2-21-14762/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 31.08.2022.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14762

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Elin Vilippus otsusele täiteasjas

nr 022/2011/7154

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.12.2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

X

(isikukood

XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Elise Vasamäe (e-post:XXX)

Puudutatud isik I (kohtutäitur/vastustaja): Tallinna

kohtutäitur

Elin

Vilippus,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kenno Vilippus (e-post XXX)

Puudutatud isik II: Osaühing VIRUMAA INKASSO

(registrikood 10691028, aadress P.Süda tn 3, Tallinn, e-

post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 01.12.2021.a määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid

täiendada määruse õiguslikke põhjendusi.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. X 29.12.2021.a taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks ja Osaühing VIRUMAA

INKASSO 18.11.2021.a vastuse X nõudele teabe ja dokumentide saamiseks asja

materjalide juurde võtmiseks jätta rahuldamata.

4. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud ringkonnakohtus jätta X

kanda.

5. Rahuldada Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse taotlus menetluskulude kindlaks

määramiseks ja välja mõistmiseks osaliselt, määrata kindlaks menetluskulude

rahaline suurus ja välja mõista määruskaebuse esitajalt X-lt Tallinna kohtutäitur

Elin Vilippuse kasuks menetluskulud summas 120 eurot (käibemaksuta). Jätta

2-21-14762

Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks

ja välja mõistmiseks rahuldamata summas 120 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse resolutsiooni punkt 3 ei ole edasikaevatav. Muus osas võib määrusele määruskaebuse

esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja) esitas 20.09.2021.a Harju Maakohtule avalduse, milles palus tühistada Harju

Tööpiirkonna kohtutäituri Elin Vilippuse (puudutatud isik I või kohtutäitur) 03.09.2021.a

otsuse, millega jäeti avaldaja 12.08.2021.a kaebus kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata ja

30.07.2021.a otsuse, millega lõpetati täiteasjas nr 022/2011/7154 täitemenetlus TMS § 48 lg 1

p 7 alusel ning kohustada kohtutäiturit avaldaja 12.08.2021.a kaebust uuesti läbi vaatama ja

väljastama avaldajale täiteasja nr 022/2011/7154 kogu täitedokumendi väljatrükk; määrata

kindlaks menetluskulude jaotus ja rahaline suurus ning jätta kõike menetluskulud kas

kohtutäituri või sissenõudja kanda ning kohustada kohtutäiturit või sissenõudjat hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni selle lahendi täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

2. Avalduse kohaselt tegi Harju Maakohus avaldaja suhtes 27.06.2011.a tsiviilasjas 2-10-30372

otsuse, mille täitmiseks esitas Osaühing VIRUMAA INKASSO (puudutatud isik II või

sissenõudja) kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks. Kohtutäitur algatas

06.10.2011.a avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2011/7154 ning tegi 30.07.2021.a

otsuse, millega lõpetas täiteasjas nr 022/2011/7154 täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 7 alusel,

kuna täitemenetluse alustamiseks ettenähtud eeldusi ei ole täidetud ja menetlust on alustatud

põhjendamatult. Otsuses puudus täpsem selgitus, millised eeldused täitemenetluse algatamiseks

on täitmata jäänud ning kohtutäituri poolne põhjendus, millistest kaalutlusotsustest lähtuvalt

kohtutäitur täitemenetluse alustas, samuti see, millises summas ja kelle vastu eksisteerib

täitemenetluse läbiviimisel tekkinud täitekulude nõue.

3. Avaldaja hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg

1 p 7 alusel, sest ei esinenud olukorda, kus täitmisele oleks pööratud dokument, mis ei olnud

veel jõustunud või nõue oli juba täidetud. Samuti ei ole eluliselt usutav, et täitur menetles

täiteasja peaaegu 10 aastat asjatult, kahjustades sellega oluliselt võlgniku õigusi ja huvisid.

Kohtutäitur pidi seaduse järgi kontrollima, kas kõik formaalsed eeldused täitemenetluse

alustamiseks esinesid. Avaldaja hinnangul on täitmisavaldus kehtiv TsÜS § 118 lg 2 järgi, sest

täiturile pidi jääma mulje, et täitmisavalduse esitab selleks õigustatud isik.

4. Täiteasja lõpetamise aluseks peaks antud juhul olema TMS § 48 lg 1 p 1, s.o täitemenetluse

lõpetamine sissenõudja avalduse alusel, mistõttu on kohtutäitur eksinud täitemenetluse

2-21-14762

lõpetamise aluse määramisel. Kuna avaldaja suhtes on algatatud sama täitedokumendi

täitmiseks täitemenetlus teise kohtutäituri juures, on avaldaja jaoks olulise tähendusega see, kas

22.07.2021.a täitmisavaldus on täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamine TsÜS § 159

lg 1 mõttes, kuna see tooks kaasa nõude aegumise katkemise ja uue 10-aastase aegumistähtaja

kulgema hakkamise. Täitekuludega seonduv peaks täitemenetluse lõpetamise otsuses olema

selgelt väljatoodud, sest vastasel juhul jääb avaldaja ebakindlasse õiguslikku olukorda.

Puudutatud isikute seisukohad

5. Kohtutäitur leidis, et avaldaja nõue tuleb jätta TsMS § 477 lg 1 ja TsMS § 423 lg 2 p 1

koosmõjus läbi vaatamata, kuna eeldades avaldaja esitatud faktiliste väidete õigsust ei ole

avaldaja õiguste rikkumine kaebuse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik.

30.07.2021.a täitemenetluse lõpetamise otsus ei riku avaldaja subjektiivseid õigusi. Menetluse

lõpetamisel on antud juhul avaldajat soodustav. Avaldaja ei pea tasuma täitedokumendist

tulenevat võlga, kuna menetluses sissenõudjana esinenud isiku õigust sissenõudja olla ei olnud

võimalik tuvastada.

6. Alternatiivselt palus kohtutäitur jätta avalduse rahuldamata. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamine

oli täitemenetluse lõpetamise alusena ainuvõimalik. 30.07.2021.a otsuse motiive on kohtutäitur

03.09.2021 otsuses ka selgitanud. Kaebuse punkt 2.7 viide võimalusele kohaldada TMS § 48

lg 1 p 1 ei tulene asjaoludest. Seni ekslikult sissenõudjaks peetud Osaühingul VIRUMAA

INKASSO pole dokumenti, mis õigustaks teda antud menetluses avaldusi tegema ning

täitedokumendis

nimetatud

sissenõudja

pole

kohtutäiturile

avaldust

täitemenetluse

algatamiseks teinud. Samuti ei ole õiguslikult võimalik pidada Inkassot sissenõudja esindajaks

konkludentselt nagu avaldaja on viidanud. Esinduse õiguslik alus tuleb TMS § 23 lg 2 p 3

kohaselt märkida täitmisavalduses ja esindusõigust tõendav dokument avaldusele lisada (TMS

§ 23 lg 5).

7. Kohtutäitur selgitas, et viga täitemenetluse alustamise osas tuvastati pärast seda kui

kohtutäitur Marek Laanemets, kes viis samuti võlgniku suhtes läbi täitemenetlust ning kelle

menetlusega kohtutäitur Elin Vilippus 05.12.2011.a ühines, teatas oma menetluse lõpetamisest.

Kuna täitemenetlus oli algatatud põhjendamatult, ei kaasne menetluse läbiviimisega

täitekulusid. Täitekulude nõudeks pole õiguslikku alust. Täitemenetluse toimiku väljatrüki osas

märkis täitur, et kuna täitetoimik on esitatud käesoleva asja materjalide juurde, ei ole toimikuga

tutvumise küsimus enam asjakohane. Kohtutäitur palus jätta menetluskulud avaldaja kanda,

temalt välja mõista 360 eurot ning määrata, et menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb avaldajal tasuda ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ette nähtud ulatuses.

8. Puudtatud isik II avaldusele ei vastanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus jättis 01.12.2021.a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda, määras kohtutäituri menetluskulude suuruseks 240 eurot ja

mõistis need avaldajalt kohtutäituri kasuks 240 eurot ning märkis, et avaldajal tuleb

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni

menetluskuludelt tasuda kohtutäiturile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud ulatuses.

10. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.

Kohus märkis, et 03.09.2021.a otsusest nähtub, et kohtutäitur on otsuses avaldaja kaebuse

rahuldamata jätmisel selgitanud, et 04.10.2011.a esitas Inkasso täitmisavalduse 27.06.2011.a

2-21-14762

Harju Maakohtu otsuse täitmiseks, milles hageja oli Q ja kostjateks C ja X. Täitmisavalduses

oli sissenõudjaks märgitud Osaühing VIRUMAA INKASSO (Inkasso), ent täitemenetluse

käigus selgus, et Inkasso ei ole esitanud kohtutäiturile notariaalset nõude loovutamise lepingut

ega volikirja sissenõudjaks või sissenõudja esindajaks kvalifitseerumiseks. Seega kuigi

täitemenetluses kehtiva formaliseeritusse printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas

täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, tuvastas kohtutäitur

täitemenetluse jooksul, et täidetud ei olnud formaalsed eeldused käsitlemaks Inkassot

sissenõudjana. Kohus leidis, et eeltoodut arvestades puudub alus avaldaja 20.09.2021.a kaebuse

rahuldamiseks ja 03.09.2021.a otsuse tühistamiseks.

11. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et avaldaja soovib, et kohtutäitur lõpetaks menetluse

mitte TMS § 48 lg 1 p 7, vaid TMS § 48 lg 1 p 1 alusel. Kohtule esitatud kaebusele lisatud

avaldusest täitemenetluse algatamiseks (tlk 6-7) nähtub, et sissenõudjaks on Inkasso ja

sissenõudja esindajaks on vandeadvokaat Tambet Mullari. See tähendab, et Inkasso on ennast

esitlenud sissenõudjana, mitte esindajana. Vastasel juhul oleks täitemenetluse algatamise

avalduses märgitud sissenõudjaks Q ja esindajajaks Inkasso. Seetõttu ei ole avaldaja viide TsÜS

§ 118 lg-le 2 asjakohane.

12. TMS § 18 lg 1 esimene lause sätestab, et kui täitedokument kehtib ka seal märgitud

sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui

õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või

notariaalselt tõestatud dokumendiga. Riigikohus on 20.09.2018.a lahendis tsiviilasjas 2-17-

14364 selgitanud, et TMS § 18 lg 1 peamise eesmärgina näeb kolleegium võlgniku huvide

kaitset selle eest, et tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei

saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest (vt selle kohta lähemalt nt RKTKm

21.06.2017.a nr 3-2-1-63-17, p 32) lähtuvalt kontrollida. Täitedokumendist tuleneva nõude

loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav.

13. Nagu eelnevalt kohus tuvastas, on Inkasso määratlenud ennast kui sissenõudja. Kuna

Inkasso ei olnud tsiviilasjas 2-10-30372 hagejaks, oleks Inkasso saanud olla sissenõudjaks

üksnes siis kui hageja oleks oma nõude talle loovutanud ehk oleks õigusjärglane ning selle

tõendamiseks oleks sissenõudja pidanud esitama notariaalse loovutamise lepingu. Kuna TMS

§ 18 lg-s 1 on kehtestatud kindel vorminõue, millele peab vastama õigusjärglust tõendav

dokument, ei oleks saanud täitur tuvastada õigusjärglust üksnes mulje põhjal, millele avaldaja

kaebuses viitab (tlk 2 p 2.2 viimane lause). Täitemenetluse algatamise avaldusele on lisatud

üksnes täitedokumendina kohtuotsus tsiviilasjas 2-10-30372 (vt tlk 6-10; 51-52). Täituri

esitatud täitetoimikust ei nähtu, et õigusjärglust tõendav notariaalne leping oleks ka hiljem

esitatud. Seega ei ole täitemenetluse algatamise avaldusele lisatud tõendit, mis tõendaks, et

tsiviilasjas 2-10-30372 hagejaks olnud Q ja kelle kasuks avaldajalt 24 669 eurot välja mõisteti,

oleks loovutanud oma nõude Inkassole. See tähendab omakorda seda, et täitur, olles algatanud

Inkasso avalduse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse (tlk 5, 53), jättis kontrollimata

täitemenetluse algatamise formaalsed eeldused.

14. Täituripoolne minetus täitemenetluse algatamisel ei oma aga antud juhul tähendust, sest

kohus peab käesolevas asjas tuvastama, kas täituril oli vastava dokumendi puudumise

tuvastamise järgselt õigus lõpetada täitemenetlus. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaselt lõpetab

kohtutäitur täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste täitmata

jätmise tõttu. Kuna antud juhul ei olnud Inkasso tõendanud õigust esitada täitemenetluse

algatamise avaldust sissenõudjana (ega ka esindajana) on algatatud täiteasjas nr 022/2011/7154

täitemenetlus põhjendamatult.

2-21-14762

15. Kohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et täitur oleks pidanud lõpetama menetluse TMS

§ 48 lg 1 p 1 järgi, s.o sissenõudja avalduse alusel, sest 1) asja materjalidest ei nähtu, et Inkasso

oleks vastavat avaldust esitanud ning 2) Inkasso saaks vastava avalduse esitada üksnes siis kui

ta on tõendanud, et tal on õiguslik alus enda sissenõudjana määratlemiseks. Seega, võttes

arvesse, et täitur alustas vaidlusalust täitemenetlust põhjendamatult, kuna täitmata olid

formaalsed eeldused käsitlemaks Inkassot sissenõudjana, on täitur lõpetanud täitemenetluse

õigel alusel, sest täitur ei oleks saanud õigustamatult alustatud täitemenetlust jätkata hoolimata

sellest, et täitur tuvastas rikkumise menetluse alustamisest aastaid hiljem.

16. Kohus juhtis avaldaja tähelepanu sellele, et isegi kui täitur oleks vaidlusaluse täitemenetluse

lõpetanud sissenõudja avalduse alusel, ei oleks see aegumise osas avaldajale teistsuguseid

tagajärgi toonud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud

järgmist „Sarnaselt langeb aegumise katkemise toime ära ka siis kui „täitedokument võetakse

enne täitetoimingut tagasi“. TMS § 48 lg 1 mõttes tähendab see juhtumit, kui kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel. „Enne täitetoimingut“ on selles kontekstis

eksitav ja tuleks sätte tõlgendamisel jätta olulisel tähelepanuta. See ei tähenda, et aegumine

jääks katkenuks pärast võlgniku vara arestimist sissenõudja avalduse alusel menetluse

lõpetamise korral. Kuigi sama täitedokumendi võib ka sel juhul esitada põhimõtteliselt uuesti

täitmiseks (TMS § 49 lg 2), langeb vahepealne aegumise katkemine (tagasiulatuvalt ära).

Aegumine katkeb sel juhul uue avalduse esitamisest, eeldusel loomulikult, et nõue ei ole

vahepeal aegunud./…/ Küll peaks aegumise katkemine ära langema täitemenetluse lõpetamise

korral /…/ samuti § 48 lg 7 alusel, kui täitemenetlust alustati põhjendamatult täitemenetluse

tingimuste täitmata jätmise tõttu (viimast juhtu võib võrdsustada ka täitedokumendi täitmisele

võtmata jätmisega).“ (lk 506, p 3.2.2.ja 3.2.3). Seega tulenedes eeltoodust ning lähtudes TsÜS

157 lg-test 1 ja 2, ei piira kehtiv seadus Q õigust esitada uue täitemenetluse algatamiseks

avaldust.

17. Kohus jättis TsMS § 172 lg-test 1 ning 10 tulenevalt kõik menetluskulud avaldaja kanda,

sh avaldaja poolt kantud riigilõivu summas 15 eurot. Kohtutäitur esitas menetluskulude

nimekirja, mille järgi on täitur kandnud õigusabikulusid kokku 360 euro ulatuses, mis vastab 3

tunnile vandeadvokaadi õigusteenuse osutamisele tunnihinnaga 120 eurot (km/ta) – 1,5 tundi

asja materjalidega tutvumine ja 1,5 tundi seisukoha koostamine avalduse suhtes. Kohus,

hinnates asja keerukust ning mahtu, leidis, et täituri õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud

2 h ulatuses. Osutatud lepingulise esindaja tunnihinda 120 eurot (km/ta) pidas kohus

põhjendatuks, sest see vastab kohtupraktikas tunnustatud vandeadvokaadi tunnihinnale. Kohus

määras täituri menetluskulude suuruseks 240 eurot.

Määruskaebus

18. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub võtta tõendina tsiviilasja materjalide juurde

sissenõudja 18.11.2021.a vastus, tühistada maakohtu määrus ja teha uus kohtumäärus, millega

rahuldada avaldaja 20.09.2021.a kaebus kohtutäituri 03.09.2021.a otsuse peale, jätta

menetluskulud kohtutäituri kanda ning kohustada kohtutäiturit hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni selle lahendi täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

19. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, so

TsMS § 5 lg-t 2, §-i 7, § 172 lg-t 1, samuti kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, so

TMS § 48 lg 1 p-i 7, TsÜS §-i 157 ning jätnud kohaldamata TsÜS § 159 lg 1.

2-21-14762

20. Maakohus ei andnud avaldajale võimalust avaldada seisukohta kohtutäituri 20.10.2021.a

vastuse ja menetluskulude nimekirja osas.

21. Maakohus ei ole menetluskulude avaldaja kanda jätmist põhjendanud. Maakohus oleks

pidanud arvesse võtma, et kohtutäitur esitas avaldajale ärakirja täitetoimikust alles

kohtumenetluses. Seejuures varjas kohtutäitur kohtumenetluse eelsel perioodil avaldaja eest

osaliselt täitetoimiku sisu. Põhjendatud ja õiglane oleks olnud jätta menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda; alternatiivselt, kuna määrus on tehtud kohtutäituri huvides, TsMS

§ 172 lg 1 lause 1 järgi kohtutäituri kanda.

22. TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamine täitemenetluse lõpetamisel ei ole antud juhul õige. Täiteasja

lõpetamise aluseks oleks pidanud olemuse ja sisu poolest olema TMS § 48 lg 1 p 1.

23. Maakohus on jätnud tähelepanuta olulist tähtsust omava TsÜS § 159 lg 1 (01.04.2021.a

jõustunud redaktsioonis). Määrava tähtsusega on küsimus sellest, kas Osaühingu VIRUMAA

INKASSO 04.10.2011.a täitmisavaldus on käsitletav täitedokumendi „esimest korda täitmiseks

esitamisena“ või mitte. Määruskaebuse esitaja hinnangul TsÜS § 159 lg-te 1 ja 2 järgi katkes

ja algas Harju Maakohtu 27.06.2011.a otsusest tsiviilasjas nr 2-10-30372 tuleneva nõude

aegumine uuesti 04.10.2011.a, mil esitati „esimest korda“ kohtutäiturile avaldus

täitedokumendi täitmiseks. Kui kohtutäitur oleks antud juhul täitemenetluse lõpetanud TMS §

48 lg 1 p 1 alusel (so sissenõudja avalduse alusel), siis ei saaks üldse tõstatuda küsimust sellest,

kas 04.10.2011.a täitmisavaldus on TsÜS § 159 lg 1 mõttes „täitedokumendi esimest korda

täitmiseks esitamine“ või mitte ning sissenõudja nõue tuleks sellisel juhul vaieldamatult lugeda

aegunuks.

24. Sissenõudja Osaühing VIRUMAA INKASSO saatis alles pärast käesolevas kohtuasjas

menetluse alustamist avaldajale menetlusväliselt oma 18.11.2021.a digitaalselt allkirjastatud

vastuse avaldaja 10.09.2021.a teabenõudele, millest nähtuvalt on välistatud olukord, nagu oleks

Osaühing VIRUMAA INKASSO pöördunud kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks

ilma Q mandaadita. Selle tõendi pinnalt nähtub üheselt, et täitemenetluse alustamine täiteasjas

nr 022/2011/7154 toimus selleks õigustatud isiku tahtel ja teadmisel, mistõttu ei olnud täiteasjas

nr 022/2011/7154 kohtutäituri poolt täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 p 7 alusel antud

juhul õiguspärane.

Menetlusosaliste seisukohad

25. Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäitur nõustus, et maakohus ei võimaldanud avaldajale seisukoha esitamist kohtutäituri

menetluskulude osas, kuid kaebaja ei ole nimetanud, millist sätet see rikub. Menetluskulude

jaotamisel ei tule lähtuda TsMS § 172 ainult esimesest lausest, vaid ka teise lause lähtekohaks

olevast õigluse põhimõttest, mille eiramist kaebuses kohtule ette ei heideta. Määruskaebuse

esitaja ei ole esile toonud, miks ei sobi kohtu põhjendus TMS § 48 lg 1 p 7 kohaldamise osas.

Küsimus TsÜS § 159 lg 1 kohaldamata jätmisest ei ole see, mida antud asjas arutada. Oluline

on täitemenetluse eelduse olemasolu või puudumine. Kohtutäitur on tõendina esitatud vastuse

vastu võtmise vastu, kuna sellest ei tulene asjaolu, et täitemenetluse algatamise avalduse

esitamise õiguse formaalse tõendamise nõude täidetuks lugeda saaks.

26. Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud.

Menetluse edasine käik

2-21-14762

27. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ning määruskaebuse rahuldamata,

kuid täiendab kohtumääruse põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja §-st 654 lg-st 6 tulenevalt

põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

29. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja etteheitega maakohtule, et kohus rikkus

menetlusõiguse norme, kui ei võimaldanud avaldajal esitada seisukohta kohtutäituri

menetluskulude nimekirja osas. Maakohus ei ole järginud TsMS § 176 lg-tes 7 ja 8 sätestatut,

mille kohaselt toimetatakse menetluskulude nimekiri ja tõendid viivitamata vastaspoolele kätte

ning kohus määrab menetlusosalisele tähtaja, mis ei või olla pikem kui seitse päeva

menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates, vastaspoole menetluskulude

kohta seisukoha esitamiseks.

30. Nõustuda tuleb sellegi etteheitega, et maakohus ei ole otsustust menetluskulude jaotuse

kohta põhjendanud, rikkudes sellega TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust.

Sisuliselt ei ole maakohtu diskretsioon selles osas kontrollitav.

31. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud menetluslikud rikkumised ei too kaasa siiski

kaas vaidlustatud määruse tühistamist ja asja tagasi saatmist maakohtule, kuna avaldajal oli

võimalus

vastuväited

kohtutäituri

menetluskuludele

esitada

määruskaebuses

ja

ringkonnakohtul on võimalik maakohtu eksimus põhjendamiskohustuse rikkumisel kõrvaldada

määruskaebusmenetluses.

32. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013.a

kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid

siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis

tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu otsustus, mille kohaselt tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda, iseenesest õige.

33. Käesoleval juhul on tegemist hagita menetluse asjaga. Kuna hagita menetluses osaleb mitu

isikut, tuleb menetluskulude jaotamisel juhinduda TsMS § 172 lg-s 1 sätestatust (vt Riigikohtu

21.11.2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-11, p 23), millest maakohus õigesti ka

lähtus. Lisaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et TsMS § 172 lg 1 teise lause

kohaldamisel on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu 07.10.2020.a

määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, (p 14).

34. Põhjenduste puudumise tõttu tuleb maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi täiendada

järgnevalt: kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on õiglane jätta menetluskulud vaidluse

asjaolusid arvestades avaldaja kanda. Avaldaja on kaebuses esitanud põhjendamatud väited,

arvestades, et 03.09.2021.a otsuses selgitas kohtutäitur, et Osaühing VIRUMAA INKASSO ei

ole esitanud volikirja või notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingut sissenõudjana või

2-21-14762

sissenõudja esindajana kvalifitseerumiseks ning kuna ka Q ei avaldanud soovi täitemenetluse

jätkamiseks, ei olnud täidetud formaalsed eeldused käsitlemaks Osaühingut VIRMAA

INKASSO sissenõudjana. Lisaks nähtub nimetatud otsusest seegi, et kohtutäitur võimaldas

avaldajal täitetoimikuga tutvuda kohtutäituri büroos 17.08.2021.a (tlk 35 pöördel).

35. Võttes arvesse eeltoodut ning asjaolu, et avaldaja on kaebuse juurde jäänud ka pärast

täitetoimiku esitamist maakohtu menetluses, ei pidanud maakohus ringkonnakohtu hinnangul

menetluskulude jaotamisel arvesse võtma asjaolu, et kohtutäitur esitas ärakirja täitetoimikust

alles kohtumenetluses.

36. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus on vääralt kohaldanud

materiaalõiguse norme. Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel õigesti järeldanud, et

Osaühing VIRUMAA INKASSO ei kvalifitseeru täiteasjas nr 022/2011/7154 sissenõudjana,

mistõttu on täitemenetluse lõpetamine TMS § 48 lg 1 p 7 alusel olnud õiguspärane. Maakohus

jättis ekslikult märkimata aga selle, et eelnimetatud järelduse saab Osaühing VIRUMAA

INKASSO suhtes teha ka täitemenetluse algatamise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku

redaktsiooni alusel.

37. Nimetatud eksimusest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu

määruse õiguslikke põhjendusi järgnevalt: nii 04.10.2011.a kehtinud kui kehtiva TMS § 5 lg 1

kohaselt on sissenõudjaks isik, kes on esitanud täitmiseks nõude, TMS § 23 lg-st 5 tuleneb, et

kui sissenõudja nimel esitab täitmisavalduse esindaja ja kohtutäituril ei ole võimalik endal

viivitamata kontrollida esindusõiguse olemasolu, tuleb avaldusele lisada esindusõigust tõendav

dokument ning TMS § 18 lg-st 1 nähtub, kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja

või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus

on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt

tõestatud dokumendiga. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sätted imperatiivsed ega jäta

tõlgendamisvõimalust: sissenõudjaks TMS § 5 lg 1 tähenduses saab olla isik, kellel on võlgniku

vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse

alustamiseks võlgniku vastu (vt Riigikohtu 20.12.2016.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16,

p 15.2.), sissenõudja esindajal tuleb oma esindusõigus kohtutäiturile tõendada volikirja

esitamisega, õigusjärglastest sissenõudjal aga nõude loovutamist tõendava notariaalselt

tõestatud lepinguga. Arvestades eeltoodut ei ole avaldaja poolt viidatud TsÜS § 118 lg 2

kohaldamine täitemenetluse algatamisel võimalik.

38. Eelnevast tulenevalt ei ole avaldaja poolt määruskaebusmenetluses esitatud Osaühing

VIRUMAA INKASSO vastus tõendina asjakohane, kuna tegemist on pelgalt selgituse, mitte

väidetava Q poolt Osaühingule VIRUMAA INKASSO väljastatud volikirja või eelnimetatud

isikute vahel vormikohaselt sõlmitud nõude loovutamise lepinguga TMS § 18 lg 1 või TMS §

23 lg 5 tähenduses. Arvestades eeltoodut ning asjaolu et Osaühing VIRUMAA INKASSO ei

ole ka esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, puudub alus nõustuda määruskaebuse

väitega, et täitemenetluse lõpetamise aluseks oleks pidanud käesoleval juhul olema TMS § 48

lg 1 p 7 asemel TMS § 48 lg 1 p 1.

39. Kuivõrd Osaühing VIRUMAA INKASSO ei ole avaldaja suhtes algatatud täiteasjas nr

022/2011/7154 sissenõudjaks, on see täitemenetlus algatatud alusetult, mis omakorda tähendab

seda, et käesolevas tsiviilasjas ei ole võimalik lahendada õiguslikku küsimust sellest, kas

täitedokumendiks olevast Harju Maakohtu 27.06.2011.a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-10-

30372 tulenev nõue on aegunud või mitte. Teisisõnu ei ole TsÜS § 157 või § 159 lg 1

kohaldamine küsimuseks, mida saab lahendada käesolevas vaidluses ja maakohus ei pidanudki

nende võimalikku kohaldamist kaaluma. Samas ei ole maakohtule etteheidetav avaldajale

2-21-14762

õigusliku olukorra selgitamine. Küsimuse sellest, kas eelnimetatud kohtuotsusest tulenev nõue

avaldaja suhtes võib olla aegunud, saab lahendada siis, kui Q selle nõude kohtutäiturile

täitmiseks esitab ning avaldaja õiguskaitset taotleb. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

avaldaja seda teinud tsiviilasjas nr 2-22-2373.

Taotluse lahendamine

40. Avaldaja esitas määruskaebuses ka taotluse asjas uue tõendi juurdevõtmiseks. TsMS § 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult sellise

tõendi, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus on seisukohal, et avaldaja poolt esitatud

Osaühing VIRUMAA INKASSO 18.11.2021.a vastus X nõudele teabe ja dokumentide

saamiseks ei ole praegusel juhul asjakohaseks tõendiks, kuna ei tõenda täitemenetluse

alustamiseks vajalike eelduste olemasolu, st seda, et nimetatud äriühing on olnud Q volitatud

esindaja või et äriühingule on Q-lt üle läinud Harju Maakohtu poolt 27.06.2011.a tsiviilasjas nr

2-10-30372 tehtud kohtuotsusest tulenev nõue X vastu. Eeltoodule tuginedes jätab

ringkonnakohus avaldaja taotluse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

41. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebusmenetlusega seotud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja TsMS § 172 lg 10 alusel määruskaebuse esitaja

kanda.

42. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ja § 174 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagita

menetlustes kohaldatakse esindajakulude väljamõistmisel üldnormina TsMS § 175. TsMS §

175 lg 1 järgi tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt nt Riigikohtu

02.10.2013.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11).

43. Ringkonnakohtule on menetluskulude nimekirja ja taotluse määruskaebusmenetluses

kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks esitanud kohtutäitur. Taotluse kohaselt soovib

kohtutäitur talle osutatud õigusabi eest menetluskulude hüvitist kokku summas 240 eurot, so

2,0 tunni osutatud õigusabi eest, mis kulus määruskaebusele vastuse koostamiseks. Lepingulise

esindaja tunnitasu määr on 120 eurot ühe tunni töö eest (käibemaksuta). Kohtutäitur taotleb

menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta, kuna on käibemaksukohustuslane.

Kohtutäitur kinnitab, et kulu on kantud seoses antud tsiviilasja nr 2-21-14762 menetlusega.

Määruskaebuse esitaja kohtutäituri menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

44. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäituri taotlus määruskaebusmenetluse kantud

menetluskulude kindlaks määramiseks ja väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.

Arvestades määruskaebust, samuti sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu, saab selle koostamise

mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks pidada 2,0 tunni asemel 1,0 tundi. Kohtutäiturile õigusabi

osutanud lepingulise esindaja ühe tööühiku hind (120 eurot käibemaksuta) on tsiviilasja

keerukust, kestust ning asjaolu, et avaldaja esindajaks on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud

õigusteenuse osutaja, arvestades põhjendatud ning mõistlik ega ole ka vastuolus Riigikohtu

praktikaga, mille kohaselt on lepingulise esindaja ühe töötunni mõistlikuks tasuks peetud 120

eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.06.2016.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-

2-1-39-16, p 13).

2-21-14762

45. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu

hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuna kohtutäitur on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist ilma käibemaksuta, tuleb määruskaebuse esitajalt kohtutäituri kasuks

hüvitamisele kuuluvate menetluskuludena välja mõista 120 eurot (käibemaksuta).

46. Kohtutäitur ei ole esitanud TsMS § 177 lg-s 4 nimetatud taotlust, mistõttu ei märgi

ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebeõigus

47. Määrus ei ole edasikaevatav resolutsiooni punkti 3 osas. Muus osas on määrus

edasikaevatav tulenevalt TMS § 218 lg 3 teisest lausest ja TsMS § 178 lg-st 1.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/