2-21-20069/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O HTU MÄ Ä RUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-20069

Tsiviilasi

Osaühingu S.A.Cito hagi Heino Võsu vastu 1359 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1359 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Osaühingu S.A.Cito apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Hageja (apellant): Osaühing S.A.Cito (registrikood

10797175), esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk

Kostja

(vastustaja):

Heino

Võsu

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Kaisa

Lumiste

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Tartu Maakohtu 17. juuni 2022. a otsuse peale esitatud Osaühingu

S.A.Cito apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Osaühingu S.A.Cito

kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Osaühing S.A.Cito (hageja) esitas 23. detsembril 2021 Tartu Maakohtule hagi Heino Võsu

(kostja) vastu 1359 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja koos Heiki Võsu ja Merily Viiraga XXXXXXX

asuva korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX; korter) kaasomanikud. Igale kaasomanikule

kuulub ¼-suurune mõtteline osa korterist. Hageja sai korteri omanikuks

30. juulil 2019. Kostja sai korteri omanikuks 18. oktoobril 2018.

Kostja on kasutanud korterit ainuisikuliselt vähemalt alates 30. juulist 2019. Hageja ei ole

sellega nõus. Hageja teatas 5. augustil 2019 kostjale, et soovib kasutada talle kuuluvat

kaasomandi osa. Samuti on hageja korduvalt soovinud saada korteri võtmeid ning teavitanud

kostjat kasutuseelise hüvitise nõudest. Kostja pole hagejale korterisse juurdepääsu

võimaldanud. Seega kaotas hageja korteri omamisest tuleneva kasutuseelise.

Kostja peab tasuma hagejale tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest keskmist

üürihinda. OÜ Uus Maa Tartu büroo eksperthinnangu kohaselt on korteri üürihind vahemikus

250–270 eurot kuus. Kui üürihind on minimaalselt 220 eurot kuus, peab kostja tasuma hagejale

54 eurot kuus, s.o kokku 1512 eurot (28 kuud × 54 eurot). Samuti peab kostja kandma

kommunaalkulud.

Hageja tegi 3. septembril 2020 hüvitise nõude ja kostja poolt kantud korteriga seotud kulude

osas tasaarvestuse (52 eurot 61 senti). Lisaks tasaarvestab hageja oma nõude kostja poolt alates

3. septembrist 2020 korteriga seotud kulude kandmisega 100 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt

hüvitisena 1359 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata või alternatiivselt

tasaarvestada hageja nõue kostja nõudega summas 573 eurot 30 senti. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole keelanud hagejal korterit kasutada

ega seda takistanud. Hageja ei ole proovinud korterisse siseneda või korterit muul viisil

kasutada, vaid üksnes teavitanud kasutamise soovist kirja teel. Kostja esindaja on kutsunud

hagejat korterisse ja kinnitanud, et keegi hageja osa ei kasuta. Kostja on kasutanud korterit

kümne aasta jooksul kui oma kodu ning hageja aktsepteeris sellist tavana väljakujunenud

kasutuskorda. Hageja seejuures ei soovinudki kunagi kaasomandi osa kasutada. Ta soovis kohe

pärast selle omandamist kaasomandi lõpetada. Hageja ostis kaasomandi osa müügist kasu

saamiseks.

Hageja nõude suurus ei ole põhjendatud ega kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Ei saa eeldada,

et ¼-suuruse mõttelise osa üürile andmisega oleks üürihind ¼ kogu korteri üürihinnast.

Kasutuseelise suuruse määramisel ei saa arvestada hinnanguga kogu korteri üürihinna kohta,

kuivõrd ¼ mõttelise osa väljaüürimine on võimatu või äärmiselt keeruline.

Kostja tasaarvestusavalduse kohaselt on kostjal hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue

573 eurot 30 senti. Kostja on hageja eest tasunud erinevaid korteriga seotud makseid.

3. Maakohus jättis hagi 17. juuni 2022. a otsusega rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks välja 1680 eurot koos

kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et vähemalt alates 30. juulist 2019 on

korterit kasutanud üksnes kostja ning kaasomanikud ei ole sõlminud korteri kasutamiseks

kokkulepet. Järelikult on hagejal õigus kasutada oma osa, s.o ¼ kaasomandist ning kostja ei või

seda takistada. Hageja peab hüvitise nõude rahuldamiseks tõendama, et kostja takistab tal

kaasomandis oleva asja kaaskasutust.

Riigikohtu praktika kohaselt saab kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult kasutuseeliseid, kui

kaasomanik kasutab ühist asja temale kuuluvast mõttelisest osast suuremas ulatuses ning kui

teised kaasomanikud on sõlminud kasutuskorra kokkuleppe või soovivad seda sõlmida või

alternatiivselt kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomanik takistab teistel kaasomanikel

kaasomandis oleva asja kaaskasutust.

Kostja väide, et ta on välja kujunenud tava järgi korterit üksi kasutanud, ei ole asjakohane.

Kostja võimalik vaikiv kokkulepe teiste kaasomanike või eelmise kaasomanikuga ei tekita

hagejale kohustusi ega piira tema õigust korterit kasutada. Kokkuleppe kehtimiseks

kaasomaniku õigusjärglase suhtes peaks see olema kantud kinnistusraamatusse. Praegusel juhul

sellist kannet tehtud ei ole.

Maakohus leidis, et hageja ei ole nõuet tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et soovis korterit

vallata või kasutada. Hageja seadusliku esindaja kinnitusel ei ole ta korterisse saamiseks korteri

ukse taga käinud. Piisavad ei ole hageja nõudmised, et kostja peab talle korteri võtme saatma

pakiautomaati. Kui hageja soovis korterit kasutada, oleks ta pidanud minema korteri ukse taha,

küsima kostjalt võtme ning tegema ise võtmest koopia. Kostjal ei ole kohustust korraldada

hagejale korterisse juurdepääsu, kui hageja ise selleks midagi peale kirjade saatmise ei tee.

Hageja lepingulise esindaja väitel soovis hageja minna korterisse elama, kuid ei ole arusaadav,

mis põhjusel on juriidilisel isikul vaja elukohta ning kuidas toimuks sel juhul kahetoalise korteri

(46 m2) kasutamine. Hageja kinnituste kohaselt ei ole ta esitanud kaasomanikele kasutuskorra

sõlmimise või korteri väljaüürimise ettepanekut. Hageja väidet korteri kasutamise soovi kohta

ei saa pidada usutavaks ka seetõttu, et hageja on alates kaasomandi osa omandamisest soovinud

seda müüa.

Hageja ei ole seega tõendanud, et kostja takistas tal kaasomandisse kuuluva korteri

kasutamist. Hüpoteetiline võimalus korterit välja üürida (mida ei saa teha teiste kaasomanike

nõueolekuta) ei ole piisav, et hagejal tekiks kostja vastu kasutuseelise hüvitamise nõue.

4. Hageja palub 18. juulil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et kostja teadis hageja soovist talle

kuuluvat osa korterist kasutada. Vaatamata sellele jätkas kostja korteri ainuisikulist kasutamist.

Samuti oli kostjale teada, et hageja nõuab korterile juurdepääsu mittesaamise korral kostjalt

kasutuseelise hüvitamist.

Hageja on 7. oktoobri 2019. a, 23. oktoobri 2019. a ja 28. oktoobri 2019. a elektronkirjadega

tõendanud, et soovis korterisse juurdepääsuks võtmeid, kuid ei saanud neid. Kostja takistas

võtmete üleandmiseta hageja õigust korterit kasutada. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et

ta oleks pidanud minema korteri ukse taha, küsima kostjalt võtme ning tegema ise võtmest

koopia. Kohus ei ole põhjendanud, miks on korterisse juurdepääsu takistamine põhjendatud

üksnes siis, kui võtmeid küsitakse korteri ukse taga. Hageja on küsinud võtmeid kirja teel, mis

on aktsepteeritav viis. Samuti on hageja olnud nõus kandma kõik võtmete hagejani

toimetamisega seotud kulud. Hageja arvates on piisav, et kostja sai aru hageja soovist võtmed

saada. Kirja teel kätte saadud soov on seejuures olulisem kui ukse taga käimine, kuna see on

tõendatav. Samuti ei pruugita ust koputamise korral avada ning isik ei pruugi kodus olla.

Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ta ei ole tõendanud soovi korterit vallata või kasutada.

Kohtu kõnealune seisukoht ei põhine asjas esitatud tõenditel. Kohus on eksinud tõendite

hindamisel. Hageja on esitanud kostjale korduvalt nõude korteri kasutamise soovi kohta. Lisaks

ei ole hageja esitanud väidet selle kohta, et ta soovis korterisse elama minna. Hageja lepinguline

esindaja teatas istungil, et soovib korterit kasutada talle kuuluva osa väljaüürimise teel.

Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et väidet korteri kasutamise soovi kohta ei saa

pidada usutavaks seetõttu, et hageja on algusest peale soovinud oma kaasomandi osa müüa.

Hagejal on õigus oma omandit käsutada, kasutada ja vallata. Kohus on ebaõigesti leidnud, et

korteri müümise soov välistab selle kasutamise võimaluse. Hageja esindaja selgitas istungil, et

on nõus kuni müümiseni korterit kasutama.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust omandiõiguse osas. Kohtu arvamus korteri

kasutamise kohta mitme isiku poolt ei ole asjakohane. Korterit on võimalik kasutada mitme

isiku poolt. Samas on ilmne, et kostja ei soovinudki hagejal korteri kasutamist võimaldada, kuna

see olnuks kostjale ebamugav.

Kohtu seisukoht, et kaasomanik ei saa oma kaasomandi osa ilma teiste kaasomanike

nõusolekuta üürile anda, on ebaõige ega põhine seadusel. Hagejal ei olnud hüpoteetilist

võimalust korterit välja üürida ning ta pole seda ka väitnud. Hagejal oli õigus välja üürida talle

kuuluv ¼ kaasomandi osa. Selline ebaõige seisukoht on viinud kohtu arusaamisele, et hageja ei

oleks saanudki korterit kasutada ja kostja seega kasutamist takistada. Hagejal oli õigus talle

kuuluv omand välja üürida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus,

tutvunud

kaebuse

ja

tsiviilasja

materjalidega,

leiab,

et

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

tuleb

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

6. Praeguses asjas palus hageja 23. detsembril 2021 esitatud hagis mõista kostjalt välja

hüvitis 1359 eurot. Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi

menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega

hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

Kuna hageja hagi põhinõue ei ületa 2000 eurot (kõrvalnõudeid ei ole asjas esitatud), siis laieneb

selle menetlemisele TsMS § 405 lg-s 1 sätestatu.

7. Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud.

Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid.

8. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

17. jaanuari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-101031, p 10).

9. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, mh

ei ole ringkonnakohus tuvastanud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tõendite hindamise

osas. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega

ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud

põhjendatult seisukohale, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda

maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Hageja pidi hagi rahuldamiseks

tõendama, et kostja takistab tal kaasomandis oleva korteri kasutamist. Maakohus on seejuures

hagejale selgitanud, millised asjaolud vajavad tõendamist (tl 58). Ringkonnakohtu hinnangul

on maakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja takistas tal kaasomandis oleva

korteri kasutamist. Ainuüksi asjaolu, et kaasomandis olev korter on ühe kaasomaniku (kostja)

ainukasutuses, ei tähenda teise kaasomaniku (hageja) õiguste rikkumist ega anna alust hüvitise

väljamõistmiseks.

Apellatsioonkaebuses hageja sisuliselt kordab oma varasemas menetluses esitatud väiteid,

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Maakohus on

hageja õiguslikku tähtsust omavaid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Hageja

mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui

maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme.

10. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 21 järgi alust

apellatsioonkaebust menetleda.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna kostjal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning

apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole

vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale (apellandile) kätte toimetada ja

edastada teadmiseks teistele menetlusosalistele.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest