse käigus) ja koguda täiendavaid

tõendeid, mida ei tehtud. Kui paralleelmenetluses kogutud tõenditest ei piisa, on maksuhalduril

kohustus koguda täiendavaid tõendeid maksumenetluses. Uurimiskohustuse rikkumise tõttu

jõudis maksuhaldur valele järeldusele. Maksuhaldur ei ole näidanud, et esineksid asjaolud, mis

viitavad maksude tasumisest kõrvalehoidumise või maksueelise saamise eesmärgile.

Kaebaja esitas osa informatsiooni pärast kontrolliakti väljastamist, sest soovis oodata

kriminaalmenetluse lõppu ja alles siis selgitusi anda. Revident oleks võinud maksumaksjale

selgitada, et tal puudub õigus keelduda seletuste andmisest ja dokumentide esitamisest.

Revident seda ei teinud, rikkudes sellega selgitamiskohustust.

Little Avenue OÜ-ga toimunud tehingute puhul soovis kaebaja samuti algusest peale

investeerida Little Avenue OÜ-sse, et saada hiljem kas 30% osanikuks või raha tagasi. Tänaseks

on kaebaja Little Avenue OÜ 30% osanik. Tulumaksu määramiseks puudub alus. Sisuliselt tegi

kaebaja kulutusi ja sai vastu äriühingu osa. Maksuhalduri järeldus on vale uurimiskohustuse

rikkumise tõttu. Nagu Valgerand OÜ puhul, oleks maksuhaldur pidanud tuginema maksude

määramisel maksukorralduse seaduse (MKS) §-dele 83 või 84. Ka Little Avenue OÜ-ga

toimunud tehingute osas ei ole maksuhaldur maksueelise saamist tõendanud. Maksuhaldur ja

halduskohus ei oleks tohtinud osapoolte selgitusi ja tahteavaldusi investeeringute osas kõrvale

jätta, vaid oleks pidanud selgitama välja tegelikult aset leidnud asjaolud.

Kuigi kaebaja raamatupidamisarvestus on puudulik, ei saa sellest teha järeldust, et äriühingust

viidi raha välja. Kaebaja raamatupidaja oli ja on siiani arvamusel, et kassaorder ei ole oluline

dokument ning selle läbikandmine on ebavajalik lisatöö. Äriühingu juhatuse liige ei tea ja ei

3-20-2058

6(9)

peagi teadma, milliseid raamatupidamislikke kandeid peab tegema ja kuidas üht või teist

tehingut kajastada. Kaebaja ostab teenust raamatupidamisteenust osutava isiku käest ja tal oli

põhjendatud alus arvata, et kanded vastavad nõuetele. Tänaseks on selgunud, et raamatupidaja

ei ole kassaordereid läbi kandnud ega teinud sellises olukorras tavapäraseid kandeid, s.o ta ei

ole vahekannetena vormistanud aruandva isiku tasumisi oma vahenditest läbi aruandva isiku

konto, vaid kandis läbi kui tasumise otse kassast. Tänaseks kaebaja teab, et selline lähenemine

ei ole õige. Maksuhaldur peab lähtuma sellest, mis tegelikult toimus. Kaebaja pearaamatu

kassakonto väljavõtte kohaselt on iga sularaha euro kulutamise kohta selgitus. Kõik kuluarved

on ettevõtlusega seotud, nendel kajastatud kuluartiklid majandustegevuseks vajalikud ning

vastupidist ei ole maksuhaldur tõendanud.

Üllatav on MTA etteheide, et kaebaja raamatupidajal puudub teadmine, mis tegelikult kassas

toimub. Vaevalt raamatupidamisteenust osutavad raamatupidajad üldse teavad, kui palju raha

on reaalselt äriühingu kassas ja mis seal toimub. Raamatupidaja ei ole audiitor ning ei saa ega

peagi sekkuma äriühingu asjadesse. Negatiivne kassakonto tähendab seda, et aruandvad isikud

on mingil ajavahemikul teinud rohkem kulutusi, kui äriühingul oli sularaha. See ei viita, et

äriühingu sularaha kuulub tulumaksuga maksustamisele. Lisaks kinnitab kaebaja, et S. Lavi

tasumisi kanti ekslikult läbi kassast, sest raamatupidajani ei jõudnud info tasaarvelduse kohta,

lihtsalt juhtkond kinnitas, et arved on tasutud. Kuna arvetel oli märge sularahas tasumise kohta,

siis raamatupidaja eeldas, et arved tasutigi sularahas. Tegemist oli inimliku eksitusega, mitte

maksupettusega.

Tasumistel pangakaartidega ei olnud tegemist võõraste pangakaartidega, vaid kas juhatuse

liikme või tema poolt suuliselt volitatud isikutega. Kulud olid eelnevalt kooskõlastatud ning

hiljem äriühingu poolt hüvitatud. Ülejäänud kaardid kuuluvad äriühingu töötajatele, kuid alates

2018. a-st on enamikel neist kaardid vahetunud ja täna on raske öelda, kelle kaardiga täpselt

tegemist oli. Kui MTA-l oli selles osas kahtlus, oleks tulnud pöörduda päringutega pankade

poole. Kaebaja kinnitab, et kontrolliakti lisades 58 ja 59 toodud arved on äriühingu tegevusega

seotud (v.a mõned üksikud, mille osas on juba parandused tehtud) ning tegemist on

ettevõtlusega seotud kuludega.

Kaebaja võtab omaks, et maksuhaldurile ei ole esitatud aruandvate isikutega koostatud

aruandeid, kuid tegemist ei ole kaasaaitamiskohustuse rikkumisega. Raamatupidaja lihtsalt ei

koostanud neid aruandeid, mis ei tähenda aga, et äriühing tegi 49 000 euro ulatuses

ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. Kaebaja pearaamatu kassakonto väljavõttest on

piisavalt selgelt näha, millise kuluarve tasumiseks või kellele palga väljamaksmiseks sularaha

kulus.

Kaebaja on maksuhaldurile mitmeid kordi selgitanud, et ta volitas Q tegema kaebaja nimel

mõned tehingud, sh ostma vajalikke materjale, tasuma palgad, andma töötajatele korraldusi jne.

Selleks oli tema nimele avatud pangakaart. Iga euro kohta, mida Q pangakontolt sularahas välja

võttis, on olemas arve. Kui maksuhaldur seadis kahtluse alla, kas Q poolsed tasumised olid

kaebaja huvides või mitte, oleks ta pidanud pöörduma nt nende töötajate poole ja kontrollima,

kes ja millal neile palka maksis. Kui maksuhaldur leidis, et need kuluarved ei ole ettevõtlusega

seotud, siis pidi MTA hindama iga kuluarvet eraldi, mitte tegema kõigi arvete osas üldist

järeldust. Väljamakseid ei saa pidada ettevõtlusega mitteseotuks põhjusel, et reaalselt võttis raha

pangakontolt välja ja hiljem maksis arvete alusel või töötajatele Q. Isik tegutses kaebaja

huvides.

Väljamaksed 5640,95 eurot on seotud Little Avenue OÜ-sse tehtud investeeringuga. Seda, et

Little Avenue OÜ soetas kaebaja pangakaardiga endale inventari, kinnitas maksumenetluse

käigus ka Little Avenue OÜ juhatuse liige. Arved asusid Little Avenue OÜ tegevuskohas, kust

3-20-2058

7(9)

politsei on need läbiotsimise käigus ära viinud maksuotsuse väljastamise ajaks ei ole neid tagasi

saadud.

7. MTA palub 16.12.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Vastustaja jääb kontrolliaktis, maksuotsuses ja 30.11.2020 halduskohtule

esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu

otsuse põhjendamispuudused saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

9. Maksuhaldur on seonduvalt tehingutega OÜ-ga Valgerand jõudnud õigele järeldusele, et

tegelikkuses neid ei toimunud, samuti polnud tehingute eesmärgiks investeerimine OÜ-sse

Valgerand, vaid tõendid selle kohta (24.04.2020 kokkulepe, dtl 29 ja 30.06.2020 kokkuleppe

realiseerimine, dtl 31) on koostatud tagantjärgi tulumaksu tasumise vältimiseks (algselt pole

olnud ka mingit suulist kokkulepet). Ebausutav on, et kogenud ettevõtja (kaebaja ei ole vastu

vaielnud, et U-l on alates 2014. a-st seosed viie äriühinguga) teostab investeeringu teise

ettevõttesse, kasutades selleks võltsarveid. Võltsarvete alusel raha maksmine on teadlik ja

tahtlik tegevus sisendkäibemaksu alusetuks mahaarvamiseks, mitte valesti vormistatud

investeerimisplaan, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Ka tõendid kogumis ei kinnita

sellise investeeringu tegelikkust. Kui U väitis 08.01.2020 maksuhaldurile antud seletustes (dtl

423 jj) vaidlusaluste arvete kohta, et Koguja OÜ-l (kaebaja endine ärinimi) on 35% osalus

Valgerand OÜ-s, siis tänaseks puudub vaidlus selles, et kaebaja ei omandanud kunagi vastavat

osalust Valgerand OÜ-s. OÜ Valgerand juhataja Y andis 27.11.2019 kriminaalasjas ütlusi (dtl

208 jj), mille kohaselt oli Koguja OÜ juba selleks ajaks loobunud investeerimisplaanidest ja

osalusest OÜ-s Valgerand ning selle tulemusel tehti tasaarveldus ja vastastikku võlgnevused

puudusid. Lisaks on maksuhaldur põhjendatult viidanud, et kui 24.04.2020 kokkuleppe p 1.2

kohaselt (mis pidi väljendama varasemalt suuliselt kokku lepitut) võis investeeringu teostamine

toimuda nii rahaliste maksetena kui ka osutatavate teenustena, siis jääb täiesti arusaamatuks,

miks väljastas Valgerand OÜ kaebaja investeeringu saamiseks hoopis arveid olematute

transporditeenuste eest. Järelikult oli tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga ning selle

maksustamine TuMS § 51 lg 1 alusel põhjendatud. Kuna 16.09.2019 Valgerand OÜ-le tehtud

väljamakse 5000 eurot kohta puudus raamatupidamise algdokument (puudub laenu andmist

tõendav dokument ning Valgerand OÜ ei kinnita võlga), oli ka sellelt väljamakselt põhjendatud

määrata tulumaks vastavalt TuMS § 51 lg 2 p-le 3.

10. Maksuhalduri hinnang on õige ka seonduvalt Little Avenue OÜ huvides tehtud

väljamaksetega. Väljamaksete näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga ja kaebaja

väide investeerimisest Little Avenue OÜ-sse ja esitatud kokkulepe (dtl 32) on tehtud tagantjärgi

tulumaksu tasumise vältimiseks. Esitatud kokkulepe on dateerimata ja ei ole teada, millal see

vormistati. Lepingu kohaselt peaks see väljendama 2018. a-l suuliselt kokku lepitut. Lepingu p

1.2 kohaselt pidi investeering toimuma nii rahaliste maksete kui ka osutatavate teenustena, kuid

tegelikult osteti äriühingule kaupu. Kontrolliakti p 1.2.4 kohaselt ostis kaebaja Little Avenue

OÜ tarbeks kaupu 4672,76 euro ulatuses ning ostud toimusid 2018. a-l. Puudub vaidlus, et

raamatupidamislikult ei ole kulusid kummagi äriühingu poolt investeeringuna kajastatud ja

Little Avenue OÜ raamatupidamises ei ole neid üldse kajastatud (vt ka D 06.02.2020 ütlused,

dtl 225 jj). Little Avenue OÜ majandusaasta aruannetes ei ole osa müüki kajastatud ning osa

müügilepingut ei nähtu ka äriregistri teabesüsteemist. Kontrolliakti väljastamise seisuga

19.06.2020 ei olnud osaluse omandamise kohta äriregistris märget tehtud. Kui

apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ostis kaebaja Little Avenue OÜ osa 2020. a-l (äriregistri

3-20-2058

8(9)

andmete kohaselt 07.07.2020), siis äriregistri registrikaardilt nähtub, et osanikud otsustasid juba

05.01.2020 lõpetada Little Avenue OÜ tegevuse. Eelnevale tuginedes ei ole eluliselt usutav

kaebaja versioon investeerimisest. Seetõttu tuli maksustada ka väljamaksed, mille kohta puudus

algdokument, kuid mis olid väidetavalt samuti tehtud seoses investeeringuga Little Avenue OÜ-

sse (apellatsioonkaebuse p 2.4).

11. Seonduvalt sularaha väljamaksete tulumaksuga maksustamisega on kaebaja esitanud

vastuväited maksuhalduri üksikute seisukohtade kohta, kuid need ei muuda maksuhalduri

järeldust õigusvastaseks. Maksuotsuse põhjendusi kogumis vaadates on selge, et kaebaja

raamatupidamine oli sularaha väljamaksete puhul niivõrd puudulik, et kaebaja väiteid ei olnud

võimalik raamatupidamisdokumentide järgi kontrollida. Kuna puudub raamatupidamise

dokument, mille alusel oleks võimalik teha kindlaks, kes ja millal võttis kassast välja sularaha

ning seostada sularaha väljamakset tehtud kulutusega, on kaebaja väited kulutuste seosest

kaebaja ettevõtlusega paljasõnalised. Kaebaja kohustus on pidada oma raamatupidamist ja

maksuarvestust

selliselt,

et

need

oleks

kontrollitavad.

RPS

§

kohaselt

on

raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud

aktuaalse,

olulise,

objektiivse

ja

võrreldava

informatsiooni

saamine

raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist,

finantstulemusest

ja

rahavoogudest;

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal

koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites;

säilitama raamatupidamise dokumente. RPS § 6 lg-te 1 ja 4 kohaselt on majandustehing RPS

tähenduses tehing, muu toiming, seaduses sätestatud sündmus või õigusvastane tegu, mille

tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustiste või omakapitali koosseis. Iga

raamatupidamiskirjendi

aluseks

on

majandustehingut

tõendav

algdokument

või

algdokumentide alusel koostatud koonddokument. Äriühingu maksukohustust ei ole võimalik

vältida väitega, et juhatuse liige ei pidanud vajalikuks end kurssi viia sellega, kuidas

raamatupidamine peab olema korraldatud.

12. Maksuhaldur ei ole rikkunud uurimiskohustust. Kaebajal oli maksumenetluses võimalik

esitada täiendavaid tõendeid ja anda selgitusi, mida kaebaja on ka teinud. Sama võimalus oli

kaebajal kohtumenetluses. Kaebaja ei ole taotlenud tunnistajate ülekuulamist, et lükata ümber

maksuhalduri väiteid, ega taotlenud ka kohtu abi tõendite väljanõudmisel. Maksuhalduril on

maksumenetluse korraldamisel ning tõendite kogumisel lai otsustusruum. Praegusel juhul on

maksuhaldur oma positsiooni maksuotsuses ja kontrolliaktis piisavalt põhjendanud, mis

tähendab, et tõendamiskoormus maksu määramise õigusvastasuse kohta on üle läinud

kaebajale.

13. Maksuhaldur ei ole maksustamisel tuginenud valele õiguslikule alusele. TuMS § 51 lg 1

kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja

arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg

2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuluks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

Maksuotsuse õigusliku alusena on maksuotsuses märgitud TuMS § 51 lg 2 p 3 ja § 52 lg 2 p 1.

Maksuhaldur on õigesti osutanud erialakirjandusele, mille kohaselt ei ole maksustamisel vaja

tugineda MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84, kui esineda võib tehingu vormi ja sisu vastuolu,

aga seadusandja on loonud sellise olukorra reguleerimiseks erisätte (L. Lehis. Maksuõigus.

Juura 2012, lk 55). Need erisätted on kehtestatud kõige enamlevinud maksuplaneerimise

juhtude tõkestamiseks ning sellisteks säteteks on ka TuMS § 51 lg 2 p 3 ja § 52 lg 2 p 1.

14. Kui langevad ära maksustamise aluseks olevad asjaolud, tuleb TuMS § 54 lg 6 kohaselt

teha tulumaksu ümberarvutus ja nõuda enammakstud tulumaks tagasi. Pärast maksustamise

aluse äralangemist deklareeritakse jooksvalt maksubaasi ja maksukohustuse vähenemine.

3-20-2058

9(9)

TuMS § 54 lg-s 6 nimetamata juhtudel toimub deklaratsioonide tagasiulatuv parandamine.

Enammakstud tulumaksu tagastamist saab maksuhaldurilt taotleda MKS § 103 lg 1 p 2 alusel

(vt ka L. Lehis. Maksuõigus. Juura 2012, lk-d 93 ja 211).

15. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS

§ 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)