2-20-6407/69 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

08. september 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-6407

Tsiviilasi

X’i hagi SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju hüvitamise

ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

7 239,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post:

xxx), lepinguline esindaja Vladimir Makarov (e-post: xxx)

Kostja: SA Tallinna Hambakliinik (endine SA Tallinna

Hambapolikliinik,

registrikood

90008465,

asukoht

Toompuiestee 4b, 10142 Tallinn), lepingulised esindajad

Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja (e-post: xxx)

Kohtuistung

07.04.2022

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja X

Hageja lepinguline esindaja Vladimir Makarov

Kostja lepinguline esindaja Jelena Karžetskaja

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta hageja X’i hagi kostja SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju hüvitamise nõudes

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hagiavalduse

kohaselt

pöördus

X

03.12.2015

Tallinna

Hambapolikliinikusse

tervishoiuteenuse, hambaravi-, ortodontilise ja implantaadi paigalduse saamiseks. Teenuse

vahetuks osutajaks olid hambaarstid dr C ja dr F. 22.05.2018 sõlmisid Tallinna

Hambapolikliiniku dr. F ja X implantaatide paigaldamise lepingu nr 3-5/18/50. Tallinna

Hambapolikliiniku poolt saadud protseduuride tulemuseks on igeme taandumine

implantaatide juures ja D11 esihambal. X ei ole rahul proteetilise tulemusega, sest ei ole

esteetiliselt vastuvõetav tulemus, lisaks sellele on naaberhambal ige juba korralikult

taandunud. Probleemideks on ka implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit,

puudulik esteetika, võimatu hügieen, igemepõletik, esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises

frontaalses piirkonnas, mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on umbes 1/3 kinnitust

kaotanud ning hetkel on mobiilne. Mõlemad implantaadid ei ole täiesti luuharja sees.

Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool. Tulemuseks on tulevikus esihamba kaotus.

Hageja maksis Tallinna Hambapolikliinikule tervishoiuteenuse osutamise eest 7 020 eurot.

2. 11.02.2020 pöördus X OÜ Hambakliinik ODE poole. Dr Ü märkis, et, X’i kaebuseks on igeme

taandumine vanade operatsioonihaavade armistumise tõttu. D11 hammas on paljastunud ja

pikaajalise halva prognoosiga. Hambakliinik ODE konsiilium otsustas: alustada

vabaplastikaga suuesikusse, et saada juurde liikumatu igeme kõrgust ja paksust; seejärel teha

proteesiarstil teha ajutine protees 11-22; implantaatkroonid võtta maha ja kattekruvid peale

(22 asetada 2mm kattekruvi, seda implantaati kasutada tulevikus; 21 implantaadi uputada

lihtsalt luu sisse ja seda tulevikus ei eemaldata trauma suuruse tõttu ega kasutata tulevase

proteesi konstruktsioonis); samal visiidil eemaldada ka 11 hamba; igemepaksuse saamiseks

alveolaarsele teha igemeplastikat vaba CTG-ga ning alveooli täita mahu hoidmiseks BioOss

kollageeniga; uus luuistutus 11-21 regiooni (HK finantseeringuga); 4 kuu pärast implantaat

koos pehmekoeplastikaga (pöördlapp suulaest); 4 kuu pärast implantaadi II etapp: avamine ja

pehmekoeplastika (nihutus- või vabaplastika); 1 kuu pärast ajutine protees implantaatidele;

lõplik protees. Ravi on pikaajaline, armistumise ja verevarustuse häirete tõttu on suurem oht

haava dehisentsiks operatsioonijärgselt ja põletikeks.

3. 25.02.2020 esitas ODE X’ile raviplaani hammaste 11 - 22 kohta, milles ODE rõhutas, et

pikaaegselt parima tulemuse saavutamiseks oleks kõige õigem hamba 11 ning implantaatide

21 ja 22 eemaldamine, ajutine proteesimine, luu- ning igemeplastikad, vajadusel korduvalt

ning erinevate etappide vahel, uute implantaatide paigaldamine, ajutised kroonid

implantaatidele, lõplikud kroonid. Kokku raviplaani maksumuseks on 6 301 eurot, millest

proteesiarsti juures ajutise proteesi tellimine 960 eurot, kirurgi juures vabaplastika suuesikus

liikumatu igeme kõrguse ja paksuse suurendamiseks 255 eurot, kirurgi juures

implantaadikroonid maha, kattekruvid, hamba 11 eemaldamine, igeme paksuse saamiseks

alveolaarsele igemeplastika vaba CTG-ga ning alveool täita mahu hoidmiseks kollageeniga

650 eurot, proteesiarsti juures ajutise proteesi paigaldamine, uus luusiirdamine, 4 kuu pärast

implantaat 11 kohale koos pehmekoeplastikaga 850 eurot, 4 kuu pärast implantatsiooni II

etapp, avamine ja pehmekoeplastika 350 eurot, 1 kuu pärast ajutine protees implantaatidele

496 eurot, lõplik protees tsirkooniumkarkassiga 2 740 eurot.

4. 21.11.2019 pöördus X OÜ Quantek poole. Dr. Z märkis, et igemetaandumine implantaatide

juures; anamneesis 2xluuplastika UF piirkonnas ning implantaatide paigaldamine ja

taastamine. Patsient ei ole rahul proteetilise tulemusega, lisaks sellele on naaberhambal ige

juba korralikult taandanud. Raviarst on läbi viinud korduvaid igemeplastikaid ilma igeme

siirdamiseta ning patsiendi sõnul iga korraga tulemus on aina hullem seis. Esineb ulatuslik

kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on

umbes 1/3 kinnitust kaotanud ning hetkel on mobiilne. Esteetika pole rahuldav.

Periosondeerimisel avastatud tasku ca 8+ mm reg21 implantaadil, esineb ka veritsust. Rtg:

mõlemad implantaadid ei ole täiesti luuharja see; reg11 implantaat on üldse luukontuurist

väljaspool. Ravitulemust ei saa pidada normaalseks ega vastuvõetavaks. Arutatud on

probleemi olemust - implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika,

võimatu hügieen, igemepõletik ning potentsiaalset raviplaani. Pikas perspektiivis olemasolev

tulemus ei toimi ning vajab täielikku ümbertegemist. Võimalik on mõneks aastaks parandada,

demonteerida proteetikat ning temporiseerida; läbi viia igemeplastika (SECTG), vajadusel

mitu korda ja uus proteetika. Parandamise plaan oleks proteetika demonteerimine,

implantaatide eemaldamine ja temporisatsioon; luuplastika; implantaatide paigaldamine;

igemeplastika; provisoorsed kroonid; lõplikud kroonid.

5. Dr. Z poolt 2020 veebruaris koostatud X’i suuõõne vaatlusega on tuvastatud, et tegemist ei

ole kõrge naerujoonega, mille puhul oleks kogu olemasolev kudude kaotus katastroofiliselt

nähtav. Tegemist on eesmise lahihambumusega ja implantaadi sondeerimisel avastatud sügav

igemetasku. Tegemist ei ole normi piiridesse kuuluva leiuga, tegemist on selge probleemi

näitajaga; metallist tingitud artefaktid varjavad hammast ja teda ümbritsevat luud. Implantaat

on enamasti luust väljas. Puuduv luuline välimine plaat tingibki kliinilisel sondeerimisel

avastatud sügavat igemetasku. Lisaks implantaadid paistavad olevat kontaktis tipuosas.

Ajutiseks lahenduseks on pakutud sildproteesi, mille paigaldamiseks on vaja eemaldada kaks

esihamba implantaati ja naaberhambad lihvida. Teiseks ajutiseks lahenduseks on suust

ärakäidav protees. Raviplaani kohaselt on näha, et põhiliseks probleemiks on ulatuslik kudede

kaotus ülalõua frontaalses piirkonnas. Esineb tugevalt väljendunud igeme armistumine.

Armistumise negatiivsed mõjud on, et ige on jäik ning ei allu tavalisele kirurgilisele

manipulatsioonitehnikale ja piirkonna verevarustus on halvatud. Selle juhtumi esialgne

riskitase on tavalisest kõrgem. Võib eeldada, et ei pruugi saavutada vajalikku kudede mahtu

ühe operatsiooniga. Samas, tüsistuste risk on ka kõrgem. Sellise juhtumi kohta peab

planeerima 2 luuplastika operatsiooni, 1 implantaatide paigaldamise operatsiooni, 2-3

igemeplastika

operatsiooni.

Orienteeruv

ravikestvus

on

umbes

2-2.5

aastat.

Naaberhammastele toetuv sildprotees, eeldab hammaste lihvimist, mis toob kaasa püsivat

kahjustust hammastele ja vajadust edasiseks lisaraviks, ravi lõpus kroonide valmistamist

nendele hammastele ning potentsiaalset vajadust hammaste juureravi järele. Sildproteesi

eeliseks on aga valmistamise lihtsus ja kiirus. Suulaeimplantaadile toetuval proteesil puudub

kahjulik toime defektiga piirnevatele hammastele. Potentsiaalseks probleemiks võib saada

pigem selle implantaadi mitte-luustumine jah/või implantaadi enneaegne irdumine ja sellest

tingitud kas ainult üldise ravikestvuse pikenemine või ajutise konstruktsiooni kaotamine.

Peale implantaatide/hamba eemaldamist peab mööduma vähemalt 3-4 kuud, enne kui saab

edasise diagnostikaga tegeleda. Vastavalt paranenud luudefekti kujule valitakse kirurgiline

tehnika, kas tuleb kasutada 100% patsiendi enda luud, või kasutame pigem mingi kogus

biomaterjale. Üldine hea tava on alati eelistada pigem patsiendi enda luud keerulisemate

defektide rekonstruktsiooni puhul. Olenevalt valitud meetodist ning ka tüsistuste tekkest

paranemisperiood võib varieeruda 4 kuust kuni 10 kuuni. Luuplastika tulemust on raske

prognoosida. Võib arvestada umbes 30% täieliku ebaõnnestumise tõenäosusega. Täieliku või

osalise ebaõnnestumise puhul tuleb, kas protseduur korrata või siis kasutada alternatiivseid

ravimeetodeid (enamasti tähendab see kudede defekti taastamist proteesi abil). Kokku

raviplaani maksumuseks on 11 000 eurot, millest palatinaalse implantaadi asetamine 800

eurot, 21,22 implantaatide ja 11 hamba eemaldamine ja ajutise proteesi kinnitamine 500 eurot,

edasise operatiivse ravi täpsustamine 250 eurot, luuplastika 1500 eurot, täiendav luuplastika

1000 eurot, implantoloogiline planeerimine 200 eurot, implantaatide asetamine 2000 eurot,

igemeplastika 500 eurot, igemeplastika 500 eurot, ajutised kroonid/sild implantaatidele 600

eurot, lõplikud kroonid/sild implantaatidele 3 000 eurot.

6. X ja Tallinna Hambapolikliinik sõlmisid 03.12.2015 tervishoiuteenuse osutamise lepingu,

mille alusel pidi Tallinna Hambapolikliiniku arstid dr C ja dr F osutama hagejale erinevaid

hambaraviteenuseid. 22.05.2018 sõlmisid Tallinna Hambapolikliiniku dr. F ja X

implantaatide paigaldamise lepingu nr 3-5/18/50 S. Tervishoiuteenuseid osutati kuni

13.03.2019. aastani. Hageja arvestab oma kahjunõudelt 7020 eurot viivist alates 10.02.2020.

Viivise nõue perioodi 10.02.2020 kuni 30.04.2020 (hagi esitamise kuupäev) eest on kokku

124,29 eurot. Hageja on kohaldanud seadusest tulenevaid viivisemäärasid 01.02.2020-

30.04.2020 määr 8% + 0,00%. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 7020 eurot,

viivis hagi esitamise seisuga 124,29 eurot ja seadusjärgne viivist hagi esitamisest kuni

võlgnevuse tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et Tallinna Hambapolikliinik ei ole jätnud

hagejale midagi vajalikku tegemata või rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust ja

hagiavalduse rahuldamiseks puudub alus. Kostja hinnangul ei ole esile toodud asjaolusid, mis

võimaldaksid tuvastada nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja Tallinna Hambapolikliinik

teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma

kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning kostja

tegevuse vahel. Hagejale tagati VÕS §-s 762 sätestatud tingimustele vastav tervishoiuteenus.

Riigikohtu 21.12.2012 otsuse nr 3-3-1-69-10 p 9 kohaselt tervishoiuteenuse osutamine,

sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on

võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseaduse 41. peatükk ja valdkonnaseadused.

Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik

(tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient)

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides

läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama

patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse

osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse

osutamisega

otseselt

seotud

tegevust.

VÕS

§

kohaselt

tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse

osutamise alustamisega.

8. Kostja on taganud hagejale nõuetekohase hambaravi. Asjas esitatud dokumentidest ei

võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele

VÕS § 762 mõttes või et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Oma väidete tõendamiseks esitab kostja Tervishoiuteenuse kvaliteedi

ekspertkomisjoni 21.05.2020 aasta virtuaalse koosoleku protokoll nr 71. Komisjon tegi

järgmise kokkuvõtte:“Dr F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud

oodatava hoolega ning tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt (punkt 27.3).

Dr F ja dr W, kes hagejale hambaravi teenust Tallinna Hambapolikliinikus osutas, on

tunnustatud erialaspetsialistid.“

9. VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida

patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Kui isik

läheb arsti juurde, ei saa arst garanteerida talle rikutud tervise tagasi andmist, vaid arst

kohustub tegema arstikunsti piires kõik võimaliku tervise taastamiseks. Tervishoiutöötaja

vastutus tuleb kostja hinnangul siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii

nagu iga teine hoolikas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Patsiendi ravimine on alati seotud

teatud riskiga. Isegi, kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks (hamba raviks) võib olla mitu

võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleval juhul

määratud ravi oleks olnud ebaõige. Ravitulemust võib mõjutada hagejast endast tulenevad

asjaolud, nt suitsetamine, halb suuhügieen vms. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et

kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Ühtegi sellekohast

tõendit esitatud ei ole. VÕS § 770 lg 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude

lahendamisel raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab

tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama

seejuures, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Kostja

peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Tallinna Hambapolikliinik ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja

seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste

rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ehk osutatud ravi vahel. Seega ei esine

aluseid, millest tulenevalt kuuluks hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele.

Kohtu põhjendused

10. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

11. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

12. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3

võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise

avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema

tõesed.

13. Harju Maakohus on 11.05.2020 määrusega jätnud hagi käiguta ja 18.05.2020 määrusega

võtnud hagi menetlusse.

14. Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi

halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. võimaliku tagajärjena ette või pidi

ette nägema lepingu sõlmimise ajal.

Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

VÕS § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik

(tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient)

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides

läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama

patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse

osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping

loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või

tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui

otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule

või eeldatavale tahtele.

15. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja poolt osutati hagejale tervishoiuteenust ja asi tuleb

lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt. VÕS § 758 lg

2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst,

iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse

osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse

osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Hagi on esitatud

raviasutuse vastu.

16. Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest

viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks

mõistlik rahasumma. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma

kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas,

tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis

õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3

järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette

nägema lepingu sõlmimise ajal. Hageja on esitanud varalise kahju nõude.

17. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsuse kohaselt on hageja kui patsiendi kohustus

VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja

vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja

raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4).

18. Hageja heidab hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt kostjale ette, et kostja Tallinna

Hambapolikliinik poolt tervishoiuteenusena osutatud hambaraviteenus ei vasta nõuetele ning

vajab täielikku ümbertegemist. Hageja viitab VÕS sätetele, mille kohaselt tervishoiuteenus

peab vastama arstiteaduse reeglitele (VÕS § 758 lg 1), vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal (VÕS § 762) ning teenust on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762).

Osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded sätestab VÕS § 762, mille kohaselt

tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal

ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral

peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja

vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse

osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et

terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

19. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt heidab hageja raviteenuse osutajale ette, et

protseduuride tulemuseks on igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal,

tulemus ei ole esteetiline ja implantaadid ei ole luuharja sees. Hageja on esitanud nimetatu

tõendamiseks OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hinnangud. Kohus nõustub kostjaga, et

hageja ei ole esitanud tõendeid ravivea kohta. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid, milles

on OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hambaarstid kirjeldanud ravitoiminguid, saab hinnata,

kui võimalikke edasisi raviteenust puudutavaid toiminguid, mitte seostada ebaõige või

ebakvaliteetse eelnevalt osutatud teenusega. Kostja on kohtule esitanud tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni virtuaalse koosoleku protokolli nr 71, 21.05.2020 (tlk 76, Ikd),

kus oli päevakorras anda hinnang SA Tallinna Hambapolikliinik poolt hagejale osutatud

raviteenuse kvaliteedile. Vaadati läbi hageja kaebus, mis on vaidluse esemeks ka käesolevas

asjas. Kohus leiab, et komisjonil on õigus anda hinnanguid, mida saab asja menetluses

käsitleda TsMS § 229 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina. Komisjon on leidnud, et dr. F ja

dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolsusega, tegutsenud

kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt. Komisjon on oma protokollis analüüsinud

asjatundjate seisukohti ja järeldanud, „et ülalõua frontaalosa traumadest tingitud ulatuslike

luudefektide taastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, mille lõpptulemust on raske

prognoosida. Luu siirdamise protseduuri õnnestumine sõltub patsiendi pehmete igemekudede

hulgast ja elastsusest, millega kaetakse siirdatud luu. Trauma tagajärjel tekkinud armkude on

õrn ja jäik. Niivõrd ulatuslike defektide täitmine nõuab tavaliselt korduvaid siirdamisi, kuna

osa siirdatud luud resorbeerib“. Protokollist nähtuvalt on dr F oma operatsioonikirjeldustes

viidanud faktoritele, mis patsient on kaebuses esile toonud.

20. Kohtu korraldaval istungil 08.10.2020 selgitas kohus tõendamiskoormist ja otsustas tõendite

vastuvõtmise käigus, et fotod hammastest ja väidetavast raviveast ei ole kohtule iseseivad

tõendid ning vajavad asjatundja hinnangut või ekspertiisi. Hageja taotles 09.11.2020

ekspertiisi. Kohus määras 01.04.2021 määrusega TsMS § 293 lg 1 kohaselt asjas tähtsust

omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi, mille viis läbi Q (tlk 150,

Ikd).

Ekspert on jõudnud järeldusele (tlk 158, Ikd), „et patsiendi ravi on läbi viidud üldtunnustatud

norme arvestades, luukadu d11 juure mesiaalsel küljel on tingitud protseduuri tüsistusest,

igeme taandumise põhjus on tõenäoliselt luubloki resorbeerimine; proteetiliselt on D22

implantaadi asend väga hea ning D21 asend hästi abutmendi nurgaga kompenseeritav;

Implantaadid on paigaldatud luupriirist sügavamale, terved implantaadid on luuga kontaktis,

luubloki resorbeerumise tõrru on implantaatide kaela osa luust paljastunud; implantaatide

igemetaskud on tõenäoliselt tingitud luubloki resorbeerumisest; ravimisel ei ole viga, enne

ravi tehtud CBCT – l on näha kerge periodontaalpilu laienemine D11-l, mis võib tähendada,

et hambal on liikuvus juba siis; D11 prognoos on halvenenud tõenäoliselt mitte armi, vaid

luu resorptsiooni tõttu juure distaalsel küljel; tegemist on komplitseeritud juhtumiga, enne

ravi alustamist oli ulatuslik luukoe defekt; luublokkide siirdamise tulemust ei ole võimalik

100% ette määrata, proteetiline ravi on teostatud vastavalt üldtunnustatud normidele ning

antud olukorras on patsiendile osutatud võimalikku head ravi, mis vastav põhieesmärkidele.“

21. 27.01.2022 toimunud kohtuistungil taotles hageja TsMS § 303 lg 2 alusel eksperdi

kohtuistungile kutsumist täpsustavate küsimuste esitamiseks. 07.04.2022 toimunud

kohtuistungil selgitas ekspert, et jääb oma antud vastuste juurde, D11 hammas on

funktsionaalselt toimiv ning head esteetikat on sellele hambale raske anda (tlk 223, Ikd).

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ekspert on põhjendanud ja selgitanud oma järeldusi, ning kohtul

puudub alus selles kahelda. Kohtu hinnangul ei ole raviviga tuvastatud ka komisjoni

menetluses, kuhu hageja on esitanud oma tõendina Dr. Zi 21.11.2019 konsultatsiooni

kokkuvõtte. Hageja väiteid ei kinnita ka Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudi lektori

dr. D arvamus (tlk 77, Ikd) ravijuhtumile. Esitatud dokumentaalsed tõendid ja hinnangud

viitavad üheselt väga komplitseeritud juhtumile, kus traumadest tingitud luudefektide

taastamine on keeruline protseduur ning lõpptulemust on raske prognoosida. Kohus ei nõustu

hageja väidetega, et kostja on oluliselt rikkunud implantaadi paigaldamise reegleid. Hageja

tugineb dr. Zi konsultatsioonile ja on esile toonud teadusartikleid. Kohus leiab, et kuivõrd

eksperdile on esitatud konkreetsed küsimused vaidlusaluse asja juhtumi osas, on need kohtu

jaoks usaldusväärsed. Samuti kirjeldab dr. Z implantaatide paigaldust, kuid ei seosta

terviseteenust hageja traumast põhjustatud olukorraga ja võimalustega. Hageja viited eksperdi

isikule ei ole asjakohased, pealgi on tema järeldused kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega.

Seega leiab kohus, et sisulisel läbivaatamisel esitatud tõendeid hinnates saab järeldada, et

kostja ei ole rikkunud VÕS § 762 sätestatud hoolsuskohustust.

22. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud,

puudub vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning hageja nõue

tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale

tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas. VÕS § 770 lg 1 on sätestatud, et

tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma

kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise

ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kuna kostja vastutus hagejale tekitatud

väidetava kahju osas on asja sisulise arutamise käigus tuvastatu alusel välistatud, siis puudub

vajadus hinnata hagejale tekkinud kahju ja võimaliku kahju tekkimisega seotud põhjuslikku

seost. VÕS § 762 on sätestatud, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama

patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis

kinnitaksid kostjate poolt nimetatud kohustuste rikkumist. Õige on kohtu hinnangul kostja

väide, et VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida

patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes täiendavaid ravivajadusi tulevikus.

23. Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine:

• tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763);

• patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida

(VÕS § 770 lg 4);

• patsiendil on tekkinud varaline kahju;

• kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille

suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks)

24. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral

nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS

§ 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on koos põhinõudega esitanud viivisenõude sissenõutavaks muutunud viiviste

saamiseks ning edasiulatuvalt põhisummalt, mis tuleb jätta välja mõistmata, kuivõrd põhinõue

ei kuulu rahuldamisele.

Menetluskulud

25. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

26. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus

kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus

leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata

eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2

sätestatud korras.

27. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2023. a otsusega nr 2-20-

6407.