2-19-11356/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. august 2022

Tsiviilasja number

2-19-11356

Tsiviilasi

Antsla valla (Antsla Vallavalitsuse kaudu) hagi

K.P. ja A.P.i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

1000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant

(kostja

II):

A.P.

(isikukood XXXXXXXXXXXX)

Vastustaja

(hageja): Antsla vald (Antsla

Vallavalitsuse kaudu) (registrikood 75010418),

vallavanem Avo Kirsbaum, e-toimiku süsteemi kaudu

dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isik Ellen Aia

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.P.i apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus A.P.ilt 1000 euro väljamõistmise osas

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning Antsla

valla (Antsla Vallavalitsuse kaudu) ja A.P.i

menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

Antsla valla (Antsla Vallavalitsuse kaudu) hagi

A.P.i vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata ning A.P.i menetluskulud maakohtus

Antsla valla (Antsla Vallavalitsuse kaudu) kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4. Jätta muus osas Tartu Maakohtu 10. märtsi 2022. a otsus muutmata.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Antsla valla (Antsla Vallavalitsuse kaudu) kanda.

Määrata A.P.i menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 245 eurot (s.o riigilõiv).

6. Mõista Antsla vallalt (Antsla Vallavalitsuse kaudu) A.P.i kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 245 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva jooksul

otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või

kaebuses

esineva

sellise

puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Antsla vald (Antsla Vallavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 29. juulil 2019 hagi K.P. (kostja I)

ja A.P.i (kostja II) vastu, milles palus kohustada kostjaid hüvitama hagejale kostjate isa R.P.

hooldekodukoha eest detsembrist 2018 kuni juulini 2019 tasutud 939 eurot 72 senti. 27.

septembril 2019 esitatud hagiavalduse täienduses palus hageja mõista kostjalt I ajavahemiku

detsembrist 2018 kuni septembrini 2019 eest välja 96 eurot 10 senti või alternatiivselt kuni

1192 eurot 20 senti, kui kostja II on R.P. ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud. Kostjalt

II palus hageja mõista ajavahemiku detsembrist 2018 kuni septembrini 2019 eest välja 1096

eurot 10 senti või alternatiivselt kuni 1192 eurot 20 senti, kui kostja I on R.P.

ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud. Samuti palus hageja tuvastada kostjate kohustuse

tasuda Antsla Tervisekeskusele R.P. hooldusteenuse eest iga kuu teenusesaaja arvest osa, mis

ületab 95% R.P. pensionit. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostjad R.P. tütred. R.P. esitas 15. novembril 2018 hagejale avalduse

tema hooldusteenuse rahastamiseks hageja eelarvest. 19. novembril 2018 sõlmisid R.P., Antsla

Tervisekeskus (hoolekandeasutus) ja kostja I R.P. hooldamise lepingu (hooldusleping). Kostja

I on hoolduslepingu p-i 2.2.2 järgi võtnud endale kohustuse tasuda R.P. hooldusteenuse eest

iga kuu 100 eurot. Kuna R.P. omaosalusest ja kostja I kui kaasfinantseerija panusest ei

piisanud hooldusteenuse eest tasumiseks, peavad kostjad maksma puuduoleva osa, kuna nad

on perekonnaseaduse järgi kohustatud oma isa ülal pidama. Hageja ei nõua tasumist R.P.

abikaasalt L.P., kuna abikaasa on vanaduspensionär ning tema vanust ja sissetulekuid

arvestades võib eeldada, et ta ei suuda R.P.le ülalpidamist anda.

R.P. pension katab hooldusteenuse arvest 415 eurot. Kuni 1. aprillini 2019 oli

hoolekandeasutuse kuutasu 630 eurot, pärast 1. aprilli 2019 on see 680 eurot. Detsembrist

2018 kuni märtsini 2019 tasus hageja hoolekandeasutusele R.P. hooldekodukoha eest kokku

483 eurot. Kostja I maksab iga kuu isa hooldusteenuse eest 100 eurot. Seega jääb

hooldusteenuse eest tasumisel puudu 680 – 415 – 100 eurot = 165 eurot, mida tasub hageja.

Kostja I ei saa vaielda vastu lepingu muudatusele, millega suurenes hooldusteenuse tasu. R.P.

on lepingu muudatusega 1. märtsil 2019 nõustunud.

29. mai 2019. a korraldusega nr 2.3/393 otsustas hageja tasuda osaliselt R.P. hooldusteenuse

eest seni, kuni kostjad täidavad vabatahtlikult oma kohustuse või kuni kohtuotsuse

jõustumiseni käesolevas asjas. Hageja on püüdnud välja selgitada, milline on kostjate varaline

seis ja võimalus isale ülalpidamist anda. Kostjad on keeldunud tõendeid esitamast.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I on oma isa

ülalpidamise kohustust täitnud, makstes iga kuu hoolekandeasutusele 100 eurot.

Hoolduslepingu p-i 2.1 kohaselt on hoolekandeasutuse kohamaksumus 630 eurot kuus, millest

R.P. on kohustatud tasuma 530 eurot ja kostja I 100 eurot. Lepingu p 2.3. sätestab, et

hoolekandeasutuse kohamaksumuse muutumisel täpsustatakse iga kord kliendi tasutav

summa, mis vormistatakse lepingu lisana. Lepingu p-i 3.1.6 kohaselt on teenuse osutaja

kohustatud teavitama lepingu pooli teenuse hindade muudatustest kirjalikult vähemalt üks kuu

ette. Lepingut saab p-i 5.2 kohaselt muuta vaid siis, kui muudatuse allkirjastavad kõik

lepinguosalised. Seda nõuet ei ole praegu järgitud. Hoolekandeasutus teatas kostjale I 6.

märtsil 2019, et alates 1. aprillist 2019 on R.P. hooldusteenuse tasu 680 eurot kuus. Kostja I

ega R.P. ei ole lepingu lisa allkirjastanud. Seega ei saa hoolekandeasutus nõuda R.P.lt 680

euro suurust kuutasu. Teenuse hinna tõstmine vähem kui neli kuud pärast lepingu sõlmimist

on põhjendamatu.

Kostja I on lisaks isa hoolduskulude tasumisele ka oma ema L.P.i hooldaja. Kostja II

majanduslik olukord ei ole nii halb, et ta oleks isa ülalpidamisest vabastatud.

Hageja arvutuse kohaselt on 680 euro suurusest hooldekodutasust R.P. pensioniga kaetud 453

eurot 76 senti ja kostja I tasutud summaga 100 eurot. Hageja on arvutuste tegemisel võtnud

aluseks alates 1. aprillist 2019 kehtiva hooldusteenuse maksumuse ehk 680 eurot, kuid lähtuda

saab vaid lepingus kokku lepitud maksumusest, mis on 630 eurost kuus. Sellisel juhul on

puudujääv osa 76 eurot 24 senti. Kuna kostjate ülalpidamiskohustus on võrdne, siis pidanuks

kostja I osavõlgnikuna tasuma 2018. a detsembrist kuni 2019. a märtsini 110 eurot 37 senti

kuus (630 – 409,25 = 220,75 / 2). Alates aprillist 2019 pidanuks kostja I tasuma 88 eurot 12

senti kuus (630 – 453,76 = 176,24 / 2). Kokku pidanuks kostja I tasuma isa hoolduskulude

eest ajavahemikus 2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini 970 eurot 20 senti

(4 x 110,37 + 6 x 88,12 = 970,20). Tegelikult on kostja I selle aja eest maksnud 1000 eurot

ehk kümne kuu jooksul iga kuu 100 eurot. Seega on hageja nõue kostja I vastu igal juhul

alusetu.

R.P. pension laekus kuni 5. aprillini 2019 kostja I kontole kokkuleppe alusel. Alates maist

2019. a on R.P. pension laekunud otse hoolekandeasutusele. Kuni 1. aprillini 2019 tasus kostja

I R.P. hooldustasu tema pensioni arvel. Enne hoolekandeasutusega lepingu sõlmimist elas

kostja I R.P.ga koos ja tagas isale eluaseme ning ülalpidamise.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Ülalpidamist R.P.le peavad andma eelkõige temaga koos

elanud isikud, s.o kostja I, tema elukaaslane ja kostja I poeg, seega tuleks hagi esitada nende

vastu. Alates 2000. aastast on R.P. töötasu ja pensioni käsutanud kostja I. Samuti on kostja I

saanud kinkelepinguga endale R.P. isa maja. Seega saab hagejal olla nõue vaid kostja I vastu.

Lisaks on R.P.l abikaasa ja nõue tuleks esitada eelkõige tema vastu.

Hageja ei ole esitanud haldusakti, millest nähtuks, et kostjal II on kohustus R.P. kulusid kanda

ja teda ülal pidada. Ülalpidamisnõue on eraõiguslik nõue ja seega pidanuks R.P. ise selle

nõude esitama. Tegu ei ole käsundita asjaajamisega, kuna vald on täitnud oma kohustust.

Kostja II ei ole isa hooldekodusse paigutamist heaks kiitnud.

Isegi kui nõude esitamine kostja II vastu oleks põhjendatud, ei võimalda tema majanduslik

olukord R.P.le ülalpidamist anda. Kostja II on kodune ja kasvatab kolme alaealist last. Kostja

II sissetulek on lastetoetus 500 eurot. Kostjale II kuulub ainsa varana kinkena saadud korter,

milles elab tema ema L.P. koos oma elukaaslasega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 10. märtsi 2022. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus

rahuldas hageja nõude kostja II vastu R.P. hoolduskulude hüvitamiseks osaliselt, mõistis

kostjalt II hageja kasuks välja 1000 eurot ning jättis hageja nõude kostja I vastu rahuldamata.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada, et kostjatel on kohustus tasuda Antsla

Tervisekeskusele R.P. hooldusteenuse eest iga kuu teenusesaaja arvest osa, mis ületab 95%

R.P. pensionist. Maakohus jättis kostja I menetluskulud hageja kanda ning kostja II ja hageja

menetluskulud nende enda kanda, määras kostja I menetluskulude suuruseks 512 eurot 50

senti, mõistis menetluskulud hagejalt kostja I kasuks välja, märkides, et hageja peab

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Hageja nõue võib olla käsundita asjaajamisest tulenev nõue vastavalt VÕS § 1023 lg-le 1

koostoimes VÕS § 1018 lg-ga 1. Viidatud sätete kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et

soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita

asjaajaja nõuda ulatuses, milles ta võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS

§ 1018 lg 1 näeb ette, et kui üks isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu)

kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema,

on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui 1)

soodustatu kiidab asjaajamise heaks, või kui 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu

huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, või kui 3) asjaajamisele asumata jätmise korral

jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada

või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Selleks, et jaatada

käsundita asjaajamise õigussuhet, peab olema täidetud vähemalt üks kolmest eelnimetatud

(alternatiivsest) eeldusest. Kuna hageja väitel on ta kostjate asemel täitnud kostjate kohustuse

R.P.t ülal pidada, siis võib käsundita asjaajamise alus tuleneda VÕS § 1018 lg 1 p-st 3, ehk

tegemist võib olla olukorraga, kus asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigeaegselt

täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada.

Hoolekandeasutus on perioodil detsember 2018. a kuni september 2019. a esitanud hagejale

R.P. hooldusteenuse eest 10 arvet summas 1192 eurot 20 senti (I kd, tl 43–52). Kostjad ei ole

vastu vaielnud sellele, et hageja on eelnimetatud arved hoolekandeasutusele tasunud. Seega on

tuvastatud, et hageja on osaliselt tasunud R.P. hooldusteenuse eest. Kostja II väitis, et hageja

ei ole esitanud dokumente, millest nähtuks, et R.P.l on hooldusteenuse võlg. Seda võlga ei

saagi olla, sest hageja on puuduoleva summa hoolekandeasutusele tasunud.

Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist

saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Pooled ei vaidle selle

üle, et R.P. vajas hooldusteenust ja kostjad ei ole ka väitnud, et nad oleksid soovinud oma isa

hooldust kuidagi teisiti korraldada. 15. novembril 2018 on R.P. hagejale esitanud avalduse

hooldusteenuse saamiseks (I kd, tl 4) ja 19. novembril 2018 on sõlmitud hooldusteenuse

osutamise leping (I kd, tl 5–6). Seega saab järeldada, et R.P. paigutamine Antsla

Tervisekeskusesse oli põhjendatud ja ta vajas hooldusteenust.

R.P. vajas ülalpidamist ega suutnud vaidlusalusel ajavahemikul ise ennast täies ulatuses üleval

pidada. R.P. sissetulekutest ei piisanud kogu hooldusteenuse eest tasumiseks vaatamata

sellele, et kostja I maksis kaasfinantseerijana hoolekandeasutusele iga kuu 100 eurot. 5% R.P.

pensionist kulus R.P.l selleks, et katta inimväärseks eluks vajalikud hooldusteenuse välised

kulud. Kostjad ei ole väitnud, et hooldusteenust oleks olnud võimalik saada odavamalt. Kostja

II on väitnud, et ta ei ole isa hooldekodusse paigutamist heaks kiitnud, kuid ei ole selgitanud,

kuidas oleks tulnud isa eest hoolitseda.

PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad

ja alanejad sugulased. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjad on R.P. tütred (I kd, tl

15, 26 ja 27). PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav üleneja sugulane,

kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega oli kostjatel kohustus R.P.t ülal pidada.

Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et R.P.t peavad ülal pidama üksnes isikud, kellega ta

enne hoolekandeasutusse minekut koos elas. Selline käsitlus ei ole kooskõlas

perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusega. Kostja II on väitnud ka seda, et esmalt

peaks R.P.t ülal pidama tema abikaasa L.P.. Maakohus nõustus hagejaga, et arvestades seda, et

L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta

tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma.

Kohalikul omavalitsusel oli vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal (2018. a detsembrist kuni

2019. a septembrini) kehtinud sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 20 lg 1 järgi kohustus

korraldada väljaspool inimese kodu osutatavat üldhooldusteenust. Kui isikul on seadusest

tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise

nõuda ülalpidamiskohustuslaselt PKS § 96 ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist.

Kuid välistatud ei ole ka see, et ülalpidamiseks seaduse järgi kohustatud isiku eest täidab tema

kohustuse kolmas isik. VÕS § 78 lg 1 esimese lause järgi võib kolmas isik täita võlgniku

kohustuse, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest

tulenevalt täitma isiklikult. Perekonnaseadusest ja ülalpidamiskohustuse olemusest ei tulene,

et ülalpidamiskohustuslane peab täitma ülalpidamiskohustust isiklikult.

PKS § 106 lg 2 teise lause järgi läheb küll kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud

isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu, kuid PKS §-de 106 lg 1, 107 lg 3 ja

111 lg 6 kohaselt läheb nõue PKS § 106 lg 2 järgi üle üksnes juhul, kui ülalpidamist esimeses

järjekorras andma kohustatud isiku asemel täidab ülalpidamiskohustuse asenduskohustusena

järgmises järjekorras kohustatud isik. Seega ei saa kohustatud isiku asemel

ülalpidamiskohustust täitnud kolmandale isikule, kellel ei ole seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust, minna seaduse alusel üle ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue.

Kolmas isik ei saa nõuda kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täites ülalpidamist

saama õigustatud isiku asemel ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Kolmandal isikul võib

aga tekkida VÕS § 78 lg 4 järgi mh käsundita asjaajamisest tulenev nõue.

SHS § 5 lg 1 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh

sotsiaalteenuste osutamist. Kohalik omavalitsus on siiski kohustatud osutama isikule tasuta

sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed

ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib seega olla

tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks

kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita

asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase

vastu. Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus

pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks

selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust

teenuse eest tasumisel (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 13).

Asjaolu, et hageja on kohalik omavalitsus, kes täitis hooldusteenuse osutamise lepingu järgi

tasumisele kuuluva ning R.P. pensionist ja kostja I panusest puudjääva summa tasumisel enda

SHS-ist tulenevaid kohustusi, ei välista tema pidamist käsundita asjaajajaks VÕS § 1018 lg 1

p 3 mõttes. Seega on ekslik kostja II seisukoht, et hageja ei saa olla käsundita asjaajaja, kuna

ta täitis R.P. hooldusteenuse eest tasudes omaenda seadusest tulenevat kohustust

Hageja 29. mai 2019. a korraldusest nr 2.3/393 (I kd, tl 9) nähtub, et hageja on 17. aprillil

2019 otsustanud, et ei tasu R.P. hooldusteenuse puuduolevat osa ja sama korraldusega on

otsustatud tasuda kõnealune osa siiski seni, kuni jõustub kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas.

Seega ei ole hageja praegu täitnud omaenda seadusest tulenevat kohustust, vaid ajutiselt

kostjate kohustust ja seega saab lugeda tõendatuks ka selle, et hageja on soovinud kostjaid

soodustada (täita nende eest nende kohustust). Kui hageja ei oleks puuduolevat summat

tasunud, oleks kostjate kohustus R.P.t üleval pidada jäänud täitmata. Hoolekandeasutusel

oleks sel juhul olnud alus R.P. ja tema vaheline leping erakorraliselt üles öelda.

Kostja I on vaielnud vastu alates 2019. a aprillist kohaldatud hooldustasu suurusele.

Hoolekandeasutus ei oleks tohtinud hooldusteenuse eest nõuda rohkem, kui lepingu

sõlmimisel kokku lepitud 630 eurot, hoolekandeasutus on aga nõudnud aprillist kuni

septembrini 2019. a iga kuu 680 eurot. Hooldusteenuse lepingu lisast (I kd, tl 100) nähtub, et

1. märtsil 2019 on R.P. ja hooldekandeasutus allkirjastanud hooldusteenuse lepingu lisa, mille

järgi on kohamaksumus alates 1. aprillist 2019 680 eurot kuus. Kostja I ei ole põhistanud, et

vaidlusalune lepingu lisa

oleks

võltsitud.

Kuigi

lepingul

on

kolm

lepinguosalist

ja

lepingu

p-i 5.2 kohaselt loetakse leping muudetuks, kui sellele kirjutavad alla kõik lepinguosalised,

koosneb hooldusleping olemuslikult kahest osast. Esiteks on selle osaks R.P. ja

hoolekandeasutuse vaheline kokkulepe, mis hõlmab R.P. ja hoolekandeasutuse vahelisi

kokkuleppeid hooldusteenuse sisu ja maksumuse kohta. Teiseks on lepingu osaks kostja I ja

ülejäänud lepingupoolte vaheline kokkulepe, millega kostja I võttis endale kohustuse tasuda

hooldusteenuse osutajale iga kuu 100 eurot. Viimati nimetatud lepinguosa 1. aprillil 2019 ei

muudetud. Ülejäänud osa muutmiseks ei olnud kostja I nõusolekut vaja. Üldhooldusteenus on

tasuline teenus ja selle hind kujuneb kulupõhiselt. Isegi kui R.P. ei oleks lepingu lisa

allkirjastanud, nähtub hageja esitatud hoolduskulude arvestusest (I kd, tl 7), et 680 eurot olidki

alates 1. aprillist 2019 R.P. hooldamisega seotud tegelikud kulud. Kõnealused kulud on ka

mõistlikud VÕS § 1023 lg 1 mõttes, need hõlmasid hooldusvahendite, ravimite,

puhastusteenuse, toidu ja majapidamiskulusid ning mõistlikke personalikulusid.

Praeguses vaidluses ei ole küsimus lepingulise kohustuse täitmises, vaid seadusest tuleneva

ülalpidamiskohustuse täitmises ja seega saab hageja nõue kostja I vastu olla välistatud vaid

juhul, kui kostja I on ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi vabastatud. Seega ei ole

kostja I esitatud arvutused ülalpidamiskohustuse jagunemise kohta kostjate vahel asjakohased.

Vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal kehtinud PKS § 102 lg 1 järgi vabanes isik

ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Ülalpidamiskohustusest vabanemist võimaldav olukord tuleb tuvastada eelkõige

selle aja seisuga, millal isikule hooldusteenust osutati (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 15). Praegusel juhul tuleb seega eelkõige hinnata, milline oli

kostjate varaline olukord ajavahemikus 2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini. Kohtu

arvates saab ja tuleb lisaks mõistlikult arvesse võtta siiski ka kostjate praegust varalist seisu.

Maakohus leidis, et kostja I on andnud R.P.le ülalpidamist maksimaalses ulatuses, milleks ta

on võimeline, arvestades PKS § 102 lg-s 1 sätestatud tingimusega, et ülalpidamise andmisel ei

tohi ohtu sattuda tema enda ja tema teiste ülalpeetavate toimetulek. Seega on kostja I

ülejäänud ulatuses R.P. ülalpidamise kohustusest vabastatud ja tema vastu esitatud

ülalpidamiskulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maksu- ja Tolliameti teatise (II

kd, tl 15) kohaselt ei ole kostja I esitanud 2018., 2019. ega 2020. a tuludeklaratsioone. Maksu-

ja Tolliametile ajavahemiku 1. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2020 kohta esitatud tulu-

ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete

deklaratsioonides ei kajastu andmeid kostjale I tehtud väljamaksete ega nendelt tasumisele

kuuluvate maksude või maksete kohta. Kostja I SEB Pank AS-i kontoväljavõtte (I kd, tl 199–

212) kohaselt on kontole 2018. – 2021. a laekunud tema ema L.P.i pension, R.P. pension ja

sotsiaaltoetused. Muid korrapäraseid laekumisi ei ole kontol näha. Kostja I Swedbank AS-i

kontojääk on 0,12 eurot ja ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 ei ole

kontol tehinguid tehtud (II kd, tl 17). Teistes pankades kostjal I kontot ei ole. Eesti

väärtpaberite registri pidaja teatise kohaselt ei ole kostjal I väärtpaberikontosid (I kd, tl 195).

Samuti ei nähtu, et kostjal I oleks olnud muid sissetulekuid. Kostja I on selgitanud, et ta on isa

hoolduskulusid tasunud pere ühisest eelarvest.

Maakohus leidis, et R.P. ülalpidamiskulude hüvitamise nõue kostja II vastu tuleb rahuldada

osaliselt ja kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 100 eurot x 10 kuud = 1000 eurot.

Ülejäänud osas tuleb hageja nõue kostja II vastu jätta rahuldamata. Kostja II 2018. a tuluks oli

palgatulu 5144 eurot 85 senti OÜ-st X (II kd, tl 3–6). Sellelt summalt on kinni peetud 112

euro 50 sendi suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek (toetusi

arvestamata) 2018. aastal (5144,85 – 112,5) / 12 = 419 eurot 36 senti. 2019. aasta

tuludeklaratsiooni (II kd, tl 7–10) järgi oli kostja II palgatulu 2019. a 1841 eurot 97 senti,

millelt on kinni peetud tulumaks 62 eurot 50 senti. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek

2019. aastal (1841,97 – 62,5) / 12 = 148 eurot 29 senti. Kostja II 2020. a tuluks oli 2020. a

tuludeklaratsiooni (II kd, tl 11–14) kohaselt palgatulu 6986 eurot 76 senti OÜ-st X. Sellelt

summalt on kinni peetud 275 euro suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu

netosissetulek 2020. aastal (6986,76 – 275) / 12 = 559 eurot 31 senti. Kostjal II on kaks kontot

Swedbank AS-is. Konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 18–62)

nähtub, et kontole tehtud mitmeid sularaha makseid, kostja II on oma teiselt kontolt teinud

ülekandeid, 1. septembril 2019 on kontole laekunud 600 euro suurune tasu OÜ-st X. Konto nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 63–72) nähtub, et sellele kontole on

iga kuu laekunud 520–558 euro suurune peretoetus ja alates juulist 2021 ka töötasu 650 eurot

OÜ-st X. Eesti väärtpaberite registri pidaja teatise (I kd, tl 195) kohaselt ei ole kostjal II

väärtpaberikontosid. Kostja II konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud

ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 olid 27 057 eurot 70 senti ja

väljaminekud 27 592 eurot 74 senti. Konto lõppsaldo seisuga 30. november 2021 oli 879 eurot

53 senti. Kostja II arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud

ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 olid 23 839 eurot 11 senti ja

väljaminekud 20 794 eurot 60 senti. Konto lõppsaldo seisuga 30. november 2021 oli 3715

eurot 22 senti. Seisuga 30. november 2021 oli kostjal II arvelduskontodel raha kokku seega

4594 eurot 75 senti.

Kostja II on oma pere ühe kuu kulutusteks märkinud kulutused eluasemele 450 eurot, toidule

225 eurot, transpordile 200 eurot, sideteenustele 35 eurot, tervishoiule 125 eurot. Muude

vältimatute püsikulutustena on kostja II märkinud lastele ostetud arvutid 1100 eurot, poja

koolilõpukulud 185 eurot, laste ekskursioonide ja laagrite kulud 525 eurot ning täpsustamata

arstiabikulud 210 eurot (I kd, tl 148). Lisaks on kostja II märkinud, et osa kuludest kannab

tema abikaasa. Maakohus leidis, et lastele ostetud arvutite kulud, samuti nende koolilõpu-,

ekskursiooni- ja laagrikulud ei ole püsikulud, vaid ühekordsed kulutused. Kostja II ei ole

selgitanud, kuidas või miks kulub tal arstiabile iga kuu 210 eurot. Seega on kostja II pere

kulud umbes 1200 eurot (siia hulka on arvestatud ka ühekordsed kulud arvestatuna ümber ühe

kuu kuluks). Kostja II on avaldanud, et pere kulude kandmisel osaleb ka tema abikaasa.

Eeltoodud tõendite kohaselt ei ole kostja II R.P. ülalpidamise kohustusest täies ulatuses

vabastatud, kuna tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades oli ta vaidlusalusel ajal

võimeline andma R.P.le ülalpidamist. Kohtu arvates oleks ta suutnud tasuda 100 eurot kuus ja

see ei oleks kahjustanud tema ega tema pere ülalpidamist. Samuti ei kahjustaks hagi osaline

rahuldamine kostja II pere ülalpidamist praegu. Kostja II on saanud palka ja tema kontole on

tehtud sularaha sissemakseid, seega ei ole õige tema väide, et tal ei olnudki mingit muud tulu

kui lastetoetused. Isegi kui osa sularaha sissemaksetest on teiselt kontolt väljavõetud raha, ei

ole see täies ulatuses nii. Kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule esitatud

vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed, kellele ta

peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema

abikaasa. Kostja I ja hageja on viidanud sellele, et kostja II ning tema abikaasa omavad 100%

osalust OÜ-s X ja kostja II ei ole seda ümber lükanud, vaid on leidnud, et eelviidatud äriühing

on menetlusväline isik, kes ei puutu asjasse. Kuigi nimetatud äriühing on menetlusväline isik

ja kuigi kohtule ei ole esitatud OÜ X majandusseisu kajastavaid andmeid, võib eeldada, et

tegemist oli ja on tegutseva äriühinguga, kuna vastasel korral ei oleks äriühing maksnud

kostjale II töötasu. Seega ei saa eeldada, et kostja II pere muutuks abivajajaks, kui kostja II

peaks vaidlusaluse aja eest kandma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu.

Hageja nõuet tuvastada kostjate kohustuse tasuda hoolekandeasutusele R.P. hooldusteenuse

eest iga kuu teenusesaaja arvest osa, mis ületab 95% R.P. pensionist, ei saa rahuldada. TsMS

§ 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi eesmärk on

teha siduvalt kindlaks mingi õigussuhte olemasolu või puudumine. Õigussuhe peab seejuures

olema konkreetne ja esitatud asjaoludest tulenev suhe isikute vahel, st see peab vastama

poolte vahel tekkinud konkreetsele vaidlusele. Tuvastusnõude esemeks ei saa olla

hüpoteetiline õigussuhe (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn, 2017, § 368, kommentaar 3.1.2.2). Praegusel juhul ei ole hageja nõuet võimalik

rahuldada seepärast, et tegemist ei ole konkreetse õigussuhtega, vaid abstraktse õigusliku

olukorra kirjeldusega. Niisugust õigussuhet ei ole võimalik tuvastada. Hageja õigussuhe

kostjatega põhineb käsundita asjaajamisel ja nõude aluseks on VÕS § 1023 lg 1 koostoimes

VÕS § 1018 lg-ga 1. Need sätted ei anna hagejale õigust nõuda selle tuvastamist, et kostjad

peavad oma isale tulevikus ülalpidamist andma. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku

ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise nõuda

ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmist. Seega võiks kostjate ülalpidamisvõimekuse

tuvastamiseks olla tuvastushuvi R.P.l endal.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu

otsuse kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rahuldanud hagi nõude osas, mida ei ole

hagiavalduses esitatud. Maakohus rahuldas hageja nõude R.P. hoolduskulude hüvitamiseks

osaliselt ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 1000 eurot. Hageja on hagis ja selle

täienduses esitanud nõude R.P. hooldekodukoha eest perioodil 2018. a detsembrist kuni 2019.

a septembrini eest 1096 eurot 10 senti. Sellist nõuet, nagu maakohus on rahuldanud, hageja

esitanud ei ole.

Kostja II ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud

asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma.

PKS § 16 lg 3 kohaselt kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste

vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel

alustel nagu perekonna ülalpidamisel PKS § 16 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei

ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada

või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. PKS § 107 lg 1 sätestab, et

abivajava isiku abikaasa annab ülalpidamist enne abivajava isiku sugulasi. Kui abikaasa ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist

oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud

tegema järgmisena. Maakohtu otsusest ei nähtu tõendeid, millest oleks saanud järeldada, et

R.P. abikaasa L.P. ei ole suuteline ülalpidamist üldse andma. Maakohus on pidanud viidatud

asjaolu tõenäoliseks, kuid jätnud viitamata seda tõenäosust kinnitavatele tõenditele. Selles

osas on maakohtu otsus põhjendamata.

Maakohus tegi hageja 29. mai 2019. a korralduse nr 2-3/393 alusel ebaõige järelduse, et

hageja on täitnud ajutiselt kostja II kohustust. Korraldusest nähtuvalt on hageja võtnud endale

kohustuse maksta kuni kohtuotsuse jõustumiseni MTÜ Antsla Tervisekeskuse esitatava arve

alusel alates 1. detsembrist 2018 Antsla Vallavalitsuse eelarvest üldhooldusteenuse

puudujääva osa. Korraldusest nähtub, et hageja ei ole veendunud kostja II kohustuses

puudujäävat osa maksta ja on selle kohustuse võtnud enda kanda. Korralduses ei ole viidet, et

üldhooldusteenuse puudujääva osa tasumisega täidetakse kostjal II lasuvat kohustust. Seega

on hageja täitnud seaduse alusel haldusaktiga võetud kohustust ja ei ole esitanud arveid

tasumiseks.

Ebaõige on maakohtu otsus osas, milles on järeldatud, et kuna kostja I on täitnud oma

lepingulise kohustuse tasuda 100 eurot kuus, on ta täitnud ühtlasi oma ülalpidamiskohustuse

R.P. suhtes. Isegi kui eeldada, et kostja I hooldas R.P.t, viis tema poolt teostatud hooldamine

selleni, et 5. oktoobrist 2018 kuni 8. oktoobrini 2018 oli R.P. jäetud hooletusse, talle kutsuti 8.

oktoobril 2018 kiirabi ja kiirabi tuvastas puusaluu murru ja verevalumid. Kirjeldatud

vigastused tekkisid väidetavalt kostja I ja tema elukaaslase poolt R.P. peksmise tagajärjel.

Seega ei ole tõendeid selle kohta, et kostja I oleks R.P.t hooldanud vajalikul määral. Kuna

kostja I ametlikult ei tööta, on pigem ilmselge, et tema kontole laekuvaid R.P. pensionit ja

sotsiaaltoetusi kasutas kostja I ka enda huvides ja täitis lepingulist kohustust (100 euro kuus)

mitte enda rahast, vaid teiste isikute rahast.

Maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles on arvestatud kostjate majanduslikku seisu

esitatud nõudest erinevatel perioodidel, sh aastatel 2020, 2021. Arvestada tuleb majanduslikku

olukorda, mis oli kostjatel nõude esitamise perioodil, s.o ajavahemikus 2018. a detsembrist

kuni 2019. a septembrini.

Maakohtu viide seotusele OÜ-ga X ei ole asjakohane. Maakohus on 26. novembri 2021. a

määruses märkinud, et jätab rahuldamata hageja taotluse kohustada kostjat II esitama andmed

OÜ X kasumi jaotamise kohta. Samas on maakohus otsuses viidanud OÜ-le X ja järeldanud,

et kostja II on suuteline maksma oma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu. Selles osas on

maakohtu otsus põhjendamata.

Kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, palub kostja II

kohaldada TsMS §-i 445 ja määrata kindlaks otsuse täitmise kord selliselt, et kostja II on

kohustatud täitma 1000 euro tasumise kohustuse 10 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest,

tasudes igas kuus 100 eurot. Kostjale II oleks majanduslikult väga koormav tasuda koheselt

ühekordse maksena 1000 eurot, samuti paneks sellise summa kohene tasumine tema ja tema

pere raskesse majanduslikku olukorda. Kostja II on palunud maakohtul arvestada viimasel ajal

toimunud hinnatõusu igas valdkonnas, kuid maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud.

Kuna L.P.i vastu ei ole nõuet esitatud, ta ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaliseks, ei

saa tema õiguste ja kohustuste üle otsustada. Hageja poolt viidatud PKS § 102 lg 1 ei ole

asjakohane, sest sättes viidatud asjaolu saab tuvastada siis, kui isiku vastu on esitatud nõue

või isik ise selle tuvastamist taotleb. Seega tuleks hagi jätta rahuldamata ka seetõttu, et nõuet

ei ole esitatud PKS § 107 lg-s 1 sätestatud kohustatud isikute vastu.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja II kanda.

Vastuseks ringkonnakohtu nõudele esitada andmed ja tõendid L.P.i varalise seisundi kohta

teatas hageja järgmist. L.P. ei ole võimeline andma R.P.le ülalpidamist ja seetõttu otsustas

hageja L.P.ilt ülalpidamist mitte nõuda. L.P.i selgituste kohaselt on tema ja R.P. faktiline

kooselu lõppenud mitukümmend aastat tagasi. Rahvastikuregistri andmed toetavad L.P.i

ütlusi. L.P.i elukoht on alates 1995. aastast Antsla linn Tehnika tn 3–22 ja R.P. elukoht on

alates 1996. aastast Antsla linn Kalda tn 4. L.P. on vanaduspensionär, mai 2022. a seisuga on

tema pension 556 eurot, lisandub sotsiaaltoetus 26 eurot, kokku 582 eurot. Sissetulek kulub

kommunaalteenustele, elektrile, toidule ja ravimitele. Arvestades L.P.i vanust ja tervislikku

seisundit, ei ole tal võimalik lisasissetulekuid teenida. L.P. on raske liikumispuudega ning

vajab igapäevast hooldust ja kõrvalabi. Tervisliku seisundi tõttu on tema väljaminekud veelgi

suurenenud, nt vajab ta transporti Tartusse arsti juures käimiseks. Kinnistusraamatu andmetel

ei oma L.P. kinnisvara. L.P. ei ole võimeline andma R.P.le ülalpidamist oma tavalist

ülalpidamist kahjustamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas ning hageja ja kostja II

menetluskulude jaotuse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hagi

kostjalt II 1000 euro väljamõistmise osas rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning

menetluskulud maakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus jätab menetluskulud

apellatsiooniastmes hageja kanda.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud hagi kostja I vastu rahuldamata jätmise ja tuvastusnõude

rahuldamata jätmise ning kostja II vastu esitatud nõude osalise rahuldamata jätmise osas.

Maakohtu otsus on vaidlustamata osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Hageja on esitanud iseseisvad nõuded kostjate vastu, kostjad ei ole kaaskostjad TsMS § 207 lg

3 tähenduses. Seega ei saa kostja II vaidlustada maakohtu otsust kostja I vastu hagi

rahuldamata jätmise osas. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta

apellatsioonkaebuse väited kostja I poolt R.P. hooletusse jätmise kohta.

9. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus on

põhjendamata osas, milles maakohus leidis, et R.P. abikaasa L.P. ei ole võimeline täitma oma

abikaasa ülalpidamiskohustust. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu ühtegi tõendit L.P.i

majandusliku ega tervisliku seisundi kohta.

PKS § 107 lg 1 kohaselt annab abivajava isiku abikaasa ülalpidamist enne abivajava isiku

sugulasi. Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist

isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega olukorras, kus abivajaval isikul on

abikaasa, tuleb abivajava isiku laste vastu nõude esitamiseks tuvastada, kas abivajava isiku

abikaasa saab olla vabastatud oma ülalpidamiskohustusest.

TsMS § 652 lg 5 sätestab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme

kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool

vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või

vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja

ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

Kuivõrd apellatsioonkaebuses leidis kostja II muuhulgas, et maakohtu otsus ei ole

põhjendatud osas, millega maakohus leidis, et L.P. ei ole võimeline täitma

ülalpidamiskohustust ning ringkonnakohus nõustus selle väitega, kohustas ringkonnakohus

hagejat esitama tõendid L.P.i majandusliku seisundi kohta. Ringkonnakohus saab ise

maakohtupoolse kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada. Ringkonnakohtule

esitatud tõendite alusel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L.P. ei ole võimeline R.P.le

ülalpidamist andma kahjustamata enda tavalist ülalpidamist ning seetõttu on ta R.P.

ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud (PKS § 107 lg 1). L.P. on vanaduspensionär, tema

pension oli perioodil september 2019 – mai 2022 455 eurot kuni 570 eurot, millest

arvestatakse maha tulumaks. Lisaks saab L.P. puudega vanaduspensioniealise inimese toetust

26 eurot 85 senti. Tal on määratud liikumispuue tähtajaga 8. märts 2026. Kinnisvara L.P. ei

oma. Arvestades L.P.i vanust (sünd.

1946. aastal) ning puuet on usutav hageja väide, et tal on lisasissetulekute teenimine piiratud

ning kogu tema sissetulek kulub tema enda vajaduste rahuldamiseks.

10. Maakohus tuvastas õigesti ning ringkonnakohtus puudub vaidlus selle üle, et R.P. on

hooldusvajadusega isik, kostja II on R.P. alaneja sugulane ja R.P. ei suuda end ise ülal pidada.

Maakohus leidis õigesti, et kostjal II on PKS § 96 ja § 97 p 3 järgi kohustus pidada R.P. ülal.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Ebaselge on kostja II väide, et maakohus on lahendanud nõuet, mida hageja ei ole esitanud.

Hageja nõudis hoolekandeasutusele R.P.le osutatud teenuse eest tasutud kulude hüvitamist

ning tähtsust ei oma, kas nõude kohta kasutatakse mõistet hoolduskulude hüvitamine, tasu

hooldekodukoha eest, sotsiaalteenuse kulu või midagi muud. Kuna R.P. ei saanud iseseisvalt

oma senises elukohas enam elada ja vajas hooldusteenust, on hooldusteenuse eest nõutav

summa ülalpidamiseks vajalik kulu (PKS § 99 lg 1).

11. Ekslik on kostja II apellatsioonkaebuse väide, et hageja täitis enda kohustuse ning seda

asjaolu ei muuda ka hageja 29. mai 2019. a korraldus nr 2-3/393.

Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on isikule või perekonnale toimetulekuraskuste

ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete

erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele

kaasaaitamine, neid ülesandeid täites tuleb aga arvestada, et eelkõige isik ise vastutab enda ja

oma perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja

perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Kuigi PS § 28 lg 2 esimese lause

kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse

korral, tuleb riigi kohustuste üle otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada PS § 27 lg-ga

5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Kohalik omavalitsus on

kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal

pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha.

Tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab

abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul

omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajaja

ülalpidamiskohustuslase vastu (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15,

p 13).

Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda

ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa,

milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest

tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik

omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist.

Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut (Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-52-13, p 10; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 14). Hageja 29. mai

2019. a korraldusest nr 2-3/393 tuleneb, et hageja täidab kostjate kohustust ajutiselt.

12. R.P. viibib hoolekandeasutuses ning tema igakuine sissetulek ei kata tema kohatasu.

Hageja kui kohalik omavalitsus on SHS alusel rahastanud R.P.le hoolekandeteenuse

osutamist. Hagejal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need

hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades

hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel (Riigikohtu 17. juuni 2015.

a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6715 p.-i 14). Hagejal on nõue R.P. hoolekandeteenuse tasu

hüvitamiseks kostjate vastu siis, kui kostjad on kohustatud R.P.t ülal pidama. Vaidlust ei ole,

et kostjal II kui alanejal sugulasel on oma isa ülalpidamiskohustus, PKS §-s 103 sätestatud

eelduseid käesolevas asjas ei esine.

Kostja II hinnangul on maakohus ekslikult kostja II majanduslikku seisundit hinnates võtnud

arvesse ka nõude esitamisest hilisemaid perioode. Samuti leiab kostja II, et tema majanduslik

olukord ei võimalda tal nõuet rahuldada ilma, et tema enda toimetulek oleks ohustatud. PKS §

102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole enda muid

kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega vabaneb ülalpidamiseks kohustatud isik oma

kohustusest, kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu tema enda toimetuleku.

Maakohus leidis õigesti, et kostjate vabanemiseks ülalpidamiskohustusest tuleb hinnata nende

võimekust ülalpidamist anda vaidlusalusel perioodil, kuid maakohus tugines vastuolus

eeltooduga ka kostjate hilisemale majanduslikule seisundile. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu põhjendused kostja II majandusliku olukorra ning tema võimekuse isa ülal pidada

kohta ebapiisavad ning vastuolulised.

Hagimenetlus on võistlev menetlus ning hagejal tuli seega tõendada, et kostjal II on oma isa

ülalpidamiskohustus ning et ta on võimeline kohustust täitma. Kostja II pidi omalt poolt

tõendama, et ta ei ole majanduslikult võimeline oma isa ülal pidama, kahjustama enese

tavalist ülalpidamist.

Kuigi maakohus jättis taotluse andmete kogumiseks OÜ X kasumi jaotamise kohta

rahuldamata, ei ole tsiviilasjas esitatud muid tõendeid, mis võimaldaks hageja nõuet kostja II

vastu rahuldada. Maakohus on otsuse p-des 50–52 kirjeldanud kostja II varalist seisu, kuid

maakohtu otsuse p-s 55 toodud järeldused kostja II majandusliku võimekuse kohta ei ole

ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas p-des 50–52 esitatud andmetega. Asja materjalide hulgas

on ka kostja II konto väljavõtted vaidlusaluse perioodi kohta.

Vaidlust ei ole, et kostja II ülalpidamisel oli vaidlusalusel perioodil (ja on ka praegu) kolm

alaealist last (I kd, tl 90–92). PKS § 98 lg 1 sätestab, et kui ülalpidamist saama õigustatud

isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma,

siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele,

alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast

kaugema astme sugulasele. Seega tuli eelkõige hinnata, kas kostja II majanduslik seis

võimaldab tal oma isa ülalpidamiskohustust täita pärast enese ja oma kolme alaealise lapse

ülalpidamiskohustuse täitmist.

Hageja nõudis hooldekodu tasu hüvitamist perioodi detsember 2018 – september 2019 eest.

Kogutud tõendistest tulenevalt oli kostja II keskmine neto töötasu 2018. aastal 419 eurot 36

senti ning 2019. aastal 148 eurot 29 senti. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusalusest

perioodist 2018. aastale, kui kostjal II oli mõnevõrra suurem sissetulek, langeb vaid üks kuu

ning ülejäänud perioodil oli kostja II sissetulek vaid umbes 150 euro kuus. Kostjale II laekusid

küll lastetoetused, kuid neid ei saa kostja II sissetulekuna arvesse võtta, kuivõrd lastetoetuste

eesmärk on katta osaliselt laste vajadustega seotud kulud (PHS § 15). Ringkonnakohus ei võta

arvesse kostja II sissetulekuid aastatel 2020–2021. Seega maakohtu seisukoht, et kostja II

oleks suutnud tasuda vaidlusalusel perioodil 100 eurot kuus ja see ei oleks kahjustanud tema

ega tema pere ülalpidamist, ei tugine asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus jätab hagi

kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata.

Maakohus leidis otsuse p-s 55, et kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule

esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed,

kellele ta peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema

abikaasa. Vastavad maakohtu järeldused ei tugine asjas esitatud tõenditele. Ainuüksi kostja II

kinnitus, et perekonna ülalpidamisel osaleb ka tema abikaasa, ei anna alust hageja nõude

rahuldamiseks. Maakohtus ei olnud vaidluse all, kuivõrd suures ulatuses osaleb kostja II

abikaasa ühise pere kulude katmisel või mis on kostja II abikaasa sissetuleku suurus. See ei

oma ka tähtsust, kuivõrd vaidluse all on kostja II võimekus oma isa ülal pidada kahjustamata

enese ja oma alaealiste laste ülalpidamist.

13. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi kostja II suhtes rahuldamise osas,

tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtu menetluses (TsMS § 173 lg 3).

Ringkonnakohus jätab kostja II menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda

(TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1). Kostjal II ei olnud menetluskulusid maakohtu menetluses (II

kd, tl 116). Kostja II menetluskuludeks ringkonnakohtus on apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv 245 eurot, mis tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke