2-22-10393/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10393

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus isiku paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.07.2022 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks

Harju Maakohtu 19.07.2022 määrus esialgse õiguskaitse

kohaldamise pikendamiseks

Kaebuse esitaja ja liik

X (X) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18.07.2022 ja 19.07.2022 määrused jätta muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku (PERH) valvearst (avaldaja)

esitas 17.07.2022 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega

taotles X (X, puudutatud isik) suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni neljaks

päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva isiku kinnisesse asutusse paigutamisega 40

päevaks.

2. Asjaolude kohaselt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus teist korda elus. Esimest

korda oli puudutatud isik statsionaarsel ravil 07.12.2019-08.01.2020. Tal diagnoositi F23.3

(muu äge dominantne psühhootiline häire - ägeda stressita). Tol ajal toodi puudutatud isik

kiirabiga politsei saatel, keda kutsus tema naaber, kuna puudutatud isik olevat ähvardanud

raudkangiga ning lõhkunud aiavalgusti. Puudutatud isik sõnul oli naaber tema sissesõiduteele

pannud erinevaid metallesemeid, k.a. automootori, mistõttu puudutatud isiku isa ei saanud

autoga maja ette sõita. Puudutatud isik võttis raudkangi, kuna hoopis naaber oli ähvardanud

gaasiballooniga. Puudutatud isik oli naabrite suhtes luululiselt vaenulik, oli veendunud, et

naaber jälitas teda autoga, turvakaamerast tulev info läks otse naabri sülearvutisse. Sellega oli

seotud ka sarnane episood 9 aastat tagasi, kus puudutatud isik tundis, et sai kuulsaks ja naaber

oli pannud venelased teda jälitama. Teisel pool elav naaber olevat endise KGB agendi poeg,

kellel oli kodus veealune sonar, millest tulev vibratsioon ei lasknud puudutatud isikul elada.

Käesolevalt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga politsei saatel

kodust, kuna ta oli rünnanud naabrit lahtise käega. Puudutatud isik ise ütles, et ähvardas vaid

telliskiviga visata. Peale viimast haiglaravi puudutatud isik ravimeid ei tarvitanud. Leidis, et

ravimid tekitasid eluohtlikke seisundeid ja südameatakke, mistõttu neid võtma ei soostunud.

Leidis, et risperidon oli tekitanud ka tsüklihäireid ja viljatust. Elas koos isaga. Puudutatud isiku

sõnul olid tema varad arestitud seoses vaidlusega naabriga, kelle valgustit käis omaalgatuslikult

muutmas. Avaldas: "Olin lambikeerajast ründaja kontvõõrale mehele, maja ripub üleval

valeandmetega". Haiguskriitika puudus. Ägeda psühhootilise seisundi ja enesele ning

ümbritsevatele ohtliku käitumise tõttu algatati puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 16.07.2022 kell 17.47.

Puudutatud isiku seisund polnud pärast seda muutunud. Ta oli düsfooriline, rääkis sõnalaialdase

monoloogiga, kohati seosetult vallamaa korrastamisest, ehitusprügihunniku tekitamisest valla

maale, naabrite kiusust tema suhtes. Seletas ka, et tema varad olid arestitud seoses eelmise

hospitaliseerimisega, on võlg Haigekassa ees oli 100 eurot, mida pidas "enda vangistamise eest"

ebaõiglaseks. Rääkis pikalt naabrite kiusust, ühiskasutatavast sõiduteest, mille valgustamine

talle ei meeldinud ja kus käivatest inimestest ta aru ei saanud. Löömist eitas, olevat teinud vaid

žesti käega "pane telefon ära", ähvardust telliskiviga visata pidas mitte tõsiseltvõetavaks, kuna

ähvardatav olnud 20 m kaugusel. Ravimeid ei võtnud, risperidooni pidas enda amenorröa

põhjuseks ja olevat esitanud kaebuse politseile enda viljatuse põhjustamises.

Puudutatud isikul esines raske psüühiline häire F23.3 (äge domineerivalt luululine

psühhootiline häire). Puudutatud isikul esines raske luululine mõttekäiguhäire ja akuutsed

psühhootilised tajuelamused, millest ta oli igakülgselt hõivatud ja millest lähtus tema käitumine

täiel määral, seades ohtu eelkõige teda ennast, samuti oli ta haigussümptomite mõjul agressiivne

ümbritsevate suhtes. Oma raske psühhootilise seisundi tõttu polnud ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja varasemat

ravikogemust hinnates polnud tõenäoline selle paranemine nelja päevase ravi toimel sedavõrd,

et oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas, mistõttu taotles avaldaja

kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks

haiglatingimustes nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi loa pikendamist kuni 40 päevaks ning puudutatud isikule rahustava,

meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes selle aja vältel.

Maakohtu 18.07.2022 määrus

3. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriakliinikusse paigutamisest

alates, s.o alates 16.07.2022 kell 17.47 kuni 20.07.2022 kell 17.47 koos vajadusel tahtevastase

ravimite manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1, 4

ja § 13 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-le 6, § 535 lg-tele 1,

5 ja § 534 lg-le 5.

Kohus tuvastas, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - äge domineerivalt luululine

psühhootiline häire (F23.3). Psüühikahäire tõttu esinevad puudutatud isikul psühhootilised

tajuelamused, millest lähtus tema käitumine. Seetõttu polnud ta võimeline oma käitumisest aru

saama ega seda juhtima. Puudutatud isik oli varem ning vahetult enne hospitaliseerimist olnud

psüühikahäire avaldumise ajal agressiivne teiste inimeste ja ümbritseva suhtes. Seega võis

puudutatud isik olla ohtlik teistele inimestele ja ümbritsevale. Puudutatud isik polnud raske

psühhootilise seisundi tõttu suuteline mõistma ravivajadust, tal puudus ravikriitika ning ta oli

varem omaalgatuslikult katkestanud temale määratud ravi. Seetõttu ei olnud usutav, et

puudutatud isiku suhtes võiks toimida vabal tahtel põhinev ravi. Muu psühhiaatriline ravi ei ole

piisav. Esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused olid täidetud.

Menetluse edasine käik ja maakohtu 19.07.2022 määrus

4. Kohus kuulas enne esialgse õiguskaitse pikendamist puudutatud isiku ära. Ärakuulamisel ei

saanud puudutatud isik aru, miks ta haiglas oli. Enda arvates ei teinud ta midagi valesti –

koristas aia tagant prügi, siis võõras inimene ütles, et ta ei tohi seal olla, võõras hakkas helistama

ja ta lükkas võõra inimese eemale. Puudutatud isik oli raviarsti kohta teinud politseile avalduse

ja soovis uut raviarsti.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.

6. Raviarst teatas kohtule 19.07.2022, et puudutatud isiku terviseseisund polnud

psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudus koostöövalmidus raviks ja

ravita jätmisel oli puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele.

7. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani,

s.o alates 16.07.2022 kell 17.47 kuni 25.08.2022 kell 17.47 koos vajadusel tahtevastase ravimite

manustamisega. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele

1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-le 6, § 534 lg-tele 1 ja 5 ning

§ 539 lg-tele 1 ja 3.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – äge domineerivalt luululine psühhootiline häire

(F23.3). Psüühikahäire tõttu esinevad puudutatud isikul psühhootilised tajuelamused, millest

lähtub tema käitumine. Seetõttu ei olnud ta võimeline oma käitumisest aru saama ega seda

juhtima. Kohus veendus puudutatud isiku ärakuulamisel, et puudutatud isiku käitumine oli

lähtuv psüühikahäirest. Ta ei mõistnud ravivajadust ega polnud praeguses seisundis suuteline

tegema teadvustatud otsust raviga nõustumise kohta. Puudutatud isik sattus haiglasse pärast

seda, kui oli löönud võõrast inimest. Seetõttu võis ta väljaspool haiglat olla ohtlik teistele

inimestele. Puudutatud isiku seisund polnud alates tahtest olenematu ravi alustamisest

paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud polnud muutunud ega

ära langenud. Seega oli pikemaajalise ravi kohaldamine vajalik.

Määruskaebus ja selle menetlus maakohtus

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu 18.07.2022 ja

19.07.2022 määrused. Puudutatud isik kinnitas, et ta oli täiesti terve ja mingit ravi ei vajanud.

Tegemist oli kontvõõra inimesega, kes oli selle taga, et ta haiglas oli. Puudutatud isik korjas

valla maalt prügi kokku, see oli raske töö. Vald pidi selle lihtsalt ära vedama, aga see kontvõõras

sundis tema isa selle laiali loopima. Puudutatud isik ei löönud seda meest, ta ähvardas kiviga

eemalt ja selleks, et viimane lõpetaks sellise käitumise. Puudutatud isik kahtles, kas tema

ärakuulamisel oli õige kohtukoosseis. Puudutatud isik oli kindlal veendumusel, et tema

ohtlikkus polnud tõendatud ja ravivajadus puudus. Seega polnud ravi põhjendatud.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja seisukoha

esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata, kuna

puudutatud isiku seisund polnud paranenud.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse ja selle pikendamise eeldused

olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks põhjendamatult. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku

määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. PsAS § 11 lg 1 p de 1–3 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse

paigutamise tingimused polnud täidetud. Maakohus on eelviidatud eelduste olemasolu piisavalt

põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures arstide ja eksperdi arvamustele, milles toodi esile

isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära ka raviarsti,

puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja.

14. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Psühhiaatrite arvamuse

kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire F23.3: äge domineerivalt luululine

psühhootiline häire. Puudutatud isikul esineb raske luululine mõttekäiguhäire ja akuutsed

psühhootilised tajuelamused, millest ta on igakülgselt hõivatud ja millest lähtub tema käitumine

täiel määral, seades ohtu eelkõige teda ennast, samuti olnud ta haigussümptomite mõjul

agressiivne ümbritsevate suhtes. Oma raske psühhootilise seisundi tõttu pole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik ei tunnista endal

psüühikahäire olemasolu ega pea vajalikuks ravimite võtmist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt

ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda

tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes

väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning,

et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku

ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

16. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt saabus puudutatud isik valvetuppa kiirabiga politsei saatel,

kuna ta oli rünnanud oma naabrit. Puudutatud isik ise esitas naabri löömist. Lisaks nähtub sellise

mustri korduvus (varasemalt intsidente naabri ähvardamisega). Psühhiaatrite arvamusest

nähtub, et puudutatud isikul on tekkinud oma naabri vastu tugev vastumeelsus ja vaenulikkus.

Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku ohtlikkus on tulevikus pigem kindel. Seega tuvastas

maakohus õigesti, et isik oli ümbritsevatele ohtlik. Puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei ole

ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa

olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa puudutatud isiku

enda kinnitusest, et ta ei vaja ravi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite

seisukohtades. Määruskaebuse väited ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule

seisundile ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku

seisundis. Enne vaidlustatud määruse tegemist andis oma arvamuse raviarst, kelle hinnangul ei

olnud isiku seisund paranenud.

17. Olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ise ravimeid võtmast, ei piisa

muust psühhiaatrilisest abist. Ringkonnakohus nõustub, et arvestades puudutatud isiku

seisundit ja senist ravikogemust ei ole muu ravi küllaldane. Puudutatud isikul puudus

haiguskriitika, ta eitas endal psüühikahäire olemasolu ning ravimite võtmist ei pidanud

vajalikuks. Isik on varasemalt katkestanud ravimite võtmise.

18. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Isiku seisund polnud esialgse õiguskaitse järgselt paranenud ja

endiselt olid täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused. Eelnevast tulenevalt on

maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud

tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle pikendamiseks 40 päevani. Arvestades

eeltoodut, jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

19. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

20. TsMS § 543 lg 1 ja lg 2 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)