2-22-4404/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kohtujurist

Tiia Bergson

Liine Johannes

Määruse tegemise aeg ja koht

02. september 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-4404

Tsiviilasi

N. A. kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse

07.03.2022 otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/5576

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (võlgnik): N. A. (isikukood XXX, elukoht

XXX

Avaldaja esindaja: S. V. (e-post: XXX)

Puudutatud isik I (kohtutäitur): Tallinna kohtutäitur

Elin Vilippus (asukoht A.Lauteri 5 Tallinn, e-post:

elinvilippus.buroo@taitur.vilippus.ee)

Puudutatud isik II (sissenõudja): X OÜ (registrikood

XXX, asukoht XXX

e-post: XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta N. A. kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 07.03.2022 otsuse peale

täiteasjas nr 022/2021/5576 rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud N. A. kanda. Määrata, et puudutatud isikutel

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ning tähtaeg

Kohtumääruse

peale

võivad

menetlusosalised

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

Harju

Maakohtu

kaudu

päeva

jooksul

arvates

määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Võlgnik N. A. suhtes on algatatud täitemenetlus 022/2021/5576, mille aluseks on

sissenõudja X OÜ avaldus ja täitedokumendiks Tallinna notar M. V. 25.02.2015

notariaalne dokument nr 961 (Keelumärgete kustutamise avaldused, hüpoteekide

kustutamise avaldused, hüpoteekide seadmise lepingud, kokkulepe järjekoha kohta ja

asjaõiguslepingud). Avaldaja esitas 20.09.2021 kohtutäiturile kaebuse, arestimise

tühistamiseks, korteriomandile seatud käsutamise keelumärke kustutamiseks ja

täitemenetluse lõpetamiseks. Kaebuse aluseks oli asjaolu, et täitur ei ole lähtunud

formaliseeritusse printsiibist, sissenõudjal puudub nõue võlgniku vastu ja vara arestimine

ei ole põhjendatud. Kohtutäitur tegi kaebuse osas 08.10.2021 otsuse, millega jättis

kaebuse rahuldamata. Avaldaja pöördus kaebusega kohtutäituri otsuse peale kohtusse ning

Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrusega tsiviilasjas 2-21-16595 tühistati

kohtutäituri 08.10.2021 otsus ja kohustati kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.

Kohtutäitur tegi 07.03.2022 avaldaja 20.09.2021 kaebuse osas uue otsuse, millega

rahuldas kaebuse osaliselt osas, mille kohaselt tuleb kohtutäituril sissenõudjalt

sissenõutava nõude osas nõuda lisaandmete esitamist, muus osas jättis kohtutäitur kaebuse

rahuldamata. Avaldaja esitas 25.03.2022 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur

Elin Vilippuse 07.03.2022 otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/5576.

Avaldaja nõue ja põhjendused

2. Avaldaja ei ole rahul sellega, et kohtutäitur jättis 07.03.2022 otsusega avaldaja kaebuse

täitemenetluse lõpetamise nõudes rahuldamata. Sissenõudja ei ole esitanud täiteasjas

tõendit selle kohta, et on 25.02.2015 tagatislepingus viidatud 55 000 eurot notarile

22.02.2015 üle kandnud. Avaldaja leiab, et on sissenõudja kohustus teha oma nõue

kohtutäiturile usutavaks ja kohtutäituri kohustus selle nõude usutavust hinnata tähendab,

et avaldajal on õigus esitada kohtutäiturile ja kohtule tõendid selle kohta, et sissenõudja

nõue usutav ei ole. Kohtutäituril, isegi kui ei ole õigust nõuda sissenõudjalt

maksekorraldusi laenu maksmise kohta, on nõude usutavuse hindamise kohustuse

täitmiseks kohtutäituril kohustus hinnata ka seda tõendit. Kohtutäitur saatis 25.01.2022

avaldajale sissenõudja 20.01.2022 täitmisavalduse ja 20.01.2022 täitmisteate. Avaldaja

esitas 10.02.2022 kaebuse täienduse. Kohtutäitur määras kaebuse läbivaatamise

15.02.2022.

3. Sissenõudja kaebuse läbivaatamisel ei osalenud ja 20.09.2021 kaebuse läbivaatamist

15.02.2022 sisuliselt ei toimunud. TMS § 217 lg 3 alusel oli kohtutäituril 25.02.2022 alus

täitemenetluse lõpetamiseks, vastava otsuse tegemiseks. Avaldaja 20.09.2021 kaebuses ja

10.02.2022 kaebuse täienduses palus täitemenetlus lõpetada, st otsusest järeldub

kohtutäituri seisukoht, et TMS § 23 lg 41 nõuded on sissenõudja täitnud.

4. Avaldaja hinnangul ei ole kohtutäitur 17.01.2022 ringkonnakohtu määrust täitnud, ei ole

avaldaja 20.09.2021 kaebust uuesti läbi vaadanud. 07.03.2022 otsusega jättis kohtutäitur

avaldaja kaebuse rahuldamata sissenõudja 03.03.2022 täitmisavalduse alusel, mille

avaldaja sai 18.03.2022. TMS § 217 lg 1 sätestatud kohtueelne menetlus 03.03.2022

täitmisavalduse alusel algab 08.03.2022 täitmisteatest. Avaldaja hinnangul ei selgu

ühestki varasemast nõudearvestusest, kuidas väidetavad nõuded, st põhinõue summas

52666,72 eurot, intressinõue summas 5750,02 eurot ja viivisenõue summas 4440,86 eurot

on saadud/tuletatud.

Kohtutäituri seisukoht

5. Kohtutäitur vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, jääb oma otsuses toodud seisukohtade

ning põhjenduste juurde, leides, et otsus on õiguspärane. Kohtutäitur osundab, et avalduse

punktides 13.1 ja 14 toodud väiteid ei ole kaebaja esialgses kaebuses esile toonud, vaid

alles 25.03.2022 kaebuses, mille täitur on lahendanud 28.04.2022 otsusega. Kohtutäitur

palub jätta avaldaja kaebus kohtutäituri 07.03.2022 otsuse peale täiteasjas 022/2021/5576

rahuldamata. Kohtutäitur palub jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Sissenõudja seisukoht

6. Sissenõudja on tsiviilasja materjalid kätte saanud, kuid kohtule oma kirjalikku seisukohta

esitanud ei ole.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

7. Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses.

Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt,

arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei

ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse

kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite

esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi

vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on

sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise

kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.

8. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja puudutatud isiku seisukohtadega,

dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et

avalduse rahuldamiseks alused puuduvad.

9. TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib

menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse

maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäitur on teinud 07.03.2022

otsuse, millega kohtutäitur lahendas avaldaja kaebuse ning jättis selle osaliselt

rahuldamata. Avaldaja esitas 28.03.2022 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur

Elin Vilippuse 07.03.2022 otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/5576. Seega on kaebus

esitatud õigele maakohtule ning tähtaegselt.

10. Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul

lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses

esitatud nõudest. Neid väiteid, mida esialgses kaebuses esitatud ei olnud, kohus

käesolevas vaidluses ei hinda. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasust

kaaludes saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses

vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või

mitte.

11. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kohtutäitur on asja õigesti menetlusse võtnud ja

kas täitur peaks juba alustatud täitemenetluse selle eelduste puudumise tõttu lõpetama.

Avaldaja on 20.09.2021 kaebuses seisukohal, et täitur ei selgitanud täitemenetlust

alustades välja, kas võlgnikul oli ikkagi võlausaldaja ees võlakohustus. Võlgnik leiab, et

mingit laenu ta võlausaldajalt saanud ei ole, tegemist on olematu laenuga. Lisaks on

võlgnik täitmisteates esitatud nõude rahuldanud ja leiab, et seega peab kohtutäitur

täitemenetluse lõpetama. 10.02.2022 kaebuse täienduses vaidleb võlgnik sissenõudja

võlaarvestusele vastu, ja leiab, et sissenõudja ei ole esitanud nõuetekohast põhi-ja

kõrvalnõuete arvestust, sellest ole võimalik aru saada, milliste lähteandmete alusel on

võlaarvestust võimalik kontrollida.

12. Kohus selgitab, et täitedokumenti täitmisele võttes peab kohtutäitur hindama selle

formaalset kehtivust ja vastavust täiedokumendile esitatud nõuetele: kas täitedokument

sisaldub TMS § 2 lõikes 1 toodud loetelus, kas see on jõustunud ning kas sellest on

võimalik välja lugeda menetluse pooled ja sisu. Täitedokumendi põhjal tekkivaid

materiaalõiguslikke vaidlusi ei

ole kohtutäitur täitemenetluse formaliseeritusse

põhimõttest

ülenevalt

pädev

lahendama,

selliste

vaidluste

tarbeks

on

teine

õiguskaitsevahend – sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221). Kohtutäituri

tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamine eeldab kohtutäituri eksimust menetluse

läbiviimisel, TMS § 221 korral aga on probleem nõude olemasolus või selle täidetavuses

ja hagis tood nõue on suunatud sissenõudja vastu.Kohus leiab, et käesoleval juhul on

täidetud täitemenetluse alustamise formaalsed eeldused ning täitemenetluse lõpetamiseks

alust ei ole. TMS § 23 lg 1 esimese lause kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi

sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Sama paragrahvi

lõike 4 järgi lisatakse täitmisavaldusele täitedokument. Täitedokument esitatakse

algdokumendina või notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud ärakirjana.

Kohus märgib, et täitemenetlus on alustatud sissenõudja 03.08.2021 avalduse ja

25.02.2015 notariaalse dokumendi nr 961 alusel (tl 65-69). Viidatud lepingu 2.2.2 ja 3.2

kohaselt on hüpoteegiga summas 15 000 eurot tagatud sissenõudja X OÜ nõuded, mis

tulenevad X OÜ, N. A. ning tema lahutatud abikaasa vahel 25.02.2015 sõlmitud

krediidilepingust nr. 1500811 ja selle võimalikest lisadest. Asja materjalide juurde on

esitatud ka 31.08.2021 notariaalne dokument nr 5408 (hüpoteekide üleandmise leping ja

asjaõiguslepingud), millega anti avaldaja korteriomandile kantud hüpoteek summas

60 000 eurot eelmiselt hüpoteegipidajalt üle käesoleva täiteasja sissenõudjale (tl 70-71).

Notariaalne hüpoteegi seadmise ja kohesele sundtäitmisele allumise leping on TMS § 2 lg

1 p 19 kohane täitedokument. Kohus märgib, et seega ei ole asjakohane avaldaja väide

selle kohta, et tema ei ole laenu saanud, kuivõrd kohustatud isikuks ei ole mitte laenusaaja

vaid hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik. Avaldaja kui hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanik on hüpoteegi seadmisel andnud nõusoleku kohesele sundtäitmisele

allumise kohta ja seega ei ole tähendust sellel, kas avaldaja on sissenõudjalt isiklikult

laenu saanud või mitte. Lisaks on tegemist materiaalõigusliku väitega, mis tuleks

lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses.Kohtu hinnangul on

seadusega kooskõlas ka sissenõudja täitmisavaldus. Täitmisavaldus vastab TMS § 23 lg-s

2 sätestatud formaalsetele tingimustele, kuivõrd sellest selguvad kõik vajalikud rekvisiidid

ja andmed kohtutäituri, sissenõudja ja võlgniku kohta. TMS § 23 lg 41 järgi TMS § 2 lõike

1 punktides 19 ja 191 nimetatud täitedokumentide puhul tuleb täiturile esitada pandileping,

tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus. Sissenõudja on

hüpoteegi seadmise lepingu kohtutäiturile esitanud, sellest nähtub, et avaldaja on võtnud

endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele. Koos täitmisavaldusega on kohtutäiturile

eelnevalt esitatud ka 25.02.2015 krediidileping nr 1500811 koos maksegraafikuga (tl 54-

58, 155-159). Tallinna Ringkonnakohus asus 17.01.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-21-

16595 seisukohale, et sissenõudja poolt varasemalt esitatud võlaarvestus ja seega põhi- ja

kõrvalnõuete kujunemine ei olnud piisavalt selge ega kontrollitav. Vastavalt Tallinna

Ringkonnakohtu juhistele andis täitur sissenõudjale võimaluse nõude kujunemist

täiendavalt selgitada ja põhistada. Asja materjalidest nähtub, et sissenõudja esitas

03.03.2022 täiendatud täitmisavalduse, võlgnevuse arvestuse laenulepingule 1500811

seisuga 03.03.2022, krediidilepingu nr 1500811 lisad 1 ja 2 koos maksegraafikutega (tl

144, 148, 149-154). Kohtu hinnangul on sissenõudja seega tõendanud põhi – ja

kõrvalnõuete kujunemise aluse – ta on esitanud laenulepingu ja selle lisad ning

dokumentidest nähtub nii laenusumma, laenu tähtaeg kui ka kõrvalnõuete määr.

