3-22-1283/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

06.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1283

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2022 kirja nr

15.2-15/562-1

tühistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Andrus Lillo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.07.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.07.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-1283 ja

saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 25.03.2022

taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras. Taotlusele oli lisatud avaldus

tõendi väljastamiseks selle kohta, et X-le antakse Eesti kodakondsus.

2. PPA teavitas 24.05.2022 kirjaga nr 15.2-15/562-1 X Eesti kodakondsuse saamise

taotluse menetluse lõpetamisest. Kirjas on põhjendatud, et kuna X õppis 01.08.1988‒

20.07.1990 Moskvas F. E. Dzeržinski nimelises NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee

kõrgemas koolis ning töötas 23.11.1987‒01.08.1988 Tartus Nõukogude Liidu sõjaväeosas nr

42185 arvutikeskuse insenerina ja 20.07.1990‒08.11.1991 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku

Komitee Tartu osakonnas operatiivvolinikuna, on ta isik, kellele kodakondsuse andmisest tuleb

kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 5 alusel keelduda.

3-22-1283

2(6)

Eesti kodanik ei tohi olla samal ajal mõne teise riigi kodakondsuses. PPA-l ei ole võimalik

väljastada X-le tõendit selle kohta, et talle antakse Eesti kodakondsus, milleta ta ei saa aga

esitada taotlust Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks. See omakorda ei

võimalda X-l esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta (vrd

siseministri 18.12.2015 määrus nr 74 § 7 lg 1 p 4). Kuna esitatud ei ole tõendit, et X

vabastatakse senisest kodakondsusest Eesti kodakondsuse saamise tõttu, esineb taotluses

puudus, mida eelnevast tulenevalt ei ole ka võimalik kõrvaldada.

KodS § 21 lg 1 p 5 on imperatiivne säte, mis ei võimalda kaaluda kodakondsuse andmist.

Kodakondsuse saamise tingimused on riigi otsustada. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei näe

ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel ning kodakondsuse

omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on seadusandja

otsus. Riigikohus on hinnanud 03.01.2008 kohtuotsuses nr 3-3-1-101-06 kõnealuse sätte

kooskõla PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine

pole isiku ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega ka PS-st tulenev põhiõigus,

vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Ka

rahvusvahelise õiguse normide kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada, kes on selle riigi

kodanikud. Riigi alalise elanikuna saab X elamisloa alusel jätkuvalt Eestis elada.

Arvestades, et taotluses esinevat puudust ei ole võimalik kõrvaldada ja PPA-l puudub antud

juhul kaalutlusruum, ei pidanud PPA taotluse menetluse jätkamist mõistlikuks ja lõpetas

taotluse menetluse, jättes taotluse läbi vaatamata.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 11.06.2022 kaebuse PPA 24.05.2022 kirja nr 15.2-

15/562-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks jätkata kaebaja 25.03.2022 taotluse menetlemist.

Kaebaja palus tunnistada KodS § 21 lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see ei

võimalda Eesti Vabariigi kodakondsust naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul

hinnata ja arvestada konkreetselt temaga seotud asjaolusid ja tema toime pandud tegu ning anda

naturalisatsiooni korras kodakondsust isikule, kes on küll töötanud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses, kuid kelle puhul ei ole tuvastatud, et tal puudub eriline lojaalsussuhe

Eesti Vabariigiga või ta on ohtlik Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja selle rahva julgeoleku

ja tervise jaoks. X palub tunnistada säte PS-ga vastuolus olevaks ka osas, milles selles nimetatud

isikuid koheldakse alusetult ebavõrdselt võrreldes KodS § 21 lg 1 p-s 4 nimetatud isikutega.

Kaebaja kinnitab, et ta on nimetatud asutustes töötanud ja Eesti Vabariiki sellest ise teavitanud.

KodS § 21 lg 1 p 5 rikub kaebaja inim- ja põhiõigusi. Olenemata lõpptulemusest on kaebajal

õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud ja erapooletule kodakondsuse saamise

menetlusele ja tema inimõigusi on rikutud, kui Eesti Vabariik isegi ei kaalu tema õigust

kodakondsust saada. Kui naturalisatsiooni menetlus on juba ette nähtud, peab see olema

seaduslik, põhjendatud ja proportsionaalne. Inimõigusi rikub see, kui riik ei uuri taotleja

vastavust kehtestatud tingimustele või kehtestab kodakondsuse saamiseks ebaproportsionaalse

tingimuse. Sätte ainus proportsionaalne eesmärk saab olla erilise lojaalsussuhteta ja sellest

lähtuvalt Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ohtlikele isikutele kodakondsuse andmise

välistamine. Kõnealune säte kaebaja arvates seda eesmärki ei taga. Ainuüksi töötamine mõne

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ei anna alust eeldada erilise lojaalsussuhte puudumist

või temast tulenevat ohtu. Huvide konflikti tekkimine tuleks eraldi tuvastada. Arvestada tuleb

võrdsuspõhiõigusega ning naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel luua kodakondsuse

saamiseks võrdsed tingimused. KodS § 21 lg 1 p-s 4 nimetatud isikute osas on 15.06.2006

loodud erinorm, võimaldades Eesti kodakondsuse erandina anda isikule, keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud,

võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut (KodS § 21 lg 11). Selle

eesmärgiks oli vältida kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalseid otsuseid, kuivõrd

3-22-1283

3(6)

Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo

ohtlikkust. Seega on kodakondsuse saamise võimalus kurjategijal, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kuid isikul, kes on töötanud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses, see puudub. Kaebaja hinnangul ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada

seisukohta, et tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategija on ohtlikum kui isik, kes

on pelgalt töötanud mingil ametikohal. On arusaamatu, miks viimased on pandud halvemasse

olukorda ning seda sõltumata sellest, kui suur otsustusruum on riigil kodakondsuse reeglite

kehtestamisel. Nende gruppide ohtlikkus on vastupidine. Kui nimetatud kahte gruppi võrdseks

pidada, oleks tegu võrdsete gruppide ebavõrdse kohtlemisega, sest ühele grupile on tagatud

võimalus saada Eesti Vabariigi kodakondsus või vähemalt õigus korraldusele ja menetlusele.

Kui välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötamist kuriteoks pidada ei saa, on alusetu

lähtuda eeldusest, et kõik KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikud ei ole riigile lojaalsed, vaid

seda peab igal üksikjuhul eraldi tuvastama. Kui eelnevat aga kuriteoks pidada, oleks see

vastuolus süütuse presumptsiooniga.

Kaebaja on alates 1966. a-st Eestis elanud ja töötanud ning olnud Eesti Vabariigile lojaalne.

Kaebaja soovib, et kodakondsuse andmise otsuse tegemisel võetaks arvesse töötamise

asjaolusid ja kaebaja isikut ning selgitataks, mille alusel leitakse, et kaebaja töötamine välisriigi

luure- või julgeolekuteenistuses Eesti osakonnas Tartus Eesti Vabariigi okupeerimise ajal, mida

kaebaja kuidagi mõjutada ei saanud, muudab ta käesoleval ajal hullemaks ja ohtlikumaks

tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategijast ning ohtlikuks Eesti Vabariigi

põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule, rahva tervisele. 1991. a-l lõpetas kaebaja vabal tahtel

teenimise Venemaa Föderatsiooni relvajõududes ega omanud mingit seost Venemaa

Föderatsiooni relva- ega kaitsejõududega. Ehkki kaebajal oli pakkumine karjääri jätkata, sh

Eestist lahkuda, otsustas ta jääda Eesti Vabariiki. Kaebaja soovib väljendada meelsust ja

loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest ega soovi enam olla Venemaa

Föderatsiooniga seotud. Ta on üle 30 a tegelenud Eesti Vabariigis ettevõtlusega ja osalenud

avalikus elus, juhtides ettevõtet ning korraldades ja sponsoreerides laste sporditurniire. Ta ei

nõustu Venemaa Föderatsiooni poliitikaga. Temaga koos elavad Eestis tema eakad vanemad.

Tema abikaasa, lapsed ja lapselapsed on Eesti Vabariigi kodanikud.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 11.07.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2

alusel läbivaatamatult.

Ehkki kaebaja tugineb kaebuses muu hulgas õigusele õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud

ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele ja sellele, et riik peaks vähemalt kaaluma

tema õigust kodakondsust saada, tuleb kaebuse lõppeesmärgiks kaebaja jaoks siiski pidada

vastava menetluse tulemusel kaebaja esitatud taotluse rahuldamise saavutamist ja Eesti

Vabariigi kodakondsuse saamist.

Asjaoludest nähtuvalt ei vaidle kaebaja vastu sellele, et KodS § 21 lg 1 p 5 kohaselt ei ole

võimalik kaebaja kui välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötanu taotlust rahuldada ja

talle kodakondsust anda. Ka kohtu hinnangul on norm selge ega võimalda sättes nimetatud

isikute suhtes kaalutlusõiguse teostamist, välistades eranditeta kodakondsuse andmise

võimaluse üksnes tulenevalt asjaolust, et isik töötab või on töötanud sättes nimetatud

teenistuses. Seega on õige PPA seisukoht, et PPA-l ei ole võimalik kaebajale väljastada tõendit

selle kohta, et kaebajale antakse Eesti kodakondsus, milleta kaebaja ei saa esitada taotlust

Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastamiseks ning mis lõppastmes ei võimalda

kaebajal esitada PPA-le tõendit muu riigi kodakondsusest vabastamise kohta. Eelnevast on PPA

põhjendatult järeldanud, et taotluses esineb puudus, mida ei ole võimalik kõrvaldada.

3-22-1283

4(6)

Kaebaja taotlus KodS § 21 lg 1 p 5 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks on põhjendamatu.

PPA on vaidlustatud kirjas kaebajale õigesti selgitanud, et Riigikohus on juba hinnanud sätte

kooskõla PS-ga ega tuvastanud selle käigus vastuolu. Riigikohtu üldkogu seisukohad on

praegusele asjale ülekantavad.

KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 koostoimes ei ole silmas peetud korduvalt kriminaalkorras karistatud

isikutega analoogilises olukorras isikuid, kes töötasid välisriigi julgeolekuteenistuses.

Kodakondsuse seaduse seletuskirjas selgitati, et asjaolu, et mingi tegu on dekriminaliseeritud,

saab arvestada KodS § 21 lg 11 kohaldamisel ehk erandi tegemise üle otsustamisel. Seega ei

lähtu KodS-s sisalduv vastav erandlik võimalus kodakondsuse andmiseks mitte seadusandja

eesmärgist leevendada kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikute

suhtes kodakondsuse saamise võimalusi iseenesest ja arvestada alati nende puhul ka süüdlase

isikut, vaid eelkõige vajadusest tagada võimalus kaaluda kodakondsuse andmist olukorras, kus

ühiskonna hinnang mingitele kuritegudele on muutunud ja vastavad teod on kodakondsuse

andmise otsustamise hetkeks dekriminaliseeritud. Erandlik võimalus arvestada süüdlase isikut

saab kõne alla tulla eelkõige neil juhtudel.

Eelnevalt kirjeldatud seadusandja eesmärki ja erandlikku võimalust võtta arvesse ka

konkreetset isikut ei saa laiendada KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikutele. Isikud, kelle toime

pandud tahtliku kuriteo ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt

vähenenud, ning isikud, kes on töötanud või töötavad välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses

ja kelle puhul ühiskonna hinnang vastavale tegevusele ei ole ka tänapäeval muutunud, on

olemuslikult erinevad, ei riku neist ühtede jaoks erandi ette nägemine võrdse kohtlemise

põhimõtet ning seetõttu esineb mõistlik põhjus nende erinevaks kohtlemiseks.

Kaebaja peab sätet põhiseadusevastaseks ka põhjusel, et KodS § 21 lg 1 p 5 ei võimalda

arvestada konkreetse isikuga seotud asjaolusid ega toimepandud tegu, sh tuvastada isiku puhul

erilise lojaalsussuhte puudumist Eesti Vabariigiga või temast tulenevat ohtu põhiseaduslikule

korrale ja rahva julgeolekule ja tervisele. Ka selles osas tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu

otsuses toodud seisukohast ning puudub alus pidada sätet sel põhjusel PS-ga vastuolus olevaks.

Riigikohus selgitas selles asjas, et luure- või julgeolekuteenistuses isegi üksnes abistavaid

ülesandeid täitnud töötajad olid tahes-tahtmata puutumuses selle asutuse põhifunktsioonide

täitmisega ja lõid oma tööga vähemalt tingimused vastava asutuse põhifunktsioonide

täitmiseks, ning tõi välja, et puudub võimalus tõsikindlalt tuvastada, missuguseid ülesandeid

keegi välisriigi julgeolekuteenistuses töötades tegelikult täitis (p 23). See on asjakohane ka

kaebajasse puutuvalt. KodS seletuskirjas on põhjendatud, et seadusandja tahe on olnud säilitada

teatud piirangud Eesti kodakondsuse andmisel ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus

tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest.

PS ei taga välismaalase õigust saada naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust ja seega pole

selles osas ka tegu kaebaja põhiõiguse riivega. Põhiseadusevastase olukorraga võib tegemist

olla eelkõige juhul, kui normistik eksib võrdse kohtlemise põhimõtte vastu, kuid praegusel

juhul ei ole ülaltoodud põhjustel ka võrdsuspõhiõiguse riivet. Kaebajale ei ole tehtud takistusi

Eestis elamiseks. Kodakondsuse mittesaamisega ei kaasne ka märkimisväärseid negatiivseid

mõjutusi tema era- ja perekonnaelule. KodS § 21 lg 1 p 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm,

mistõttu ei saa Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi tegemist olla menetlus- ja korraldusõiguse

riivega (Riigikohtu üldkogu 03.01.2008 otsus nr 3-3-1-101-06, p 28).

Kodakondsuse andmisel on riigil suur kaalutlusruum. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud,

et kodakondsuspoliitika puhul on aktsepteeritav lähtuda nn ettevaatusprintsiibist ning kahtluse

esinemisel kodakondsust mitte anda. Kohtu hinnangul ei saa pidada meelevaldseks seadusandja

kahtlust välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötanud isikute lojaalsuses Eesti riigile,

3-22-1283

5(6)

arvestades, et lojaalsust kui subjektiivset faktorit ei pruugi olla võimalik haldusmenetluses

kontrollida (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2016 otsus nr 3-14-53193, p 9).

Kuna KodS § 21 lg 1 p 5 keelab erandeid ja kaalutlusõigust välistavalt anda Eesti kodakondsust

sättes nimetatud isikutele, kelle hulka kuulub ka kaebaja, ei oleks isegi juhul, kui kohus kaebuse

rahuldaks ja kohustaks PPA-d menetlusega jätkama, kaebajal võimalik saavutada oma taotluse

rahuldamist, sest ülaltoodut arvestades ei ole kaebajale võimalik anda Eesti kodakondsust.

Seega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 25.07.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.07.2022 määrus.

KodS § 21 lg 1 p 5 rikub kaebaja inimõigusi, sh PS-s toodud põhiõigusi. Kaebaja möönab, et

kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras ei ole põhiõigus, vaid riigil on suur

otsustusruum määrata, keda ta soovib näha oma kodanikuna ja kellele riik annab kodakondsuse.

Kaebaja on põhimõtteliselt valmis aktsepteerima fakti, et Eesti Vabariik ei soovi teda oma

kodanikuks, kuid ka sellisel juhul on kaebajal õigus õiglasele, proportsionaalsele, põhjendatud

ja erapooletule kodakondsuse saamise menetlusele. KodS § 21 lg 1 p 5 proportsionaalne

eesmärk on välistada, et Eesti kodakondsust ei saaks isikud, kellel puudub eriline lojaalsussuhe

Eesti Vabariigiga ja kes lähtuvalt sellest on ohtlikud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja

selle rahva julgeoleku ja tervise jaoks. Kaebaja on veendunud, et KodS § 21 lg 1 p 5 seda

eesmärki ei taga. Üksnes asjaolu, et isik on töötanud mingi välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses, ei tähenda ega anna alust eeldada, et ainult sellest asjaolust lähtuvalt on

isik ohtlik Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.

KodS § 21 lg 1 p 5 on vastuolus PS-ga osas, milles see ei võimalda kodakondsust

naturalisatsiooni korras saada sooviva isiku puhul hinnata ja arvestada konkreetse isikuga

seotud asjaolusid ja tema toimepandud tegu. Samuti on sama säte vastuolus PS-ga osas, milles

see ei võimalda kodakondsust naturalisatsiooni korras saada/anda isikule, kes on küll töötanud

välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, kuid kelle puhul ei ole hinnatud ega tuvastatud, et tal

puudub eriline lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga ja et ta on ohtlik põhiseaduslikule korrale ja selle

rahva julgeoleku ja tervise jaoks.

Lisaks on KodS § 21 lg 1 p 5 vastuolus PS §-ga 12, kuna KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikute

gruppi koheldakse alusetult ebavõrdselt KodS § 21 lg 1 p-s 4 nimetatud isikute grupiga.

Kurjategijale on tagatud nii võimalus saada kodakondsust kui ka õigus erapooletule

korraldusele ja menetlusele, kuna lisaks tema kuriteole hinnatakse toimepanemise asjaolusid ja

süüdlase isikut. Kui tegemist ei ole võrreldavate gruppidega, siis on alusetu kohelda halvemat

ja ohtlikumat isikute gruppi paremine võrreldes KodS § 21 lg 1 p-s 5 nimetatud isikute grupiga.

Kaebaja on alates 1966. a-st elanud Eestis ja kogu selle aja jooksul olnud lojaalne Eestile.

Kaebaja ainuke soov on, et tema põhiõigused oleksid tagatud ja otsuse tegemisel võetaks

arvesse välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötamise asjaolusid ning kaebaja isikut,

samuti selgitataks, mille alusel kaebaja töötamine välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses

(mida kaebaja kuidagi mõjutada ei saanud) muudab kaebaja hullemaks ja ohtlikumaks tahtlike

kuritegude eest korduvalt karistatud kurjategijast.

6. PPA palub 17.08.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

KodS § 21 lg 1 p 5 keelab erandid ning kaalutlusõigust välistavalt sättes nimetatud isikutele

kodakondsuse andmise. Isegi kaebuse rahuldamisel ei oleks kaebajal võimalik saavutada oma

taotluse rahuldamist, sest kaebajale ei ole võimalik anda Eesti kodakondsust. Kaalutlusruumi

3-22-1283

6(6)

puudumine ei tähenda alati vastuolu PS-ga ning kodakondsuse andmise tingimused on iga riigi

enda otsustada. PS ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsust

naturalisatsiooni teel. Asjaolu, et KodS § 21 lg 1 p 5 ei sisalda kaalutlusõigust, ei viita, et

regulatsioonis on lünk või vastuolu. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-101-06 hinnanud sätte

vastuolu PS-ga ja leidnud, et vastuolu puudub. Kodakondsuse saamine ei ole välismaalase

põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. PS

ja rahvusvaheline õigus ei anna teise riigi kodanikule õigust nõuda tema asukohariigis viibides

selle riigi kodakondsust. Meelevaldne on luua seos isiku riigis viibimise ja kodakondsuse ehk

poliitiliste õiguste andmise vahele. Kuna kodakondsuspoliitika kujundamine kuulub riigi

suveräänsete õiguste hulka, ei saa haldusorgan tõlgendada KodS-i sätteid laiendavalt või

sisustada neid analoogia alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohus tugines kaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 p-le 2, mis võimaldab

kaebuse tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

8. HKMS § 121 lg 2 p 2 kehtib sellises sõnastuses alates 01.01.2018. Sätte sõnastuse

täpsustamise eesmärgiks oli piirata see kaebuse tagastamise alus selgelt juhtumiga, mil kaebaja

on eksinud kaebuse liigi või nõude valikul ning keeldub eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude

esitamiseks (vt halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE seletuskiri, lk 22,

Riigikogu XIII koosseis; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2022 määrus nr 3-21-1337, p

15; 04.06.2020 määrus nr 3-19-2070, p 17; 20.06.2018 määrus nr 3-18-554, p 10). HKMS §121

lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole praeguses asjas täidetud.

9. Praegusel juhul on PPA 24.05.2022 kirjaga nr 15.2-15/562-1 lõpetanud kaebaja taotluse

menetluse. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul menetluse lõpetamisega ja soovib

vastustaja kohustamist jätkata taotluse menetlemisega. Halduskohus selgitas vaidlustatud

määruses, et kaebaja taotluse rahuldamine ei ole KodS § 21 lg 1 p-st 5 tulenevalt tõenäoline

ehk seda, miks kaebus on perspektiivitu. Halduskohus ei ole väitnud, et kaebuse eesmärgi

saavutamiseks on esitatud ebakohane nõue ega võtnud seisukohta ka sellest, milline oleks asjas

kõige otstarbekam taotlus. Halduskohus ei ole hinnanud, kas PPA kirja tuleks käsitada

haldusakti või toiminguna, st kas PPA keeldumine kaebaja taotluse rahuldamisest on olnud

formaalne või sisuline. Kuna PPA kirjas on esitatud ka sisulised põhjused, miks kaebajale ei

ole võimalik kodakondsust anda, võib ringkonnakohtu hinnangul olla tegemist haldusaktiga –

soodustava haldusakti andmisest keeldumisega. Sellisel juhul on kohtul tühistamiskaebuse

kaudu võimalik hinnata kaebaja õigust kodakondsusele sisuliselt. HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel

ei saa tagastada nõuet, mis on menetluslikult lubatav, kuid mille rahuldamist peab halduskohus

ebatõenäoliseks. Väheste eduväljavaadetega kaebuse saaks tagastada üksnes HKMS § 121 lg 2

p 21 alusel, mis eeldab täiendavalt, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne,

millise olukorraga praegu tegemist ei ole. Küsimust kaebuse rahuldamise eelduste täidetusest

tuleb kohtul analüüsida asja sisulise arutamise käigus.

10. Kuna kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel ei olnud õiguspärane, tuleb

halduskohtu 11.07.2022 määrus tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)