2-21-134578/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-134578

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. mai 2022. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

108 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479)

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 19.

mai 2022. a tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-134578 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2022. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21-

134578 osas, millega maakohus jättis Osaühingu Aktiva Finants hagi esitamise

seisuga (17. jaanuar 2022) sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 108

eurot rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt.

2-21-134578

2 (7)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli Osaühingu Aktiva Finants (hageja) hagi X (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla 280 eurot, intressi 29,83 eurot, sissenõudmiskulu 30

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 132,95 eurot ja viivise alates 18. jaanuarist 2022 kuni

põhinõude täitmiseni 42,80% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista

kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja riigilõivu 175 eurot ja õigusabikulud

480 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (laenuandja) ja kostja 24. augustil 2020

laenulepingu nr 2101998737 (laenuleping), mille alusel kostja sai laenu 280 eurot. Kuna kostja

ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles laenuandja lepingu 8. detsembril 2020 üles.

Laenuandja loovutas oma nõude kostja vastu 10. märtsil 2021 hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid. Teatis nõude loovutamise kohta saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud

aadressile.

Kuna kostja ei ole laenuandjale ega hagejale midagi tasunud, on põhivõlg 280 eurot.

Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks kokku 42,8% aastas. Kostjal on intressivõlg

alates esimesest osamaksest, s.o alates 23. septembrist 2020 kuni ülesütlemisele eelnenud

osamakseni 22. novembril 2020 summas 29,83 eurot. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 kolmanda lausega arvestab hageja viivist tasumata põhinõudelt laenulepingus

kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 42,8%, alates 9. detsembrist

2020 kuni hagi esitamiseni 17. jaanuaril 2022, kokku 132,95 eurot. Alates 18. jaanuarist 2022

nõuab hageja põhinõudelt 280 eurot viivist kuni selle tasumiseni laenuintressi aastase määraga

võrdses määras, s.o 42,8% aastas. Laenuandja ja hageja on saatnud kostjale kohtuväliselt

korduvalt maksemeeldetuletusi, kuid sellele vaatamata ei ole kostja võlgnevust likvideerinud.

Hageja sissenõudmisega seotud kulud on kokku 30 eurot.

Hageja taotles, et juhul, kui kostja hagile kohtu määratud tähtajaks ei vasta, lahendataks asi

tagaseljaotsusega.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

2-21-134578

3 (7)

3. Maakohus tegi 19. mail 2022 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 280 eurot, intressi 29,83 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 24,95 eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivise

põhivõla tasumata osalt alates 18. jaanuarist 2022 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude kostjalt viivisena 108 euro väljamõistmiseks. Maakohus jättis hageja

menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda.

Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 495 eurot ja jättis kostja

menetluskulude rahalise suuruse kulude puudumise tõttu kindlaks määramata.

3.1. Otsuse põhjendustes viitas maakohus VÕS § 401 lg-le 1 ja § 402 lg-le 1 ning märkis, et

hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja BB Finance OÜ ja kostja kui tarbija

tarbijakrediidilepingu, millega anti kostjale laenu 280 eurot intressimääraga 42,8% aastas.

Kohus viitas VÕS § 415 lg-le 1 ning märkis, et hagiavalduse kohaselt on lepingu p-s 12.2.1

kokku lepitud viivisemäär 43,8% aastas, kuid hageja nõuab viivist kooskõlas VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega intressiga võrdses määras, s.o 42,8% aastas.

3.2. Maakohus leidis, et viivise ja intressi kokkulepete näol on tegemist tüüptingimustega.

Kohus viitas Riigikohtu 10. mai 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-le 13 ja märkis, et

selle lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks

vähemalt selline tarbijaga tüüptingimustes sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud

viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kuna seadusjärgne viivisemäär

oli laenulepingu sõlmimise ajal 8%, siis ületab hageja nõutud viivise määr (laenulepingus

kokku lepitud intressiga võrdne määr 42,8%) seadusjärgset viivisemäära enam kui

kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise tüüptingimusega.

Vastuseks hageja väitele, et võlausaldajal on õigus nõuda viivist intressiga võrdses määras VÕS

§ 113 lg 1 kolmanda lause alusel, selgitas maakohus, et kohus peab hindama ka selle sätte alusel

nõutava viivisemäära proportsionaalsust ja kohasust. Teistsugune tõlgendus ei kaitse tarbijat

ülemäära suurte viivisemäärade eest, kahjustab tarbijat ebamõistlikult ja eirab tarbija kaitseks

kehtestatud regulatsiooni ning Riigikohtu praktikat. Põhjendatud ei ole teha viivisemäära

proportsionaalsuse kaalumisele erisusi sõltuvalt sellest, kas määr nähti ette VÕS § 113 lg 1 teise

või kolmanda lause alusel. Mõlema tagajärg on sama, st lepitakse kokku kindlas viivisemääras.

Seega tuleb VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sõlmitud kokkuleppe

hindamisel kaaluda, kas selline viivisemäär on proportsionaalne ja kohane. Kohus juhindus

proportsionaalsuse hindamisel Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt on seadusjärgset

viivisemäära kolmekordselt ületav viivisemäär eelduslikult tühine, kuna kahjustab tarbijat

ebamõistlikult. Kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust leida, et viivisemäär oleks konkreetsel

juhul siiski proportsionaalne.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kokkulepe viivisemäära kohta on tühine ja hagejal on

võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist üksnes seadusjärgses määras vastavalt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue

ajavahemiku 9. detsember 2020 kuni 17. jaanuar 2022 eest 24,95 eurot (280 × 405 × 0,022%).

Hageja viivisenõue jääb rahuldamata 108 euro ulatuses (132,95 - 24,95). Samadel põhjustel

jättis maakohus ka hageja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset määra ületavas osas

rahuldamata.

3.3. Maakohus leidis, et muus osas on hagi õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

2-21-134578

4 (7)

3.4. Võttes arvesse, et hagi rahuldati 77,16% ulatuses (364,78 eurot 472,78 eurost, millele

lisandub viivis alates hagi esitamisest), jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda. Kohus märkis, et muud menetluskulud jäävad

poolte endi kanda.

3.5. Maakohus luges hageja põhjendatud menetluskuludeks kokku 495 eurot, s.o riigilõiv 175

eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 300 eurot. Kuna kostja ei ole

menetluses osalenud ja tal ei ole kulusid tekkinud, ei määranud maakohus kostja

menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt mõista

hageja menetluskulude hüvitamiseks välja 381,15 eurot (77% 495 eurost). Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist

(TsMS § 177 lg 4).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas,

milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivise 24,95 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Hageja palub maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks

välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 132,95 eurot, jätta

menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud riigilõiv

280 eurot ja hageja õigusteenuse kulu 480 eurot. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt paikneb kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära

osas laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida kostja

aktsepteeris. Seega ei ole viivisemäära kokkulepe tüüptingimus, vaid see on kostjaga eraldi läbi

räägitud.

4.2. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tarbijakrediidilepingule

kohalduvaks viivisemääraks lugeda lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Hageja viitas Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr

3-2-1-120-08 p-le 12. Praegusel juhul on kostjaga sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku

lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka

lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub kokkulepitud intressimäär. Seega tuleb

lugeda viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär 42,8% aastas.

4.3. Hageja leidis, et praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016. a

määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu võiks maksimaalseks

mõistlikuks viivisemääraks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Selles kohtuasjas väljendatud

seisukohad ei ole praegusel juhul kohaldatavad, kuna seal ei olnud tegemist tarbijakrediidiga

ning seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid

üksnes viivisemääras.

4.4. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi ongi sõnaselgelt lubatud selline viivisemäär, mis on

seadusjärgsest viivisest kõrgem. Seejuures ei ole seadusandja pidanud vajalikuks seada

täiendavaid kriteeriume viivisemäära n-ö mõistlikkuse tagamiseks peale lepingus kokkulepitud

intressimääraga võrdlemise.

2-21-134578

5 (7)

4.5. Hageja lisas, et seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku

lepitud sellest kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1

mõtte ja viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale

tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on

võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

See ei taga efektiivselt võlausaldaja võimalust nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (VÕS §

113 lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse tõendamiskoormuse.

Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka saktsiooniline eesmärk.

Kui viivis oleks lepingujärgsest intressimäärast madalam, siis ei oleks see eesmärgipärane ega

kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma.

4.6. Samuti ei esine hageja väitel muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega. Krediidilepingut ei ole alust lugeda tühiseks ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel.

4.7. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega tuleb võlgniku nõudel igakordselt hinnata, milline

viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku huve ülemäärase kahjustamise

eest, ilma, et oleks vaja määrata viivisemäärale täiendavat piirmäära. Praegusel juhul ei ole

kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa

tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

4.8. Lisaks leidis hageja, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse tegemisel TsMS § 174 lg-t 1 ja

§ 436 lg-t 1, jättes menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda. Maakohus on

ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire, kuna ei ole võtnud arvesse

kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hageja leiab, et talle õigusteenuse

osutamisega kaasnenud ajakulu oli 4 t ulatuses põhjendatud ja vajalik. Lepingulisele esindajale

õigusteenuse eest makstav 120 eurot/t ilma käibemaksuta on mõistlik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657

lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust

üksnes

osas,

mille

peale

on

edasi

kaevatud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus

jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 108 euro

osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, milles hageja nõuded rahuldati. Samuti ei vaidlusta hageja maakohtu otsust

osas, milles kohus jättis hageja edasiulatuva viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrast suuremas määras rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult jätnud hageja sissenõutavaks muutunud

viivise nõude osaliselt rahuldamata.

2-21-134578

6 (7)

7.1. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 280 eurot alates 9. detsembrist 2020 kuni

hagi esitamiseni 17. jaanuaril 2022 sissenõutavaks muutunud viivist 132,95 eurot.

Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel lepingus kokkulepitud intressimäärast

42,8% aastas. Maakohus rahuldas sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt, mõistes

selle välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega,

et viivisemäär 42,8% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu

viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 järgi eelduslikult

tühine. Maakohus leidis, et ka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivise nõudmisel

intressiga võrdses määras tuleb kohtul hinnata viivisemäära proportsionaalsust. Kuna kohtu ette

toodud asjaolud ei andnud maakohtu hinnangul alust leida, et seadusjärgset viivisemäära

kolmekordselt ületav viivisemäär oleks konkreetsel juhul proportsionaalne, luges maakohus

viivisemäära kokkuleppe tühiseks.

7.2. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja

viivisenõuet lahendades põhjendamatult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest

tuleneva viivisemäära, millele tarbijakrediidilepingu puhul viitab VÕS § 415 lg 1.

7.3. Hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust nähtub, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud

lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tarbijakrediidilepingute puhul on

võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see

krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud

sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS §

113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg

1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on

laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam

rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

7.4. Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus

kokku intressimääras 42,8% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud

laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel

õigus nõuda kostjalt viivist määras 42,8% aastas.

7.5. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses asjaoludele, millega võiks kaasneda

lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole

maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS

§ 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

2-21-134578

7 (7)

7.6. Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära

kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le

5 ning Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16. Seadusest ega kohtupraktikast ei

tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg

1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset

seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.

8. Maakohtu eksimused hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse

vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuna

ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on

põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646 ja § 656 lg 2

analoogia alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

9. Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651

lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu

otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude

rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmise tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

10. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

11. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota

menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

12. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt

apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur