2-21-18937/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R US

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

31. august 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-18937

Tsiviilasi

AS-i SEB Pank kaebus Narva kohtutäituri Andrei

Kreki 1. detsembri 2021. a otsuse peale täiteasjas

nr 066/2020/1616

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 2. märtsi 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (sissenõudja, määruskaebuse esitaja): AS SEB

Pank (registrikood 10004252), esindaja Martin Velling

Puudutatud isik: Narva kohtutäitur Andrei Krek

Puudutatud isik (võlgnik): Osaühing REMEXIM

(registrikood 11380796), seaduslik esindaja juhatuse

liige Sergei Batulin

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 2. märtsi 2022. a määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud AS-i SEB Pank kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest alates.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (avaldaja; sissenõudja) esitas 2. detsembril 2021 Viru Maakohtule

kaebuse Narva kohtutäituri Andrei Kreki (täitur) 1. detsembri 2021. a otsuse peale täiteasjas

nr 066/2020/1616 (täiteasi), milles palus kohustada täiturit avaldaja 17. novembri 2021. a

kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda.

Kaebuse kohaselt algatas täitur avaldaja 28. mail 2020 esitatud täitmisavalduse alusel

Osaühingu REMEXIM (võlgnik) suhtes täitemenetluse. Täitedokumendiks on Harju

Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-4312 (täitedokument). Täitur arestis

täitemenetluses mh võlgniku kontod.

Täitur teavitas 16. novembril 2021 avaldajat, et täitedokumendi kohaselt võib sissenõude

pöörata üksnes võlgniku kommertspandiga koormatud varale, ning vabastas võlgniku kontod

aresti alt.

Avaldaja esitas 17. novembril 2021 täituri tegevuse peale kaebuse, märkides, et kohus on

täitedokumendis lahendanud kaks erinevat nõuet võlgniku vastu: 1) sissenõudja rahalise

nõude ning 2) kommertspandi sundtäidetavaks tunnistamise nõude. Täitedokumendi

resolutsiooni p-s 2 märgitud rahalise nõude alusel saab täitur võlgniku kontod arestida ja

resolutsiooni p-s 3 märgitud kommertspandi sundtäidetavaks tunnistamise nõude alusel on

avaldajal kui pandipidajal eelisõigus võlgnikule kuuluva vara realiseerimise tulemile.

Täitur jättis 1. detsembri 2021. a otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata põhjendusega, et

täitedokumendi resolutsioon ei ole üheselt selge ja arusaadav. Täituri arvates on selge üksnes

see, et sissenõude võib pöörata võlgniku kommertspandiga koormatud varale.

Avaldaja täituri seisukohaga ei nõustu. Täitedokumendi resolutsioon on selge. Kuna

täitedokumendiga on kohus võlgnikult mh välja mõistnud rahalise nõude, saab avaldaja selle

summa ulatuses nõuda võlgniku varale, sh kontole sissenõude pööramist. Kommertspandi

sundtäidetavaks tunnistamine annab avaldajale tulemi jaotamisel eelisõiguse.

2. Täitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Täitur jäi

1. detsembri 2021. a otsuses toodud seisukohtade juurde.

3. Võlgnik palus jätta kaebuse rahuldamata ning tegi ühtlasi avaldajale ettepaneku võla

tasaarvestamiseks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus jättis avaldaja kaebuse täituri 1. detsembri 2021. a otsuse peale rahuldamata

ning täituri otsuse muutmata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. Maakohus

märkis, et menetlusosalistel hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Määruse kohaselt vaidlevad avaldaja ja täitur selle üle, kas täiteasjas tuleb sissenõue pöörata

kogu võlgniku varale või üksnes kommertspandiga koormatud varale.

Kommertspandiga tagatud nõude sundkorras rahuldamiseks tuleb võlausaldajal saada

täitedokument. Avaldajal on see praegu olemas. Täitedokumendiks on jõustunud kohtuotsus

tsiviilasjas (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1). Avaldaja on pöördunud kohtu

poole täitedokumendi saamiseks, et oma pandiõigust realiseerida.

Pandiga tagatud nõude eest vastutab võlgnik eelkõige panditud eseme ulatuses. Nii nagu

võlausaldajal on õigus eeldada, et tal on eelisõigus panditud vara realiseerimise tulemile teiste

võlausaldajate ees, on pantijal õigus eeldada, et võla katteks realiseeritakse esmalt pandiga

koormatud vara. Krediidiasutuses olevale rahale kommertspandiseaduse § 2 lg 3 p 1 kohaselt

kommertspant ei ulatu, millest võib järeldada, et seadusandja eesmärgiks oli säilitada

ettevõtjale pandiõiguse realiseerimisel kõige likviidsemad vahendid. Selline piirang kaotaks

oma eesmärgi, kui sundtäitmise käigus saaks kohe pöörata sissenõude kogu võlgniku varale.

Täitedokumendiks oleva kohtuotsuse resolutsiooni tuleb lugeda tervikuna. Selliselt täpsustab

resolutsiooni punkt 3 punkti 2. Seda kinnitab ka otsuse põhjendava osa (lk-d 4‒5) lauseosa:

"/.../ kostja rahalise kohustuse täitmiseks tuleb pöörata sissenõue kostja vallasvarale, mis on

hageja kasuks koormatud kommertspandiga". Seega on kohus otsustanud otsuse resolutsiooni

p-s 2 välja mõistetud võla katteks kommertspandiga koormatud vara realiseerimise. Kuivõrd

kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu, on nõude olemasolu kontroll olnud osa

täitedokumendi väljaandmisest. Pandiga koormatud vara realiseerimisel ei ole pandipidajal

õigus kogu tulemile, vaid tulemile tagatud nõude ulatuses. Seega on tulemi jaotamiseks vaja

teada tagatud nõude summat. Lisaks on olnud asjakohane tuvastada, et tagatud nõue on

muutunud sissenõutavaks. Sel viisil väheneb võimalus, et nõude summa või sissenõutavuse

üle tekiks sundtäitmisel vaidlus ja võlgnik peaks täitemenetluse käigus esitama sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi.

Kuna täitur on otsustanud täita täitedokumenti kommertspandiga koormatud vara suhtes,

tuleb avaldaja kaebus jätta rahuldamata.

Võlgniku tasaarvestuse vastuväite on Harju Maakohus juba lahendanud, kes on selgitanud

võlgniku pakutud viisil tasaarvestuse tegemise võimatust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja palub 15. märtsil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

ning teha uus määrus, millega täituri 1. detsembri 2021. a otsus täiteasjas tühistada ning

kohustada täiturit avaldaja 17. novembri 2021. a kaebust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud

palub avaldaja jätta täituri kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei nõustu avaldaja maakohtu seisukohaga, et täitedokumendi

resolutsiooni tuleb lugeda tervikuna ning resolutsiooni punkt 3 täpsustab punkti 2. See viiks

ebaloogilise tulemuseni. Avaldaja oli sunnitud pöörduma kohtusse kommertspandi

sundtäidetavaks tunnistamiseks ning esitas seetõttu lisaks võla väljamõistmise nõudele

võlgniku vastu kommertspandi sundtäidetavaks tunnistamise nõude. Maakohtu järelduste

kohaselt oleks avaldaja justkui kaotanud oma õiguse täitedokumendiga väljamõistetud võla

osas võlgniku rahale sissenõude pööramiseks ning on sunnitud veelkord sama nõudega

kohtusse pöörduma. See ei ole ilmselt võimalik, lisaks võib avaldaja nõue selleks hetkeks olla

aegunud. Praeguses asjas võib seega tekkida avaldaja jaoks ebaõiglane olukord, kus

täitemenetluses kommertspandi alust sundrealiseeritavat vallasvara kunagi ei tekigi, samas

võlgniku konto(de)le võib laekuda märkimisväärselt suur rahasumma. Sellisel juhul jääks

avaldaja kommertspandi õiguse omamise tõttu ilma igasugusest nõude rahuldamisest.

Lisaks on kommertspandiregistrisse kantud kommertspandi summa (39 000 eurot) oluliselt

väiksem

kui

täitedokumendiga

avaldaja

kasuks

välja

mõistetud

summa

(võlg 57 433 eurot 22 senti ja menetluskulud 1100 eurot). Isegi kui maakohtu järeldus on õige,

peaks avaldaja kasuks ja kommertspandi summat ületavas osas olema avaldajal õigus nõuda

täiteasjas võlgniku kontode arestimist.

6. Täitur palub jätta maakohtu määruse muutmata ning jääb 1. detsembri 2021. a otsuses

toodud seisukohtade juurde.

7. Võlgnik määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu

määruse

resolutsioon

tuleb

jätta

muutmata,

kuid

kooskõlas

TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus

jääb rahuldamata.

10. Asja materjalidest nähtuvalt algatas täitur võlgniku suhtes täitemenetluse

täitedokumendi alusel, millega on võlgnikult avaldaja kasuks välja mõistetud

võlg 57 433 eurot 22 senti ja menetluskulud 1100 eurot (täitedokumendi resolutsiooni p-d 2

ja 6). Täitedokumendi resolutsiooni punkti 3 kohaselt võib võlgniku rahaliste kohustuste

täitmiseks pöörata sissenõude võlgniku vallasvarale, mis on avaldaja kasuks koormatud

kommertspandiga (tl 7). Täitur teavitas avaldajat 16. novembril 2021, et täitedokumendi järgi

võib võlgniku rahaliste kohustuste täitmiseks pöörata sissenõude võlgniku vallasvarale, mis

on koormatud kommertspandiga avaldaja kasuks. Muule varale ei ole sissenõude pööramine

võimalik (tl 14).

Pärast täitemenetluse algatamist on seega selgunud, et avaldaja ja täitur mõistavad

täitedokumenti erinevalt. Vaidlus on selle üle, kas täitedokumendi resolutsiooni punktiga 3

on täitmise viis TsMS § 445 lg 1 järgi kindlaks määratud selliselt, et sissenõude saab pöörata

üksnes võlgniku kommertspandiga koormatud varale või võimaldab täitedokument pöörata

sissenõude kogu võlgniku varale (sh pangakontole).

11. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et kommertspandilepinguga tagatud nõuet ei

ole võimalik maksma panna otse täituri poole pöördudes TMS § 2 lg 1 p 19 alusel, mistõttu

pöördus avaldaja põhjendatult kohtu poole TMS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud täitedokumendi

saamiseks kohtumenetluses (vt Riigikohtu 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14,

p-d 13–16). Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu käsitlusega selles osas, nagu saaks

täitur või kohus lahendada täituri tegevuse peale esitatud kaebemenetluses (TMS § 217 lg 1

ja § 218 lg 1) vaidlust täitedokumendi tõlgendamise üle, kuidas täitmine peab toimuma – kas

täitur võib pöörata sissenõude üksnes võlgniku kommertspandiga koormatud varale või kogu

võlgniku varale (sh kontole). Kõnealuses osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi muuta.

12. Olukorras, kus täitur asus avaldaja arvates täitedokumenti tõlgendama täitmise viisi

osas selliselt, mis täitedokumendist üheselt arusaadavalt ei tulene, oli avaldaja poolt

TMS § 217 lg 1 alusel täituri sellise tegevuse peale kaebuse esitamine iseenesest kohane

õiguskaitsevahend. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust

ja otsuseid täitedokumendi täitmisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt nt Riigikohtu

17. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 11.2).

13. Samas sellises olukorras, kus täitemenetluses toimingute tegemisel tekib sissenõudjal

(avaldajal) täituriga vaidlus selle üle, kuidas peab täitmine täitedokumendi järgi toimuma,

puudub ringkonnakohtu arvates täituril pädevus tekkinud vaidluse lahendamiseks ning

täitedokumendi võimalike tõlgendusvariantide vahel valimiseks (vt ka Riigikohtu 2. augusti

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 15). Sellisel juhul on sobiv õiguskaitsevahend

sissenõudja (või võlgniku) hagi TsMS § 368 lg 2 alusel teise poole vastu täitedokumendi

selgitamiseks (tõlgendamiseks), mille raames täpsustatakse, kuidas täitmine peab toimuma

(mh, kas täitur võib pöörata sissenõude üksnes võlgniku kommertspandiga koormatud varale

või kogu võlgniku varale (sh pangakontole)). Seega puudus täituril praegusel juhul pädevus

täitedokumendi tõlgendamiseks võlgniku varale sissenõude pööramise osas. Täitur peab

lähtuma üksnes täitedokumendi resolutsioonist, mis peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi

olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2021.a

otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464, p 17).

Kuna täitur ei saanud otsustada täitedokumendi tõlgendamise üle, ei saa seda ringkonnakohtu

arvates teha ka kohus, kes vaatab läbi täitemenetluse osalise TMS § 218 alusel esitatud

kaebust täituri otsuse peale. Maakohus ei saanud seega võtta lõplikku seisukohta, kas täituri

tõlgendus täitedokumendi resolutsiooni kohta on õige. Seda ei saa teha ka ringkonnakohus

määruskaebuse lahendamisel.

14. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb

avaldaja kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse

muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Ringkonnakohus ei vasta avaldaja ülalkäsitlemata määruskaebuse väidetele, mis puudutavad

täitedokumendi tõlgendamist ja arusaamu sellest, kuidas peab täitmine toimuma (mh kas

täitur saab pöörata võlgniku kontole sissenõude võlgnikult välja mõistetud ja kommertspandi

summat ületavas osas), kuna ka need puudutavad täitedokumendi tõlgendamist. Selliseid

seisukohti ja arusaamu täitedokumendi tõlgendamise kohta võlgniku varale sissenõude

pööramise osas on avaldajal võimalik esitada TsMS § 368 lg 2 alusel toimuvas

hagimenetluses.

15. Maakohtu määruse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu

poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda,

jääavad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel kaebuse esitaja

(avaldaja) kanda. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad menetluskulud, mille rahaline suurus

tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata. Seetõttu puudub

vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest