2-21-5409/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-5409

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Mykhailo Katruki hagi NEOTERIC OÜ vastu

saamata jäänud töötasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

NEOTERIC OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1965 eurot 23 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Mykhailo

Katruk

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

(apellant):

NEOTERIC

OÜ

(registrikood

12705020), esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 3. novembri 2021. a

otsus muutmata.

2(8)

2. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud NEOTERIC

OÜ

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud

apellatsiooniastmes

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Mykhailo Katruk (hageja; töötaja) esitas 6. novembril 2020 Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse NEOTERIC OÜ (kostja; tööandja) vastu

ajavahemiku 30. september 2019 kuni 24. august 2020 eest saamata jäänud töötasu

summas 12 459 eurot 28 senti (bruto) nõudes. TVK rahuldas 5. märtsi 2021. a otsusega

töövaidlusasjas nr 4-1/2913/20 avalduse osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

töötasu 7987 eurot 94 senti (bruto).

Kostja esitas 7. aprillil 2021. a Viru Maakohtule taotluse TVK-le esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina ulatuses, milles TVK avalduse rahuldas

(töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 58 lg 4). Maakohus võttis 12. aprilli 2021. a

määrusega tsiviilasja menetlusse ning luges hageja poolt TVK-le esitatud avalduse

hagiavalduseks.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt asus hageja kostja juures tööle kirjaliku

töölepingu alusel alates 30. septembrist 2019 betoneerijana ja töötas kuni 24. augustini

2020. Töölepingus kokku lepitu järgi oli töötaja tunnitasu 7 eurot 80 senti. Hageja leiab, et

kuna ta on välismaalane, siis ei vasta kokku lepitud töötasu alates 2020. a märtsist

välismaalaste seaduse § 107 lg 1 nõudele. Seadusest tulenevalt kohaldub PPA poolt

lühiajalise Eestis töötamise registreeringu alusel töötavale välismaalasele kindel töötasu.

2019. aasta Eesti keskmine brutopalk, mida tööandja välismaalastele seaduse kohaselt

peab maksma, on 1407 eurot, tunnipalk peab seega olema 8 eurot 13 senti (8 tundi päevas,

40 tundi nädalas, kokku 160 tundi). Töötaja arvestuse kohaselt pidi hageja alates 2019. a

septembrist kuni 2020. a veebruarini saama töötasu 6479 eurot 28 senti (106 × 8 × 7,80).

2020. a märtsist kuni augustini pidi töötasu olema 8130 eurot (125 × 8 × 8,13).

3(8)

Ajavahemikul 30. septembrist 2019 kuni 24. augustini 2020 sai hageja töötasu 2150 eurot

(neto). Kokku on saamata töötasu kogu töötamise perioodi eest seega 12 459 eurot 28 senti

(14 609,28 – 2150).

3. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja andis hagejale 18. märtsi 2020. a käskkirjaga teada, et seoses eriolukorra

kehtestamisega riigis on vähenenud kostja töömaht ning kõikidel töötajatel vähendatakse

kooskõlas töölepingu seaduse (TLS) §-ga 37 töötasu kolmeks kuuks alates 18. märtsist

2020. a kuni 19. juunini 2020 kuni Eestis kehtiva töötasu alammäärani. Hagejale on

käskkirja allkirja vastu tutvustatud.

TLS §-st 37 ega muust sättest ei tulene, et töötasu vähendamine ei oleks kehtiv põhjusel,

et töötajat ei informeeritud töötasu vähendamisest 14 päeva ette või et töötajale ei oleks

antud teada võimalusest tööleping üles öelda töötasu vähendamisega mittenõustumisel

(nagu näeb ette TLS § 37). TLS § 37 lg 5 kohaselt on töötajal õigus tööleping üles öelda

TLS § 37 lõikes 1 sätestatud põhjusel, teatades sellest viis tööpäeva ette. Hageja ei ole seda

võimalust kasutanud ja seega ei ole tähtsust ka asjaolul, et asjas ei ole tuvastatud, et hagejat

informeeriti töötasu vähendamisest 14 päeva ette.

Hageja ei ole seadnud kahtluse alla, et tema töötasu vähendamine 18. märtsist 2020 kuni

19. juunini 2020 oli tingitud ettenägematutest, kostjast mitteolenevatest majanduslikest

asjaoludest, kus kostjal polnud võimalik hagejale kokkulepitud tööd pakkuda. Seda ei

seadnud kahtluse alla ka TVK. Vaidlus on üksnes selles, kas kostja võis töötasu vähendada

ka hagejale, kes on välismaalaste seaduse mõistes välismaalane ja kelle töötasu suurusele

laieneb VMS § 107 lg-st 3 tulenev nõue.

Riigikohus on 28. mail 2012 kohtuasjas nr 3-3-1-20-12 tehtud otsuses leidnud, et

välismaalaste seaduses sätestatud tööandja kohustust maksta välismaalasele tasu tuleb

mõista selliselt, et see kohustus lasub tööandjal siis, kui välismaalane teeb tööandjale tööd

ehk nõuetekohast töötasu tuleb maksta reaalselt töötatud aja eest. TLS § 37 lg 1 võimaldab

töötaja töötasu vähendada, kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest

majanduslikest asjaoludest tulenevalt töötajale kokkulepitud ulatuses tööd pakkuda. Sama

paragrahvi lõige 3 sätestab, et töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu

vähendamisega. Puudub vaidlus, et töötaja on seda ka teinud, st keeldunud töö tegemisest

võrdeliselt töötasu vähendamisega. Hageja ei ole TVK menetluses väitnud, et ta oleks

18. märtsist 2020. a kuni 19. juunini 2020. a töötanud, hageja üksnes viitab oma staatusele

ja välismaalaste seaduse sättele. Seisukoht, nagu oleks kostjal olnud kohustus maksta

hagejale töötasu VMS § 107 lg 3 ettenähtud suuruses olukorras, kus hageja ei ole kostjale

tööd teinud, oleks otseses vastuolus nii TLS § 37 lg-s 1 ja VMS § 107 lg-s 3 sätestatuga.

Lisaks oleks see kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 3. novembri 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja saamata töötasu 3242 eurot 7 senti. Menetluskulud jättis maakohus

poolte endi kanda.

Kostja esitas kohtusse taotluse vaadata läbi avaldus rahuldatud osas (saamata töötasu 7 987

eurot 94 senti) hagimenetluses (TvLS § 58 lg 4). Asja materjalidest nähtub, et hageja ja

4(8)

kostja sõlmisid 30. septembril 2019 tähtajalise töölepingu ajavahemikuks 30. septembrist

2019. a kuni 31. augustini 2020. Töö tegemise asukoht on Eestis ning töötaja asub tööle

betoneerijana. Tööaja norm on lepingu järgi 8 tundi päevas või 40 tundi nädalas, tööaja

algus kl 8:00 ja lõpp kl 17:00. Töötajale makstakse tunnitasu 7 eurot 80 senti tunnis.

Töötasu makstakse üks kord kuus hiljemalt 30-ks kuupäevaks, töötasult arvestatakse maha

tulumaks 20% ja töötuskindlustusmakse 1,6%. Küsimustes, mis ei ole töölepinguga

reguleeritud, juhinduvad pooled Eesti õigusaktidest.

Töötamise registri andmete kohaselt töötas hageja kostja ettevõttes alates 30. septembrist

2019 kuni 25. augustini 2020. Tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. 1. juulil 2020

on töötajale tehtud hoiatus mõjuva põhjuseta töölt puudumise eest alates 25. kuni 30.

juunini 2020. 28. juulil 2020 on töötajale tehtud hoiatus mõjuva põhjuseta töölt puudumise

eest 27. juulil 2020. 18. märtsil 2020 on tööandja andnud käskkirjaga töötajatele (sh

hagejale) teada, et kooskõlas TLS §-ga 37 ja seoses eriolukorra kehtestamisega on

tööandjal vähenenud töömaht ning kõikidel töötajatel vähendatakse töötasu kolmeks kuuks

alates 18. märtsist 2020 kuni Eestis kehtiva töötasu alammäärani.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse 26.

septembril 2019 ja viibis Eestis ajutiselt Ukraina kodaniku biomeetrilise passi ja Eesti

Vabariigi mitmekordse D liiki viisa alusel. Tööandja on töötaja pangakontole perioodil

detsember 2019. a kuni august 2020. a kandnud kokku 2427 eurot 14 senti (neto) ning

töötukassa on töötajale välja maksnud palgatoetust kokku 2176 eurot 51 senti (neto). TVK

on otsuses tuvastanud samad asjaolud.

Tööaja arvestuse tabelite järgi töötas hageja 2019. a oktoobris 168 tundi (21 tööpäeva × 8

tundi) (tl 70), 2019. a novembris 160 tundi (20 tööpäeva) (tl 71), 2019. a detsembris 112

tundi (14 tööpäeva × 8 tundi) (tl 72), 2020. a jaanuaris 92 tundi (11,5 tööpäeva) (tl 32),

2020. a veebruaris 80 tundi (10 tööpäeva × 8 tundi) (tl 31), 2020. a märtsis 24 tundi

(3 tööpäeva × 8 tundi) (tl 35), 2020. a aprillis 176 tundi (22 tööpäeva × 8 tundi) (tl 37),

2020. a mais 168 tundi (21 tööpäeva × 8 tundi) (tl 34), 2020. a juunis 50 tundi (6,25

tööpäeva) (tl 30), 2020. a juulis 49 tundi (6,125 tööpäeva) ja 2020. a augustis 76 tundi (9,5

tööpäeva). Hageja väidab avalduses TVK-le, et ta töötas 2019. a septembris ühe tööpäeva,

oktoobris 23 tööpäeva, novembris 21 tööpäeva, detsembris 19 tööpäeva, ning 2020. a

jaanuaris 22 tööpäeva, veebruaris 20 tööpäeva, märtsis 22 tööpäeva, aprillis 22 tööpäeva,

mais 21 tööpäeva, juunis 22 tööpäeva, juulis 23 tööpäeva ja augustis 15 tööpäeva. Kuna

kostja on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-s 1 sätestatud

tõendamiskoormise jaotusest tulenevalt lükanud ümber hageja tõendamata väited tööaja

kestuse kohta, siis tuleb töötasu nõude lahendamisel lähtuda kostja esitatud tõenditest.

Kostja on seejuures põhjendatult tuginenud Riigikohtu 28. mai 2012. a otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-20-12 väljendatud seisukohale, et välismaalaste seaduses sätestatud tööandja

kohustust maksta välismaalasele tasu tuleb mõista selliselt, et see kohustus lasub tööandjal

siis, kui välismaalane teeb tööandjale tööd ehk tasu tuleb maksta reaalselt töötatud aja eest.

Kokku pidi tööandja töötajale maksma 2019. a septembri ühe tööpäeva eest 62 eurot 38

senti (1310 ÷ 21 ×1), 2019. a oktoobri 21 tööpäeva eest 1196 eurot 9 senti (1310 ÷ 23 ×

21), 2019. a novembri eest 1247 eurot 62 senti (1310 ÷ 21 × 20), 2019. a detsembri eest

965 eurot 26 senti (1310 ÷ 19 × 14), 2020. a jaanuari eest 684 eurot 77 senti (1310 ÷ 22 ×

5(8)

11,5), 2020. a veebruari eest 689 eurot 47 senti (1310 ÷ 19 × 10), 2020. a märtsi eest 178

eurot 64 senti (1310 ÷ 22 × 3), 2020. a aprilli eest 1310 eurot (1310 ÷ 22 × 22), 2020. a

mai eest 1375 eurot 50 senti (1310 ÷ 20 × 21), 2020. a juuni eest 409 eurot 37 senti (1310 ÷

20 × 6,25), 2020. a juuli eest 348 eurot 86 senti (1310 ÷ 23 × 6,125) ning 2020. a augusti

eest 622 eurot 25 senti (1310 ÷ 20 × 9,5), kokku 9090 eurot 21 senti (bruto).

Tööandja on töötajale maksnud kogu töötamise ajal töötasu kokku 2427 eurot 14 senti

(neto), mis brutosummas on 3083 eurot 26 senti ja töötukassa on maksnud töötajale

palgatoetust kokku summas 2176 eurot 31 senti (neto), mis brutosummas 2764 eurot 88

senti. Kokku on töötajale välja makstud töötasu brutos 5848 eurot 14 senti. Seega võlgneb

kostja hagejale töötasu brutosummas 3242 eurot 7 senti (9090,21–5848,14).

Maakohus leidis (nõustudes TVK seisukohaga), et TLS §-s 37 sätestatud töötasu

vähendamine ei ole rakendatav välismaalasest töötajale, kellele kehtib välismaalaste

seaduse alusel palgakriteeriumi nõue.

Menetluskulude jaotamisel viitas maakohus TsMS § 163 lg-le 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 3. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi 1276 eurot 84 senti ületavas osas ja jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või alternatiivselt tühistada

maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega ning jätta menetluskulud 40,59% ulatuses hageja ja 59,41% ulatuses

kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole otsus TLS § 37 osas põhjendatud (TsMS § 436 lg 1).

Kohus on jätnud nõuetekohaselt põhjendamata, miks ei ole TLS §-s 37 sätestatud töötasu

vähendamise võimalus rakendatav välismaalasest töötajale, kellele kehtib välismaalaste

seaduse alusel palgakriteeriumi nõue. TLS § 37 lg 1 ei näe ette erisusi välismaalaste suhtes.

Juhul kui pidada VMS § 107 lg 1 erisätteks TLS § 37 lg 1 suhtes, siis kaotab TLS § 37 lg 1

välismaalaste osas igasuguse mõtte. TLS § 37 kaitseb ka tööandjat ja see norm on

erinormiks VMS § 107 lg 1 suhtes. Samast loogikast lähtub kostja hinnangul ka Riigikohus

28. mai 2012 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-20-12. Välismaalaste seaduses sätestatud

tööandja kohustust maksta välismaalasele tasu tuleb mõista selliselt, et see kohustus lasub

tööandjal siis, kui välismaalane teeb tööandjale tööd ehk nõuetekohast töötasu tuleb

maksta reaalselt töötatud aja eest. Ehk siis vaatamata VMS § 107 lg-s 1 sätestatule ei ole

välismaalasele laienev töötasu miinimumnõue tööandjale teatud eelduste täitumisel siiski

siduv. Praeguses asjas puudub vaidlus, et kostja ei saanud koroonapandeemia tõttu ehk

ettenägematutest, kostjast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda

ajavahemikul 18. märtsist 2020 kuni 19. juunini 2020 hagejale kokkulepitud ulatuses tööd.

Seega oleks kostja pidanud hagejale maksma nimetatud perioodil kokku 1276 eurot 84

senti: märtsi eest 79 eurot 64 senti (584 ÷ 22 × 3), aprilli eest 584 eurot (584 ÷ 22 × 22), ja

mai eest 613 eurot 20 senti (584 ÷ 20 × 21).

Otsuse jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda jättis maakohus

täielikult põhjendamata. TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled

hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Kohtul on õigus jaotada

6(8)

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda, kuid sellist otsust tuleb kohtul põhjendada (nt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 16). Sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg-t 1 ja

§ 442 lg-t 8. Kohus jättis olulises ulatuses (pea 60%) hagi rahuldamata ja sellises olukorras

kostja menetluskulude jätmine kostja enda kanda ei ole põhjendatud ega kostja suhtes

õiglane.

6. Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1

p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

rahuldas hagi 1276 eurot 84 senti ületavas ulatuses, samuti osas, milles kostja

menetluskulud jäeti tema enda kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles

kohus jättis töötaja nõude 3242 eurot 7 senti ületavas osas rahuldamata. Vaidlustamata

osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

9. Apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas on maakohus kohaldanud materiaalõigust

tuvastatud asjaoludele õigesti. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses

menetlusõiguse normide rikkumisi, mis kaebuse sisu arvestades võinuks mõjutada kohtu

lõppjäreldusi. Tööandjal on TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kohustus kindlustada töötaja

kokkulepitud tööga ning maksta talle töötasu kokkulepitud tingimustel. TLS § 84 lg 1 järgi

muutuvad töölepingu lõppemisel kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks (v.a

sama paragrahvi järgmistes lõigetes toodud erandid). Maakohus ei ole nendele töölepingu

seaduse sätetele otsuses küll otseselt viidanud, kuid apellatsioonkaebuse piire ja

põhjendusi arvestades ei anna see iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9.1.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et TLS §-s 37 sätestatud töötasu

vähendamise võimalus ei ole rakendatav välismaalasest töötajale (kellele kehtib

välismaalaste seaduse alusel palgakriteeriumi nõue). Kostja hinnangul on maakohus jätnud

vastava järelduse ka nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436 lg 1).

9.1.1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine

on kohtu kohustus ning kohus ei ole selles osas seotud poolte väidetega (TsMS § 436 lg 7,

§ 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). Seega ei pidanud maakohus eraldi

vastama kostja poolt TLS § 37 kohaldamist puudutavatele õiguslikele käsitlustele. Poolte

õiguslike väidetega ei ole seotud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8).

9.1.2. Seonduvalt TLS § 37 kohaldumisega vaidlusalusele õigussuhtele rõhutab

ringkonnakohus kõigepealt, et välismaalane võib Eestis elada ja töötada erinevatel

7(8)

õiguslikel alustel, mh võib töötamine toimuda lühiajalise töötamisena Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) registreeringu alusel (VMS § 104).

Hageja väidete kohaselt töötas ta Eestis PPA registreeringu alusel. Sarnaselt on maakohus

on tuvastanud, et vaidlust ei ole selles, et hageja on Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse

26. septembril 2019 ja viibis Eestis ajutiselt Ukraina kodaniku biomeetrilise passi ja Eesti

Vabariigi mitmekordse D liiki viisa kehtivusega alates 18. oktoobrist 2019 kuni 16.

septembrini 2020 alusel. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks

kostja arvates eelmärgitu tuvastamisel eksinud.

Nendest maakohtu tuvastatud faktidest võib järeldada, et hageja puhul oli tegemist

lühiajalise töötamisega PPA registreeringu alusel. Sellele viitavad ka asja materjalide

juures olevas PPA 28. oktoobri 2020. a ettekirjutuses toodud asjaolud (tl-d 79–80).

VMS § 106 lg-st 1 ja § 1071 lg-st 1 tulenevalt tuleb tööandjal välismaalase tööle asumise

eeldusena välismaalase lühiajaline Eestis töötamine PPA-s registreerida. Registreerimisel

peab tööandja mh kinnitama, et töötaja vastab nõuetele ja tööandja soovib teda

välismaalaste seaduses sätestatud nõudeid järgides enda juurde tööle võtta (VMS § 106

lg 11). VMS § 107 lg 3 kohaselt peab välismaalasele makstava tasu suurus kuni lühiajalise

töötamise lõpuni vastama lühiajalise töötamise registreerimise taotlemise ajal

Statistikaameti viimati avaldatud andmetele. Juhul kui välismaalasele makstav tasu ei vasta

seaduses sätestatule, peab PPA keelduma töötamise registreerimisest (VMS § 108 lg 1 p 2)

ning kui tasu väheneb, tunnistama registreeringu kehtetuks (VMS § 109 lg 1). Nendest

avaliku õiguse imperatiivsetest sätetest järeldub, et kui registreeringu alusel lühiajaliselt

töötava töötaja tasu väheneb alla VMS § 107 lg-s 3 sätestatud miinimumi, siis sellisel

töötajal Eestis töötamise õigust enam ei ole ja tööandja ei või teda enam rakendada.

Eelmärgitust võib ringkonnakohtu arvates järeldada, et VMS § 107 sisaldab välismaalasele

makstava töötasu osas eriregulatsiooni TLS § 37 suhtes. Igal juhul kaasneks palga

alandamisega (TLS § 37 alusel) töösuhte jätkamise õiguslik võimatus (avalik-õiguslik

normid keelavad isikul töötada ja tööandjal sellist tööjõudu kasutada).

Samale lõppjäreldusele tuleks jõuda ka siis, kui hageja töötas kostja juures tähtajalise

elamisloa lausel (VMS § 176). VMS § 178 kehtestab töötamiseks antud elamisloa alusel

töötava välismaalase osas VMS §-ga 107 sarnased töötasu nõuded ning VMS § 135 lg 2 lg

1 paneb PPA-le kaalumisõigust mitte võimaldava kohustuse tunnistada tähtajaline

elamisluba kehtetuks kui välismaalasele elamisloa andmise või pikendamise tingimuseks

olev asjaolu (seega mh VMS §-s 178 sätestatu) ei ole täidetud.

Kostja viidatud Riigikohtu 28. mai 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-20-12 on tehtud

teistsuguste asjaolude pinnal. Töötajale perekondlikel põhjustel tasustamata puhkuse

võimaldamine (poolte kokkuleppel) ning töötasu alandamine TLS § 37 alusel on erinevad

olukorrad.

9.2.

Kostja hinnangul jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel ebaõigesti

poolte endi kanda, mh on maakohtu selline otsustus nõuetekohaselt põhjendamata. Samuti

on kostja arvates menetluskulude tema enda kanda jätmine praegusel juhul ebaõiglane.

TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise

korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud

8(8)

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt

poolte endi kanda. Seega tuleneb TsMS § 163 lg-st 1 kulude jaotamiseks kolm alternatiivi.

Nende alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (vt

Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18).

Kaalutlusotsusesse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui madalama astme

kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuses märgitu, et kaalutlusotsust kulude jaotamise kohta

tuleb kohtul põhjendada ning et maakohus ei ole vastavaid põhjendusi otsuses esitanud.

Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei olnud ringkonnakohtu hinnangul käesolevas

asjas samas põhjendamatu. Maakohtu menetluses vaidlesid pooled 7987 euro 94 sendi

suuruse nõude üle, mille kohus rahuldas 3243 euro 7 sendi ulatuses, s.o ligikaudu 41%

ulatuses. Arvestades, et tegu oli töötaja töötasu nõudega (mille kostja oli jätnud hagejale

põhjendamatult maksmata) ning nõude rahuldatud osa ei ole marginaalne, oli kulude

jaotamine maakohtu otsustatud viisil mõistlik ja õiglane. Kostja vastupidised väited ei ole

põhjendatud.

10. Ringkonnakohus märgib, et välismaalaste seaduses sätestatu kohaldamisest

olenemata on töötajal töötasu vähendamisel TLS § 37 alusel õigus keelduda töö tegemisest

võrdeliselt töötasu vähendamisega (sellele on osutanud ka kostja ise). Toimikus olevast

töölepingust nähtuvalt (tl-d 18–19) olid pooled kokku leppinud töötasu maksmises

tunnitasu alusel. Olukorras, kus töötajale makstakse töötasu tunnitöötasu alusel, peaks

TLS § 37 rakendamise tulemusena vähenema töötundide arv (tunnitasu peaks jääma

samaks). Kostja 18. märtsi 2020 käskkirjast (tl 29, tõlge tl 54) nähtub samas üksnes töötaja

töötasu vähendamine, mitte see kas ja millisel määral vähenes hageja töötundide arv

kalendrikuus. Kostja enda poolt esitatud tööajaarvestuse tabelitest nähtub, et hageja töötas

2020. a aprillis ja mais (mil tema töötasu pidi kostja arvates olema vähendatud) vastavalt

176 tundi ja 168 tundi (tl-d 37 ja 34). Seega hageja töökoormus vähemalt nendel kuudel ei

vähenenud võrdeliselt kostja väidetud töötasu vähendamisega.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse

menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks ning neid ei nähtu ka asja toimikust. Eelneva tõttu puudub

vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest