2-20-139913/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-139913

Kohtuasi

Tallinna linna hagi X vastu põhivõla 550,85 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja SP

Kostja (apellant) X

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X 19. juuli 2022. a apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 18. veebruari

2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-139913 menetlusse võtmisest.

2. Jätta X apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest

alates 15 päeva jooksul.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui

määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-20-139913

2 (7)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)

(hageja) hagi X (kostja) vastu, milles hageja palus mõista kostjalt välja 550,85 eurot ja seaduses

sätestatud määras viivise põhinõudelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter.

Sotsiaalkorter eraldati Tallinna Linnavalitsuse 30. novembri 2016. a korraldusega nr 1796-k

kostjale ja temaga sõlmiti tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni 24. aprillini 2018.

Üürilepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu

sõlmimisega kohustus kostja järgima Tallinna linnavalitsuse 7. mai 2003. a määrusega nr 38

kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi

üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel kohustus kostja kandma ka eluruumi

kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud. Üürileping lõppes tähtaja saabumisega 24.

aprillil 2018, kuna hageja ei olnud nõus seda pikendama. Kostja rikkus lepingu tingimuste p-e

22.6 ja 22.7, s.o võlgnes üüri ja kõrvalkulude eest summa, mis ületas kolme kuu eest

maksmisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude summat.

Üürilepingu lõppemise päeva seisuga oli kostjal üüri- ja kõrvalkulude võlg 550,85 eurot.

Kostjal oli seisuga 11. oktoober 2017 varasema perioodi eest võlgnevus kokku 157,70 eurot,

mis koosnes kostjale 11. augustil 2017, 12. septembril 2017 ja 11. oktoobril 2017 esitatud ja

tasumata jäänud arvetest. Kostjale esitati 13. novembril 2017 oktoobri arve summas

81,21 eurot, kostja koguvõlg oli 238,91 eurot. Kostja tasus 16. novembril 2017 10 eurot

selgitusega „XXX kulude katteks“. Kostja tasus 24. novembril 2017 157,70 eurot selgitusega

„oktoober 2017 XXX teenustasu ja kommunaalmaksed“. Kostjale esitati arve 2017. a novembri

eest summas 88,36 eurot (muutus sissenõutavaks 31. detsembril 2017), 2017. a detsembri eest

summas 90,27 eurot (muutus sissenõutavaks 31. jaanuaril 2018), 2018. a jaanuari eest kokku

100,19 eurot (muutus sissenõutavaks 28. veebruaril 2018), 2018. a veebruari eest kokku 105,46

eurot (muutus sissenõutavaks 31. märtsil 2018) ning 2018. a märtsi eest 95,36 eurot (muutus

sissenõutavaks 30. aprillil 2018). Kostja üüri- ja kõrvalkulude võlg on 550,85 eurot, millest

eluruumi üür on 190,18 eurot, kindlustus 2,44 eurot, küte 294,76 eurot, prügivedu 11,14 eurot,

tugiteenus 39,58 eurot, üldelekter 22,27 eurot ja üldvesi 0,48 eurot. Viivisarveid kostjale ei ole

esitatud.

Asjaolu, et kostja ei ole sotsiaaleluruumi elama asunud, ei oma tähtsust, sest hageja on kostjale

ruumi üle andnud ja kostja oli kohustatud tasuma eluruumi kasutamise eest.

Hageja nõue kostja vastu põhineb 2017. a novembri kuni 2018. a aprilli arvetel. Maksekäsu

kiirmenetluse avaldus oli esitatud enne kolmeaastase aegumistähtaja lõppu, s.o 30. oktoobril

2020. Seega ei saa nõue olla aegunud.

Kostja 27. novembri 2017. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks esitati Tallinna Kesklinna

Valitsusele, aga see oleks tulnud esitada Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, kuna sotsiaaleluruum

asub Lasnamäe linnaosas ning üürileandjaks on Lasnamäe Linnaosa Valitsus. Kuna avaldust ei

esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, siis kehtis leping selle lõpptähtajani.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2-20-139913

3 (7)

Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud, kuna hagi on esitatud 29. märtsil 2018. Kuna kostja

korterit ei kasutanud, siis ei pea kostja tasuma kasutustasusid (nt sotsiaalabitugiteenuse,

prügiveo, vee, üldvee, üldelektri ja kütte eest). Üüri maksis kostja 11 kuu esitatud arvete eest

32,79 eurot kuus, kokku 339,64 eurot. Lisaks tasus kostja 2017. a mais 40 euro eest elektrilevi

tasu, mida nõuti üürilepingu p 13.3. alusel. Kokku on kostja elektri eest tasunud 61 eurot.

Hageja kirjutas 29. märtsi 2018. a kirjas, et kostjal tekkisid alates oktoobrist makseraskused,

kuid ei tundnud huvi, millest makseraskused tekkisid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2

kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teise poole

kohustuste täitmiseks. Kostja teavitas oma muredest maja haldajat telefonil, mille leidis

lepingust. Haldur oli mõistev. Kohalikult omavalitsuselt kostja mõistmist ei leidnud, kuna talle

ei hüvitatud 336,51 euro ulatuses kulu esmavajalikele kaupadele. Seega olid kostja

makseraskuste põhjused kohalikule omavalitsusele teada. Kostja sai pärast lepingu sõlmimist

teada liikluse katastroofilisest olukorrast, elamu koridoride paigutusest ja sealsetest

ebatavalistest (nt puudega) elanikest. Sellisest olukorrast ei olnud hageja kostjat varem

informeerinud. Leping on tühine. Kostja ei soovinud sotsiaaleluruumi. Kostja püüdis olukorda

parandada, s.t et kostjale määrataks sotsiaalkorteri asemel munitsipaalkorter. Kostja ei

taotlenud sotsiaaleluruumi ja tal ei ole mingit puuet, seetõttu on põhjendamatu kostja

paigutamine sellesse majja. Selline ühepoolne tehing ja tellimata teenuse osutamine ei tekita

tasu saamise õigust.

Maakohtusse saabus 1. septembril 2021 kostja vastuhagi hageja vastu, milles kostja palus

hagejalt välja mõista 70 000 eurot.

3. Maakohus jättis 18. oktoobri 2021. a määrusega kostja vastuhagi 70 000 euro saamiseks

menetlusse võtmata.

4. Kostja esitas 6. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas 70 000 eurot,

mille maakohus jättis 21. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse võtmata.

5. Harju Maakohus tegi 18. veebruaril 2022 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 19,43 eurot. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid kostjal

menetluskulude puudumise tõttu rahaliselt kindlaks määramata.

5.1. Maakohus tõi esile, et pooled ei vaidle järgneva üle:

• Tallinna linnale kuulub Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter. Sotsiaalkorter

eraldati Tallinna Linnavalitsuse 30. novembri 2016. a korraldusega nr 1796-k kostjale

ja temaga sõlmiti 25. aprillil 2017 tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni 24. aprillini

2018. Lepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu

sõlmimisega kohustus kostja järgima üürilepingu tingimustena Tallinna Linnavalitsuse

7. mai 2003. a määrusega nr 38 kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas

elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel

kohustus kostja kandma ka eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud;

• kostja tasus 11. augusti 2017. a, 12. septembri 2017. a ja 11. oktoobri 2017. a arved

summas 157,70 eurot 24. novembril 2017.

5.2. Kohus leidis, et poolte üürileping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega VÕS

§ 314 lg 1 alusel 27. novembril 2017. Hageja on ülesütlemisavalduse kätte saanud, kuna see on

hageja juures registreeritud 27. novembril 2017. Kostja avalduses välja toodud põhjused (halb

transpordiühendus vajalike asutustega, poodide ja panga või pangaautomaatide puudumine

ning asjaolu, et kostja ei ole kunagi taotlenud sotsiaalkorterit), olid üürilepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks mõjuvad.

2-20-139913

4 (7)

5.3. Kostja esitas avalduse munitsipaaleluruumi saamiseks, kuid kostjale määrati sotsiaalkorter

Tallinnas, XXX, mille kohta sõlmiti 25. aprillil 2017 tähtajaline üürileping. Kostja teatas, et

soovib üürilepingu lõpetada ja sõlmida munitsipaaleluruumi üürilepingu. Kostja on avalduses

välja toonud, et vajalike asutuste kättesaadavus on väga raske (Lasnamäe linnavalitsus,

sotsiaalhoolekande osakond ja postkontor), neisse saamiseks tuleb sõita ühistranspordiga

esmalt läbi kesklinna ja samamoodi tagasi ja see võtab väga palju aega. XXX tn läheduses ei

ole kaubanduskeskust, pangaautomaate ja -kontorit. Lisaks ei ole kostja sotsiaalteenust ega

sotsiaaleluruumi vajav isik. Kostjal ei ole puuet.

5.4. Hageja ei tõendanud, et kostjat oleks informeeritud enne lepingu sõlmimist, millistel

tingimustel kostja lepingu sõlmib, muu hulgas, et tegemist on sotsiaalkorteriga, millises

asukohas see asub ja millised on sealsed tingimused. Hageja on üksnes märkinud 6. detsembri

2021. a vastuses, et kostja kinnitas üldtingimustega tutvumist. Kostja on avaldanud soovi

munitsipaaleluruumi, mitte sotsiaalkorteri saamiseks.

5.5. Kuna üürilepingu kohaselt on üürileandjaks Tallinna linn, siis on põhjendamatu hageja

väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus tulnuks esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele.

Üürilepingus ei ole kokku lepitud, millisele linnaosavalitsusele tuleb üürilepingu ülesütlemise

avaldus esitada. 27. novembri 2017. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks on esitatud Tallinna

kesklinna valitsusele, mis on Tallinna linna linnaosa. Kui hageja leidis, et taotlus on edastatud

valele linnaosa asutusele, tulnuks tal edastada see õigele linnaosavalitsusele. Lisaks on hageja

2. jaanuaril 2018 kostja avaldusele vastanud, kuid ei selgitanud kostjale, et avaldus üürilepingu

ennetähtaegseks ülesütlemiseks tuleb esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele. Seega ei

nõustunud kohus hagejaga, et leping kehtis selle lõpptähtajani. Leping lõppes 27. novembril

2017.

5.6. Kuna kostja ütles hagejaga sõlmitud üürilepingu erakorraliselt üles 27. novembril 2017,

siis ei pea ta tasuma arveid, mis on esitatud talle pärast üürilepingu ülesütlemist, st

11. jaanuari 2018. a arvet 13659 summas 90,27 eurot, 13. veebruari 2018. a arvet 13753

summas 100,19 eurot, 13. märtsi 2018. a arvet 13847 summas 105,46 eurot ja 11. aprilli 2018.

a arvet 13942 summas 95,36 eurot.

5.7. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue on arvete 13469 ja 13565 osas aegunud.

Nõude aegumistähtaeg algas 2017. a lõppemisest ehk 1. jaanuaril 2018 ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 järgi oleks nõuded 13. novembri 2017. a arve 13469 ja 13.

detsembri 2017. a arve 13565 osas aegunud 31. detsembril 2020. Hageja pöördus maksekäsu

avaldusega kohtusse 30. oktoobril 2020, s.o enne aegumistähtaja saabumist. TsÜS § 160 lg 1

ja 2 p 3 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisega. Seega ei ole hageja nõue nende arvete osas aegunud.

5.8. Asjaolu, et kostja väidetavalt ei kasutanud korterit, ei vabasta teda kõrvalkulude maksmise

kohustusest.

5.9. Kohus tuvastas, et 13. novembri 2017. a arve 13469 on esitatud perioodi oktoober kohta

järgmiste teenuste eest: üür november 32,79 eurot, kindlustus november 0,42 eurot, küte 36,55

eurot, prügivedu 1,67 eurot, tugiteenus november 6,04 eurot, üldelekter 3,74 eurot. Arve summa

81,21 eurot, millest kostjal on tasutud 10 eurot.

5.10. Kohus tuvastas, et 13. detsembri 2017. a arve 13565 on esitatud perioodi november kohta

järgmiste teenuste eest: üür detsember 32,79 eurot, kindlustus detsember 0,42 eurot, küte 42,29

eurot, prügivedu 2,23 eurot, tugiteenus detsember 6,70 eurot, üldelekter 3,63 eurot, üldvesi 0,30

eurot. Arve summa 88,36 eurot.

2-20-139913

5 (7)

5.11. Kohus leidis, et kostja ei pea hüvitama kindlustuskulusid summas 0,84 eurot, kuna need

kulud ei ole seotud eluaseme tavapärase kasutamisega. Kindlustuskohustus on korteriomandi

omanikul. Samuti ei ole kostjal tugiteenuse summas 12,74 eurot hüvitamise kohustust, sest

hageja ei osutanud kostjale kohast tugiteenust. Lisaks ei pea kostja tasuma selle teenuse eest

peale lepingu ülesütlemist. Tugiteenuse eest esitati arve 2017. a detsembri eest. Kuna kostja

reaalselt korteris ei elanud, siis ei pea ta tasuma prügiveo, üldvee, elektri ning kütte eest summas

90,41 eurot. Üürilepingu järgi on kõrvalkulude tasumise kohustus eluruumi kasutamise korral.

Kuna kostja ütles lepingu üles 27. novembril 2017, siis ei pea kostja tasuma detsembri üüri

32,79 eurot. Novembri üüri peab kostja tasuma kuni 27. novembrini 2017, s.o summas

29,43 eurot. Kostjal on tasutud novembri arvest 10 eurot ja tal tuleb tasuda hagejale VÕS § 271,

§ 82 lg 7, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel 19,43 eurot.

5.12. Kuna kohus jättis hagi suuremas ulatuses rahuldamata, siis jäid menetluskulud TsMS §

163 lg 1 alusel hageja kanda.

6. Kostja esitas 19. juulil 2022 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

ringkonnakohtul uuendada asja menetlemine kostja vastuhagi osas.

6.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt keeldus maakohus põhjendamatult kostja

vastuhagi menetlemisest, rikkudes sellega materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Kostja

taotles ka maakohtu menetluses kohtult vastuhagi osas asja menetluse uuendamist, kuid

maakohus jättis selle tähelepanuta. Samuti esitas kostja maakohtus vastuväited, kuid kohus

teatas, et asja arutamine on lõpetatud ja kohus asub otsust tegema.

6.2. Maakohtule pidi olema mõistetav ja arusaadav kostja vastuhagi nõue – hüvitada kostjale

70 000 eurot tema vallasvarast ilmajäämise eest. Kostja esitas vastuhagi osas tõendid.

Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole vastuhagiga kostja eesmärki, s.o kahju hüvitamist

võimalik saavutada. Kostja leiab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamisele.

6.3. Kostja esitas ka menetlusabi taotluse, milles palub end riigilõivu tasumisest vabastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 1 p 2,

alternatiivselt TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

8. Apellatsioonkaebuse võib TsMS § 632 lg 1 kohaselt esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest. TsMS § 637 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust

menetlusse, kui see on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

9. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimetati maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus kostjale

kätte 11. märtsil 2022 postkasti jätmisega. Võttes arvesse TsÜS § 136 lg-t 8, oli

apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev seega 11. aprill 2022. Sel juhul on kostja 19. juulil 2022

kohtusse saabunud apellatsioonkaebus esitatud hilinenult.

10. Riigikohus on selgitanud, et dokumendi saab lugeda kättetoimetatuks üksnes siis, kui

kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada (vt

Riigikohtu 16. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 12). Eelnevast tulenevalt

kontrollib kolleegium, kas maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus on kostjale 11. märtsil 2022

ettenähtud viisil kätte toimetatud ja kas seda on võimalik ka nõutaval viisil tõendada.

2-20-139913

6 (7)

10.1. TsMS § 326 võimaldab toimetada menetlusdokumendi kätte postkasti panekuga. Selle

sätte lõikest 1 tuleneb, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei

saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks

dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse

sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis

harilikult tagab saadetise säilimise. Lõike 2 kohaselt on kättetoimetamine lõikes 1 nimetatud

viisil lubatud üksnes juhul, kui menetlusdokumenti on proovitud isikule isiklikult üle anda

vähemalt ühel korral ja seda ei ole võimalik kätte anda elu- või äriruumis viibivale muule isikule

TsMS § 322 lg 1 või § 323 kohaselt. Lõikest 3 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud juhul märgitakse

kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäev.

10.2. Kohtute infosüsteemis on asja saadetiste all menetlusdokumendi väljastusteade 14.

märtsist 2022, mis kajastab maakohtu 18. veebruari 2022. a otsuse kättetoimetamist.

Väljastusteate kohaselt ei õnnestunud postitöötajal kohtuotsust kahel katsel (7. märtsil 2022 ja

11. märtsil 2022) kostjale aadressil YYY, Tallinn kätte toimetada, mistõttu jäeti see postkasti.

10.3. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides

märkinud enda aadressiks YYY, Tallinn (nt dtl-d 13, 67 ja 80, 6. jaanuari 2022. a

menetlusdokument, 17. veebruari 2022. a menetlusdokument). Kostja ei ole väitnud, et selle

aadressiga kortermaja trepikojas ei oleks elanike postkaste. Riigikohus on leidnud, et sel juhul

saab eeldada, et dokument jäeti saaja postkasti (vt Riigikohtu 6. mai 2022. a otsus tsiviilasjas

nr 2-20-8668, p 15). Kostja on menetluses väitnud, et tal pole postkasti võtit ja selle korteri

omanik, kus ta elab, käib postkasti kontrollimas harva (dtl 66, 6. jaanuari 2022. a

menetlusdokumendile lisatud seletus). Kolleegiumi hinnangul ei välista need väited

kohtuotsuse kättetoimetatuks lugemist TsMS § 326 alusel. See, et kostja oma kohtule avaldatud

elukoha aadressil postkasti sisu regulaarselt kontrolliks või tagaks selle kontrollimise, on kostja

enda riisiko.

11. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et maakohtu otsus on kostjale 11. märtsil 2022 ettenähtud

viisil kätte toimetatud ja seda on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Seega

möödus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 11. aprillil 2022. Kostja 19. juuli 2022. a

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 2 alusel keelduda.

12. Täiendavalt esineb kolleegiumi arvates TsMS § 637 lg 1 p-s 6 sätestatud alus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.

12.1. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12).

12.2. Esitatud apellatsioonkaebuses ei ole kostja väitnud, et maakohtu 18. veebruari 2022. a

otsus hageja hagi lahendamise kohta oleks ebaõige, sh et kohus oleks eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel, rikkunud hagi lahendamisel menetlusõiguse norme või hinnanud ebaõigesti

tõendeid. Kostja etteheited seonduvad sellega, et maakohus ei lahendanud tema vastuhagi.

Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas 1. septembril 2021 vastuhagi 70 000 euro saamiseks,

mille maakohus jättis 18. oktoobri 2021. a määrusega menetlusse võtmata. Määrus jõustus 12.

novembril 2021. Kostja esitas 6. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas

70 000 eurot seoses tema vara hävimisega, mille maakohus jättis 21. jaanuari 2022. a määrusega

menetlusse võtmata. See määrus jõustus 16. veebruaril 2022. Juhul, kui kostja arvates keeldus

2-20-139913

7 (7)

maakohus tema vastuhagi menetlemisest põhjendamatult, oleks kostja pidanud esitama

määruskaebuse maakohtu 18. oktoobri 2021. a või 21. jaanuari 2022. a määruse peale. Kostja

seda ei teinud, mistõttu maakohtu määrused vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta

jõustusid.

Kuna maakohus ei ole kostja vastuhagi menetlenud ega selle kohta otsust teinud, ei oleks

ringkonnakohtul võimalik võtta apellatsioonkaebuse lahendamisel seisukohta vastuhagi

põhjendatuse kohta. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited vastuhagi kohta (s.o hageja

poolt kostjale väidetavalt tekitatud kahju kohta) ei saa aga anda alust tühistada või muuta

maakohtu otsust hageja hagi kohta. Eelnevast tulenevalt ei saaks ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada, mistõttu

esineb alus kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi.

13. Kolleegium selgitab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle

määrusega, loetakse TsMS § 372 lg 6 järgi, et avaldust ei ole esitatud ja hagi ei ole olnud kohtu

menetluses. See kehtib ka vastuhagi kohta. Eelnev tähendab, et asjaolu, et maakohus keeldus

praeguses asjas kostja vastuhagi menetlusse võtmisest, ei välista kostja võimalust pöörduda

oma nõudega kohtusse. Selleks on kostjal võimalik esitada hagi maakohtule.

14. Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta

kohus TsMS § 638 lg 4 kohaselt kaebust hagejale kätte ja kaebus tuleb kostjale tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab TsMS § 638 lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et

kaebust ei ole esitatud.

15. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuna praegusel juhul keelduti

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei

saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida kostjalt välja mõistmisele kuuluvaid

menetluskulusid. Kindlaksmääratavad menetluskulud seega puuduvad.

16. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

ning on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus

jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi,

ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu

tasumist ega lahenda tema menetlusabi taotlust.

17. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 ja

§ 3401 lg 2 teise lause kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)