2-22-2753/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-2753

Kohtuasi

Y hagi W vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. juuli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

W 8. augusti 2022. a apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1920,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C, lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana

Morozova

Kostja W (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Peeter Malve

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu W 8. septembril 2022 ja Y 9. septembril 2022 esitatud dokumentaalsed

tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 8. juuli 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-2753 muutmata, kuid

täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni ning sõnastada tervikresolutsioon

järgmiselt:

2.1. Rahuldada Y hagi W vastu osaliselt.

2.2. Mõista W-lt Y kasuks välja 274,42 eurot elatisena 21. veebruari 2022 - 31. märtsi

2022 eest.

2.3. Mõista W-lt Y kasuks alates 1. aprillist 2022 kuni Y täisealiseks saamiseni

(21. novembril 2032) välja igakuine elatis 225,64 eurot (209,20 eurot (baassumma)

+ 46,44 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) -

30 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda

1. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse

(kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates

lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

2.4. Kohustada W tasuma Y elatis C pangakontole selgitusega „elatis“. Kohustada W

tasuma igakuist elatist, mis muutub sissenõutavaks pärast käesoleva lahendi

jõustumist, eelmises lauses nimetatud pangakontole iga kuu 15. kuupäevaks.

2.5. Arvestada 21. veebruari 2022 - 9. septembri 2022 perioodi eest väljamõistetud

elatise puhul W poolt Y-le 20. veebruaril 2022 makstud elatisega 200 eurot.

2.6. Jätta rahuldamata Y taotlus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks.

3. Jätta W apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Y (hageja) esitas 21. veebruaril 2022 Harju Maakohtule W (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise alates hagi esitamisest kuni hageja

täisealiseks saamiseni või juhul, kui hageja pärast täisealiseks saamist jätkab põhi- või

keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuni keskhariduse

omandamiseni, kuid mitte kauem kui hageja 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt lõppes hageja vanemate kooselu 2018. a septembris, pärast mida jäi

hageja ema juurde elama. Kostja ei ole pärast lahkuminekut ülalpidamiskohustust hageja suhtes

piisaval määral täitnud. Alates 2021. a jaanuarist tasus kostja elatist 200 eurot kuus, kuid

viimane makse oli 31. jaanuaril 2022 summas 140 eurot, mis ei ole hageja vajaduste

rahuldamiseks piisav. Ka ei osale kostja aktiivselt lapse elus ega suhtle temaga regulaarselt.

Hageja hinnangul varjab kostja oma tegelikku sissetulekut ja vara. Lisaks ei saa üksikute asjade

ostmist ning ühte reisi pidada nõuetekohaseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

Igakuised kulutused hageja ülalpidamiseks on keskmiselt 584 eurot: eluasemekulud

(kommunaalkulud, elekter) 50 eurot; toidukulu, ravimid ja vitamiinid 150 eurot; lasteaed 74

eurot; eelkool 20 eurot; kulud sportimisele 50 eurot; huviringide ja juhendaja kulud 50 eurot;

transpordi ja reisikulud 50 eurot; riiete ja hügieenitarvete kulud 70 eurot ning vabaaja veetmise

kulud (sünnipäevad, kino, muuseumid, mänguasjad jne) 70 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja seadusliku esindaja kanda.

Kostja on tasunud vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele hagejale elatist 200 eurot kuus.

2022. a jaanuaris tasus kostja elatist 140 eurot, sest kostja tasus vastavalt vanematevahelisele

kokkuleppele hageja huvikooli eest (25 eurot kord). 2021. a oktoobris ei tasunud kostja elatist

seetõttu, et hageja käis kostjaga välisreisil, mille eest tasus kostja. Kostja on täitnud

ülalpidamiskohustust vahetult. Kostja on kulutanud perioodil 14. märts 2022. a kuni 10. juuni

2022. a hageja ülalpidamiseks 836,71 eurot. Kostja on pidanud ise ostma hagejale riideid ning

jalanõusid, sest ajal, mil hageja kostjaga aega veetis, ei olnud hagejal seljas ilmastikule

vastavaid riideid. Tõele ei vasta hageja ema väide nagu kostja ei osaleks hageja elus.

Kostja ei ole võimeline hagejale maksma elatist rohkem kui 200 eurot kuus, sest kostja on

osalise töövõimega ning alates 19. veebruarist 2019 töötu. Kostjat aitab hageja ülalpidamisel

kostja abikaasa. Kostja ainsaks sissetulekuks on riigipoolsed toetused. Vastavalt

kohtupraktikale saab hageja nõuda elatise välja mõistmist vaid kuni hageja täisealiseks

saamiseni.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuli 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise perioodi 21. veebruar 2022. a kuni 31. märts 2022. a

eest 274,42 eurot ning alates 1. aprillist 2022. a kuni hageja täisealiseks saamiseni 225,61 eurot

kuus. Maakohus määras, et elatist indekseeritakse iga aasta 1. aprillil. Maakohus märkis, et

juhul, kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale elatist maksnud, siis kuuluvad tasutud

summad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jättis kohus poolte endi

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud, et ta oleks hagejale igakuiselt

miinimumelatist tasunud, mistõttu on kostja vastu hagi esitamine õiguslikult põhjendatud.

Maakohus asus seisukohale, et hageja poolt väljatoodud igakuised kulud on vajalikud ja

mõistlikud. Ka kostja ei ole kulude olemasolu ega suuruse kohta vastuväiteid esitanud. Seega

vastavad hageja igakuised kulud vähemalt kahekordsele miinimumelatise suurusele.

Kuivõrd kostja on kohtuistungil kinnitanud, et ta on majanduslikult võimeline miinimumelatist

tasuma, siis puudub alus perekonnaseaduse (PKS) § 102 alusel elatise vähendamiseks. Ka ei

saa elatist vähendada üksnes põhjusel, et kostja soovib oma ülalpidamiskohustust täita vahetult.

Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele elatisele osta lapsele asju või tasuda teatud

teenuste eest, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või saavutada vastavasisuline

kokkulepe last kasvatava vanemaga.

Seoses hageja taotlusega välja mõista elatis kuni hageja 21-aastaseks saamiseni, selgitas

maakohus, et juhul, kui hageja omandab haridust edasi ka pärast täisealiseks saamist, siis on

hagejal võimalus esitada kohtule uus hagi. Käesoleval juhul on põhjendatud miinimumelatise

väljamõistmine kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja seadusliku

esindaja kanda.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid miinimumelatise

tasumise kohta. Ka ei ole maakohus arvestanud, et kostja peab last vahetult ülal. Maakohus ei

võtnud arvesse ega käsitlenud otsuses mitte ühtegi kostja poolt tehtud kulutust, sh neid

kuludokumente, mis kostja esitas täiendavalt 27. juunil 2022.

Kostja hinnangul oleks pidanud maakohus käesoleva menetluse peatama kuni tsiviilasjas nr 2-

22-7163 lapse ja isa vahelise suhtlemiskorra määramiseni. Suhtlemiskorrast lähtumine elatise

väljamõistmisel on oluline, kuivõrd PKS § 101 lg 6 näeb ette kohustuse vähendada elatise

summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

Maakohtu otsus ei ole täidetav osas, kus maakohus märkis, et juhul, kui kostja on

kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis kuuluvad tasutud summad väljamõistetud

elatisega tasaarvestamisele. Eeldatavasti tekib vanemate vahel vaidlus, millised kostja

menetluse kestel tehtud kulutused hagejale tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid täpsustab maakohtu otsuse resolutsiooni.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kostja täidab lapse

ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Kostja leiab, et ta peab last vahetult ülal, kuna ta osaleb

lapse kasvatamises ja kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud. Kostja heidab

maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist, sest kohus ei arvestanud kostja poolt

27. juunil 2022 esiletoodud asjaolusid ega esitatud tõendeid. Samuti leiab kostja, et maakohtu

otsuse resolutsioon pole täidetav, sest kohtutäitur ei saa kohtuotsust täites hinnata lapsele tehtud

kulutuste vajalikkust ega teha selles osas ümberarvestusi. Lisaks leiab kostja, et maakohus oleks

pidanud menetluse peatama kuni määratakse tsiviilasjas nr 2-22-7163 kindlaks lapsega

suhtlemise kord.

8. Hageja soovib kostjalt saada PKS § 101 alusel miinimumelatist. Maakohus leidis, et

miinimumelatise nõudmise eeldused on täidetud ning rahuldas selles osas hagi. Maakohus jättis

hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis elatist kuni 21-aastaseks saamiseni. Kuna hageja

ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

vaidlustamata osas jõustunud.

9. Ringkonnakohus palus pooltel täpsustada, kui palju on kostja hagi esitamisest kuni käesoleva

ajani andnud lapsele ülalpidamist raha perioodilise maksmisega. Seoses sellega esitasid pooled

kohtule uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus arvestab uute asjaoludega ja võtab esitatud

tõendid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu.

10. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et hagi miinimumelatise saamiseks

kuulub rahuldamisele.

10.1. Kostja etteheide maakohtule, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja

27. juuni 2022. a menetlusdokumendis esitatud väited ja tõendid, on alusetu. Küll aga ei ole

maakohus TsMS § 448 lg 8 järgi nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta jätab väited ja tõendid

arvestamata. Ringkonnakohus saab põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada.

Maakohus jättis kostja 27. juuni 2022. a menetlusdokumendis esitatud väited ja tõendid õigesti

arvestamata, sest need esitati kohtu määratud tähtaega rikkudes. Maakohus määras 3. mai

2022. a istungil pooltele tähtaja avalduste ja taotluste esitamiseks (dtl 73, ajamärk 00:41:18).

Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annavad TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud aluse kostja

väidete ja tõenditega arvestamiseks.

10.2. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei täida ülalpidamiskohustust vahetult.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja seda ei korda.

PKS § 101 lg 6 järgi, kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse

kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud

vanemaga koos veedetava ajaga. See tähendab, et kohus peab PKS § 101 kohase

miinimumelatise suuruse väljaarvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud

vanema juures viibimise ajaga automaatselt, sõltumata poolte väidetest, kuid seda üksnes juhul,

kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt

seitse kuni viisteist ööpäeva kuus (vt Riigikohtu 22. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-

19160/42, p 14.6).

Maakohtu 3. mai 2022. a istungil ei vaielnud pooled selle üle, et laps veedab kostjaga aega

„äärmiselt vähe“ (dtl 68, ajamärk 00:03:32). Samuti ei ole poolte vahel kokkulepet ega esine

mõjuvaid põhjuseid, et anda lapsele ülalpidamist muul viisil, nt asjade ostmisega. Hageja ema

on maakohtu istungil kinnitanud, et puudub kokkulepe lapsele asjade ostmise kohta (ajamärk

00:08:56). PKS § 100 lg 2 esimese lause järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise

kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse

kasvatamises. Ühine hooldusõigus ei vabasta lahuselavat vanemat elatise maksmisest.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud,

PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldusi ei esine.

10.3. Samuti ei nõustu kolleegium kostjaga, et maakohus pidi koos elatishagiga võtma ühisesse

menetlusse kostja avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks (tsiviilasi nr 2-22-

7163) või peatama elatishagi menetlemise. Iseenesest annab TsMS § 550 lg 2 kohtule

võimaluse lahendada elatishagi menetluses vanema õiguste määramine ja lapsega suhtlemise

korraldamine. Kuigi maakohus on käsitlenud kostja avaldust ebaõigesti vastuhagina, siis

vaatamata sellele peab kolleegium maakohtu lõppjäreldust õigeks, et asjade ühine menetlemine

ei ole praegusel juhul põhjendatud (dtl 64–65). Kolleegium märgib, et lapsega seotud asjade

menetluses on prioriteediks menetluse kiirus ning lapse ja vanema vaheliste õiguste määramine

(mh ka suhtlemiskorra reguleerimine) võib olla pikemaajalisem protsess (nt kui vanemad

soovivad menetluse kestel osaleda perenõustamisel), mille sidumine elatishagi lahendamisega

ei pruugi olla põhjendatud. Praegusel juhul on lapse huvidest lähtudes elatishagi lahendamine

olulisem, sest hageja esitatud andmete kohaselt maksis kostja viimati elatist 20. veebruaril 2022

summas 200 eurot (dtl 184). Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et TsMS § 356 lg-s 1

sätestatud elatishagi menetluse peatamise eeldusi ei esine (dtl 97–99).

10.4. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei

eksinud, ei ole põhjendatud ülalpidamiskohustust PKS § 102 alusel vähendada. Mõjuvale

põhjusele peab tuginema kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma

ja neid ka tõendama (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 15.2

ja selles viidatud kohtupraktika). Maakohus on kohtuistungil kostjale tõendamiskohustust

selgitanud (ajamärk 00:12:03) ning kostja kinnitas, et ta on võimeline miinimumelatist tasuma

(ajamärk 00:35:58). Esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt kehtib

ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 7).

Kolleegium leiab, et ka asjaolu, et kostja veedab lapsega aega ja teeb selle käigus kulutusi, ei

ole mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks (dtl 169–179). Elatise suuruse

määramisel saab mõjuvaks põhjuseks lugeda asjaolu, kui see on piisavalt kaalukas, arvestades

samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks

kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema

arenguks piisavad vahendid tagatud). Kolleegium nõustub maakohtuga, et tulenevalt

PKS § 100 lg-st 1 tuleb praeguse juhtumi asjaolusid arvestades anda ülalpidamist raha

perioodilise maksmisega, sest kostja soov täita ülalpidamiskohustust vahetult (lapse reisile

viimine ja asjade ostmine) on ebaregulaarne ega kata lapse põhivajadusi. Lapse elukorralduse

raskuskese on seotud ema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi

küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste

vahetusse katmisse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel

väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust

lapsele elatise maksmisega.

11. Kostja etteheited maakohtule resolutsiooni täidetavuse kohta ei ole põhjendatud, sest

maakohtu resolutsiooni p-st 6 tuleneb, et mahaarvestamisele kuulub makstud elatis.

11.1. TsMS § 442 lg 5 teise lause kohaselt peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav

ka muu otsuse tekstita. Kolleegium täpsustab omal algatusel maakohtu otsuse resolutsiooni

sõnastust muutuva elatise suuruse arvutamise osas. Kohus võib PKS § 101 lg 2 järgi elatise

välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma

suuruse arvutamise alused. Maakohus on elatise välja mõistnud muutuva suurusena alates

1. aprillist 2022. Resolutsioonis tuleb kindlaks määrata elatissumma suuruse arvutamise alused

ja viidata seaduse sättele, mis reguleerib elatise komponendi ümberarvutamise aluseid.

11.2. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kohtuotsust täites võib vanematel

tekkida vaidlus selle üle, mis ulatuses on kostja ülalpidamiskohustust vahetult täitnud.

Praegusel juhul on asjas tuvastamist leidnud, et laps ei viibi vanemate kokkuleppe või

kohtulahendi alusel kostja juures ning kostja ei anna lapsele ülalpidamist vahetult. Kohtuotsust

täites saab arvestada vaid ülalpidamisega, mis on antud raha maksmise teel. Ostetud asjade

maksumuse osas ei saa kohtutäitur ümberarvutusi teha. Selguse huvides täpsustab

ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni sellega, et kohtumenetluse ajal on kostja

tasunud elatist 200 eurot.

11.3. Kolleegium märgib, et kuigi PKS § 101 alusel arvutatud muutuva suurusega elatise kohta

tehtud kohtulahendi resolutsioonis on võimalik täpsustada ka muid aspekte, ei pea kolleegium

siiski võimalikuks lg-s 6 sätestatud komponenti elatissumma suuruse arvutamise alusena ette

määrata. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt ei saa kohtutäitur

vanematevahelise vaidluse korral tuvastada PKS § 101 lg 6 kohaldamise eelduseid.

Menetluskulude jaotus

12. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et esinevad alused

TsMS § 164 lg-s 1² sätestatud erandi kohaldamiseks. Samuti ei esine asjaolusid, mis tingiksid

TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvale kaldumiseks.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda (vt

TsMS § 164 lg 1 kohaldamise kohta eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-

19160/42, p 21).

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)