Kooskõlas TMS § 23 lg 4 ja 41 ei pea põhi- ja kõrvanõuete alust kinnitavad dokumendid

olema notariaalselt tõestatud, kuivõrd seaduse sõnastus nõuab notariaalset tõestust vaid

täitedokumendilt. Kuigi käesolevas vaidluses on avaldaja esile toonud, et ta ei mäleta

krediidilepingu nr 1500811 lisade nr 1 ja 2 sõlmimist, nende lisade maksegraafikute

osadel lehtedel on puudu osa avaldaja allkirjast ning leiab seega, et laenulepingute lisade

ehtsus on kahtluse all, kohus avaldajaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on ka selle väite näol

tegemist materiaalõigusliku asjaoluga, mille kohta tuleb seisukoht võtta sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Kohtutäitur ei pea täiteasja menetlusse võtmise

otsustamisel hakkama tuvastama laenulepingute ja nende lisade ehtsust. Kohtutäituri jaoks

piisab, kui sissenõudja tõendab talle laenulepingu esitamisega nõude aluse, seda on

käesoleval juhul sissenõudja ka teinud. Kohus rõhutab, et sissenõudja vastutab

täitmisavalduses toodud andmete õiguse eest. Kui sissenõudja on täitmisavalduses

esitanud teadvalt valeandmeid ja tõendanud täitemenetluses oma nõude alust võltsitud

dokumendiga on tegemist karistusseadustikus sätestatud teoga, millele järgneb

kriminaalvastutus, lisaks peab sissenõudja hüvitama ka kõik täitemenetluse kulud ja

sellega kaasneva kahju. Seega vastutab nõude aluse ehtsuse eest sissenõudja ning

kohtutäitur ei pea tuvastama laenulepingu ja sellel olevate allkirjade ehtsust, piisab kui

kohtutäitur teeb kindlaks nõude aluseks oleva lepingu olemasolu ja selle tingimused.

Kohtutäituril puuduvad ka ilmselgelt ka erialased oskused, et hinnata laenulepingul või

selle lisadel olevate allkirjade ehtsusust.Täpsustatud täitmisavalduse kohaselt oli nõude

summa 03.08.2021 seisuga kokku 59 061,38 eurot, millest põhiosa võlg on 52 666,72

eurot, intressivõlg 5 750,02 eurot ja viivis 644,64 eurot. Nõude summa 03.03.2022 seisuga

on 62 857,60 eurot, millest põhiosa võlg 52 666,72 eurot, intressivõlg 5750,02 eurot ja

viivis 4440,86 eurot. Sissenõudja on märkinud, et igapäevaselt lisandub viivis 0,034%

võlgnevuse põhiosalt eh 17,91 eurot päevas (tl 144 pöördel). Krediidilepingust nr 1500811

ja selle lisadest 1 ja 2 selgub, et sissenõudja on laenusaajale teinud kolm põhisosa

väljamakset - 25.02.2015 - 40 000 eurot, 07.07.2017 – 10 000 eurot ja 19.02.2019- 3 800

eurot. Seega on nende dokumentide alusel laenusaajale kokku väljastatud laenu summas

53 800 eurot. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 17.01.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-21-

16595, et kohtutäituril ei ole õigust ega kohustust nõuda sissenõudjalt maksekorraldusi

laenu laenusaajale välja maksmise kohta (p 12.2). Seega tuleb eeldada sissenõudja esitatud

dokumentide õigsust. Koos täpsustatud täitmisavaldusega 03.03.2022 esitas sissenõudja

ka krediidilepingu täitmiseks laekunud maksete nimekirja ja täpsustatud põhi- ja

kõrvalnõuete arvestuse. Kohus leiab, et sissenõudja on piisava detailsusega selgitanud

esitatud nõude kujunemist ja kohtutäitur on seda piisava põhjalikkusega kontrollinud.

Sissenõudja on esiletoonud, et alates laenulepingu sõlmimisest 25.02.2015 kuni

18.09.2019 toimus laenusaaja poolt laenukohustuste täitmine suures osas vastavalt

laenulepingu ja selle lisades kokkulepitud graafikule. Hiljem on maksed toimunud

korrapäratult ja tähtaegu järgimata. Viimane laekumine laenukohustuste katteks toimus

09.05.2021 mis on arvestatud osaliselt 17.08.2020 graafikujärgse makse katteks, pärast

seda ei ole kohustust enam täidetud. Sissenõudja poolt esitatud arvestuse kohaselt on

võlgniku poolt lepingu nr. 1500811 täitmiseks laekunud kokku 18 765,21 eurot, millest on

arvestanud 1 133,28 eurot põhiosa ja 17 631 eurot kõrvalnõuete katteks (tl 148).

Kohtutäitur on kaebust lahedades kontrollinud, et sissenõudja poolt esitatud

krediidilepingu täitmiseks laekunud maksete nimekirjas on kõik võlgniku poolt edastatud

maksekorraldustes märgitud maksed kajastatud ja need on laenukohustuse täitmiseks

arvestatud. Kohus leiab seega, et kohtutäiturile on sissenõudja esitanud TMS § 23 lg 41

alusel ka põhi- ja kõrvalnõuete detailse arvestuse ja kohtutäitur on seda põhjalikult

kontrollinud. Kohus kontrollis samuti üle sissenõudja esitatud arvestuse ning nõustub

sellega. Avaldaja poolt avaldusele lisatud kontoväljavõtetest nähtub, et avaldaja on

krediidilepingu nr 150811 katteks teinud sissenõudjale makseid ajavahemikul 15.09.2015

kuni 09.05.2021 kokku summas 17 240,90 eurot (tl 15-32). Seega kinnitavad ka avaldaja

enda esitatud tõendid sissenõudja väidete õigsust. Kui avaldaja on seisukohal, et

sissenõudja on valesti arvestanud tasutud summasid põhi – ja kõrvalnõuete vahel, on

avaldajal võimalus esitada oma väide sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

menetluses. Seda, millises osas on võlgniku tehtud makseid arvestatud kas- põhi või

kõrvalnõuete katteks ei saa kohtutäitur täiteasja menetlusse võtmise otsustamisel

kontrollida, kuivõrd see väljuks taaskord täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest.

Tegemist on materiaalõigusliku vastuväitega ja selle lahendamiseks tuleb võlgnikul

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu. Kohus selgitab

veelkord, et formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei kontrolli kohtutäitur täitemenetluse

alustamisel materiaalõiguslikke asjaolusid, sh kas nõue on olemas. Käesoleval juhul on

kohtutäitur täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-

16595 antud juhised, on andnud võimaluse sissenõudjale detailse arvestuse esitamiseks ja

seejärel kaebuse uuesti läbi vaadanud. Asjaolu, et sissenõudja kaebuse läbivaatamisele ei

ilmu, ei takista kaebuse läbivaatamist ega anna alust täitemenetluse lõpetamiseks.

Kohtutäitur on kontrollinud ja kaebuse lahendamise käigus tuvastanud, et sissenõudja

nõudearvestus vastab laenulepingule. See, et avaldaja kohtutäituri hinnangutega ei nõustu,

ei tähenda, et kohtutäitur ei oleks ringkonnakohtu juhiseid täitnud. Kohus leiab

kokkuvõtvalt, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse täitemenetluse

lõpetamiseks TMS § 48 lg 1 alusel, seega on kohtutäitur õigesti jätnud võlgniku kaebuse

rahuldamata.Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 07.03.2022

otsuse peale täiteasjas nr 022/2021/55876 rahuldamata. Kõik määruses kajastamata

dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates

sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Kohus ei vasta ka kaebuse p 13.1 ja p 14

toodud väidetele, kuivõrd need on täitur lahendanud 28.04.2022 otsuses.

Tsiviilasja hinna määramine

22. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt

on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, lg 3 kohaselt on hagita asja hind hagita

asjas avaldusega taotletud või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus. TsMS

§ 125 sätestab, et tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on

eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik

kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. TsMS § 132 lg 1 kohaselt

mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Tulenevalt eeltoodust on

tsiviilasja hinnaks 3500 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab,

et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui

menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult

või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt

TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, määrab kohus, et kõigi

menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda. Toimikust nähtuvalt puudutatud

isikutel menetluskulud puuduvad, mistõttu jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik